Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
24.04.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-7454
Tsiviilasi
Tallinna linna avaldus XX kinnisesse lasteasutusse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.08.2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tallinna linna määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Tallinna linn Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu Puudutatud isik I (laps) XX (isikukood XXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja v/adv Imbi Seimar Puudutatud isik II
XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
(lapse
ema)
YY
(isikukood
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 10.08.2018 määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt määruse põhjendusi.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja tähtajad Määruse peale võib edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama
kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.14.05.2018 esitas eestkosteasutus avaldajana maakohtule avalduse puudutatud isiku I (alaealine laps) kinnisesse lasteasutusse paigutamiseks. Alates 23.05.2017 on avaldaja asjas nr 2-17-5042 tehtud määruse alusel lapse erieestkostja hariduskorralduse, tervisekorralduse ja viibimiskoha määramise osas XXX viibimise ajal ravi ja rehabilitatsiooni korraldamisel.
2.Lastekaitsetöötajad on tegelenud lapsega alates 2014.a, mil oli esimene politsei väljakutse. Lapse käitumine on ettearvamatu ja vägivaldne. Seda ka ajal, kui ta jätkas õppimist XXX 2017/2018 õppeaastal. Tülid on toimunud nädalavahetustel või koolivaheaegadel, mil laps on kodus viibinud. Lapsel ei ole oma kasuisaga head suhted. Samuti on ta ähvardanud oma väikest õde. Viimase nelja aasta vältel on pere elukohta olnud üle kümne väljakutse ning teadete sisu on alati sama – puudutatud isik I vägivallatseb pereliikmete kallal. Laps oli õpikeskkonnast eemal praktiliselt 3a, veetis aega kodus istudes. Ema ei suutnud mõjutada last koolis käima ja on olnud tütre mõju all. Ema ei oska hinnata tütre vajadusi ja kehtestada piire. Laps vajab abi sotsiaalsete oskuste omandamisel, hariduse saamisel, vaimse seisundi stabiliseerimisel. Perele on pakutud erinevaid võimalusi probleemiga toimetulekuks (Papaveri rehabilitatsiooniteenus, erinevad nõustajad ja psühholoogid, psühhiaatrid), kuid ema ei ole abi vastu võtnud. Psühhiaater VL kinnitusel on lapsel pervasiivne arenguhäire, millel otsest ravi ei ole. Kooli määratud psühhiaater kirjutas tüdrukule välja antidepressandid, kuid raviga ei saa alustada enne, kui lapse toitumishäire on kontrolli all. Nimelt keeldub laps XXX seal pakutavat toitu söömast.
3.Lapsele sobivaim kinnise asutuse teenuse osutaja on XXX, kus pakutakse struktureeritud päevakava ja kindlaid reegleid ning selline korraldus on lapse heaolu ja arengut toetav. Kinnises lasteasutuses viibimise ajal on paranenud nii lapse käitumine kui õppeedukus. Laps on koolis kohanenud ja tema suhted kaasõpilaste ja õpetajatega on head. Õppimise jätkamise korral samas koolis on tal võimalik omandada 2019.a põhiharidus, kuna läbitakse kahe aasta programm ühe aastaga. Koju tagasipöördumisel on oht, et toimub tagasilangus tema suhtlemisoskustes eakaaslastega, katkeb hariduse omandamine ja edasine kutseõpe.
