Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Tsiviilasi nr: 2-17-11938

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

XX (hageja) esitas 9. augustil 2017 Harju Maakohtule hagi, milles palus tunnistada täiteasjas nr 022/2010/10602 või nr 031/2017/1699 sundtäitmise lubamatuks.

Maakohus keeldus 10. augusti 2017 määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. jaanuari 2018 määrusega hageja määruskaebuse alusel maakohtu 10. augusti 2017 määruse osas, millega maakohus keeldus hagi menetlusse võtmast sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2010/10602 ning saatis selles osas asja maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata osas, millega maakohus keeldus hagi menetlusse võtmast täiteasjas nr 031/2017/1699 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Ringkonnakohtu määrus jõustus 8. veebruaril 2018. Maakohus võttis 26. märtsi 2018 määrusega menetlusse hageja hagi Eesti Vabariigi (Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu; kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2010/10602.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on kaks kohtutäiturit (Katrin Vellet ja Elin Vilippus) alustanud erinevate kohtulahendite alusel sama nõude sissenõudmiseks täitemenetlust. Täiteasjas nr 022/2010/10602 täidetakse Harju Maakohtu 12. jaanuari 2010 kohtuotsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX hagejalt kannatanu CC (kannatanu) korteri eest riigi kasuks välja mõistetud summat koos teiste riigi nõuetega (43 312 eurot 60 senti). Täiteasjas nr 031/2017/1699 täidetakse Harju Maakohtu 30. juuni 2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-7021 hagejalt MM (kannatanu CC pärija) kasuks sama korteri hüvitamiseks väljamõistetud summat. Seega nõutakse kahes täiteasjas hagejalt ühte ja sama võlga. Hageja palub kogu täiteasjas sundtäitmise täies ulatuses lubamatuks tunnistamist.

2(9)

Tsiviilasi nr: 2-17-11938

Hageja leiab Riigikohtu praktikale (Riigikohtu 8. märtsi 2017 otsus kriminaalasjas nr 31-1-117-16) tuginedes, et arestitud vara väärtus ei tohi ületada konfiskeerimise asendamise objektiks oleva vara väärtust. Juhul kui andmed selle kohta, millises väärtuses kolmas isik (hageja) toimepanija arvel vara omandas, on ebaselged, ei saa kohaldada kolmanda isiku suhtes konfiskeerimise asendamise abinõusid tähtajatult. Kuna konfiskeerimise asendamise objektiks oleva vara tegelik väärtus tehti kindlaks alles hagi lahendamisel tsiviilasjas ning kriminaalasjas tehtud otsusega konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud summa ei oleks tohtinud vara tegelikku väärtust ületada.

Kriminaalasjas konfiskeerimise asendamiseks hagejalt rahasumma väljamõistmisel on oluliselt rikutud proportsionaalsuse põhimõtet. Konfiskeerimise asendamiseks väljamõistetud summa sissenõudmise tähtaeg lõppes hiljemalt tsiviilhagide lahendamisel tehtud kohtulahendite jõustumisel (sama nõude samalt isikult korduv sissenõudmine ei ole lubatav). Võlaõigusseaduse § 1028 lg 1 tähenduses on tegemist olukorraga, kui kohustus langeb hiljem ära.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja tunnistas hagi osaliselt.

