Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

15.04.2019 istungi protokolli parandamiseks ja lisade need 15.04.19 istungi protokolli juurde. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb sellisel juhul esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle põhjendused, seisukohad kostja vastustele (t/l 2-4) Kostja on 25.01.2017 allkirjastanud võlakirja (edaspidi võlakiri I), mille kohaselt on ta saanud laenu hagejalt 440 eurot. Kostja kohustus võlgnetava summa tagastama hiljemalt 24.02.2017 kogusummas 484 eurot. Kokku on lepitud, et maksetega viivitamisel, kuulub tasumisele viivis 0,35% kogusummalt iga kalendripäeva eest. Laen on makstud kostja kontole EE772200221027911870. Nõue on tähtaegselt täitmata. Kostja on 14.02.2017 allkirjastanud võlakirja (võlakiri II) (lisa 2), mille kohaselt on ta saanud laenu hagejalt 3415,50 eurot. Kostja kohustus võlgnetava summa tagastama hiljemalt 13.03.2017 kogusummas 3 757,05 eurot. Kokku on lepitud, et maksetega viivitamisel, kuulub tasumisele viivis 0,5% kogusummalt iga kalendripäeva eest. Raha on antud üle sularahas, mida kinnitab võlakirja tunnistaja XXX. Nõue on tähtaegselt täitmata. Kostja on 20.02.2017 allkirjastanud võlakirja (võlakiri III) (lisa 3), mille kohaselt on ta saanud laenu hagejalt 504 eurot. Kostja kohustus võlgnetava summa tagastama hiljemalt 19.03.2017 kogusummas 555 eurot. Kokku on lepitud, et maksetega viivitamisel, kuulub tasumisele viivis 0,5% kogusummalt iga kalendripäeva eest. Laen kantud kostja arveldusarvele nr EE772200221027911870. Nõue on tähtaegselt täitmata. 28.08.2017 on hageja esitanud kostjale nõude (lisa 4) laenu, summas 4 796,05 eurot (koos intressiga) ning viivise summas 3 911,62 eurot tasumiseks. Kostja nõuet ei täitnud.

Võlakirjad kinnitavad, et poolte vahel oli laenusuhe. Poolte vahel võlakirjade allkirjastamisega on kokku lepitud viivise määradeks 0,35% ja 0,5% päevas, kuid hageja vähendab seda ja nõuab viivist mida mõistlikus määras - 0,20% päevas. Hageja arvestab viivist alates kohustuse rikkumisele järgnevast päevast hagi esitamiseni 20.11.2017. Intress on arvestatud laenu tagastamise tähtaja seisuga. Intresside ja viiviste arvestus on järgmine: Laen

Kuupäev

25/01/2017 44

3415,50

14/02/17

341,55

20/02/17

Intress

Tagastamise Viivitatud tähtaeg periood, summa 24/02/17 440, 25.02.201720.11.2017 (268 päeva) 13/03/17 3415,50, 14.03.201720.11.2017 (251 päeva) 19/03/2017 504, 20.03.201720.11.2017 (245 päeva)

Viivis (0,2% päevas) 235,84

1 714,58

246,96

Kokku 2197,38 Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlga 4359,50 eurot, intressi 436,55 eurot, viivist 2197,38 eurot, alates 21.11.17 viivist 0,2% päevas põhivõlalt kuni selle tasumiseni. Menetluskulud palub jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused (t/l 28-31) Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta rahuldamata. Hageja eesmärk oli teenida raha laenamiselt tulu (intressi). Tegemist on tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1, millele viitab kasutusviis, sõnastus, kordumine võlakirjas, kostja on tarbija, kuna laen ei ole võetud majanduskutsetegevuses. Tegemist on tarbijakrediidiga (VÕS § 402 lg 1): korduv laenu andmine, eelnevalt väljatöötatud tingimustel, eesmärgiga teenida märkimisväärset intressi: 1 puhul on see 1,42 eurot päevas ehk aastas 518,30 eurot (117,80% laenusummast, 2. puhul on see 12,20 eurot päevas ehk 4 453,00 eurot (130,38% laenusummast) aastas; 3. puhul on see 1,82 eurot päevas ehk 664,30 eurot (131,81% laenusummast) aastas. Võlakirja 1 järgi on kostja saanud laenu ja on nõus selle tagastama, kuid ei nõustu intressiga summas 44,00 eurot ja viivisega, mis hageja väitel on võlakirja I järgselt põhisummalt

arvestatuna hagi esitamise seisuga 235,84 eurot. Kuna see tarbijakrediidileping, kohaldub sellele VÕS § 406.2 lg 1 sätestatud krediidi kulukuse määra ülempiir. VÕS § 406.2 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Võlakirja 1 sõlmimise ajal oli nimetatud Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,95 % ja seega oli krediidi kulukuse määra ülempiir 56,85%. Kuna ainuüksi Võlakirja 1 järgne intressimäär aastas oli 117,80% laenusummast, on see VÕS § 406.2 lg 1 tulenevalt tühine. VÕS § 406.2 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Enne 01.01.2017 oli VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks 0,00%. Seega ei ole kostja kohustatud hagejale võlakirja I tühisuse tõttu intressi maksma. Mis puudutab võlakirja 1 põhisummalt arvestatavat viivist, siis kohaldub laenulepingu tühisuse korral tekkivale rahasumma tagasimaksmise nõudele VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär (alates aasta algusest kuni vastuse koostamiseni on selleks 8% aastas). Kuna võlakirja I järgne põhivõlg muutus sissenõutavaks 25.02.2017, on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 113 lg 1 alusel viivist 297 päeva eest ehk 440 * 8% / 365 * 297 = 28,64 eurot. Seega võib hagejal kostja vastu olla tühise tarbijakrediidilepingu alusel üle antud rahasumma tagastamise nõue summas 440,00 eurot koos seadusjärgse viivisenõudega summas 28,64 eurot, mitte aga laenusumma tagastamise nõue, intressinõue ja lepingujärgse viivise nõue hagiavalduses märgitud ulatuses. Kui see pole tühine krediidi kulukuse määra ülempiiri rikkumise tõttu, ei saaks hageja nõuda võlakirjas I kokkulepitud viivist. VÕS § 408 lg 10 tulenevalt peab tarbijakrediidilepingus olema viivis väljendatud aasta- ja päevamäärana. Kuna võlakirjas I on viivis väljendatud üksnes päevamäärana, on hageja nõue võlakirjas I kokkulepitud viivise saamiseks ka VÕS § 408 lg 10 tulenevalt alusetu. Ühtlasi, ka juhul kui võlakiri I ei oleks tarbijakrediidileping, on võlakirjas I sisalduva viivisekokkuleppe puhul sellegipoolest tegemist laenusaajat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mis on VÕS § 42 lgt 1 ja lg 3 p 5 tulenevalt tühine. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Hageja on hagis ka sisuliselt tunnistanud, et võlakirjades sisalduv viivisemäär on ebamõistlik, vähendades seda hageja enda algatusel hageja arvates mõistliku määrani 0,2% päevas (mis kostja arvates on samuti ebamõistlik). Hageja ei saa juba viivisemäärast endast tulenevalt tühiseks osutunud viivisekokkulepet „kehtivaks muuta“, nõudes lepingus kokkulepitust mõnevõrra madalamat viivist (nagu hageja ongi hagiavalduses teinud). Kui kohus leiab, et võlakirjas I sisalduv viivisemäära kokkulepe kehtib, palub kostja kohtul vähendada viivist seadusjärgse määrani VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Kostja palub seejuures arvestada hageja õigustatud huvi ja kostja majanduslikku seisundit. Viivis kujutab olemuslikult endast mõistlikku hüvitist

