M.T hagi Osaühingu Dynomax vastu väljamõistmiseks ja sõiduauto tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.03.2018 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
7046,64 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
Osaühingu Dynomax apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
võlgnevuse
Hageja: M.T (isikukood xxx), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Aleksei Vassiljev Kostja: Osaühing Dynomax (registrikood 11315362), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 12.03.2018 otsus jätta muutmata.
2.Osaühingu Dynomax apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta Osaühingu Dynomax kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.
Tsiviilasi nr: 2-17-8477 Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.M.T (hageja) esitas 31.05.2017 hagi Osaühingu Dynomax (kostja) vastu võlgnevuse, viivise ja sõiduauto valduse väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt on hageja sõiduauto Volkswagen Golf (registreerimismärgiga xxx, edaspidi sõiduk) omanik. Sügisel 2015 tekkis hagejal soov sõidukit tuunida mootori võimsuse suurendamiseks. Oktoobris 2015 sõlmisid hageja ja kostja töövõtulepingu. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus lepiti kokku täpsed tööd, mida kostja pidi teostama, tööde tähtaeg ja tööde hind. Kokkulepitud tööde teostamiseks toimetas hageja sõiduki kostja töökotta.
3.Hageja täitis oma kohustuse nõuetekohaselt ja tasus kostjale 4600 eurot perioodil 27.10.2015–07.05.2016, kuid kostja ei andnud töid üle jaanuari keskel 2016, nagu oli kokku lepitud. Hageja pikendas korduvalt tähtaega sõiduki üleandmiseks. 23.02.2017 avaldusega andis hageja kostjale veelkord täiendava tähtaja töövõtulepinguga võetud kohustuste täitmiseks hiljemalt 13.03.2017 ning teatas, et kohustuste mittetäitmisel loeb ta end töövõtulepingust taganenuks alates 14.03.2017. Kostja ei teostanud kokkulepitud töid antud tähtajaks, seega taganes hageja lepingust ja nõudis kostjalt tagasi talle makstud 4600 eurot. Kostja ei tagastanud hagejale ei makstud raha ega autot.
4.VÕS § 189 lg 1 alusel palus hageja kostjalt välja mõista tasutud 4600 eurot ja hageja auto, mis oli jätkuvalt kostja valduses, ning viivise 4600 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lepingust taganemisest 14.03.2017 kuni hagi esitamiseni 78,64 eurot ja edaspidi protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
5.Vastuseks kostja seisukohtadele märkis hageja järgmist. Töövõtulepingu sõlmisid hageja ja kostja, kelle nimel tegutses kostja ainuosanik ja juhatuse liige M.Z. Juhatuse liikme õiguslikku seisundit peegeldab TsÜS § 31 lg 5, mille kohaselt loetakse juriidilise isiku organi tegevus juriidilise isiku tegevuseks ning TsÜS § 34 lg 1, mille kohaselt juriidilise isiku juhatus loetakse suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seadusjärgseks esindajaks. Juhatuse liikme tegevus, mis väljendub tehingute tegemises juriidilise isiku seadusjärgse esindajana toob kaasa õiguste ja kohustuste tekkimise esindatavale, s.o. juriidilisele isikule. Olukorras, kus juhatuse liikme poolt tehtud tehingul on võimalik mõistlikult tuvastada konkreetne seos äriühingu huvidega ja/või tegevusvaldkonnaga, tuleb käsitada ka vastavat toimingut äriühingu poolt tehtud tehinguna.
6.Hagejale teadaolevalt ei tegutse M.Z eraisikuna autoremondi töödega, vaid korraldab oma majandustegevust kostja kaudu. Avalike registrite andmete järgi ei ole M.Z ettevõtjana registreeritud. Ka ei väitnud kostja oma 27.06.2017 vastuses, et M.Z tegutseks paralleelselt kostjaga autoremondi töödega. Kuna suhtlus kostjaga toimus kostja kodulehel märgitud telefoninumbri kaudu, oli lepingu teiseks pooleks kostja, mitte M.Z.
