2-17-17153/48 - Võlaõigus - Alusetu rikastumine - Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

1.Mittetulundusühing Vahtra Hooldemaja (hageja) esitas 15. novembril 2017 Viru Maakohtule hagiavalduse T. S. (kostja) vastu, milles palus tuvastada kostja poolt töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg 2 p 1 alusel 13. oktoobri 2017 kuupäevaga töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja lugeda tööleping lõppenuks 13. novembrist 2017 ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 5 564 eurot 52 senti alusetult saadud hüvitis. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt töötas kostja alates 1. märtsist 1999 hageja juures raamatupidajana tähtajatu töölepingu nr 9 alusel täistööajaga 40 tundi nädalas. Kostja töötas perekondlikel põhjustel peamiselt kodus. Alates 1. oktoobrist 2015 oli kostja bruto töötasu 1 512 eurot kuus. Kostja esitas 6. oktoobril 2017 hagejale nõude, milles palus alates 9. oktoobrist 2017 võimaldada kostjale töö tegemiseks rahulik töökeskkond ja võtta tarvitusele abinõud kostja töökiusamise lõpetamiseks. Kostja lubas nõude mittetäitmisel lõpetada töölepingu TLS § 91 lg 2 p 1 alusel. Kostja esitas 12. oktoobril 2017 ettekande, milles selgitas 5. oktoobril 2017 sotsiaaltöötaja töölaualt dokumentide äravõtmise asjaolusid. Kostja leidis, et käitus igati õigesti, kuid sotsiaaltöötaja tekitas juhtunust konflikti ja rääkis kostjaga kõrgendatud toonil. Kostja juhtis 13. oktoobril 2017 kirjalikult hageja tähelepanu juhtimise puudustele ja märkis, et hageja ei ole 6. oktoobri 2017 nõudele vaatamata taganud kostjale tööks sobilikku keskkonda, s.o ei ole soetanud töötamiseks vajalikku arvutit, hageja on korraldanud mitmetunniseid töökogunemisi, kus tegeldakse kostja tagarääkimisega ja maine rikkumisega, millega on riivatud kostja põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi. Kostja esitas 13. oktoobril 2017 hagejale kirjaliku avalduse töölepingu nr 9 erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 1 alusel seoses hageja poolsete kohustuste rikkumisega, töökiusamise ja kostja eneseväärikuse alandamisega. Hageja sai kostja avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks kätte 16. oktoobril 2017. Samal päeval koostas hageja eraldi vastuse kõigile kostja pöördumistele ja nõustus töölepingu lõpetamisega alates 1. novembrist 2017 kui kostja annab hagejale korrektselt üle hageja raamatupidamisdokumentatsiooni. Hageja on seisukohal, et kõik kostja esitatud väited töökiusamise ja kostja alandamise kohta on otsitud, subjektiivsed ja tõendamata. Hageja hinnangul on tegemist töötajate tööalaste

6.Hageja väide, et 13. oktoobri 2017 kuupäevaga töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine. TLS § 87 kohaselt töölepingu võib erakorraliselt üles öelda üksnes töölepingu seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides käesolevas seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu. TLS § 91 lg 1 järgi on töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks. Võimatuse all tuleb mõista mitte ainult füüsilist võimatust, vaid ka sellist erakorralist olukorda, kus töötajalt ei saa mõistlikult oodata tööülesannete täitmist. Töötaja võib TLS § 91 lg 3 kohaselt öelda töölepingu erakorraliselt üles töötaja isikust tuleneval põhjusel, eelkõige kui tema tervis või perekondlikud kohustused ei võimalda tal kokkulepitud tööd teha ja tööandja ei võimalda talle sobivat tööd. Sellest sättest tulenevalt on ülesütlemise tingimuseks sellise mõjuva asjaolu olemasolu, millest saab järeldada töölepingu erakorralise ülesütlemise vajadust. TLS § 98 lg 2 järgi ei pea töötaja erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Nimetatud sätteid koos tõlgendades on võimalik järeldada, et töötaja võib öelda tähtajatu töölepingu ilma mõjuva põhjuseta üles 30-kalendripäevast etteteatamistähtaega järgides, andes sellega tööandjale minimaalselt vajaliku aja uue töötaja leidmiseks või töökorralduse muutmiseks. Töötaja ei pea järgima etteteatamistähtaega, kui tal on töölepingu ülesütlemiseks mõjuv põhjus ning lepingu jätkamist ei või mõistlikult nõuda. Viimasel juhul