(Kostja endine lepinguline esindaja Mart Kuusk) Kohtuistung 17.10.2018, Tallinn, hageja T. S ja tema esindaja v.adv. Anneli Aab, A T
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista A T ́lt T S ́i kasuks põhivõlga 5867 eurot, viivist 332,05 eurot ja alates 01.12.2017 võlgnetavalt põhivõlalt viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.
3.Välja mõista A T ́lt T S ́i kasuks menetluskulude katteks lõivu 450 eurot ja lepingulise esindaja kulude katteks 1881,55 €, sh käibemaks.
4.Jätta A T menetluskulud tema enda kanda. Kostja 23.11.18 taotlused
5.Jätta menetlemata A T poolt 23.11.2018 esitatud taotlus riigi õigusabi saamiseks ja dokumendi väljanõudmiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb sellisel juhul esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Ringkonnakohus võtab
apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle põhjendused, seisukohad kostja vastustele (t/l 1-5)
1.Hageja ja kostja vahel olid 2009a. juunist koostöö ja selle järgi kudus hageja villaseid tooteid ja müüs need kostjale. Hageja kootud tooteid müüs kostja xxx tänaval. Hageja andis kostjale kaubad üle, dateerides neid paberkandjal, kostja kirjutas alla. Hageja kirjutas andmed ka oma paberitele (märkmikusse). Müüdud hinnas leppisid pooled kokku jooksvalt. Kui kaubad olid müüdud, sai hageja raha. 2009.a. lõpust alates tekkis kostjal hageja ees võlg. Pooled jätkasid koostööd. 25.05.14 koostasid pooled võlakirja, mille järgi on kostja kinnitanud, et on saanud laenu 5000 eurot ja kohustub selle ära tasuma 01.01.2017, so võlatunnistus. Varaseam võlasuhe on asendatud laenuga. Selle võlatunnistuse idee tuli kostjalt. Lisaks jäi kostja võlgu veel 325 eurot. Poolte koostöö jätkus sama moodi, andmed dateeriti kirjalikult. Kas siis ei tasunud kostja müüdud kauba eest. Viimase kauba andis hageja kostjale üle 13.09.14, mille järgi jäi saldo veel 754 eurot kostja kahjuks, 06.10.17 võttis hageja tagasi kostjalt tooteid 210 euro väärtuses, kostja saldo tema kahjuks jäi 542 € (754-210). Kostja ei ole tasunud ei võlatunnistuse järgset võlga, mida hageja nõudis ega võlga, mis oli tekkis lisaks võlatunnistuse järgsele võlale, vastavalt 325+542 €, kokku 867 €. Viivis võlalt on järgmine. Võlatunnistuse järgselt võlalt 5000 eurolt on hagi esitamise aja seisuga 01.12.2017 viivis seadusjärgses määras 332,05 €. Hageja palub lisaks viivisele 332,05 ja põhivõlale (5000 € + 867 €) välja mõista 02.12.2017 viivise seadusjärgses määras nii võlatunnistuse järgselt võlalt kui võlalt 867 € kuni kohustuse täitmiseni.
