Ühinguõigus › Muud ühinguõiguslikud asjad hagimenetluses

alates käesoleva määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

tagasilangemise tingimused. 11.01.2016 kell 13.49 võõrandas kostja I hageja seadusliku esindajana hagejale kuuluva Xxxxi kinnistu 289 000 eurot alla selle turuväärtuse. M S (kostja I) oli 03.06.2014 – 03.02.2016 Osaühing Viimsi haldus ainus juhatuse liige. K M (kostja II) oli 03.12.2015 – 12.01.2016 hageja üks nõukogu liikmetest, kes oli kogemustega jurist ja nimetati kostja I soovitusel ühingu nõukogusse vahetult enne käesoleva vaidluse esemeks oleva tehingu 11.01.2016 sõlmimist. Samal päeval, 11.01.2016 kell 14.30 – 16.00 veensid kostja I ja II hageja nõukogu koosolekul nõukogu, et kinnistu peaks kiirelt võõrandama. Kostjad I ja II eksitasid hageja nõukogu väites, et kui kinnistut ei võõranda tekib hagejale ja Viimsi vallale 1,5 miljoni euro ulatuses kahju. Kostjad I ja II varjasid asjaolu, et kinnistu oli juba enne nõukogu koosolekut võõrandatud. Kostjad jätsid nõukogule esitamata olulised asjaolud ja esitasid tahtlikult (või vähemalt raskest hooletusest) valesid õiguslikke ja faktilisi käsitlusi seoses kinnistuga ning seonduvate asjaõigustega. Nimelt koormas kinnistut hoonestusõigus, mis oli koormatud hüpoteekidega. Kostjad väitsid, et hüpoteegipidajad võivad igal hetkel täitmisavalduse esitada ning nende nõuete rahuldamiseks võiks sel juhul arestida ning müüa hageja kogu vara. Kostjad jätsid aga mainimata, et hoonestusõiguse seadmise lepingu alusel ehk enne hüpoteekide sissekandmist oli hageja kasuks registriossa kantud omandiõiguse üleandmist tagav eelmärge juhuks, kui hoonestusõiguse omanik peaks hoonestusõiguse lepingut rikkuma või muutuma maksejõuetuks. Lepingu rikkumise fakt oli selleks hetkeks tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Samuti oli välja kuulutatud hoonestaja pankrot. Hoonestusõigus langes tagasi tsiviilasjas nr 2-11-1643 tehtud lahendi jõustumisega 12.11.2012. Kostja II esitas nõukogu koosolekul õigusarvamuse, milles oli asjaolusid käsitletud vastuolus tegeliku olukorraga. Kostjad I ja II heidutasid hageja nõukogu väitega, et hüpoteekidega tagatud nõuete rahuldamiseks pööratakse lisaks hoonestusõigusele ja kinnistule sissenõue ka hageja ja Viimsi valla muule varale ning nõukogu otsustamatus tekitab 1,5 miljoni euro ulatuses kahju. Kostjad veensid nõukogu, et kuivõrd hüpoteegipidajad võivad iga hetk saada teada hoonestusõiguse tagasilangemisest varakale hagejale ning vallale, siis on täitemenetlus 1,5 miljoni euro nõude rahuldamiseks valla ja hageja vara arvel vältimatu. Väide hüpoteegipidajate teadmatusest oli vastuolus kostja I varasema tegevusega, sest kostja I oli 21.12.2015 pöördunud hüpoteegipidajate poole sooviga kustutada hüpoteegid. Kostjad esitasid valeväiteid eesmärgiga veenda ühingu nõukogu kinnistu võõrandamist heaks kiitma. Kostjad rikkusid oluliselt juhatuse liikme ja nõukogu hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Sellega tekkis hagejale kahju 289 000 euro ulatuses, sest kinnistu tegelik väärtus oli 409 000 eurot ning see müüdi 120 000 euro eest.. Hageja nõuab vastava kahju hüvitamist ning lisaks sissenõutavaks muutunud ja jooksvate viiviste tasumist. Seoses kostjate vastuväidetega märgib hageja järgmist. Hageja on seisukohal, et seoses hoonestusõiguse tagasilangemisega kinnistu omanikule muutusid hoonestusõigusele seatud hüpoteegid kinnistusraamatus oleva eelmärke tõttu tühiseks ning seda teadsid ka kostjad. Seega pidid kostjad teadma, et hoonestusõigusele seatud hüpoteegid ei saa kuidagi vähendada kinnistu väärtust ning pidid teadma, et 120 000 euro eest kinnistu müümine tähendab müümist alla selle turuhinna. Hageja rõhutab, et kui hoonestusõiguse hüpoteegipidajad oleksid alustanud täitemenetlust, siis oleks realiseerimisele läinud üksnes pandiese ehk hoonestusõigus ning suuremas ulatuses ei oleks hageja saanud kuidagi vastutada (Riigikohtu lahend 3-2-1-29-14). Seega on õiguslikult otseselt vale kostja I ja II väide, et hageja oleks pidanud hakkama kinni maksma ca 1,5 miljoni eurost osaühingu Xxxx (kustutatud) võlgnevust. Hageja täpsustab, et kostjad on ekslikult asunud seisukohale, et hageja saanuks esitada vastuväited hüpoteegipidajate nõuetele osaühingu Xxxx (kustutatud) pankrotimenetluses.

