Laueseppe OÜ hagi ANa vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise 1227 euro 13 sendi väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 27. juuni 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Laueseppe OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
1227 eurot 13 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) Laueseppe OÜ (registrikood 12482702), lepinguline esindaja Annika Murulaid Kostja (vastustaja) AN (isikukood lepinguline esindaja Gerli Luik
Menetluse liik
xxxxxxxxxx),
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 27. juuni 2018. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Laueseppe OÜ kanda.
3.Rahuldada ANa taotlus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks.
Määrata kindlaks Laueseppe OÜ poolt ANale hüvitatavate menetluskulude suurus ning mõista Laueseppe OÜ-lt ANa kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (esindaja kulu) 741 eurot (käibemaksuga).
5.Laueseppe OÜ-l tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
1(9)
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Laueseppe OÜ (hageja, tööandja) esitas Lääne Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse ANa (kostja, töötaja) vastu töövaidluses. TVK rahuldas avalduse osaliselt 18. oktoobri 2017. a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1553/17 ja tuvastas töölepingu kostja algatusel 16. juuni 2017. a avaldusega TLS § 91 lg 2 alusel erakorralise ülesütlemise tühisuse, luges pooltevahelise töölepingu üles öelduks töölepinguseaduse (TLS) § 85 lg 4 alusel korraliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel hüvitise 1227 eurot 13 senti. TVK jättis rahuldamata kahjuhüvitise nõude 8768 eurot 16 senti.
2.Kostja ei nõustunud TVK otsusega ning esitas 20. novembril 2017. a Pärnu Maakohtule taotluse vaadata hageja TVK-le esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina osas, milles TVK tööandja nõuded rahuldas ja jätta hagi kostja vastu nendes nõuetes rahuldamata.
3.13. detsembril 2017 esitas hageja kohtule hagiavalduse töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise 1227 euro 13 sendi väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 19. aprillil 2016 töölepingu, mille järgi kostja asus tööle hageja juurde xxxxxxxxxxx ametikohale 4-kuulise katseajaga ja brutopalgaga 1227 eurot 13 senti kuus (netosumma 908 eurot 37 senti). Töötaja allkirjastas üksnes töölepinguga kaasaskäivad avaldused tulumaksuvaba miinimumi arvestamise kohta ja töötasu ülekandmiseks tema pangaarvele. Töölepingu võttis kostja koju kaasa, lubades selle allkirjastada hiljem. Kostja ei tagastanud töölepingut allkirjastatuna, vaid asus tööle. Hageja leiab, et kostja tööle asumisega loetakse tööleping sõlmituks ning TLS § 4 lg 2 kohaselt tuleb tööleping lugeda sõlmituks nendel tingimustel, mida tegelikult kohaldati.
4.16. juunil 2017 esitas kostja hagejale avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 2 alusel alates 16. juulist 2017 ja nõudis TLS § 100 lg 4 alusel tööandjalt hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Samast päevast töötaja enam tööle ei ilmunud. Kostja avalduse kohaselt oli töötaja palk katseajal 1000 eurot (neto) ja peale katseaega 1500 eurot (bruto) kalendrikuus. Avalduse põhjenduste kohaselt on tööandja töölepingut oluliselt rikkunud, kuna on viivitanud korduvalt töötasu maksmisega, maksnud üheksa kalendrikuu eest töötasu vähem ning on ignoreerinud kostja esitatud ületunde ega ole pidanud ületundide arvestust.
5.Hageja nõustub ülesütlemisavalduses esitatud faktiväidetega tööandja poolt töötajale tasutud summade ja nende tasumise aja kohta. Kostja ei ole siiski ülesütlemisavalduses põhjendanud, millele tuginedes ta leiab, et töötasu maksmise päev pidi olema just jooksvale kuule järgneva kuu 10. kuupäev. Hageja on maksnud kostjale üks kord kuus (TLS § 33 lg 1). Isegi, kui möönda tööandja viivitust, ei ole kostja töölepingu ülesütlemisavaldust esitanud mõistliku aja jooksul pärast töölepingu
2(9)
väidetavat rikkumist ega enne töölepingu erakorralist ülesütlemist andnud tööandjale mõistlikku tähtaega väidetava rikkumise lõpetamiseks.