2.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 5867 eurot, hagi esitamise aja seisuga viivist 332,05 € ja alates 02.12.2017 viivist 21VÕS § 113 lg 1 II lause järgigu põhivõlalt kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud ja nendelt edaspidi arvestatava viivise palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused (t/l 37-41)
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta rahuldamata. Poolte vahel oli komisjonileping, koostöö oli 2009-2014 sügiseni. Ei ole õige hageja väide, et sõlmiti mitmeid müügilepinguid, kostja pole omandanud hageja tooteid. Kostja tasus nõuetekohaselt hagejale raha, sest hageja tõi pidevalt kostjale kauba müügiks. Et võlg tekkis 2009.aastast, siis on ebaselge, miks hageja edasi võimaldas kostjal kaupa müüa. Hageja tõenditest ei nähtu, mis kaubaga on tegu. Hageja on märkinud, et võlakiri sõlmitu 11. mai ja 25. mai, kuid kostja võlakirja eksemplaril on märge 20.09.14. Hageja sai pettuse teel võlakirjale kostja allkirja ja poolte vahel koostöö ei jätkunud. Hageja pole tõendanud, et kostja oleks laenu saanud. Hageja tõi 20.09.14 trükitud tekstiga dokumendid, täitis ise dokumendid ja
käskis kostjal panna allkirja. Alles koju jõudes luges kostja, millele ta oli allkirja pannud. Kostja sai kokku paar päeva hiljem hagejaga, kes ütles, et võib uue dokumendi kirjutada, ent kostja polnud nõus millelegi alla kirjutada. Kostjal polnud mingit võlga enne võlakirja koostamist 20.09.14 ega raha laenuks saanud. Ei ole tõendeid, et sõlmitud oleks deklaratiivne võlatunnitus. Võlatunnistus on fabritseeritud, pole tõene. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Võlakirjas tulenev nõue on aegunud. Selle tõttu ei saa nõuda ka viivist. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kohtu põhjendused
4.VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1, 2 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. VÕS 76 lg 1, 2 ja § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel on võlgnikul kohustus lepingut täita ning selle kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja viivist.
5.Pooled ei vaielnud selle üle, et 2009.a. alates kudus hageja esemeid ja andis need kostjale üle, et kostja neid müüks xxx tänaval, Tallinnas. Samuti ei vaielnud pooled selle üle, et raha tuli anda kostjal hagejale üle siis, kui tooted sai müüdud ega ka selle üle, et pooled olid sisuliselt kokku leppinud toodete hindades, mida hageja soovis kostjalt saada pärast esemete müüki. Seega tegutsesid mõlemad pooled ärilistel eesmärkidel ning pooled ei ole omavahelises võlasuhtes tarbijad. Nimetatud asjaoludel leiab kohus, et poolte vahel oli sõlmitud komisjonileping VÕS § 692 lg 1 järgi. Selle järgi kohustub komisjonilepinguga üks isik ehk kostja teise isiku ehk hageja jaoks oma nimel ja hageja arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile (hagejale) kuuluvad ja kootud tooted. VÕS 692 lg 2 kohaselt kohaldatakse komisjonilepingule käsunduslepingu kohta sätestatut, kui käesoleva peatükis sätestatust ei tulene teisiti. Nimelt kohustub VÕS 626 lg 1 alusel käsundisaaja üle andma käsundiandjale selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud. Märgitu tähendab seda, et pärast komisjonilepingu täitmist ehk hagejalt saadud kaupade äramüümist kohustus kostja üle andma hagejale kokkulepitud tasu kaupade eest VÕS § 692 lg 2, 692 lg 1 ja § 626 lg 1 järgi.