võlausaldajale selle aja eest, mille vältel tal ei olnud võimalik rahasummat kasutada. Rahasumma kasutamise võimaluse puudumine iseenesest ei ole aga selline õigushüve riive, mis õigustaks võlausaldajat saama selle eest väga kõrget hüvitist. Tuleb märkida, et valitsevates majanduslikes tingimustes ei ole võimalik raha isegi hoiustada tootlusega, mis ligilähedaseltki vastaks seadusjärgsele viivisemäärale (näiteks SEB Panga kogumishoiuse intressimäär on 0,01% aastas3), mistõttu on seadusjärgne viivisemäär 8% aastas enam kui piisav hüvitis raha kasutamise võimaluse puudumise eest. Ühtlasi palub kostja viivise vähendamisel arvestada ka kostja majandusliku seisundiga. Hageja poolt nõutava seadusjärgsest viivisemäärast oluliselt kõrgema viivise tasumine on kostja jaoks äärmiselt raske, sest kostja sissetulekud on madalad, mida tõendab kostja pangakonto väljavõte ajavahemikust 01.09.2017-15.12.2017. Jagatuna nelja kuu peale on kostja sissetulekud 3 027,70 / 4 = 756,93 eurot, mille arvel kostja peab tasuma igakuiselt üüri ja kommunaalkulusid ca 300-360 eurot ning ülejäänud summast katma elamiskulud. Ainuüksi võlakirjalt I nõutava viivise summas 235,84 eurot tasumine ühe maksena asetab kostja raskesse olukorda ning võib põhjustada makseviivitusi üürileandja ees ning tuua lõppkokkuvõttes kaasa eluaseme kaotamise. Kostja on ülal toonud esile piisavad asjaolud, mis võimaldavad kohtul rakendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel diskretsiooni viivise vähendamiseks ning vähendada viivis VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 tuleneva seadusjärgse viivisemäärani (juhul, kui kokkulepitud viivisemäär ei ole juba eelnevalt esitatud põhjendustel tühine). Võlakiri III ja hageja võimalikud nõuded sellest tulenevalt. Kuna võlakiri III on hageja ja kostja vahel sõlmitud sarnastel tingimustel võlakirjaga I, kohalduvad ka võlakirja III suhtes kõik võlakirja I osas esitatud põhjendused.

Kuna võlakiri III on hageja ja kostja vahel sõlmitud sarnastel tingimustel võlakirjaga I, kohalduvad ka võlakirja III suhtes kõik võlakirja I osas esitatud põhjendused. Kostja on seisukohal, et VÕS § 406.2 lg 1 ja lg 3, § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 tulenevalt võib hagejal olla õigus nõuda vaid tühise Võlakirja III alusel kostjale üle antud põhisumma tagastamist ja seadusjärgse viivise tasumist. Kuna võlakirja III järgne põhivõlg muutus sissenõutavaks 21.03.2017 (maksetähtpäev 19.03.2017 langes pühapäevale), on hagejal sellisel juhul õigus tänase seisuga nõuda kostjalt VÕS § 113 lg 1 alusel viivist 273 päeva eest ehk 504 * 8% / 365 * 273 = 30,16 eurot. Kogusumma, mida hageja võib käesoleva kostja vastuse seisuga olla õigustatud kostjalt võlakirja III tühisuse tõttu nõuda, on seega 504,00 eurot + 30,16 eurot = 534,16 eurot. Ka võlakirja III suhtes kohalduvad samad põhjendused seoses VÕS § 408 lg 10, § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 ning § 113 lg 8 ja § 162. Ka võlakirja III puhul palub kostja juhul, kui kohus tuvastab võlakirjas III sisalduva viivisemäära kokkuleppe kehtivuse, vähendada viivist samadel kaalutlustel nagu võlakirja I puhul. Võlakiri II Kostja ei ole sellist rahasummat saanud, mistõttu kostja ei saa olla kohustatud ka vastava rahasumma tasumiseks mistahes lepingulisel või lepinguvälisel alusel.