6.Hageja ei ole kohustanud kostjat ületunnitööd tegema ja ületundide tegemises ei lepitud TLS § 44 lg 1 kohaselt kokku.
7.Hagejal on seoses töötajapoolse töölepingu õigusvastase ülesütlemisega õigus saada kostjalt hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Menetluse käigus hageja täpsustas hüvitise nõude alternatiivseid aluseid ja järjestas need eelistuse järgi. Esimese eelistusena taotles hageja hüvitist TLS § 109 lg 4 alusel, kuna kostja esitas avalduse töölepingu ülesütlemiseks, mis on tühine, kostja lahkus töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaega ning kostja jättis perioodil 16. juunist 2017 kuni
16.juulini 2017 täitmata oma kohustused, mis tulenesid pooltevahelisest töölepingust. Hüvitise nõude teise alusena nimetas hageja TLS § 100 lg 5, mille kohaselt juhul, kui töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud, on tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Hageja palus mõista kostjalt välja hüvitise töötaja ühe kuu töötasu määras 1227,13 eurot. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on kostja ülesütlemisavaldus põhjendatud ja kehtiv ning esitatud mõistliku aja jooksul. Poolte vahel ei ole kirjalikku lepingut sõlmitud ja ametijuhend puudub. Töötaja ei allkirjastanud töölepingut, kuna selles märgitud töötasu suurus oli väiksem töövestlusel kokkulepitust. Tööleping lõppes erakorraliselt 16. juunil 2017 TLS § 91 lg 2 alusel mõjuval põhjusel, sest tööandja viivitas töötasu maksmisega, jättis tasumata töö- ja ületunnitöö tasud, jättis õigeaegselt maksmata lõpparve.
9.Kostja palus hageja hüvitise nõude osas kohaldada aegumist. Hageja enda käsitluse kohaselt ei ilmunud kostja enam tööle juba 12. juunil 2017. Hageja esitas TVK-le kahju hüvitamise nõude 14. juulil 2017, s.o TLS § 74 lg-s 3 sätestatud tähtaja möödudes. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et kahju hüvitamise nõue on põhjendatud, vähendada kahju või jätta kahju välja mõistmata võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg 1, § 140 alusel.
10.Kostjal esines alates 12. juunist 2017 kuni 20. juunini 2017 TLS § 19 p-s 2 sätestatud töö tegemisest keeldumise alus, kuna kostja viibis haigus- ja hoolduslehel ning hageja, olles sellest teadlik, ei saanud töökohustuste täitmist kostjalt nõuda. Kuna pooltevaheline tööleping lõppes töötajapoolse ülesütlemisega, puudub hagejal õigus nõuda mistahes hüvitist. Maakohtu otsus
11.Pärnu Maakohus rahuldas 27. juuni 2018. a otsusega hagi osaliselt ja tuvastas, et kostja avaldusega töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ning luges töölepingu üles öelduks töötaja algatusel korraliselt TLS § 85 lg 1 alusel alates
16.juulist 2017. Maakohus jättis hagi rahuldamata kahju hüvitise 1227 euro 13 sendi (bruto) väljamõistmiseks. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
12.Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus, et hageja ja kostja sõlmisid
19.aprillil 2016 töölepingu, mis oli kehtiv vaatamata sellele, et kostja töölepingut ei allkirjastanud. Töölepingu sõlmimist 19. aprillil 2016 kinnitab ka kostja ise 16. juuni 2017 töölepingu ülesütlemise avalduses. Asjas ei ole vaidlust, et töölepingu allkirjastamata jätmisele vaatamata hakkas kostja hageja juures koheselt tööle, mida tõendab muu hulgas kostjale 2016. a aprillikuu eest arvestatud töötasu 525 eurot 91 senti. Kostja ei tõendanud, et töölepingu sõlmimisel lepiti kokku töötasuga 1000 eurot
3(9)
(neto) katseajal ja katseaja lõppemise järel makstavas töötasus 1500 eurot (bruto). Kuna kostja asus faktiliselt tööle, saab maakohtu hinnangul järeldada, et ta nõustus selle eest makstava palgaga.
13.Maakohtus ei olnud vaidlust selles, et kostja esitas 16. juunil 2017 hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse ja hageja sai selle kätte. Pooled vaidlesid kostjal töölepingu ülesütlemiseks materiaalõigusliku aluse olemasolu üle.
