XX hagi YY vastu võlgnevuse 25 564.59 euro ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11. juuni 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik YY apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
27 564.59 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX); tehinguline esindaja Vladimir Kolga Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 11. juuni 2018. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta YY apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta YY poolt apellatsioonkaebusega esitatud tõendid (Harju Maakohtu 4. novembri 2015 ja 11. juuni 2018 kohtuotsused) asja juurde võtmata ja tagastada need käesoleva kohtuotsuse jõustumisel esitajale.
4.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta YY kanda.
5.Välja mõista YY-lt riigituludesse YY-le antud riigipoolse menetlusabi eest 1 000 eurot. Riigilõiv 1 000 eurot tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt käesolevale otsusele lisatud makseinfole. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase 1(9)
Tsiviilasi nr 2-14-59718 täitmiseni. Kui kohustatud isik ei täida lahendit lahendis ettenähtud tähtaja jooksul, võib lahendi saata sundtäitmisele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 26. oktoobril 2014 kohtule hagiavalduse, milles palus YY-lt (kostja) välja mõista 25 564.59 eurot ja viivise protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19. detsembril 2007 laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale 400 000 krooni (25 564.59 eurot) laenu. Laenu saamise kinnituseks andis kostja võlakirja, milles kinnitas raha saamist. Samal päeval toimus raha üleandmine sularahas. Vastavalt kokkuleppele pidi kostja kasutama hagejalt saadud raha äriprojekti loomiseks. Vaatamata lubadustele ei ole kostja mingit äri loonud ega raha tagastanud.
18.mail 2013 saatis hageja esindaja kostjale lepingu ülesütlemise avalduse, milles palus raha tagastada 10 päeva jooksul kirja kättesaamisest. Avalduses märgitud tähtajaks kostja raha ei tagastanud. Kuna kostja ei ole täitnud endale võetud kohustusi nõuetekohaselt, st ei ole raha tagastanud, ega ka ühist äri loonud, peab kostja tagastama hagejale lepingu alusel saadu täies ulatuses. Menetluse käik
2.Kuna kostja tähtaegselt hagiavaldusele ei vastanud, rahuldas maakohus hagi 26. novembri 2014 tagaseljaotsusega. Kostja esitas tagaseljaotsuse peale kaja. Maakohus rahuldas
16.jaanuari 2015 määrusega kaja ning taastas tsiviilasjas menetluse. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja tarnis 2006-2007 ehitusmaterjale Poolast Ukrainasse. Hageja soovis äritegevusega ühineda ning andis selleks kostjale raha. Seega oli poolte vahel sõlmitud seltsinguleping. Hagejaga ühise koostöö raames sõlmis kostja 15. jaanuaril 2008 lepingu Ukraina äriühinguga, mille eesmärk oli kaubandustegevus nii Ukraina kui ka Eesti territooriumil. Kostja andis Ukraina äriühingule üle 50 000 eurot (nii kostja enda raha, kui hagejalt saadud raha) kauba soetamiseks Ukrainast. Järgnevatel aastatel sai hageja ühistegevusest ka rahalist tulu. 2012 augustis eemaldus hageja ühistegevusest.
2(9)
Tsiviilasi nr 2-14-59718
4.Hageja ei ole väljendanud kavatsust koostöö lõpetada ega teavitanud kostjat seltsingulepingust taganemisest. Hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud laenulepingut, kostja ei ole võtnud endale kohustust tagastada hagejale samas summas raha. Hageja poolt esitatud kirjalikus dokumendis pole sellisest kohustust. Seda kinnitab ka asjaolu, et dokumendis puudub viide tagastatavale summale või kuupäevale. Hageja pidi koos kostjaga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks – ühistegevuses tulu saamiseks. Alates 2012. aasta septembrist pole kostjal reaalselt võimalik hagejaga kokku saada, et arutada tekkinud olukorda. Hageja poolt näidatud rahasumma oli hageja kui osaniku sissemakse ühisesse ärisse. Kostja investeeris ühistegevusse oma isiklikku raha hagejaga võrdses summas. Hageja kannab samuti vastutust ühise majandustegevuse tulemuste eest. Menetluse edasine käik
5.Harju Maakohus jättis 4. novembri 2015 otsusega hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.8. detsembri 2016 otsusega tühistas ringkonnakohus Harju Maakohtu 4. novembri 2015 otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks tagasi samale maakohtule.
