Mittetulundusühingu VAHTRA HOOLDEMAJA hagi Tiina Sammu vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja alusetu rikastumisega saadu tagastamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
9064 eurot 52 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 11. jaanuari 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tiina Sammu apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
9. aprill 2019
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Tiina Samm (isikukood
XXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja vandeadvokaat Leho Pihkva Vastustaja (hageja): mittetulundusühing VAHTRA HOOLDEMAJA (registrikood 80033172), lepinguline esindaja Harland Paas
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 11. jaanuari 2019 otsus osaliselt Tiina Sammult MTÜ VAHTRA HOOLDEMAJA kasuks väljamõistetud alusetu rikastumisega saadud summa suuruse osas ja välja mõista Tiina Sammult MTÜ VAHTRA HOOLDEMAJA kasuks 4362 eurot 58 senti.
2.Muus osas jätta Viru Maakohtu 11. jaanuari 2019 otsus muutmata.
Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „3.1. Hagi rahuldada.
3.2.Tuvastada Tiina Sammu poolt 13. oktoobril 2017 töölepinguseaduse § 91 lg 2 p 1 alusel töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja lugeda tööleping lõppenuks 13. novembrist 2017.
3.3.Välja mõista Tiina Sammult MTÜ VAHTRA HOOLDEMAJA kasuks alusetult saadud 4362 eurot 58 senti.“
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Mittetulundusühistu VAHTRA HOOLDEMAJA (hageja) esitas 15. novembril 2017 Viru Maakohtule hagi Tiina Sammu (kostja) vastu, milles palus tuvastada kostja poolt töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 p 1 alusel 13. oktoobri 2017 kuupäevaga töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja lugeda tööleping lõppenuks 13. novembrist 2017. Samuti palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja alusetult saadud hüvitise 5564 eurot 52 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt töötas kostja alates 1. märtsist 1999 hageja juures raamatupidajana tähtajatu töölepingu nr 9 (edaspidi tööleping) alusel täistööajaga 40 tundi nädalas. Kostja töötas perekondlikel põhjustel peamiselt kodus. Kostja esitas 6. oktoobril 2017 hagejale nõude, milles palus alates 9. oktoobrist 2017 võimaldada kostjale töö tegemiseks rahulik töökeskkond ja võtta tarvitusele abinõud kostja töökiusamise lõpetamiseks. Kostja juhtis 13. oktoobril 2017 hageja tähelepanu puudustele juhtimises ja märkis, et hageja ei ole 6. oktoobri 2017 nõudele vaatamata taganud kostjale tööks sobilikku keskkonda, sh ei ole soetanud töötamiseks vajalikku arvutit. Kostja väitel on hageja korraldanud
mitmetunniseid töökogunemisi, kus tegeldakse kostja tagarääkimisega ja maine rikkumisega, millega on riivatud kostja põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi. Kostja esitas 13. oktoobril 2017 hagejale avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alates 16. oktoober 2017 TLS § 91 lg 2 p 1 alusel seoses hageja kohustuste rikkumise, töökiusamise ja kostja eneseväärikuse alandamisega. Hageja sai kostja avalduse kätte 16. oktoobril 2017. Samal päeval koostas hageja eraldi vastuse kõigile kostja pöördumistele ja nõustus töölepingu lõpetamisega alates 1. novembrist 2017, kui kostja annab hagejale korrektselt üle hageja raamatupidamisdokumentatsiooni. Hageja oli