Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-14-59718 vastutama materiaalselt hageja ees. 18.05.2013 saatis hageja esindaja kostjale lepingust ülesütlemise avalduse, milles palus raha tagastada 10 päeva jooksul. Raha ei tagastatud. Hageja on seisukohal, et poolte vahel ei ole sõlmitud seltsingulepingut, märge võlakirjal „ühise äritegevuse alustamiseks“ oli kostjapoolne kirjutis, mille kohta kostja olevat öelnud hagejale et niimoodi on juriidiliselt korrektne. Seltsingu sõlmimise tahet ega reaalset seltsingutegevuse toimumist ei kinnita ükski tõend ega asjaolu. Tõendites viidatud äritegevust on läbi viinud üksnes kostja, hageja allkirju lepingutel ja dokumentidel ei ole. Hageja palub kostjalt välja mõista 25 564.59 eurot (mis vastab 400 000 Eesti kroonile) ja viivised seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hageja palub tunnistada kohtuotsuse ka viivitamata täidetavaks.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja ei võta hagiavaldust õigeks ega tunnista hageja nõuet kostja vastu. Kostja on seisukohal, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud seltsinguleping. Hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud laenulepingut, kostja ei ole võtnud endale kohustust tagastada hagejale samas summas raha. Hageja pidi koos kostjaga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks – ühine äritegevus Ukrainas tulu saamiseks. Hageja eemaldus ühistegevusest ning keeldus allkirjastamast dokumente. Alates 2012. aasta septembrist pole kostjal reaalselt võimalik hagejaga kokku saada, et arutada firmas tekkinud olukorda. Hageja poolt näidatud rahasumma oli hageja kui osaniku sissemakse ühisesse ärisse. Kostja investeeris nagu hagejagi ühistegevusse oma isiklikku raha hagejaga võrdses summas. Hageja kannab nagu kostjagi vastutust ühise majandustegevuse tulemuste eest. Kostja palub jätta hagi rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus on tuvastanud ja antud asjas puudub vaidlus alljärgnevate asjaolude üle:  Hageja andis kostjale raha summas 400 000 Eesti krooni.  Kostja koostas 19.12.2007 omakäelise võlakirja, milles kinnitas raha saamist ühise äri ajamise eesmärgil ning kohustus vastutama materiaalselt hageja ees.  Pooltevahelist laenu või seltsingulepingut kirjalikus vormis ei eksisteeri.  Kõigil kostja poolt ühise äritegevuse tõendamiseks esitatud dokumentidel puudub hageja allkiri. Antud tsiviilasja vaidlus poolte vahel keskendus küsimusele - milline on pooltevaheline võlasuhe. Kohus märgib esmalt, et antud asjas on juba maakohus leidnud, et poolte vahel ei ole sõlmitud laenulepingut ning et ka 19.12.2007 võlatunnistus ei ole konstitutiivne, kuid et tegemist võib olla seltsingulepinguga. Ka maakohtu lahendi tühistanud Tallinna Ringkonnakohus nõustus

2-14-59718 maakohtuga, et esitatud asjaolude pinnalt ei saa poolte vahelist suhet käsitleda laenusuhtena, samuti ei saa 19.12.2007 kinnitust käsitleda konstitutiivse võlatunnistusena. Ringkonnakohus andis lahendit tühistades maakohtule juhise lahendada vaidlus ka seltsingulepingu pinnalt. Maakohus andis peale asja tagasi saamist pooltele tähtaja oma väidete ja seisukohtade täpsustamiseks ning tõendite ja taotluste esitamiseks vastavalt ringkonnakohtu otsuses märgitule. Hageja jäi jätkuvalt seisukohale, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping. Hageja hinnangul ei nähtu kostja poolt esitatud dokumentidest ja tõenditest, et pooled oleksid seltsingus olnud. Kostja jäi jätkuvalt seisukohale, et poolte vahel on seltsing, mistõttu ei kuulu hagejale tagastamisele 400 000 krooni vaid seltsing tuleb seadusekohaselt lõpetada ja siis jagada seltsinglaste vahel ülejäänud varad. Kostja on lisaks väitnud, et on perioodiliste sularahamaksetega andnud hagejale ühise äritegevuse tulemusena juba 21 985.60 eurot. Hageja vaidleb sellisele väitele kategooriliselt vastu. Kostja tõi välja, et suudab vastavat tõendada üksnes oma vande all antud ütlustega. Kohus kuulas kostja (ja ka hageja) vande all ära mh antud küsimuses (vt otsuses allpool), pooled jäid erinevatele seisukohtadele. Kohus kuulas 17.05.2018 kohtuistungil mõlemad pooled vande all ära. Mõlema poole selgituste kõrvutamisel ilmnevad erinevused/vaidluskohad, mis omavad antud vaidluse lahendamisel tähtsust on:  raha andmise eesmärk (hageja - kostja palus laenu / kostja - hageja ise tahtis raha anda, et kostjaga ühiselt äris osaleda).  ühine äritegevus (hageja - ei osalenud kostjaga äris / kostja - hageja küll ei allkirjastanud midagi, kuid osales siiski äris).  raha osaline tagastamine (hageja - ei ole kostjalt mingit raha tagasi saanud / kostja maksin hagejale ühise äritegevuse tulemine perioodiliselt kokku 344 000 krooni ehk 21 985.60 eurot). VÕS § 8 järgi on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või midagi tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 23 lg 1 kohaselt lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka:1) lepingu olemusest ja eesmärgist; 2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast; 3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest; 4) hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Sama sätte lõikes 2 sätestatud, et lepingupool peab tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. VÕS § 29 lg 1 järgi lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 5 p 1 sätestab Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi. Laenuleping Kohus leiab jätkuvalt, et poolte vahel ei olnud laenulepingulisi suhteid.