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-8477
7.Asjakohatu oli kostja väide, et lepingu sõlmimise ja täitmisega seoses ei ole kostja esitanud hagejale ühtegi arvet. Töövõtulepingut reguleerivatest sätetest (VÕS § 635 jj) ei tulene, et töövõtulepingu sõlmimise korral lasub töövõtjal kohustus esitada tellijale arve. Arve esitamise kohustust ei olnud ka poolte kokkuleppega ettenähtud. Arve koostamine on kostja enda sisene raamatupidamise korraldamise küsimus ja see ei mõjuta pooltevahelist õigussuhet.
8.Põhjendamatu oli kostja väide, et õigussuhete puudumine hageja ja kostja vahel tuleneb asjaolust, et lepingu järgi oli raha kantud M.Zi pangakontole. Võlgnik ei pea täitma kohustust ilmtingimata otseselt võlausaldajale. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule. Kuna kostja esindaja ise palus töövõtulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks kanda raha üle M.Zi arvelduskontole (kostja 26.10.2015 sõnum, tl 13), siis M.Zi tuleb käsitleda isikuna, kes oli õigustatud hageja ja kostja töövõtulepingust tuleneva kohustuse vastu võtma VÕS § 76 lg 3 tähenduses.
9.Müügi- ja töövõtulepingu eristamine ei oma praktilist tähendust. Lepingutest pooltele tulenevad kohustused, samuti eeldused, mille esinemisel on tegemist vastavalt kas müügi- või töövõtulepingu rikkumisega, on müügi- ja töövõtulepingu puhul sisuliselt samad. Mõlema lepingu puhul on tegemist tulemuse saavutamisele suunatud lepingutega, s.t hinnatakse lepingu täitmist ning täitmise nõuetekohasust samadest kriteeriumitest lähtuvalt. Täitmise toimumise üle otsustatakse mõlemal juhul selle järgi, kas on toimunud kokkulepitud lepingueseme üleandmine. Töö tegemine kokkulepitud tulemuse saavutamiseks on töövõtulepingu tunnus. Hageja eesmärgiks ei olnud kostjalt osta mootorit, uue mootori paigaldamine oli üksnes viis, mille abil pidi olema saavutatav töövõtulepingu tulemus, milles oli tuunitud mootori ja vastava seadistusega auto.
10.Hageja selgitas, et kui käsitleda poolte õigussuhteid mootori müügilepinguna ja mootori paigaldamisele suunatud töövõtulepinguna, siis on kostja rikkunud neid mõlemaid ja hageja on mõlemast lepingust taganenud. Lepingutingimusi arvestades oleks väidetav mootori müügileping täidetud üksnes juhul, kui mootor oleks hageja autosse nõuetekohaselt paigaldatud. Kostja kinnitas ise oma 13.03.2017 ja 12.04.2017 kirjades, et mootor ei olnud vastava aja seisuga hageja autosse paigaldatud.
11.Asjakohatu oli kostja viide AÕS § 82 lg-le 1, sest hageja ei ole esitanud AÕS § 80 alusel asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmisele suunatud hagi. Hagi esemeks oli lepingust taganemise tõttu lepingu järgi üleantu väljanõudmine (VÕS § 189 lg 1). Kostja vastusest tulenevalt ei olnud vaidlust selles, et hageja auto oli töövõtjale töövõtulepingu täitmiseks üle antud, vaidlus on üksnes töövõtja isikus. Hageja tõendas, et remont tehti kostja poolt, seega oli kostjal kui töövõtulepingu teisel poolel kohustus lepingust taganemise tõttu üleantu tagastada. Kostja vastuväited
12.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle menetlusse võtmata, kuna hagiga eesmärgi saavutamine on võimatu. Juhul, kui kohus otsustab hagi menetleda, palus kostja jätta selle rahuldamata.
3(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-8477
13.Kostja ja hageja vahel ei sõlmitud oktoobris 2015 lepingut sõiduki tuunimiseks ja hageja ei ole kostja arvelduskontole raha kandnud. Kostja ei esitanud hagejale ühtegi arvet. Kostja tegeleb dünamomeetriliste stendide tootmise ja müümisega, sõiduautode autotuuningu teenust kostja ei paku.