Hageja rõhutab, et 11.01.2016 tehinguga sai vastavaks võlausaldajaks Xxxx OÜ, kellel oli pädevus esitada asjakohaseid vastuväiteid. Hageja rõhutab, et 07.12.2015 nõukogu koosolekul ei võetud vastu otsust vaidlusaluse kinnistu võõrandamise kohta, vaid tõdeti, et see küsimus vajab täiendavat analüüsi. Kostjate vastus Kostjad hagi ei tunnista ja paluvad selle jätta rahuldamata. Kostja II esitab vastuväitena järgmised argumendid. Hageja ei ole kinnistute müügist saanud kahju, vaid kasu 150 000 eurot. Kostja II on seisukohal, et antud olukorras ei muutunud hagejale hoonestuõiguse tagasilangemisega tühiseks hoonestusõigust koormanud hüpoteegid. Hüpoteegid jäid endiselt püsima hoonestusõigusele. Kostja II selgitab, et eelmärge tagas antud olukorras poolte vahel sõlmitud võlaõiguslikku kokkulepet (20.12.2007 notariaalne leping p 13.3) selle kohta, et hagejal on hoonestaja pankroti korral õigus nõuda hoonestusõiguse endale tagasi kandmist. Eelmärge ei taganud AÕS § 2441 sätestatud seaduse alusel toimuva hoonestusõiguse tagasilangemist, kuid antud juhul oli hoonestusõiguse tagasi langemise aluseks AÕS § 2441. Seega ei muutunud eelmärke tõttu hüpoteegid tühiseks hoonestusõiguse tagasilangemise tagajärjel. Kostja II on ka seisukohal, et hageja ei saa tugineda hoonestusõiguse tagasilangemisel 20.12.2007 notariaalse lepingu p 13.3, sest hageja ütles 12.11.2010 hoonestusõiguse lepingu üles ning selle kaudu langes talle ka hoonestusõigus tagasi. Lisaks märgib kostja II, et hoonestusõiguse tagasilangemist tagav eelmärge ei keelanud ega piiranud hoonestusõigusele hüpoteekide seadmist antud juhul, mistõttu ei saa eelmärge kuidagi tuua kaasa hoonestusõigusele seatud hüpoteekide tühisust. Kostja II selgitab, et hageja on kinnistu turuhinna määramisel jätnud põhjendamatult arvestamata hoonestusõigust koormanud hüpoteegid. Hoonestusõigust koormasid järgmised hüpoteegid: 1) I järjekohal hüpoteek 20 000 000 krooni ehk 1 278 232,97 eurot Osaühing Xxxx (xxxx) kasuks, mis tagas osaühingu Xxxx (kustutatud) vastu nõuet summas 2 636 686,65 eurot. Vastav hüpoteek oli panditud 17.06.2013 Osaühing Xxxx (xxxx) poolt osaühing Xxxx (xxxx) kasuks; 2) II järjekohal hüpoteek 2 500 000 krooni ehk 184 414,95 eurot aktsiaselts Xxxx (xxxx) kasuks, mis tagas osaühingu Xxxx (kustutatud) vastu nõuet summas 184 414,95 eurot. Alates 07.03.2016 on muudetud hüpoteegi kanne OÜ Xxxx (xxxx) kasuks. Kostja II toob esile, et hageja väitel oli müüdud kinnistute turuväärtus ilma hüpoteekideta 409 000 eurot. Samas hoonestusõigusele seatud hüpoteegid tagasid nõudeid summas 1 438 012 eurot. Hoonestusõigusel lasuvad kohustused 1 438 012 eurot ületavad hageja väidetavat hoonestusõiguse väärtust 409 000 eurot mitmekordselt. Kinnistud olid hüpoteeke ja nendega tagatud nõudeid arvestades võlgadega üle koormatud ja selliselt väärtusetud. Hageja müüs 11.01.2016. a hüpoteekidega koormatud kinnistu, hoonestusõiguse jm nõuded hinnaga 150 000 eurot (kinnistud 120 000 eurot, nõuded 30 000 eurot) Xxxx OÜ-le. Kostja II leiab, et hageja ei saanud kinnistu müügist kahju, vaid teenis selliselt tulu 150 000 eurot. Kostja II hinnangul hüpoteekide mõju kinnistu väärtusele kinnitavad kinnistu ostja Xxxx OÜ poolt hüpoteekide ja tagatud nõuete omandamiseks tehtud tehingud. Xxxx OÜ ja OÜ Xxxx sõlmisid 19.01.2017. a lepingu, millega Xxxx OÜ omandas hoonestusõigust koormava I järjekoha hüpoteegi ja sellega tagatud nõuded 350 000 euro eest. Xxxx OÜ ja OÜ Xxxx sõlmisid 19.01.2017. a lepingu, millega Xxxx OÜ omandas hoonestusõigust koormava II järjekoha hüpoteegi ja sellega tagatud nõuded 215 000 euro eest. Eeltoodust nähtub kostja II hinnangul, et kuivõrd kinnistute väärtus oli ilma hüpoteekideta hinnatud 409 000 euro peal ja

Xxxx OÜ tegi kulutusi hüpoteekide omandamiseks 565 000 eurot, siis ei ole saanud hageja kahju, vaid on kasumiga maha müünud sisuliselt väärtusetu kinnistu. Viimast kinnitab ka tulemuseta jäänud täitemenetlus, kus jäi 02.09.2012 enampakkumisele pandud kõnealune hoonestusõigus müümata (kd II, tl 34). Kostja II on seisukohal, et pole rikkunud nõukogu liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust, sest on toiminud oma parima äranägemise järgi ja hageja huvides ning tema tegevus pole põhjustanud kahju hagejale. Kostja II leiab, et kinnistu, hoonestusõiguse ja nõuete võõrandamine 11.01.2016. a tagas selle, et hageja pääses enda vastu potentsiaalselt 1,5 miljoni euro suurusest nõudest. Kostja II on seisukohal, et hoonestusõigust koormanud hüpoteekide suhtes läbiviidav täitemenetlus oleks muutnud võimatuks kinnistu müügi. Kostja II on seisukohal, et hageja nõukogu otsustas juba 07.12.2015 vaidlusaluse kinnistu müügi. Kostja II lisab, et pole tegutsenud kostjaga I kooskõlastatult eesmärgiga tekitada kahju hagejale. Antud juhul oli vastu võetud hageja nõukogu otsus kinnistu võõrandamise kohta ning kostja II poleks saanud seda üksinda teha. Kostja II vaidleb vastu ka hageja viiviste nõudele. Kostja I jagab kõiki kostja II vastuväiteid. Iseseisva nõudeta kolmandad isikud kostjate poolel 18.05.2018 määrusega kaasas kohus kostja I taotlusel menetlusse iseseisva nõudeta kolmandate isikutena kostjate poolel O Š, M K, A Pi, V P, A J ja H Vi. 31.10.2018 esitas kolmas isik H V vastuse hagile, milles leidis, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata, sest kinnistu tehing oli majanduslikult põhjendatud ning nõukogu ega juhatuse liige pole oma kohustusi rikkunud. 