Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.03.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-63075
Tsiviilasi
Norstat AS-i hagi Grand Capital Management OÜ vastu tuvastada, et Norstat AS on Norstat International OÜ (likvideerimisel) osa omanik Norstat AS-i hagi Grand Capital Management OÜ vastu kohustada Grand Capital Management OÜ-d andma nõusolek Norstat International OÜ (likvideerimisel) osa üleandmiseks hagejale Norstat AS-i hagi Norstat International OÜ (likvideerimisel) vastu Norstat Eesti AS-ile 74 555.77 euro välja mõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.08.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Norstat AS-i apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Kostja I vastu esitatud apellatsioonkaebuse osas 74 555.77 eurot Kostja II vastu esitatud apellatsioonkaebuse osas 78 055.77 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant Norstat AS (Norra registrikood 992 058 323), lepinguline esindaja v/adv Magnus Braun, v/adv abi Kadi Saluste Kostja I/vastustaja Norstat International (likvideerimisel, registrikood 12021527)
OÜ
Kostja II/vastustaja Grand Capital Management OÜ (registrikood 11383174) Kostjate/vastustajate lepinguline esindaja v/adv Tarvo
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Määrata vastustajate põhjendatud ja vajaliku apellatsioonimenetluse kulu suuruseks kokku 1248 eurot (sisaldab käibemaksu).
5.Mõista Norstat AS-lt välja Norstat International OÜ (likvideerimisel) kasuks apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 624 eurot.
6.Mõista Norstat AS-lt välja Grand Capital Management OÜ kasuks apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 624 eurot.
7.Norstat AS-l tuleb väljamõistetud menetluskuludelt tasuda Norstat International OÜ-le (likvideerimisel) ja Grand Capital Management OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni kulude täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.23.12.2014 esitas hageja maakohtule hagi, milles palus kostjalt I välja mõista 74 555.77 eurot ja tuvastada, et hageja on kostja I osa omanik ning kohustada kostjat II andma nõusolek kostja I osa üleandmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
2.Hageja on Norstat kontserni emaettevõte. Hageja alustas 2007.a tegevust Eestis ja asutas tütarettevõtte Norstat Eesti AS-i, millest 51% kuulus hagejale. VV oli Norstat Eesti AS-i töötaja novemberist 2007 kuni sügiseni 2014. Hageja soovis 2010.a asutada Eestis teise tütarettevõtte (kostja I), mis oleks kuulunud 100%-liselt hagejale. Hageja tegi kostja I asutamise ülesandeks VV-le. VV asutas 21.11.2010 kostja I talle kuuluva kostja II kaudu hageja kulul. VV palvel hüvitas hageja kostjale II kostja I asutamisel sissemakstud osakapitali ja asutamiskulud kokku 2742 eurot. Kostja I majandustegevus seisnes kontserni ühingutele andmekogude programmeerimise teenuse osutamises ning
rahvusvaheliste tellimuste käsitlemises. Kostja I asutati selleks, et pidada hageja ettevõtet Eestis. Kostja I oli loodud ja peetud hageja poolt ja tema vara arvel. Kostja I kuulus faktiliselt Norstat kontserni.
3.Hageja ja kostja II (VV isikus) sõlmisid 16.11.2011 kokkuleppe, mille alusel kohustus kostja II võõrandama hagejale kostja I osaluse 2742 euro eest. Hageja tasus kostjale 2742 eurot. 2011.a ilmnes, et VV-le kuuluv kostja II ei ole kostja I osalust hagejale üle andnud. VV vabandas ja väitis, et on unustanud seda teha ja lubas osa viivitamatult üle anda. Juunis 2014 palus hageja VV-l veel kord anda osalus hagejale üle. VV ei ole kostja I osalust hagejale üle andnud. Hageja palus tuvastada, et tema on kostja I osa omanik ja kohustada kostjat II andma nõusoleku kostja I osa omandi üleandmiseks hagejale.
4.Hageja palus jätta võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lõike 2 alusel kohaldamata kostja I osa müügilepingule äriseadustiku (ÄS) § 149 lõikest 4 tulenev tehingu vorminõue. Pooled leppisid kokku kostja I osaluse müügis ning käitusid nagu osade müügileping oleks täidetud. Kostja II juhatuse liige VV andis hagejale korduvalt mõista, et talle oli vorminõude rikkumine üllatuslik, et ta on pidanud kohustust kehtivaks ja käsutust toimunuks. VV on korduvalt kinnitanud, et poolte tegelik tahe oli sõlmida kostja I osa hagejale võõrandamise leping. Ühtlasi leppisid pooled kokku vorminõudele vastava lepingu sõlmimises. Kostja II tuginemine sellele, et kostja I osa müügileping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, on pahauskne ja vastuolus VV varasema käitumisega.
5.Augustis 2013 omandas hageja vähemusosaluse Norstat Eesti AS-is ning seetõttu kavandati kostja I ja hageja ühendamist pärast seda, kui kostja I osa on kostja II poolt hagejale üle antud. Kostja I VV isikus ja hageja leppisid 2013.a septembris kokku, et kostja I ettevõte antakse tasuta üle Norstat Eesti AS-ile. Pooled asusid kokkulepet täitma ning kostja I töötajad ja varad anti üle Norstat Eesti AS-ile 01.01.2014. Pärast 01.01.2014 ei ole kostjal I aktiivset majandustegevust toimunud. Hageja ja kostja I kokkuleppe järgi pidi viimane andma Norstat Eesti AS-ile üle ka kostja I pangakontol olnud raha, mis on seni üle andmata. Kostja I pangakontol peab olema 220 702.65 eurot, millest tuleks maha arvata kohustused Norstat kontserni ettevõtete ees 129 667.66 eurot. Hageja palus mõista kostjalt I Norstat Eesti AS-i kasuks välja 220 702.65129 667.66=74 555.77 eurot. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud kokkulepe kostja I ettevõtte üleandmiseks Norstat Eesti AS-ile on hinnatav kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguna ja hagejal on õigus nõuda kostjalt I lepingu täitmist Norstat Eesti AS-ile. Kostjate vastuväited
6.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja II vastu esitatud nõue kostja I osa omandiõiguse tuvastamiseks või osa üleandmiseks kohustamiseks ei kuulu rahuldamisele. Kostja I osa ei ole kunagi hagejale kuulunud. Kostja I ei kuulu hageja kontserni. Kostja I asutati kostja II poolt ja puudub tõend, et kostja I oleks asutatud hageja nimel või et kostja I osa kuuluks hagejale muul õiguslikul alusel. Kostja II ja hageja ei ole sõlminud kehtivat kokkulepet kostja I osa üleandmiseks. Pooltevaheline väidetav kokkulepe ei ole sõlmitud notariaalses vormis ja on seega tühine. Hageja ja VV kirjalikud läbirääkimised kostja I osa omandamise võimaluste ja tingimuste üle ei tõenda hageja õigust nõuda kostja I osa üleandmist ega oma õiguslikku tähendust. Asjakohatud on viited hea usu või mõistlikkuse põhimõttele, kuna nimetatud põhimõtete rikkumine ei võimalda lugeda seaduses nõutud vormis tegemata jäänud tahteavaldusi tehtuks. Hageja ei ole esitanud osa üleandmise lepingu täitmise nõuet. Tahteavalduse andmiseks kohustamine ja omandiõiguse tunnustamise nõue ei hõlma ega asenda lepingu täitmise nõuet.
7.Ka hageja nõue välja mõista kostjalt I raha Norstat Eesti AS-i kasuks tuleb jätta rahuldamata. Hagi ei ole esitatud Norstat Eesti AS-i nimel ja hagist ei nähtu, et viimane oleks nõude hagejale loovutanud. Hageja ei ole tõendanud, et ettevõtte ülemineku leping oleks sõlmitud Norstat Eesti AS-i kui kolmanda isiku kasuks. Isegi kui nõustuda hageja väitega, saab ettevõtte üleandmist nõuda isik, kes ettevõtte omandas ehk Norstat Eesti AS, mitte hageja.
8.Hageja ja kostja I ei ole ettevõtte üleminekus kokku leppinud. Kostjaga I seonduvalt on olnud arutelu teemadeks osaluse võõrandamine osa müügilepingu sõlmimise teel ning kostja I ja Norstat Eesti AS-i võimalik ühinemine. Hageja ei ole tõendanud, et tema ja kostja I sõlmisid lepingu, mille alusel pidi kostja I andma ettevõtte üle Norstat Eesti ASle. Sõltumata sellest, kas poolte vahel oli kokkulepe ettevõtte ülemineku kohta, ei ole hageja tõendanud, millest koosnes kostja I ettevõte. Hageja ei ole tõendanud, et tema poolt kostjalt I nõutav rahasumma oleks ettevõtte osaks. Kostja I pangaarvel olev raha ei moodusta ettevõtet, sest raha on kogunenud kostja I ettevõtte majandamisest. Kostjal I ei ole taolist rahasummat, mille üleandmist hageja taotleb. Pangakontol kajastav rahasumma ei ole mitte pangakonto omanikule kuuluv raha, vaid nimetatud arvestuslik summa väljendab kontoomaniku nõudeõiguse rahalist suurust pangakontot haldava panga vastu. Hageja ei ole tõendanud, mis oli väidetava 2013.a hageja ja kostja I vahel sõlmitud ettevõtte üleandmise kokkuleppe sisuks, sh tõendamata on, et kokkuleppe sisuks oli pangakontol oleva raha üleandmine. Tõendamata on, et kostja I oleks andnud üle ettevõtet moodustava ja majandustegevusega tegeleva varakogumi. Alusetud on hageja väited, et anti üle töölepingud. Kõik kostja I töötajatega sõlmitud töölepingud lõpetati kokkuleppel ja hageja sõlmis nendega uued töölepingud. Väited kostja I klientide ja kliendilepingute üleandmise kohta on alusetud. Esimese astme kohtu otsus
9.Harju Maakohus jättis 15.08.2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostjale I välja menetluskulu (õigusabikulud) 4173.75 eurot ja kostjale II 4173.75 eurot.
