Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus

2(13)

AS aktsionärid ennetavalt vastu otsuse võõrandada (ajutiselt, käimasolevate menetluste ajaks) PP-le kuulunud aktsiad hagejale - kaasaktsionärile ja äripartnerile - kui usaldusomanikule. 19.09.2003 sõlmisid PP ja hageja aktsiate müügilepingu, mille alusel PP näiliselt võõrandas hagejale 200 L AS aktsiat. Lepingujärgseks müügihinnaks oli aktsiate nominaalväärtus ehk kokku 200 000 krooni. Tehingu sisuks oli hagejale usaldusomaniku staatuse tekitamine, st hageja rolliks oli ajutiselt aktsiate hoidmine enda nimel, kuid PP arvel ja huvides. Seega 19.09.2003 aktsiate müügilepingu poolte tahteks ei olnud kaasa tuua hageja omandiõiguse tekkimist L AS aktsiate osas. Suulise kokkuleppe kohaselt tuli L AS poolt makstavad dividendid PP-le kui 50% aktsiate omanikule maksta kolmandale usaldusväärsele isikule ehk kostjale, kes on PP tütar. Tehingu põhjused olid järgmised. Oktoobris ja novembris 2003.a arestiti seoses kriminaalmenetlusega sisuliselt kogu PP-le kuulunud vara, sealhulgas pangakontod, vara vabastati Keskkriminaalpolitsei 14.12 2004. a määruse alusel. 07.12.2004 esitas OÜ T (pankrotis) kriminaalmenetluse aluseks olevatel asjaoludel PP vastu hagi kahju hüvitamiseks 9 175 965,57 krooni ulatuses. OÜ T hagi menetleti tsiviilasjas nr 2- 2/1091/05 (hilisem 2-04976). 08.12.2004 määrusega arestis Tallinna Linnakohus hagi tagamise korras PP pangakonto AS-is Hansapank 5 378 600 Eesti krooni ulatuses. Seega vara, mis Keskkriminaalpolitsei 14.12.2004 määruse alusel vabastati, arestiti uuesti Tallinna Linnakohtu määruse alusel OÜ T (pankrotis) pankrotihalduri kasuks. 01.12.2008 kohtumäärusega tühistas Harju Maakohus hagi tagamise abinõud seoses menetluse lõpetamisega ja määras vabastada PP arestitud vara. Kuigi hageja ja PP sõlmisid 19.09.2003 lepingu, mida nad nimetasid aktsiate müügilepinguks, oli lepingu poolte sooviks sõlmida mitte aktsiate müügileping, vaid käsundusleping. 19.09.2003 aktsiate müügileping on näilik. Lisaks võõrandas PP hagejale kriminaalmenetluse algatamisega seoses 18.09.2003 ka temale kuulunud 200 000 Eesti krooni suuruse osaluse OÜ-s R. Hageja ei ole kunagi PP-le tasunud aktsiate eest. Hageja võõrandas L AS aktsiad PP-le tagasi 09.12.2008 sõlmitud aktsiate müügilepinguga. Tagasivõõrandamine toimus pärast menetluste lõpetamist PP vastu, nagu osalised olid kokku leppinud. Ka nimetatud lepingu alusel ei tasunud PP hagejale aktsiate eest. Aktsiate hind lepingus ei vastanud turuväärtusele. Dividendid, millele oli õigus PP-l kui L AS aktsionäril 50% aktsiakapitali ulatuses, maksti välja PP palvel ja hageja nõusolekul mitte PP-le, vaid tema tütrele, kostjale. Asjaolu, et 2006. a otsustas L AS maksta välja dividende üle 3,2 miljoni Eesti krooni, tuleneb äriühingu 2005. a majandusaasta aruandest. Makse teostamine kostjale lepiti kokku tulenevalt asjaolust, et PP enda pangakonto oli kuni hagi tagamise abinõude tühistamiseni Harju Maakohtu poolt 01.12.2008 arestitud. Seega oli dividendide väljamaksmine hageja poolt kolmandale isikule õiguspärane ja sellega loeti hageja kohustus täidetuks PP ees. On tavapäratu, et eraisik annab intressita ja tagatiseta tähtajatu laenu ilma kirjalikku lepingut sõlmimata ülekande tegemisel hetkel 23-aastasele isikule (kostjale) summas 1,5 miljonit krooni, lootes, et kostja tasub laenu esimesel võimalusel. Hageja ei ole tõendanud, et kostja ja hageja oleksid vahetanud tahteavaldusi laenulepingu sõlmimiseks hagis väidetud tingimustel.