01.11.2018 esitas kolmas isik A J vastuse hagile, milles palus jätta hagi rahuldamata. A J leidis, et antud kinnistu müümise teema oli pikka aega üleval ja nõukogu liikmed omasid piisavalt infot, et langetada otsus. Tegemist ei olnud tema hinnagul kostja I ja II poolt mõjutatud otsuse tegemisega. 02.11.2018 esitasid kolmandad isikud O Š, M K ja A P ühise vastuse hagile, milles nõustusid hageja seisukohaga kolmandate isikute eksitamises kostjate poolt, kostjate hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisega eesmärgiga kallutada otsust vastu võtma ning samuti nõustusid käsitlusega selle kohta, et kostjad on varjanud olulisi faktilisi asjaolusid leides, et eksimuses olles vastuvõetud otsus võis tekitada hagejale kahju. 05.11.2018 esitas kolmanda isiku V P esindaja Merle Järvala vastuse hagile, milles asus seisukohale, et tehinguga kahju ei tekkinud ning hagi tuleb jätta rahuldamata, aga isegi juhul, kui kohus tuvastab, et hageja nõue kostjate vastu on põhjendatud, ei ole kostjatele etteheidetavad teod etteheidetavad teistele nõukogu liikmetele. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ning tutvunud asjas esitatud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas Xxxxi kinnistu (registriosa nr xxxx) müüdi alla turuhinna kostjate I ja II poolse hageja nõukogu mõjutamise tagajärjel. Sellega seonduvalt on poolte vahel vaidluse all ka küsimus sellest, kas Xxxxi kinnistut koormanud hoonestusõigusele seatud I ja II järgu hüpoteegid kehtisid või olid tühised kinnistu müümise hetkel. Kokkuvõttes leiab hageja, et kostjad I ja II on rikkunud eelmainitud tehingu kaudu nõukogu ja juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning tekitanud sellega hagejale kahju summas

289 000 eurot, sest kinnistu tegelik väärtus oli 409 000 eurot ja kinnistu eest tasuti 11.01.2016 tehingu alusel 120 000 eurot. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:  M S (kostja I; juhatuse liige) oli hageja ainus juhatuse liige Xxxxi kinnistu (registriosa nr xxxx) müümise hetkel.  K M (kostja II) oli hageja üks nõukogu liikmetest Xxxxi kinnistu (registriosa nr xxxx) müümise hetkel.  Xxxxi kinnistut (registriosa nr xxxx) koormas müümise hetkel algselt osaühing Xxxx (registrikood xxxx, kustutatud) kasuks 50 aastaks seatud hoonestusõigus, mis oli tagasi langenud hagejale (kinnistusraamatusse sisse kantud 21.12.2015) tsiviilasjas nr 2-11-1643 (jõustus 12.11.2012) tehtud lahendi alusel. Osaühing Xxxx (registrikood xxxx, kustutatud) pankrot kuulutati välja 09.09.2015 (kd I, tl 64). Vastavale hoonestusõigusele oli kinnisturaamatu järgi seatud hüpoteegid järgmiselt (kd I, tl 2123; 28-29): - I järjekohal hüpoteek 20 000 000 krooni ehk 1 278 232,97 eurot Osaühing Xxxx (xxxx) kasuks (kinnistusraamatusse kantud 01.03.2010), mis tagas osaühingu Xxxx (kustutatud) vastu nõuet summas 2 636 686,65 eurot. Vastav hüpoteek oli panditud 17.06.2013 Osaühing Xxxx (xxxx) poolt osaühing Xxxx (xxxx) kasuks; - II järjekohal hüpoteek 2 500 000 krooni ehk 184 414,95 eurot aktsiaselts Xxxx (xxxx) kasuks (kinnistusraamatusse kantud 17.06.2010), mis tagas osaühingu Xxxx (kustutatud) vastu nõuet summas 184 414,95 eurot. Alates 07.03.2016 on muudetud hüpoteegi kanne OÜ Xxxx (xxxx) kasuks.  Enne hoonestusõigusele hüpoteekide seadmist oli hoonestusõiguse juurde sisse kantud kinnistusraamatusse eelmärge (kinnistusraamatusse kantud 28.03.2008) kinnistu nr xxxx igakordse omaniku kasuks vastavalt 20.12.2007 lepingu p. 13.3 omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks (kd I, tl 21-23; 28-29).  Hageja müüs kostja I poolt sõlmitud lepingu alusel 11.01.2016. a nõukogu koosoleku otsusele tuginedes 11.06.2016. a 150 000 euro eest Xxxx OÜ-le (registrikood xxxx) Xxxxi kinnistu (registriosa nr xxxx), sellele seatud hoonestusõiguse ja võlgnevuse nõudeõiguse osaühingu Xxxx (kustutatud) vastu (kd I, tl 69-73). Kuivõrd vaidluse kõige olulisem asjaolu puudutab seda, kas kinnistu müüdi alla turuhinna või mitte, siis analüüsib kohus seda asjaolu puudutavaid väiteid ja tõendeid esimeses järjekorras. Sellele küsimusele vastamisel saab ühtlasi vastuse sellele, kas saab kahju tekkimisest rääkida või mitte. Kahju tekkimise tuvastamine omab keskset tähendust antud vaidluse puhul ka sellel põhjusel, et see on eelduseks juhatuse ja nõukogu liikme vastutuse tekkimisel. Seoses juriidilise isiku nõukogu ja juhatuse liikme vastutusega märgib kohus järgmist. Riigikohus on aktsiaseltsi näitel selgitanud juriidilise isiku juhatuse liikme vastutuse eeldusi ning tõendamiskoormise jaotust lahendis nr 3-2-1-38-15 (p 13). Antud juhul on tegemist osaühinguga, kuid viidatud lahendis esitatud Riigikohtu seisukohad kehtivad ka osaühingu puhul. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-38-15 asunud seisukohale, et juhatuse liikme vastutuse eeldustena peavad esinema järgmised asjaolud: 1) juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, samuti TsÜS § 35); 2) aktsiaseltsile on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); 3) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);

4) juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-197-13, p 14; nr 3-2-138-15, p 13; nr 3-2-1-20-14, p 11; 3-2-1-129-15, p 13). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-113-16 (p 24) selgitanud, et üldjuhul saab nõukogu järelevalve kohustuse rikkumist jaatada vaid siis, kui on kindlaks tehtud juhatuse liikme kohustuste rikkumine. Nõukogu liikme vastutus on sarnane juhatuse liikme vastutusega. Analoogselt on nõude tõendamiskoormis jaotatud selliselt, et äriühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et nõukogu liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Seejärel on nõukogu liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Seega saab kostjate vastutuse tuvastamisel lähtuda samadest eeldustest. Kinnistu müügihinna küsimuse puhul on esmalt vaja selgusele jõuda, kas hoonestusõigusele seatud hüpoteegid kehtisid ja kas need võisid omada mõju kinnistu väärtusele. Hageja põhiväide on see, et hüpoteegid olid tühised ning hoonestusõigusele seatud hüpoteegid puudutasid pandiesemena hoonestusõigust, mitte kinnistut ennast. Hageja täpsustab, et hoonetusõigust koormavate hüpoteekide realiseerimisel täitemenetluses oleks realiseeritud üksnes hoonetusõigus, kuid vastupidiselt kostjate seisukohale kinnistu ega hageja poleks täiendavalt vastavas täitemenetluses rahuldamata nõuete eest vastutanud. Kostjad on seisukohal, et kinnistu väärtus oli sisuliselt 0 eurot sellel lasunud hoonestusõiguse ja hoonestusõigust koormavate hüpoteekide tõttu. Kohus on seisukohal, et hoonestusõigusele seatud hüpoteegid ei olnud tühised. Pooled ei vaidle selle üle, et hoonestusõigus langes tagasi hagejale, kuid pooled vaidlevad selle üle, millisel õiguslikul alusel see toimus ning kas tagasilangemisel muutusid hoonestusõigusele seatud hüpoteegid tühiseks. Hageja tugineb AÕS § 63 lg 3, mis sätestab, et asjaõiguse käsutamine pärast eelmärke kandmist kinnistusraamatusse on tühine osas, milles see eelmärkega tagatud nõuet kahjustab või piirab. See ei takista kannete tegemist kinnistusraamatusse. Hageja on seisukohal, et hoonestusõigusele hüpoteekide seadmine (kinnistusraamatusse kantud 01.03.2010 ja 17.06.2010) on toimunud pärast eelmärke kinnistusraamatusse sissekandmist (kinnistusraamatusse kantud 28.03.2008) ning seetõttu on tühised seatud hüpoteegid ning need ei saanud kuidagi vähendada kinnistu hinda. Kostjad on seisukohal, et hüpoteegid jäid kehtima ka pärast hoonestusõiguse tagasilangemist kinnistu oamnikule AÕS § 2443 lg 1 alusel. AÕS 249 lg 1 sätestab, et hoonestajal on õigus hoonestusõigust võõrandada või pärandada või koormata kinnispandi, servituudi, reaalkoormatise või ostueesõigusega. AÕS § 249 lg 4 kohaselt on hoonestusõiguse koormamiseks asjaõigusega vajalik omaniku nõusolek, kui selline tingimus on kinnistusraamatusse kantud. Vastavalt AÕS § 5 lg 1 ja § 325 on hüpoteek asjaõigus. Antud juhul pole hageja esile toonud asjaolusid ega tõendanud, et hoonestusõigusele seatud hüpoteegid oleks seatud vastuolus kinnistu omaniku tahtega või et kinnistu omaniku nõusoleku küsimise kohustus kajastuks kinnistusraamatus. Seega on kohus seisukohal, et hüpoteekide seadmisel pole rikutud seadusest tulenevaid nõudeid.

Kohus on seisukohal, et antud juhul tagab eelmärge kinnistu omaniku õigust nõuda lisaks seaduses sätestatud alustele ka teatud muudel juhtudel hoonestusõiguse omandiõigust endale. Täpsemalt on vastava eelmärke kohaselt õigus kinnistu omanikul hoonestusõigust endale tagasi nõuda, kui algatatakse hoonestaja likvideerimis- või pankrotimenetlus (kd I, tl 25 pöördel). Kohus märgib, et hüpoteekide seadmine ei ole kuidagi takistuseks sellise nõude teostamisele. Seega puudub alus eelmärkest tulenevalt lugeda hüpoteekide seadmise tehingud tühisteks, sest need ei lähe vastuollu eelmärke sisuga. Kohus on seisukohal, et antud olukorras tuleb lähtuda AÕS § 2443 lg 1 p 1, mis sätetab, et hoonestusõiguse omanikule langemisel jääb püsima hoonestusõigust koormav hüpoteek ja reaalkoormatis, mis ei kuulu hoonestajale endale. Poolte vahel puudub vaidlus, et hoonestusõigust koormanud hüpoteegid kuulusid kinnistu müümise hetkel Osaühingule Xxxx (xxxx) ja aktsiaseltsile Xxxx (xxxx). Seega ei kuulunud hoonestuõigust koormanud hüpoteegid hoonestajale osaühing Xxxx (registrikood xxxx, kustutatud). Selliselt on tuvastatud AÕS § 2443 lg 1 p 1 kohaldumine antud olukorras. AÕS § 63 lg 3 sätestab, et asjaõiguse käsutamine pärast eelmärke kandmist kinnistusraamatusse on tühine osas, milles see eelmärkega tagatud nõuet kahjustab või piirab. See ei takista kannete tegemist kinnistusraamatusse. Kohus on seisukohal, et AÕS § 63 lg 3 ei kohaldu antud juhul, sest eelmärge puudutas üksnes hoonestuõiguse tagasilangemist kinnistu nr xxxx igakordse omaniku kasuks vastavalt 20.12.2007 lepingu p. 13.3 omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks (kd I, tl 21-23; 28-29). Hüpoteekide seadmine ei takistanud eeltoodut mingilgi viisil. Sealjuures on Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-11-1643 (kd I, tl 54-59) leidnud, et hoonestusõiguse kinnistu omanikule tagasilangemise õiguslikuks aluseks on olnud AÕS § 2441 lg 1, sest hoonestusõiguse eest kokkulepitud tasu pikaajaline mittetasumine on käsitletav olulise lepingu rikkumisena. Kohus leiab, et sellisest tõlgendusest kõrvale kaldumiseks puudub käesoleval juhul alus. Seega ei ole hoonestusõigus tagasi omanikule langenud 20.12.2007 lepingu p. 13.3 alusel, vaid AÕS § 2441 lg 1 alusel. Sealjuures ei ole hoonestusõiguse tagasilangemine seotud osaühingu Xxxx (kustutatud) pankroti väljakuulutamisega 09.09.2015 (kd I, tl 64), sest pankrot kuulutati välja aastaid hiljem kui jõustus kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-11-1643 (jõustus 12.11.2012). AÕS § 2443 lg 1 kohaselt ei saa asuda seisukohale, et seadusest tuleneval alusel hoonestusõiguse tagasilangemisel omanikule vabaneb see vaidlusaluse eelmärke tõttu kõigist hüpoteekidest. Vaidlusalune eelmärge puudutab antud juhul pooltevahelist võlaõiguslikku kokkulepet ühe kindla elulise olukorra kohta, kuid mitte AÕS § 2441 lg 1 alusel hoonestusõiguse tagasilangemist. Eeltoodut kinnitab kohtu hinnangul