tuleb töötaja viivitamatu lahkumine tööandjale ootamatult ega võimalda üldjuhul vältida töötaja lahkumisega tekkivat negatiivset mõju tööprotsessile. Seetõttu eeldab töötaja isikust tulenev erakorraline ülesütlemine sellise kaaluga põhjust, mis õigustab töölt lahkumist erakorraliselt, s.o enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud 30 kalendripäeva möödumist. Selleks võib olla edasilükkamatu perekondliku kohustuse täitmise vajadus (nt lähedase isiku hooldamine) või olukord, kus (edasi) töötamine võib põhjustada töötaja terviseseisundi edasise halvenemise. Maakohus ei ole tuvastanud tsiviilasjas selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuva põhjuse olemasolu TsMS § 91 lg 3 mõttes, st millest nähtuks, et kostja esitatud asjaolud tekkisid ootamatult ja tingisid vajaduse öelda tööleping üles enne 30-kalendripäevast etteteatamist (jättes järgimata töölepingu seaduses ettenähtud etteteatamistähtaja). Kostja märgib 13.10.2017 ülesütlemise avalduses, et ütleb töölepingu üles töölepinguseaduse § 91 lg 2 p 1 alusel tööandjapoolsete kohustuste rikkumise tõttu seoses töökiusamisega ja kostja eneseväärikuse alandamisega hagejale kuuluvas Aa Hooldekodus, mis sai alguse 2017 aasta jaanuaris (13.01.2017 sai kostja terviserikke, mille tõttu viibis haiguslehel kuni 15.02.2017). Ülesütlemise avalduse kohaselt on hageja loonud töökeskkonna, kus süsteemselt on tegeldud kostja alandamisega (kostja on heaks kiitnud sotsiaaltöötaja X.X.-i solvava kirjavahetuse, toitlustusjuhi Y.Y.-i kostja peale karjumise, mitmetel hageja korraldatud koosistumistel kostja tagarääkimise). Hageja võimetus luua ettevõttes tööks sobiv keskkond on viinud olukorrani, kus hageja nõusolekul on kaastöötajad käitunud kostja suhtes ebaväärikalt, on kostjat alandanud ja tekitanud kostja tervisele pöördumatu kahju. Töökiusamise väitega seoses tuvastas maakohus järgmist: vaidlust ei ole, et: 1) alates aprillist 2017 töötas kostja kokkuleppel tööandjaga (hagejaga) peamiselt kodukontoris ja käis tööl korra nädalas (oktoobrist 2017 käis kostja enda sõnul töökohas ka mitu korda nädalas);

2) lisaks põhitööle raamatupidajana, võttis kostja omal algatusel endale ka muid funktsioone: suhtles klientidega, kellega pidanuks tegelema ettevõtte sotsiaaltöötaja (kostja sõnul kui kliendid tema poole pöördusid, siis pidas ta vajalikuks kliendiga ka tegeleda), kontrollis köögibloki tööprotsessi jms. 4) 2017 otsustas kostja omal algatusel vahetada töötamise kohta, so töötamiskoha juhatuse liikme kabinetis vahetas ta töötamiskohale sotsiaaltöötaja X.X.-i kabinetis; 5) kostja on 2017 aprillist mitmel korral suhelnud tekkinud konfliktidest juhatuse liikmega, kes tegi talle muuhulgas ettepaneku ka oma töötamise koht tagasi juhatuse liikmega ühte kabineti kolida. Kuulanud ära kostja seletused ja tunnistajate ütlused, tuvastas kohus, et kostja on oma käitumisega ise paljuski tema poolt kirjeldatud konfliktid põhjustanud. Kostja, arvates, et käitub ettevõtte huvides, sekkus teiste ettevõtte töötajate tööülesannetesse (suhtles klientidega, kellega pidanuks tegelema ettevõtte sotsiaaltöötaja, kontrollis köögibloki tööprotsessi, võttis sotsiaaltöötaja X.X.- kabinetist viimase laualt dokumendid sellest X.X-i informeerimata, valis tööandja esindajaga kooskõlastamata ise endale uue töötamise koha jms.). Kostja möönas kohtuistungil, et juhatuse liige püüdis tekkinud konflikti lahendada, kusjuures kostja kinnitas, et 05.10.2017 toimunud arutelul juhatuse liikmega saavutati kostjat rahuldav lahendus. 13.10.2017 esitas kostja aga juba hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse. Kostja tunnistas ka, et kokkuleppel juhatuse liikmega oli tema töötamise kohaks juhatuse liikme kabinet, kuid ta ise valis endale teise kabineti (sotsiaaltöötaja X.X.-i kabineti) ning peale konflikti X.X.