14.Ebaõige oli hageja väide, et ta on lepingust taganenud. Kuna lepingut ei ole sõlmitud, ei saanud hageja sellest taganeda. Kuna kostja ei ole hageja käest raha saanud, oli hageja nõue 4600 euro tagastamiseks alusetu.
15.Hagejal oli kokkulepe M.Ziga, mille kohaselt soetas hageja M.Zile kuuluva Audi TT tuuningmootori koos käigukastiga 3500 euro eest ning hagejale võimaldati tasuda osade kaupa. Lisaks lepiti kokku, et 1000 euro eest paigaldatakse nimetatud mootor sõidukile, kuid see tehing ei omanud seost kosjaga, kuna tehing oli kahe füüsilise isiku vahel. Lisaks nähtus asjaoludest ja hageja esitatud tõenditest, et keegi ei pidanud teostama sõidukile autotuuningut, sest jutt oli vaid tuuningmootori ostmisest ja paigaldamisest.
16.Põhjendamatu oli hageja nõue 4600 euro tagastamiseks. Hageja kinnitas hagiavalduses, et hind sisaldas paigaldatavat tuuningmootorit koos käigukastiga. Kuna mootori hinnaks oli 3500 eurot ja mootori ostmist tuleb käsitleda müügitehinguna VÕS § 208 mõttes, ei olnud selge, miks tuleb hagejale tagastada raha ostetud mootori eest sel alusel, et hageja taganes töövõtulepingust, kuid mitte müügilepingust. Seda enam, et mootor oli hagejale üle antud ja autosse paigaldatud ning selles osas vaidlust ei olnud.
17.Kuna sõiduk ei olnud kunagi kostja valduses olnud, puudus hagejal nõue kostja vastu sõiduki tagastamiseks. AÕS § 82 kohaselt pidi hageja tõendama, et ta on sõiduki valduse kostjale üle andnud. Seda hageja ei teinud.
18.Istungil märkis kostja, et hagejal puudus alus lepingust taganemiseks, kuna töövõtt oli sisuliselt täidetud. Hageja lepingust taganemise avaldust tuleks tõlgendada kui ülesütlemisavaldust (tl 132 pöördel).
19.Hageja ei andnud sõiduki valdust üle kostjale. Hageja ja kostja vahel puudusid õigussuhted ja hagejal ei olnud põhjust sõidukit kostja valdusesse anda. Hageja sõiduk viibis küll detsember 2015 kuni september 2016 aadressil Tööstuse 54 Tallinnas, kus muuhulgas asus ka kostja töökoda, kuid sõiduk ei olnud kostja valduses. Hageja ei tõendanud vastupidist. Esimese astme kohtu otsus
20.Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4600 eurot ja viivise perioodi eest 14.03.2017 – 12.03.2018 366,99 eurot ning alates 13.03.2018 viivise VÕS § 113 lg-s 1 toodud määras. Sõiduauto Volkswagen Golf (registrinumbriga xxx) valduse mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja olukorras, nagu see kostjale üle anti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
21.Maakohus tuvastas, et leping oli sõlmitud hageja ja kostja vahel. Pooltevahelistes sõnumites ei avaldanud kostja seaduslik esindaja, et ta soovib lepingu ise füüsilise isikuna sõlmida. Olukorras, kus hageja pöördus kostja poole ning kostja seaduslik esindaja sõlmis hagejaga lepingu, tegutses kostja juhatuse liige kostja kui juriidilise 4(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-8477 isiku organina, ning tema tegevus on samastatav kostja tegevusega. Seega oli töövõtuleping sõlmitud hageja ja kostja kui ettevõtte vahel. Lisaks nähtub M.Zi 2015. ja 2016. aasta tuludeklaratsioonist, et M.Z ei ole viidatud perioodil saanud tulu töövõtulepingust või muust võlaõiguslikust lepingust.
22.Kostja seaduslik esindaja palus küll 26.10.2015 kell 23.49 saadetud sõnumis hagejal töövõtulepingust tulenev tasu maksta kostja seadusliku esindaja arvelduskontole, kuid üksnes nimetatud asjaolust tulenevalt ei pidanud hageja eeldama, et lepingu sõlmimine toimub kostja seadusliku esindajaga, mitte kostjaga.