2016. a. mais avas kostja (enda juhitava äriühingu XXX kaudu) koostöös hagejale tuttava XXXuga kohviku aadressil XXX. Kostjale teadaolevalt oli XXX hageja äripartner. Kohviku inventari kindlustamiseks sõlmis XXX kindlustuslepingu Salva Kindlustuse AS-iga. XXX tegi kostjale ettepaneku osaleda kindlustuspettuses, millest saadav tulu oleks jagatud võrdsetes osades neljaks hageja, kostja, XXXu ning kostjale teadmata neljanda osapoole vahel. 29.09.2016 sai kostja teate kohviku häiresüsteemi aktiveerumisest. Järgmisel päeval kohapeal tuvastas kostja, et kohviku uks oli avatud ja seda lukustanud tabalukk oli kadunud. Seepeale helistas kostja XXXule, kes andis kostjale juhise kutsuda politsei ning teavitada juhtunust kindlustust. Paar päeva hiljem tõi XXX kostjale kohviku seadmete rendidokumente, mille kostja pidi esitama kindlustusandjale hüvitisnõude põhjendamiseks, samuti saatis XXX samal eesmärgil kostjale alkoholi ostutšekke. Nimetatud dokumendid esitas kostja hüvitisnõude põhjendamiseks kindlustusandjale, kuid tegelikkuses vastavaid seadmeid ja alkoholi kohvikust ei varastatud. Kindlustushüvitise nõude menetlus jäi aga venima, mille peale tegi hageja kostjale ettepaneku nõuda kindlustuselt raha välja advokaadi abiga. Selleks pöördus kostja Advokaadibüroo Lepmets & Nõges poole. Osa rahast advokaadibüroole tasumiseks laenas kostjale hageja võlakirja I ja võlakirja III alusel. Võlakirjast II nähtuv summa 3415,50 eurot oli aga hageja väitel vajalik tasuda kostjale teadmata isikule, kes pärast seda, kui kindlustushüvitise nõude menetlus oli jäänud venima, pidi hageja väidete kohaselt fabritseerima täiendavaid usaldusväärsena näivaid tõendeid kindlustusandjale esitamiseks. Hageja nõudis, et nimetatud summa eest, mille hageja pidi väidetavalt tasuma nimetatud teadmata isikule, jääks Võlakirja II alusel hageja ees vastutama kostja. Seega on võlakirja II puhul sisuliselt tegemist kuritegeliku tehingu tagamiseks sõlmitud laenulepinguga. Lisaks tarbijakrediidilepingu tühisuse kaasa toovatele asjaoludele on eeltoodud asjaoludel sõlmitud võlakiri II tühine ka heade kommete vastasuse tõttu (TsÜS § 86 lg 1). Ei 14.02.2017, kui võlakiri II allkirjastati, ega ka enne või pärast seda ei ole kostja saanud hagejalt või mistahes kolmandalt isikult sularahas võlakirjas II märgitud summat 3415,50 eurot. Kuna kostjale ei ole nimetatud summat üle antud, siis ei saa hagejal olla ka vastava summa tasumise nõudeõigust kostja vastu ei lepingulisel ega mistahes lepinguvälisel. Ka juhul, kui kohus loeb tõendatuks võlakirjas II märgitud sularaha üleandmise kostjale, kohalduvad ka võlakirja II suhtes kõik võlakirja I osas esitatud põhjendused. Ka võlakirja II suhtes kohalduvad VÕS § 408 lg 10, § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 ning § 113 lg 8 ja § 162. Ka võlakirja II puhul palub kostja juhul, kui kohus tuvastab võlakirjas II märgitud sularaha üleandmise kostjale ning ka võlakirjas II sisalduva viivisemäära kokkuleppe kehtivuse, vähendada viivist samadel kaalutlustel nagu võlakirja I puhul. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kohtu põhjendused Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 3 p 1 kohaselt tekib võlasuhe lepingust. VÕS lg 1 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1, 2 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. VÕS 76 lg 1, 2 ja § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel on võlgnikul kohustus lepingut täita

ning selle kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja viivist. Vaidlus puudus järgnevas: Pooled on allkirjastanud laenulepingud, mida nad on nimetatud võlakirjadeks:  25.01.2017 võlakiri I, mille järgi on kostja saanud hagejalt laenu 440 eurot, mis tuli tagastada kogusummas 440 eurot 24.02.2017 (lk 5),  14.02.2017 võlakiri II, mille järgi on kostja saanud laenu sularahas 3415,50 eurot ja mille kostja kohustub tagastama kogusummas 3757,05 eurot 13.03.2017 (lk 6),  20.02.2017 võlakiri III, mille järgi on kostja saanud hagejalt laenu 504 eurot, mis tuli tagastada kogusummas 555 19.03.2017 (lk 7).  kõigi võlakirjade puhul on tegemist poolte-vaheliste laenulepingutega. Vaidlus on selle üle,  kas võlakirjades märgitud laenulepingute puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepingutega,  kas tegemist on tarbijakrediidilepingutega,  kas intressimäär vastab nendes tarbijakrediidilepingute kohta käivatele seaduses sätestatud nõuetele,  kas viivise määra kokkulepe on kehtiv,  kas viivist tuleks vähendada,  kas võlakirja II järgi on rahasumma kostjale üle antud, kas see laenuleping on sõlmitud heade kommete vastaselt. Tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Seega peavad VÕS § 35 lg 1 mõtte kohaselt lepingu tingimused olema eelnevalt väljatöötatud ja kasutatavad tingimuste väljatöötaja kõigi võimalike lepingupartnerite puhul ühte moodi ja et neid tingimusi ei saa reeglina teine pool mõjutada. Kohtu hinnangul on oluline, et lepingu enda tingimused on kõigi võlasuhte, eriti kohustatud isikute puhul kasutatavad. Seega kontrollib kohus, kas võlakirjades I-III toodud tingimused oleksid kasutatavad ka muude võlgnike, st mitte üksnes kostja suhtes. Kohtule esitatud võlakirjad I-III (lk 5-7) sisaldavad sarnast teksti järgnevalt: 1) võlakirja poolte nimed, nende isikukoodid, nende elukohad, 2) XXX ́i laenu saamise kinnitust XXX võlgade katteks, 3) võlg on seatud ajavahemikule ... 4) kohustus võlgnetav kogusumma tagastada hiljemalt ... XXXi’le eraisiku kontole, mille number on (number nimetud) summas ..., kui see tagastatakse ettenähtud tähtajaks,

