Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2) Välja mõista aktsiaselts Rublalt (likvideerimisel) Flinty OÜ kasuks 06.03.2014 laenulepingust nr 1/14 tulenevalt laenusumma 550 000 eurot, perioodil 06.09.2016 – 01.03.2018 sissenõutavaks muutunud viivis 297 000 eurot, viivis põhinõudelt (550 000 eurot) alates 02.03.2018 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem, kui põhinõude (550 000 eurot) summa. 3) Rahuldada Flinty OÜ taotlus ja tagastada Flinty OÜ poolt hagi esitamisel enamatasutud riigilõiv 2 227,50 eurot. Tagastamisele kuuluv riigilõiv 2 227,50 eurot kanda Flinty OÜ arveldusarvele EE827700771000510654 AS-s LHV Pank, makse tegemisel märkida selgitusse „enamtasutud riigilõivu tagastamine tsiviilasjas nr 218-3377“. 4) Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud aktsiaselts Rubla (likvideerimisel) kanda. Mõista aktsiaselts Rublalt (likvideerimisel) Flinty OÜ kasuks välja maakohtus kantud menetluskulude hüvitis 4 858 eurot ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude hüvitis 2 794 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue

Kostja vastuväited

Isegi kui nõustuda kostja seisukohaga, et intressi maksmises pärast laenu tagastamise tähtaja saabumist väljendus kostja tahteavaldus muuta laenuleping tähtajatuks, tuli kostja tahteavaldust tõlgendada mõistliku isiku arusaama järgi. Mõistlik laenuandja ei mõistaks kostja poolt intressi tasumist pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist tahteavaldusena muuta laenuleping tähtajatuks. Kuivõrd hagejale ei olnud arusaadav kostja tahe laenuleping tähtajatuks muuta, ei saanud hageja kostja tahteavaldust aktsepteerida vaikimisega VÕS § 20 lg 3 mõttes. Kohtu ette toodud asjaoludest nähtus, et 06.03.2014 laenuleping oli poolte esmakordne laenuleping. Pooled ei väitnud, et nad on ka varem laenulepinguid sõlminud ja muutnud neid kaudsete tahteavaldustega, vaikimise või tegevusetusega. Seega ei saanud kostja vaikimisele omistada nõustumuse tähendust ka poolte varasemale praktikale tuginedes. Kostja väide, et laenuleping oli poolte kokkuleppel muutunud tähtajatuks, oli vastuolus kostja käitumisega. Nimelt lõpetas kostja intressi maksmise alates 2016. aasta oktoobrist. Kuid juhul, kui laenuleping oli muutunud tähtajatuks, pidanuks kostja hagejale intressi käesoleva ajani maksma. Kuivõrd kostja ei tõendanud, et pooled leppisid kokku muuta 06.04.2014 laenuleping tähtajatuks, ei olnud olulised kostja väiteid, et hageja ei saanud VÕS § 13 lg 3 alusel tugineda sellele, et laenulepingu p 10.2 järgi võis lepingut muuta ainult kirjalikult. Kuivõrd 06.04.2014 laenulepingu p-i 2.1 järgi pidi kostja laenu 550 000 eurot tagastama hiljemalt 06.03.2015, kostja laenu tähtaegselt ei tagastanud, tuli hageja nõue rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja laenusumma 550 000 eurot VÕS § 396 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel. Hageja sissenõutavaks muutunud 297 000 euro suuruse viivisenõude osas leidis kohus, et seda tuli vähendada seaduses sätestatud viivisemäärani, s.o 65 298 euro 45 sendini. Nimelt oli hageja nõutav viivis 297 000 eurot objektiivselt võetuna väga suur summa, sedavõrd suur viivis ei kandnud enam kompensatsioonilist ega eeldatavat kahju väljendavat iseloomu, hageja ei tõendanud, et talle oleks kostja käitumise tõttu tekkinud kahju, kostja oli likvideerimisel olev äriühing, mille varaline seis ei olnud hea ning arvestades hageja nõutavaid summasid ei olnud kostja pankrotistumine välistatud, kostjalt perioodi 06.09.2016-01.03.2018 eest nõutava