6.VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Seega võisid pooled kujundada oma võlasuhted laenuks VÕS § 396 lg 2 järgi ning seega ei ole õige kostja väide, et hageja pole talle mingit laenu andnud. Märgitud sätte järgi siis, kui võlasuhe kujundatakse ümber laenuks, ei olegi nn laenuraha faktilist andmist. VÕS § 30 lg 1 järgi on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Hageja seletas vande all, et võlatunnistuse koostas ta kostjaga mais 2014. Hageja seletustest pooltevahelise arvepidamise kohta aga samuti esitatud märkmiku väljavõtetest ja sedelitest nähtub, et pooled pidasid oma võlasuhtes arvestust kauba üleandmise kohta kostjale, temalt saadud tasu ja tekkinud võla kohta (lk 8-13, 68-69). Seega on esitatud sedelite, märkmike väljavõtete ja hageja seletustega vande all tõendatud, et võlatunnistuses hõlmatud võlaperiood hõlmab endas komisjonilepingust tulenevat kostja võlga juuni 2009 25.05.2014. Kohtu hinnangul ei ole märgitud võlasumma nimetatud perioodil ebausutav ega ebamõistlik nagu on kostja on väitnud. Nimelt hõlmab see periood 4 aastat ja peaaegu 5 kuud ehk kokku peaaegu 53 kuud ja tähendab sisuliselt võlga kuus alla 100 € (keskmiselt 94,33 eurot kuus). Nagu kohus märkis, tegutsesid pooled ärilistel eesmärkidel, mistõttu kostja väide, et pole usutav, et sellise võla puhul oleks hageja koostööd teinud kostjaga ja
andnud talle kaupa müügiks, ei tähenda, et poolte koostöö ei võinuks kesta. Kostja ise on oma vastuses kinnitanud, et koostöö kestis 2014.a. sügiseni (vastuse p 2.1 t/l 37p). Seega on hageja tõendanud enda vande all antud seletustega ning esitatud märkmiku ja sedelite väljavõtetega kohtule, et pooled kujundasid oma võlasuhte ümber laenuks VÕS § 392 lg 2 järgi. Selle kohta on hageja esitanud kohtule kostja kirjaliku võlatunnistuse ning võlasuhte ümberkujundamist tõendanud. Esitatud võlatunnistuse (t/l 7), mille originaali kohus võrdles, on hageja tõendanud, et kostja on kinnitanud, et ta on saanud laenu hagejalt 5000 eurot ja kohustub sellel tasuma 01.01.17. Kostja väide, et tema eksemplaril on peal mingi muu kuupäev, st 20.09, ei oma siinkohal tähtsust (t/l 41), sest hageja eksemplaril, sj selle originaalil sellist kostja käsikirjalist märget pole. Peale selle ei ole kostja koopial oleval märkel mingit seost kohustuse täitmise kuupäevaga ja kohustuse ulatusega 5000 eurot. Kostja pole esitanud ka kohtule originaaldokumenti (vt protokoll 23.05.18. 2 lk). Kuivõrd eelpool tuvastas kohus, et pooled kujundasid oma võlasuhte ümber laenuks, siis võlakirja näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mis kinnitab kostja võlga hageja ees 5000 eurot VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Kostja väited, et tegemist on fabritseeringuga või et see tunnistus on temalt saadud pettusega, ei ole usutavad, sest kostja ütles ise istungi 23.05.18, 17.10.2018, et ta kirjutas võlakirjale alla selle sisu lugemata, kandes sellega äris tegutseva isikuna ise kohustuse võtmisest tulenevaid riske. Kuna 1) hageja on esitanud võlatunnistuse VÕS § 30 lg 1 järgi selle kohta, et kostja võlgneb talle 5000 eurot ning et kostja pidi võla ära tasuma ehk kohustuse täitma VÕS § 76 lg 1, 2 järgi 01.01.17 ning 2) kostja pole tõendanud, et see oleks tasutud, siis rikub kostja VÕS § 100 mõttes võla tasumise kohustust. Nimelt on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine, osaline täitamata jätmine, täitmisega viivitamine. Nimetatud põhjendustel on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1, § 30 lg 1 ja VÕS § 392 lg 2 alusel kohustuse täitmist ja täitmisega viivitamise eest viivist VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 II lause järgi. Nõutava viivise aritmeetilist suurust pole kostja vaidlustanud ja nii on viivis VÕS § 113 lg 1 II lause järgu võlalt 5000 eurolt hagi esitamise aja seisuga 01.12.2017 vastavalt 332,05 eurot. Kostja väide, et võlatunnistusest tulenev nõue on aegunud, ei ole õige, sest kohustus tuli täita 01.01.17. Tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi 3 aastat. Seega hakkas 3-aastane aegumine nõude sissenõutavaks muutmisega TsÜS § 147 lg 1, 2 järgi kulgema 01.01.2017. Hagi on kohtule esitatud 01.12.2017 ehk enne 3-aastase aegumistähtaja möödumist ning hageja võlatunnistusest tulenev nõue ei ole aegunud.