4.Avaldaja tõi mh välja, et psühhiaater VL on märkinud, et söömishäiret ei nähtu, vaid tegemist on autistliku lapse eripäraga, mistõttu ei saa laps sööklas söömas käia või juua teiste puudutatud klaasist. Lapse ema ei soovi, et tütar sügisest XXX jätkab, kuna teda kiusatakse ja ähvardatakse seal. Lisaks õpib laps teistelt halbu kombeid (joomine, suitsetamine, varastamine). Ema arvates on laps juba oma õppetunni kätte saanud ja suudab Tallinnas õppida. Avaldusest nähtub, et VL ei näe vajadust lapse jätkamisel Kaagveres järgmisel aastal, kuna koolis ega kodus ei ole enam käitumisprobleeme. VL on leidnud, et kuna laps osaleb õppetöös, õpib ka kodus ja õppemotivatsioon on olemas, peaks ta jätkama septembrist Tallinna koolis, võimalusel väikeklassis. Last kiusatakse praeguses koolis, mis võib viia tema seisundi dekompenseerumiseni. Puudutatud isikute seisukohad
5.Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis nr 293 asus psühhiaater LL seisukohale, et puudutatud isik I ei ole nõrgamõistuslik ega põe vaimuhaigust, vaid tal esineb psüühilise arengu häire – pervasiivne arenguhäire koos aktiivsus- ja tähelepanuhäirega. Tal on raske olla paindlik sotsiaalsetes olukordades ning kui asjad ei toimu ootuspäraselt või tema ettekujutuste kohaselt, reageerib tugeva afektihooga. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire tõttu on tal raske keskenduda suures klassis. Ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima. Ekspert asus seisukohale, et laps ei vaja praegusel ajal pidevat psühhiaatrilist ravi. Siiani on ta saanud ainult psühhiaatriahaigla vastuvõtuosakonnas ühekordselt rahustit ja uinutit, mis on aidanud kiiresti rahuneda ja uinuda. Lapse puhul ei ole vajalik hoolekandeasutusse paigutamine, kuna ta ei vaja tervisliku seisundi tõttu ööpäevaringse järelevalvega hoolekandeteenust. XXX iseloomustusest nähtub, et nimetatud asutuses, kus on tagatud struktureeritud päevakava ja kindlad reeglid, on laps kohusetundlik ja peab kokkulepetest kinni, tema käitumine on eeskujulik. Laps ei ole ööpäevaringse järelevalvega hooldusteenuse määramata jätmise korral ohtlik iseendale ja teistele, kuid vajab ka edaspidi struktureeritud päevakava ja kindlaid reegleid. Tema puhul on oluline, et ta ise ja teda ümbritsevad inimesed tunneksid autismispektri häiretega inimeste eripära. Selleks on vaja lapsel ja emal suhelda raviarstiga. Emal ja lähedastel on vajalik läbida ka vastav koolitus.
6.Puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et lapse jätkamine 2018/2019 õppeaastal XXX ja elamine õpilaskodus ei ole vajalik. Samas on vajalik tema suunamine õppima kooli, kus on väikeklass ja piisavalt kontrollitud keskkond ja päevakava. Lapse ema selgitas, et on aru saanud tütre tervisehäire eripärast. Ta ei kannata liigset lärmi ja palju inimesi. Nädalavahetustel on lapse lemmiktegevuseks väikese õega tegelemine. Suhted ema elukaaslase ja tütre vahel on samuti stabiliseerinud ja sujuvad. Ka vanaemaga, kes elab nüüd eraldi, ei ole enam konflikte. Laps on viimasel ajal pidanud kinni kokkulepetest ja varasemalt esinenud ärritushood puuduvad. Laps ja ema on nõus tegema vajalikku koostööd arsti ja sotsiaaltöötajatega. Ka lapse sooviks on õppida tavakooli väikeses klassis ja elada kodus, kus tal on oma tuba.
7.Sotsiaalkindlustusamet toetas avalduse rahuldamist, kuna ameti hinnangul ei ole lapse enda ja teiste elu, tervise või arengu ohustamist võimalik ära hoida mõne vähem piirava meetmega.
8.XXX vastuse kohaselt on lapsele broneeritud õppekoht XXX kinnise lasteasutuse teenusele. Broneering kehtib kuni vastavasisulise kohtumääruse jõustumiseni. 26.03.2018 iseloomustuse kohaselt käitus laps koolis eeskujulikult ja kohusetundlikult. Samas puudus koolist palju. Peamiseks mureks olid söömisharjumused. Samuti last kiusatakse koolis.
9.Harju Maakohus kuulas 08.08.2018 ära puudutatud isiku I. Laps selgitas, et oli eelmisel õppeaastal XXX. Tema jaoks olid seal hirmsad tingimused, kuna ta on teiste tüdrukutega võrreldes liiga rahulik. Teised tüdrukud tahtsid teda kaasa tõmmata narkootikumide ja alkoholi tarvitamisele ja sigarettide ostmisele. Majal ja maja tingimustel ei olnud midagi viga, aga see on Tallinnast nii kaugel, et sinna oli keeruline minna. Samuti oli tal suur probleem sellega, et ta ei saanud seal nende sööki süüa ega vett juua. Põhjus, miks ta seal süüa ei saanud, oli see, et ta nägi köögis, kuidas teised tüdrukud toitu näppudega katsusid. Seepärast jõi ta 5 päeva nädalas
koolis olles ainult kodust kaasa võetud vett ja sõi ainult nädalavahetustel kodus. Lisaks olid koolis ka poisid, kelle eesmärk oli minna wc-sse intiimseid tegevusi tegema. Laps nentis, et tal olid tõepoolest XXX õppides hinded head, kuid õppimine oli seal väga raske, kuna teised õpilased olid narkojoobes või narkootikumide tarvitamise järgses staadiumis. Seal käis kogu aeg kisa ja lärm. Õpetajate jõud õpilastest üle ei käinud. Väikese õega on tal aga suhted suurepärased. Suhted kasuisaga on tal hirmsad, kuna viimane tahab tema probleemidesse sekkuda, mis lapsele ei sobi. Laps on nõus läbima teraapia, kui raviarst selle talle ette kirjutab. Tablettide võtmisega ta alati küll nõus ei ole, kuna ei usalda neid arste, kes halvasti vene keelt räägivad, aga VL usaldab.
