Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve
Kohtuasi
Stanislav Korsaki hagi Viktor Sigajevi vastu 25 564 euro 59 sendi ja viivise saamiseks. Stanislav Korsaki menetlusabi andmise taotlus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-59718
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Stanislav Korsaki määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Stanislav Korsak Kostja Viktor Sigajev
Asja läbivaatamise kuupäev
9. mai 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-59718 osas, milles ringkonnakohus kohustas Stanislav Korsakit tasuma apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu 1000 eurot 15 päeva jooksul määruse jõustumisest. Teha tühistatud osas uus määrus, millega kohustada Stanislav Korsakit tasuma apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu 1000 eurot 60 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest.
2.Muus osas jätta määruse resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi.
3.Kohtumääruse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: „3.1. Jätta Stanislav Korsaki taotlus riigipoolse menetlusabi saamiseks rahuldamata.
3.2.Jätta apellatsioonkaebus käiguta ja anda Stanislav Korsakile tähtaeg kaebuse puuduste kõrvaldamiseks.
3.3.Kohustada Stanislav Korsakit tasuma apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu 1000 eurot 60 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest. Makseinfo on lisatud määrusele. Kohustada Stanislav Korsakit esitama kohtule samaks tähtpäevaks riigilõivu tasumist tõendav dokument või makse tasumise kontrollimist võimaldavad andmed."
4.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
5.Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Stanislav Korsak (hageja) esitas 26. oktoobril 2014 Harju Maakohtule hagi Viktor Sigajevi (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja 25 564 eurot 59 senti ja viivise võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
26.novembril 2014 rahuldas Harju Maakohus hagi tagaseljaotsusega ja jättis menetluskulud kostja kanda. 16. jaanuaril 2015 taastas maakohus kostja kaja alusel menetluse. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Harju Maakohus jättis 4. novembri 2015. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, määramata kindlaks nende suurust.
2.Hageja esitas maakohtu otsuse peale 7. detsembril 2015 apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja menetlusabi taotluse, mille järgi palus ta end vabastada kohustusest tasuda riigilõivu 1000 eurot. Menetlusabi taotluses esitatud andmete kohaselt ei ole hagejal sissetulekut ega vara ega ka temaga koos elavaid perekonnaliikmeid (tl 133-135). Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3.Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. jaanuari 2016. a määrusega hageja taotluse menetlusabi saamiseks rahuldamata ja apellatsioonkaebuse käiguta ning kohustas hagejat 15 päeva jooksul määruse jõustumisest tasuma apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu 1000 eurot ja esitama samaks ajaks kohtule riigilõivu tasumist tõendav dokument või makse tasumise kontrollimist võimaldavad andmed. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole taotleja esitanud kohtule täielikke andmeid oma varalise seisu kohta. Hageja ei esitanud andmeid kinnisvara, sissetuleku ega muu vara kohta. Tallinna Vangla teatise kohaselt oli 11. detsembri 2015. a seisuga hageja vanglasisesel arvelduskontol 90 eurot 44 senti ja vabanemisfondis 1170 eurot ning täitmata rahalised kohustused puudusid. Samuti nähtub konto väljavõttest, et 1. augustist 2015 kuni 11. detsembrini 2015 on kolmandad isikud teinud hagejale ülekandeid kokku 569 eurot 4 senti. Kinnistusraamatu andmetel kuuluvad hagejale kaks korteriomandit, millele ei ole hüpoteeke seatud. Seega kuulub hagejale vara, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude ja mille arvel on hagejal võimalik menetluskulusid tasuda. Hagejale kuulub mitteeluruumi korteriomand (üldpind 22,50 m2), mida tal on võimalik võõrandada, välja üürida või mille tagatisel menetluskulude tasumiseks laenu võtta. Liiklusregistri andmetel kuulub hagejale ka sõiduk. Hageja peab riigilõivu tasuma.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4.Hageja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus osas, milles kohus jättis hageja taotluse menetlusabi saamiseks rahuldamata, ja taotluse rahuldada.
Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on hageja kinnipeetav, kellel on võimalus koguda raha vabanemisfondi. Ringkonnakohus ei arvestanud, et vabanemisfondis olevat summat ei saa hageja kohe välja võtta, vaid saab selle kätte alles vanglast vabanemise päeval. Hagejale on nelja kuu jooksul tehtud ülekandeid kokku 569 eurot 4 senti, st keskmiselt 142 eurot 26 senti kuus. Lisaks tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 182 lg 2 p 1 tähenduses arvestada üksnes hageja enda sissetulekut. Kuna hageja viibib vanglas, ei saa ta korteriomandit välja üürida. Samas elab ühes korteris ka hageja isa, kes on vana inimene ja invaliid. Teine korteriomand on garaažiboks. Ka kohtu viidatud sõidukit ei saa hageja müüki panna, sest viibib vanglas. Teiseks on sõiduki turuväärtus nii madal, et müügist saadud raha ei kata poolt riigilõivuks vajalikku summat.
5.Kostja palub jätta määruskaebus rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud ja ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada osas, milles ringkonnakohus määras riigilõivu tasumiseks tähtaja 15 päeva oma määruse jõustumisest. Tühistatud osas teeb Riigikohus uue määruse, millega määrab apellatsioonkaebuse riigilõivu tasumiseks tähtaja 60 päeva käesoleva määruse jõustumisest. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid Riigikohus muudab määruse õiguslikke põhjendusi. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Ringkonnakohus on määruses märkinud, et hageja ei andnud kohtule täielikke andmeid oma varalise seisundi kohta. Menetlusabi taotluses ei ole hageja esitanud andmeid temale kuuluva kinnisvara, sissetulekute ega muu vara kohta. Samas on ringkonnakohus tuvastanud, et hagejale kuuluvad korterid ja auto ning tal on ka raha ja võib olla ka igakuiseid sissetulekuid. Hageja väitel elab korteris ka tema isa. Seega on hageja esitanud kohtule valeandmeid. Hageja ei ole Riigikohtule väitnud, et ta ei olnud varast teadlik, ta ei ole oma vara varjanud või et ta ei oleks seda teinud teadvalt. Kolleegium leiab, et menetlusabi taotluses taotleja majanduslikku seisu oluliselt moonutavate valeandmete esitamisel või oluliste andmete teadval esitamatajätmisel on kohtul õigus keelduda menetlusabi andmisest. Kolleegiumi arvates on praegusel juhul ka põhjust seda teha. Seetõttu on ringkonnakohtu lõppjäreldus menetlusabi andmisest keeldumise kohta põhjendatud. Abi andmisest keeldumise põhjenduseks on aga hageja teadlik oluliste valeandmete esitamine menetlusabi taotluses.
8.Kuigi TsMS § 186 lg-te 5 ja 6 järgi on kohtul võimalus küsida ja koguda menetlusabi taotlust täpsustavaid andmeid (vt ka nt Riigikohtu 29. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-12, p 14), tuleneb TsMS § 185 lg-st 2, et eelkõige tuleb taotlejal endal esitada andmed ning tõendada enda vastavust menetlusabi andmise kriteeriumitele. Kohus saab lähtuda esitatud andmete õigsusest ega pea neid alati üle kontrollima, vastupidine eeldus oleks ebamõistlik ja kohtu töökoormust asjata suurendav. Vajaduse korral saab kohus pöörduda majandusliku olukorra selgitamiseks menetlusabi taotleja enda poole.