seisukohal, et kõik kostja esitatud väited töökiusamise ja kostja alandamise kohta on otsitud, subjektiivsed ja tõendamata. Hageja hinnangul on tegemist töötajate tööalaste konfliktidega, mille põhjustajaks oli kostja. Peamiseks konfliktide põhjuseks oli kostja alusetu sekkumine teiste töötajate töösse ja juhatuse liikme korralduste eiramine. Kostja etteheited hagejale töö tegemise kohas olevate töötingimuste kohta on arusaamatud. Kostja ei ole enne 13. oktoobrit 2017 avaldanud soovi saada tööarvutit. Hageja sellekohastele pakkumistele vastas kostja, et tal on mugavam tööd teha enda isikliku arvutiga. Kostja töötas põhiliselt kodus ja alates kevadest 2017 käis töökohas neljapäeviti. TLS § 85 lg 3 alusel eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Hageja ja kostja vaheline töösuhe tuleb lugeda lõppenuks TLS § 85 lg 1 alusel alates 13. novembrist 2017. Kostja koostas 16. oktoobril 2017 ühepoolselt lisa töölepingule, mille kohaselt lõpetasid pooled kokkuleppel töölepingu TLS § 91 lg 2 p 1 alusel ning andis hageja nimel korralduse maksta endale töötasu, hüvitise kasutamata puhkuse eest ja hüvitise 3 kuu keskmise kuupalga ulatuses TLS § 100 lg 4 alusel. Kostja, kasutades talle usaldatud juurdepääsu hageja pangakontole, tegi endale 13. oktoobril 2017 väljamakse 5800 eurot 58 senti (neto), mis tulenes oktoobrikuu töötasust 756 eurot (bruto), puhkusekompensatsioonist 1108 eurot 63 senti (bruto) ja hüvitisest töölepingu lõpetamise eest 5564 eurot 52 senti (bruto). Kuna kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on TLS § 91 lg 2 p 1 alusel tühine, ei ole hagejal kohustust tasuda kostjale TLS § 100 lg-s 4 ette nähtud hüvitist. Kostja peab alusetult saadud hüvitise 5564 eurot 52 senti hagejale tagastama.
2.Kostja palus jätta hagiavaldus TLS § 105 alusel läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palus kostja jätta hagiavaldus rahuldamata. Kostja väitel edastas ta avalduse töölepingu lõpetamiseks hageja juhatuse liikme e-posti aadressile
13.oktoobril 2017 kell 14:56. E-kirjade lugemiseks kasutab hageja juhatuse liige nutitelefoni, mistõttu sai ta avalduse kätte 13. oktoobril 2017 enne tööpäeva lõppu. TLS § 105 lg-s 1 sätestatud tähtaeg hagiavalduse esitamiseks möödus 13. novembril 2017. Hageja esitas hagiavalduse
15.novembril 2017, s.o hilinemisega. Samuti on kostja seisukohal, et hageja on oluliselt rikkunud töölepingut. Kostjal oli õigus töölepingu lõppemisel TLS § 91 lg 2 p 1 ja § 100 lg 4 järgi hüvitisele 3 kuu keskmise töötasu ulatuses. Kui kohus leiab, et töölepingu ülesütlemine on tühine, siis nõuab kostja töölepingu lõpetamist TLS § 107 lg 2 alusel, mis kohustab hagejat tasuma kostjale TLS § 109 lg 1 järgi hüvitist 3 kuu keskmise töötasu ulatuses.
3.Viru Maakohus jättis 27. märtsi 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on hageja mööda lasknud töölepingu ülesütlemise vaidlustamise tähtaja (TLS § 105). On tõendatud, et hageja juhatuse liige sai töölepingu ülesütlemise avalduse kätte 13. oktoobril 2017. TLS § 105 lg-s 1 sätestatud 30-päevane aegumistähtaeg hakkas kulgema
14.oktoobril 2017 ja tähtaeg hagi või töövaidluskomisjonile avalduse esitamiseks möödus
13.novembril 2017. Hagi on esitatud 15. novembril 2017, s.o pärast aegumistähtaja möödumist. Seega on kostja töölepingu ülesütlemine kehtiv.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.