viivise vähendamine seaduses sätestatud määrani ei riivanud ülemäära hageja õigusi ja kaitses kostja huve. Lisaks tuli kostjalt hageja kasuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel laenusummalt 550 000 eurot välja mõista viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest 02.03.2018 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem, kui põhinõude (550 000 eurot) summa. Menetluskulud tuli TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 72% ulatuses kostja kanda ja 28% ulatuses hageja kanda. Kostja põhjendatud menetluskulude suurus oli 1 403,68 eurot ning hageja menetluskulude suurus oli 4 858 eurot. Arvestades hagi rahuldamise proportsiooni ja vastastikuste nõuete tasaarvestamist, tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 3 104 euro 73 sendi ulatuses. Kostja apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus lahendi tegemisel õigusnorme ja hindas ebaõigesti mitmeid tõendeid. Maakohus leidis valest, et kostja käitumisest ei saanud järeldada tema tahteavaldust laenu tagastamise tähtaja muutmiseks ning jättis oma seisukoha sisuliselt põhjendamata. Intressi tasumise jätkamine oli käsitletav tahteavaldusena laenulepingu muutmiseks. Kostja ei jätkanud intressimaksete tasumist pelgalt paar kuud, vaid 16 kuud. Kohus leidis ebaõigesti, et intresside tasumine kostja poolt pärast algselt kokkulepitud laenu tagastamise tähtaja möödumist kujutas endast sooritust laenulepingu täitmiseks, mis ei sisaldanud üldse mingit tahteavaldust lepingu muutmiseks. Selline käsitlus oli selges vastuolus Riigikohtu seisukohaga VÕS § 397 tõlgendamisel. Samuti eksis maakohus, kui leidis, et mõistlik laenuandja ei pidanud mõistma kostja käitumist tahteavaldusena laenulepingu tähtaja muutmiseks. Eeldada tuli, et mõistlik laenusaaja on teadlik intressi olemusest ning seega ka asjaolust, et pärast kokkulepitud laenu tagastamise tähtaega ei saa intressi enam arvestada. Seetõttu, kui laenusaaja jätkab intresside tasumist pärast algselt kokkulepitud laenu tagastamise tähtaja möödumist, võib mõistlik laenuandja teha sellest üksnes kaks alternatiivset järeldust: kas kostja (laenusaaja) soovib laenu tagastamise tähtaega pikendada või teeb laenusaaja intressimakseid ekslikult. Kuna kostja jätkas intressimaksete tasumist pärast laenu tagastamise tähtaja saabumist regulaarselt 16 kuu jooksul, ei saanud hageja mõistlikult võttes eeldada, et tegemist on kostjapoolse eksimusega. Järelikult sai hageja mõista kostja käitumist üksnes tahteavaldusena laenu tagastamise tähtaja muutmiseks. Samuti leidis maakohus vääralt, et hageja ei andnud nõustumust laenulepingu tähtaja muutmiseks. Hageja pidi mõistma kostja käitumist (intresside tasumise jätkamist) tahteavaldusena laenulepingu tähtaja muutmiseks ja aktsepteeris vaikimisi. Arvestades eelnevat ja asjaolu, et pooled ei leppinud laenu tagastamise tähtaja muutmisel kokku uues laenu tagastamise tähtajas, tuli järeldada, et laenuleping oli muutunud tähtajatuks. Asjaolu, et kostja tasus hiljem intressimakseid vaid kuni 2016. aasta septembrini, oli hilisem asjaolu, millega ei saanud tahteavalduse tõlgendamisel arvestada. Kuivõrd hageja ei olnud tähtajatut laenulepingut üles öelnud, ei olnud laenu tagastamise kohustus muutunud sissenõutavaks ning puudus alus ka viivist nõuda. Kui ka lähtuda maakohtu seisukohast, et pooled ei leppinud kokku laenulepingus sätestatud laenu tagastamise tähtaja muutmises, puudus hagejal õiguslik alus kostjalt intressi nõudmiseks pärast nimetatud tähtpäeva saabumist ning kostja tasutud intressid 99 000 eurot tulid arvestada laenusumma katteks. Sellisel juhul ei saanud kostjalt põhivõlgnevusena välja mõista rohkem kui 451 000 eurot. Hageja apellatsioonkaebus