10.Kohus tuvastas järgmised asjaolud: hageja alustas tegevust Eestis 2007.a ja asutas tütarettevõtja Norstat Eesti AS-i; VV oli Norstat Eesti AS-i töötaja perioodil november 2007 – sügis 2014; VV asutas kostja I talle kuuluva kostja II kaudu 21.11.2010 (t II kd lk 9–10).
11.Seonduvalt kostjate 08.06.2018 menetlusdokumendi punktides 3–6 esitatud väitega, et vaidluse all on endiselt faktiline asjaolu, kas VV oli Norstat Eesti AS-i töötaja perioodil november 2007 – sügis 2014, märkis kohus järgmist. Kohus küsis 09.05.2018 istungil, kas pooled vaidlevad otsuse eelmises punktis toodud asjaolude üle. Kumbki pool ei vaielnud kohtuistungil eeltoodud asjaoludele vastu ja kohus fikseeris 09.05.2018 istungi protokollis, et need asjaolud ei ole vaidluse all. Samuti ei esitanud kumbki pool taotlust protokolli parandamiseks märgitud asjaolude osas. Sellest kohus järeldas, et asjaolud saab lugeda poolte poolt omaksvõetuks TsMS § 231 lõike 2 alusel. Hageja ei ole sama sätte lõike 3 alusel andnud nõusolekut omaksvõtu tagasivõtmiseks ja kostjad ei ole tõendanud, et väide asjaolude olemasolu või puudumise kohta ei vasta tõele ja et omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest. Kostjatel oli võimalus esitada vastuväide faktilistele asjaoludele, sh VV töötamise perioodi kestvusele Norstat Eesti AS-is, 09.05.2018 kohtuistungil. Kostjad vastuväiteid ei esitanud.
12.Esmalt käsitles kohus hageja nõuet kostja II vastu tuvastada, et hageja on kostja I omanik ja kohustada kostjat II andma nõusoleku kostja I osa omandi üleandmiseks hagejale. Hageja väitis, et kostja II juhatuse liige VV asutas kostja I hageja soovil ja viimase huvides. Hageja märkis, et kostja II VV isikus ja hageja sõlmisid kokkuleppe kostja I osa võõrandamiseks hagejale. Hageja pidi ostma osa 2742 euro eest. Kostja II väitis, et kostja I osa võõrandamise leping on tühine, sest lepingut ei sõlmitud notariaalses vormis.
13.Kohus leidis, et VV asutas kostja I hageja palvel ja viimase kulul. Seda kinnitavad järgmised tõendid: 1) VV 08.09.2010 e-kiri hageja seaduslikule esindajale OO-le, kus hageja teeb ettepaneku asutada äriühing osaühingu vormis (t I kd lk 13–14); 2) 26.10.2010 kirjavahetus, kus on toodud äriühingu asutamiseks vajalikud dokumendid, sh hageja registrikaart ja põhikiri ning küsitakse volikirja VV jaoks äriühingu asutamiseks; kirjavahetuses on märgitud ka uue äriühingu nimi Norstat International OÜ ja selle peamised tegevused, nt teenuste rahvusvaheline müük, IT-tugi Norstat kontserni jaoks jne (t I kd lk 18–21); 3) poolte 10.11.2010 kirjavahetus ja hageja poolt VVle väljastatud 08.11.2010 volikiri, kus hageja volitab VVt asutama hageja tütarühingu kostja I (t I kd lk 22–28); 4) VV 29.11.2010 kiri, kus ta teatab, et uus äriühing on registreeritud ja valmis kasutusele võtmiseks ning kirjeldab kostja I tegevust, st uude äriühingusse tuuakse andmekogude programmeerijate kulud, VV kulud Unitree ́st jne (t I kd lk 32– 33); 5) VV 28.12.2010 kiri, kus ta märgib, et seoses kostja I asutamisega kandis ta kulusid (osakapitali sissemakse ja registreerimistasu) 2742 eurot, millised palub hagejal hüvitada; samas kirjas teatab VV, et kostja I kuulub tema isiklikule äriühingule kostja II (endine nimi Carnival OÜ) (I t I kd lk 34–36); 6) hageja hüvitas kostja I asutamiskulud, mida tõendab VV 02.10.2015 kohtuistungil antud kinnitus (t II kd lk 82–84). Kirjalike tõenditega riimuvad ka hageja seadusliku esindaja OO 04.06.2018 kohtuistungil vande all antud seletused, et: VV aitas kostja I asutada; VV asutas kostja I temale kuuluva kostja II kaudu; hageja hüvitas VV-le kostja I asutamiskulud (t III kd lk 121–123).
14.Kohtu hinnangul on tõendatud, et hageja ja kostja II VV isikus tahe oli sõlmida leping, millega kostja II võõrandab hagejale kostja I osa. Seda tõendab VV 28.12.2010 e-kiri (t I kd lk 34–35), millest nähtub VV soov võõrandada kostja I osa hagejale. Lisaks arutasid ja koostasid hageja ning kostja II VV isikus kokkuleppe kostja I osa hagejale võõrandamiseks (t I kd lk 36–44). Hageja ja kostja II (endine nimi Carnival OÜ) VV isikus sõlmisid 01.12.2010 kuupäeva kandva kirjaliku kokkuleppe, mille alusel pidi kostja II müüma kostja I osa hagejale (t I kd lk 45–46). Kuigi kokkulepe kannab 01.12.2010 kuupäeva, oli see tegelikult poolte 07.02.2011–16.02.2011 kirjavahetusest nähtuvalt mõlema poole allkirjastatud hiljemalt 16.02.2011 (t I kd lk 41–44). 01.12.2010 kokkuleppest nähtuvalt asutas kostja II kostja I hageja nimel ning tasus osakapitali ja registreerimistasu (punkt 1); hageja ostab kostjalt II kõik kostja I osad 2742 euroga (punkt 2); osade ülekandmine toimub siis, kui raha on üle kantud kostja II pangakontole (punkt 3) (t I kd lk 45–46).
15.Järgnevalt hindas kohus hageja ja kostja II vahel 01.12.2010 sõlmitud kostja I osa võõrandamise kirjaliku kokkuleppe kehtivust. Kohus viitas ÄS § 149 lõikele 4. Kumbki pool ei ole väitnud ega tõendanud, et kostja I osa oleks registreeritud Eesti väärtpaberite registris, mistõttu ÄS § 149 lõike 4 esimeses lauses sätestatu ei kohaldu sama sätte lõike 5 alusel. Kohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lõikele 1. Riigikohus on korduvalt toonitanud vajadust eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid (esmajoones kohustus- ja käsutustehinguid) (Riigikohtu lahend nr 32-1-140-07, punkt 12). ÄS § 149 lõike 4 esimene lause eristab osa võõrandamise kohustustehingut ja käsutustehingut. Hageja ja kostja II vahel 01.12.2010 sõlmitud
kokkuleppe punktis 2 sisaldub kostja I osa võõrandamise kohustustehing ja punktis 3 käsutustehing. Kohtupraktika kohaselt tuleb eristada osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärki ja osa võõrandamise käsutustehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärki (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-141-14, punkt 33). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et ÄS § 149 lõikes 4 sisalduva äriühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise eesmärgiks ei ole mitte üksnes tehingu dokumenteerimine ja isikusamasuse tuvastamine, vaid ka poolte endi kaitse läbimõtlematute ning kiirustades tehtud tehingute eest, mis hõlmab ka poolte hoiatamist ja neile tehingu õiguslike tagajärgede selgitamist. Osaühingu osa võõrandamise käsutustehingu notariaalse tõestamise vorminõude kehtestamise eesmärgiks tuleb pidada eelkõige õiguskindluse tagamist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-141-14, punkt 34). Kohtupraktikast nähtub, et kuna osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõue on kehtestatud lepingupoolte kaitseks, siis on selle nõude rikkumise tagajärjeks tehingu tühisus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-141-14, punktid 35 ja 43).
16.Hageja leidis, et ÄS § 149 lõiget 4 tuleb rakendada kooskõlas õiguskirjanduses märgitud sättele antud tõlgendusega. Hageja viitas õiguskirjanduses (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul jt, Tallinn, 2010, lk 258) ÄS § 149 lõike 4 osas avaldatud seisukohale, et kuna osa võõrandamise kohustustehingu puhul täidab notariaalse tõestamise nõue eelkõige isikusamasuse tuvastamise, mitte aga nõustamise funktsiooni, tuleks asuda seisukohale, et antud juhul ei ole vorminõude eesmärk tehingu tühisuse kaasatoomine. Erinevalt hagejast tuleb kohtu hinnangul ÄS § 149 lõiget 4 tõlgendada kooskõlas otsuse eelmises punktis toodud kohtupraktikaga ja mitte õiguskirjanduses avaldatud seisukohaga. Kohus ei ole seotud õiguskirjanduses õigusnormi tõlgendamise kohta avaldatud arvamusega. Kuigi kohtule ei ole siduv ka normi tõlgendamise kohtupraktika, tuleb ÄS § 149 lõiget 4 siiski tõlgendada kooskõlas kohtupraktikas kinnistunud seisukohaga. Kohtupraktika vaidlusaluse sätte tõlgendamise kohta on tekkinud pärast hageja viidatud õiguskirjanduse ilmumist. Kohtu hinnangul puudub alus eelistada õiguskirjanduses õigusnormile antud tõlgendust kohtupraktikas sama normi tõlgendamise kohta kinnistunud seisukohale.