3(13)

Asjaolu, et maksekorralduse selgitusse on märgitud viide laenule, ei tõenda laenulepingu olemasolu. Isegi, kui hageja ja kostja vahel oleks olnud sõlmitud laenuleping (millega kostja ei nõustu), oleks hageja nõuded aegunud. Hageja on väidetavalt öelnud laenulepingu üles 19.02.2016 ülesütlemisavaldusega, kostja on hagiavalduse kätte saanud 08.09.2016. Väidetav laenuleping lõppes ja laen muutus sissenõutavaks juba oluliselt varem. Nimelt halvenesid hageja ja kostja isa PP suhted 2013. Hageja asus PP ähvardama, et kavatseb asuda pahatahtlikult kasutama ära 19.09.2003 aktsiate müügilepingu ja dividendikokkuleppe asjaolusid ning 23.06.2006 dividendiülekannet käsitlema laenuna. Pärast suhete jahenemist PP-ga teatas hageja kostja isale kui kostja esindajale 2013 mai alguses, enne 10. maid, et nõuab kostjalt “laenulepingu” alusel antud rahasumma tagastamist. Selliselt oli hageja väidetava lepingu, arvestades VÕS § 398 lg 1 sätestatud etteteatamistähtaega, üles öelnud hiljemalt 10.07.2013. Nimetatud hetkest muutus väidetav laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks ja aegus 10.07.2016 ehk juba enne 14.07.2016 hagiavalduse esitamist. Maakohtu otsus

4(13)

kriminaalasi, siis ei saanud ta raha avalikustada. Hageja seletas, et võis olla võimalik, et kostja tahtis pangast laenu saada, kuid pank laenu ei andnud, sest ta töötas alles alates 01.01.2005. Hagejale antud laenu tähtaega ei määratud seetõttu, et hageja lootis, et laen antakse tagasi. Hageja seletuste järgi oli PP laenu küsimuses läbirääkija. Kostja seletustest vande all nähtub, et tal olid hagejaga vaid tööalased suhted, isa oli hageja äriparter. Kostja seletas, et ta pole kunagi hagejalt laenu küsinud, ega pidanud selliseid läbirääkimisi. Isa oli talle 2006. a öelnud, et dividendid kantakse kostja arvele ja sellega kostja nõustus, sest isa kontod olid arestitud ning tütrena nõustus kostja isa ettepanekuga. Oma kontot ei ole ta hagejale avaldanud, tema palk kanti K AS poolt tema kontole. Sellest ei olnud juttu, millise aasta dividendid need on, mis kantakse kostja kontole. Seda kostja ei teadnud, et 2003 polnud isa enam osanike ringis. Isa ütles, et kostjale kantakse üle 1,5 miljonit, ise ta makse selgitusele tähelepanu ei pööranud. Kostja seletuste kohaselt oli see 1,5 milj krooni isa kingitus talle. Kostja eitas kohtumiste ja läbiräämiste pidamist laenu andmise/saamise küsimuses. Hinnates omavahel poolte seletusi vande all, on need vastuolus laenu kostjale andmise ja kostja poolt laenu saamise soovi vastastikuste tahteavalduste vahetamise osas ja seega ei tõenda hageja