5) kogu võlgnetava summa kohustus (kohustun) täielikult tagastama hiljemalt ... , 6) kohustus (kohustun) maksetega viivitamisel tasuma viivist ... kogusummalt kalendripäeva eest, 7) käesoleva võlakirja tunnistaja on ... (lisatud käsikirjaliselt nimi, isikukood, 8) juhul kui XXX, isikukood XXX, ei ole suuteline tasuma eelmainitud võlgnevust kokkulepitud tingimustel, ja korras, on võlaandjal õigus lahendada see juriidilisel teel Eesti Vabariigi seaduste kohaselt ja kõik kulutused selleks on kohustatud tasuma võla saaja, 9) tunnistaja tunnistab, et laenu saaja on ise alla kirjutanud ja tema arusaamise kohaselt on laenusaaja teo- ja otsustusvõimelane. 10) käesolev võlakiri on välja antud kahes eksemplaris, millest laenu saajale ja laenu andjale jääb üks eksemplar. Võlakirjades toodud andmed selle kohta, et konkreetne isik ehk kostja (nimi ära nimetatud, isikukoodid, aadressid ära märgitud) kinnitab laenu saamist hagejalt, kinnitab, et laen on saadud teatud ajavahemikul, kinnitab konkreetselt laenu eesmärki (konkreetse äriühingu võla katteks), et kostja kohustub tasuma võlausaldajale laenu kogusummas tagasi, kohustub maksma viivist võlalt kalendripäevas, on tavapärased lepingu olulised tunnused VÕS § 8 lg 1 järgi. Seega asjaolu, et võlakirjades on ära fikseeritud konkreetselt kohustatud isik ja õigustatud isik, kohustatud isiku kohustuste ulatus, täitmise tähtaeg, rikkumise tagajärjed, ei tähenda, et tegemist on tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 järgi. Et võlakirju tunnistab konkreetne isik, kes kinnitab võlgniku teo- ja otsusevõimet, et võlakirjadel on kaks eksemplari, millest üks on võlgnikul ja teine võlausaldajal, ei ole tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 järgi, kuna on olemuslikult kirjelduslikku laadi ega sisalda endas üldse võlasuhteks oleva lepingu tingimust. Võlakirjade sisu, andmete ja kohustuste ja kostja kinnitusi arvestades, ei ole neid võimalik kasutada teiste võlgnike puhul. Mitte kuskilt ei nähtu, et lisaks võlakirjadele oleks olemas veel mingid tingimused, millele hageja viitaks võlakirjades ja mida kostja peaks taluma ja järgima ja mida saaks kasutada ka teiste hageja võimalike võlgnike puhul. Lisaks on iga konkreetne võlakiri iseseisev: võlakirjades märgitud kohustused on konkreetsed ja kohaldatavad vaid hageja ja kostja vahelistes suhtes, sest ära on näidatud konkreetselt võlasuhte pooled (hageja, kostja), sj laenu konkreetne eesmärk (XXX võlgade katmine), erinevad laenu andmise perioodid, erinevad tagastamise ajad, sj on võlakirjas II märgitud, et laen on antud sularahas, mida ei ole võlakirjas I, II. Sealjuures on viivise määr võlakirjas I erinev võrreldes võlakirjades II ja III toodud määraga, mis kinnitab nende võlakirjade individuaalsust. Võlakirjades olevad laenu tagastamise perioodid on küll pea 1 kuu kõigil juhtudel, kuid tegelikult on igas võlakirjas märgitud tagastamise konkreetsed kuupäevad ehk on individuaalsed ega ole kasutatavad muude võlgnike puhul. Asjaolu, et võlakirjad on sõnastatud sarnasel viisil, ei tähenda, et tingimused, mida peab kostja täitama, oleksid vaadeldavad tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 järgi ja oleksid kasutatavad ja kohustuslikud iga võimaliku muu võlgniku puhul. Isegi konto number, kuhu laen tuleb tagastada, on eraisiku konto. Asjaolu, et vaidlused lahendatakse Eesti seaduste järgi, ei ole vaadeldavad tüüptingimusena, sest kui seda seal poleks, ei tähendaks märgitu, et vaidlused tuleks lahendada mingi muu õiguse järgi, millest juttu/ vaidlust pole ka tõusetunud. Et võlakirju on kolm, ei tähenda, et need oleksid sisu poolest tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 järgi, mida