5.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 29. juuni 2018 otsusega hageja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et hageja sai kostja e-kirja kätte 13. oktoobril 2017 (reedel) ning tähtaeg töölepingu erakorralise ülesütlemise vaidlustamiseks algas 14. oktoobril 2017 (laupäeval). Hagejal kui majandus- ja kutsetegevuses tegutseval isikul tekkis mõistlik võimalus e-kirjaga tutvuda järgmisel tööpäeval, s.o praegusel juhul esmaspäeval,
16.oktoobril 2017. Hageja on korduvalt kinnitanud, et sai kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kätte esmaspäeval, 16. oktoobril 2017. Seega algas hageja jaoks TLS § 105 lg-s 1 sätestatud 30-päevane tähtaeg kulgema tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg 1 kohaselt alates 17. oktoobrist 2017. Hagi on esitatud tähtaegselt. Maakohus ei ole otsuse põhjendavas osas analüüsinud ega põhjendatud, miks hageja nõue alusetult saadud hüvitise väljamõistmiseks jäi rahuldamata. Asjaolu, et maakohus leidis ekslikult, et hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue on esitatud hilinenult, ei tähendanud, et ka hageja nõue kostjalt alusetult saadud hüvitise väljamõistmiseks on esitatud hilinenult ja nõue tuleks jätta seetõttu rahuldamata.
6.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse.
7.Riigikohus jättis 12. septembri 2018 määrusega kostja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
8.Maakohtu 5. detsembri 2018 kohtuistungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde.
MAAKOHTU LAHEND
9.Viru Maakohus rahuldas 11. jaanuari 2019 otsusega hagi, tuvastas kostja poolt TLS § 91 lg 2 p 1 alusel 13. oktoobri 2017 kuupäevaga töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, luges töölepingu lõppenuks 13. novembrist 2017 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja alusetu rikastumisega saadud 5564 eurot 52 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2379 eurot 17 senti. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada kostja erakorralise ülesütlemise mõjuva põhjuse olemasolu TLS § 91 lg 2 p 1 mõttes. Kostja on oma käitumisega ise paljuski konfliktid põhjustanud. Arvates, et ta käitub ettevõtte huvides, sekkus kostja teiste töötajate tööülesannetesse. Kostja möönis kohtuistungil, et hageja juhatuse liige püüdis tekkinud konflikti lahendada, ning kinnitas, et 5. oktoobril 2017 toimunud arutelul saavutati kostjat rahuldav lahendus. Kostja tunnistas, et kokkuleppel hageja juhatuse liikmega oli tema töötamise kohaks juhatuse liikme kabinet, kuid ta ise valis endale teise kabineti. Pärast konflikti K.P. pakkus hageja juhatuse liige, et kostja asuks uuesti tööle tema kabinetis. Sellega on ümber lükatud kostja väide, et tööandja ei taganud talle töökabinetti. Vastuolulised on kostja ja hageja juhatuse liikme ning tunnistajate väited töövahendite tagamise nõude osas. Hageja juhatuse liige ja tunnistajad kinnitavad, et kohe, kui kostja avaldas, et soovib arvutit, tegi hageja esindaja kostjale ettepaneku valida sobiv arvuti endale välja. Kostja ei ole tõendanud, et ta on juba varem hagejalt arvutit küsinud. Keeruline on lugeda töökiusamiseks K.P. ja kostja vahelist kirjavahetust. Töökiusamiseks kirjade saatmise kaudu saaks lugeda olukorda, kus üks töötaja pidevalt saadab teisele töötajale viimast halvustavaid või häirivaid kirju.