ka Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-08-6561 (kd I, tl 32-33) ja 20.12.2007 lepingu p. 13.3 sõnastus (kd I, tl 25 pöördel). Kohus on seisukohal, et kostjad on põhjendatult viidanud ka kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatele (kd II, tl 37-40), kus ringkonnaprokurör on samuti selgitanud AÕS § 2443 lg 1 p 1 kohaldumist antud olukorras ehk kinnitanud hüpoteekide kehtivust. Kohus möönab, et antud dokument on iseloomult dokumentaalne tõend TsMS § 272 lg 2 tähenduses ja selles sisalduv käsitlus pole kohtule õiguslikult siduv, kuid kohtul puudub alus asuda seisukohale, et viidatud käsitlus oleks ebaõige antud olukorras. Eeltoodu alusel on kohus tuvastanud, et hoonestusõigusele seatud hüpoteegid olid kehtivad ja puudub alus käsitleda neid tühistena. Järgmisena käsitleb kohus hageja väidet, mille kohaselt ei saanud hoonestusõigusele seatud hüpoteegid mõjutada kinnistu hinda, sest kinnistu ja hoonestusõigus on erinevad asjaõigused ning hoonestusõigusele seatud hüpoteek ei puuduta kinnistut. Hageja tugineb sellele põhjusel, et tema hinnangul on kostja II teadlikult 11.01.2016 nõukogu koosolekul esitanud valeväiteid,

mille kohaselt vastutaks hageja kogu oma varaga hoonestusõigusele seatud hüpoteekide võimalikul realiseerimisel täitemenetluses. Kohus möönab, et kostjad ei ole eristanud menetluse kestel selgelt kinnistut, sellele seatud hoonestusõigust ja hoonestusõigusele seatud hüpoteeke. Vastavalt AÕS § 5 lg 1 on asjaõigused omand (omandiõigus) ja piiratud asjaõigused: servituudid, reaalkoormatised, hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus. Seega on kinnisasi ja hoonestusõigus eraldi asjaõigused ja neid tuleb selgelt eristada. Selles osas ei muuda olukorda ka AÕS § 241 lg 4, mille kohaselt kohaldatakse hoonestusõigusele kinnisasja sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus rõhutab, et kinnisasi (kinnistu) ja sellele seatud hoonestusõigus osalevad käibes eraldi asjaõigustena ja nendele seatud koormatised ei ole üks-ühele ülekantavad teineteisele. Siiski ei saa eeltoodust järeldada seda, et kinnistule seatud hoonestusõigus ei oma kinnistu väärtusele mõju. Hoonestusõiguse saab kinnistule seada kuni 99 aastaks (AÕS § 251 lg 1). Kohus on seisukohal, et tegemist on asjaõigusega, mis tavapäraselt seatakse küllaltki pikaks ajaks, sest selle õiguse sisuks on üldjuhul õigus püstitada kinnistule hoone ja õigus seda hoonet kasutada soovitud eesmärgil. Hoonestusõigus koormab kinnistut õiguslikult tervikuna. Hoonestusõigust ei või kitsendada selle õiguse olemusega vastuolus olevate tingimustega (AÕS § 248). Hoonestusõiguse võib kinnistusraamatus seada ainult esimesele järjekohale. Hoonestusõigusega ei või samal järjekohal olla muid asjaõigusi või märkeid (AÕS § 250). Eeltoodust nähtub, et hoonestuõiguse seadmine seab olulised piirangud kinnisasja kasutamisele ning üldjuhul faktiliselt kasutabki kinnistut hoonestaja, mitte kinnistu omanik. Seetõttu on kinnistu väärtuse hindamisel oluline arvestada sellise asjaõigusega. Antud juhul oli hoonestaja osaühingu Xxxx (kustutatud) pankrot välja kuulutatud ning kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt oli hoonestajal probleeme ka kokkulepitud hoonestusõiguse tasu maksmisega (kd I, tl 73; vaidlus tsiviilasjas nr 2-11-1643, kd I, tl 54-59). Seega olukorras, kus kinnistut koormab hoonestusõigus ja selle eest tasu saamine on problemaatiline, on selge, et kinnistu müümisel omab see kinnistu väärtust vähendavat mõju. Antud olukorras oli küll kinnistu müümisel kinnistu ja hoonestusõigus (selle tagasilangemise tõttu omanikule) sama isiku omandis ehk hageja omandis, kuid see asjaolu ei tähenda siiski seda, et hoonestusõigusega seotud asjaolud ei saaks mõjutada kinnistu väärtust. Kohus selgitab seda täpsemalt allpool. Kohus on eespool tuvastanud, et hoonestusõigusele seatud hüpoteegid eksiteerisid ka pärast selle tagasilangemist kinnistu omanikule ning vaatamata kostja I 21.12.2015 tehtud avaldustele (kd I, tl 65-68) ei andnud hüpoteegipidajad nõusolekut hüpoteekide kustutamiseks. Kohtule pole esitatud ka andmeid, et hüpoteegipidajad oleks algatanud täitemenetluse, kuigi pidid teadlikud olema eeltoodud 21.12.2015 avalduste tõttu hoonestusõiguse langemisest kinnistu omanikule. Seega oli tekkinud olukord, kus kinnistu oli hoonestusõigusega koormatud, hoonestusõigust ei saanud hageja kustutada sellel lasuvate hüpoteekide tõttu (AÕS § 642) ning hoonestusõigus oli faktiliselt koormatud hüpoteekidega ca 1,5 miljoni euro ulatuses. Kujunenud olukorras mõjutasid kohtu hinnangul siiski otseselt hoonestusõigusega seotud probleemid ja hüpoteegid kinnistu väärtust, sest kinnistu oli faktiliselt koormatud hoonestusõigusega, mille kustutamine oli sellele seatud hüpoteekide tõttu problemaatiline ja seotud täiendavate kulutustega. Seda tõendab kohtu hinnagul asjaolu, et lõppkokkuvõttes õnnestus hoonestusõigusele seatud hüpoteegid muuta omanikuhüpoteegiks alles kinnistu ja hoonestusõiguse uuel omanikul Xxxx OÜ-l (registrikood xxxx) 19.01.2017 hüpoteekide loovutamise lepingute sõlmimise teel (kd II, tl 15-21, 25-31). Xxxx OÜ (registrikood xxxx) tasus selle eest kokku 565 000 eurot (kd II, tl 17 pöördel ja tl 27 pöördel). Kohus leiab, et hageja väited on paljasõnalised ja põhistamata selle

kohta, et tegelikult pole 19.01.2017 hüpoteekide loovutamise lepingute alusel raha liikunud ja need on lihtalt formaalsed dokumendid. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1, Riigikohtu lahend nr 3-2-1-57-11, p 40). Hageja ei ole toonud esile ühtki tõendit ega eluliselt usutavat asjaolu, mille põhjal oleks alust järeldada nimetatud lepingute rahalist mittetäitmist. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kinnistut ja sellele seatud hüpoteekidega koormatud hoonestusõigust ei saanud lahus vaadata kinnistu väärtuse hindamisel. Hageja on toonud esile, et kinnisvarahindaja hinnangul oli kinnistu väärtus ilma koormatisteta 409 000 eurot. Kostjad on väitnud, et kinnistu väärtus võis olla ka 0 eurot (kd III, tl 82 pöördel) ning 150 000 euro eest kinnistu müümine koos hüpoteekidega koormatud hoonestusõigusega ja nõuete loovutamisega oli hagejale parim võimalik lahendus. Eeltoodut on kinnitanud ka kolmas isik H. V (kd III, tl 29). Kuivõrd kohus on seisukohal, et antud olukorras ei saanud kinnistu väärtust müügitehingu sõlmimisel vaadata eraldiseisvalt kinnistule seatud ja hüpoteekidega (1,5 miljonit eurot) koormatud hoonestusõigusest, siis ei kajasta hageja poolt esile toodud kinnisvarahindaja hinnang (409 000 eurot, kd I, tl 110-136) kinnistu väärtust adekvaatselt. Kohus leiab, et põhjendatud on arvestada ka 19.01.2017 hüpoteekide loovutamise lepingute alusel tasutud summat 565 000 eurot (kd II, tl 17 pöördel ja tl 27 pöördel), mille järgselt hüpoteegid omandas kinnistu omandaja. Kohus märgib, et need summad olid suuremad, kui hageja poolt esile toodud kinnistu väärtus. Eeltoodut arvesse võttes on kohus seisukohal, et hageja pole tõendanud, et Xxxxi kinnistu müüdi alla turuhinna. Sellest tulenevalt puudub kohtul alus asuda seisukohale, et Xxxxi kinnistu ja hoonestusõiguse müümine 120 000 euroga ei vastanud turuhinnale (120 000 eurot tasuti kinnistu ja hoonestusõiguse eest ning 30 000 eurot tasuti hoonestaja vastu loovutatud nõuete eest, kd I, tl 73). Hageja on sisutanud oma kahjunõude kostjate vastu sellega, et hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisega müüdi vaidlusalune kinnistu alla turuhinna ja tekitati sellega hagejale kahju 289 000 eurot. Kohus selgitab järgnevalt, mida kahju tekitamise tuvastamisel tuleb silmas pidada. Riigikohus (3-1-1-98-15, p 75) on asunud seisukohale, et ühinguõiguslikult on äriühingu nõukogu liikmeks olek sarnaselt juhatuse liikmeks olekuga käsundilaadne õigussuhe äriühingu ja nõukogu liikme vahel. Seega tuleb lähtuda sellest, et nõukogu ja juhatuse liikme vastutus on eelkõige lepingujärgne, mitte lepinguväline. VÕS § 127 lg 1 järgi on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-08, p 16). Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-110-13; nr 3-2-1-197-13, p 22, nr 3-2-1-20-14, p 13). Hageja on määranud kinnistu väärtuseks 409 000 eurot ning lahutanud sellest 11.01.2016 tehinguga kinnistu ja hoonetsuõiguse eest saadud 120 000 eurot. Seega leiab hageja, et kinnistu müügieelses ja -järgses olukorras oli hageja varaline diferents 289 000 eurot.

Kohus on eespool esile toonud, et kinnistut koormanud hoonestusõigusele seatud hüpoteekide kinnistu omanikule loovutamise eest on tasutud 565 000 eurot. See ületab isegi hageja poolt pakutud kinnistu väärtuse. Hagis pole tõendatud, et hüpoteekide loovutamise lepingut pole täidetud tegelikult või et need olid fiktiivselt sõlmitud. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja 21.12.2015 avalduse (kd I, tl 65-68) alusel hüpoteeke ei õnnestunud kustutada ning hagejale laekus kinnistu ja hoonestusõiguse eest 120 000 eurot. Seega ei ole antud juhul tuvastatav varaline diferents ning kohus asub seisukohale, et kahju tekkimine pole tõendatud. Antud juhul puudub vajadus analüüsida ka kostjate vastutust lepinguvälise kahju tekitamise sätete alusel, sest kahju tekkimine kui selline pole tõendatud. Kohus märgib, et antud juhul on kohus tuvastanud, et kahju tekkimine pole tõendatud. Seega on puudu üks juhatuse ja nõukogu liikme vastutuse vältimatu eeldus. Hageja on seostanud sealjuures juhatuse ja nõukogu liikme kohustuste rikkumise üksnes selle kaudu, et tekitati kahju kinnistu müügiga alla turuhinna. Muul viisil ja muu kahju tekitamise kohta pole hageja hagiavalduses faktilisi asjaolusid esitanud. Kuivõrd kohus saab hagimenetluses tugineda üksnes poolte poolt esile toodud elulistele asjaoludele (Riigikohtu lahend nr 3-2-157-11, p 40), siis puudub kohtul alus kontrollida, kas kahju võidi kohustuste rikkumisega tekitada ka muul viisil või kas kahju võis väljenduda muul kujul. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul vajadus täiendavalt analüüsida kostjate hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumist, kuivõrd vastutuse eelduseks olev kahju tekkimine pole tõendatud. Kohus jätab eeltoodu alusel hagi rahuldamata ja jätab menetluskulud hageja kanda. Kohus märgib tulenevalt TsMS § 238 lg 5, et käesolevas lahendis on kohus viidanud tõenditele, mis on tsiviilasja lahendamisel olnud asjakohased ning ülejäänud poolte poolt lisatud tõendid ei sisalda kohtu hinnangul asja lahendamise seisukohalt vajalikke andmeid, mistõttu jätab kohus need otsuse tegemisel arvestamata. TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kohus on 31.03.2017 määrusega kohaldanud hagi tagamise abinõud kostjate suhtes ning seoses hagi rahuldamata jätmisega tühistab kohus hagi tagamise abinõud TsMS § 386 lg 4 alusel. TsMS § 388 lg 6 kohaselt tuleb kostjatel ise pöörduda avaldusega Tartu Maakohtu registriosakonda kohtulike hüpoteekide kustutamiseks. Kohtulike hüpoteekide kustutamise aluseks on käesolev jõustunud kohtulahend. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 167 lg 1 sätestab, et iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku esindaja

menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud, sh iseseisva nõudeta kolmandate isikute menetluskulud, hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Iseseisva nõudeta kolmas isik H V avaldas 26.02.2019 kohtule, et tal puuduvad menetluskulud. Sellel põhjusel jätab kohus H Vi menetluskulud kindlaks määramata. Iseseisva nõudeta kolmas isik A J pole kohtule menetluskulude kindlaksmääramise avaldust esitanud ning toimikust ei nähtu, et ta oleks kandnud menetluskulusid. Sellel põhjusel jätab kohus A J menetluskulud kindlaks määramata. Iseseisva nõudeta kolmas isik V P märgib 06.03.2019 avalduses enda menetluskulud järgmiselt: lepingulise esindaja kulud 1320 eurot (sh käibemaks). Avalduse kohaselt on lepinguline esindaja õigusteenust osutanud tunnitasu määraga 120 eurot (sh käibemaks). Õigusteenust on osutatud kokku 11 h. V P on kinnitanud, et ta pole käibemaksukohustuslane ning palub sellest tulenevalt menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga. Iseseisva nõudeta kolmandad isikud O Š, M K ja A P märgivad 05.03.2019 avalduses enda menetluskulud järgmiselt: lepingulise esindaja kulud 4438,80 eurot (sh käibemaks) ja riigilõiv 50 eurot. Tunnitasu määraks on lepingulisel esindajal määratud 127,99 eurot (ilma käibemaksuta) ning lepinguline esindaja on osutanud teenust 28,9 h. Lisaks paluvad nimetatud isikud välja mõista viivised menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. O Š, M K ja A P on kinnitanud, et nad pole käibemaksukohustuslased ning paluvad sellest tulenevalt menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga. Kostja I menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on kostja I menetluskulude suuruseks 10 152 eurot (sh käibemaks, lepingulise esindaja kulud) ning kostja I palub need välja mõista hagejalt. Avalduse kohaselt on kostja I lepinguline esindaja õigusteenust osutanud tunnitasu määraga 144 eurot (sh käibemaks). Õigusteenust on osutatud kokku 70,5 h. Lisaks palub kostja I välja mõista viivised menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja I on täiendavalt avaldanud, et iseseisva nõudeta kolmanda isiku V P menetluskuludele tal vastuväited puuduvad. Kostja I on leidnud, et iseseisva nõudeta kolmandate isikute O Š, M K ja A P menetluskulud on põhjendamatult suured.

Kostja II menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on kostja II menetluskulude suuruseks kokku 5084 eurot (sh käibemaks) ning kostja II palub need välja mõista hagejalt. Kostja II menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud 5082 eurot (sh käibemaks) ja äriregistri päring 2 eurot. Avalduse kohaselt on kostja II lepinguline esindaja õigusteenust osutanud tunnitasu määraga 168 eurot (sh käibemaks). Õigusteenust on osutatud kokku 30,25 h. Lisaks palub kostja II välja mõista viivised menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja II palub menetluskulud tasuda Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid Osaühing (10231812) arvelduskontole nr EE352200221010267162. Kostja II on täiendavalt avaldanud, et iseseisva nõudeta kolmanda isiku V P menetluskuludele tal vastuväited puuduvad. Kostja II on leidnud, et iseseisva nõudeta kolmandate isikute O Š, M K ja A P menetluskulud on põhjendamatult suured. Hageja pole vastuväiteid kostjate ja kolmandate isikute menetluskuludele esitanud. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-16). Kohus, analüüsinud iseseisva nõudeta kolmanda isiku V P menetluskulude kindlaksmääramise avaldust leiab, et V P menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus on seisukohal, et lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot (sh käibemaks) on põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga (nr 3-2-1-93-13 ja nr 3-2-1-115-13) ning toimingutele kulunud aeg 11 h vastab tsiviilasja keerukusele ja mahule. Kohus määrab V P menetluskulud kindlaks summas 1320 eurot (sh käibemaks) ja mõistab need välja hagejalt. Kohus, analüüsinud iseseisva nõudeta kolmandate isikute O Š, M K ja A Pi menetluskulude kindlaksmääramise avaldust leiab, et nende menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on osaliselt põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Esmalt märgib kohus, et 04.06.2018 esitatud määruskaebus 18.05.2018 Harju Maakohtu määruse peale (kolmandate isikute kaasamine) jäeti rahuldamata Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2018 määrusega. Sellest tulenevalt kuuluvad vastava määruskaebusega seonduvad kulud maha arvamisele O Š, M K ja A Pi menetluskuludelt. Kohus arvestab maha seega riigilõivu summas 50 eurot ning 10.05.2018 ja 04.06.2018 (kd III, tl 74) märgitud toimingutega (3,5 h) seotud kulud – 576,80 eurot (50 + 526,80 (sh käibemaks). Protokolli järgi kestis 30.01.2019 kohtuistung 1,6 h, kuid antud avalduses on märgitud ajakuluks 1,7 h. Kohus vähendab sellest tulenevalt lepingulise esindaja ajakulu 0,1 h võrra. Kohus on seisukohal, et lepingulise esindaja toimingud ülejäänud osas on tsiviilasja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud ja vajalikud olnud. Kohus märgib, et menetluskulude suuruse ja põhjendatuse määramisel pole kohus seotud menetlusosaliste seisukohtade ja vastuväidetega ning kohtu hinnangul ei anna kostjate I ja II vastuväited vähendada lisaks eeltoodule kõnealuseid menetluskulusid. Ühtlasi märgib kohus, et arvestades tsiviilasja iseloomu tuleb pidada lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu määraks 144 eurot (sh käibemaks; Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-93-13 ja nr 3-2-1-115-13). Eeltoodust tulenevalt määrab kohus lepingulise esindaja toimingute põhjendatud ajakuluks kokku 25,3 h (28,9-3,6). Kohus määrab O Š, M K ja A Pi menetluskulud kindlaks summas 3643,20 eurot (sh käibemaks) ja mõistab need välja hagejalt. O Š, M K ja A P on lisaks palunud hagejalt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus rahuldab vastava O Š, M K ja A Pi taotluse

TsMS § 177 lg 4 alusel. Kohus märgib selgitavalt, et kuivõrd O Š, M K ja A P on menetluses esitanud seisukohad ühiselt ühe lepingulise esindaja kaudu, siis on põhjendatud neid käsitleda solidaarvõlausaldajatena (VÕS § 73 lg 1), kellele tuleb hagejal tasuda menetluskulud solidaarselt. Kohus, analüüsinud kostja I menetluskulude kindlaksmääramise avaldust leiab, et nende menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on osaliselt põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Kohus märgib esmalt, et kahe lepingulise esindaja kasutamine pole keelatud, kuid sellest ei tulene isikule õigust nõuda automaatselt kahe lepingulise esindaja kulusid kohustatud poolelt. Kohus on seisukohal, et antud tsiviilasi polnud sedavõrd keerukas ega mahukas, mis tinginuks vältimatu vajaduse kaasata kaks lepingulist esindajat. Sellel põhjusel lähtub kohus kulude põhjendatuse määramisel ühe lepingulise esindaja põhjendatud kuludest. Kohus märgib, et avalduse kohaselt on kostja I lepinguline esindaja kulutanud perioodil 20.02.2018-16.04.2018 kliendiga suhtlemise, materjalide analüüsi ja kolmandate isikute kaasamise taotlusega seoses 27 h ja 15 minutit. Kohus on seisukohal, et arvestades tsiviilasja iseloomu, mahtu ja keerukust ning lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, ei saa pidada nimetatud toimingutele sellist ajakulu põhjendatuks. Kohtu hinnangul tuleb nimetatud toimingutele põhjendatud ajakuluks lugeda 12 h, mille jooksul peaks advokaadi kvalifikatsiooniga isik suutma näidatud toimingud teostada ja kohtule esitatud mahus dokumendid koostada. Avalduse kohaselt on lepinguline esindaja kulutanud perioodil 23.01.2019-30.01.2019 kohtuistungiks ettevalmistumisele ja 30.01.2019 kohtuistungil osalemisele kokku 10 h ja 30 minutit. Protokolli järgi kestis istung 1,6 h. Kohus on seisukohal, et puudub mõistlikult arusaadav põhjus, millised dokumendid või asjaolud antud tsiviilasjas oleksid advokaadi kvalifikatsiooniga esindajale sellist ajakulu istungiks ettevalmistumisel põhjustanud. Kohus leiab, et selline ajakulu on põhjendamatu tsiviilasja iseloomu arvestades ning on seisukohal, et kohtuistungiks ettevalmistumisel põhjendatu ajakuluks tuleb lugeda 2 h. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus põhjendatud ajakuluks istungiks ettevalmistumisel ja istungil osalemiseks kokku 3,6 h (2+1,6). Avalduse kohaselt on lepinguline esindaja kulutanud kostja I lõplike seisukohtade koostamisele 8 h. Kohus märgib, et lõplikes seisukohtades on esitatud varsemalt avaldatud seisukohad ning selle koostamine ei eeldanud uute asjaolude analüüsi ega uute tõendite hindamist. Sellest tulenevalt loeb kohus vastava toimingu põhjendatud ajakuluks 4 h. Kokku vähendab kohus kostja I lepingulise esindaja toimingute ajakulu 26,15 h ning määrab põhjendatud ajakuluks kokku 44,35 h. Põhjendatud menetluskulude suuruseks määrab kohus 6386,40 eurot (sh käibemaks; 44,35x144). Kostja I on lisaks palunud hagejalt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus rahuldab vastava kostja I taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel. Kohus, analüüsinud kostja II menetluskulude kindlaksmääramise avaldust leiab, et nende menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on osaliselt põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Kohus märgib, et avalduse kohaselt on kostja II lepinguline esindaja kulutanud hagiavalduse analüüsile ja hagile vastuse koostamisele kokku 19,25 h (5,25+4,5+9,5). Kohus on seisukohal, et arvestades tsiviilasja iseloomu, mahtu ja keerukust ning lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, ei saa pidada nimetatud toimingutele sellist ajakulu põhjendatuks. Kohtu hinnangul tuleb nimetatud toimingutele põhjendatud ajakuluks lugeda 10 h, mille jooksul peaks advokaadi kvalifikatsiooniga isik suutma näidatud toimingud teostada ja kohtule

esitatud mahus dokumendid koostada. Kohus vähendab seega lepingulise esindaja toimingute põhjendatud ajakulu 9,25 h ulatuses. Ülejäänud osas on kostja II lepingulise esindaja kulud ja muud menetluskulud kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud. Kohus märgib täpsustavalt, et menetluskulude hulka on põhjendatud arvestada lisaks lepingulise esindaja kuludele ka äriregistri päringu kulud 2 eurot (TsMS § 143 p 2). Kohus leiab, et tsiviilasja keerukust arvestades tuleb lugeda lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu määraks 144 eurot (sh käibemaks, Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-93-13 ja nr 3-2-1-115-13). Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostja II lepingulise esindaja kulude suuruseks 3024 eurot (sh käibemaks; 144x21 h). Kostja II menetluskulude suuruseks kokku koos äriregistri päringu kuluga määrab kohus 3026 eurot (sh käibemaks). Vastavas summas menetluskulud tuleb välja mõista hagejalt kostja II kasuks ja tasuda see Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid Osaühing (10231812) arvelduskontole nr EE352200221010267162. Kostja II on lisaks palunud hagejalt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus rahuldab vastava kostja II taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.