-iga, pakkus juhatuse liige talle, et ta asuks uuesti tööle juhatuse liikme kabinetis. Maakohus leiab, et sellega on ümber lükatud kostja väide, et tööandja ei taganud kostjale töökabinetti. Vastuolulised on kostja ja hageja seadusliku esindaja ning tunnistajate väited töövahendite tagamise nõude osas. Kostja märgib ülesütlemiseavalduses, et hageja ei taganud teda vajalike töövahenditega (viide, et oli sunnitud kasutama oma isiklikku arvutit). Hageja seaduslik esindaja ja tunnistajad kinnitavad, et kohe kui kostja avaldas, et soovib arvutit, tegi tööandja esindaja kostjale ettepaneku valida sobiv arvuti endale välja. Tõendeid selle kohta, et kostja on juba varasemalt tööandjalt endale arvutit taotlenud, kostja kohtule ei esitanud. Keeruline on lugeda töökiusamiseks X.X.-i ja kostja vahelist kirjavahetust. Töökiusamisena kirjade saatmise kaudu saaks lugeda olukorda, kus üks töötaja pidevalt saadab teisele töötajale viimast halvustavaid või häirivaid kirju. Antud juhul on kostja viidanud kahele kirjale, neist 05.09.2017-06.09.2017 kirjavahetuses, saatis kostja esmalt ise kirja X.X.-ile, millele viimane ka vastas. X.X.-i vastusest kostja kirjale ei nähtu kostjat halvustavat või solvavat sisu. Ka 13.10.2017 toimunud kirjavahetust (X.X.-i kirju kostjale) ei saa lugeda töökiusuks, ennemini kumab X.X.-i kirjadest soov konfliktse olukorra lahendamiseks. 05.12.2019 toimunud kohtuistungil selgitas kostja lepinguline esindaja, et kui peale 25.05.2017 koosolekut kostjat enam juhtivate töötajate koosolekule ei kaasatud, tundis kostja end kõrvalejäetuna ja tõrjutuna. Kohus leiab, et on mõistetav, et sellised muudatused ettevõttes võivad töötajale olla ebameeldivad, kuid põhjendamatu on lugeda seda töökiusamiseks. Maakohus ei tuvastanud menetluses, et TLS § 91 sätestatud töölepingu erakorralise ülesütlemise aluse olemasolu (kostja väide, et hageja võimetus luua ettevõttes tööks sobiv keskkond on viinud olukorrani, kus on tekitanud kostja tervisele pöördumatu kahju). TLS § 91 lg.2 p.3 kohaselt töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele.

TsMS § 138 lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on menetlusosalise esindaja kulud kohtuväliseks kuluks. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Riigikohus on seisukohal, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (vt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-4-15; 32-1-115-14). Hageja MTÜ Vahtra Hooldemaja esitas 21.12.2018 toimkohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt, palub kostjalt välja mõista menetluskulud kogusummas 2 379,17 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja menetluskulud koosnevad järgnevatest arvetest: - 30.11.2017 arve nr 5317 (5 tundi x tunnihind 100,00 = 500 eurot + km 100eur) = 600 eurot; - 26.02.2018 arve nr 0718 (4 tundi x tunnihind 100,00 = 400 eurot + km 80 eurot) = 480 eurot; - 16.04.2018 arve nr 1518 (3,54 tundi x tunnihind 100,00 = 354,17 eur + km 70,83 eur) = 425 eurot; - 21.12.2018 arve nr 5318 (7 tundi x tunnihind 100,00 = 700 eurot + km 140 eurot) = 840 eurot. Lisaks riigilõiv 425 eurot. Kokku moodustavad hageja menetluskulud 2 379,17 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja kinnitab, et ta on käibemaksukohustuslane, millest tulenevalt taotleb ta menetluskulude kindlakstegemist ilma käibemaksuta. Hageja palub kostjalt menetluskulud täiesulatuses välja mõista. Hageja esindaja tunnitasu on 100 eurot (lisandub käibemaks). Riigikohtu praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 170 eurot (käibemaksuta) (27.02.2017 määrus tsiviilasjas nr 3 2-1-159-16). Seega on hageja lepingulise esindaja tunnitasu mõistliku suurusega. Hageja on menetluses esitanud hagiavalduse, osalenud kohtuistungitel, esitanud seisukohti, esitanud apellatsioonkaebuse. Menetlus on seotud mõlema poole poolt esitatud mahukate tõendite läbitöötamise ja uurimisega, tsiviilasi on läbinud mitu kohtuastet ning hageja nõue menetluskulude hüvitamiseks summas 2 379,17 eurot on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kostja ei ole hageja menetluskulude osas vastuväidet esitanud. Kostja on esitanud menetluskulude nimekirja summas 2 508,50 eurot ning lisaks viivise nõudes võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja palus kostja menetluskulud jätta kostja enda kanda. Kohus rahuldab hageja menetluskulude taotluse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas on 2 379,17 eurot.