7.16. veebruari 2017 seisukohas jäi hageja endale kindlaks, et kuna kostjaga ühist äri loodud ei ole, on kostja hageja arvelt vähemalt alusetult rikastunud. Kostja esitatud tõendid ühise äri loomise kohta ei ole usutavad, kuna dokumentidel puuduvad hageja allkirjad. Hageja ei ole varem neid dokumente näinud.
8.27. veebruari 2018 seisukohas selgitab kostja, et on ühise äri tulemusel maksnud hagejale 2008 veebruarist kuni 2012 septembrini sularahas 344 000 krooni (s.o 21 985.60 eurot), kuid hageja on keeldunud sularaha saamise kohta kinnituse andmisest. Käesoleva ajani on osa ühise äri tegevusena soetatud kaubast realiseerimata ja allesjäänud kaupa hageja tagasi nõudnud ei ole. Esimese astme kohtu lahend
9.Harju Maakohus rahuldas 11. juuni 2018 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 25 564.59 eurot ning viivised võlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 sätestatud seadusjärgses määras iga päeva eest alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse kohase täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.
10.Kohus leidis, et poolte vahel ei olnud laenulepingulisi suhteid.
11.Kohus leidis, olles hinnanud seltsingulepinguga seonduvalt esitatud seisukohti, selgitusi ja tõendeid, et poolte vahel ei olnud ka seltsingut. Kohus tuvastas, et pooltel oli tahe ühiselt äri teha ja seega astuda seltsingusse. Vastav nähtub esiteks sellest, et laenulepingu tunnuseid raha andmisel ei esine. Teiseks aga hageja enda läbivatest selgitustest menetluses, mille kohaselt andis hageja kostjale raha ühise äritegevuse alustamiseks, on usutavam see, et hageja andis kostjale siiski raha ühise äritegevuse alustamiseks. Kolmandaks aktsepteeris hageja cá 5 aastat ilma vastuväideteta kostja võlatunnistuses märgitud raha saamise eesmärki „ühise äri ajamiseks“ ja asus alles kohtumenetluses väitma (vaheldumisi väidetega ühisest äritegevusest), et tegemist oli tegelikkuses laenuga. Seega võib kohtu hinnangul tõdeda, et vähemalt tahe seltsing moodustada oli olemas ja hageja sellesse ka panustas rahalise maksega. Kuid samas nähtub kohtu hinnangul kõigist asjas esitatud tõenditest ja 3(9)
Tsiviilasi nr 2-14-59718 asjaoludest, et ühine eesmärk, üheskoos äri teha, ei realiseerunud ja seega ei realiseerunud ka seltsinguleping. Kostja on küll väitnud, et hageja osales temaga koos äris, kuid möönab samas ka ise, et hageja ei võtnud tegevusest reaalselt osa ega allkirjastanud äris midagi. Seega tegutses kostja tegelikkuses oma äri ajamisel üksinda (sh jätkuvalt üksinda, kuivõrd vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja tegutses äri ajamisega juba enne hageja poolt kostjale raha andmist). Kostja ei ole kohtule esitatud veenvat tõendit, millest nähtuks tema õigus juhtida väidetavat seltsingut üksinda. Hageja on seisukohal, et sellist õigust kostjale antud ei ole. Kostja küll väidab, et tegutses üksi hageja volitusel, kuid nimetab selleks volituseks
19.detsembri 2007 võlatunnistust, mida ei saa kohtu hinnangul kuidagi pidada volituseks. Nimetatud dokumenti saa ka kuidagi käsitleda seltsingulepingust tuleneva juhtimisõigusena, kuivõrd samamoodi peaks sellel sellisel juhul olema ka hageja aktsepti näitav allkiri, mitte ainult kostja oma. Mingeid muid tõendeid juhtimisõigusega seoses esitatud ega väidetud ei ole ja kohus leidis seega asjaolusid kogumis hinnates, et kuivõrd kostjal ei olnud ühise äri üksinda ajamise õigust (seltsingu üksinda juhtimise õigust), kuid kostja ajas siiski üksinda äri - et mingit ühist äri ajamist poolte vahel ei olnud ja seega ei olnud ka seltsingut. Kostja seejuures väidab, et tasus ühise äritegevuse tulemit ka hagejale sularahas, kuid vastav väide on jäänud veenvalt tõendamata. Sisuliselt on kostja seda üritanud tõendada üksnes enda vande all antud tunnistusega, kuid hageja andis vande all vastavas osas vastuväite ja muid tõendeid kostjal ei ole, ei pea kohus kostja väidet usutavaks.