Kostja hinnangul tuli sundtäitmine tunnistada lubamatuks osas, millises rahuldati CC pärijate tsiviilhagi ehk siis summas 21 634 eurot 9 senti. Täitemenetluses on toimunud laekumised osaliselt ning hetkel on täitmata osa 64 871 eurot 9 senti. Eeltoodust tulenevalt palus kostja rahuldada esitatud hagi osaliselt ning tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 022/2010/10602 osaliselt, s.o summas 21 634,09 eurot, ning jätkata täitemenetlust summas 43 237 eurot. Kohtukulud palus kostja jätta poolte endi kanda. Kostja leidis, et hageja on vääralt mõistnud tsiviilasjas rahuldatud hagist tulenevat olukorda. Rahuldatud hagi puudutab vaid CC suhtes toime pandud süüteoga saadud vara osas toimuvat riiginõude vähendamist. Kuna kriminaalasjas kohtuotsuse tegemisel oli kahju saaja ehk CC surnud, mõisteti nõue riigi kasuks summas 43 314 eurot 26 senti. Vaid see nõude osa väheneb ning seda rahuldatud tsiviilasjas rahuldatud hagi võrra. Muude nõuete osas, s.o osas, mis puudutab LL osas toime pandud süüteoga saadud vara nõuet, peab täitemenetlus jätkuma, sest alus menetluse lõpetamiseks puudub. Samuti oli MM vaid poole CC vara pärijaks ning tsiviilasjas rahuldatud hagi vastab poolele konfiskeerimise asendamise nõudele CC-le tekitatud kahju ulatusest. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kohane arutada selle üle, kas konfiskeerimise asendamise nõue kriminaalasjas oli õiguspärane või mitte. Kohtumenetlus selles kriminaalasjas on lõppenud ning kohtuotsused jõustunud. Nõuete üle vaidlust olla ei saa.

MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED

3(9)

Tsiviilasi nr: 2-17-11938 Kohus leidis, et hagi on põhjendatud osaliselt. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib võlgnik täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Täitedokumendiks täiteasjas nr 022/2010/10602 on Harju Maakohtu 12. jaanuari 2010 otsus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX, millega kohus otsustas karistusseadustiku (KarS) § 831 lg 1 (ja kuni 1. veebruarini 2007 kehtinud KarS § 83 lg 1) ning § 84 alusel konfiskeerida kuriteoga saadud vara ning mõistis konfiskeerimise asendamiseks välja NN-lt ja hagejalt solidaarselt LL suhtes toimepandud süüteoga saadud vara summas 449 500 krooni (s.o 28 729 eurot 38 senti) ning konfiskeerimise asendamiseks mõistis välja NN-lt ja hagejalt solidaarselt CC suhtes toimepandud süüteoga saadud vara 677 695 krooni, s.o 43 314 eurot 26 senti. Kokku mõistis kohus konfiskeerimise asendamiseks NN-lt ja hagejalt solidaarselt välja 72 040 eurot 89 senti. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud nõuete täitmiseks on algatatud menetlus täiteasjas nr 022/2010/10602. Vaidlust ei ole ka selles, et Harju Maakohus on 30. juuni 2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-7021 rahuldanud CC pärija MM hagi ning mõistnud NN-lt ja hagejalt solidaarselt välja kahjuhüvitise CC pärija MM kasuks kokku 21 634 eurot 9 senti. Kohus leidis, et kriminaalasjas tehtud kohtulahendi sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamise aluseks on asjaolu, et pärast selle kohtulahendi tegemist (sh kuriteoga saadud korteriomandi konfiskeerimise asemel vara väärtuse väljamõistmist riigi kasuks) esitas kannatanu pärija hagi sama vara hüvitamiseks tsiviilkohtumenetluses ning Harju Maakohus rahuldas 30. juuni 2016 otsusega hagi vastavalt pärija pärandiosa suurusele. KarS § 831 lg 1 järgi konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Kui aga süüteoga saadud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, võib kohus KarS § 84 järgi välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Seejuures on konfiskeerimine ja selle asemel hüvitise väljamõistmine seotud tsiviilhagi rahuldamisega. Kui enne 1. jaanuari 2017 kehtinud KarS § 831 lg 3 teise lause sõnastuse järgi võis kohus tsiviilhagi rahuldamise eesmärgil vähendada konfiskeeritava vara suurust tsiviilhagi eseme võrra, siis kehtiva redaktsiooni sõnastuse kohaselt vähendab kohus konfiskeeritava vara suurust rahuldatava tsiviilhagi nõudeavalduse eseme võrra. Kohus leidis, et ka enne 1. jaanuari 2017 kehtinud KarS § 831 lg 3 teise lause redaktsiooni mõtte kohaselt tuli konfiskeeritava vara suurust rahuldatava tsiviilhagi eseme võrra vähendada. Kuivõrd kriminaalasjas nr X-XX-XXXX jäeti kannatanu CC tsiviilhagi läbi vaatamata ja mõisteti kuriteoga saadud korteriomandi konfiskeerimise asemel vara väärtus välja riigi kasuks ning hiljem on kohus välja mõistnud sama kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks rahasumma CC pärija kasuks vastavalt pärija pärandiosa suurusele, oli hagi seega kohtu hinnangul osaliselt põhjendatud. Kohus leidis, et puudub alus kogu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2010/10602. Tsiviilasjas rahuldatud hagi puudutab riiginõude vähendamist vaid CC suhtes toime pandud süüteoga saadud vara osas. Konfiskeerimise asendamise nõue on tekkinud kahe 4(9)