10.Kohus kuulas 08.08.2018 ära lapse ema, kes selgitas, et XXX ei olnud kindlasti lapse jaoks õige koht, sest ta ei söönud seal mitte midagi. Praegu kodus ei ole tal söömisega probleeme. Ema arvas, et nad suudavad asjad kontrolli all hoida ka siis, kui laps õpib Tallinnas. Ka kinnitas ema, et muidugi nad jälgivad raviarsti ettekirjutatud teraapiaid ja käivad psühhiaatri juures nii nagu arst vajalikuks peab. Oluline on, et laps sai uuesti selgeks õppimisharjumuse, sest varem oli ta sellele käega löönud, kuna ei saanud hästi hakkama. Mingeid agressiivseid käitumisi väikese õe suhtes ei ole, X on õele nagu teine ema. Võib öelda, et pikemat aega ei ole olnud lapse poolset agressiivset käitumist, vaid üks väike konflikt ema elukaaslasega, mille nad suutsid kiiresti lahendada. Esimese astme kohtu määrus
11.Harju Maakohus jättis 10.08.2018 määrusega avalduse rahuldamata. Kohus jättis lapsele riigi õigusabi korras õigusabi osutanud esindaja kulud ja ekspertiisi kulud Eesti Vabariigi kanda.
12.Kohus viitas sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 1302 lõigetele 1 ja 2, § 1301 lõigetele 1 ja 2, TsMS § 5391 lõikele 1, § 533 lõikele 21, SHS § 105 lõikele 1. Kohus arvestas, et vastavalt SHS-i muutmise seletuskirjale ei tähenda olenevalt lapse individuaalsetest eripäradest ja käitumisviisist ulatuslikum kasvatuslik järelevalve alati lapse õiguste ja heaolu paremat tagatust. Käesoleva regulatsiooni rakendamisel tuleb arvestada lapse kui iseseisva subjekti soovide ja vajadustega, hinnates hoolikalt, kas täiskasvanute soovid muuta lapse käitumist on ikka kantud lapse tegelikest vajadustest, mitte täiskasvanute soovist last kontrollida. See, et laps ei käitu selliselt, nagu teda ümbritsevad täiskasvanud soovivad, ei tähenda, et see käitumine on lapse heaolu ja õiguste seisukohalt tingimata vale. Sellegipoolest esineb olukordi, kus lapse paigutamine kinnisesse asutusse on tema õiguste ja heaolu tagamise seisukohalt hädavajalik. Kui laps käitub järjepidevalt viisil, mis seab tõsisesse ohtu tema enda elu, tervise või arengu või teiste isikute elu või tervise, ja ükski muu meede tema käitumise muutmiseks ei toimi, tuleb piirata ajutiselt tema vabadust, saamaks seeläbi olukord piisavalt kontrolli alla, et oleks hiljem võimalik last aidata tema vabadusi piiramata. Nii nagu lapse vabaduse põhjendamatu piiramine tähendab tema õiguste rikkumist, võib teatud juhtudel ka tema vabaduse piiramisest hoidumine tähendada tema õiguste rikkumist. Lapse vabaduse piiramise otsustamisel ei piisa nentimisest, et lapsel esineb teatud sorti käitumine (nt koolis mittekäimine, vägivaldsus, alkoholi tarvitamine, narkootikumide tarvitamine), vaid tuleb põhjendada, kas see tähendab just konkreetse lapse puhul nii suurt kahju, et sedavõrd radikaalse meetme rakendamine, nagu seda on kinnisesse asutusse paigutamine, on põhjendatud. Kohus peab iga konkreetse lapse puhul võrdlema kahju, mis leiab aset, kui last kinnisesse asutusse ei paigutata, kahjuga, mis leiab aset, kui laps kinnisesse asutusse paigutatakse, ning tegema otsuse
lähtuvalt selle kaalumise tulemustest. Määrav asjaolu otsustamaks, kas lapse abistamiseks on vaja tema vabadust piirata, ei saa olla psüühikahäire esinemine või süüteo toimepanemine, vaid lapse faktiline jätkuv käitumine.