23.Kostja seadusliku esindaja ja hageja sõnumitest nähtuvalt leppisid hageja ja kostja kokku, et kostja paigaldab hageja sõidukile uue mootori koos turbiiniga, uue väljalaskekollektori, pumba, kõik liitmikud ja andurid ning häälestab mootori stendil. Kokkuleppe kohaselt pidi hageja tasuma kostjale 4600 eurot. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kostja nimetas täitmise vastuvõtmiseks kohaseks viisiks töövõtulepingust tuleneva tasu kandmise kostja seadusliku esindaja arvelduskontole, seega on hageja oma kohustuse VÕS § 76 lg 3 mõttes kohaselt täitnud.
24.Maakohus tuvastas, et taganemisavalduse formaalsed eeldused olid täidetud. Hageja andis kostjale enne lepingust taganemist mitmel korral uusi võimalusi lepingu täitmiseks, kuid vaatamata sellele kostja oma kohustusi ei täitnud. Kostja kinnitas 13.02.2018 istungil, et mootor on küll sõidukile paigaldatud, kuid seadistus on veel tegemata. Seega ei olnud kostja 13.02.2018 seisuga veel lepingut täitnud. Sellega oli tõendatud, et hagejal esinesid ka sisulised alused töövõtulepingust taganemiseks.
25.Maakohus tuvastas, et hageja andis sõiduki valduse kostjale üle ja hagejal oli õigus see VÕS § 189 lg 1 (maakohtu otsuses ebaõigesti VÕS § 186 lg 1) alusel tagasi nõuda, ilma et hageja peaks täiendavalt tõendama AÕS § 82 eelduste esinemist.
26.Maakohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et sõlmitud ei olnud mitte töövõtuleping vaid automootori ostu-müügileping koos mootori paigaldamisega. Kostja seadusliku esindaja 20.10.2015 kell 09.32 saadetud sõnumist (tl 12) ilmnes, et kostja pakkumine sisaldas nii töö tegemiseks tarvilikke materjale kui ka nende autosse paigaldamist. Samuti kinnitas kostja täiendavalt 20.10.2015 kell 09.35 saadetud sõnumis, et nad teevad kõik ise (tl 12 pöördel). Seega oli tegemist olukorraga, kus kostja lubas hagejaga sõlmitud lepingus saavutada kokkulepitud töö, mis vastab VÕS § 635 lg 1 mõistes töövõtulepingu tunnustele. Täiendavalt märkis maakohus, et isegi, kui leiaks tuvastamist, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud müügileping VÕS § 208 lg 1 mõttes, siis on kostja ka nimetatud lepingut rikkunud, kuna VÕS § 208 lg 1 alusel kohustub müüja ostjale lepingu esemeks oleva asja üle andma, kuid vaidlus puudus selles, et kostja ei ole hagejale sõidukit ega sellele väidetavalt paigaldatud uut mootorit üle andnud. Seega esineks hagejal ka müügilepingu puhul alus lepingust taganemiseks ja selle alusel üleantu kostjalt välja nõudmiseks.
27.Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates lepingust taganemisele järgnevast päevast (14.03.2017) kuni otsuse tegemiseni 12.03.2018 summas 366,99 eurot ja alates 13.03.2018 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni võla tasumiseni. 5(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-8477
Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
28.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palus kostja saata asja maakohtule uueks arutamiseks.
29.Maakohus ei selgitanud asjas tähtsust omavaid asjaolusid välja ja jättis kostja 06.02.2018 esitatud dokumendi tähelepanuta. Kostja hinnangul tulnuks maakohtul lahendada vaheotsusega küsimused, kelle vahel ja milline leping oli sõlmitud. Kostjal ei olnud võimalik esitada sisulisi vastuväiteid hageja nõudele, kuna ei olnud tuvastatud, kelle vahel ja milline leping oli sõlmitud ning kostja oli kogu menetluse vältel seisukohal, et tal puudub seos hagejaga.