Kostja ei tõendanud praegusel juhul viivisenõude ebamõistlikkust. Ta ei näidanud üles vähimatki tahtmist oma laenulepingust tulenevaid kohustusi täita ega avaldanud soovi lepingu rikkumist heastada. Vastupidi, ta väitis, et leping muutus tähtajatuks, millega rikkus jämedalt hea usu põhimõtet. Samuti ei põhjendanud kostja mõjuvalt viivitust. Veel enam, selle aja jooksul, mil kostja viivitas laenusumma tagastamisega, oleks hageja saanud sõlmida vähemalt kolme kohusetundlikuma võlausaldajaga samasuguse laenulepingu ning teenida selle pealt tulu. Viivisemäär 0,1% päevas ei olnud ebamõistlikult kõrge. Selline viivis kandis tagatisfunktsiooni. Seega, kuigi hageja ei tõendanud kahju kandmist kostja lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu, ei andnud see Riigikohtu praktika kohaselt automaatselt alust viivist vähendada. Arvestada tuli ka asjaoluga, et laenulepingu p-i 5.1 kohaselt kohustus kostja lepinguliste kohustuste tagamiseks seadma registerpandi Aktsiaselts Meieri Transpordile kuuluvale 29-le transpordivahendile, kuid ei teinud seda. Seega täitis tagatisfunktsiooni vaid viivis. Üleüldse oli arusaamatu, miks pidi kostja kahju tõendama. Tegu oli äriühinguga, kelle eesmärgiks oli teenida tulu. Oli ilmselge, et kostja lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu tekkis hagejal varaline kahju saamata jäänud tulu näol. Viivise suure suuruse tingis kostja enda käitumine. Praegusel juhul ei olnud kohtupraktika seisukohalt tegu ühegi erandliku olukorraga, mil tuleks viivise suuruse hindamisel lähtuda võlgniku majanduslikust seisukorrast, sest pooled olid juriidilised isikud, kellel ei saanud olla alaealisi lapsi või kes ei saanud olla tsiviilteovõimetud isikud. Maakohus asus ilma ühegi dokumentaalse tõendita seisukohale, et kostja majanduslik seisukord oli halb. Ainuüksi fakt, et kostja oli likvideerimisel ettevõte, ei andnud automaatselt alust järeldada, et ta oleks majanduslikult kehvas seisus. Viivisesumma ei olnud liiga suur, sest ei ületanud põhinõuet. Vastused apellatsioonkaebustele

Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Esmalt vastab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse väidetele. Maakohtus ei vaielnud pooled selle üle, et 06.03.2014 sõlmitud laenulepingu nr 1/14 alusel andis hageja kostjale laenu 550 000 eurot tagastamise tähtajaga hiljemalt 06.03.2015 ning kostja laenu tähtaegselt tagasi ei maksnud, vaid kandis 2016. aasta septembrini hagejale üle summasid, mille selgitustesse märkis „laenuleping nr 1/14 intressid“. Apellatsioonkaebuses kordab kostja suures osas juba maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on otsuses nendele hinnangu juba andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega selles osas ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt laenuleping muutus poolte kokkuleppel tähtajatuks. Pooled olid kokku leppinud, et lepingu p 7.1 kohaselt peavad pooltevahelised lepinguga seotud teated olema esitatud kirjalikus või elektroonilises vormis, välja arvatud juhtudel, kui sellised teated on informatsioonilise iseloomuga, mille edastamisel teisele osapoolele ei ole õiguslikke tagajärgi (t lk 6-7). Asjas ei leidnud tõendamist, et pooled oleksid kirjalikus või elektroonilises vormis vastava kokkuleppe sõlminud. Samuti ei ole põhjust lugeda laenulepingut muutunud tähtajatuks seetõttu, et hageja talus peale laenulepingu