Kohtuistungil selgitas kostja lepinguline esindaja, et kui pärast 25. mai 2017 koosolekut kostjat enam juhtivate töötajate koosolekule ei kaasatud, tundis kostja end kõrvalejäetuna ja tõrjutuna. Kohus leiab, et on mõistetav, et sellised muudatused ettevõttes võivad töötajale olla ebameeldivad, kuid põhjendamatu on lugeda seda töökiusamiseks. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ülesütlemine oli tingitud olukorrast, kus töö jätkamine oleks olnud seotud reaalse ohuga kostja elule või tervisele. Kuna kostjal puudus tema ülesütlemise avalduses märgitud mõjuv põhjus töölepingu ülesütlemiseks, pidi ta töölepingu ülesütlemisel järgima töölepingu seaduses ettenähtud etteteatamistähtaega. TLS § 107 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb lugeda, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud, ning et leping on lõppenud 13. novembrist 2017. Maakohus asus seisukohale, et ilma hageja eelneva kooskõlastamiseta ei olnud kostjal pädevust teha endale väljamakset seoses töölepingu ülesütlemisega. Töölepingu lõpetamise ja hüvitiste väljamaksmise otsustamine on tööandja (hageja) pädevuses. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 alusel on kostjal kohustus alusetult saadud 5564 eurot 52 senti hagejale tagastama.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
10.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks teises koosseisus. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on vaidlustatud otsus olulises osas põhjendamata (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8 rikkumine). See rikkumine tingib TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel maakohtu otsuse tühistamise, sõltumata apellatsioonkaebuse põhjendustest. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud järgmised asjaolud: 1) kostja andis hageja nimel korralduse maksta endale töötasu töötatud perioodi eest, hüvitise kasutamata puhkuse eest ja hüvitise kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja on selgitanud, et ta ei ole ühtegi korraldust andnud. Kostja oli raamatupidaja, kellel oli hageja kontode kasutamise õigus. Hageja juures ei ole kehtestatud korda, mis nõuaks raamatupidajalt maksete eelnevat kooskõlastamist. Kostja ametijuhendi p 13 kohaselt oli töötasude arvestus ja tasumine tema töökohustuseks; 2) kostja tegi endale 13. oktoobril 2017 kl 14.57 väljamakse. Kostja on selgitanud, et ta sisestas nimetatud ajal maksekorralduse. Raha laekus kostjale
16.oktoobril 2017; 3) kostja töötas alates aprillist 2017 kokkuleppel hagejaga peamiselt kodus. Kostja on selgitanud, et ta oli sunnitud kodus töötamisega nõustuma, sest teda tõrjuti ja temasse suhtuti halvustavalt; 4) kostja võttis endale lisaks põhitööle raamatupidajana omal algatusel ka muid funktsioone. Kostja on selgitanud, et lähtus oma ametijuhendist, kui nõudis juhilt informatsiooni aegunud toidu, auto sõidupäeviku täitmise ja köögitööliste tööaja arvestuse kohta; 5) kostja otsustas omal algatusel vahetada töötamise kohta, kolides juhatuse liikme kabinetist sotsiaaltöötaja kabinetti. Kostja on selgitanud, et vahetas kabinetti vaid seetõttu, et juhatuse liikme kabinetis ei olnud vajalikku töövahendit (printerit);
6) kostja on konfliktid paljuski ise põhjustanud. Kostja on selgitanud, et suhtles klientidega, kui nad tema poole pöördusid. Kostja ei kontrollinud köögi tööd, vaid reageeris konkreetsele informatsioonile aegunud toidu ja tööaja graafikute kohta. See oli hõlmatud kostja tööülesannetega. Samuti on kostja selgitanud, et enne arvete töölaudadelt võtmist oli kostja korduvalt palunud nende üleandmist. Hageja juures puudus täpne kord raamatupidamisdokumentide üleandmiseks. Varem oli selline töökorraldus (arvete töölaudadelt võtmine) tavapärane; 7) kostja heidab hagejale ette töökabineti mittetagamist. Kostja selgitab, et tema läbivaks vastuväiteks oli asjaolu, et hageja ei võtnud midagi ette tema töökiusamise lõpetamiseks; 8) tööleping lõpetamise päevaks oli 13. oktoober 