Tsiviilasi nr: 2-17-11938 eri isiku suhtes toime pandud süüteoga saadud vara väljamõistmise tulemusel. Kannatanud olid mh CC ja LL. Kuna 12. jaanuari 2010 kohtuotsuse tegemise ajal kriminaalasjas nr X-XXXXXX olid CC ja LL surnud ning nende pärijad ei olnud teada, jäeti nende tsiviilhagid läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel ja NN-lt ja hagejalt mõisteti välja nõue riigi kasuks 72 040 eurot 89 senti, millest CC suhtes toimepandud süütega saadud vara osa oli 43 314 eurot 20 senti. Harju Maakohtu 30. septembri 2016 otsusega tsiviilasjas 2-16-7021 mõisteti hagejalt solidaarselt välja kahjuhüvitis vastavalt MM pärandiosa suurusele. Kostja on õigesti esile toonud, et kohus on rahuldanud vaid CC pärija hagi. Nimetatud kohtulahend ei puuduta ega muuda LL suhtes toime pandud süüteoga saadud vara väljamõistmist ja sissenõudmist. Kohus märkis, et sundtäitmisel oleva nõude osa saab väheneda vaid tsiviilasjas nr 2-16-7021 rahuldatud hagi summa võrra. Nõuete osas, mis puudutavad LL suhtes toime pandud süüteoga saadud vara nõuet ja CC-le tekitatud kahju ülejäänud osa, peab täitemenetlus jätkuma, kuivõrd alus täitemenetluse lõpetamiseks puudub. Hageja ei ole esile toonud, et LL pärija või teine CC pärija oleks tsiviilhagiga kohtusse pöördunud ja nende kasuks oleks kohus välja mõistnud kahjuhüvitise. Ülejäänud osas, s.o summas 43 237 eurot, oli sundtäitmine maakohtu hinnangul lubatav. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et kriminaalmenetluses jäeti kannatanute hagid rahuldamata. Kriminaalasjas tehtud kohtulahendist nähtuvalt jäeti tsiviilhagid läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. TsMS § 426 lg-st 1 tuleneb, et hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse. Kohtuotsuse põhjendustes käsitlemata menetlusosaliste väidetel ja esitatud tõenditel ei olnud hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ja seetõttu kohus neid ei käsitlenud.

APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS

5(9)

Tsiviilasi nr: 2-17-11938 Hageja leiab, et tsiviilkohtu pädevuses ei ole otsustada hagis esemeks olevate kriminaalmenetluses lahendatavate küsimuste üle. Hageja taotleb kaebuses pädeva kohtu määramist. Hageja leiab, et põhjendatud ei olnud lähtuda hagihinna määramisel TsMS § 132 lg-s 5 sätestatud maksimaalsest ulatusest. Maakohtu määratud menetluskulude jaotus ei ole kooskõlas TsMS § 163 lg 1 mõttega. Hagi osalise rahuldamise korral kehtib eelduslikult põhimõte, et pooled kannavad menetluskulud võrdsetes osades. TsMS § 163 lg 1 mõttega ei ole kooskõlas mõista menetluskulud (riigilõiv, mille tasumisest hageja oli vabastatud) välja üksnes hagejalt. Menetluskulud tulnuks jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, jättes kulud 66,65% ulatuses hageja kanda ning 33,35% ulatuses kostja kanda.

Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega hagejalt mõisteti riigituludesse välja hageja menetlusabikulu 316 eurot 59 senti ületavas ulatuses, ning teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud nimetatud summat ületavas ulatuses riigi kanda. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus vaidlustatud osas muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1), sest hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi ei rahuldanud. Maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus hagi rahuldas ning tunnistas täiteasjas nr 022/2010/10602 toimuva sundtäitmise lubamatuks 21 634 euro 9 sendi ulatuses.