Taotleja peab aga arvestama, et valeandmete esitamine (andmete varjamine) ei ole tagajärjeta. TsMS § 189 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus menetlusabi andmise tühistada, kui menetlusabi saaja on menetlusabi taotledes esitanud valeandmeid. See on kohtu kaalutlusotsus, mida saab teha esmajoones siis, kui ilmnevad olulised valeandmed, mh andmete esitamatajätmine, mis oluliselt moonutab taotleja majanduslikku seisundit ja võinuks mõjutada menetlusabi andmist või olulisel määral selle ulatust ning ei ole alust arvata, et valeandmete esitamine toimus eksimuse või teadmatuse tõttu. Ebaloogiline oleks, kui kohtud peaks menetlusabi andma, kui teadlik valeandmete esitamine, selgub juba enne menetlusabi andmist. Kolleegiumi arvates tuleb TsMS § 185 lg-t 2, § 186 lg-t 6 ja § 189 lg 1 p-i 1 koosmõjus tõlgendada nii, et kohus võib menetlusabi andmisest keelduda, kui ta juba enne menetlusabi andmist on tuvastanud, et menetlusabi taotleja on teadvalt esitanud olulisi valeandmeid, mh jätnud kohtu olulistest andmetest teavitamata. Sealjuures tuleb kohtul siiski arvestada, kas valeandmeid, sh ebaõigeid või ebatäielikke andmeid, on esitatud tahtlikult või hooletusest ning kas need andmed puudutavad taotleja menetlusabi andmise tingimuste täitmist (eelkõige majanduslikku seisundit) olulisel määral. Seega ei pruugi olla põhjust menetlusabi andmisest keeldumiseks, kui taotleja ei ole esitanud andmeid talle kuuluva või temale kingitud väiksema väärtusega esemete kohta, samuti juhul, kui taotlejale kuuluva vara koosseis on ebaselge näiteks vara kuulumise tõttu ühisvarasse. Teadlik valeandmete esitamine kohtule menetlusabi saamiseks on vastuolus TsMS § 329 lg 1 järgse tõekohustusega ning võib olla kvalifitseeritav ka nt kelmusena karistusseadustiku § 209 mõttes.
9.Kolleegium peab kohtupraktika ühtlustamiseks vajalikuks märkida, et kui kohus loetleb menetlusabi andmata jätmisel taotleja raha või sissetulekut, tuleb võtta ka selge seisukoht, kas ja millises ulatuses saab selle raha arvel menetluskulusid kanda, arvestades mh TsMS § 182 lg 2 p 1 kriteeriumeid arvesse võetava sissetuleku kohta. Samuti tuleb selgitada, kas ja millises ulatuses saab ebareeglipäraseid (ja eeldatavasti mitte töise sissetulekuna mõeldud) ülekandeid kolmandatelt isikutelt pidada üldse arvesse võetavaks sissetulekuks. Kolleegiumi arvates ei saa kinnipeetava vabanemisfondis olevat summat pidada selliseks sissetulekuks TsMS § 182 lg 2 p 1 mõttes, mida taotleja saaks kasutada vähemasti kinnipidamise ajal menetluskulude kandmiseks, sest kinnipeetaval puudub selle käsutamisõigus (vt ka Riigikohtu
12.märtsi 2014. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-82-13, p 12). Teiseks saab sama sätte järgi sissetulekule tuginedes menetlusabi andmisest keelduda vaid juhul, kui menetluskulud ei ületa kohtu tuvastatud taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut (TsMS § 182 lg 2 p 1).
10.Jättes taotlejale menetlusabi andmata põhjusel, et tal on vara, mille arvel saaks menetluskulud kanda (TsMS § 182 lg 2 p 2), tuleb kohtul hinnata, kas konkreetne vara on menetluse seisu arvestades menetluskulude kandmiseks realiseeritav mõistiku aja jooksul ning kas realiseerimisest saadud tulemi arvel on võimalik ka vajalikud menetluskulud kanda. Mõnel juhul võib olla võõrandamise asemel mõistlik vara välja üürida või selle tagatisel menetluskulude tasumiseks laenu võtta, kuid seda tuleb sel juhul ka sisuliselt hinnata, arvestamata ei saa jätta vara eeldatavat väärtust. Vajaduse korral tuleks kohtul konkreetse vara väärtuse ja realiseeritavuse hindamiseks küsida TsMS § 186 lg 5 järgi
menetlusabi taotlejalt lisaandmeid ja selgitusi. TsMS § 182 lg 2 p 2 sätestab kohustuse müüa (või muul viisil realiseerida) riigilõivu tasumiseks vara, mida taotlejal otseselt muuks eesmärgiks vaja ei ole (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2). Seetõttu peab taotlejal menetlusabi andmisest keeldumise korral olema selge, millise vara arvel peab kohus mõistlikult võimalikuks ja asjakohaseks menetluskulude kandmist. TsMS § 182 lg 2 p 2 alusel ei saa nt eeldada menetlusabi taotlejalt tema ja temaga koos elavate perekonnaliikmete igapäevakasutuses oleva eluaseme võõrandamist, kui see on õiglases suhtes perekonna suuruse ning sissetulekuga (vt TsMS § 186 lg 2).