2017. Kostja on pearaamatu väljavõttega tõendanud, et ta tegi tööd ka 14. ja 15. oktoobril. Lõpparve maksti välja 16. oktoobril 2017. Seega lõppes leping 16. oktoobril 2017. Maakohus ei ole põhjendanud, milliste tõendite alusel saab lugeda töölepingu lõppenuks 13. novembril 2017. Maakohus on omistanud ebaõige tähenduse kostja ütlustele. Kostja koostas 06.10.2017 hageja juhatuse liikmele pöördumise, kuid maakohus on jätnud selle tõendi tähelepanuta. Maakohus on heitnud kostjale ette, et viimane ei ole tõendanud arvuti küsimist hagejalt. Kostja on selgitanud, et küsis arvutit suuliselt. Arvuti mitteandmine on üks episood kostja tõrjumisest. Kohtuotsus peab olema põhjendatud. Kohtu järeldus, et ühe või teise asjaolu tuvastamine on „keeruline“, ei võimalda üheselt järeldada, mida kohus on tuvastanud. Kostja on selgitanud, et K.P. kirju tuleks vaadata kontekstis K.P. ja A.T. käitumisega kostja suhtes. Üksnes kirjade sisu keeleline analüüs ei võimalda teha järeldust kirjade võimalikust mõjust kostjale. Kostja on selgitanud, et tema tõrjumine töökohal viisil, et tal oli lubatud seal käia ainult korra nädalas, oli tema jaoks osa töökiusamisest. Ka sellel ainsal päeval kaastöötajad K.P. ja A.T. karjusid kostja peale ja takistasid tal saada oma tööks vajalikke dokumente. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TLS § 91 lg 2 p 1. Tulenevalt töötaja ja tööandja ebavõrdsest olukorrast ei saa töötajale panna kõrget tõendamiskoormist töökiusamise aluseks olevate asjaolude kohta. Töökiusamine toimub enamasti varjatult ja töötajal ei ole võimalik oma väidete kinnitamiseks tunnistajaid kasutada. Maakohus ei ole praktiliselt üldse arvestanud kostja ütlustega ja on tuginenud peamisel hageja esitatule. Juhuks, kui ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et töölepingu ülesütlemine on tühine, märgib kostja järgmist. Maakohus on kostjalt välja mõistnud 5564 eurot 52 senti, kuid ei ole täpsustanud, kas tegemist on bruto- või netosummaga. Selle tulemusena peaks kostja tagastama hagejale 5564 eurot 62 senti, mida on rohkem, kui kostja on hagejalt saanud. Netosummana on kostja saanud 4362 eurot 58 senti.
11.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 11. jaanuari 2019 otsus tuleb tühistada osaliselt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud alusetu rikastumisega saadud summa suuruse osas ja välja mõista kostjalt hageja kasuks 4362 eurot 58 senti. Muus osas jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 11. jaanuari 2019 otsuse muutmata.
13.Apellatsioonkaebus on põhjendatud kostjalt hageja kasuks väljamõistetud alusetu rikastumisega saadud summa suuruse osas. Maakohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud 5564 eurot 52 senti, kuid kostja vastuväite kohaselt on maakohtu poolt väljamõistetud summa brutosumma, kuid reaalselt netosummana sai ta hüvitist töölepingu lõpetamisel 4362 eurot 58 senti. Asjas oleva palgalehe (I kd tl 28) kohaselt on hüvitise suuruseks töölepingu lõpetamisel 5564 eurot 52 senti (kokku oli arvestatud summaks 7429 eurot 15 senti ning lisaks hüvitisele sisaldus summas kuupalk 11 tööpäeva eest ja puhkusekompensatsioon 17,5 puhkusepäeva eest). Maksekorralduse alusel on kostja arvele 16.10.2017 üle kantud 5800 eurot 58 senti (I kd tl 29), kusjuures nimetatud summa sisaldas endas töötasu, lõpparvet ja hüvitist kolme kuu keskise palga ulatuses. Lähtudes palgalehel ja maksekorraldusel märgitust on ebaõige maakohtu seisukoht, et kostja on alusetult rikastunud 5564 euro 52 sendi võrra, sest tegemist oli brutosummaga ning kostjale ei makstud välja kolme kuu keskmist hüvitist nimetatud summas. Seega lähtub ringkonnakohus kostja alusetu rikastumise ulatuse kindlaksmääramisel kostja nimetatud summast 4362 eurot 58 senti, mille ta sai reaalselt netosummana hüvitisena töölepingu lõpetamisel.
14.Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 1 alusel 16. oktoobrist 2017 on tühine ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.