12.Seega saab eeltoodu pinnalt tõdeda üksnes seda, et kostja ajas äri Ukrainas üksinda, ilma hagejata. Seltsingu eesmärk, tahe ühiselt äri ajada, ei realiseerunud ja seega ka seltsing ei realiseerunud ning hageja ühise äri ajamise tahtega seotud kohustus – panustada rahaliselt seltsingusse – langes ära. Kirjeldatud olukord vastab VÕS § 1028 lg 1 sätestatud alusetu rikastumise regulatsioonile, mille alusel kuulub hagi põhinõude osas rahuldamisele.
13.Rahuldamisele kuulub ka hageja viivisenõue VÕS § 113 lg 1 alusel seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse kohase täitmiseni. Apellatsioonkaebus
14.Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Maakohus on rikkunud menetlusnorme ja otsus on põhjendamata. Tuvastatud asjaolud on tänu tõendite ebaõigele hindamisele toonud kaasa ebaõige lahendi. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu järeldus alusetult rikastumise sätete alusel üllatav, kuna alusetult rikasutmisele hageja tuginenud ei ole. Juhul kui kostja oleks olnud teadlik, et hageja tugineb ka alusetult rikastumisele, oleks ta avaldanud argumendid ja esitanud tõendid, miks hageja nõue ei kuulu rahuldamisele alusetult rikastumise sätete alusel. Ülejäänud osas kordab kostja menetluses esitatud seisukohti. Vastus apellatsioonkaebusele
15.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, puudub alus selle tühistamiseks.
4(9)
Tsiviilasi nr 2-14-59718 Ringkonnakohtu seisukoht
16.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada, mistõttu jääb kostja apellatsioonkaebus TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi.
17.Kolleegiumi hinnangul järeldas maakohus asjas esitatud asjaolusid arvestades ja tõendeid hinnates ekslikult, et pooltel oli küll tahe sõlmida seltsinguleping, kuid selle eesmärgi (ajada ühist äri) saavutamata jäämise tõttu ei realiseerunud ka seltsinguleping, mistõttu on hageja nõue põhjendatud alusetu rikastumise õiguse järgi. Kolleegium saab maakohtu eksimuse parandada ja muuta otsuse põhjendusi, mis ei muuda aga maakohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas.
18.Hagiavalduse asjaolude kohaselt on pooled sõlminud tähtajatu laenulepingu ja kostja on jätnud laenu summas 400 000 krooni (s.o 25 564.59 eurot) tagastamata. Kostja ei eita raha saamist, kuid kostja hinnangul ei ole pooled kokku leppinud vaidlusaluses summas raha laenamiseks, vaid poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled seega jätkuvalt selle üle, mis sisuga lepingu nad sõlmisid.
19.Käesolevas asjas omavad tähtsust järgmised vaidlustamata asjaolud: Hageja andis kostjale üle raha 400 000 krooni (s.o 25 564.59 eurot). Kostja andis hagejale 19. detsembri 2007 dateeringuga võlatunnistusena pealkirjastatud dokumendi, milles kinnitab, et on raha saanud ühise äri ajamiseks ning kohustub hageja ees kandma materiaalset vastutust (tl 8, tõlge tl 9, I kd). Hageja on 18. mai 2013 avaldusega poolte vahelise lepingu üles öelnud (tl 10, I kd).
20.Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema mingi võlasuhe VÕS § 2 lg 1 mõttes. Võlasuhe võib VÕS § 3 järgi tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Seejuures tuleb esmalt kontrollida, kas poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe, seejärel mõni muu seadusest tulenev eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja viimases järjekorras, kas poolte vahel võib olla käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe.