2-14-59718 Hageja ei ole esitanud peale ringkonnakohtu otsust uusi laenulepingu õigusliku raamistiku sisustavaid veenvaid asjaolusid ega tõendeid, mis annaksid alust maakohtu ja ringkonnakohtu eelnevaid seisukohti muuta. Hageja on uute argumentidena esitanud üksnes õiguslike seisukohti, kuid nii maakohus kui ka ringkonnakohus on laenulepingulisi suhteid juba õiguslikust aspektist hinnanud ja leidnud, et laenulepingut ei olnud. Seltsinguleping Kohus leiab, olles hinnanud seltsingulepinguga seonduvalt esitatud seisukohtu, selgitusi ja tõendeid, et poolte vahel ei olnud ka seltsingut. VÕS § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 581 lg 1 järgi võib seltsinglase panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks on poolte ühise eesmärgi tuvastamine (vt selle kohta Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12, p 15; 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-06, p 11). Kuivõrd mingit kirjaliku lepingut seltsingu moodustamiseks poolte vahel ei ole, kuid seltsingulepingul kirjaliku vormi nõuet ka ei ole, tuleb kohtul hinnata poolte tahet seltsingu loomiseks. Kohus leiab, et pooltel oli tahe ühiselt äri teha ja seega astuda seltsingusse. Vastav nähtub esiteks sellest, et laenulepingu tunnuseid raha andmisel ei esine. Teiseks aga hageja enda läbivatest selgitustest menetluses (I kd tlk 64, II kd tlk 2-3), mille kohaselt andis hageja kostjale raha ühise äritegevuse alustamiseks, mis lähevad küll vastuollu hageja viimase selgitusega vande all, kuid kohus leiab, hinnates asjas esitatud eelnevaid seletusi, tõendeid ja asjaolusid kogumis, et usutavam on see, et hageja andis kostjale siiski raha ühise äritegevuse alustamiseks. Kolmandaks aktsepteeris hageja ca 5 aastat ilma vastuväideteta kostja võlatunnistuses märgitud raha saamise eesmärki „ühise äri ajamiseks“ ja asus alles kohtumenetluses väitma (vaheldumisi väidetega ühisest äritegevusest), et tegemist oli tegelikkuses laenuga. Seega võib kohtu hinnangul tõdeda, et vähemalt tahe seltsing moodustada oli olemas ja hageja sellesse ka panustas rahalise maksega. Kuid samas nähtub kohtu hinnangul kõigist asjas esitatud tõenditest ja asjaoludest, et seda ühist eesmärki, üheskoos äri teha, ei realiseerunud ja seega ei realiseerunud ka seltsinguleping. Kostja on küll väitnud, et hageja osales temaga koos äris, kuid möönab samas ka ise, et hageja ei võtnud tegevusest reaalselt osa ega allkirjastanud äris midagi. Seega tegutses kostja tegelikkuses oma äri ajamisel üksinda (sh jätkuvalt üksinda, kuivõrd vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja tegutses äri ajamisega juba enne hageja poolt kostjale raha andmist). VÕS § 583 lg 1 kohaselt võib seltsingu juhtimise õiguse anda ühele või mitmele seltsinglasele. Sel juhul ei osale teised seltsinglased seltsingu juhtimises. Kui juhtimine on antud mitmele seltsinglasele, juhivad nad seltsingut ühiselt ning iga tehingu tegemiseks on vajalik kõigi juhtima õigustatud seltsinglaste nõusolek. Kui seltsinglane on seltsingulepingu järgi õigustatud seltsingut juhtima, eeldatakse, et ta on ka volitatud esindama teisi seltsinglasi suhtes kolmandate isikutega.