14.1.Asjaolust, et kostja raamatupidajana tegi ise endale lõpparve koosseisus kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise väljamakse, ei sõltu see, kas kostja nimetatud hüvitise saamisega rikastus alusetult või mitte. Kostja alusetu rikastumine nimetatud hüvitise võrra oleneb sellest, kas kostja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine oli seaduslik. Siinkohal ringkonnakohus märgib, et iseenesest ei olnud ametijuhendist tulenevalt kostjalt õigust ise lõpetada endaga tööleping ning tulenevalt töölepingu lõpetamisest välja arvestada lõpparve (sh hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses). Sellist õigust ei anna kostjale ametijuhendi p 13, mille kohaselt oli kostja tööülesandeks muuhulgas viia läbi töötajate ja teenistujate töötasu, teiste maksete ja väljamaksete väljaarvestust ja ülekandmist. Asjakohatu on siinkohal kostja väide, et ta oli raamatupidaja, kellel oli hageja kontode kasutamise õigus ning ta ei pidanud kooskõlastama hagejaga endale lõpparve (sh hüvitise) väljamaksmist.
14.2.Kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses (I kd tl 21) märgitu kohaselt seisnes hagejapoolne kohustuste rikkumine: 1) töökiusamises ja kostja eneseväärikuse alandamises, mis algas 2017 jaanuaris; 2) sotsiaaltöötaja K.P. solvava kirjavahetuse heakskiitmises; 3) toitlustusjuhi A.T. kostja peale karjumise heakskiitmises; 4) mitmel hageja poolt korraldatud koosistumisel kostja tagarääkimise heakskiitmises. Vastavalt TLS § 91 lg 2 p-le 1 võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel. Antud juhul on kostja tuginenud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses sellele, et hageja on lubanud kaastöötajatel kohelda kostjat ebaväärikalt.
14.3.Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et tulenevalt töötaja ja tööandja ebavõrdsest olukorrast ei saa töötajale panna kõrget tõendamiskoormist töökiusamise aluseks olevate asjaolude kohta, kuid samas on ka töökiusamise tuvastamiseks vajalik hinnata asjas olevaid tõendeid, mitte lähtuda ainult töötaja poolt esitatud väidetest.
Ringkonnakohus märgib, et isiku hinnang kaastöötajate poolsele kohtlemisele on suuresti subjektiivne. Asjaolu, et kostja tajus sotsiaaltöötaja K.P. kirjavahetust ja suhtlust ning suhtlust toitlustusjuhi A.T. ga kui tema ebaväärikat kohtlemist, ei anna alust asuda seisukohale, et kaastöötajad kohtlesid kostjat ebaväärikalt. Maakohus on õigesti hinnanud sotsiaaltöötaja K.P. kirjavahetust (I kd tl 77-82). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et nimetatud kirjavahetusest nähtub sotsiaaltöötaja K.P. soov lahendada konfliktne olukord, kuid selles ei ole koheldud kostjat ebaväärikalt ning tegemist ei ole töökiusamisega. Samuti ei saa sotsiaaltöötaja K.P. käitumist tervikuna vaadelda kui kostja ebaväärikat käitumist. Kostja ise omal algatusel vahetas kabinetti, minnes talle määratud töökohast juhatuse liikme kabinetis sotsiaaltöötaja kabinetti. Arusaamatu on, miks kostja valis ise oma töökohaks sotsiaaltöötaja kabineti, kui ta tajus sotsiaaltöötaja käitumist kui tema suhtes ebaväärikat kohtlemist. Kostja poolt sotsiaaltöötaja laualt kassaorderite võtmist ilma töötaja loata ei õigusta asjaolu, et hageja juures puudus täpne kord raamatupidamisdokumentide üleandmiseks.
14.4.Avalduses töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on kostja tuginenud muuhulgas toitlustusjuhi A.T. poolt tema ebaväärikale kohtlemisele. Toitlustusjuht A.T. on tunnistajana üle kuulatud (II kd tl 76) ning tema ütluste kohaselt häiris kostja tööülesannete täitmist, kuna sekkus tema töösse. Sama on kinnitanud toitlustusjuht oma seletuskirjas hagejale (I kd tl 32). Kostja sekkumine teiste töötajate (sh toitlustusjuhi A.T. ) tööülesannete täitmisse nähtub ka kostja vastusest hagiavaldusele (I kd tl 45-52). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja konfliktid teiste töötajate olid suuresti põhjustatud tema enda käitumisest. Kostja ametijuhendist ei nähtu, et tema tööülesandeks oli suhelda klientidega, köögiploki töö organiseerimine jms.