tähtpäeva saabumist pikema aja jooksul intresside tasumist ega nõudnud kostjalt laenusumma tagastamist. Kostja esitatud pangakonto väljavõttes, mis kajastab intressi tasumist perioodil jaanuar 2015 kuni september 2016 (t lk 31), puuduvad makse juures selgitused, mille alusel saaks kostja käitumist mõista tahteavaldusena muuta laenulepingut tähtajatuks. Nõustuda saab hagejaga, kes kinnitas, et talle ei olnud arusaadav kostja tahe laenulepingut tähtajatuks muuta. Samuti selgitas hageja, et kuna tegemist oli esimese pooltevahelise lepinguga, ei saanud väita, et pooltel oli kujunenud praktika muuta lepinguid kaudsete tahteavaldustega, vaikimise või tegevusetusega. Lisaks muudab kostja väite laenulepingu tähtajatuks muutumise kohta ebausutavaks intressi maksmise lõpetamine oktoobrist 2016. Kostja versioon oleks olnud usutav, kui ta oleks maksnud intressi käesoleva ajani. Asjaolu, et hageja ei nõudnud laenu tagastamise tähtaja saabumisel raha tagastamist, ei oma vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et 06.03.2014 laenuleping ei muutunud tähtajatuks. Ebaõige on ka kostja alternatiivne seisukoht juhtumiks, kui kohus leiab, et pooled ei leppinud kokku laenulepingus sätestatud laenu tagastamise tähtaja muutmises. Nimelt arvas kostja, et pärast laenulepingu lõppemist kuni 2016. aasta septembrini tasutud summad tulid arvestada laenusumma katteks ja selle võrra rahuldatavat põhinõuet vähendada. Pooled leppisid vaidlusaluses laenulepingu p-s 2.3 kokku mh selles, et kõik lepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed tuleb tasuda järgmiselt: esmalt viivised, seejärel leppetrahvid, tähtajaks tasumata intressid alates varasemast võlgnevusest ja tähtajaks tasumata laenusumma alates varasemast võlgnevusest (t lk 6). Seega olid need summad lepingu järgi käsitletavad viivisemaksetena. Eelnev ei mõjuta lahendi resolutsiooni, sest hageja nõudis kostjalt kohtu kaudu viivist alates 06.09.2016 ja kokkulepitud viivisemäär (0,1% päevas ehk 36,5% aastas tasumata

laenusummalt) oli oluliselt suurem, kui intressimäär (12% aastas tagasi maksmata laenusummalt), millest juhindudes tegi kostja hagejale makseid perioodil jaanuar 2015 kuni september 2016. Järgnevalt vastab kohus hageja apellatsioonkaebuse väidetele. Ringkonnakohus nõustub hageja apellatsioonkaebuse väidetega ja leiab, et maakohus vähendas põhjendamatult viivist ja jättis hagi ebaõigesti 231 701 euro 55 sendi saamiseks rahuldamata. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 113 lg-s 8 ja § 162 lg-s 1 sätestatud materiaalõiguse norme. Hageja palus hagiavalduses välja mõista kostjalt ajavahemikus 06.09.2016-01.09.2018 sissenõutavaks muutunud viivis 297 000 eurot. Maakohus pidas viivise summat suureks ja vähendas seda 65 298 euro 45 sendini, mis kujunes lähtuvalt seadusjärgsest viivisemäärast. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvestades kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled olid laenulepingu p 4.1 kohaselt kokku leppinud, et juhul kui laenusaaja ei tagasta laenusummat tähtaegselt, on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist 0,1% tähtajaks tagastamata laenusummalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Pooltel ei olnud keelatud kokku leppida seadusjärgset viivist ületavas viivisemääras. Kostja taotles viivise vähendamist põhjendustel, et arvestatud viivis on objektiivselt suur ja kostja on alates 2014. aasta novembrist likvideerimisel ning laenu tagastamata jätmine ei põhjustanud hagejale kahju. Ringkonnakohus leiab, et ükski kostja väidetest