2-14-59718 Kostja ei ole kohtule esitatud veenvat tõendit, millest nähtuks tema õigus juhtida väidetavat seltsingut üksinda. Hageja on seisukohal, et sellist õigust kostjale antud ei ole. Kostja küll väidab, et tegutses üksi hageja volitusel, kuid nimetab selleks volituseks 19.12.2007 võlatunnistuse, mida ei saa kohtu hinnangul kuidagi pidada volituseks. Esiteks on ilmselgelt tegemist võlatunnistusega ja teiseks on see allkirjastatud üksnes kostja poolt, kuid volitus peaks olema allkirjastatud ikkagi volitaja poolt mitte volitatu poolt. Nimetatud dokumenti saa ka kuidagi käsitleda seltsingulepingust tuleneva juhtimisõigusena, kuivõrd samamoodi peaks sellel sellisel juhul olema ka hageja aktsepti näitav allkiri, mitte ainult kostja oma. Mingeid muid tõendeid juhtimisõigusega seoses esitatud ega väidetud ei ole ja kohus leiab seega asjaolusid kogumis hinnates, et kuivõrd kostjal ei olnud ühise äri üksinda ajamise õigust (seltsingu üksinda juhtimise õigust), kuid kostja ajas siiski üksinda äri - et mingit ühist äri ajamist poolte vahel ei olnud ja seega ei olnud ka seltsingut. Kostja seejuures väidab, et tasus ühise äritegevuse tulemit ka hagejale sularahas, kuid vastav väide on jäänud veenvalt tõendamata, sisuliselt on kostja seda üritanud tõendada üksnes enda vande all antud tunnistusega, kuid kuivõrd hageja andis vande all vastavas osas vastuväite ja muid tõendeid kostjal ei ole, ei pea kohus kostja väidet usutavaks. Seega saab eeltoodu pinnalt tõdeda üksnes seda, et kostja ajas üksinda äri Ukrainas, ilma hagejata. Seltsingu eesmärk, tahe ühiselt äri ajada, ei realiseerunud ja seega ka seltsing ei realiseerunud ning hageja ühise äri ajamise tahtega seotud kohustus – panustada rahaliselt seltsingusse, langes ära. Kirjeldatud olukord vastab VÕS § 1028 lg 1 sätestatud alusetu rikastumise regulatsioonile. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kohus on seega kokkuvõtlikult seisukohal, et poolte vahel ei ole ei laenusuhteid ega ka seltsingut. Vaidlust samas ei ole, et kostja käes on hagejalt saadud 400 000 Eesti krooni, kuid mingit alust, miks hageja raha summas 400 000 krooni peaks olema kostja käes, enam ei ole. Kostja on hageja arvelt alusetult rikastunud 400 000 krooni võrra ja kostjal tuleb hagejale 400 000 krooni tagastada VÕS § 1028 lg 1 alusel. Seega kuulub hageja nõue täielikult rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 400 000 Eesti krooni ehk praeguses vääringus 25 564.59 eurot. Viivis VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

2-14-59718 mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivised võlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 sätestatud seadusjärgses määras iga päeva eest alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse kohase täitmiseni. Kohus on eespool otsuses tuvastanud, et kostja sai hagejalt alusetult 25 564.59 eurot, mille peab hagejale tagastama. Seega on kostja oma kohustusega (alusetult saadud raha tagastada) täitmisega viivituses, mistõttu on hagejal õigus vastavalt VÕS § 113 lg 1 arvestada kostja poolt võlgnetavalt summalt viivist. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja seadusjärgne viivisenõue kostja vastu ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivised võlgnevuselt 25 564.59 eurot VÕS § 113 lg 1 sätestatud seadusjärgses määras iga päeva eest alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse kohase täitmiseni. Otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamine TsMS § 445 lg 1 sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Hageja on palunud tunnistada kohtuotsuse viivitamata täidetavaks. Hageja ei ole oma taotlust põhjendanud. Kohus leiab, et antud juhul ei esine ühtegi põhjendatud alust, miks otsus peaks olema viivitamata täidetav. Kohus jätab seega otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamata, mis tähendab, et otsus on täidetav peale otsuse jõustumist vastavalt TsMS § 461 lg 1. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

2-14-59718 TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/Digitaalselt allkirjastatud/ Viktor Bome Kohtunik Kohtulahendi põhjendusi muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 23.04.2019 kohtulahendiga.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.