seletused, et tema ja kostja vahetasid tahteavaldusi hageja poolt kostjale laenu andmiseks ja kostja poolt hagejalt laenu saamiseks 1 500 000 kr (TsÜS § 67 lg 1, 2, VÕS § 396 lg 1 mõttes). Seletused ühtivad vaid selles, et L-s otsustati välja maksta dividende ja et need maksti välja. Kostja isa pangaarved olid kriminaalmenetluses 2003 – 14.12.2004 ja tsiviilkohtmenetluses 08.12.2004 - 01.12.2008 arestitud. Seetõttu on usutavad ja veenvad kostja väited, et isa ei soovinud, et tema kontole kantakse L AS poolt väljamakstavad dividendid, et vältida nende aresti alla sattumist ja kasutamise võimatust. Kohtule kostja poolt esitatud L aktsiate müügilepingust 19.09.03 nähtuvalt sõlmisid PP ja hageja omavahel aktsiate müügilepingu, mille alusel PP võõrandas hagejale 200 L AS aktsiat. Lepingujärgseks müügihinnaks oli aktsiate nominaalväärtus ehk kokku 200 000 Eesti krooni. Hageja seletas ise vande all, et aktsiate müügihinnaga 300 000 kr ei olnud ta nõus ja et see muudeti ümber 200 000 krooniks, mis nähtub ka märgitud lepingu teksti p-st 1.2 (I kd lk 92). Müügihinda 200 000 kr kinnitas ka tunnistaja PP. Seda, et kostja isa PP müüs oma aktsiad hagejale 2003. a, kinnitas ka tunnistaja AT, kes ütles, et põhiline arutelu käis aktsiate müügihinna üle, mille arutelu juures ta oli, kuid ta ei olnud lepingu allkirjastamise juures. Nõukogus ei arutatud dividendide väljamaksmist, kuid nende väljamaksmist arutas ta hagejaga. Sellest, et dividendid maksti välja 2005. a eest, sai ta teada ajakirjanduse kaudu. Oli juttu laenu andmisest kostjale ning ta soovitas hagejale, et hageja võtaks selle kohta kirjaliku, sj notariaalse dokumendi, mida hageja ei soovinud teha. Küll aga ei nähtu tunnistaja AT ütlustest seda, kas tema rääkis kostjaga sellest, et kostja vajab laenu ehk seda, et kostja oleks avaldanud tahet laenu hagejalt saada. Tunnistaja teadis seda, et kostja isa PP suhtes oli käimas kriminaalasi. Seega nähtub tunnistaja AT ütlustest asjaolu, et ta teadis vaid aktsiate müügilepingu sõlmimisest kui sellisest, samuti teadis hinna arutelu, kuid lepingu enda sõlmimise juures ta ei olnud. Eeltoodu tõttu ei tea AT hageja ja PP vahelise aktsiate müügilepingu sõlmimisest muid asjaolusid ja tahteavaldusi peale hinna ja sõlmimise fakti enda, sj võimalikke kokkuleppeid dividendide maksmise kohta. Ka ei tea tunnistaja seda, kas kostja avaldas tahet saada hagejalt laenu või ei. Seega ei tõenda AT ütlused hageja ja kostja vahelise laenusuhte olemasolu ega lükka ümber kostja väiteid hageja ja PP vahel dividendide väljamaksmise kokkuleppest ja selle väljamaksmise tingimustest.

