Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Käddi Tammiku Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 03.05.2018 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta YY kanda.
4.Välja mõista YY-lt ringkonnakohtu menetluskulud 500 eurot XX kasuks.
5.YY-l tuleb välja mõistetud ringkonnakohtu menetluskuludelt tasuda XX-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
6.Keelduda YY poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendi (Osaühingu VIIKING INVEST äriregistri väljatrükk) vastuvõtmisest. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 01.03.2017 kohtule hagi YY (kostja) vastu 04.03.2013 laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse 13 746 euro, intressi 137,46 euro, viivise 7505,32 euro ja alates 01.03.2017 kuni laenuraha tagastamiseni viivise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 04.03.2013 laenulepingu, mille järgi andis hageja kostjale laenu summas 13 746 eurot. Laenuraha andis hageja kostjale üle sularahas. Laenuraha tagastamise kuupäev saabus 04.03.2014. Kostja kohustus tasuma laenu tagastamisega viivitamisel viivist 0,05 % päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Viivist on hageja arvestanud tähtaegselt tagastamata laenurahalt 13 746 eurolt perioodi 04.03.2014-28.02.2017 eest (s.o 1092 päeva) summas 7505,32 eurot. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole hagejaga sõlminud ühtegi lepingut. Kostja pole väidetavat lepingut allkirjastanud. Hageja ei ole kostjale esitanud ühtegi tõendatud nõuet alates 04.03.2013. Väidetava lepingu sõlmimise kuupäeval kohtusid hageja ja kostja Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajas, kus nii kostja kui ka hageja osalesid tsiviilprotsessis tunnistajatena. Eelnevalt olid hageja ja kostja kohtunud 2012. aasta jaanuarikuus. Pole ühtegi tõendit, et kostja oleks hagejalt mingitki summat laenata soovinud. Hagejal puudus võimekus sellise summa laenamiseks. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas hagi 03.05.2018 otsusega, mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 21 381,90 eurot, s.o põhivõlgnevus 13 746 eurot, intress 137,46 eurot ja viivis 7498,44 eurot. Lisaks mõistis kohus välja viivise 0,05% põhivõlgnevuselt alates 01.03.2017 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte üle põhivõlgnevuse summa. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 1182 eurot, sh riigilõiv 900 eurot ja eksperditasu 282 eurot.
5.04.03.2013 laenulepingu punkti 1.1 kohaselt annab laenuandja laenusaajale laenu 13 746 eurot ja punkti 1.2 kohaselt on laenuandja laenusaajale laenu üle andnud sularahas 04.03.2013. Kooskõlas viidatud lepingu punktiga 2.1 kohustub laenusaaja laenu tagastama hiljemalt 04.03.2014 (I köide tl 5).
6.Kohus on määranud asjas käekirjaekspertiisi (I köide tl 151-153). Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt läbiviidud käekirjaekspertiisi tulemusest, s.o käekirjaekspertiisi aktist nr 17E-DK0119 nähtub, et 04.03.2013 XX ja YY vahelisel laenulepingu kolm allkirja: allkirja esimesel lehel, allkirjad teisel lehel YY nime all ja teksti „KÄESOLEVAGA ON EELNEV LAENULEPING APRILL 2009 KEHTETU“ on väga tõenäoliselt kirjutanud YY (I köide t/l 178-184). Seega on osundatud ekspertiisaktiga ümberlükatud kostja väited selle kohta, et viimane ei ole allkirjastanud 04.03.2013 laenulepingut.
7.Kostja on asunud seisukohale, et hagejal puudus võimalus anda kostjale hagiavalduses märgitud summas laenu. Hageja vande all antud seletuse kohaselt oli hageja müünud oma kodu, millest sai rahalisi vahendeid summas 1 400 000 krooni ja samuti on ta müünud maha ettevõtte, millest sai enne müüki dividenditulu pea 25 000 eurot sularahas, kokku peaaegu 90 000 eurot (II köide tl 4-5). Hageja antud seletus on kooskõlas kohtule esitatud 24.04.2008 korteriomandi müügilepingu, hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingu, korteriomandi ühishüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingutega (I köide tl 159164) ning Osaühing VIIKING INVEST 2009.a majandusaasta aruandega, millise kohaselt on äriühing otsustanud maksta dividendiseks 1 377 149 krooni (I köide t/l 165-173).
8.Kostja on esitanud vastuväite, et hageja ei ole enne kohtusse pöördumist palunud kostjal tagastada hagiavalduses märgitud summasid. Riigikohus on 17.05.2017 kohtuotsuses tsiviilasjas nr.3-2-1-45-17 p-s 12 märkinud, et hageja ei pidanud põhjendama ja tõendama, miks laenuandja ei esitanud kostja vastu laenu tagastamise nõuet. Maakohus leidis, et hagejal ei ole kohustust enne laenulepingu täitmise nõude kohtusse esitamist pöörduda kostja poole ning paluda tal laenulepinguga võetud kohustus täita. Nimetatud kohustuse täitmine peab olema laenusaajale teada ka ilma, et vastava nõudega tema poole pöördutakse. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et põhjendatud on hageja põhivõlgnevuse nõue summas 13 746 eurot.