13.Kohtu hinnangul saab praeguses asjas analoogia korras lähtuda ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-44-13 punktis 13 märgitust, mille järgi peab isiku kinnisesse asutusse paigutamise teist eeldust, st isik on hoolekandeasutusse paigutamata jätmise korral ohtlik iseendale või teistele, väga täpselt ja põhjalikult põhjendama, tuvastades mh selle aluseks olevad asjaolud, kusjuures tuginemine ekspertarvamusele, kus hinnatakse isiku senist elu ja toimetulekut väljaspool ravi- või hoolekandeasutust, ei ole piisav. Põhjendama peab, milles võib isiku ohtlikkus endale ja teistele väljenduda, samuti, millal ja mis asjaoludel on isik ohtlikul viisil varem käitunud. Nimetatud kohtulahendi punkti 14 kohaselt ei saa lugeda piisavaks põhjendusi, et isik on psüühiliselt haige ja vajab ravi ja et ta ei tuleks iseseisva elu korraldamisega toime ega tarvitaks iseseisvalt ravimeid, mis muudaks tema psüühika ebastabiilseks. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning samuti see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Lisaks on Riigikohus märkinud, et eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta ei ole kohtule siduv. Lahendi punktides 16 ja 17 on Riigikohus veelkord rõhutanud, et isiku kinnises asutuses viibimise perioodiline kontroll kaotaks mõtte, kui iga kord võetaks arvesse üksnes kaugemas minevikus toimunud samu sündmusi ega hinnataks üldse vahepeal toimunud arenguid ja isiku enda suhtumise võimalikku muutumist. Vastasel juhul peaks inimene ainuüksi kunagise teo pärast viibima igavesti kinnises asutuses, mis oleks aga vastuolus nii SHS-i kui ka põhiseadusega (PS), samuti TsMS §-s 540 ettenähtud võimalusega peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamine, et isikul oleks võimalik tõestada, et ta suudab ettenähtud režiimi järgida ning olla endale ja teistele ohutu. Ka leidis Riigikohus lahendi nr 2-15-3662 punktis 14, et kuigi isiku ohtlikkuse tuvastamine SHS § 105 kohaldamisel ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada, peab samas kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha. Hindamaks ohtlikkust, tuleb arvestada ka intsidentide toimumise konteksti ja asjaolusid, sh tõsidust, samuti tulevikus sarnaste tegude toimepanemise tõenäosust. Kohtul tuleb kirjeldada, milles isiku ohtlikkus väljendub, st tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele, ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb. Ühtlasi tuleb kohtul põhjendada, miks nende tegude toimepanemise oht kaalub üles kinnisesse asutusse paigutamisel tekkiva põhiõiguste riive.
14.Kohus, veendunud nii vahetu mulje põhjal kui uurinud lapse tervislikku seisundit iseloomustavaid tõendeid, leidis, et kuigi antud juhul on tuvastatud, et lapsel esineb psüühilise arengu häire – pervasiivne arenguhäire koos aktiivsus- ja tähelepanuhäirega, ei ole tuvastatud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et laps on praegusel ajal ohtlik iseendale või teistele. Nimetatu on tõendatud asjas läbiviidud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga. Antud juhul saab nii eksperdi kui lapsele määratud esindaja hinnangul laps hakkama tugevdatud järelevalveta, samuti ei eita
laps ega tema ema ravivajadust. Seega leidis kohus, et avalduse rahuldamine ei ole põhjendatud, kuna lapse toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks ja kergendamiseks on võimalik osutada talle abi teiste vähempiiravamate meetmetega. Kohtu hinnangul saab seega toetada edaspidi lapse psühholoogilist, emotsionaalset, sotsiaalset, hariduslikku ja kognitiivset arengut, et saavutada tema käitumises püsivad muutused, vähem piiravamal viisil kui ööpäevaringsele järelevalvega hooldusteenusele määramine.