kasutaks hageja paljude erinetevate võlgike puhul. Hageja kinnitas vande all seletustega, et kasutas abi teksti koostamisel, kuid selline asjaolu ei kinnita samuti võlatunnistuses sisalduvaid tüüptingimusi VÕS § 35 lg 1 mõttes. Et hageja soovis kolme laenu puhul enda õigusi ja kostja kohustusi kirjalikult üles tähendada ja kasutas sõnastuse koostamiseks teise isiku abi, on tavapärane ja mõistlikult võttes arusaadav, kuid ei tähenda seda, et ta oleks sõlminud võlakirjad kostjaga tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 järgi. Eeltoodu alusel leiab kohus, et võlakirjades I-III toodud tingimused ei ole tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 järgi. Seega on selline kostja väide ebaõige. Tarbijakrediit, laenulepingud, võlakirja II heade kommete vastasus, võlakirja II järgi raha üleandmine VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja seletas vande all, et ta peab treeneri ametit, tegeleb ka tervistoodete müügiga ettevõttes XXX. Ta seletas, et laenu andmine ei ole tema igapäevane tegevus. Seletuste kohaselt vajas kostja laenu XXXi kohviku võlgade katteks, laenu andis ta kostjale seetõttu, et ei tahtnud tuttavat ehk hagejat hätta jätta. Hageja seletas, et ta andis kostjale kui tuttavale isikule laenu ning intressi eesmärk ei olnud mitte raha teenida, vaid tagada seda, et kostja raha ikkagi tagasi maksaks. Nimelt oli hageja seletuste kohaselt kostja lubanud oma laenud tähtaegade jooksul tagasi maksta, sest tal oli tulemas projekt XXX, kust kostja pidi raha saama tagasi. Hageja seletas, et ta ei teadnud, mille katteks kostja võlakirja II alusel antud raha kasutas, kuid kostja oli öelnud, et kasutab ettevõtlusega soetud kulude jaoks. Lisaks seletas, et 2016.a sügisel sai ta teada, et kostjal on mingid probleemid, kuid vaidlusalusest kostja väidetud kindlustuspettusega seotud kriminaalasjast sai ta täpsemalt teada alles käesoleva kohtumenetluse käigus ning tema ei ole politseis käinud ning ta ei ole kostjat kordagi kindlustusküsimustes nõustanud ega aidanud koostada ka vastavaid dokumente. Võlakirjadest nähtuvalt tuli laen tagasi maksta tema eraisiku kontole. Kostja seletas vande all, et hageja oli seotud XXX kohvikuga, kuid märgitud seletused ei ole kooskõlas hageja seletuste, XXX 2016.a. majandusaasta aruandega, millest nähtuvalt ei ole hageja ei äriühingu juhatuse liige ega osanik. Kostja kinnitas vande all, et ta tegeles äriga, pidas XXX kohvikut, tegeles selle majandamisega. Kohtule kostja esitatud XXX 2016.a. majandusaasta aruandest nähtuvalt oli kostja selle äriühingu üks omanikest ja juhatuse liige (lk 56) ja kohus leiab, et kostja tegutses ise äris. Hageja esitas kohtule XXX registriandmete väljavõtte (lk 48), mille järgi oli kostja veel 25.01.18 seisuga (vt registriandmete väljavõtmise kellaaeg all ääres) selle äriühingu juhatuse liige, osanik. Hinnates hageja seletusi, kostja seletusi kogumis, on asjas tõendatud hageja väide, et laenu andis ta kostjale kostja soovil ning tegemist polnud hageja ärilistel kaalutlustel antud laenuga, ja makstav intress pidi kindlustama vaid laenu tagasimaksmist. Võlakirjades märgitud kostja kinnitused sellest, et laenud on võetud XXX võlgade katteks, samuti XXX registriandmed tõendavad hoopis seda, et hageja andis kostjale kõigi kolme laenu puhul laenu kostja ärihuvides. Ka asjaolu, et kolm laenu tuli maksta tagasi hageja eraisiku kontole, kinnitab kohtu veendumust,

et hageja ei andnud seda kolme laenu oma majanduskutsetegevuses või et ta oleks pidev laenuandja, millistel juhtudel saaks viidatud võlakirjade alusel intressiga laenu andmist kostjale pidada VÕS § 402 lg 1 järgi tarbijakrediidiks. Tarbijakrediidist saab rääkida siis kui laenu andmine tasu eest oleks isiku püsiv iseseisev või vähemalt suurem osa tema igapäevasest tegevusest, millest ta elatub või tulu teenib, mida hageja oma seletuste kohaselt ei olnud. Muid tõendeid, mis kinnitaks hageja tegutsemist majandustegevuses ja laenu andmist selle tegevuse kaudu eesmärgiga sellest elatuda ja tulu teenida, ei ole. Võlakirjade sisu, hageja seletusi, kostja seletusi, XXX registriandmeid kogumis hinnates, et laenu saades tegutses äris hoopis kostja. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kõigi kolme laenu puhul, mille kohta on koostatud kolm võlakirja I-III, ei ole tegemist tarbijakrediidiga VÕS § 402 lg 1 järgi ja neile ei kohaldu kostja viidatud tarbijakrediidi sätted VÕS 22. peatüki 2. jao sätted. Nii ei ole kohane kostja väide, et lepingutes pole märgitud viivise suurust aasta kohta VÕS 408 lg 10 ja intress on ebamõistlikult suur, kuna see ületab väidetavalt Eesti Panga poolt keskmist eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, on lepingud VÕS § 406.2 lg 1 järgi tühised. Selle tõttu puudub kohtul vajadus anda üldse hinnangut kostja väitele, mitu korda ületab lepingutes intressimäär Eesti Panga poolt keskmist eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Eeltoodu tõttu ei ole õige kostja väide, et hageja saaks kõigi 3 lepingu puhul nõuda kostjalt intressi vaid VÕS § 406.2 lg 2 järgi VÕS § 94 lg 1 ehk seaduses sätestatud määras. TsÜS § 86 lg 1 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Kostja väitis, et II võlakirja järgi väidetavalt antud laen oli seotud kindlustuspettusega. Kostja väitis, et äripartneri ja hagejaga lepiti kokku, et lavastatakse firmas vargus, ja kindlustusandjalt saadud raha jagatakse ära, et selles kokkuleppes osales ka hageja. Sellist kokkulepet võib iseenesest pidada TsÜS § 86 lg 1 järgi heade kommetega vastuolus olevaks. Järgnevalt vaatleb kohus, kas selline kokkulepe hagejaga ja hageja osalus selles on tõendatud. Kostja seletas kohtule, et XXXga, kes oli samuti seotud XXX kohvikuga, tegi ta kokkuleppe, et saaks kindlustusandjalt raha ja et hageja pidi sellest teadma. Kostja seletas, et hageja oli survestanud, et asjaga tuleb tegeleda, võtta juristid, et kindlustuselt nn raha saada. Kostja seletas, et võlakirjade I, III alusel antud raha kasutas ta juristidele maksmiseks, kuid võlakiri II sõlmiti selleks, et tõendada üleantu nn varastatud seadmete üleandmist tõendavate paberite eest tasumist ja hageja oli öelnud, et kostja peaks ka vastutama summade eest. Sellele võlakirjale II kirjutas ta alla, kuigi ei teadnud kontakti, kellele tuli raha üle anda. Kostja seletas, et selline kokkulepe tehti 2016.a suvel, juhtum leidis aset 2016.a. septembris. Hageja seletas ja esitas kohtule ka oma passi väljavõtte ja piletite broneeringud, millest nähtuvalt oli tema samal ajal, kui kostja pidas XXX kohvikut ja sõlmis kindlustusraha saamiseks kokkuleppeid teiste isikutega 2016.a suvel ja kui 2016.a septembris toimus väidetav kindlustusjuhtum, hoopis välisriigis alates 25.05.2016 ja naases Eestisse passi andmete järgi alles 04.10.16. Hageja seletas, et kostja vajas laenu oma äri tarvis, kuid milleks ta seda kasutas, ta ei teadnud. Hageja seletas, et sellest kriminaalasjast, millele kostja on viidanud, sai ta teada täpsemalt alles käesoleva kohtumenetluse käigus ja ta ei ole teinud mingeid kindlustuspettusega