5(13)

Kostja tunnistaja RM, kes oli K OÜ-s raamatupidaja alates 2003 kuni tunnistuse andmise ajani, ja kes oli töötanud ka K AS-s kuni 31.08.2013, andis ütlusi, et ta teadis, et PP sai süüdistuse, kuna L AS-s olid suured mahhinatsioonid ja lisaks teadis ta, et PP müüs oma aktsiad hagejale ära. Tunnistaja ütles, et kuulis sellest kontoris, kuid aktsiate müüki ei arutatud kellegagi. Tunnistaja ütles, et seoses riisumisega oli karta, et PP varad lähevad aresti alla ja seepärast müüs ta oma aktsiad ära hagejale ning kokku lepiti, et dividendid jaotakse pooleks. Lisaks ütles tunnistaja, et pärast seda, kui PP vabanes süüst, müüs hageja aktsiad PP-le tagasi. Tunnistaja ütles, et tagasimüügi kohta on ta näinud ka vastavaid protokolle. Tunnistaja teadis, et 2006 maksti dividende välja üle 3 miljoni krooni hagejale ning kuna PP kontod olid arestitud, siis tema kontole mingit raha ei saanud kanda. Ta sai hageja jutust teada, et osa raha kantakse kostja kontole. Tunnistaja PP ütlustest nähtuvalt soetas kostja korteri endale PP dividendide eest ja kuna PP konto oli kinni, siis kogu summa kanti kokkuleppel hagejaga tütre (kostja) pangakontole, sj sularahas anti 100 000 kr, ülejäänud 1,5 milj kr kanti pangaarvele, kuna sularahas polnud seda mõtet välja võtta. Tunnistaja ütles, et tema andis hagejale kostja pangakonto numbri. Seda, et aktsiad kanda hageja nimele, soovitasid juristid. Aktsiad sai ta tagasi 2008. Tunnistaja ütluste järgi ei saanud ta aktsiate eest mingit raha ning ei tema, tema abikaasa ega kostja pole kordagi hagejalt laenu küsinud. Tunnistaja ütles, et aktsiate müügilepingu järgi oli tal õigus saada dividende 50%, aktsiate müügileping sõlmiti nn paberi peal ja et suuliselt leppisid nad kokku kogu dividendide jaotamises 50/50. Kui süüdistus temalt maha võeti, siis leppisid nad hagejaga kokku, et aktsiad võõrandatakse tagasi, aktsiate eest midagi ei tasutud. Aktsiate müügilepingu kaks eksemplari (I kd, tl 92 ja 187-188, I) erinevad p 1.2 osas, kus kostja eksemplaril on maha tõmmatud „300 000 „ja asendatud käsikirjalaselt „200 000“ ning 1. lehekülje all on veel käsikirjaline tekst „dividendid 2003. omad jaotakse pooleks“. Hageja poolt esitatud eksemplaril sellised kirjutised ja mahatõmbamised puuduvad, kuid on olemas p 4.3, mille järgi on pooled kokku leppinud, et aktsiaseltsi 2003. a dividendid jaotakse võrdselt ostja ja müüja vahel. Lisaks esitati hageja poolt kohtule kohtu nõudmisel lepingu notariaalselt tõestatud ärakiri (17 -19, II kd), mis sarnaneb hageja esitatud eksemplariga (I kd lk 187-188). Aktsiate 09.12.2008 müügilepingu kohaselt müüs hageja L AS aktsiad (200 tk) PP-le hinnaga 200 000 kr tagasi ja selle lepingu p 4.3. järgi jaotakse 2008. a dividendid võrdselt nende vahel. Tunnistaja PP ütles (lepingutes erinevate dividendide maksmise aastate kohta), et lepingus fikseeriti need kindluse mõttes ja lepingus võis kiirustamise tõttu tekkida vigasid. Tunnistaja RR, kes oli L-s nõukogus liige, ütlustest nähtuvalt maksti L-s dividende 2006. a ja nii hageja kui PP pidid saama neid võrdselt. Kuigi kriminaalasi oli PP suhtes lõppenud, oli veel käimas tema suhtes tsiviilvaidlus ja tema kontod olid arestitud. Kui dividendid oleksid makstud välja PP-le, oleks raha läinud aresti alla. RR ütluste kohaselt oli aktsiate müük hagejale fiktiivne tehing. PP oli talle öelnud, et aktsiad müüdi fiktiivselt hagejale, et päästa L sekeldustest. Lisaks ütles ta, et kuulduse järgi oli 100 000 kr makstud välja dividende sularahas. Tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud kostja perel kunagi rahalisi raskusi, mis oleks tinginud vajadust küsida hagejalt laenu. Hinnates tunnistajate ütlusi, hagejale müüdud aktsiate müügilepingute eksemplaride hulka (2 tk) ja nende sisu erinevust (ühel käsikirjalised juurdekirjutused ja mahatõmbamised, teisel p 4.3 dividendide jaotamise kohta 2003. a kohta), kostjale aktsiate tagasi müümise lepingut, mille kohaselt jagati dividende 2008, dokumentaalseid tõendeid, mis puudutavad kostjaga seotud kriminaalasja ja tsiviilasjaga nõudeid ja mille periood algab ajaliselt aktsiate võõrandamisega

6(13)

