Mõista YY-lt välja XX (X) kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 112 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb YY-l tasuda XX-le alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Jätta rahuldamata XX taotlus YY apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja 1(5)
Tsiviilasi nr: 2-17-18071 taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja ja kostja vahel olid 2009a. juunist koostöö ja selle järgi kudus hageja villaseid tooteid ja müüs need kostjale. Hageja kootud tooteid müüs kostja Tallinnas Müürivahe tänaval. Hageja andis kostjale kaubad üle, dateerides neid paberkandjal, kostja kirjutas alla. Hageja kirjutas andmed ka oma paberitele (märkmikusse). Kaupade hinnas leppisid pooled kokku jooksvalt. Kui kaubad olid müüdud, sai hageja raha. 2009.a. lõpust alates tekkis kostjal hageja ees võlg. Pooled jätkasid koostööd. 25.05.14 koostasid pooled võlakirja, mille järgi on kostja kinnitanud, et on saanud laenu 5000 eurot ja kohustub selle ära tasuma 01.01.2017. Lisaks jäi kostja võlgu veel 325 eurot. Poolte koostöö jätkus samamoodi, andmed dateeriti kirjalikult. Kas siis ei tasunud kostja müüdud kauba eest. Viimase kauba andis hageja kostjale üle 13.09.14, mille järgi jäi saldo veel 754 eurot kostja kahjuks, 06.10.17 võttis hageja tagasi kostjalt tooteid 210 euro väärtuses, kostja saldo tema kahjuks jäi 542 eurot (754-210). Kostja ei ole tasunud ei võlatunnistuse järgset võlga ega võlga, mis oli tekkis lisaks võlatunnistuse järgsele võlale, vastavalt 325+542 eurot, kokku 867 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 5867 eurot, hagi esitamise aja seisuga viivise 332,05 eurot ja alates 02.12.2017 viivise VÕS § 113 lg 1 II lause järgi põhivõlalt kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Poolte vahel oli komisjonileping, koostöö oli 2009-2014 sügiseni. Ei ole õige hageja väide, et sõlmiti mitmeid müügilepinguid, kostja pole omandanud hageja tooteid. Kostja tasus nõuetekohaselt hagejale raha, sest hageja tõi pidevalt kostjale kauba müügiks. Et võlg tekkis 2009.aastast, siis on ebaselge, miks hageja edasi võimaldas kostjal kaupa müüa. Hageja tõenditest ei nähtu, mis kaubaga on tegu. Hageja on märkinud, et võlakiri sõlmiti 11. mail ja 25. mail, kuid kostja võlakirja eksemplaril on märge
20.09.14.Hageja sai pettuse teel võlakirjale kostja allkirja ja poolte vahel koostöö ei jätkunud. Hageja pole tõendanud, et kostja oleks laenu saanud. Hageja tõi 20.09.14 trükitud tekstiga dokumendid, täitis ise dokumendid ja käskis kostjal panna allkirja. Alles koju jõudes luges kostja, millele ta oli allkirja pannud. Kostja sai kokku paar päeva hiljem hagejaga, kes ütles, et võib uue dokumendi kirjutada, ent kostja polnud nõus millelegi alla kirjutama. Kostjal polnud mingit võlga enne võlakirja koostamist 20.09.14 ega raha laenuks saanud. Ei ole tõendeid, et sõlmitud oleks deklaratiivne võlatunnitus. Võlatunnistus on fabritseeritud. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Võlakirjast tulenev nõue on aegunud. Selle tõttu ei saa nõuda ka viivist. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5 867 eurot, viivise 332,05 eurot ja alates 01.12.2017 viivise arvestatuna põhivõlalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse
2(5)
Tsiviilasi nr: 2-17-18071 tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 450 eurot ja 1 881,55 eurot.