15.Laps vajab ka edaspidi struktureeritud päevakava ja kindlaid reegleid. Samuti on lapse puhul oluline, et tema ise ja teda ümbritsevad inimesed tunneksid autismispektri häiretega inimeste eripära, milleks on vaja suhelda raviarstiga ja läbida vastavaid koolitusi. Avalduses ei ole lapse ööpäevaringsele järelevalvega hooldusteenusele paigutamise vajadust ka piisavalt põhjendatud. Avalduses väljatoodu, et lapsel on söömishäired, ei ole piisav argument isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, kuna laps ei söö üksnes koolis, kodus aga sööb. Pealegi on eksperdi hinnangul tegemist lapse tervislikust seisundist tuleneva eripäraga, mitte söömishäirega, mida saab muuta. Ka leidis kohus, et antud juhul võib olla kahju, mis leiab aset, kui laps kinnisesse asutusse paigutatakse, suurem, kui siis, kui teda sinna ei paigutata, kuna teda kiusatakse koolis, mida on kinnitanud ka XXX. Samuti juhitakse lapse sõnul teda koolis teiste kaasõpilaste poolt halvale teele. Seega, kuivõrd asjaolud, mis tingisid lapse paigutamise kinnisesse lasteasutusse eelmisel õppeaastal, on ära langenud, jättis kohus avalduse rahuldamata.
16.Tuginedes TsMS § 172 lõikele 3 leidis kohus, et antud juhul on põhjendatud jätta lapsele riigi õigusabi korras õigusabi osutanud esindaja kulud ja lapse ekspertiisi kulud täielikult Eesti Vabariigi kanda. Määruskaebus
17.23.08.2018 esitatud määruskaebuses palub avaldaja maakohtu määruse tühistada ja avalduse rahuldada. Vaidlustatud määrus ei vasta lapse terviklikele huvidele.
18.Arvestades aastatepikkust kogemust antud perekonnaga, leidis avaldaja jätkuvalt, et vähem piiravate meetmete kasutamisel ei ole tagatud lapsel hariduse omandamine ega käitumise püsivad muutused. Samal arvamusel oli ka Sotsiaalkindlustusamet.
19.Puudutatud isiku I puhul ei pruugi praegu esineda niivõrd oht endale ja teistele füüsilisel kujul, kuivõrd oht jääda ilma haridusest, sotsiaalsete normide omandamisest, oskusest suhelda eakaaslastega, võimalusest areneda maksimaalselt vastavalt oma võimetele. Tavakoolis õppimise korral ei ole lapsele tagatud maakohtu määruse punktis 14 välja toodud arenguvajadused ning praeguseks saavutatud positiivne olukord saab tagasilöögi. Et saavutada lapse käitumises püsivaid positiivseid muutusi ei piisa ühest aastast tõhusa abi osutamisest, vaid on vajalik pikem järjepidevus.
20.Avalduses on välja toodud konkreetsed tõendid selle kohta, et laps on käitunud ohtlikul viisil korduvalt eelkõige oma pereliikmete suhtes. Politsei väljakutseid koju on olnud ka XXX õppimise ajal.
21.Lapse toitumisprobleemiga hakkaks XXX sügisest tegelema tegevusterapeut, kellega koos saab laps endale süüa teha. Juba sel kevadel pakuti lapsele võimalust iseendale toitu valmistada. Hea käitumise ja õppimise korral on lapsel võimalus omandada kaks
õppeaastat ühe aastaga. Tavakoolis jätkates on klassikaaslased temast 2a nooremad, mis selles vanuses noorte puhul kujutab takistusi lapse sotsialiseerumisele, suhtlemisele eakaaslastega.
22.Isegi kui laps asub õppima väikeklassis, ei taga see tema koolis käimist, milles seisneski peamine probleem. Lapsele tagab kooliskäimise ja hariduse kool, kus laps elab ja õpib kohapeal. XXX on lapsele juba tuttav ja turvaline keskkond. Kuna tegemist on autismispektri häirega lapsega, ei tule ta muutustega hästi toime.
23.Kinnise lasteasutuse teenuse jätkamine kujutab lapsele väiksemat ohtu kui teenuse osutamata jätmine, seda nii lühi- kui pikaajalises perspektiivis. Laps ja tema ema ei ole praeguseni tõendanud, et lapse õppimine tavakoolis toimiks, et pere teeks koostööd, võtaks vastu neile pakutavat asjakohast abi, et ema tahaks ja suudaks objektiivselt tagada lapsele turvalise päevakava ja piirid ning järjepideva abi osutamise. Varasemad kogemused näitavad, et laps ja ema ei teinud koostööd rehabilitatsiooniasutuse, kooli ega lastekaitsega. Lapse puhul tuleb pigem lähtuda ohu võimalikkusest tema pikaajalisele heaolule, arengule ja toimetulekule, kui lähtuda kitsalt asjaolust, et tegemist on lapse vabaduse osalise ja ajutise piiramisega.