seotud kokkuleppeid ega ole koostanud mingeid dokumente kindlustusandjatele. Lisaks seletas, et teda pole ka üle kuulatud kriminaalasjas. Hageja seletas, et kostja oli ise öelnud, et tal on probleemid ja seetõttu oli hageja osanud kostjale lihtsalt soovitada advokaadibürood. Mitte kuskilt ei nähtu, et hageja oleks seotud kindlustuspettuse kokkuleppega, selle toimepanemisega ja et ta oleks käinud politseis ka mingeid ütlusi andmas. Seda ei nähtu ka kostja esitatud vara kohta käivates dokumentides ja kahjuavalduses (lk 37-42) ega kostja e-kirjavahetusest esindajaga 07.05.18, kus kostja on teinud selgitava kirja esindajale hageja seotusest kindlustuspettusega (lk 69). Poolte seletusi, hageja passis kajastatud reisiandmeid ja hageja piletite broneeringuid (lk 106111) ja kostja kindlustusjuhtumiga seotud dokumente (lk 37-42) ja kostja e-kirja esindajale (lk 69) kogumis hinnates, leiab kohus, et ajal, mil kostja leppis kellegi XXXga kokku, et teha kindlustuspettus XXX kohvikus, kui ka siis kui juhtum lavastati, viibis hageja hoopis välisriigis. Selle tõttu on tõendatud hageja vastuväited, et ta et tal ei ole mingit puutumust a) kostja ja kolmandate isikute vahelise kokkuleppega saada läbi võimaliku kindlustusjuhtumi kindlustusandja poolt makstava hüvitise kaudu kasu, b) kindlustusdokumentide koostamise, esitamisega ja c) eelnevast tulenevalt kostjale võimaliku kohustuse panemisega võlakirja II järgi. Nii on hageja ümber lükanud kostja vastuväited sellest, et hageja sellises kokkuleppes osales ja/või oleks sellise kokkuleppe pool, mille tarvis oli vajalik sõlmida võlakiri II, et justkui kostja väidete kohaselt kindlustada ka kostja vastutust selles. Kostja seletused sellise kokkuleppe kohta hagejaga ja selles osalemisega, ei ole kooskõlas ühegi teise tõendiga. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja vastuväited, et võlakirjas II laenu saamise kinnitamine ja selle aluseks olevad väidetavad kindlustuspettusega seotud kokkulepped hagejaga ja hageja osalemine selles, on tõendamata. Nii leiab kohus, et õige pole kostja väide, et võlakirjas II märgitud laenusuhe oleks TsÜS § 86 lg 1 heade kommete vastane ja tühine. Mis puudutab kostja esitatud XXX majandusaasta 2016. aasta aruannet (lk 56), mille kohaselt ei olnud selles justkui kajastatud võlakirjas II märgitud nn kohustusi omanike ees, siis nähtub tõepoolest, et kohustusi oli seal kajastatud vaid summas 1800 eurot ehk vähem kui võlakirjas II nimetatud laenusumma. Kohus leiab, et majandusaasta aruandes kajastatud kohustuste ulatus ei tähenda tegelikult seda, milleks kostja raha võlakirja II järgi faktiliselt kasutas ja kas või mis ulatuses oli ettevõtte ja omaniku, sj kostja, vahelised õigussuhted klaaritud ja seda võlga ei olnud enam näiteks vaja kajastada majandusaasta aruandes. Seega ei tõenda nimetatud majandusaasta aruanne laenu võtmise võimatust või mittevajamist võlakirja II järgi. Kostja väitis, et võlakirja II järgi ei ole raha talle üle antud. Hageja seletas, et kostja soovis saada raha oma äriühingu tarvis, kuid milleks ta kasutas, ta täpselt ei tea. Seletuste kohaselt anti raha üle autos. Võlakirjas II on märgitud, et tunnistajaks on XXX, kes kinnitas, et laenusaaja on ise alla kirjutanud ja tunnistaja arusaama kohaselt on laenu saaja teo- ja otsustusvõimeline. Hageja taotluse alusel kuulas kohus XXXi üle ja tema ütlustest nähtuvalt andis hageja kostjale sularaha üle autos, tunnistaja raha täpselt ei lugenud, istus tagaistmel, kuid talle näis, et raha hulgas oli viiekümneseid kupüüre. Võlatunnistuse II järgi on laenusumma üle antud sularahas, mida kinnitab kostja. Seega on hageja seletuste ja tunnistaja XXXi ütluste ja võlakirjaga ise tõendatud hageja väide, et võlakirjas märgitud laenusumma anti kostjale üle sularahas ja hageja