14.Kohus leidis, et kostja väited tööandja poolt tegeliku töömahu varjamise kohta ei anna alust töölepingut erakorraliselt üles öelda. Kostja töötas hageja juures xxxxxxxxxxxna töölepingu alusel, mitte töövõtulepingu alusel. Kostja ei toonud esile, et hageja on rikkunud TLS § 28 lg 1 p 1 sätestatud kohustust ning ei taganud kostjale kokkulepitud tööd. Samuti ei ole kostja tuginenud sellele, et tegeliku töömahu varjamine takistas kostjal oma tööülesandeid tähtaegselt täitmast.
15.Esitatud tõendite ja asjaolude põhjal leidis kohus, et tegelikult kohaldati nii töötasu suuruse kui palga maksmise kuupäeva osas kostja poolt allkirjastamata töölepingus sätestatut. Asjaoludest nähtuvalt on hageja maksnud kõigile töötajatele töötasu samal päeval, iga kuu 10. kuupäevaks. Seega ei ole tõenäoline, et kostjaga lepiti üksnes kokku töötasu maksmine üks kord kuus, kindlat kuupäeva kokku leppimata. Kohus leidis, et kostja väited tööandja poolt palga maksmisega pidevalt ja süstemaatiliselt viivitamise kohta ei ole põhjendatud. Kohus nõustus hagejaga, et kostja ei saa töölepingu erakorralist ülesütlemist põhjendada 2016. a sügisel töötasu maksmisega viivitamisega. Töölepingu ülesütlemine pool aastat pärast rikkumisest teadasaamist (hageja hilines 2016. a septembrist detsembrini töötasu väljamaksmisega kolmel korral 1 päeva, ühel korral 3 päeva) ei ole toimunud mõistliku aja jooksul (TLS § 91 lg 4). Samuti ei ole töölepingu erakorraliselt ülesütlemise alusena käsitatav lõpparve tasumisega viivitamine. Lõpparve makstakse välja töösuhte lõpetamise järel. Seega ei saa lõpparve maksmise asjaolud samal ajal olla töösuhte lõpetamise aluseks.
16.Kohus ei nõustunud kostja väidetega ületundide kohta. Ületundide tegemist kokkuleppel tööandjaga ega kokkulepet ületunnitöö rahas hüvitamise kohta ei saa järeldada sellest, et tööandja on pooltevahelises e-kirjavahetuses tehtud ületunde aktsepteerinud. Kohus leidis, et tagantjärele antud lubadus ületunnid kompenseerida ei tõenda, et kostja tegi ületunde kokkuleppel tööandjaga ja viimase korraldusel. Ületundide tegemist kokkuleppel tööandjaga ei tõenda TVK-s tunnistajana üle kuulatud JEu ega JP ütlused. Samuti on õige hageja osundus, et ületundide rahas hüvitamiseks peab TLS § 44 lg 6 kohaselt olema poolte vahel vastav kokkulepe. Kostja ei ole sellise kokkuleppe olemasolu tõendanud.
17.Eeltoodust tulenevalt ei olnud maakohtu hinnangul kostjal õiguslikku alust töölepingut erakorraliselt üles öelda. TLS § 104 lg 1 alusel on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine.
18.Kuna maakohus tuvastas, et kostja erakorraline ülesütlemisavaldus on tühine, siis eeltoodust tulenevalt lõppes pooltevaheline tööleping kostja ülesütlemisavalduse alusel korraliselt 30 kalendripäevase etteteatamistähtaja möödumisel (TLS § 85 lg-d 3 ja 4 ning § 98 lg 1), mistõttu luges maakohus töölepingu lõppenuks 16. juulist 2017 korraliselt TLS § 85 lg 1 alusel.