24.Kohus jättis põhjendamatult avaldaja ärakuulamisele kutsumata. Avaldaja soovis ärakuulamisel selgitada ja põhjendada oma seisukohti. Vastustajate seisukoht ja menetluse edasine käik
25.Lapsele määratud esindaja ja lapse ema palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
26.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 10.08.2018 määrus on lõppjärelduses õige, kuid osaliselt tuleb muuta lahendi põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkti 21, § 659). Muutmata osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata. Kolleegium jaotab määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud.
28.Praegusel juhul on kohtule esitatud avaldus puudutatud isiku I kinnisesse lasteasutusse paigutamiseks. Riigikohus on 25.01.2019 lahendis tsiviilasjas nr 2-18-5333 (punkt 17) selgitanud, et SHS § 1302 lõike 1 järgi paigutatakse laps kinnisesse lasteasutusse ainult juhul, kui lapse käitumine seab ohtu tema enda elu, tervise või arengu või teiste isikute elu või tervise ja seda ohtu ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega. Seega võib lapse paigutada kinnisesse lasteasutusse, kui on täidetud kaks kriteeriumi, millest esimene käsitleb lapse käitumise ohtlikkust ning teine seda, et lapse käitumisest tulenevat ohtu ei ole võimalik kõrvaldada ühegi vähem piirava meetmega. Viidatud lahendi punktis 20 on Riigikohus rõhutanud, et oluline on arvestada ka kinnisesse lasteasutusse paigutamata jätmise tagajärgi. Kinnisesse lasteasutusse paigutamine on põhjendatud, kui paigutamata jätmisega kaasneks suurem kahju. Kohus saab tagajärgi kaaluda igal üksikjuhul.
29.Asja materjalide põhjal võib nõustuda maakohtuga, et antud juhul ei ole tuvastatavad elulised asjaolud, mis annaksid alust arvata, et puudutatud isiku I käitumine seab ohtu tema enda või teiste isikute elu või tervise. Vastavat kohtu järeldust ei ole ka määruskaebuses vaidlustatud. Kaebuses rõhutab avaldaja, et tugines avalduse esitamisel eelkõige puudutatud isiku I käitumisest tulenevale ohule jääda ilma haridusest, sotsiaalsete normide omandamisest, oskusest suhelda eakaaslastega ja võimalusest areneda maksimaalselt vastavalt oma võimetele. Kolleegium nõustub kaebajaga, et maakohus ei pööranud vaidlustatud lahendis tähelepanu SHS § 1302 lõikest 1 tulenevale kolmandale võimalikule alusele lapse kinnisesse lasteasutusse paigutamisel – oht lapse arengule. Siiski leiab kolleegium, et ka sel alusel ei ole puudutatud isiku I kinnisesse lasteasutusse paigutamine põhjendatud. Selles osas tuleb aga vaidlustatud lahendi põhjendusi täiendada.
30.Avaldaja seisukohtadest nähtuvalt on avalduse alusena tuginetud eelkõige asjaolule, et laps ei käi koolis. Vastuses kaebusele tõi lapsele määratud esindaja esile, et laps käib alates 2018.a septembrist VYYY 8. klassis, õppimine toimub väikeklassis kuue kaasõpilasega. Ringkonnakohus palus 29.01.2019 kirjaga esitada menetlusosalistel eeltooduga seoses täiendavad seisukohad. Avaldaja esitatud puudutatud isiku I e-kooli väljavõttest nähtuvalt oli lapsel seisuga 12.02.2019 185 puudumist. Kooli sotsiaaltöötaja sõnul on laps jätnud kooli pooleli, kontakt ja koostöö emaga on puudulik. Lapse esindaja seisukohast nähtuvalt on ema sõnul sagedaste koolist puudumiste põhjuseks tervis – kuna laps ei söönud XXX viibides nädalate viisi, tekkis tal gastriit, mida perearst on ravinud, kuid siiani tulemusteta. Avaldaja täiendavast seisukohast nähtuvalt on sama väitnud ema ka avaldajale. Eeltoodu põhjal nõustub kolleegium avaldajaga, et asjas on tuvastatud SHS § 1302 lõike 1 mõistes lapse käitumisest tulenev oht tema arengule seoses hariduse omandamata jätmisega lapse koolis mittekäimise tõttu.