14.5.Kostja väitel oli ta sunnitud alates aprillist 2017 töötama peamiselt kodus, sest teda tõrjuti ja temasse suhtuti halvustavalt. Hageja seisukoha kohaselt oli tal kostjaga kokkulepe kodustöötamise võimaluse kohta ning kostjat ei sunnitud kodus töötama. Kostjale oli tagatud töökoht juhatuse liikme kabinetis.
14.6.Kostja väitel on maakohus jätnud tähelepanuta 06.10.2017 pöördumise juhatuse liikme poole ning alusetult asunud seisukohale, et 05.10.2017 toimunud arutelul juhatuse liikmega saavutati kostjat rahuldav lahendus. Kostja 06.10.2017 nõudest juhatuse liikmele (I kd tl 16) nähtub, et alates 09.10.2017 palub ta võimaldada rahulik töökeskkond ja võtta tarvitusele abinõud töökiusamise lõpetamiseks, muidu ta lõpetab töölepingu TLS § 91 lg 2 p 1 alusel. Ringkonnakohtu arvates ei anna kostja 06.10.2017 nõue alust asuda seiskohale, et hageja tööandjana võimaldas kaastöötajatel kostjalt ebaväärikalt kohelda. Kostja 12.10.2017 ettekandest nähtub, et tal oli sel päeval konflikt sotsiaaltöötaja K.P. ning põhjuseks oli see, et kostja võttis omavoliliselt sotsiaaltöötaja töölaualt kassa väljaminekuorderid. Konflikti põhjuseks oli seega kostja enda käitumine, mitte see, et sotsiaaltöötaja oleks kostjat ebaväärikalt kohelnud.
14.7.Iseenesest õige on kostja väide, et töölepingu p 7.1 kohaselt oli hageja kohustatud kindlustama teda tööks vajalike vahenditega, samas aga ei ole töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses märgitud, et ülesütlemise põhjuseks oleks olnud muuhulgas töövahenditega (s.o arvutiga) mittekindlustamine. Kostja on kirjalikult märkinud arvuti puudumist 13.10.2017 kirjas juhatuse liikmele (I kd tl 19). Isegi kui eeldada, et suuliselt oli ta varem teatanud hagejale vajadusest saada töö tegemiseks arvuti ning hageja koheselt seda ei muretsenud, siis ei ole see asjaolu siiski käsitletav kostja tõrjumisena (nagu on leitud apellatsioonkaebuses).
14.8.Kuigi kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses ei ole tuginenud õigusliku alusena TLS § 91 lg 2 p-le 3, on maakohus seoses kostja väitega, et hageja võimetus luua ettevõttes
tööks sobiv keskkond on viinud olukorrani, kus kostja tervisele on tekitatud pöördumatu kahju, võtnud seisukoha ka TLS § 91 lg 2 p 3 kohaldamise kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, antud juhul ei kohaldu TLS § 91 lg 2 p 3.
15.Kostja seisukoha kohaselt lõppes tööleping 16. oktoobril 2017, mitte aga maakohtu poolt märgitud 13. novembril 2017. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud töölepingu lõppemise kuupäevana 13. november 2017. TLS § 107 lg 1 kohaselt kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sama paragrahvi lg 2 järgi lg-s 1 sätestatud juhul lõpetab kohus tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Antud juhul on nii töötaja kui tööandja taotlenud töölepingu lõpetamist. Kuna kostja poolt 13. oktoobril 2017 töölepinguseaduse § 91 lg 2 p 1 alusel töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, siis töölepingu lõpetamise aja kindlaksmääramisel tuleb juhinduda TLS § 107 lg-st 2. TLS § 85 lg 4 kohaselt kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga. TLS § 98 lg 1 järgi peab töötaja tööandjale korralisest ülesütlemisest ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva. Kostja teatas hagejale töösuhte lõppemisest 13. oktoobril 2017 ning pidi teatama hagejale töölepingu ülesütlemisest ette vähemalt 30 kalendripäeva, seega luges maakohus õigesti töölepingu lõppenuks 13. novembrist 2017.
16.Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, siis jätab ringkonnakohus menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.