hagejale, kostja vara ja pangakontode arestimist kriminaalmenetluses 2003-14.12.2004 ja tsiviilmenetluses perioodil 08.12.2004 - 01.12.2008, leidis kohus, et L aktsiate müümine hagejale 19.09.2003 on toimunud hageja ja PP vahelisel kokkuleppel eesmärgiga jätta mulje õiguslikest tagajärgedest nagu oleks hageja ostnud ära kostjale kuuluvad L aktsiad selleks, et välistada võimalikke negatiivseid tagajärgi PP varale, mis võivad kaasneda kriminaalmenetluses ja tsiviilmenetluses. Seega on tegemist näilise tehinguga aktsiate müügi osas TsÜS § 89 lg 1 järgi. Sellele viitavad ebatäpsused ja ebakorrektsused lepingute erinevates eksemplarides, samuti asjaolu, et aktsiate müügileping ise sõlmiti mõni päev pärast kostja suhtes kriminaalmenetluse alustamist (alustati 17.09.2003); nii müügilepingus kui aktsiate tagasiostu lepingus viited erinevate aastate eest väljamakstavatele dividendidele (2003. a ja 2008. a), kuigi kõik tunnistajad kinnitasid dividendide maksmist vaid ühel korral 2006. a ja sedagi siis, kui kostja suhtes käis veel kriminaalmenetlus; asjaolu, et 2008. a sõlmiti samade poolte vahel aktsiate tagasiostu müügileping ehk kostja ostis sama äriühingu aktsiad samas koguses sama hinnaga tagasi ning see toimus pärast seda, kui kostja oli õigeks mõistetud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega asjas nr 1-05-268 13.04.2007. Eeltoodu tõttu ei olnud kostja poolt aktsiate võõrandamisel hagejale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1) ja selle tulemusel jäi kostja endiselt L AS aktsionäriks. Pooled ei vaielnud, et dividende maksti vaid 2006. a. Seega puudub vajadus anda hinnang L AS majandusaasta aruandeile ja dividendi tulu deklareerimise teatele (I kd 119-137,145-180, 189). Tunnistaja PP ütluste kohaselt oli tal suuline kokkulepe hagejaga, et dividendid makstakse välja võrdsetes osades. RR kinnitas, et PP pidi saama poole dividendidest, kuid aktsiate müük hagejale oli fiktiivne. PP ja RR ütlustega on tõendatud, et hagejal ja PP-l oli suuline kokkuleppe dividendide võrdses jagamises. Olukorras, kus PP aktsiad ei võõrandatud hagejale (tehingu tühisus) ja PP oli endiselt aktsionäriks, on kokkulepet dividendide maksmiseks võimalik vaadelda aktsionäride otsusena ehk kahepoolse tehinguna TsÜS § 67 lg 1 ja 2 järgi. Tunnistaja RM ütluste kohaselt ütles hageja ise, et summad maksti välja hagejale, sest PP konto oli arestitud ja raha tuli kanda tütre arvele. PP ütluste kohaselt andis ta tütre konto numbri hagejale. Seega on tunnistajate PP ja RM ütlustega tõendatud kostja väide, et hagejal oli olemas kostja konto andmed, kuhu raha üle kanda vastavalt hageja ja PP vahelisele dividendide väljamaksmise kokkuleppele. Arvestades seda, et 2006. a maksti välja dividende 3,2 milj krooni ulatuses ja et see kanti ka hageja kontole, RR ütluste järgi oli 100 000 kr välja makstud veel sularahas, kostja konto oli arestitud veel 2006, on 1,5 milj krooni kostja kontole kandmine, millele lisandub veel nn 100 000 kr sularahas tasumine vastavalt PP ja RR ütlustele, ja mis teeb kokku 1,6 miljonit kr ehk moodustab poole 3,2 miljoni krooni suurustest dividendidest. Sellest järeldub, et kostja isal ja hagejal oli kokkuleppe, et L AS väljamakstavad dividendid jagatakse võrdselt hageja ja PP vahel ja need kantakse kostja kontole. 23.05.2006 kanti 1,5 milj krooni hageja poolt kostja kontole. Tõendamist ei leidnud laenulepingu sõlmimine hageja ja kostja vahel 1,5 milj kr saamiseks (VÕS 398 lg 1 mõttes). Kuna tegemist ei ole laenulepinguga, ei ole kostja laenulepingust tulenevat kohustust rikkunud ja hageja nõue ei kuulu rahuldamisele. Tähtsust ei ole asja lahendamisel sellel, et kostja ostis korteri, kas ja millal hageja väidetava laenulepingu üles ütles ning kas nõue on aegunud, hinnangut ei ole vaja anda aktsiate ostu ja tagasiostu-müügilepingu puhul sellele, kas aktsiate hind vastas turuväärtusele ja äriühingu majanduslikule võimekusele ja selle kohta esitatud aruannetele. Samuti ei oma tähtust asjaolu,

7(13)

kas kostja võõrandas hagejale Ri osaluse. Eeltoodu tõttu ei hinnanud kohus K OÜ ja L AS registri väljavõtteid (I kd 15-16, 44-45, 94-98). Apellatsioonkaebus