31.Samas tuleb kolleegiumi hinnangul arvestada praegusel juhul ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 9 lõike 2 teises lauses sätestatuga, mille järgi on isik koolikohustuslik kuni põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni. Puudutatud isik I sai 20.04.2019 17-aastaseks. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb PGS § 9 lõike 2 teises lauses sätestatut tõlgendada selliselt, et isik on koolikohustuslik kuni põhihariduse omandamiseni, kuid mitte kauem kui 17-aastaseks saamiseni, st et isiku koolikohustus lõpeb igal juhul tema 17-aastaseks saamisega (kuid võib lõppeda ka varem seoses põhihariduse omandamisega). Seega alates 20.04.2019 ei ole puudutatud isik I enam koolikohustuslik. Siiski tuleb arvestada, et SHS § 4 punkti 4 järgi (koosmõjus lastekaitseseaduse (LasteKS) § 3 lõikega 2) on kinnisesse lasteasutusse võimalik paigutada kuni 18-aastast isikut. Siinjuures tugineb kohus enne SHS § 1301 jj sätete kehtima hakkamist alaealiste mõjutusvahendite seaduses (AMVS) (koosmõjus karistusseadustikuga) alaealiste erikooli suunamise kohta kehtinud regulatsiooni pinnalt tehtud Riigikohtu lahendile nr 3-1-2-1-10. Viidatud lahendis (punktid 7.3–7.4) tuli Riigikohtul vastata küsimusele, kas seaduslikult kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutatud, kuid enam mitte koolikohustusliku alaealise isikuvabadust tohib tema selles koolis viibimisega riivata. Riigikohus vastas sellele jaatavalt, leides, et kuna kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli suunamisel lähtutakse nimelt kasvatuse eritingimuste vältimatust vajalikkusest ja kuna PS § 20 lõike 2 punktis 4 ning AMVS §-s 2 sätestatu mõtte kohaselt on võimalik kasvatuse eritingimusi kohaldada kuni 18-aastastele alaealistele, võib selliste kasvatuse eritingimuste kohaldamine jätkuda ka 17-aastaseks saanud alaealise suhtes – seega isiku suhtes,
kellele koolikohustus ei laiene. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus praegu kehtiva regulatsiooni teistmoodi tõlgendamiseks. Seega iseenesest on puudutatud isikut I ka käesoleval hetkel võimalik kinnisesse lasteasutusse paigutada.
32.Kolleegiumi hinnangul tuleb aga praegusel juhul arvestada ka asjaoluga, et tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isiku I puhul oleks tegemist lapsega, kes oma käitumise tõttu vajaks n-ö spetsiifilisi kasvatuse eritingimusi. Avalduse alusena on tuginetud eelkõige ohule lapse arengule ning konkreetsemalt asjaolule, et laps puudub koolist. Seda rõhutab avaldaja ka määruskaebuses. Sellises olukorras on ringkonnakohtu hinnangul õigustatud lähtuda asjaolust, et kuivõrd puudutatud isik I ei ole praegusel ajal enam seaduse järgi koolikohustuslik, ei saa talle ka koolist puudumisi ette heita. Seega on praeguseks hetkeks ära langenud sisuliselt ainus põhjus tema kinnisesse lasteasutusse paigutamiseks. Lisaks on lapsele määratud esindaja ja lapse ema põhistanud käesoleval ajal koolis mittekäimist seoses lapse terviseprobleemidega, mis tekkisid XXX viibimise ajal. Eeltoodut kogumis arvestades leiab ringkonnakohus, et kuigi asjas on tuvastatud SHS § 1302 lõike 1 mõistes oht puudutatud isiku I arengule, puudub alus tema kinnisesse lasteasutusse paigutamiseks.