17.Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toob ÄS § 149 lõike 4 esimeses lauses sätestatud äriühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude rikkumine tehingu tühisuse. Kuna osaühingu osa võõrandamise käsutustehingu notariaalse tõestamise vorminõude kehtestamise eesmärgiks on õiguskindluse tagamine, siis on selle nõude rikkumise tagajärjeks käsutustehingu tühisus, sest vastupidine lahendus õõnestaks õiguskindlust. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et hageja ja kostja II vahel 01.12.2010 sõlmitud kostja I osa müügileping on tühine TsÜS § 83 lõike 1 alusel, sest kokkuleppes sisalduv kostja I osa võõrandamise kohustus- ja käsutustehing ei ole ÄS § 149 lõike 4 esimest lauset eirates notariaalselt tõestatud. Notariaalselt tõestatud lepingut ei saa asendada muus vormis sõlmitud leping (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-5014, punkt 11). Tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lõike 1 alusel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kuivõrd 01.12.2010 kokkulepe on tühine, ei saanud hageja kostja I osa omanikuks ega saa esitada kostja II vastu nõuet tuvastada, et on kostja I osa omanikuks. Hagejal ei saa 01.12.2010 kokkuleppest tulenevalt olla nõuet kostja II vastu, mistõttu ei saa hageja paluda kohustada kostjat II andma nõusoleku kostja I osa omandi üleandmiseks hagejale.
18.Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine kui tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-40-10, punkt 14;
nr 3-2-1-150-05, punkt 14; nr 3-2-1-32-06, punkt 14). Seega on asjakohatu hageja väide, et kostja II ei saa 01.12.2010 kokkuleppe tühisusele tugineda, sest see oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kuna pärast 01.12.2010 kokkuleppe sõlmimist kinnitasid pooled, et neil on tahe vormipuudusega lepingut täita, ja pooled olid veendunud, et 01.12.2010 kokkulepe oli kehtiv ja täidetud. Kohus kontrollib tehingu kehtivust sõltumata sellest, kas pool tehingu tühisusele tugineb. TsÜS § 83 lõige 1 on imperatiivne säte, mis näeb ette tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise kohustusliku tagajärje ehk tehingu tühisuse. Pooltel on küll TsÜS § 84 lõike 3 alusel võimalus kõrvaldada tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu ja tehing kinnitada, kuid praegusel juhul ei ole pooled tehingu tühisust kaasatoonud asjaolu kõrvaldanud ega notarilaalselt tõestatud tehingut sõlminud.
19.Kohus ei nõustu hagejaga, et arvestades VV vastuolulist käitumist tuleks VÕS §6 lõike 2 alusel jätta kohaldamata 01.12.2010 kokkuleppele ÄS § 149 lõike 4 esimeses lauses sätestatud äriühingu osa võõrandamise tehingu vorminõue. ÄS § 149 lõike 4 esimeses lauses sätestatud äriühingu osa võõrandamise kokkulepete notariaalses vormis sõlmimise eesmärgiks on poolte nõustamis- ja hoiatamisfunktsioon ning õiguskindluse tagamine. Seega on vorminõude eesmärgiks välistada nõuet eirava tehingu kehtivus. Seaduses sätestatud vorminõude rikkumisega sõlmitud tehing on tühine algusest peale automaatselt, mis ei eelda, et kohus peab eraldi tehingule tühisust kohaldama. Samuti ei anna tehingu sõlmimisele järgnenud poolte käitumine alust kalduda kõrvale ÄS § 149 lõike 4 esimeses lauses sätestatud nõudest, et osa võõrandamise kokkulepe peab olema notariaalselt tõestatud. Kohus möönis, et VV võis pärast 01.12.2010 kokkuleppe sõlmimist käituda vastuoluliselt, sest oli kinnitanud soovi anda kostja I osa üle hagejale, kuid ei teinud seda. Samas aga ei tee VV vastuoluline käitumine 01.12.2010 kokkulepet kehtivaks ega anna alust jätta sellele seaduses sätestatud vorminõue kohaldamata.
20.Hageja on esitanud tõendid kinnitamaks VV vastuolulist käitumist seoses kostja I osa võõrandamisega hagejale. Esiletoodud asjaoludest nähtub, et hageja ja kostja II VV isikus tahteks oli sõlmida notariaalne leping kostja I osa võõrandamiseks hagejale. Samuti esitas hageja tõendid, et VV käitus eeltoodud poolte tahet arvestades vastuoluliselt. Hageja on esitanud tõendid, et VV avaldas järjekindlalt soovi kostja I osa hagejale üle anda. VV juhtis ajavahemikul veebruar 2011 – mai 2013 kirjavahetuses tähelepanu vajadusele vormistada nõuetekohaselt kostja I osa üleandmine hagejale, sõlmides selleks notariaalse lepingu (t II kd lk 11–14). VV teatas 20.04.–22.04.2013 kirjavahetuses, et selleks, et kostja I osade üleandmine lõpule viia, peab tegema seda läbi notari (t II kd lk 15–17). 02.10.2015 istungil avaldas VV, et tema tahe oli viia lõpuni kostja I osaluse üleandmine hagejale (t II kd lk 82–84). Hageja ja kostja II VV isikus tahet sõlmida notariaalne müügileping kostja I osa üleandmiseks hagejale kinnitab hageja esitatud juuni – septembri 2014 kirjavahetus (t I kd lk 218–219) ja osa notariaalse müügilepingu projekt (t I kd lk 220–224, II kd lk 18–21) ning 26.08.2014 kirjavahetus, mille järgi pidi VV broneerima notariaja kostja I osa müügilepingu sõlmimiseks (t I kd lk 214–219). Kirjalike tõenditega riimuvad hageja seadusliku esindaja OO 04.06.2018 istungil vande all antud seletused, et kui avastati, et kostja I on endiselt registreeritud kostja II nimel, siis VV vabandas, ütles, et oli unustanud ja lubas kostja I hageja nimele registreerida; kostja I osa hagejale võõrandamine oli üheks VV Norstatist ennetähtaegse lahkumise tingimuseks; samuti valmistas VV ette kostja I osa notariaalse müügilepingu projekti (t III kd lk 121–123). Arvestades VV järjekindlat soovi kostja I osa hagejale üle anda, võib tema hilisem keeldumine kostja I osa võõrandamisest olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtu hinnangul omaks VV käitumine tähtsust olukorras, kus hageja oleks taotlenud kohustada kostjat II VV isikus tegema tahteavalduse lepingu sõlmimiseks,
millega kostja II võõrandab hagejale kostja I osa. Vastava hageja nõude lahendamisel tuleks hinnata, kas kostja II VV isikus keeldumine kostja I osa võõrandamisest on kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja ei ole esitanud nõuet kohustada kostjat II VV isikus tegema tahteavalduse kostja I osa hagejale võõrandamistehingu sõlmimiseks.
21.Kohus leidis, et eelmises punktis kirjeldatud VV käitumine, kus ta avaldas soovi kostja I osa hagejale üle anda, võib viidata sellele, et VV kinnitas faktilise käitumisega 01.12.2010 kokkuleppe kehtivust TsÜS § 84 lõike 3 mõttes. Esiletoodud asjaoludest nähtub ka hageja soov kinnitada TsÜS § 84 lõike 3 mõttes 01.12.2010 kokkuleppe kehtivust. Hageja seadusliku esindaja OO 04.06.2018 istungil vande all antud seletusest nähtub, et pärast 01.12.2010 kokkuleppe sõlmimist tegutsesid pooled teadmisega, et kokkuleppe on siduv (t III kd lk 121–123). Samas ei ole pooled tehingu tühisuse aluseks olnud asjaolu (st tehingu kohustusliku vorminõude järgimata jätmist) kõrvaldanud ja notariaalselt tõestatud lepingut sõlminud. Hageja ja kostja II VV isikus on koostanud küll kostja I osa notariaalse müügilepingu projekti (t I kd lk 220–224, III kd lk 20–21), kuid see jäi sõlmimata, mistõttu ei ole 01.12.2010 kokkuleppe puudus kõrvaldatud. Ainuüksi tehingu kinnitamine poolte faktilise käitumise ja avaldustega ei muuda tehingut kehtivaks TsÜS § 84 lõigete 3 ja 4 alusel.
22.Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-31-08 avaldatud seisukohad ei ole praeguses vaidluses kohaldatavad, sest viidatud lahendi aluseks olnud asjaolud erinevad käesoleva vaidluse omadest. Lahendi nr 3-2-1-31-08 järgi sõlmisid pooled notariaalselt tõestatud kinnistu müügi eellepingu. Eellepinguga võttis kostja endale kohustuse korraldada maatüki kinnistamine kokkulepitud kuupäevaks. Seejärel sõlmisid pooled kostja algatusel eellepingu lisana lihtkirjaliku kokkuleppe, millega pikendasid kinnistu erastamise tähtaega ning müügilepingu sõlmimise tähtaega. Antud kaasuses hindasid kohtud, kas kostjal oli õigus eellepingust taganeda, sest hageja rikkus väidetavalt eellepingut ega sõlminud kinnistu müügilepingut kokkulepitud tähtajaks. Riigikohus leidis, et lepingu rikkumisele tuginemine kostja poolt oleks hea usu põhimõtte vastane, kui pooled kostja initsiatiivil sõlmisid teadlikult seaduses sätestatud vorminõuet rikkudes eellepingu muutmise kokkuleppe ja seda tegelikult täitsid. Praeguses vaidluses ei sõlminud pooled kehtivalt kostja I osa võõrandamise lepingut. Seega on 01.12.2010 kokkulepe tühine algusest peale. Riigikohus ei ole viidatud lahendis lugenud vorminõudele mittevastava notariaalse müügi eellepingu muutmise kokkulepet kehtivaks hea usu põhimõtte kaudu. Eeltoodud Riigikohtu lahendist ei saa teha järeldust, et kui pooled sõlmivad kokkuleppe, mis osutub kohustusliku vorminõude järgimata jätmise tõttu tühiseks, kõrvaldab kokkuleppe sõlmimisele järgnenud käitumine, kus pooled peavad kokkulepet siduvaks, tehingu vorminõude puuduse ja muudab selle kehtivaks algusest peale.