8(13)

ole kunagi olnud L aktsionäriks. Kostja isa PP ostis L 200 nimelist aktsiat müügihinnaga 200 000 krooni hagejalt. Maakohus on ekslikult märkinud, et tunnistaja RM oli K OÜ-s raamatupidaja alates 2003 kuni tunnistuse andmiseni. Kohtuistungi protokollist nähtub, et RM on töötanud K OÜ-s aastast 2013 kuni tänase päevani, mitte aastast 2003. Ka ei ole tunnistaja RM öelnud, et ta teadis, et PP sai süüdistuse, kuna L AS-s olid suured mahhinatsioonid. Tunnistaja RM ütles, et T-s juhtus selline asi, et avastati suuremõõtmelised mahhinatsioonid riigilõivudega. Kohus on kostja seletusest vande all välja toonud, et tal olid hagejaga vaid tööalased suhted, isa oli hageja äripartner ning isa ütles, et kostjale kantakse üle 1,5 miljonit krooni, ise ta makse selgitusele tähelepanu ei pööranud. Kohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja PP 07.02.2018 kohtuistungil antud vastuse kohtule, et kostjal tekkis probleem, sest pank tülitas teda, kuna tal oli nii suur summa arvel. Seega ei ole kostja ütlus, et ta ei pööranud makse selgitusele tähelepanu olukorras, kus isegi pank sellele maksele tähelepanu pööras ning kostjaga suhtles, eluliselt usutav. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja 24.05.2017 kohtuistungil vande alla antud selgituse, et tunneb kostjat lapsepõlvest, kui ta oli 5-7 aastane. Ka on kostja ise vastuseks hageja esindajale öelnud, et nad käisid noorena koos turismireisidel, kui kostja perega kaasa võeti, samuti käidi sünnipäevadel, ettevõtte pidustustel. Seega on hageja ja kostja enda ütlustega tõendatud hageja ja kostja suhtlemine perekonniti ka väljaspool tööalaseid suhteid, mistõttu on eluliselt usutav, et hageja andis laenu kostjale, kelle isa oli hageja äripartner ning lisaks käidi omavahel perekondlikult läbi. Kirjalike tõenditega on tõendatud aktsiate võõrandamine hagejale ning asjaolu, et dividendide väljamaksmise ajal hagejale K poolt 2006. a oli hageja L ainuomanik: - hageja poolt esitatud 19.09.2003 hageja ja PP vahel sõlmitud L AS aktsiate müügilepingu notariaalse ärakirjaga; - L OÜ äriregistri väljavõttega, millest nähtub, et hagejal oli L ainuaktsionäriks ajavahemikul 01.01.2004-01.01.2009; - L 2003. majandusaasta aruandega, mille leheküljel 18 on ainuosanikuna nimetatud hageja ning leheküljel 17 kinnitavad majandusaasta aruannet juhatuse ja nõukogu liikmed allkirjadega, teiste hulgas on seal ka tunnistajate RR, PP ja AT allkirjad; - L 2004. majandusaasta aruandega, mille leheküljel 18 on ainuosanikuna nimetatud hageja ning leheküljel 17 kinnitavad majandusaasta aruannet juhatuse ja nõukogu liikmed allkirjadega, teiste hulgas on seal ka tunnistajate RR, PP ja AT allkirjad. Lisaks on tunnistaja RM ütlustega tõendatud, et hageja ja PP avalikustasid, et nüüdsest on hageja ainuosanik. Äriseadustiku 2006. a kehtinud redaktsiooni § 276 lg 2 kohaselt maksti aktsionärile osa kasumist (dividend) vastavalt tema aktsiate nimiväärtusele ning § 277 lg 1 kohaselt võis dividendi maksta kinnitatud majandusaasta aruande alusel. Apellant oli 2006. a, kui L maksis välja osa kasumist (dividendi), L ainuaktsionär. Vastavalt L 2005. a majandusaasta aruandele lisatud audiitori järeldusotsusele oli äriühingu 2005. a finantstulemuseks kasum 3 282 398 krooni. Maksu-ja Tolliameti poolt 3.10.2016 väljastatud tõendi kohaselt on hageja saanud L-lt tuluna dividendi 3 282 398 krooni. Eespoolnimetatud tõenditega on tõendatud hagejale kui ainuomanikule dividendi summas

