SK hagi VS vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.11.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SK apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
27 564,59 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: SK (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vladimir Kolga Kostja: VS (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 04.11.2015 otsus ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks tagasi samale maakohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või
riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.SK (hageja) esitas 26.10.2014 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus VS-lt (kostja) välja mõista 25 564,59 eurot ja viivise protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19.12.2007 laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale 400 000 krooni (25 564,59 eurot) laenu. Laenu saamise kinnituseks andis kostja võlakirja, milles kinnitas raha saamist ning kohustus hageja ees materiaalselt vastutama. Samal päeval toimus raha üleandmine sularahas. Vastavalt kokkuleppele pidi kostja kasutama hagejalt saadud raha äriprojekti loomiseks. Vaatamata lubadustele ei ole kostja mingit äri loonud ega raha tagastanud. 18.05.2013 saatis hageja esindaja kostjale lepingu ülesütlemise avalduse, milles palus raha tagastada 10 päeva jooksul. Avalduses märgitud tähtajaks kostja raha ei tagastanud. Kuna kostja ei ole täitnud endale võetud kohustusi nõuetekohaselt, pole raha tagastanud, ega äri loonud, peab kostja tagastama hagejale lepingu alusel saadu täies ulatuses.
3.Kuna kostja tähtaegselt hagiavaldusele ei vastanud, rahuldas maakohus hagi 26.11.2014 tagaseljaotsusega. Kostja esitas tagaseljaotsuse peale kaja. Maakohus rahuldas 16.01.2015 määrusega kaja ning taastas tsiviilasjas menetluse. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja tarnis 20062007.a ehitusmaterjale Poolast Ukrainasse. Hageja soovis äritegevusega ühineda ning andis selleks kostjale raha. Seega oli poolte vahel sõlmitud seltsinguleping. Hagejaga ühise koostöö raames sõlmis kostja 15.01.2008 lepingu ühe Ukraina äriühinguga, mille eesmärk oli kaubandustegevus nii Ukraina kui ka Eesti territooriumil. Kostja andis Ukraina äriühingule üle 50 000 eurot (nii kostja raha kui hagejalt saadud raha) kauba soetamiseks Ukrainast. Järgnevatel aastatel sai hageja ühistegevusest ka rahalist tulu. 2012.a augustis eemaldus hageja ühistegevusest.
5.Hageja ei ole väljendanud kavatsust koostöö lõpetada ega teavitanud kostjat seltsingulepingust taganemisest. Hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud laenulepingut, kostja ei ole võtnud endale kohustust tagastada hagejale samas summas raha. Hageja poolt esitatud kirjalikus dokumendis pole sellisest kohustusest juttu. Seda kinnitab ka asjaolu, et dokumendis puudub viide tagastatavale summale või kuupäevale. Hageja pidi koos kostjaga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks – ühistegevuses tulu saamiseks. Alates 2012. aasta septembrist pole kostjal reaalselt võimalik hagejaga kokku saada, et arutada tekkinud olukorda. Hageja poolt näidatud rahasumma oli hageja kui osaniku sissemakse ühisesse ärisse. Kostja investeeris ühistegevusse oma isiklikku raha hagejaga võrdses summas. Hageja kannab samuti vastutust ühise majandustegevuse tulemuste eest. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus jättis 04.11.2015 otsusega hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja väitel on kostja jätnud laenu summas 25 564,59 eurot tagastamata. Hageja on laenulepingu sõlmimise tõendamiseks esitanud kohtule kostja kinnituse 400 000 krooni saamise kohta ning laenulepingu ülesütlemise avalduse. Kostja ei eita raha saamist, kuid leiab, et pooled ei ole vaidlusaluse summa suhtes laenulepingut sõlminud. Kohus leidis, et üksnes kostjale raha üleandmine ei tähenda seda, et rahasumma on antud laenuna ja sõlmitud oleks tähtajatu laenuleping. Ka väidetava lepingu ülesütlemisega ei saa tõendada lepingu enda sõlmimist. Kohtule on esitatud kostja 19.12.2007 kinnitus raha saamise kohta. Kostja on võtnud endale ka kohustuse kanda materiaalset vastutust hageja ees. Kostja selgituste kohaselt tähendas see panustamist ühisesse äritegevusse Ukrainas, kasum pidi tulema üheskoos soetatud kauba müügist. Kohus asus seisukohale, et käesolevas menetluses on tõendatud, et mingeid tahteavaldusi laenulepingu sõlmimiseks ei teinud kumbki pool. Kuivõrd kostjale raha andmine laenuna on tõendamata, ei saa olla küsimust ka laenu tagastamisest.
8.Kohus leidis, et 19.12.2007 kinnitust raha saamise kohta ei saa pidada võlatunnistuseks. Võlatunnistuse eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Samuti on võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus. Hageja ei ole käesolevas menetluses esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks poolte tahe mingi iseseisva kohustuse loomiseks. Raha kättesaamise kinnitusest nähtub üksnes, et kostja kohustub kandma materiaalset vastutust, mis kohtule esitatud tõendite kohaselt seisnes seltsingulepingu alusel toimuvas ühises äritegevuses Ukrainas. Kohus leidis, et kostja poolt võetud materiaalse vastutuse kandmise kohustus vastab VÕS § 580 lg 1 ja § 591 sätestatud seltsingusse panustamise kohustusele. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõue kostja vastu õiguslikult põhjendatud ning hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele. TsMS § 162 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
9.Hageja esitas 07.12.2015 Harju Maakohtu 04.11.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagiavaldus rahuldada või alternatiivselt saata tsiviilasi maakohtule uueks arutamiseks.