on täitnud laenu andmise kohustust kostja ees. Et sellist laenu ei kajastu XXX 2016.a. majandusaasta aruandes, ei tähenda, et laenu poleks kostjale antud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et ka võlakirja II järgi on kostjale laen 3145,50 eurot üle antud. VÕS 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga Kuivõrd vaidlus puudus selles, et võlakirjas I, III märgitud laenusummad on vastavalt 440 eurot ja 504 eurot kostjale üle kantud, st kostja on need kätte saanud ning kohus tuvastas, et kostja sai sularahas kätte ka võlakirja II järgse laenu 3145,50 eurot, siis on poolte vahel sõlmitud VÕS § 396 lg 1 järgi kolm laenulepingut eelviidatud summades. Vaidlust polnud laenud tagastamise tähtaegades, st et laenude tagastamise kohustused on muutunud sissenõutavaks (vt vaidlustamata asjaolud). Kostja pole väitnud, et laenud oleksid tagasi makstud. Seega on kostja rikkunud VÕS § 100 (kohustuse täitmata jätmine, täitmisega viivitamine, osaliselt täitamata jätmine) mõttes lepingutes märgitud ja VÕS § 396 lg 1 järgi laenu tagastamise kohustust ja hagejal on VÕS § 396 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 järgi õigus nõuda kohustuse täimist laenude tagastamist. Eeltoodu alusel on kõigi kolme laenu (võlakirjad I-III) tagastamise nõue tõendatud ja põhjendatud. Intress ja viivis VÕS § 397 lg 2 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kuivõrd kohus tuvastas, et poolte võlakirjades kajastatud lepingu tingimused ei ole tüüptingimustel sõlmitud lepingud (ei ole tüüptingimused) ja tegemist pole tarbijakrediidilepingutega, siis võisid pooled VÕS § 8 lg 1 mõtte kohaselt sõlmida laenulepingud (mida on nimetatud võlakirjadeks), neile sobiva intressi ja viivise määraga ehk määratleda lepingus vastavad kohustused. Seega ei nõustu kohus kostjaga, et neis lepingutes oleks viivise määra kokkulepe ebamõistlikult kahjustava tüüptingimus ja seetõttu VÕS § 42 lgt 1 ja lg 3 p 5 tulenevalt tühine. Vaidlus puudus selles, et võlakirja I järgi oli kostja saanud laenu 400 eurot ja pidi maksma tagasi intressi 44 euro (laen 400 eurot ja tagasimaksava summas 444 eurot), II järgi vastavalt 341,55 eurot (laen 3415,50 eurot ja tagasimaksava summas 3757,05 eurot), III järgi vastavalt 51eurot (laen 504 eurot ja tagasimaksava summas 555,00 eurot). Seega oli intressi kokkulepe VÕS § 397 lg 1 II lause järg lubatav ja nii on kostjal kohustus tasuda hagejale VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1, 2, § 397 lg 1 II lause järgi kõigilt kolmelt laenult intressi. Arvestades, et kõik kolm laenu oli antud sisuliselt 1 kuuks (vt vaidlustamata asjaolud), siis ei ole iga laenu suuruse ja

iga laenu tagastamise tähtaja ehk lühiajalise laenu kontekstis nendelt laenudelt maksmisele kuuluv intress kohtu hinnangul ebamõistlikult suur. Nagu kohus tuvastas, tegutses kostja ärilistes huvides laenu saades, seega pidi talle olema arusaadav ka intressi suuruse ja maksmise kohustuse sisu. Kostja ei ole intressi tasunud, seega rikub kostja kõigist kolmest laenulepingust ja VÕS § 397 lg 1 tulenevat intressi tasumise kohustust VÕS § 100 mõttes ja hagejal on õigus nõuda VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1, 2, § 397 lg 1 järgi kostjalt lepingutes kokkulepitud intressi tasumist. Seega on hageja intresside nõue on tõendatud ja põhjendatud. VÕS § 113 lg 1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. ebamõistlikult suur. Seega võivad laenulepingu pooled kokku leppida viivise määras erinevalt seaduses sätestatud määrast. Viivise määras on pooled kokku leppinud nii, et I laenu puhul on see 0,35% võlalt päevas, II puhul 0,5% päevas ja III puhul 0,5% päevas. Arvestades laenude suurust ja nende lühiajalisust, ei ole kohtu hinnangul sellised määrad ebamõistlikud, sest viivise kui VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgse õiguskaitse vahendi eesmärk on kaitsta võlausaldajat kohustuse rikkuja vastu. Kostja väide, et hageja on viivist vähendanud mõistliku määrani ehk 0,2% võlalt päevas, on õige, kuid ei tähenda, et pooltevaheline viivisemäära kokkulepe kõigis lepingutes poleks VÕS § 76 lg 1, 2, § 8 lg 2, 1, § 113 lg 1 II lause viimase osa järgi pooltele siduv. Viivise vähendamine võlausaldaja poolt on alati lubatav, sest see ei kahjustada lepingu teist poolt ning praktikas on see ka sagedasti rakendatav kohtute poolt VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise vähendamist peab kohus ka käesoleval juhul vajalikuks; seda on kostja ka taotlenud. Hageja on nõudnud viivist kokku 2197,38 eurot ja alates 21.11.18 viivist 0,2% päevas võla tasumiseni. Põhivõla nõude suurus on 4359,50 eurot. Kohtupraktikas on peetud ebamõistlikult suureks viiviseks viivist, mis ületab põhivõlga, kuid kohtupraktikas on viivist vähendatud ka siis kui see on alla põhivõla. Hinnates nõutud põhivõla ja nõutud viivise suurust, ei ole tegelikult hageja poolt nõutav viivis ebamõistlikult suur võrreldes põhivõlga. Kostja on tõendanud kohtule esitatud pangakonto väljavõttega ajavahemikust 01.09.2017-15.12.2017 (lk 33-359), et jagatuna saadu nelja kuu peale, on kostja sissetulekud 3 027,70 / 4 = 756,93 eurot, mille arvel kostja peab tasuma igakuiselt üüri ja kommunaalkulusid ca 300-360 eurot ning ülejäänud summast katma elamiskulud. Hageja ei ole lükanud ümber kostja vastavasisulisi väiteid. Samas ei ole kostja siiani täitnud kohustust ehk tagastanud võlga kasvõi osaliselt, mida ta sisuliselt ei vaidlustanud oma vastuses (et sai võlakirjade I, III järgse laenu kätte, 440 € +504 € = 944 €).