21.Hageja on esitanud kohtule poolte vahelise lepingulise suhte tõendamiseks kostja poolt
19.detsembril 2007 allkirjastatud võlatunnistusena pealkirjastatud dokumendi. Arvestades
19.detsembri 2007 dateeringuga avalduse sisu, on kolleegiumi hinnangul tegemist võlatunnistusega. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Võlatunnistuse olemasolu korral tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja. Kuna võlatunnistuses on kostja kinnitanud raha kättesaamist, määratletud on raha andmise eesmärk (äri ajamiseks) ning kostja on kohustunud raha tagasi maksma (kannab materiaalset vastutust hageja ees), on see kolleegiumi hinnangul deklaratiivne võlatunnistus, mis tähendab Riigikohtu praktikast tulenevalt seda, et tõendamiskoormus pöördub ümber ning võlgnik loobub võimalikest vastuväidetest võlale, mis lihtsustab võla sissenõudmist. Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise
5(9)
Tsiviilasi nr 2-14-59718 tõendamiskoormus lasub kostjal. Isik vabaneb võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (vt nt RKTKo 02.05.2018, 2-13-34922, p 13.1).
22.Kostja väitel on pooled sõlminud seltsingulepingu ühise äri ajamiseks. VÕS § 580 lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Kostja on kohtule avaldanud, et hageja osales temaga koos äris, kuid samas möönnud, et hageja ei võtnud ühise äri tegevusest reaalselt osa ega allkirjastanud äris midagi (17. mai 2018 kohtuistungi protokoll, I lõik [tl 56, II kd]). Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et antud asjaoludest on järeldatav, et kostjal ei olnud tegelikult hagejaga plaanis ühise äri ajamine ning tegelikkuses tegutses kostja oma äri ajamisel üksinda. Vastupidisele seisukohale ei anna alust asuda ka kostja esitatud tõendid ühise äri eesmärgi kohta (tl 51-57, I kd), kus dokumentidel on märgitud ühe lepingupoolena kostja nime kõrval ka hageja nimi, sest vaidlust ei ole selles, et hageja kostjaga tegelikkuses ühises äris ei osalenud. Kostja ei ole kohtule esitatud veenvat tõendit, millest nähtuks tema õigus juhtida väidetavat seltsingut üksinda. Kostja küll on väitnud, et tegutses üksi hageja volitusel, pidades 19. detsembri 2007 võlatunnistust volituse andmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et võlatunnistust ei saa lugeda volituse andmiseks, sest võlatunnistus on allkirjastatud üksnes kostja poolt, kuid volituse andmine peaks olema allkirjastatud volitaja (hageja) poolt. Nimetatud dokumenti saa ka kuidagi käsitleda seltsingulepingust tuleneva juhtimisõigusena, kuivõrd samamoodi ei piisa kostja allkirjast, vaid sellel peaks olema ka hageja nõustumust väljendav allkiri. Arvestades, et mingeid muid väiteid ega tõendeid seltsingu juhtimisõigusega seoses esitatud ei ole, nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et kuivõrd kostjal ei olnud ühise äri üksinda ajamise õigust (seltsingu üksinda juhtimise õigust) ja kostja ajas äri üksinda, ei ole poolte vahel seltsingulepingu sõlmimine tõendatud.
23.Lisaks on kostja menetluses avaldanud, et on tagastanud hagejale perioodil 17. detsembrist 2008 kuni augustini 2012 sularahas 344 000 krooni (s.o 21 985.60 eurot), mis oli kostja sõnade järgi ühise äritegevuse tulem (vt nt 27.01.2015 menetlusdokument [tl 47, I kd]). Ka vande all antud selgituste kohaselt on kostja hagejale 21 985.60 eurot tagastanud: // ...“Panin kirja kõik, millised summad olen hagejale üle andnud, lõpuks tekkis selline summa.“ ...// (17. mai 2018 kohtuistungi protokoll [tl 55 pöördel, II kd]). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuna kostja peale vande all antud selgituste muid tõendeid võla tagasi maksmise kohta esitanud ei ole ning hageja on raha saamist eitanud (17. mai 2018 kohtuistungi protokoll [tl 55, II kd]), ei saa kostja vande all antud selgitusi hagejale raha tagastamise kohta pidada piisavaks tõendiks.