10.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus jätnud ebaõigesti arvesse võtmata hageja poolt esile toodud asjaolud ja tõendid. Maakohus on jätnud hindamata poolte vahel olnud õigussuhte tervikuna, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-st 8. Hageja nägi kostja poolt tõenditena esitatud dokumente esimest korda ning kõikidel nendel dokumentidel puudub hageja allkiri. Kohus on ebaõigesti lähtunud nende tõendite õigsusest. Maakohus rikkus TsMS § 217 lg 2, § 199 lg 7, § 201 lg 1 tulenevaid hageja õiguseid sellega, et ei kutsunud teda kohtuistungile ütluste andmiseks ning põhjendas seda hagejal esindaja olemasoluga. Kui kohtu hinnangul tegutsesid pooled seltsingulepingu raames, on kohus jätnud hindamata, kas laenulepingu ülesütlemist võib käsitelda seltsingu lõppemisena seltsinglaste poolt (VÕS § 597), ning et seltsingu lõppemisel tuleb tagastada seltsinglaste panused (VÕS § 603). Sellisel juhul ei tagastanud kostja hagejale seltsingusse tehtud panuseid ning hagejal tekib kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi.
Vastus apellatsioonkaebusele
11.Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht
12.TsMS § 657 lg 1 p 3 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada kohtuotsus osaliselt või täielikult ja saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja lahendamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Seetõttu tuleb esimese astme kohtu otsus tühistada ning tsiviilasi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
13.TsMS § 392 lg 1 p-de 1, 3 ja 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus eelmenetluse ülesanded olulises osas täitmata.
14.Kohtuotsuses on maakohus analüüsinud, kas poolte vahel oli sõlmitud laenuleping, samuti seda, kas kostja poolt 19.12.2007 väljastatud raha saamise kinnituse näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole sõlmitud laenulepingut, samuti ei ole 19.12.2007 kinnituse näol tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esitatud asjaolude pinnalt ei saa poolte vahelist suhet käsitleda laenusuhtena, samuti ei saa 19.12.2007 kinnitust käsitleda konstitutiivse võlatunnistusena.
15.Maakohus asus seisukohale, et kostja poolt materiaalse vastutuse kandmise kohustus vastab VÕS § 580 lg 1 ja § 591 sätestatud seltsingusse panustamise kohustusele. Sellest saab järeldada, et maakohtu hinnangul olid pooled sõlminud seltsinglepingu. Kolleegium märgib, et kostja on menetluses olnud läbivalt seisukohal, et tegemist on seltsingulepinguga, kuna hageja andis kostjale raha selleks, et ühineda kostja äritegevusega. Ka hageja on hagiavalduses märkinud, et kostja pidi saadud raha kasutama äriprojekti loomiseks. 05.03.2015 esitatud menetlusdokumendis on hageja avaldanud, et kostja lubas hageja kaasata ühisesse ärisse. 19.12.2007 kinnituse kohaselt sai kostja hagejalt 400 000 krooni ühise äri ajamiseks. Hoolimata sellest, et maakohus leidis, et tegemist on seltsingulepinguga, ei ole maakohus vaidlust seltsingulepingu pinnalt lahendanud. Asjaolu, et hageja pidas poolte vahelist suhet laenusuhteks ning 19.12.2007 kinnitust konstitutiivseks võlatunnistuseks, ei andnud maakohtule põhjust jätta vaidlus seltsingulepingu alusel lahendamata, kui ta leidis, et tegemist on seltsingulepinguga. See, millise lepinguga on poolte vahel tegemist, on õigusliku hinnangu küsimus. Kohus ei ole seotud hageja õigusliku hinnanguga poolte vahelisele suhtele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
16.VÕS § 580 lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Maakohus ei ole selgitanud välja hageja faktiväiteid seltsingulepinguga seonduvate asjaolude suhtes, ei ole tuvastanud, millised olid
seltsingulepingu tingimused, ei ole hinnanud seltsingulepinguga seonduvalt esitatud tõendeid ega analüüsinud, kas hagejal on kostja vastu nõue seltsingulepingust tulenevalt, sh VÕS § 603 järgi panuse tagastamise nõue.
17.Kuna maakohus on jätnud olulises osas tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, ei ole ringkonnakohtul võimalik teha asjas uut otsust ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et ringkonnakohus ei saa hakata esimesena tuvastama vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid ja esimesena hindama olulisi tõendeid. Sellisel juhul oleks poolte kaebeõigus ebaproportsionaalselt piiratud. Kassatsioonimenetluse eripära arvestades ei ole selles menetluses võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale, mistõttu kaotaksid pooled võimaluse selles osas otsust vaidlustada.
18.Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 alusel asja uuel läbivaatamisel maakohtus.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.