7.Hageja seletustest vande all, samuti esitatud sedelite ja märkimiku väljavõtetest nähtuvalt (t/l 8-13, 68-69) jäi kostja võlakirja andmise ajal 25.05 lisaks võlakirjas märgitule veel võlgu 325 eurot. Samuti nähtub seletustest vande all ning sedelite ja märkmiku väljavõtetest, et poolte koostöö jätkus 2014.a. septembris, kui kostja jäi võlgu veel 752 eurot, millest hageja arvestas maha tagasisaadud kauba maksumuse 210 eurot. Seletuste kohaselt lõppes koostöö kostjaga 2014. oktoobris kui hageja võttis kostjalt ära viimased kaubad. Seega on asjas tõendatud hageja väide, et poolte jätkasid komisjoni lepingu täitmist 2014 septembris ja seda ei vaidlustanud kostja ka oma vastuses (vastuse p 2.1). Kostja selgitas istungil, et tema ei kontrollinud, palju hageja võttis talt kaupa ära ja palju kaupa oli ehk et ei pidanud arvestust, mis ei ole kohtu hinnangul äriliselt hoolsalt tegutseva isiku puhul tavapärane. Kostja poolt 06.06.18 kohtule esitatud tõendile ei soovinud kostja ise enam istungil tugineda (vt istungi protokoll 17.10.18). Seega kannab kostja ise hooletust majandustegevus arvepidamisest tulenevat riisikot. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja
on tõendanud enda seletustega vande alla, märkmiku ning sedelite väljavõtetega, et lisaks võlatunnistuses märgitud 5000 €-le võlgneb kostja veel 2014.a. komisjonilepingu järgi kooskõlas VÕS 692 lg 2, 626 lg 1 kokku 867 eurot (325+542). Seda, et kostja oleks väitnud, et märgitud summa oleks tasutud, ei ole kostja väitnud ega ka tõendanud. Eeltoodu alusel on hagejal õigus kostjalt nõuda VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1, VÕS 692 lg 2, 626 lg 1 alusel kohustuse täitmist ja täitmisega viivitamise eest viivist VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 II lause järgi alates hagi esitamsest 01.12.2017.
8.TsMS § 367 järgi on hagejal õigus nõuda võlalt viivist protsendina kuni võla tasumiseni.
9.Eeltoodu alusel on hageja nõue tõendatud, põhjendatud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku põhivõlga 5867 eurot, viivist 332,05 eurot ja alates 01.12.2017 võlgnetavalt põhivõlalt viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras (aastas on viivise määr VÕS § 94 nimetatutud määr, mis avaldatakse Eesti Panga poolt Ametlikes Tdaannetes ja millele lisandub 8%) kuni põhivõla tasumiseni.
10.Pooled võivad sõlmida kuni asjas tehtava lahendi jõustumiseni kompromissi. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
11.TsMS § 442 lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lg 1 ja § 123, 133 lg 1, 2 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 6668,41 eurot. Menetluskulude suurus
12.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas tsiviilasjas rahuldas kohus hageja hagi, mistõttu tuleb jätta poolte menetluskulud kostja kanda, välja arvatud hagi tagamise riigilõiv ja hagi tagamise avalduse esitamise esindaja kulud, mis tuleb jätta TsMS § 8 lg 2 ja § 169 lg 3 alusel hageja enda kanda, kuna taotlus jäi rahuldamata.
13.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud.
14.Hageja palub kostjalt välja mõista hageja menetluskuludena hagiavalduselt tasutud riigilõivu 450 eurot, hagi tagamise avalduse riigilõivu 50 eurot ja õigusabikulud 10 h ja 52 min eest, millele lisandub viimase kohtuistungi aja kulu 1h ja 20 min eest. See teeb esindaja kulusid kokku 12 h ja 12 min eest. Tunnitasu määr on 140 €/h, millele lisandub käibemaks 20%. Kostja pole kuludele vastuväiteid esitanud.
15.Kohus peab põhjendatuks hageja menetluskulusid 450 euro ulatuses riigilõivule, mille hageja on tasunud hagi esitamisel. Kuna hagi tagamise avaldus jäi rahuldamata, jäävad selle eest tasutud lõiv 50 € tema enda kanda.