24.Eeltoodud põhjendustel nõustub kolleegium maakohtu järeldustega, et tõendatud ei ole poolte vahel seltsingulepingu sõlmimine ning tõendatud ei ole ka, et kostja oleks hagejale raha 344 000 krooni (s.o 21 985.60 eurot) tagastanud.
25.Riigikohus on selgitanud, et kui võlakirjal on deklaratiivse võlatunnistuse iseloom, on see kvalifitseeritav laenukohustust tõendava dokumendina, millest tulenevale võlasuhtele on kohaldatavad ka võlaõigusseaduse laenulepingu kohta käivad sätted (vt nt RKTKo 20.06.2018, 2-14-50307, p 19.1 IV lõik; RKTKo 28.02.2017, 3-2-1-143-16, p 26).
6(9)
Tsiviilasi nr 2-14-59718
26.Arvestades tuvastatud asjaolusid, on kolleegiumi arusaama kohaselt pooled sõlminud lepingu, mis vastab eelkõige laenulepingu tunnustele VÕS § 396 lg 1 järgi. 19. detsembri 2007 võlakirjas sisalduvat viidet ühisele äri ajamisele saab käsitada laenu sihtotstarbe määratlemisena ja kostja kinnitusest, et ta vastutab laenu eest materiaalselt, saab omakorda järeldada, et ta kohustus saadud raha tagasi maksma.
27.Kuna 19. detsembri 2007 võlatunnistuses tähtaega raha tagastamiseks määratud ei ole, oli kolleegiumi hinnangul poolte vahel tegemist tähtajatu laenulepinguga. Hagiavaldusele lisatud 18. mai 2013 avaldusest nähtub, et kuna kostja ei ole vaatamata hageja korduvatele meeldetuletustele laenuna saadud summat tagastanud, ütles hageja laenulepingu üles (tl 10, I kd). Avalduse kohaselt kohustus kostja tagastama laenusumma 10 päeva jooksul alates kirja kättesaamisest. VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Kostja on vande all antud seletuses kinnitanud, et hageja on 2012. aastal korduvalt nõudnud temalt raha tagastamist (17. mai 2018 kohtuistungi protokoll [tl 55, II kd]), samuti on kostja kinnitanud 2013. aastal hageja advokaadi poolt saadetud kirja kättesaamist (17. mai 2018 kohtuistungi protokoll [tl 55, II kd]). Seega on kostja 18. mai 2013 avalduse lepingu ülesütlemiseks kätte saanud.
28.Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kuigi lepingu ülesütlemise avalduses on hageja palunud võlgnevuse tasuda 10 päeva jooksul alates kirja kättesaamisest, sätestab VÕS § 398 lg 1 tähtajatu laenulepingu ülesütlemise etteteatamise tähtajana vähemalt kaks kuud. Seega puudub praegusel juhul vajadus tuvastada laenulepingu ülesütlemise ehk kostja poolt lepingu ülesütlemise avalduse kättesaamise täpne kuupäev, mis omaks eelkõige tähtsust hageja viivisenõude lahendamisel (VÕS § 101 lg 1 p 6). Arvestades, et hageja on palunud viivised välja mõista alates hagi esitamisest, s.o alates 26. oktoobrist 2014, ja kostja kinnitusel on ta ülesütlemise avalduse saanud kätte 2013. aastal, on hageja 18. mai 2013 lepingu ülesütlemise avalduse kättesaamise ja viivise nõude esitamise vahel kindlasti enam kui kaks kuud ja avalduses märgitud 10 päeva võlgnevuse tasumiseks. Seega on VÕS § 398 lg-s 1 sätestatud vähemalt kahe kuuline tähtajatu laenulepingu ülesütlemise tähtaeg täidetud.