30.Maakohus ei kohelnud pooli võrdselt, rahuldades kõik hageja taotlused, kuid jättes kõik kostja taotlused rahuldamata. Maakohus teatas kostjale, et kui viimane ei nõustu kohtu poolt antava hinnanguga, on kostjal võimalik kohtuotsus vaidlustada apellatsioonkaebuses, andmata kostjale võimalust hagile vastu vaielda. Maakohus selgitas istungil kostjale, et kuigi kohus kuulas kostja seadusliku esindaja ära, ei ole kostja seadusliku esindaja kui poole selgitus tõend ning uusi faktiväiteid ja asjaolusid ei ole pärast eelmenetluse lõppu enam võimalik esile tuua ja kohus jätab need otsuse koostamisel tähelepanuta. Kuid vaatamata sellele kasutas maakohus kostja seadusliku esindaja istungil antud ütlusi ja luges mõned asjaolud tänu kostja seadusliku esindaja ütlustele hageja kasuks tõendatuks, kuid seletused, mida oleks saanud kasutada kostja kasuks, jättis arvestamata.
31.Pooltevahelise õigussuhte olemasolu hindamisel tugines maakohus vaid kaudsetele tõenditele ja tõlgendas neid kõiki hageja kasuks. Maakohus ei eraldanud töövõtulepingust mootori ostmist, kuigi asjas oli piisavalt tõendeid selle kohta, et hageja ostis mootori füüsilise isiku käest ja seejärel paigaldati mootor hageja autosse.
32.Maakohus ei analüüsinud võimalust, et töövõtulepingut ei olnud üldse sõlmitud ja sõlmitud oli vaid müügileping tingimusega, et mootor pidi olema paigaldatud hageja autosse müüja M.Zi poolt. Asjaolu, et M.Z kasutas omal vabal ajal kostja ruume mootori paigaldamiseks, ei anna alust arvata, et tegemist oli töövõtulepinguga, kus töövõtjaks oli kostja. Lisaks on M.Z sõnumis palunud tasuda mootori eest enda arvelduskontole, mitte kostja omale. Sellest tegi maakohus ebaõige järelduse, et ainult sellel põhjusel ei olnud hagejal alust eeldada, et töövõtuleping sõlmiti kostja seadusliku esindajaga, mitte kostjaga.
33.Maakohus ei analüüsinud, kelle käest ja mis hinnaga hageja mootori ostis. See oli maakohtu poolne oluline minetus, kuna sellest sõltus, millise õigussuhtega ja kelle vahel tegemist oli. Kohtuotsuse p-s 35 piirdus maakohus vaid teatamisega, et kohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et oli automootori ostu-müügileping koos mootori paigaldamisega, kuid miks kohus sellega ei nõustunud, ei ole jälgitav. Ebaõige on maakohtu arusaam, et hagejal esineb ka müügilepingu puhul alus lepingust taganemiseks, kuna kostja ei ole hagejale sõidukit ega selles väidetavalt sisalduvat uut mootorit üle andnud. Ainuüksi see, et müügitehingu objekt ei ole ostjale üle antud, ei tähenda seda, et ostjal oleks kohe tekkinud taganemisõigus.
6(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-8477
34.Töövõtulepinguga seoses jättis maakohus välja selgitamata, mis ulatuses on kostja kohustuse täitnud ja kas ning mis ulatuses oli hagejal õigus lepingust taganeda. Kokkuleppe tuvastamisel lähtus maakohus vaid hageja seletustest ja jättis kostja seletused tähelepanuta.
35.Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et hagejal esinesid ka sisulised alused töövõtulepingust taganemiseks. Maakohus ei analüüsinud võimalust, et hageja avaldust oleks võinud käsitleda lepingu ülesütlemisena.
36.Maakohus leidis, et lepingu oluline rikkumine kostja poolt seisnes tähtaegadest mitte kinnipidamises. Olukorras, kus maakohus ei selgitanud välja, millistes töödes kokku lepiti, mis ulatuses olid tööd tehtud ja mis oli veel vaja teha, ei olnud kohtul võimalik järeldada, kas hageja antud tähtaeg oli mõistlik või mitte. Kuna mootor on paigaldatud ja autot saab kasutada sihipäraselt, siis ei olnud maakohtul alust lugeda, et kostja on töövõtulepingut rikkunud oluliselt ja hagejal oli tekkinud õigus lepingust taganeda ja kogu tasutud raha tagasi nõuda. Avaldust tuleb lugeda VÕS § 655 lg 1 järgi ülesütlemisavalduseks, kuid ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud.