23.Ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-169-15 avaldatud seisukohad ei ole praeguses vaidluses kohaldatavad, sest lahendi aluseks olnud asjaolud erinevad käesoleva vaidluse omadest. Märgitud lahendis avaldas Riigikohus, et hea usu põhimõttega võib olla vastuolus nõude aegumise vastuväitele tuginemine olukorras, kus kostja on käitunud vastuoluliselt, võttes pikema aja jooksul vastu tühise tehingu alusel tehtud makseid ja jättes samas hagejale mulje, et ta siiski tagab notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimise. Lahendist ei järeldu, et vorminõudele mittevastava lepingu saab lugeda kehtivaks hea usu põhimõtte kaudu. Viidatud lahendis avaldatud seisukoht oleks praeguses vaidluses kohaldatav juhul, kui hageja nõuaks kostjalt II 01.12.2010 kokkuleppe alusel makstud raha tagastamist ja kostja II esitaks aegumise vastuväite. Samuti oleks lahendis avaldatud seisukohad kohaldatavad juhul, kui hageja nõuaks kohustada kostjat II VV isikus tegema tahteavalduse lepingu sõlmimiseks, millega kostja II võõrandab hagejale kostja I osa,
sest kostja II keeldus varasemalt vastava tahteavalduse tegemisest. Antud juhul ei ole hageja selliseid nõudeid esitanud.
24.Asjakohatu on hageja viide VÕS § 13 lõikele 3, sest puudub alus normi kohaldamiseks. Analoogiat ei ole võimalik samuti rakendada, sest seaduses on sätestatud äriühingu osa võõrandamise tehingu kohustuslik vorminõue. Seadusandja ei ole regulatsiooni kehtestades jätnud õiguslikku lünka, mida oleks vaja analoogia korras ületada.
25.Tõendamata on hageja väide, et kostja I on algusest peale kuulunud hageja kontserni. Selleks, et lugeda äriühing tütarettevõtteks ÄS § 6 lõike 2 alusel peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) äriühing (emaettevõte) on teise äriühingu (tütaettevõtte) osanik või aktsionär; 2) emaettevõte omab lepingu alusel või ilma selleta valitsevat mõju tütarettevõttes. Äriregistri andmetel ei ole hageja kostja I osanik (t II kd lk 9). Kuivõrd kostja I ei ole hageja tütarettevõtja, ei saa kostja I kuuluda hagejaga kontserni ÄS § 6 lõike 3 alusel, sest kontserni moodustab emaettevõtja koos tütarettevõtjatega.
26.Asjaolud, et VV oli kostja I juhatuse liige, täites töölepingust tulenevaid kohustusi Norstat Eesti AS-i ees (t II kd lk 26–41) või et kostja I kooskõlastas kontserniga oma eelarve (t II kd lk 44–53) või et kostja I on hageja 2010–2013.a majandusaasta aruannetes märgitud Norstat kontserni kuuluva äriühinguna (t I kd lk 47–145) või et kostja I kasutab sarnaselt teiste kontserni kuuluvate ettevõtetega pangakontot Danske Bank ́is (t I kd lk 179–189c) või et kontsern otsustas kostjale I töötajate palkamise ja pidas kostja I töötajatega läbirääkimisi (t II kd lk 54–57), ei anna alust nõustuda hagejaga, et kostja I kuulub Norstat kontserni. Hageja ei ole kostja I osanik ja seega ei saa teda pidada kostja I emaettevõtjaks ning järelikult ei moodusta nad ÄS § 6 lõike 3 alusel ka kontserni sõltumata sellest, kuidas oli korraldatud nendevaheline koostöö. Hageja ja kostja I koostöö korraldamine selliselt, et hagejal oli õigus otsustada kostja I tegevust puudutavaid küsimusi (töötajate palkamine, eelarve koostamine jne), et kostjat I kajastati hageja majandusaasta aruannetes ja et kostja I allus hageja juhistele, ei tee kostjat I hageja tütarettevõtjaks ja Norstat kontserni kuuluvaks ega tekita hagejale omandiõigust kostja I kui hagejast eraldiseisva juriidilise isiku osale.
27.Isegi juhul, kui kostja I kuuluks kontserni, ei annaks see alust väita, et kostja I kuulub hagejale või et hagejal on õigus käsutada kostja I vara. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 6 lõike 2 teisest lausest tulenevalt ei saa kostja I kui eraldiseisev juriidiline isik hagejale kuuluda. Kontserni kuuluv äriühing jääb iseseisvaks juriidiliseks isikuks, kel on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad. Kui kostja I kuuluks kontserni, ei oleks hagejal omandiõigust kostja I varale, sh kostja I pangakontol olevale rahale.
28.Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et hageja nõuded kostja II vastu tuvastada, et hageja on kostja I osa omanik ja kohustada kostjat II andma nõusoleku kostja I osa omandi üleandmiseks hagejale, tuleb jätta rahuldamata.
29.Järgnevalt käsitles kohus hageja nõuet kostja I vastu 74 555.77 euro väljamõistmiseks. Hageja leidis, et tema ja kostja I sõlmisid 2013.a sügisel kokkuleppe, mille kohaselt pidi kostja I tasuta andma oma ettevõtte üle Norstat Eesti AS-ile. Hageja väitel jäi ettevõttest Norstat Eesti AS-ile üle andmata kostja I pangakontol olev raha. Kostja I leidis, et ettevõtte üleandmist saab nõuda isik, kes ettevõtte omandas. Hageja ei ole kostja I ettevõtet omandanud ega saa seetõttu nõuda ettevõtte üleandmist kolmandale isikule.
30.Kohus viitas VÕS § 180 lõikele 1 ja märkis, et ettevõtte ülemineku lepingu saab sõlmida ka suuliselt, sest seadus ei näe ette lepingu kohustuslikku vormi. Kohtu hinnangul on
võimalik sõlmida ettevõtte ülemineku leping kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lõike 1 mõttes. Hageja praegusel juhul väidabki, et tema ja kostja I sõlmisid ettevõtte ülemineku lepingu selliselt, et kostja I pidi selle täitma Norstat Eesti AS-ile. Esiletoodud asjaoludest ei nähtu, et hageja ja kostja I võisid sõlmida ehtsa lepingu Norstat Eesti AS-i kasuks, mis annaks viimasele VÕS § 80 lõike 2 alusel õiguse nõuda kostjalt I lepingu täitmist. Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja ja kostja I võisid sõlmida mitteehtsa lepingu kolmanda isiku kasuks ja hagejal on VÕS § 108 lõike 2 alusel õigus nõuda kostjalt I lepingu täitmist kolmandale isikule. Seega ei ole edukas kostja I vastuväide, et hageja ei saa nõuda kolmanda isiku kasuks sõlmitud kostja I ettevõtte üleandmise lepingu täitmist kolmandale isikule.
31.Kohus viitas TsÜS §-le 661, VÕS § 180 lõikele 2 ja § 182 lõike 2 esimesele lausele. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et VÕS § 180 lõike 2 ja § 182 lõike 2 esimese lause järgi läheb ettevõtte ülemineku korral omandajale üle ettevõte kui tervik ning kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused. Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (Riigikohtu lahend nr 32-1-82-10, punktid 12 ja 13). TsÜS § 6 lõikes 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt tuleb iga ettevõttesse kuuluv õigus üle anda eraldi käsutustehinguga, mistõttu ei ole õige seisukoht, et ettevõte saab üle minna ainult ühel õiguslikul alusel (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-105-09, punkt 12; nr 3-2-1-82-10, punkt 13; nr 3-2-1-113-11, punkt 47). Ettevõtte üleminekuga on tegemist juhul, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-82-10, punkt 16). TsMS § 230 lõike 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud. Kohus selgitas hagejale tõendamiskoormist 09.05.2018 kohtuistungil (t III kd lk 105–108).
32.Riigikohus on lahendi nr 2-16-5282 punktis 9 osutanud ettevõtte ülemineku mõiste sisustamisel ka Euroopa Liidu Nõukogu 12.03.2001 direktiivile 2001/23/EÜ „Äriühingute, ettevõtete või äriühingute või ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta“. Selle direktiivi artikli 1 mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena. Euroopa Kohus (EK) on selgitanud, et direktiivi kohaldamiseks tuleb tuvastada, kas üleminek puudutab majandusüksust, mis säilitab pärast tööandja vahetumist oma identiteedi. Selleks, et tuvastada, kas majandusüksus on säilitanud oma identiteedi, tuleb arvestada kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, sh eelkõige ettevõtja või ettevõtte tüüpi, seda, kas materiaalne vara, st ehitised ja vallasvara, on üle läinud või mitte, immateriaalse vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja võttis üle suurema osa töötajaid või mitte, kas toimus klientide üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üleminekut tehtud tegevuse sarnasust ning seda, kas tegevus oli vahepeal peatatud ja kui, siis kui kaua. Siiski on need tingimused vaid kohustusliku tervikliku hindamise üksikud elemendid ning seega ei saa neid hinnata eraldi (EK 20.01.2011 otsus kohtuasjas nr C-463/09 CLECE SA vs. María Socorro Martín Valor ja Ayuntamiento de Cobisa). Selleks, et direktiiv kohalduks, peab üleminek puudutama stabiilset majandusüksust, mille tegevus ei piirdu vaid ühe kindla lepingu täitmisega. Üksus tähendab seega inimeste ja vara organiseeritud kogumit, mis võimaldab viia ellu konkreetse eesmärgiga majandustegevust (EK 29.07.2010 otsus kohtuasjas nr C-151/09 Federación de Servicios Públicos de la UGT (UGT-FSP) vs. Ayuntamiento de La Línea de la Concepción, María del RosarioVecino Uribe, Ministerio Fiscal, punkt 26).