ei anna alust vähendada hageja poolt nõutavat viivist. Viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Lepingus kokkulepitud viivisemäär ei ole ebamõistlikult suur. VÕS §-s 162 sätestatud poolte majandusliku seisundi arvestamine ei tähenda seda, et viivist tuleks vähendada ainuüksi sel alusel, et hageja on kostjast majanduslikult paremas seisus. Hageja on äriühing, kelle eesmärgiks on teenida tulu ja kostja poolt laenu tagastamata jätmisel tekkis hagejal kahju saamata jäänud tulu näol. Kuigi pooled olid lepingu p-s 5.1 leppinud kokku lepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks seada registerpant AS-le Meieri Transport kuuluvale 29 transpordivahendile, siis hageja väitel seda ei tehtud, mistõttu täidab tagatisfunktsiooni vaid viivis ja vaid see saab mõjutada kostjat laenusummat tagastama. Kohus ei nõustu kostjaga, et viivist tuleks vähendada seetõttu, et kostja on otsustanud äriühingu likvideerida. Viivise summa suurus, mida kostja peab ebamõistlikuks, on tingitud kostja enda käitumisest ja selle vähendamiseks ei ole praeguse vaidluse asjaolusid arvestades alust. Menetluskulud

Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamise ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ka apellatsioonikohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtus kandis hageja menetluskulusid menetluskulude nimekirja kohaselt 3 100 eurot (käibemaksuta), millest riigilõiv oli 2 100 eurot ja lepingulise esindaja tasu 1 000 eurot (käibemaksuta). Lepinguline esindaja tutvus materjalidega, kujundas õigusliku positsiooni ja koostas apellatsioonkaebuse (3 tundi 40 minutit, 430 eurot), koostas kostja apellatsioonkaebusele vastuse (1 tund 40 minutit, 200 eurot), sõitis kohtuistungile (5 tundi, 250 eurot) ja osales kohtuistungil (1 tund, 120 eurot). Seejuures oli lepingulise esindaja tunnitasu dokumentide koostamisel ja istungil osalemisel 120 eurot (käibemaksuta) ja Tartust Tallinnasse sõitmise ajal 50 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 2 100 eurot oli põhjendatud menetluskulu, mis tuli vastaspoolelt tervikuna välja mõista. Samas hageja kulutused lepingulisele esindajale olid põhjendatud osaliselt. Nimelt võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu. Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus. TsMS-i vastavad paragrahvid ei võimalda aga mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. TsMS § 217 lg 6 kohaselt on esindaja käitumine ja teadmine võrdsustatud menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Kuivõrd TsMS § 144 p 2 järgi ei ole menetluskuluks menetlusosalise sõidu ajakulu, ei ole seda ka esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu (vt ka Riigikohtu 12.06.2013 määrust asjas nr 3-2-1-64-13, p 13). Seega ei loe ringkonnakohus põhjendatud lepingulise esindaja kuluks, mis on võimalik vastaspoolelt välja mõista, lepingulise esindaja ajakulu kohtuistungile sõitmiseks (5 tundi tunnitasuga 50 eurot). Otsese sõidukulu hüvitamist hageja ei palunud. Kuivõrd kohtuistung kestis 32 minutit, oli ülemäärane ka 28 minutit õigusabi osutamist kohtuistungil (menetluskulude nimekirja järgi osutati hagejale õigusabi kohtuistungi 1 tund). Ülejäänud kulud oli taotluses märgitud ulatuses vajalikud ja põhjendatud. Lähtudes eelnevast ja asjaolust, et hageja kinnituse kohaselt on ta käibemaksukohustuslane (vt ka TsMS § 174 lg 10), tuleb vastaspoolelt hageja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulu 2 794 eurot (2 100 + 430 + 200 + 64). /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.