37.Maakohus ei arvestanud sellega, et töövõtulepingu puhul ei ole võimalik kõiki tehtud töid tagastada, mistõttu tuleb töövõtjale hüvitada tehtud tööde väärtus. Maakohtu otsus tekitab olukorra, kus hageja saab uue mootoriga sõiduki ja tasutud raha tagasi ehk sisuliselt saab hageja uue mootori tasuta. Maakohus järeldas, et hageja peab VÕS § 189 alusel saama tagasi selle, mille ta kostjale andis, kuid ei kohaldanud VÕS §-i 189 kostja suhtes ehk ei tuvastanud, mis kuulub tagastamisele kostjale.
38.Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata AÕS § 82. Kuna hageja ei tõendanud, et kostjal on sõiduki valdus, ei olnud maakohtul alust selles osas hagi rahuldada.
39.Maakohus kohustas kostjat tagastama sõiduki hagejale sellises seisundis, nagu hageja sõiduki kostjale üle andis, jättes seejuures tuvastamata, millises seisundis hageja sõiduki üle andis. Lisaks ei tunnista kostja, et hageja andis sõiduki tema valdusesse.
40.Maakohus ei selgitanud välja, kas kostja on saanud hageja makstud raha kätte või mitte. Kuna hageja ostis mootori M.Zi käest ja tasus M.Zi arvelduskontole 4600 eurot, puudub alus eeldada, et raha on kostjani jõudnud. Seega ei ole kostjal ka kohustust raha hagejale tagastada. Vastus apellatsioonkaebusele
41.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
42.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja toimikus olevate menetlusdokumentide ja tõenditega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning ei korda (TsMS § 654 lg 6).
43.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli 7(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-8477 õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.
44.Kolleegium ei nõustu apellandi etteheidetega maakohtu poolt menetlusnormide rikkumise kohta. TsMS § 449 lg-s 1 on toodud vaheotsuse tegemise eeldused, mida käesolevas menetluses ei esine. Arvestades vaidluse asjaolusid ja poolte seisukohti, ei ole alust järeldada, et nõutava rahasumma tõendamine oleks keerukas. Ekslik on apellandi seisukoht, et maakohus oleks pidanud tegema vaheotsuse otsustamaks, kas tegemist on töövõtu- või müügilepinguga. Õigussuhte sai kohus kvalifitseerida vaidlustatud otsuses.
45.Kohtukutsete dokumentides määras maakohus, et eelmenetlus lõpeb 10 päeva enne 13.02.2018 kohtuistungi toimumist ja selleks ajaks tuleb esitada pooltel kõik seisukohad, taotlused ja tõendid. Seega tähtaeg taotluste ja tõendite esitamiseks oli 03.02.2018, mis oli laupäev. Järelikult lõppes tähtaeg 05.02.2018. Kostja esitas oma seisukohad ja taotlused 06.02.2018, s.t pärast kohtu poolt määratud tähtaega. Hageja palus jätta hilinemisega esitamise tõttu taotlused tähelepanuta. Maakohus jättis 12.02.2018 määrusega kostja taotlused ja seisukohad tähelepanuta. TsMS § 331 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või §-s 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kolleegiumi arvates on maakohus põhjendatult jätnud esitamise tähtaja rikkumise tõttu taotluse tähelepanuta, kuna uute tõendite vastuvõtmisel oleks tulnud anda neile vastamiseks mõistlik aeg ka hagejale ja see oleks tinginud menetluse lahendamise viibimise. Kolleegium märgib, et apellant ei ole täpsustanud apellatsioonkaebuses, milliste tema 06.02.2018 esitatud väidete hindamata jätmine väidetavalt mõjutas kohtuotsuse õigsust. Kostja esitas 06.02.2018 menetlusdokumendis mh ka taotluse A.K tunnistajana ja kostja seadusliku esindaja M.Zi vande all ülekuulamiseks. Ringkonnakohtule pole kostja samasisulist taotlust esitanud, vaatamata sellele, et apellatsioonkaebuse väidete järgi on maakohus taotluse tähelepanuta jätmisel menetlusõiguse norme rikkunud. Seega isegi kui oleks maakohus ebaõigesti jätnud taotlused rahuldamata, ei ole ringkonnakohtul võimalik kaaluda rikkumise kõrvaldamist ja isikute ülekuulamist.
46.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohus kohtles pooli ebavõrdselt. Maakohus selgitas kostjale õigesti, et kostja seadusliku esindaja seletus ei ole tõend, kuna tõendiks on TsMS § 229 lg 2 järgi ainult poole seadusliku esindaja vande all antud seletus. Maakohus ei ole hinnanud kostja seadusliku esindaja seletust 13.02.2018 istungil kui tõendit, vaid poole kohtuistungil antud seletusena ja lähtunud otsuses õigesti asjaoludest, mille olemasolu kostja seaduslik esindaja jaatas. Samuti ei ole maakohus kohelnud pooli ebavõrdselt tõendite kogumise taotluse lahendamisel. 8(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-8477
47.Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli töövõtuleping ja töövõtjaks oli just kostja. Maakohus on oma seisukohti lepingu sõlmimise osas piisavalt põhjendanud ja apellatsioonkaebuses kordab kostja maakohtu menetluses esitatud väiteid, millele on kohus vastanud. Olukorras, kus kostja kodulehel, mis oli kasutusel vähemalt kuni november 2016, on selgitatud, et äriühingu eesmärgiks on pakkuda kõigile autoomanikele ja autosportlastele professionaalset abi auto sõiduomaduste parandamiseks selle modifitseerimisel ja seadistamisel (tl 7), ja tellija helistab kodulehel toodud telefoninumbrile 5094142, siis tellija saab eeldada, et ta suhtleb ja sõlmib kokkuleppeid äriühinguga. Hageja on saatnud 19.10.2015 kostja kodulehel toodud numbrile sõnumi, milles kirjeldab, millist tööd ta soovib ja kostja on vastanud, et on pakkuda mootori koos turbiiniga paigutamist, uue väljalaskekollektori tegemist, pihusti ajud, pump, hääletus stendil, kõik liitmikud ja andurid. Eelarve kokku on 4500 eurot. Töö võtab 1,5 kuni 2 kuud. 24.10.2015 on kostja täpsustanud töid, mida tehakse (tl 8, 12, 72–74). Kostja juhatuse liige ei ole üheski telefonisõnumis hagejale selgitanud, et ta sõlmis kokkuleppe füüsilise isikuna. Sellest, et kostja telefoninumbrilt 26.10.2015 saadetud sõnumis palus kostja juhatuse liige tasuda hagejal töö eest M.Zi arvelduskontole (tl 8 pöördel, 13, 74 pöördel), ei saa järeldada, et leping oleks sõlmitud hageja ja M.Zi vahel. Kuna arvenumbri, kuhu raha tasuda, edastas hagejale kostja juhatuse liige M.Z, siis on hageja VÕS § 76 lg 3 järgi täitnud kohustuse kohaselt. Kas M.Z on raha edastanud kostjale, ei ole oluline pooltevahelise õigussuhte tuvastamisel. Sõnumitest tulenevalt viitas kostja juhatuse liige vestluses, et tööd aitab teha A. kes oli kostja töötaja (tl 76 pöördel) ja tööd tehakse kostja töökojas Tööstuse 54 Tallinnas.
48.Apellandi väited selle kohta, et poolte vahel oli mootori müügileping või töövõtu- ja müügileping, ei ole veenvad. Olenemata sellest, milline oli autole paigaldatava mootori hind, oli töö eesmärgiks täiustada autot viisil, et saavutada poolte poolt kokkulepitud auto omadused. Mootori ja muude vajalike osade ostmises ei olnud pooled eraldi kokku leppinud. Maakohus on hinnanud, et isegi kui oleks poolte vahel olnud müügileping, oli hagejal õigus lepingust taganeda. Kolleegium nõustub selles osas maakohtuga. VÕS § 209 lg 1 järgi tuleb müüdud asi ostjale kokkulepitud ajal üle anda. Kui isegi eeldada, et poolte vahel oli mootori müügileping, siis tuli auto koos mootoriga hagejale üle anda, arvestades kostja enda poolt pakutud tähtaega (tl 73 pöördel) veebruariks 2016 või kui lähtuda tasumise ajast, siis suvel 2016, kuid seda ei olnud hagi esitamise ajaks tehtud. 23.02.2017 kirjaga andis hageja täiendava tähtaja kuni 13.03.2017 töö tegemiseks, mis hõlmas ka mootori üleandmist. Kuna kostja seda ei teinud, siis oli hageja õigustatud VÕS § 116 lg 1 järgi taganema lepingust olenemata sellest, kas tegemist oli töövõtu- või müügilepinguga.