9(13)

3 282 398 krooni välja maksmine ning tõenditele hinnangu andmata jätmise tõttu on kaevatav otsus ka aritmeetiliselt ebatäpne: välja makstud dividendi summa ei ole mitte 3,2 milj krooni, vaid 3 282 398 krooni, mis ümardatuna on 3,3 milj krooni. Tunnistaja RR ütles 07.02.2018 kohtuistungil, et ta kuulu järgi kuulis, et 100 000 krooni anti sularahas. Seega ei ole RR väitnud, et 100 000 krooni maksti veel välja sularahas, vaid ta oli ainult vastavaid kuuldusi kuulnud. Seega on tõend ebausaldusväärne. Kohus on järelduste tegemisel võtnud arvesse asjaolu, et kostja konto oli arestitud veel 2006. a. Kostja ei ole seda väitnud. Tõendatud on ainult kostja isa konto arestimine kriminaal jatsiviilkohtumenetlustes. Kohus on leidnud, et kokkulepet dividendide maksmiseks on võimalik vaadelda nende kui aktsionäride otsusena ehk kahepoolse tehinguna TsÜS § 67 lg 1, 2 järgi. Kohtu järeldus on vastuolus esitatud tõenditega. Nii on hagejale L poolt välja makstud dividendi 3 282 398 krooni, millest pool moodustab 1 641 199 krooni. Hageja kandis kostjale selgitusega „korteri laen“ üle 1 500 000 krooni ning isegi kui lugeda usaldusväärseks tunnistaja RR ütlusi kuulduste kohta dividendina 100 000 krooni maksmise kohta sularahas, ei moodusta hageja poolt kostjale laenuks antud summa ja kostja poolt korteri eest sularahana tasutud summa kokku poolt L OÜ poolt hagejale väljamakstud dividendist, vaid ainult 1 600 000 krooni. Hagejal on kõrgharidus rahanduse ja krediidi erialal ning ta töötas pikka aega finantsdirektorina, mistõttu ei ole usutav, et ta eksis dividendideks saadud summa poolitamisel 41 199 krooni ulatuses. Kohus on jätnud arvestamata L AS 2005. a majandusaasta aruandele lisatud audiitori järeldusotsuse ja Maksu- ja Tolliameti poolt 3.10.2016. a väljastatud tõendiga, mille kohaselt on hageja saanud L OÜ-lt tuluna 3 282 398 krooni. Raamatupidamise dokumendid kajastavad raamatupidamise seaduse § 7 sätestatud tehingu sisuna dividendide maksmist summas 3 282 398 krooni hagejale. Tunnistajate ütlustega ei ole võimalik tehingu majanduslikku sisu ja summat muuta. Maakohtu käsitlus väidetava hageja ja PP kokkuleppe vaatlemisena aktsionäride otsusena on vastuolus äriseadustiku sätetega (ÄS § 277 ja 278). Puudub aktsionäride otsus dividendi maksmiseks PP-le ning tal ei olnud õigust 2006. a dividendi saada. Kohtuotsuses on ebatäpsusi, selles on läbivalt ebaõigesti kirjutatud äriühingu L OÜ (varasemalt kuni 30.09.2013 aktsiaselts) ärinimi. Hagi rahuldamata jätmine on hageja suhtes ebaõiglane ning hagi rahuldamata jätmise tõttu rikastub kostja alusetult hageja arvel hea usu põhimõtte vastaselt. Vastus apellatsioonkaebusele

10(13)

on maakohus kolleegiumi arvates tuvastanud vaidluse aluseks olnud asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid seaduse kohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaolude suhtes maakohuga võrreldes erinevale seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist.

11(13)

2004. a majandusaasta aruanded. Nimetatud tõendid ei lükka seetõttu ümber maakohtu järeldusi L aktsiate võõrandamise tehingu näilikkuse kohta.

12(13)

alusel, lähtudes nõudest. Kuna hageja tugines hagis laenulepingule ja maakohus tuvastas õigesti, et hageja poolt kostja pangaarvele kantud 1,5 milj krooni ei olnud laen, vaid sellega täitis hageja kostjale kui kolmandale isikule dividendide maksmise kohustuse PP ees, tuleb jätta hagi rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.