19.Seoses hageja nõudega mõista välja kostjalt hüvitis töölepingu tühise ülesütlemise eest kostja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses alternatiivsetel alustel, nõustus maakohus kostjaga, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt kahjuhüvitist, sh töölepingu tühise ülesütlemise eest nõutava hüvitise kaudu. TVK jättis 18. oktoobri 2017. a otsusega hageja kahjuhüvitamise nõude 8768 eurot 16 senti rahuldamata. TVK-le esitatud avalduse kohaselt koosnes TVK-s rahuldamata jäänud kahjunõue samadest hageja (lisa)kuludest, millega hageja kohtumenetluses põhjendab töölepingu tühise
4(9)
ülesütlemise eest nõutava hüvitise suurust. Seega kattub hüvitise nõue TVK-s esitatud kahjunõudega. Kuna hageja kahjunõude TVK-s rahuldamata jätmist kohtule esitatud hagiga ei vaidlustanud, on TVK otsus hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas jõustunud. TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt välistab kohtueelse menetluse jõustunud lahend sama nõudega kohtusse pöördumise. Kohus leidis, et sellisel juhul on välistatud ka tekkinud kahjule tuginevalt mõistliku hüvitise nõudmine TLS § 109 lg 4 alusel, mistõttu on hageja hüvitise nõue põhjendamatu. Apellatsioonkaebus
20.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
21.Maakohus rikkus oluliselt menetlusnormi ja kohaldas valesti materiaalõigusnormi. Kohtuotsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ning see ei vasta TsMS § 436 lg-s 1 ja TsMS 442 lg-tes 7 ja 8 sätestatud nõuetele. Kohus ei analüüsinud tõendeid, millele ta oma otsuse rajas. Kohus tugines otsuses asjaoludele, mida hageja ei ole oma hagi aluseks olevate asjaoludena esitanud.
22.Kohus ei käsitlenud otsuses hageja nõuet TLS § 109 lg 4 alusel ning ei põhjendanud, miks ta jättis hageja sel alusel esitatud hüvitise nõude rahuldamata. Hageja möönab, et TLS § 109 lg 4 sõnastus ei ole väga selge, kuid samas ei ole Riigikohus sellel alusel hüvitise määramist välistanud. Viidatud säte näeb ette tööandja õiguse saada töölepingu tühisel ülesütlemisel töötajalt mõistlikku hüvitist. Kohus tunnistas töötajapoolse töölepingu ülesütlemise tühiseks. Seega on hagejal eeldus töötajalt hüvitise saamiseks olemas. Pooltel ei ole vaidlust selles, et töölepingu ülesütlemise päevast töötaja enam tööle ei asunud. Hageja on põhjendanud ja tõendanud, et sellega põhjustas kostja hagejale lisakulutuste näol kahju 2281 eurot. Hageja rõhutab, et see ei ole iseseisev kahjuhüvitis, vaid hüvitis töölepingu tühisel ülesütlemisel, mille mõistlik suurus tuleb määrata kindlaks lähtudes tühise ülesütlemisega hagejale tekitatud kahju summast.
23.Alternatiivselt palus hageja hüvitise välja mõista TLS § 100 lg 5 alusel, mille osas leidis maakohus, et töölepingu seadus ei näe ette, et tööandjal on õigus saada töötajalt hüvitist, kui töötaja on järginud töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaega. Kohus rajas otsuse põhjendusele, mida hageja ei esitanud. Hageja ei ole nõudnud kostjalt hüvitist ühe kuu keskmise palga ulatuses etteantud määrana ega ka nn karistusena, vaid nõudnud seaduses ette nähtud mõistlikku hüvitist, kuna töötaja on töölepingu tühise ülesütlemise ja töölt etteteatamistähtaega järgimata lahkumisega põhjustanud kahju.
24.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt kahjuhüvitist, sh töölepingu tühise ülesütlemise eest nõutava hüvitise kaudu, kuna TVK jättis oma otsusega hageja kahjuhüvitamise nõude 8768,16 eurot rahuldamata. TVK-s nõudis hageja kostjalt eraldi nõuetena nii hüvitist kui ka kahju. TVK rahuldas tööandja nõude hüvitise saamiseks. Iseseisva nõudena esitatud kahju nõude jättis töövaidluskomisjon rahuldamata. Kohus on ekslikult samastanud tööandja iseseisva kahjunõude ja hüvitise nõude.
25.Maakohus ei arutanud pooltega hüvitisenõude sisu. Asjaolu, et hageja hüvitisnõuet võiks käsitleda iseseisva kahjunõudena ning et see võiks kattuda TVK otsuse selle osaga, kus TVK jättis hageja kahjuhüvitamise nõude rahuldamata, tuli hagejale üllatusena. Kohus ei ole sellele võimalusele eelnevalt tähelepanu juhtinud ega andnud hagejale võimalust avaldada selle kohta oma seisukohta (TsMS § 436 lg 4 ).
5(9)
26.Maakohus jagas poolte menetluskulud valesti. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Vastustaja seisukoht
27.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
28.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
29.Kolleegium määratleb esmalt vaidluse ulatuse (I) ning käsitleb seejärel töötaja poolt töölepingu erakorralisest ülesütlemisest tulenevat hüvitise nõuet (II) ja tööandja kahju hüvitamise nõuet (III). Lõpuks otsustab kohus menetluskulude jaotuse küsimuse (IV). I
30.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
31.Hageja esitas TVK-le avalduse kostja kui töötaja vastu töövaidluses ja palus tuvastada kostja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise ebaseaduslikkus, mõista välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest töötaja ühe kuupalga 1227,13 euro ulatuses ning samuti mõista välja kahjuhüvitis 8768,16 eurot, mille töölepingu ebaseaduslik lõpetamine hagejale põhjustas.
32.TVK rahuldas hageja avalduse osaliselt ning tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, luges pooltevahelise töölepingu üles öelduks TLS § 85 lg 4 alusel korraliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel hüvitise 1227 eurot 13 senti. TVK jättis rahuldamata kahjuhüvitise 8768,16 euro nõude.
33.Kostja TVK otsusega ei nõustunud. Kostja esitas maakohtule taotluse vaadata hageja TVK-le esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina osas, milles TVK tööandja nõuded rahuldas ning jätta hagi kostja vastu nendes nõuetes rahuldamata. Hageja palus seepeale kohtule esitatud hagis tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisus ja mõista kostjalt välja hüvitis ühe kuupalga suuruses summas ning jätta menetluskulud kostja kanda.
34.Pärnu Maakohus rahuldas 27. juuni 2018. a otsusega hagi osaliselt ja tuvastas, et kostja avaldusega töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ning luges töölepingu ülesöelduks töötaja algatusel korraliselt TLS § 85 lg 1 alusel alates
16.juulist 2017. Maakohus jättis hagi rahuldamata kahjuhüvitise 1227,13 euro väljamõistmiseks. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
35.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Seega on apellatsioonimenetluses ringkonnakohtu otsustada jäänud üksnes küsimus, kas tööandjal on õigus nõuda töötajalt hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Muus osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud. Apellatsioonkaebuses on hageja heitnud maakohtule ette TLS § 109 lg 4, § 100 lg 5 ja § 98 lg 1 ebaõiget kohaldamist. II
6(9)
36.Maakohtu otsus on töölepingu lõppemise aluse osas jõustunud. Maakohtu otsuse kohaselt ei olnud kostjal alust töölepingut erakorraliselt üles öelda ja maakohus on lähtunud seetõttu TLS § 85 lg-st 3, mille järgi eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine TLS § 85 lg 4 alusel korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga. Riigikohus on 15. aprillil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14 tehtud otsuse p-s 11 asunud seisukohale, et olukorras, kus tööandja vaidlustab töötaja tähtajatu töölepingu erakorralise ülesütlemise ja töövaidluskomisjon või kohus tuvastab ülesütlemise tühisuse, loeb töövaidlusorgan töölepingu TLS § 85 lg 4 alusel lõppenuks korraliselt pärast TLS § 98 lg-s 1 sätestatud 30-kalendripäevase etteteatamistähtaja möödumist ning sellises olukorras ei kohaldu TLS § 107 lg-d 1 ja 2. Samale seisukohal on Riigikohus jäänud ka 22. aprillil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-111-14 langetatud otsuse p-s 18.
37.Töölepingu lõppemise aluse määratlemine on oluline, kuna sellest sõltuvad tööandja võimalused nõuda töötajalt töölepingu lõpetamise eest rahalist hüvitist. Selles osas on Riigikohus asunud seisukohale, et kui töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda ning ülesütlemine tuleb lugeda TLS § 85 lg 4 alusel korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga, siis ei rakendu hüvitise määramisele TLS § 100 lg 5 ega TLS § 109 lg 4 ning tööandjal puudub õigus saada töötajalt hüvitist nende sätete järgi (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p-d 13 ja 15).