49.Töövõtulepingust võib VÕS § 116 lg 1 järgi taganeda kui ka selle VÕS § 655 lg 1 järgi üles öelda. Õiguskaitsevahendi saab valida hageja. Töövõtulepingust taganemise võimalus tuleneb lisaks VÕS §-le 116 ka VÕS § 647 lg-test 1 ja 2. Olukorras, kus tööd ei ole tellijale üle antud ka täiendava tähtaja jooksul, on tellija õigustatud lepingust taganema, kuna töövõtja on lepingut rikkunud oluliselt.
50.Kostja väitis kaebuses, et maakohus jättis välja selgitamata, kui suures ulatuses oli kostja lepingut täitnud. Kolleegium selle etteheitega ei nõustu. Hageja väitis, et kostja 9(10)
Tsiviilasi nr: 2-17-8477 ei ole talle tööd üle andnud ehk siis tööd ei ole tehtud. Juhul, kui kostja väidab, et ta on töö osaliselt teinud, siis pidi tema vastavad asjaolud esile tooma ja nende esinemist VÕS § 230 lg 1 järgi tõendama. Kostja seda teinud ei ole. Kostja on väitnud, et ta on osaliselt töö teinud ca 70% ulatuses, kuid millised tööd täpselt tehtud on, kostja esile toonud ei ole.
51.VÕS § 189 lg 1 järgi lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma samaaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Hageja palus kostjalt välja mõista raha, mille ta kostjale töö eest tasus ja auto, mille ta andis kostja valdusse töö tegemiseks. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja on auto kostjale üle andnud ja tasunud 4600 eurot. Kostja apellatsioonkaebuse väide, et hageja peab talle tagastama tehtud töö väärtuse, on jäänud paljasõnaliseks, kuna kostja ei ole esile toonud, millised tööd on tehtud ja millises väärtuses.
52.Kostja heitis maakohtu otsusele ette seda, et seal ei olnud tuvastatud, millises seisundis andis hageja kostjale üle auto, s.t millises seisukorras peab kostja selle hagejale tagastama. Kuna hageja ei ole esile toonud üleantud auto suhtes erilisi omadusi, siis tuleb kolleegiumi arvates auto tagastada tavapärases tehnilises seisundis ja varustusega, mis eelnes kokkulepitud tööde teostamisele.
53.Apellatsioonkaebuses on kostja väitnud, et hageja nõue auto väljaandmiseks oleks tulnud lahendada AÕS § 80 järgi ja maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata AÕS § 82 lg 1, mille kohaselt omanik peab vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Kolleegium möönab, et hageja nõude saab rahuldada ka AÕS § 80 lg 1 järgi, mille kohaselt, omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Pärast töövõtulepingust taganemist ei olnud kostjal õigust hageja autot vallata. Hageja on tõendanud esitatud fotoga (tl 71 pöördel), et auto asus hageja töökoja ees Tööstuse 54 Tallinnas sügisel 2016. Samuti tuleneb kostja seadusliku esindaja M.Z sõnumivahetusest hagejaga, et auto on kostjale üle antud ja asub kostja töökojas. Asjaolu, et kostja töökoda asus Tööstuse 54 Tallinnas tuleneb ka kostja kodulehelt (tl 7).
54.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb menetluskulud jätta apellandi (kostja) kanda. Arvestades, et maakohus vaidlustatud otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, siis TsMS § 177 lg 2 järgi kuulub maa- ja ringkonnakohtu menetluskulude rahaline suurus kindlaksmääramisele maakohtu poolt mõistliku aja jooksul kohtulahendi jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.