29.Hageja on palunud kostjalt välja mõista laenatud summalt seaduses sätestatud määras viivised alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse kohase täitmiseni. VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Vaidlus puudub, et pooled viivisemääras kokku leppinud ei ole. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Arvestades, et tuvastatud on hageja poolt poolte vahel sõlmitud tähtajatu laenulepingu ülesütlemine 2013. aastal, on laenuleping kehtivalt lõppenud kindlasti enne hagi esitamist, st enne 26. oktoobrit 2014. Tõendamist ei leidnud, et kostja oleks laenatud summa hagejale tagastanud. Seega on hageja õigustatud nõudma
7(9)
Tsiviilasi nr 2-14-59718 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivist põhivõlgnevuse summalt alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse summa täieliku täitmiseni.
30.Kolleegium leiab, et kostja esitatud taotlus viiviste vähendamiseks on põhjendamatu, sest esiteks on hageja nõudnud viiviseid seadusega tagatud määras (vt nt RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 18) ning teiseks ei ole kostja esile toonud ühtegi asjaolu, mis annaks põhjuse kaaluda VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viiviste vähendamist.
31.Kolleegium selgitab vastuseks kostja väitele, mille kohaselt saab kostja vastutada kohustuse rikkumise eest üksnes süülisel käitumisel VÕS § 104 järgi, järgmist. Nimetatud sättel on esmajoones tähendus nende võlasuhete puhul, mille rikkumise puhuks süüline vastutus on kokku lepitud või tuleneb seadusest (vt P.Varul jt, Võlaõigusseadus I Kommenteeritud väljaanne, 2016, lk 488, p 3 a). Arvestades, et kohus on tuvastanud poolte vahel VÕS § 396 lg 1 järgse laenulepingulise suhte, millest tulenevat vastutust kohustuse rikkumisel saab välistada kohustuse rikkumise vabandatavus ning süü küsimus tähtsust ei oma. VÕS § 103 lg 1 II lause järgi eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kostja ei ole kohustuse rikkumise vabandatavuse asjaolusid kohtu ette toonud.
32.Eelneva kokkuvõtteks leiab kolleegium, et kuna poolte vahel oli sõlmitud tähtajatu laenuleping, mille alusel hageja laenas kostjale 400 000 krooni (s.o 25 564.59 eurot), kostja on laenu selles summas kätte saanud, hageja on laenulepingu kehtivalt 18. mai 2013 avaldusega üles öelnud ja tõendamist ei ole leidnud, et poolte vahel oleks mõni muu võlasuhe ja/või kostja oleks 19. detsembri 2007 võlatunnistuse alusel saadud raha tagastanud, on maakohus lõppjärelduses õigesti leidnud, et hagi tuleb rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 25 564.59 eurot ja viivised võlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 sätestatud seadusjärgses määras iga päeva eest alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse kohase täitmiseni.
33.Maakohus on menetluskulud jätnud menetluskulude jaotuse üldreegli (TsMS § 162 lg 1) järgi poole, kelle kahjuks otsus tehti ehk kostja kanda. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, jätab ringkonnakohus muutmata maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas.
34.Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 1 p 2 ja lg 4 alusel apellatsioonkaebusele lisatud tõendid (Harju Maakohtu 4. novembri 2015 ja 11. juuni 2018 kohtuotsused) asja juurde võtmata, sest need kohtulahendid on kohtutoimikus juba olemas. Kuna tõendid on esitatud kohtule paberkandjal, tuleb need esitajale käesoleva kohtuotsuse jõustumisel tagastada.
35.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Arvestades, et maakohus ei ole menetluskulude suurust kindlaks määranud, määratakse maakohtu poolt menetluskulud kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2.
36.TsMS § 190 lg 2 sätestab, et menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Ringkonnakohus on 22. augusti 2018 määrusega rahuldanud kostja menetlusabi taotluse ja vabastanud kostja riigilõivu summas 1 000 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuna apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, kuulub kostjalt väljamõistmisele riigituludesse kostjale antud riigipoolse menetlusabi eest 1 000 eurot. Riigilõiv summas 1 000 eurot tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest vastavalt käesolevale otsusele lisatud makseinfole. 8(9)
Tsiviilasi nr 2-14-59718 Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kui kohustatud isik ei täida lahendit lahendis ettenähtud tähtaja jooksul, võib lahendi saata sundtäitmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.