Apellatsioonkaebuses palub hageja tunnistada sundtäitmise täiteasjas täies ulatuses lubamatuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse põhjendused alust maakohtu otsust nimetatud osas muuta. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse vastavaid põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Järgnevalt vastab ringkonnakohus hageja nõude rahuldamata jätmist puudutavatele apellatsioonkaebuse väidetele.

Kolleegium rõhutab, et täiteasjas nr 022/2010/10602 on täitedokumendiks kohtulahend, Harju Maakohtu 12. jaanuari 2010 otsus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX. TMS § 221 lg 1 esimese lause järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sama lõike teise lause kohaselt ei mõjuta hagi rahuldamine täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 2 piirab oluliselt võlgniku vastuväidete esitamise

6(9)

Tsiviilasi nr: 2-17-11938 võimalusi juhtudel, kui täitedokumendiks on kohtulahend. Sellisel juhul on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus (vt nt Riigikohtu 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Praegusel juhul hageja sisuliselt väidab, et kriminaalasjas nr X-XX-XXXX jõustunud otsusega temalt asenduskonfiskeerimise korras välja mõista rahasumma ei vastanud kriminaaltuluna konfiskeeritava vara väärtusele. Hageja leiab, et temalt on välja mõistetud vara tegelikust väärtusest suurem rahasumma. Kolleegiumi hinnangul sai ja pidi hageja sellised väited, sh väited konfiskeeritava vara väärtuse kohta, esitama viidatud kriminaalasja menetluses, mh vajadusel Harju Maakohtu 12. jaanuari 2010 otsust vaidlustades. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis hageja sellistele vastuväidetele tugineda ei saa.

Tsiviilasi nr: 2-17-11938

Samas on maakohus kolleegiumi hinnangul ebaõigesti leidnud, et TsMS § 190 lg 2 võimaldab (analoogia korras) hagejalt riigi kasuks välja mõista menetluskulud, mille kandmisest hageja oli hagi esitamisel vabastatud. Selline lahendus ei ole kooskõlas TsMS §-s 190 sisalduvale regulatsioonile senises kohtupraktikas antud tõlgendustega. Olukorras, kus hagi osaliselt rahuldatakse, ei ole alust mõista riigilõivu tasumisel menetlusabi saanud hagejalt riigilõivu riigituludesse välja. TsMS § 190 lg 4 kohaselt, kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmisel menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Sellest sättest ei tulene võimalust mõista hagejalt hagi osalise rahuldamise korral riigilõiv, mille tasumiseks hageja menetlusabi sai, riigituludesse välja lähtudes hagi rahuldamise ulatusest. Menetlusabi saanud hagejalt saab riigilõivu riigituludesse välja mõista üksnes juhul, kui hagi jääb tervikuna rahuldamata (vt ka Riigikohtu 3. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 15).

Siiski võimaldavad apellatsioonkaebuse väited ringkonnakohtu arvates jätta riigilõivu hagejalt välja mõistmata üksnes 316 eurot 59 senti ületavas ulatuses. Kolleegium ei muuda maakohtu otsust hagi osalise rahuldamise osas. Sellises olukorras peaks hageja enda apellatsioonkaebuses toodud käsitluse järgi 316 euro 59 sendi ulatuses riigilõivu kandma. 316 eurot 59 senti ületavas ulatuses (s.o 158 euro 41 sendi ulatuses) tuleb riigilõiv jätta riigi kanda. Menetluskulude jaotus

Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse apellatsioonkaebusega vaidlustatud (hagi rahuldamist puudutavas) osas muutmata ning menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud ei kuulu TsMS § 178 lg 4 järgi niikuinii hüvitamisele, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel täies ulatuses hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg-st 3 tuleneb, et kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.

Kostja ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ning menetluskulude kandmine ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Seega kostjal hüvitatavad menetluskulud apellatsioonimenetluses puuduvad.

TsMS § 178 lg-te 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

8(9)

Tsiviilasi nr: 2-17-11938 kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest

(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak

(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.