11.Lisaks tuleb TsMS § 181 lg 1 p 1, § 182 lg 2 p 2 ning § 186 lg 1 kohaldamisel arvestada menetlusabi taotleja (majanduslikku) seisundit. Kinnipeetava puhul tuleb arvestada, millised on tema võimalused varaga tehinguid teha, mh selle tagatisel laenu saada.
12.Isegi kui kohtu hinnangul on taotlejal suuremate raskusteta realiseeritav vara ning selle arvel on võimalik ka riigilõiv tasuda, tuleb riigilõivu tasumiseks anda mõistlik tähtaeg. TsMS § 187 lg 5 esimese lause kohaselt ei peata menetlusabi andmise taotlus seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. TsMS § 187 lg 6 teine lause sätestab, et kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. TsMS § 182 lg 2 p 2 alusel tuleb menetlusabi andmisest keeldumise korral anda mõistlik tähtaeg vara realiseerimiseks (vt ka nt Riigikohtu 31. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1159-10, p 11; 12. aprill 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2). Kohus asus seisukohale, et hagejal on võimalik 1000 euro suurune riigilõiv tasuda vara arvel ning andis riigilõivu tasumiseks tähtaja 15 päeva. Seega oleks hageja ringkonnakohtu määruse järgi pidanud 15 päeva jooksul võõrandama või välja üürima garaažiboksi ja/või sõiduki või taotlema laenu ning saadud rahaga tasuma 1000 eurot riigilõivu. Kolleegiumile jääb arusaamatuks, kuidas on ringkonnakohtu arvates mõistlik eeldada, et hageja saab 15 päeva jooksul garaažiboksi väljaüürimisest 1000 eurot. Tehes taotluse läbivaatamisel selgeks, millise vara ja millisel viisil peab hageja realiseerima, peab kohus sellest lähtudes andma riigilõivu tasumiseks ka mõistliku tähtaja või tähtajad, kui määrab riigilõivu osamaksetena tasumiseks.
13.Kuna kolleegium nõustub, et hagejale menetlusabi andmisest tuli keelduda, jääb rahuldamata hageja taotlus tühistada ringkonnakohtu määrus menetlusabi andmisest keeldumise osas. Samas arvestades kõiki asjaolusid, peab kolleegium vajalikuks pikendada ringkonnakohtu määratud riigilõivu tasumise tähtaega. TsMS § 187 lg 6 teise lause järgi tuleb riigilõivu tasumiseks anda mõistlik tähtaeg. Mõistliku tähtaja määramisel tuleb muu hulgas arvestada, millise vara või sissetuleku arvel võib taotlejalt menetluskulude kandmist eeldada. Sellest lähtudes võib kolleegiumi hinnangul praegusel juhul pidada mõistlikuks tähtajaks 60 päeva käesoleva määruse jõustumisest. Ringkonnakohtu määruse järgi tuleb hagejal esitada ringkonnakohtule tähtajaks riigilõivu tasumist tõendav dokument.
14.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Hageja ei ole määruskaebuses märkinud, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada, mistõttu tuleb tal Riigikohtule teatada, kellele ja kuhu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 8 esimese lause järgi tagastada.
15.Määruskaebuse menetlemise kulusid TsMS § 191 lg 3 alusel ei hüvitata.
16.Kolleegium märgib, et maakohus toimis eksitavalt, kui jättis otsusega menetluskulud hageja kanda, määramata kindlaks nende suurust. Kohtuotsusest (selle lk 3) nähtub, et kohus ei mõista hagejalt kostja kulusid välja, kuna sel ei olnud lepingulist esindajat. Seega, tegelikult ei mõistnud maakohus hagejalt menetluskulusid välja ja vaatamata eksitavale resolutsioonile ei saa nende kindlaksmääramist nõuda ka hiljem. Henn Jõks, Ants Kull, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.