9.VÕS § 397 lg 1 esimese lause kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Hageja on palunud kostjalt välja mõista intressi summas 137,46 eurot. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu punkt 2.3 kohaselt maksab laenusaaja laenuandjale laenu tagastamata osalt intressi 1 % aastas (I köide t/l 5). Kostja hageja intressinõudele sisulisi vastuväiteid esitanud ei ole ning samuti ei vaidlusta hageja poolt esitatud intressinõude summa kujunemist. Seega leiab kohus, et põhjendatud on hageja intressinõue kostja vastu summas 137,46 eurot.
10.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu punkt 3.1 kohaselt on laenu tagastamisega viivitamisel laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivise tasumist 0,05% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Antud juhtumil ei ületa lepinguga ette nähtud viivisemäär kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 10.05.2016 kohtumäärus kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 punkt 13). Kostja hageja viivisenõudele sisulisi vastuväiteid esitanud ei ole ning samuti ei vaidlusta kostja hageja poolt esitatud viivisenõude summa kujunemist. Samas ei nõustu kohus hagejapoolse viivitatud päevade arvuga (1092 päeva), kuivõrd hageja on arvestanud viivist alates 04.03.2014 (I köide tl 3). Kohtu arvates on õige arvestada viivist alates 05.03.2014, kuna siis muutus võlgnevus sissenõutavaks. Seega leiab kohus, et põhjendatud on hageja viivisenõue kostja vastu summas 7498,44 eurot (13746*0,05%*1 091). Rahuldamisele
kuulub ka hageja viivise nõue välja mõista kostjalt alates 01.03.2017 kuni laenuraha tagastamiseni viivis 0,05 %, kuid mitte üle põhinõude summa. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
11.04.06.2018 esitas kostja Harju Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagiavaldus rahuldamata.
12.Kostja eitab laenulepingu sõlmimist, kuid kuivõrd tal puuduvad tõendid võltsituse vastuväite tõendamiseks, ei ole see asjaolu enam vaidluse all. Kostja esitas maakohtus vastuväite ja tõendid selle kohta, et hagejal puudusid rahalised vahendid laenusumma andmiseks. Hageja kostja esitatud asjaolusid ei vaidlustanud, kuid esitas omapoolsed väited ja tõendid selle kohta, et tal oli laenuks antud summa olemas. Kohtul lasus kohustus kontrollida, kas hageja väited haakuvad tõenditega ja tõendavad eluliselt usutavalt laenu andmiseks rahaliste vahendite olemasolu. Oluline on, et hageja, kellel olid poolte e-kirjadest nähtuvalt juba 2016. aastal rahalised raskused teises kohtuvaidluses kautsjoni tasumisel, ei nõudnud laenutähtaja möödumisest 03.03.2014 kuni hagi esitamiseni, s.o kolme aasta jooksul, kordagi laenu tagasimaksmist. Mõistliku isiku arusaama kohaselt teeb võlausaldaja, kellel on rahalised raskused, kõik et laenuks antud raha tagasi saada.
13.24.04.2008 korteriomandi müügilepingu p-s 2.2 lepiti kokku, et ostuhinnast 1 400 000 krooni kantakse 905 437,50 krooni hüpoteegipidaja kontole ja 494 562,50 krooni hageja kontole. 494 562,50 krooni ehk 31 608,30 eurot oli hageja ja tema abikaasa ühisvara. Viis aastat enne väidetava laenulepingu sõlmimist ühisvarasse tekkinud raha ei kinnita raha olemasolu laenu andmise ajal 2013. aastal. Kui raha oli 2013. aastal alles, siis ei olnud mingit mõistlikku põhjust väita, et raha on saadud hoopis dividendina ning seega on hageja väited ebausaldusväärsed. Tegelikkusele ei vasta hageja ütlused selle kohta, et ta võõrandas vahetult enne laenu andmist osaluse Osaühingus VIIKING INVEST. Äriregistri avalikust andmebaasist nähtuvalt võõrandas hageja osaluse 10.10.2011 ja väidetav laen anti peaaegu 17 kuud hiljem. Osaühingu VIIKING INVEST 2009. a majandusaasta aruandest nähtub, et osaühing on otsustanud maksta dividende 1 377 149 krooni, kuid sellest ei saa teha järeldust, et osaühing tegelikkuses dividende maksis. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et dividende hagejale maksti. Majandusaasta aruande, millest nähtuks dividendide väljamakse, oleks pidanud koostama hiljemalt 30.06.2011 ja äriregistrile esitama, kuid seda ei ole tehtud. Kui hagejale maksti dividende enne osaluse võõrandamist, s.o 2011. aastal, siis ei ole 2009. a majandusaasta aruanne asjakohane tõend. Dividendi maksmist alles 2011. aastal saaks tõendada 2011. aasta majandusaasta aruandega, mida ei ole äriregistrile ega kohtule esitatud.