16.TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise
esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, hageja esindaja tehtud tööd ning asjaolu, et asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust ega istungeid.
17.Esitatud nimekirjast nähtuvalt kulutas hageja aega nõupidamisele kliendiga, hagi ja tagamise avalduse koostamisele vastavalt 30 min, 1 h ja 45 min ja lisaks on kaks korda täiendanud hagiavaldust 22.11.17 47 min ning 30.11.17 1 h (enne hagi esitamist). Kokku on selleks kõigeks kulunud aega 4 h ja 11 min, millest põhjendatud aeg on 3 h 11 min. Hageja pole märkinud, kui palju kulus aega hagi tagamise avalduse koostamiseks, kuid kõike eelnevat arvestades, on võimalik pidada selleks 1 h, sest hagi koostamiseks/täpsustamiseks on arvestuse järgi kulunud mitu korda aega (20.11.17, 22.11.17, 30.11.17). Seega ei pea kohus 1 –tunnist ajakulu ja esindaja kulu kohus põhjendatuks. Kohtu hinnangul on põhjendatud aeg kostja vastusega tutvumiseks ja sellele vastamiseks 1 h ja 44 min, täiendavate taotluste esitamiseks 05.06.18 vastavalt 1h ja 10 min, milles on analüüsitud tõendeid ning põhjendatud taotluste esitamist, samuti on põhjendatud aega kostja taotlusele vastamiseks 36 min ning istungite ettevalmistamiseks (kokku kaks istungit) vastavalt kokku 2 h ja 11 min. Korraldav istung 23.05.18 kestis 1 h ja seega on ajakulu sellel osalemiseks põhjendatud. Viimane kohtuistung 17.10.18 kestis 1 h ja 20 min, seega on põhjendatud sellel osalemise aeg.
18.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et TsMS § 175 lg 1 järgi on põhjendatud hageja esindaja ajakulu 11 h ja 12 min eest (maha on võetud hagi tagamise avalduse koostamise aeg 1 h) ja sellele vastav tasu (140 €/60 min teeb minutitasuks 2,33 €) 1881,55 €, sh käibemaks.
19.Eeltoodu alusel tuleb hageja kasus kostjalt välja mõista menetluskulude katteks lõivu 450 € ja esindaja kulude katteks 1881,55 €, sh käibemaks. Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb hagejal taotluse alusel kostjal tasuda võlgnetavatelt menetluskuludelt viivist alates lahendi jõustumisest kuni nende tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras
20.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
21.Kostja Ttas istungil et tal menetluskulusid pole, kuid sõltumata sellest jäävad tema menetluskulud tema enda kanda. Muu taotlus
22.Kooskõlas TsMS § 442 lg 5 lahendab kohus seni lahendamata taotluse. Kostja esitas 23.11.2018 ehk pärast asja sisulist arutamist ja enne otsuse avaldamist kohtule taotluse riigi õigusabi ja dokumendi saamiseks. Hageja leidis, et taotlused on esitatud pärast tähtaega. Kohus selgitab kostjale (vt ka otsuse resolutsiooni kaebekord), et kui kostja soovib saada menetlusabina riigiõigusabi ja soovib esitada apellatsioonkaebust, siis tuleb esitada koos
apellatsioonkaebusega Tallinna Ringkonnakohtule ka vastav menetlusabi taotlus (TsMS § 187 lg 6, 184 lg 1, RÕAS § 9 lg 1, § 10 lg 1). Käesolev 23.11.2018 esitatud menetlusabi taotlus jääb asja materjalide juurde, kuid kohus seda ei menetle TsMS § 331 lg 1 järgi, sest see on esitatud pärast asja arutamist kohtuistungil ja kohtu poolt istungil antud võimalust ja põhjustaks asja menetluse venimist. Kostja palus lisaks eeltoodule välja nõuda ka tema endiselt esindajalt dokument, mis on samuti esitatud pärast asja sisulist arutamist kohtuistungil ja kohus märgitud taotlust ei menetle TsMS § 331 lg 1 järgi, sest põhjustaks menetluse venimist. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.