38.TLS § 100 lg 5 rakendamise osas on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14 p-des 13 ja 15 selgitanud, et nimetatud säte näeb ette, et kui töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada siis, kui töötaja oleks järginud etteteatamistähtaega. Töölepingu seadus ei näe ette, et tööandjal on õigus saada töötajalt hüvitist, kui töötaja on järginud töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaega. Olukorras, kus töötaja teatab tööandjale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette, teeb ta kuni etteteatamistähtaja möödumiseni tööandjale tööd ja tööandja maksab töötajale selle eest tasu (TLS § 1 lg 1). Riigikohus on lisanud, et kehtiva töölepingu seaduse ühestki sättest ei ole võimalik järeldada seadusandja tahet kohustada töötajat maksma tööandjale töötasu suurust hüvitist aja eest, mille võrra varem ta enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkus. Riigikohtu seisukoha järgi kaasneks vastupidise tõlgendusega töötaja karistamine ainuüksi selle eest, et ta ei järginud töölepingu ülesütlemisel seaduses sätestatud etteteatamistähtaega. Selline lahendus ei oleks aga kooskõlas kohustuse rikkumise üldpõhimõtete ja töötaja vastutuse piirangutega (VÕS § 1 lg 1 ja § 100 jj ning TLS § 72 jj). Seda eelkõige olukorras, kus töövaidlusorgan tuvastab, et töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, ning loeb töölepingu lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtajaga. Eeltoodud põhjendustel on Riigikohus otsustanud, et TLS § 100 lg 5 ei anna tööandjale õigust nõuda töötajalt hüvitisena töötasu ulatuses hüvitist, kui töötaja on lahkunud töölt enne etteteatmistähtaega. Kuna praeguses tsiviilasjas on jõustunud maakohtu otsus selles, et töösuhe on lõppenud TLS § 85 lg 4 alusel, ei saa hageja tööandjana nõuda kostjalt kui töötajalt rahalise hüvitise maksmist tuginedes TLS § 100 lg-le 5.
39.TLS § 109 lg 4 kohaldamise osas on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14 tehtud otsuse p-s 15 selgitanud, et TLS § 109 lg 4 annab tööandjale õiguse nõuda töötajalt mõistlikku hüvitist olukorras, kus töötaja on töölepingu üles öelnud õigusvastaselt ning töösuhte lõpetab TLS § 107 lg 2 kohaselt töövaidluskomisjon või kohus. Kuivõrd maakohus on praegusel juhul otsustanud, et tööleping tuleb lugeda lõppenuks
7(9)
TLS § 85 lg 4 alusel ehk töötaja algatusel, siis ei kohaldu TLS § 107 lg-d 1 ja 2 ning seega ei ole tööandjal õigust saada töötajalt hüvitist TLS § 109 lg 4 järgi. III
40.Hageja on apellatsioonkaebuses rõhutanud, et ta on palunud maakohtult hüvitise välja mõistmist TLS § 109 lg 4, § 100 lg 5 ja § 98 lg 1 alusel ning on kaebuses heitnud maakohtule ette üksnes nende materiaalõigusnormide ebaõiget kohaldamist. Pidades silmas seda, et kohus on hageja esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel pooltest sõltumatud, peab kolleegium vajalikus selgitada, et olukorras, kus töölepingu lõppemine tuleb lugeda TLS § 85 lg 4 alusel korraliseks ja töötaja on lahkunud töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist, võib tööandjal olla õigus nõuda töötajalt hüvitist TLS § 74 lg-te 1 või 2 järgi, kui tööandja tõendab, et töötaja süüline enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkumine põhjustas talle kahju.
41.TLS § 1 lg 1 ning § 15 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on töötaja peamiseks kohustuseks teha tööd. Kui töötajal ei ole alust töö tegemisest keelduda, nt ei esine TLS §-s 19 sätestatud tööst keeldumist õigustavaid asjaolusid, võib töö tegemata jätmist, sh tööandja loata töölt lahkumist pidada töölepingu rikkumiseks. Töölepingu rikkumiseks võib mh olla ka töölt lahkumine enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist.