33.Nagu maakohus õigesti märkis, tuleb igal üksikjuhtumil hinnata, kas kinnisesse lasteasutusse paigutamine ei avalda lapsele kokkuvõttes suuremat kahju kui paigutamata jätmine. Kuigi praegusel juhul võib möönda, et XXX käies laps õppis ja sai haridust, ei ole teda põhjendatud sinna paigutada, kui sellega kaasnevad talle muud negatiivsed tagajärjed, nagu nähtub asja materjalidest – kaasõpilaste poolt kiusamine ja tema mõjutamine halvasti käituma ning söömishäire, mille tagajärjel on tekkinud terviseprobleemid. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kohalik omavalitsus peab leidma puudutatud isiku I arengu ja toimetuleku toetamiseks koostöös lapse vanematega muu sobiva meetme. Ka SHS ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (eelnõu 360 SE) seletuskirjas on leitud, et kui laps on koostööaldis, st on valmis ise andma nõusoleku teenust saada, ei ole tema paigutamine kinnisesse lasteasutusse vajalik ja piisab sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusest või muust teenusest, mida osutatakse selliselt, et laps elab kodus. Kinnise lasteasutuse teenus on vajalik ainult juhtudel, kui laps ei soovi või ei ole võimeline tegema piisavalt koostööd, et teda saaks aidata muude teenustega. Käesolevas asjas sellise järelduse tegemiseks kohtu ette toodud elulised asjaolud alust ei anna. Eestkosteasutus ei ole esile toonud, et nad oleksid püüdnud peale 2017/2018 õppeaastat pakkuda lapsele ja emale muud sobivat meedet lapse arengu, arvestades tema tervislikku seisundit, toetamiseks kui uuesti kinnisesse asutusse paigutamine (nt tugiisik, koduõpe vmt).
34.Seoses avaldaja väidetega puudutatud isiku I vägivaldsuse kohta märgib kolleegium järgmist. Kuigi avaldaja on ise kinnitanud, et tugines avalduse esitamisel eelkõige ohule lapse arengule, on ta siiski esile toonud ka arvukate peretülide esinemise, viidates, et puudutatud isik I vägivallatseb oma pereliikmete kallal. Määruskaebemenetluses on avaldaja esitanud tõendi 04.01.2019 toimunud peretüli kohta. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 08.01.2019 märgukirjast nähtuvalt toimus tüli puudutatud isiku I ja tema kasuisa vahel ning tegemist on peresisese korduva vaimse vägivalla kasutamisega vastastikku. Käesolevas menetluses on laps ka kinnitanud, et ei salli oma kasuisa (vt ärakuulamise protokoll, t lk 152 pöördel). Kolleegium on seisukohal, et arvestades, et PPA märgukirja järgi on tegemist vastastikku vaimse vägivalla kasutamisega, ei saa sellest teha järeldusi üksnes lapse käitumise osas. Tegemist on puudutatud isiku I ja kasuisa omavahelisest läbisaamisest tuleneva
probleemiga, mille põhjal ei saa teha üldistavaid järeldusi puudutatud isiku I käitumise kohta ning asuda seisukohale, et ta vajaks oma käitumise tõttu kinnisesse lasteasutusse paigutamist. Tõendeid viimastel aastatel (peale 2017.a) konfliktide kohta teiste pereliikmetega (millele on avalduses samuti viidatud), ei ole esitatud. Ka koolis ei ole puudutatud isikul I käitumisprobleeme esinenud. YYY 15.02.2019 iseloomustusest nähtub, et õpetajatega konfliktid puudusid ning läbisaamine klassikaaslastega oli rahuldav.
35.Vaidlustatud määruse tühistamiseks ei anna alust ka asjaolu, et maakohus ei kutsunud avaldajat ärakuulamisele. Iseenesest tuleneb SHS 1302 lõike 2 punktist 4 ja TsMS § 536 lõikest, et kohus peab lapse kinnisesse lasteasutusse paigutamise menetluses ära kuulama mh valla- või linnavalituse. Siiski võib kohus TsMS § 477 lõike 4 neljanda lause järgi lugeda ärakuulamiseks piisavaks isiku kirjaliku või elektrooniliselt esitatud seisukoha, kui kohtu arvates on sel viisil võimalik isikult saadavaid andmeid ja seisukohta piisavalt hinnata. Kuna avaldaja on saanud oma seisukoha menetluses kirjalikult avaldada, ei ole maakohus tema ärakuulamata jätmisega oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Lisaks ei ole avaldaja toonud määruskaebuses esile, kuidas võis eestkosteasutuse esindaja suuliselt ärakuulamata jätmine mõjutada asja lahendust. Avaldaja ei ole toonud kaebuses esile, et seetõttu jäi tal midagi olulist kohtule avaldamata. Avaldajal oli võimalik oma seisukohti põhjendada kirjalikus arvamuses.
36.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lõike 3 alusel riigi kanda.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.