14.Hageja ütlused 90 000 euro dividendi saamise kohta ei haaku 2009. aasta aruandest nähtuvaga. 90 000 eurot on 1 408 194 krooni ja sellelt tasumisele kuuluv tulumaks oli 374 330 krooni (2010. a tulumaksumäär oli 21%). Seega pidi ettevõttel olema hageja väidetud dividendi väljamaksmiseks vähemalt 1 782 524 krooni, kuid majandusaasta aruandest nähtuvalt oli ettevõttel vaid 1 419 119 krooni. Arvestades, et ettevõtte omakapital, mis seisuga 31.12.2009 oli 1 421 149 krooni, pidi ka pärast dividendi väljamaksmist vastama seaduse nõuetele, s.o olema vähemalt pool osakapitalist, sai ettevõte koos tulumaksuga kasutada dividendile maksmiseks 1 401 149 krooni (omakapital miinus pool osakapitalist). Vastus apellatsioonkaebusele
15.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
Ringkonnakohtu seisukoht
16.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata.
17.Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et ekspertiisiaktiga on lükatud ümber kostja väited, et tema ei ole 04.03.2013 laenulepingut allkirjastanud. Apellatsioonkaebusest järeldub, et kostja ka ei tugine enam apellatsioonimenetluses väitele, et allkiri on võltsitud.
18.Kostja tugineb apellatsioonkaebuses laenulepingu rahatusele, leides, et hagejal ei olnud majanduslikult võimalik temale sellises summas laenu anda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud oma väidet, et hagejal ei olnud võimalik laenu anda. Hageja on selgitanud, et ta sai raha korteri müügist, samuti äriühingu dividendidest ja äriühingu osa müügist. 24.04.2008 müügilepingust nähtuvalt on hageja abikaasa müünud ühisvarasse kuulunud korteri 1 400 000 krooni eest, millest 494 562,50 krooni kanti hageja kontole. Osaühingu VIIKING INVEST, kelle osanik ja juhatuse liige oli hageja, 2009.a majandusaasta aruande kohaselt oli äriühingul jaotamata kasum ja aruandeaasta kasum kokku 1 377 149 krooni. Kostja väited, et korteri müügist saadud raha ei saanud olla laenulepingu sõlmimise ajaks alles, ning et puuduvad andmed, et hagejale ka tegelikult dividende maksti, ei tõenda, et hagejal ei olnud võimalik laenu anda. Kostja on laenulepingus kinnitanud, et temale on laen üle antud. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei saanud laenulepingus märgitud raha, või et ta sai laenulepingus märgitust vähem raha. Kostja esitatud väited ei veena kohut, et hagejal ei olnud finantsiliselt mingit võimalust 2013.a märtsis kostjale laenata 13 746 eurot.
19.Kostja leiab, et laenulepingu rahatust tõendab ka see, et alates laenulepingu sõlmimisest kuni hagi esitamiseni ei nõudnud hageja kordagi raha tagastamist. Ringkonnakohtu arvates on maakohus põhjendatult viidanud Riigikohtu 17.05.2017 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-4517 (p12), milles Riigikohus märkis, et hageja ei pidanud põhjendama ja tõendama, miks laenuandja ei esitanud kostja vastu laenu tagastamise nõuet. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hagejal ei ole kohustust, enne kohtule hagi esitamist, pöörduda kostja poole laenulepingu järgse kohustuse täitmise nõudega. Pealegi on käesolevas asjas hageja 10.11.2016 e-kirjas kostjale avaldanud, et kostja on hagejale võlgu suure summa (I kd tl 122).
20.Ülaltoodule tuginedes ei anna kostja väited alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata.
21.Kostja on apellatsioonkaebusele lisanud tõendina Osaühingu VIIKING INVEST äriregistri väljatrüki. Hageja vaidles tõendi vastuvõtmisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda. TsMS § 652 lg 3 p 2 sätestab, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Vastavalt TsMS § 652 lg 4, uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel
põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Käesoleval juhul ei olnud kostjal takistust Osaühingu VIIKING INVEST äriregistri väljatrüki esitamiseks juba maakohtus. Seega puudub kostjal mõjuv põhjus selle esmakordseks esitamiseks ringkonnakohtus, mistõttu ringkonnakohus keeldub selle tõendi vastuvõtmisest. Kuna tõend on esitatud elektrooniliselt, siis ei ole vaja seda tagastada. Menetluskulude jaotus
22.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis ei ole alust muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Samuti ei ole alust muuta maakohtu otsust menetluskulude kindlaksmääramise osas.
23.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Arvestades, et maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3).
24.Hageja palus kostjalt välja mõista apellatsiooniastme menetluskulud 779,97 eurot ja viivise. Hageja esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses on 7,8 tundi. Esindaja tunnitasu on 100 eurot.
25.Arvestades apellatsioonimenetluses tehtud menetlustoimingute sisu ja mahtu, peab kolleegium põhjendatuks hageja esindaja ajakulu ringkonnakohtus 5h ulatuses. Esindaja tunnihind 100 eurot ei ületa keskmist turuhinda. Seega on hageja menetluskulud ringkonnakohtus põhjendatud kokku 500 euro ulatuses, mis tuleb kostjalt välja mõista. Lisaks tuleb kostjalt välja mõista TsMS § 177 lg 4 alusel viivis menetluskuludelt.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.