Arvestades kostja varanduslikku olukorda, saab pidada nõutavat viivist 2197,38 eurot tema suhtes ebamõistlikult suureks. Nagu kohus tuvastas, on hagejal õigus nõuda kokkulepitud intressi. Samas tuleb arvestades asjaolu, et kostja pole seni üldse võlga vähendanud. Hinnates 1) kostja varanduslikku olukorda, 2) tema poolt kohustuse täitamata jätmist olukorras, kus kahe laenusumma saamise üle polnud vaidlust, 3) hageja õigust saada intressi, leiab kohus, et viivist on võimalik vähendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi 2000 eurole ja piiratagi viivist nimetatud summaga. Seega ei mõista kohus viivist kostjalt välja TsMS 367 järgi edasiulatuvalt hageja poolt vähendatud määraga 0,2% päevas kuni põhivõla tasumiseni. Kokkuvõte Eeltoodu alusel kuulub hagi osalisele rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlga 4359,50 eurot, intressi 436,55 eurot, viivist 2000 eurot ja jätta rahuldamata hageja nõue võlgnetavalt põhivõlalt viivise väljamõistmiseks 0,2% päevas alates 21.11.2017 kuni põhivõla tasumiseni. Pooled võivad sõlmida kuni asjas tehtava lahendi jõustumiseni kompromissi. Menetluskulud TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud, § 144 p 1 järgi on esindaja kulud kohtuvälised kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, hageja esindaja tehtud tööd ning asjaolu, et asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust ega istungeid. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt 97,17% (6796,05/ 6993,43*100). Nii jäävad hageja menetluskulud 97,17% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 2,83 % ulatuses kostja kanda. Kuna kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, siis jäävad tema menetluskulud tema enda kanda ja kohus rahalist suurust kindlaks ei määra. Hageja menetluskulud (nimekiri 15.04.2019) on kokku 2302 eurot käibemaksuga, tasu määr 100 €/h + käibemaks. Sellest esindaja kulud on 1752 eurot ja lõiv on 550 eurot. Nimekirja järgi on esindaja poolt vaidlusele kulunud aeg kokku 14,9 h.

Kostja leidis, et põhjendatud pole 26.11.18 seisukoha koostamine 48 eurot, kuna oli esitatud pärast eelmenetluse lõppu ja oli ebavajalik, 27.02.19 kostja taotlusega tutvumine ja kirja koostamine kohtule 30 eurot, kuna hageja ei esitanud ühtegi väidet. Lisaks on põhjendamatu osaotsuse taotlus, XXXi ülekuulamise taotlus, kuna jäid rahuldamata. Lisaks on hageja korranud dokumentides 25.01.18, 06.06.18. 26.11.18 ja 20.02.19 samu väiteid, taotlusi ja seega on ebavajalik töö. Kohus, hinnates asjas mahtu, keerukust, arvestades kostja vastuväidete ulatust, samuti peetud istungite aega kokku ca 3 h ja 50 min (vt kolme istungi protokolli), leiab, et 14,9 h, mis on hageja esindaja kulutanud käesolevale vaidlusele, ei ole ebamõistlik. 8- tunnise tööpäeva arvestuse juures on hageja esindajal kulunud aega vähem kui 2 tööpäeva. Nõustuda võib kostjaga, et hageja 26.11.18 seisukoht (lk 83) kajastab vaid ühte olulist seika ehk seda, et hageja ei nõustu kostjaga, samuti oli seisukoht esitatud pärast eelmenetluse lõppu. Samas tuleb arvestada, et kostja vastusega 21.08.18 oli hagejal õigus tutvuda, see tuli siiski hagejal läbi lugeda ja selle suhtes oli hagejal põhimõtteliselt õigus oma arvamust kujundada, sõltumata vastuse lühidusest. Hageja esitas arvamuse 27.02.19 kostja protokolli parandamise taotlusele, millele on tal õigus, Nii on 27.02.19 vastuse kulu põhjendatud. Mis puudutab kostja väiteid, et kuna kohus jättis rahuldamata osaotsuse, XXXi ülekuulamise taotluse, siis tuleks jätta kulud hageja kanda, siis need ei ole õiged. Kostja viidatud TsMS § 169 lg 3 sätestab, et rahuldamata jäänud taotluse või arvestamata jäänud väite või tõendi esitamisega ja vaidlustamisega seotud menetluskulud võib menetluse tulemusest sõltumata jätta menetlusosalise kanda, kes taotluse, väite või tõendi on esitanud. Tegemist on sättega, mis reguleerib kulude kandmist/jaotust olukorras, kus menetlust on venitatud. Kohtu hinnangul on viidatud säte kohaldatav siis, kui menetlusosaline esitas taotluse nii et see põhjustas menetluse venimist. Käesoleval juhul ei ole hageja neid taotlusi esitanud menetlust venitades. Nii on tegemist asjakohase ja põhjendatud esindaja ajakuluga. Kohus leiab, et hageja koostatud 25.01.18, 06.06.18. 26.11.18 ja 20.02.19 (nimekirja järgi kokku 7,1 h) dokumendid on asjakohased, tegemist on vastuväidetega kostja seisukohale, sj on 20.02.19 dokument koostatud vastuseks kostja 12.02.19 taotlusele (tõendite vastuvõtmiseks pärast eelmenetlust). Nii on nendele kulutatud hageja esindaja aeg põhjendatud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et TsMS § 175 lg 1 järgi on hageja esindaja kulutatud aeg põhjendatud. Esindaja tasu määr 100 €/h+ käibemaks, ei ole ülepaisutatud. Seega on tõendatud ja põhjendatud hageja esindaja kulud kokku 1752 eurot koos käibemaksuga. Asjas on hageja tasunud lõivu on 550 eurot. Kokku on hageja põhjendatud ja tõendatud kulud 2302 eurot käibemaksuga, millest TsMS § 163 lg 1 järgi tuleb kostjal hüvitada hagejale 2236,85 euro, märgitud summa tuleb kostjalt hagejale välja mõista. Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb hagejal taotluse alusel kostjal tasuda võlgnetavatelt menetluskuludelt viivist alates lahendi jõustumisest kuni nende tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Protokolli parandamise taotlus Kostja taotles 20.02.19 istungi ja 15.04.2019 istungi protokolli parandamiseks. Hageja ei nõustunud taotlustega. Kohus leiab, et 20.02.19 istungi protokolli parandamiseks puudub alus, kuna kohus kostja tõendeid, mis ta esitas 12.02.19 asja materjalide juurde ei võtnud, seega lisab kohus need kostja väited TsMS § 53 lg 4 järgi 20.02.19 istungi protokolli juurde. Ka ei nõustu kohus kostja taotlusega 15.04.19 istungi protokolli parandamiseks, kuna taotlusest ei nähtu, et kostja esindaja selgitustes mõne asjaolu omaksvõttu, hagi tunnistamisest, millel oleks tähtsust asja lahendamisel. Seega lisab kohus need kostja väited TsMS § 53 lg 4 järgi 15.04.19 istungi protokolli juurde. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.