42.Lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on sätestatud VÕS §-s 115 ja 7. ptk-s. Töötaja vastutuse piirangud on sätestatud TLS 4. ptk-s. Võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid saab tööandja TLS § 72 järgi kasutada üksnes juhul, kui töötaja on töölepingust tuleneva kohustuse rikkumises süüdi. Töötaja kahju hüvitamist reguleeriv TLS § 74 ei sätesta sõnaselgelt tööandja õigust nõuda kahju hüvitamist, kui töötaja ütleb töölepingu üles ette teatamata või seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud etteteatamistähtajast varem. Küll aga tuleneb TLS § 74 lg-test 1 ja 2, et töötaja vastutab töölepingu süülise rikkumise tagajärjel tööandjale tekitatud kahju eest. Seega juhul, kui töötaja on lahkunud töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaja möödumist ja selline rikkumine on toime pandud tahtlikult või hooletusest, peab ta hüvitama tööandjale tekitatud kahju TLS § 72, § 74 lg-te 1 või 2 järgi. Tulenevalt VÕS § 127 lg-tes 1 ja 4 sätestatust peab tööandja sellisel juhul tõendama, et töötaja süüline enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkumine põhjustas talle kahju. Hüvitatava kahju kindlakstegemiseks peab kohus mh kohaldama VÕS § 127 lg-d 2 ja 3. Kahjuhüvitise suuruse määramisel kohalduvad mh ka VÕS §-d 139 ja 140 (vt selle kohta Riigikohtu
15.aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 14).
43.Vaatamata kirjeldatud materiaalõiguslikule võimalusele ja kohtu sõltumatusele õiguse kohaldamisel, ei saanud maakohus hageja nõuet 1227,13 euro suuruse hüvitise saamiseks kahju hüvitamise nõudena käsitleda ega seda rahuldada. Seda põhjusel, et sellesisulise nõude 8768,16 euro suuruse kahju hüvitamiseks on hageja varasemas menetluses esitanud üksnes TVK-le ning see on jäetud TVK poolt rahuldamata. Kuna hageja kahjunõude TVK-s rahuldamata jätmist hagi esitamise ajal kehtinud ITVS § 24 lg-te 1 ja 3 alusel kohtule esitatud hagiga ei vaidlustanud, on TVK otsus hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas jõustunud. Sellele tuginedes on maakohus teinud õige järelduse, et vastavalt TsMS § 371 lg 1 p-le 4 välistab kohtueelses töövaidluse asjas jõustunud lahend sama nõudega kohtusse pöördumise.
44.Hageja etteheide, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, ei ole põhjendatud. Hageja väide, et maakohtu poolt kahju hüvitamise nõude ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitise eristamine oli hagejale üllatuseks, ei ole asjakohane, kuna maakohus ei saanud menetleda nõuet, mida hageja kohtule ei esitanud. Otsuse, millises ulatuses TVK lahend vaidlustada, teeb ITVS § 24 lg-te 1 ja 3 järgi hageja,
8(9)
mitte kohus. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Nagu eespool p-des 37 ja 40 märgitud, on hageja ka apellatsioonkaebuses heitnud maakohtule ette üksnes TLS § 109 lg 4, § 100 lg 5 ja § 98 lg 1 ebaõiget kohaldamist ning on jätkuvalt seisukohal, et soovib nõuda kostjalt hüvitist nendel alustel. IV
45.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole ringkonnakohtul põhjust muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
46.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
47.Kostja esitas 12. novembril 2018 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 741 eurot (käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale osutatud apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 6,5 tunni ulatuses tunnitasuga 95 eurot (käibemaksuta). Nimekirja kohaselt seisnes õigusabi maakohtu otsuse analüüsimises (2 tundi), apellatsioonkaebusega tutvumises ja analüüsimises (2 tundi), kliendiga nõupidamises (30 minutit), Tallinna Ringkonnakohtu 2. augusti 2018. a määrusega tutvumises ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (2 tundi). Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses palub kostja menetluskulud välja mõista käibemaksuga. Hageja oma seisukohta kostja menetluskulude osas ei esitanud.
48.Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja ajakulu seoses maakohtu otsuse analüüsimisega ja vastuse koostamisega apellatsioonkaebusele (sh kaebusega tutvumine ja analüüs, kliendiga nõupidamine ning vastuse koostamine) on põhjendatud ja vajalik menetluskulu nimekirjas märgitud ulatuses. Lepingulise esindaja tunnitasu määr 95 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ja TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud. Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud (6,5*95*20%) 741 eurot (käibemaksuga).
49.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
50.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.