4.Otsuse põhjenduste kohaselt oli poolte vahel sõlmitud komisjonileping. 25.05.14 koostasid pooled võlakirja, milles kostja kinnitas, et on saanud laenu 5000 eurot ja kohustub selle ära tasuma 01.01.2017. Hageja tõendas enda vande all antud seletustega, esitatud märkmiku ja sedelite väljavõtetega kohtule, et pooled kujundasid oma võlasuhte ümber laenuks VÕS § 392 lg 2 järgi. Võlatunnistuses sisaldus komisjonilepingust tulenev kostja võlg perioodi juuni 2009 -25.05.2014 eest. Kohtu hinnangul ei ole märgitud võlasumma nimetatud perioodil ebausutav ega ebamõistlik nagu on kostja on väitnud. Nagu kohus märkis, tegutsesid pooled ärilistel eesmärkidel, mistõttu kostja väide, et pole usutav, et sellise võla puhul oleks hageja koostööd teinud kostjaga ja andnud talle kaupa müügiks, ei tähenda, et poolte koostöö ei võinuks kesta. Kostja ise on oma vastuses kinnitanud, et koostöö kestis 2014.a. sügiseni Kostja väited, et tegemist on fabritseeringuga või et see tunnistus on temalt saadud pettusega, ei ole usutavad, sest kostja ütles ise 23.05.18 ja 17.10.2018 istungitel, et ta kirjutas võlakirjale alla selle sisu lugemata, kandes sellega äris tegutseva isikuna ise kohustuse võtmisest tulenevaid riske.
5.Kostja väide, et võlatunnistusest tulenev nõue on aegunud, ei ole õige, sest kohustus tuli täita 01.01.17. Hagi on kohtule esitatud 01.12.2017 ehk enne 3-aastase aegumistähtaja möödumist ning hageja võlatunnistusest tulenev nõue ei ole aegunud.
6.Hageja seletustest vande all, samuti esitatud sedelite ja märkimiku väljavõtetest nähtuvalt (t/l 8-13, 68-69) jäi kostja võlakirja andmise ajal 25.05 lisaks võlakirjas märgitule veel võlgu 325 eurot. Samuti nähtub seletustest vande all ning sedelite ja märkmiku väljavõtetest, et poolte koostöö jätkus 2014.a. septembris, kui kostja jäi võlgu veel 752 eurot, millest hageja arvestas maha tagasisaadud kauba maksumuse 210 eurot. Seletuste kohaselt lõppes koostöö kostjaga 2014. oktoobris kui hageja võttis kostjalt ära viimased kaubad. Seega on asjas tõendatud hageja väide, et pooled jätkasid komisjonilepingu täitmist 2014 septembris ja seda ei vaidlustanud kostja ka oma vastuses (vastuse p 2.1). Apellatsioonkaebus
7.Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, paludes teha uus õiglane otsus. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kirjutas ta võlatunnistusele alla ilma sellel olevat teksti lugemata. Hageja ütles, et võlatunnistusel on kirjas kostja võla suurus hagejale. Kostja on seisukohal, et ta ei ole hagejale 5 000 eurot võlgu. Vastustaja seisukoht
8.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata või selle läbivaatamisel jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ta ei korda neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6.
10.TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
3(5)
Tsiviilasi nr: 2-17-18071
11.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et menetlus- ja materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud.
12.Apellatsioonkaebuses toob kostja esile, et võlakirja allkirjastades ei tutvunud ta selle sisuga. Samas ei saa vaidluse all olla see, et võlakirja allkirjastamisel teadis kostja, et selle sisuks on dokumenteerida kostja võlg hageja eest, sest kostja väidete järgi apellatsioonkaebuses teatas hageja talle, et võlatunnistus sisaldab kostja võlgnevust hageja ees.
13.Menetluses vaidles kostja vastu hageja väitele, et tal on võlgnevus hageja ees. Maakohus selgitas 21.02.2018 kirjaga pooltele (tlk 45), et kuna asjas on esitatud võlatunnistus, siis on kostja kohustus tõendada, et võlga pole tekkinud, see on lõppenud või täidetud. Samuti selgitas kohus kostjale, et kui kosta arvates oli poolte vahel komisjonileping, siis juhul, kui kostja väidab, et ta on oma lepingujärgsed kohustused täitnud, siis on kostja kohustus seda tõendada. Kohus täitis selgitamiskohustust ka 23.05.2018 istungil nagu nähtub istungi protokollist (tlk 62). Kostja esitas 06.06.2018 menetlusdokumendiga tõendeid, kuid kui kohtuistungil nimetatud tõendeid uurima hakati ning tõenditest nähtuvalt oli kostja lühikeste ajavahemike jooksul 3000 euro eest kaupa saanud, siis palus kostja nimetatud tõendid toimikust eemaldada (tlk 81). Seega ei esitanud kostja tõendeid, mis oleks hageja poolt esitatud tõendid ümber lükanud või vähemalt nende veenvuse kahtluse alla seadnud.
