Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja võib esitada kohtuotsusele apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kajalt tuleb tasuda kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE062200221059223099 Swedbank AS-s, arveldusarvele nr EE571010220229377229 SEB Pank AS-s või arveldusarvele nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS-s. Maksekorralduse selgituse reale tuleb märkida selgelt ja arusaadavalt: Harju Maakohus, tsiviilasja number, milles kautsjoni tasutakse ja isiku nimi, kelle eest kautsjon tasuti. Maksedokument kautsjoni tasumise kohta või maksedokumendil olevad kõik andmed selle elektrooniliseks kontrollimiseks tuleb esitada kohtule. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Kohtuotsuse selgitused TsMS § 444 lg 3 järgi võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Käesoleval juhul peab kohus seoses hageja viivisenõude osalise rahuldamata jätmisega vajalikuks selgitada

järgmist. Hageja nõuab kostjalt mh sissenõutavaks muutunud viivist summas 332,28 eurot. Kohus leiab, et hageja viivisenõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja on hagis välja toonud, et hageja arvestab viivist 24.05.2016 sõlmitud laenulepingus nr Sr511819 sätestatud intressimäära alusel määras 50,35% aastas, 14.11.2016 sõlmitud laenulepingus nr Sr554986 sätestatud intressimäära alusel määras 46,12% aastas ja 23.02.2017 sõlmitud laenulepingus nr Sr580531 sätestatud intressimäära alusel määras 41,70% aastas. Hageja on hagiavalduses viidanud, et kuivõrd pooled ei ole viidatud laenulepingutes kokku leppinud kohalduva viivise määras, tuleb viiviste arvutamisel vastavalt VÕS § 415 lg-le 1 ja § 113 lg-le 1 lähtuda kokkulepitud intressimäärast. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, kuna viidatud laenulepingutest nähtub ka viivisekokkulepe vastavalt 0,14%, 0,13% ja 0,12% päevas. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et viidatud laenulepingutes on kokku lepitud kohalduvad viivise määras, mistõttu ei tule viiviste arvestamisel lähtuda lepingutes määratud intressi määrast. Edasi hindab kohus viidatud laenulepingutest tulenevat viivise kokkulepet. Viidatud lepingute punkti puhul on tegemist tüüptingimustega VÕS § 35 mõttes. Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Kohtu hinnangul on tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mida saab pidada tühiseks. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingu tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 32-1-118-05, 3-2-1-1-07, 3-2-1-2-08). Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 10.05.2016 otsuses nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Tühise tüüptingimuse korral saab võlausaldaja nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Käesoleval juhul sõlmis kostja lepingud tarbijana. 24.05.2016, 14.11.2016 ja 23.02.2017 tüüptingimustega laenulepingutes märgitud viivise määr ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (8% aastas), mistõttu on viidatud laenulepingute punkt tühine võlgnetavalt summalt päevas arvutatava 0,14%, 0,13% ja 0,12% suuruse viivise määra osas, sest viivisenõudega sellises määras on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna 0,14% suurune viivise määr päevas (51,1% suurune viivise määr aastas), 0,13% suurune viivise määr päevas (47,45% suurune viivise määr aastas) ja 0,12% suurune viivise määr päevas (43,8% suurune viivise määr aastas) on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat

regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. 280,25 euro tasumisega viivitamisel võlgneb kostja hagejale viivisena perioodil 08.09.2016 – 04.04.2018 35,24 eurot. 259,49 euro tasumisega viivitamisel võlgneb kostja hagejale viivisena perioodil 29.06.2017 – 04.04.2018 15,92 eurot. 60,81 euro tasumisega viivitamisel võlgneb kostja hagejale viivisena perioodil 10.07.2017 – 04.04.2018 3,59 eurot Seega tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis summas 54,75 eurot. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ja neid kulusid tõendavad dokumendid, milledest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks hagimenetluses tasutud riigilõiv summas 200 eurot ning õigusabikulud summas 950 eurot, kokku 1150 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 139 lg 1 kohaselt on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on õigusabikulu summas 950 eurot selgelt põhjendamatu. Hinnates asjas esitatud materjale ja asja keerukust ning arvestades, et kohus rahuldas hagi eelmenetluses tagaseljaotsusega, kuna kostjale ei olnud võimalik isiklikult menetlusdokumente kätte toimetada ning kostja ei vastanud kohtu määratud tähtajaks kohtule, ei saa hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud olla suuremad kui 150 eurot. Kohus leiab, et nii riigilõivu kui ka osaliselt õigusabikulu näol on tegemist põhjendatud kulutustega ja need tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku summas 350 eurot. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudselt 73% ulatuses, peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 73% ulatuses kostja ja 27% ulatuses hageja kanda. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena 255,5 eurot (s.o 350 eurost 73%). TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.