33.Hageja leidis, et kostja I ettevõte koosnes töölepingutest, klientidest, projektidest, rahast pangakontol. Hageja hinnangul on kostja I ettevõte Norstat Eesti AS-ile üle läinud, v.a pangakontol olev raha. Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis. TsÜS § 6 lõikes 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt tuleb iga ettevõttesse kuuluv õigus üle anda eraldi käsutustehinguga. Hageja nõuab kostjalt I kontol oleva raha väljamõistmist. Kohtu hinnangul on oluline see, et füüsiliselt kostja I valduses ei ole raha, mille väljamõistmist hageja nõuab. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et raha on kostja I pangakontol (t I kd lk 212). Seega ei ole raha füüsiliselt kostja I valduses, vaid kostjal I on nõudeõigus rahasumma ulatuses kontot haldava krediidiasutuse vastu (VÕS § 709). Seega pidid pooled kokku leppima, et kostja I ettevõttena läheb kolmandale isikule üle ka nõudeõigus krediidiasutuse vastu, kes haldab kontot, kus asub kostjale I kuuluv raha.
34.Kohus peab järgnevalt tuvastama, kas hageja ja kostja I sõlmisid lepingu kostja I ettevõtte üleandmiseks kolmandale isikule Norstat Eesti AS-ile ja kas ettevõte on üle läinud. Väites, et hageja ja kostja I sõlmisid ettevõtte üleandmise lepingu ja asusid seda täitma, tugineb hageja eelkõige seadusliku esindaja OO 04.06.2018 istungil vande all antud seletusele (t III kd lk 121–123) ning Norstat Eesti AS-i juhatuse liikme Kaspar Küünarpuu 02.02.2015 (t II kd lk 54) ja 14.04.2015 (samas, lk 74) kirjalikele kinnitustele. Hageja seaduslik esindaja ja Norstat Eesti AS-i seaduslik esindaja on asjast huvitatud isikud ja nende seletustesse tuleb suhtuda kriitiliselt ning vastavate seletuste kaalu määramisel tuleb hinnata, kas ütlusi toetavad muud tõendid.
35.OO ja KK seletuse kohaselt andis kostja I Norstat Eesti AS-ile üle töötajatega sõlmitud töölepingud, projektid ja kliendid, üle andmata on kostja I pangakontol olev raha. VV 22.12.2013 e-kirjad (t III kd lk 58–61) ja 27.11.2013–02.12.2013 toimunud kirjavahetus (samas, lk 62–65) ei tõenda, et hageja ja kostja I sõlmisid ettevõtte ülemineku lepingu. Eeltoodud tõenditest nähtuvalt arutatakse kostja I ja Norstat Eesti AS-i ühinemist. Kohtu hinnangul ei kinnita ka poolte käitumine, et nad sõlmisid ettevõtte ülemineku lepingu ning asusid sellist lepingut täitma ja ettevõtet kui toimivat majandusüksust üle andma. Äriühingu ettevõttesse võivad kuuluda töötajatega sõlmitud töölepingud. Hageja soovis tõendada kostja I töötajatega sõlmitud töölepingute üleandmist Norstat Eesti AS-ile kostja I ja tema töötajate NP (t II kd lk 50), VK (samas, lk 51), JM (samas, lk 52) ja SP vahel sõlmitud töölepingute lõpetamise kokkulepetega. Töötajatega sõlmitud kokkulepetest nähtub, et seoses kostja I ja Norstat Eesti AS-i ühinemisega lõpetatakse kostja I ja iga töötaja vahel sõlmitud tööleping poolte kokkuleppel töölepinguseaduse (TLS) § 79 alusel alates 31.12.2013. Töölepingute lõpetamise kokkulepete järgi jätkavad töötajad alates 01.01.2014 sama töö tegemist samadel tingimustel uue tööandja Norstat Eesti AS-i juures. Töölepingute lõpetamise kokkulepped kinnitavad, et kostja I lõpetas töötajatega sõlmitud töölepingud, mitte ei andnud lepinguid oma ettevõtte osana üle Norstat Eesti AS-ile. Ettevõtte üleminek ei anna TLS §-st 112 lõikest 1 nähtuvalt alust lõpetada töötajatega sõlmitud töölepingud. Sama sätte lõige 3 otseselt keelab ettevõtte üleandjal ja omandajal tööleping üles öelda ettevõtte ülemineku tõttu. Kokkulepped kostja I töötajatega töölepingute lõpetamise kohta ei tõenda hageja seadusliku esindaja OO ja KK väiteid, et hageja ja kostja I sõlmisid lepingu ettevõtte üleandmise kohta Norstat Eesti AS-ile ja et pooled asusid lepingut ka täitma, andes Norstat Eesti AS-ile üle kostja I töötajatega sõlmitud lepingud. Eeltoodud töölepingute lõpetamise kokkulepped tõendavad, et kostja I lõpetas töölepingud töötajatega ja tõenäoliselt sõlmisid töötajad uued töölepingud Norstat Eesti AS-ga.
36.Äriühingu ettevõtte osaks saab lugeda lepinguid klientidega, milliseid saab ettevõte teisele isikule üle anda. Hageja seaduslik esindaja OO andis 04.06.2018 istungil vande all selgituse, et kostjal I puudusid klientidega sõlmitud lepingud, lepingud klientidega olid hagejal ja kui klientidelt tuli tellimus, siis hageja suunas selle täitmiseks kostjale I. Vastavalt kontsernisisesele korraldusele otsustas hageja edastada alates 01.01.2014 klientidelt saabunud tellimused täitmiseks mitte kostjale I, vaid Norstat Eesti AS-ile. Kohtu hinnangul nähtub OO seletusest, et kostjal I ei olnud lepinguid klientidega, vaid viimane täitis hageja edastatud tellimused, mis hageja sai klientidelt. Hagejalt saadud juhiste alusel klientide tellimuste täitmist ei saa pidada kostja I ettevõtte majandusüksuseks, mida saab ettevõtte osana üle anda. Lisaks nähtub OO seletusest, et hageja otsustas lõpetada kostjale I klientide tellimuste täitmiseks edastamise ja et kostja I asemel hakati klientide tellimusi suunama Norstat Eesti AS-ile. Eelviidatud tegevus ei ole käsitletav kostja I ettevõtte ühe osa üleandmisena Norstat Eesti AS-ile.
37.Kohus ei nõustu hagejaga, et 02.10.2015 istungil jaatas VV kostja I ettevõtte üleandmise kokkuleppe sõlmimist ja seda, et ettevõte oli üle antud. 02.10.2015 istungi protokollist nähtuvalt avaldas VV, et ettevõtet, mida üle anda, ei ole, sest hageja otsustas, et edaspidi müüakse ainult otse, mitte vahendaja kaudu ja ettevõte lakkas olemast; ei oolnud midagi üle anda; ei olnud kokkulepet raha üleandmise kohta; kuna renditi ruume, lõpetati need lepingud ära (t II kd lk 82–84). VV seletusest nähtub, et pooled ei sõlminud kokkulepet ettevõte üleandmise kohta, sest ei olnud ettevõtet, mida saaks üle anda. Lisaks lõpetas kostja I ruumide üürilepingud.
38.KK 02.02.2015 kinnitus (t II kd lk 54) ja 14.04.2015 kinnitus (samas, lk 74) ei tõenda, et hageja ja kostja I sõlmisid kokkuleppe ettevõtte ülemineku kohta. 02.02.2015 kinnituses märgib KK, et kostja I majandustegevus (töötajad, kliendid ja projektid) anti alates 01.01.2014 üle Norstat Eesti AS-ile. Samas on kinnitus üldsõnaline ja sellest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel toimus kostja I majandustegevuse üleandmine. KK märgib 14.04.2015 kinnituses, et kostja I ei ole täitnud hagejaga sõlmitud ettevõtte üleandmise kokkulepet, jättes Norstat Eesti AS-ile üleandmata raha kostja I pangakontol. Eeltoodud kinnitus on abstraktne ega ole võimalik tuvastada, millal ja millistel tingimustel võisid pooled vastava kokkuleppe sõlmida. Lisaks on kohus eelnevalt käsitlenud poolte käitumist, sh kostja I ja töötajate vahel sõlmitud töölepingute lõpetamist ja kostja I tegevust hageja edastatud klientide tellimuste täitmisel ja leidnud, et poolte käitumine ei kinnita, et pooled sõlmisid ja asusid täitma kokkulepet ettevõtte ülemineku kohta. 22.11.2013–02.12.2013 kirjavahetus (t III kd lk 58–65) ja poolte varasem käitumine seab kahtluse alla KK väiteid, et pooled sõlmisid kostja I ettevõtte ülemineku lepingu ja hakkasid seda ka täitma.
39.OO 04.06.2018 istungil antud seletus, et hageja ja kostja I sõlmisid 2013.a sügisel kokkuleppe kostja I ettevõtte, st kostja I töötajate, klientide, pangakontol oleva raha üleandmise kohta, ei tõenda, et vastav kokkuleppe oli sõlmitud ja pooled asusid seda täitma. OO 02.02.2015 e-kirja, mille ta saatis hageja lepingulistele esindajatele ja kus ta kirjeldab kostja I äritegevuse üleviimist Norstat Eesti AS-i, tuleb käsitleda koosmõjus OO kohtuistungil vande all antud seletusega (t II kd lk 49, III kd lk 117). OO istungil vande all ja 02.02.2015 kirjas antud seletus, et pooled sõlmisid kostja I ettevõtte ülemineku lepingu, on vastuolus VV 22.12.2013 e-kirjadega (t III kd lk 58–61) ja 27.11.2013–02.12.2013 toimunud kirjavahetusega (t III kd lk 62–65), kus arutatakse kostja I ja Norstat Eesti AS-i ühinemist. Lisaks on OO seletus vastuolus poolte käitumisega, sh sellega, et kostja I lõpetas töötajatega sõlmitud töölepingud ega andnud neid Norstat Eesti AS-ile üle. Lisaks ei saa kostja I tegevust hageja edastatud klientide
tellimuste täitmisel pidada ettevõtte majandusüksuseks, mida saab üle anda. Eeltoodu seab kahtluse alla OO väiteid, et pooled sõlmisid lepingu kostja I ettevõtte, sh kostja I pangakontol olnud raha käsutamise õiguse, üleandmiseks ja asusid seda täitma.
40.Kostja I ettevõtte üleandmist ei tõenda kostja I 2014. a käibedeklaratsioon (t I kd lk 190– 211), millest nähtuvalt puudus kostjal I aktiivne äritegevus 2014.a ega kostja 2016.a majandusaasta aruanne, kus on märgitud, et majandustegevust 2016.a põhimõtteliselt ei toimunud (t III kd lk 77–82). Kostjal I võis puududa majandustegevus ka sellepärast, et hageja otsustas edastada klientidelt saadud tellimused täitmiseks mitte kostjale I, vaid Norstat Eesti AS-ile.
41.Isegi kui eeldada, et oleks toimunud kostjale I kuulunud üksikute varaesemete ja/või õiguste üleandmine, ei tähenda see ettevõtte üleandmist. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I ettevõte kui terviklik toimiv majandusüksus oleks Norstat Eesti AS-ile üle antud ning üleandmata on jäänud ainult kostja I nõudeõigus krediidiasutuse vastu, kus asub kostja I raha. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata hageja nõue välja mõista kostjalt I Norstat Eesti AS-i kasuks 74 555.77 eurot.
42.Kohus tühistas 08.01.2015 määrusega (t II kd lk 26-28) kohaldatud hagi tagamise abinõu.
43.Kuna hagi jäi rahuldamata, jäid menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda. Kostjad ei ole vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lõike 3 tähenduses. Seetõttu ei saa hagejalt mõista välja kostjate kasuks menetluskulusid ühiselt. Iga kostja menetluskulud tuleb määrata kindlaks eraldi ja igal kostjal on õigus nõuda hagejalt menetluskulude hüvitamist talle langevas osas.
44.Kostjate menetluskulude nimekirja kohaselt on nad käesolevas asjas kandnud menetluskulusid (õigusabikulusid) kokku 8555.50 eurot (käibemaksuta). Kostjad märkisid, et juhul, kui menetluskulusid ei ole võimalik ühiselt kostjate kasuks välja mõista, paluvad nad kulud välja mõista võrdsetes osades.
45.Kostjad on menetluskulude nimekirjas märkinud, et osutatud õigusabi tunnitasu on erinevatel perioodidel ning erinevatelt esindajatelt olnud erinev. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjatele osutatud õigusabi keskmiselt tunnihinnaga 151 eurot (käibemaksuta). Kohus leidis, et keskmine tunnitasumäär 151 eurot (käibemaksuta) on käesoleva vaidluse sisu, mahtu ja keerukust ning kohtupraktikat arvestades lepingulise esindaja tasuna mõistlik.
46.Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjate lepinguline esindaja teinud toiminguid 56,45h ulatuses. Kohus, analüüsides ja hinnates kostjate menetluskulude nimekirjas väljatoodud lepingulise esindaja toiminguid ja nendele kulunud aega, leidis, et kulunud aeg ei ole osaliselt põhjendatud. Kohtu hinnangul ei ole osaliselt põhjendatud ajakulu, mis esindajal kulus 26.01.2015. Arvestades 26.01.2015 esitatud taotluse (t II kd lk 37) sisu ja mahtu tuleb nimetatud toimingu tegemiseks kulunud põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks lugeda 0,5h. Kohus selgitas, et ei pea põhjendatuks nimetatud toimingu raames lugeda põhjendatuks ja vajalikuks esindaja ajakulu asjaolude analüüsile. Nimetatud toimingule kulunud aeg on kaetud lepingulise esindaja 01.04.2015 toiminguga. Kostjate menetlustoimingute nimekirjast nähtuvalt on 26.01.2015 toimingu tegemiseks osutatud õigusabi tunnihinnaga 160 eurot. Seega tuleb põhjendatuks ja vajalikuks lugeda kostjate õigusabikulu 26.01.2015 menetlustoimingu eest 80 eurot.
Ülejäänud esindaja menetlustoimingud ning neile kulunud aeg on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik.
47.Eeltoodust tulenevalt luges kohus vajalikuks ja põhjendatuks kostjate õigusabikulusid 8347.50 eurot (käibemaksuta). Kostjad ei ole TsMS 175 lõike 10 kohaselt kinnitust esitanud, mistõttu ei kuulu menetluskulud hüvitamisele koos käibemaksuga.
48.Kohus leidis eelnevalt, et iga kostja menetluskulud tuleb määrata kindlaks eraldi ja igal kostjal on õigus nõuda hagejalt menetluskulude hüvitamist talle langevas osas, samuti, et vajalikuks ja põhjendatuks tuleb lugeda kostjate õigusabikulusid kokku 8347.50 eurot. Kuivõrd menetluskulude nimekirjas ei ole selgelt välja toodud, millised menetlustoimingud ja millises ajamahus on tehtud kostjale I ning millised kostjale II õigusabi osutamise raames, leidis kohus, et õigusabikulud tuleb kummagi kostja kasuks välja mõista võrdses osas. Ka toimikust ei nähtu, et lepinguline esindaja oleks ühele kostjale osutanud õigusabiteenust suuremas mahus kui teisele. Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus hagejalt kostjale I välja menetluskulud 4173.75 ja kostjale II 4173.75 eurot. Apellatsioonkaebus
49.14.09.2018 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda.
50.Otsus on vastuoluline, põhjendamata ega ole jälgitav. Kohus tuvastas, et kostja II tahe oli anda hagejale üle kostja I osa ja pooled sõlmisid vastava kokkuleppe. Ühtlasi tuvastas kohus, et on tõendatud, et kostja II ja hageja vahel sõlmiti faktiliselt müügileping kostja I osa müümiseks; pooled käitusid kuni kohtuvaidluseni nagu hagejale oleks kostja I osa üle antud; kostja II möönis, et üleandmata jätmine oli tema eksimus – vabandas ja lubas eksimuse heastada osa üleandmisega. Sellega kohus tuvastas, et pooltel oli tahe kostja I osa omandi üleandmiseks ning pooled objektiivselt käitusid nagu omand oleks üle antud. Kostja II möönis eksimust ja lubas osa üle anda ka formaalselt. Ainus puudus tehingu juures oli, et osa ei olnud äriregistris hageja nimele üle kantud.
51.Ometigi järeldas kohus vastuoluliselt, et hageja esitatud nõude aluseid ei saa kohus hinnata ega hagi rahuldada, sest hageja ei ole esitanud nõuet kohustada kostjat II VV isikus tegema tahteavalduse kostja I osa hagejale võõrandamistehingu sõlmimiseks. On ebaselge, millest kohus järeldas, et hageja oleks pidanud esitama teistsuguse nõude ning kui pidi, siis millise. Samuti põhjendas kohus vastuoluliselt, et kohus oleks hagi rahuldanud, kui hageja nõuaks kohustada kostjat II VV isikus tegema tahteavalduse lepingu sõlmimiseks. Hageja on esitanud nõude omandiõiguse tuvastamiseks ja kostja II nõusoleku andmisele kohustamiseks. Ebaselge on, kas kohtu etteheide tähendab, et hageja oleks pidanud esitama hagi hoopis VV vastu. Kostja II on iseseisva õigusvõimega isik, mistõttu oli asjakohane esitada TsÜS § 68 lõikele 5 vastav nõue tema vastu.
52.Märkides, et kui hageja oleks esitanud teistsuguse nõude, oleks kohus hagi rahuldanud, on kohus rikkunud ka selgitamiskohustust, jättes selgitamata, et hageja peaks esitama nõude hoopis teisiti sõnastatult.
53.Kohus on hinnanud vääralt tõendeid. Hageja esitas tõendid seoses kokkuleppega raha üleandmiseks. Kostjad väitsid, et lepiti kokku kõige muu, aga mitte raha üleandmises. Kostjad ei esitanud selle tõendamiseks ühtegi tõendit. VV vaid väitis, et rahast juttu ei olnud. Kostjad ei esitanud taotlust VV ülekuulamiseks. Vaidlust ei olnud, et
kokkulepped seoses kostja I tegevuse üleandmisega Norstat Eesti AS-ile sõlmiti suuliselt. Järelikult sai kohus hinnata lepingu sõlmimist ja tingimusi hageja väidete ja tõendite ning kostjate paljasõnaliste väidete alusel. Kohtu hinnang põhineb otsuses toodud põhjendamata seisukohal, et hageja seaduslik esindaja ja Norstat Eesti AS-i seaduslik esindaja on asjast huvitatud isikud ja nende seletustesse tuleb suhtuda kriitiliselt ning vastavate seletuste kaalu määramisel tuleb hinnata, kas ütlusi toetavad ka muud tõendid. Kohtu edasises argumentatsioonis puudub jälgitav põhjendus, kuidas kohus jõudis järeldusele, et KK seletuskirjad ja OO vande all antud ütlused ei riimu muude tõenditega. OO ristküsitlemisel ei ilmnenud vastuolusid, samuti ei olnud tema ütluste ja dokumentaalsete tõendite vahel vastuolusid. Seega ei ole põhjendatud kahelda tema ütluste tõeväärtuses. Kohtu hinnang, et menetlusosalise vande all antud ütlused on madala tõendusväärtusega tõend, on eelarvamuslik ega põhine seadusel. Kohtu järeldus, et raha üleandmise kohustuses ei lepitud kokku, ei põhine tõenditel. Kohus ei põhjendanud, miks ta pidas usutavaks tõendiks mitteolevat VV selgitust, kuid ei pidanud usutavaks OO vande all antud ütlusi ja KK seletuskirja. Otsusega on hageja seatud ebavõrdsesse olukorda, kus tal oli võimalik tõendada ettevõtte üleandmise lepingu tingimusi ainult menetlusosalise vande all antud ütlustega. Vastaspool vastupidiste tingimuste tõendamiseks ühtki tõendit ei esitanud. Järelikult tuleb lugeda tõendatuks hageja väited seoses ettevõtte üleandmise lepingu tingimustega.
54.Ettevõtte üleandmise lepingu sõlmimise osas jagas kohus valesti tõendamiskoormise. Kohus ei viidanud, milliste indikaatorite järgi ta asus hindama, kas ettevõtte üleminek toimus või mitte. Kohus vaatas põhjendamatult mööda kostja I käibedeklaratsioonidest ja majandusaasta aruannetest, kust nähtus, et kostja I majandustegevus lõppes 2013.a lõpus. Samas aga kogu kostja I ettevõtte tegevus jätkus alates 01.01.2014 Norstat Eesti AS-is. Kostjad ei esitanud ühtki tõendit või sisulist väidet, et milles muus kui ettevõtte üleminekus kokku lepiti ja miks alates 01.01.2014 puudus kostjal I igasugune tegevus ja mis põhjal tema tegevus ja klientide teenindamine Norstat Eesti AS-ile üle läks. Kohtupraktikas on leitud, et VÕS § 182 lõike 1 hindamisel ei eeldata, et ettevõtte ülemineku tõendamiseks on vajalik iga ülemineva õiguse ja kohustuse suhtes eraldi lepingu sõlmimine. Otsuses puudub jälgitav põhjendus, milliste ettevõtte ülemineku elementide esinemist viidatud Euroopa Liidu õigusest ja kohtupraktikast kohus hindas. On aimatav, et kohus heitis hagejale ette, et viimane oleks pidanud ettevõtte ülemineku kokkuleppe tõendamiseks tõendama, et ka ettevõtte raha üleandmises lepiti kokku. Selles osas esitas hageja tõendid, mille ümberlükkamiseks kostjad tõendeid ei esitanud. Järelikult osas, milles kostjad väitsid, et poolte vahel kokkulepitud tingimuste järgi pidi raha jääma kostjale I, oli tal ka tõendamiskoormis.
55.Kohus tuvastas, et kostja II kinnitas müügilepingu kehtivust, kuid jõudis valele järeldusele, et ainuüksi tehingu kinnitamine poolte faktilise käitumise ja avaldustega ei muuda tehingut kehtivaks TsÜS § 84 lõigete 3 ja 4 alusel. Kui kohus kinnitamise fakti tuvastas, siis viidatud sätete järgi ongi tagajärjeks, et müügileping muutus kehtivaks.
56.Kohus põhjendas VÕS § 6 lõike 2 alusel ÄS § 149 lõike 4 mitte kohaldamata jätmist tautoloogilise ringdefinitsiooniga, leides, et kohus ei saa jätta ÄS § 149 lõiget 4 kohaldamata, sest see sätestab kohustusliku vorminõude. VÕS § 6 lõike 2 kohaldamisel ei ole küsimuseks vorminõude õiguspoliitiline eesmärk ning viidatud normi kohaldamine ei ole välistatud seadusest tulenevatele vorminõuetele. VÕS § 6 lõike 2 kohaldamisel peab kohus hindama, kas normi (antud juhul vorminõude) kohaldamine konkreetses elulises olukorras võib olla vastuolus hea usu põhimõttega. Seega tulnuks kohtul hinnang anda VV vastuolulisele käitumisele. Hinnangu andmata jätmisega jättis kohus VÕS § 6 lõike 2 sisuliselt kohaldamata. Ka õiguspoliitilise argumentatsiooni osas on
kohtu käsitlus väär. See, kui kohus kohtulahendiga tuvastab, et konkreetses olukorras on VÕS § 6 lõike 2 kohaselt ÄS § 149 lõike 4 kohaldamine vastuvõetamatu, ei mõjuta tavapärases käibes ÄS § 149 lõike 4 kohaldamist.
57.Kohus kohaldas vääralt VÕS § 182 lõikeid 1 ja 2. Viidatud sätted eeldavad, et ettevõte kui majandusüksus antakse üle terviklikult. Kohus lähtus ebaõigesti eeldusest, et ettevõtte ülemineku tõendatuks lugemiseks pidanuks hageja tõendama iga konkreetse ettevõtte ülemineku eelduseks oleva osise kohta lepingute sõlmimist. 02.10.2015 eelistungil kostjad möönsid, et kostjalt I läks rendileping, teenuse osutamine ja töötajad üle Norstat Eesti AS-ile. Võttes arvesse hageja esitatud tõendeid, mis antud asjaolusid kinnitavad, tuleb eeldada VÕS § 182 lõigete 1 ja 2 kohaselt vastupidiselt, et kui kõige muu üleminekuks oli kokkulepe sõlmitud, siis oli lepitud kokku ka raha üleandmises. Lisaks on hageja esitanud tõendid, mille järgi oli ka raha üleandmises kokkulepitud. Vastustajate seisukoht
58.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
59.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus ei kohaldanud asja lahendades ebaõigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, mis oleks saanud tuua kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise või muutmise. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning jaotab ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1, § 173 lõige 1,§ 174 lõige 3).
60.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohtu otsus on vastuoluline ja põhjendamata ega ole jälgitav. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus vastab TsMS §-s 442 ettenähtud struktuurile ja sisaldab TsMS § 438 lõike 1 kohast asjaolude tuvastamist, asjas tähtsust omavate õigussuhete kvalifitseerimist ning otsustust selle kohta, kas hagi kuulub rahuldamisele või mitte. Otsuse põhjendavas osas on märgitud kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele kohus järeldused rajas. Samuti on maakohus põhjendanud, miks ta ei nõustu poolte teatud väidetega. Maakohus on analüüsinud kõiki kogutud tõendeid, samuti põhjendanud, miks ta tõendeid konkreetsel viisil hindas. Maakohtu põhjendused on hästi jälgitavad ning asjaolu, et kaebaja nendega ei nõustu, ei anna iseenesest alust teistsuguse otsuse tegemiseks.
61.Kolleegium on seisukohal, et maakohus tuvastas õigesti, et nõuded kostja II vastu on kostja I osa müügilepingu täitmise nõuded, kuid kuna 01.12.2010 kuupäeva kandev lihtkirjalik müügileping ei ole ÄS 149 lõike 4 esimeses lauses ettenähtud vormi järgimata jätmise tõttu kehtiv, puudub hagejal lepingu (nii kohustus- kui käsutustehingu) täitmise nõue kostja II vastu. Selline maakohtu seisukoht ei saanud tulla hagejale üllatusena. Maakohus oli 02.10.2015 eelistungil (protokoll t II kd lk 82-84) selgitanud, et juhul, kui osa võõrandamise tehing on vorminõude rikkumise tõttu tühine, puudub hagejal üleandmise nõue. 09.05.2018 istungil (protokoll t III kd lk 105-108) maakohus selgitas, et tegemist on lepingu täitmise nõudega. Ka olid kostjad menetluses läbivalt 01.12.2010 kuupäeva kandva tehingu tühisusele viidanud ja maakohus arutas mh seda vastuväidet pooltega nii varasematel kui 09.05.2018 istungil. Seega ei saanud tulla hagejale üllatuseks ka see, et maakohtul puudub alus kostja I osa suhtes tuvastada
omandiõiguse üleminek kostjalt II hagejale. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lõike 3 alusel tekib omand ainult seaduses ettenähtud juhtudel. Selle sätte mõtte kohaselt ei või pooled kokkuleppeliselt muuta asjaõiguste sisu ega saa ise määrata, millistel tingimustel omand tekib. Käesolevas asjas esitas hageja nõude omandi tehingulise tekke alusel. Seega pidi maakohus tuvastama, kas hageja poolt väidetud tehingu alusel tekkis tal omand konkreetsele esemele (TsMS § 5 lõige 1, § 436 lõige 2, § 439). Seda maakohus ka tegi.
62.Apellant on kaebuses seisukohal, et maakohus oleks pidanud eelmenetluses selgitama talle nõude sõnastuse muutmise vajadust. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Kolleegium on seisukohal, et hageja on mõistnud ebaõigesti maakohtu mõtet vaidlustatud otsuse põhjenduste punkti 16 viimases kolmes lauses. Lausete mõtteks on, et hageja eesmärk kostja I osade omandi saamiseks oleks saanud olla (eelduslikult) saavutatav, kui nõue oleks esitatud notariaalse lepingu sõlmimiseks vajaliku kostja II tahteavalduse kohtuotsusega asendamiseks. Selleks aga oleks hageja pidanud muutma oma seisukohta osa müügilepingu sõlmituse kohta, mis aga omakorda tähendaks mitte ainult hagi eseme sõnastuse muutmist, vaid ka hagi aluse (nõude aluseks olevate eluliste asjaolude kogumi) muutmist, s.t tegelikult uue hagi esitamist. Vastavalt TsMS § 376 lõikele 1 ei oleks sellisel juhul olnud tegemist hagi muutmisega. Samas ka TsMS § 392 alusel ei pea kohus selgitama hagejale hagi muutmise vajadust. TsMS § 4 lõike 2 kohaselt määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu. TsMS § 5 lõikest 2 tulenevalt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab. Tsiviilasja materjalidest nähtub lisaks, et saanud teada kostjate vastuväitest lepingu tühisuse kohta, püüdis hageja esitada läbi hagi muutmise taotluse samas asjas kahju hüvitamise nõuet kostja II vastu (t II kd lk 156-158), kuid maakohus jättis taotluse rahuldamata ja selgitas, et uusi nõudeid on hagejal võimalik esitada üldises korras hagiavaldust esitades (samas lk 166-169). Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, kas hageja maakohtu nõu kuulda võttis või mitte.
63.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et käesolevas asjas ei ole tõendatud tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu äralangemine ega tehingu kinnitamine poolte poolt TsÜS § 84 lõigete 3 ja 4 mõttes. Privaatautonoomia põhimõte võimaldab tõlgendada isikute tahte edasiulatuvalt kehtivaks isegi juhul, kui esialgu avaldatud tahe oli väljendatud mingil põhjusel tühiseks osutunud tehingus, kuid mille tühisuse alused hiljem kõrvaldatakse. Imperatiivselt notari poolt tõendamist vajava tehingu vorminõude rikkumisest tulenev tühisus saab ära langeda aga vaid juhul, kui pooled vormistavad tehingu või selle kinnituse notariaalselt tõestatuna. Käesolevas asjas seda tehtud ei ole. Tühine tehing on kehtetu algusest peale ega too kaasa õiguslikke tagajärgi.
64.VÕS § 6 lõike 1 kohaselt peavad võlgnik ja võlausaldaja käituma teineteise suhtes heas usus. Sama sätte lõike 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele mh seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Hea usu põhimõtte kaudu toimub õiguse edasiarendamine ja õigluse tagamine võlasuhetes, kuid hea usu põhimõtte abil ei ole võimalik mistahes ebaõiglust likvideerida. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tehingu vorminõude rikkumist ei saa ületada hea usu põhimõtte rikkumisele tuginedes (nt lahendis nr 2-15-18404, punkt 19).
65.Hageja nõue kostja I vastu on suunatud kostja ettevõtte üleandmise kohta sõlmitud suulise kokkuleppe täitmisele - seni üleandmata ettevõtte osa (rahalised vahendid pangakontol) üleandmisele. Kuna poolte vahel on vaidlus, kas ja kui, siis millistel tingimustel hageja poolt väidetud suuline kokkulepe sõlmiti, oli hageja kohustuseks TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt tõendada suulise lepingu sõlmimist selliselt, et
üleantava ettevõtte koosseisu osana oli käsitletud ka kostja I rahalisi vahendeid, sh nõudeõigust krediidiasutuse vastu. VÕS § 9 lõikest 1 tulenevalt saab lugeda lepingu sõlmituks, kui jõuti kokkuleppele vastavale lepingule omastes olulistes tingimustes. VÕS § 180 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt võib ettevõtte üleandja omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Seega peab ettevõtte üleandmise lepingu sõlmituks lugemiseks leidma tõendamist, et pooled saavutasid kokkuleppe sellise varakogumi üleandmises, mida saab VÕS § 180 lõike 2 ja TsÜS § 661 alusel käsitleda üleandja ettevõttena.
66.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohus jagas ettevõtte üleandmise lepingu sõlmimise ja selles kokkulepitud tingimuste tuvastamisel ebaõigesti tõendamiskoormust. Käesolevas asjas on vaidlus võimaliku lepingu poolte vahel ja kohaldub TsMS § 230 lõikes 1 sätestatud üldine tõendamiskoormus – kumbki pool peab tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. Sellist tõendamiskoormust selgitas maakohus 09.05.2018 eelistungil ja lähtus sellest otsuse tegemisel. Kaebusest nähtuvalt vaidlustab apellant maakohtu poolt teostatud tõendite hindamist, mille tulemusena asus kohus kokkuvõttes seisukohale, et hageja ei suutnud tõendada, et poolte vahel oli 2013.a sügisel sõlmitud kostja I ettevõtte, mille koosseisu kuulus mh pangakontol oleva rahasumma käsutamise õigus, üleandmise leping.
67.Kolleegium maakohtu poolt tõendite hindamisel selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis oleks viinud ebaõige otsuse tegemiseni, ei tuvastanud ja tõendite ümberhindamiseks alust ei näe. TsMS § 232 lõike 1 kohaselt peab kohus hindama kõiki tõendeid seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte, arvestades mh poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Sama sätte lõike 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole leppinud kokku teisiti. Käesolevas asjas pooled tõendamist puudutavaid kokkuleppeid esile ei toonud. Ringkonnakohus möönab, et maakohus käitus menetluses osaliselt vastuoluliselt, kui keeldus 09.05.2018 eelistungil (t III kd lk 108) hageja taotluse kuulata tunnistajatena üle SS ja KK rahuldamisest põhjendusega, et samade asjaolude kohta annab vande all seletuse hageja juhatuse liige OO. Samas asus maakohus otsuses seisukohale, et hageja juhatuse liikme vande all antud seletusse ja KK kirjalikesse kinnitustesse tuleb suhtuda kriitiliselt ning hinnata, kas seletusi toetavad muud tõendid või mitte. Siiski ei mõjutanud konkreetsete tõendite kriitiline hindamine käesolevas asjas vaidluse lõpptulemuse õigsust ning puudub alus eeldada, et viidatud tunnistajate ülekuulamine oleks viinud kokkuvõttes hagejale positiivse lahendi tegemiseni. Maakohus on tõendeid kogumis analüüsides leidnud, et hageja ei suutnud veenvalt tõendada poolte tahet sõlmida sügisel 2013 kostja I ettevõtte üleandmise leping. Maakohus tuvastas, et poolte tahe oli sügisel 2013 suunatud äriühingute (kostja I ja Norstat Eesti AS-i) ühinemisele äriseadustiku (ÄS) 31. peatüki mõttes. Selline järeldus on selgelt nähtav kohtule esitatud kirjalikest tõenditest: 1) VV 22.12.2013 e-kirjad OO-le (koos tõlgetega t III kd lk 58-61); 2) VV, BDO Eesti AS-i maksukonsultandi ja juristi UV ning OO e-kirjavahetus perioodil 27.11.2013 kuni 02.12.2013, millest nähtuvalt ka pooltele juriidilist nõu andnud UV sai aru, et pooled soovivad ühinemist ühinemislepingu kaudu (vt UV e-kiri VV-le ja OO-le 27.11.2013 kell 16:17); 3) VV poolt töötajatega sõlmitud kokkulepped, milles on märgitud töölepingute lõpetamise aluseks tööandja ja Norstat Eesti AS-i ühinemine (t II kd lk 53). Viidatud dokumentaalsed tõendid kajastavad poolte tolleaegset tegelikku tahet ning isikute kohtumenetluses väljendatud seisukohad ei lükka veenvalt ümber tõendeid, millest nähtub poolte tegelik tahe ajal, mil nende vahel ei olnud veel vaenulikke suhteid ega toimunud kohtumenetlusi. VÕS § 181 kohaselt ei
kohaldata VÕS §-de 180jj sätteid mh ettevõtte üleminekule juriidiliste isikute ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise puhul. Juriidiliste isikute ühinemist reguleerivad ÄSi 31. peatüki sätted. ÄS § 391 lõikest 4 tulenevalt läheb ühinemisel ühendatava ühingu vara, sh kohustused, üle ühendavale ühingule. ÄS § 392 lõigetest 1 ja 4 ning § 397 lõikest 1 tulenevalt tuleb ühinemiseks sõlmida notariaalselt tõestatud ühinemisleping, mille ühinenud ühingud heaks kiidavad. ÄS § 403 lõike 1 kohaselt läheb ühendatava äriühingu vara üle ühendavale ühingule ühinemise kandmisega ühendava ühingu asukoha äriregistrisse. Kuna käesolevas asjas ei ole pooled toonud esile ÄS § 403 lõike 1 kohase ühinemise kande tegemist äriregistrisse, saab asuda seisukohale, et ühinemise läbirääkimistel ühinemislepinguni ei jõutud ja seega ka sel alusel ei läinud kostja I vara üle.
68.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetlusega seotud kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
69.Vastustajate menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad nende apellatsioonimenetluse kulud tasust õigusabile kokku 8h (6h kaebuse analüüs, seisukoha koostamine kaebusele; 2h ettevalmistus ja esindus kohtuistungil) eest vandeadvokaadist lepingulisele esindajale tunnistasuga 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegium on seisukohal, et õigusabi on vastustajatele osutatud TsMS § 175 lõike 1 mõttes mõistlikus ja vajalikus ulatuses. Lepingulise esindaja ajakulu vastab tsiviilasja materjalidest nähtuvale vaidluse sisule ja mahule. Ka vastab lepingulise esindaja tunnitasu kohtupraktikas aktsepteeritud vandeadvokaadi teenuse keskmisele turuhinnale Eesti õigusabiturul. Vastustaja I on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane. Vastustaja II on kinnitanud, et ei saa sisendkäibemaksu tagasi, kuna osutatud õigusabi ei seondu tema käibemaksuga maksustatava käibega. Eeltoodust tulenevalt tuvastas kolleegium, et vastustajate menetluskulu, mille apellant on kohustatud neile hüvitama, on kokku (8x130) + 20% 1040-st = 1248 eurot, millest vastavalt taotlusele tuleb apellandil hüvitada 50% kummalegi vastustajale. Vastuses kaebusele esitasid vastustajad ka TsMS § 177 lõike 4 kohase taotluse hüvitatavalt menetluskulult viivise saamiseks. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.