14.Menetluses väitis kostja, et -Hageja sai temalt võlatunnistusele allkirja, kuna survestas teda allkirja andma. Kostja sai aru, et ta annab allkirja selle kohta mis fikseerib kostja käes oleva ja müümata kauba väärtuse (tlk 59 pöördel), -Hageja sai võlatunnistusele kostjalt allkirja pettusega (tlk 71 pöördel), -Kostja pani ühel päeval lauale paberi ja palus alla kirjutada, kostja küsis, mis paber see on ja hageja vastas, et võlg. Kostja allkirjastas paberi aga ei lugenud seda läbi (tlk 80 pöördel).
15.Eeltoodust tulenevalt on kostja menetluses esitanud võlatunnistuse allkirjastamise asjaolude kohta erinevaid väiteid. Kuivõrd kostja ei ole esile toonud konkreetseid asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et võlakirja saamiseks survestas hageja kostjat TsÜS § 96 mõttes või sai allkirja võlakirjale pettusega TsÜS § 94 mõttes, samuti ei ole tehingut tühistatud, siis leidis maakohus õigesti, et kostja väited võlatunnistuse võltsimise või pettusega saamise kohta ei ole põhjendatud.
16.Maakohus leidis põhjendatult ka seda, et hageja põhinõue 5 000 euro osas ei ole aegunud. Võlatunnistuse järgi kohustus kostja hagejale tasuma 5 000 eurot hiljemalt 01.01.2017. Seega muutus 5 000 euro suurune nõue sissenõutavaks 02.01.2017. Hagi esitati kohtusse 01.12.2017, seega ei ole TsÜS § 147 lg 1 järgi võlatunnistusest tulenev nõue aegunud.
17.Hagiavalduse kohaselt jäi kostja hagejale peale võlatunnistuse allkirjastamist võlgu veel 325 eurot ja 725 eurot, kuivõrd poolte koostöö jätkus. 25.05.2014 seisuga oli võlg lisaks võlatunnistuses fikseeritule veel 325 eurot ja ajavahemikul 25.0513.09.2014 tekkis täiendav võlgnevus 725 eurot. Hageja tõendas nimetatud muuhulgas oma arvepidamise väljavõttega (tlk 13) ja vande all antud seletustega. Hageja väidetest nähtuvalt lõppes poolte lepinguline suhe 06.10.2014, kui hageja võttis müügiks antud tooted kostja juurest müügilt summas 210 eurot. Hageja nõuab täiendavalt kostjalt 867 eurot, sh 325 eurot võlgnevust, mis oli tekkinud juba 25. maiks 2014 ja võlgnevust summas 542 eurot, mis oli tekkinud ajavahemikul 25.0506.10.2014. TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgi aegumistähtaeg algab nõude
4(5)
Tsiviilasi nr: 2-17-18071 sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, lg 2 järgi nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda vastava kohustuse täitmist.
18.Pooled ei vaielnud maakohtus selle üle, et poolte vahel sõlmitud lepingu näol oli tegemist kestvuslepinguga, st hageja tõi aastate jooksul korduvalt kostja juurde müüki oma valmistatud tooteid, kostja müüs need edasi kolmandatele isikutele ja tasus hagejale raha. TsÜS § 154 lg 1 järgi korduvate kohustuste, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Hagist nähtuvalt tugineb hageja sellele, et summa 867 eurot muutus sissenõutavaks 2014.a, seejuures ei ole nimetatud nõue seotud lepingu lõppemisega. Kuna 867 euro nõude aegumine algas 01.01.2015 ja hagi esitati 01.12.2017, ei ole ka nimetatud nõue aegunud.
19.Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja leiab, et kostja apellatsioonkaebus ei vasta sisu ja vormi nõuetele. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Apellatsioonkaebuses vaidlustab kostja maakohtu otsuse ning selles esitatud väidetest on aru saada, et kostja soovib enda kasuks tehtavat otsust, vaidlustades maakohtu poolt tuvastatu mh võlatunnistuse andmise asjaolude osas. Asjaolu, et kostja ei ole vormistanud ega põhjendanud apellatsioonkaebust selliselt nagu seda teeks õigusteadmistega isik, ei anna alust apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks. Menetluskulude jaotus
20.Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on ta ringkonnakohtu menetluses kandnud menetluskulusid lepingulise esindaja poolt osutatud teenuste eest 112 eurot, ajakuluga 40 minutit tunnihinnaga 140 eurot. Ringkonnakohtu arvates on hageja lepingulise esindaja teenuse eest küsitav tunnihind ja osutatud teenuse ajakulu mõistliku suurusega ning seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 112 eurot. Hageja palus menetluskulude tasumisega viivitamisel välja mõista ka viivise ning see tuleb TsMS § 177 lg-st 4 juhindudes rahuldada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik