2-17-4904/26 - Ühinguõigus - Sundlõpetamine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

6.Harju Maakohus tegi 22.08.2017.a määruse, millega sundlõpetas võlgniku ja rahuldas võlausaldajate avalduse võlgniku likvideerimismenetluse läbiviimiseks ja likvideerija määramiseks. Kohus algatas likvideerimismenetluse, määrates likvideerijaks Indrek Lepsoo. Kohus jättis menetluskulud võlgniku kanda. Määruse kohaselt on avaldajad võlgniku võlausaldajad, kes on õigustatud likvideerimismenetluse läbiviimist nõudma. Kohus selgitas, et menetleb võlausaldajate avaldust ning hilisem majandusaasta aruande esitamine ei too kaasa menetluse alustamise äralangemist. Äriseadustikust ei tulene, et kohus peab sundlõpetamise avalduse menetluse lõpetama, kui sundlõpetamise avalduse esitamisest hilisemalt otsustavad osaühingu osanikud ühingu likvideerida. Nimetatu ei võta kohtult ära pädevust vaadata asi läbi sundlõpetamise alustamiseks. Puudutatud isiku poolt viidatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 13 ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Tegemist on normiga, mida kohus kohaldab juhul, kui asi ei allu lahendvale kohtule. Käesoleval juhul tuleb kohtu pädevus TsMS §-st 603 lg 1 ning TsMS §-st 629 ja ka ÄS § 206 lg-st 3, mille kohaselt määrab sundlõpetamise korral likvideerijad kohus. Juhul kui äriühing tegutseb ja esitab enne kustutamist puuduolevad majandusaasta aruanded, ei oleks äriühingu registrist kustutamine proportsionaalne abinõu. Käesoleval juhul ei ole aga puudutatud isik kinnitanud, et ta tegutseks. Vastupidiselt on puudutatud isik välja toonud, et ainuosanik on otsustanud puudutatud isiku lõpetamise. Samuti on avaldajad tõendanud, et alates 2014.a ei ole faktiliselt puudutatud isik majandustegevuses osalenud. Kohus leidis, et VP sobivus puudutatud isiku likvideerija ametikohale ei ole veenev ega põhjendatud. Äriregistrist ei nähtu, et VP oleks kunagi varem ühtegi likvideerimismenetlust läbi viinud. Varasem kogemus likvideerijana VP-l puudub. Samuti on VP puudutatud isiku seadusliku esindajana rikkunud ÄS §-s 179 lg-tes 1 ja 3 sätestatud kohustusi koostada majandusaasta aruanne ning esitada see koos kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepanekuga ning müügitulu jaotusega äriregistrile kuue kuu jooksul arvates majandusaasta lõppemisest. ÄS § 211 kohaselt tuleb aga ka likvideerimise ajal ühingu raamatupidamist pidada ning ÄS § 211 lg 2 kohaselt koostada likvideerimise algbilanss ning ÄS § 211 lg 3 järgi koostada majandusaasta aruandeid. Seega puudus kohtul veendumus, et VP suudaks oma ülesandeid õigeaegselt ning korrektselt täita. Puudutatud isiku seaduslik esindaja on kaudselt ka puudutatud isiku ainuosanik, mis seab kahtluse alla VP erapooletuse ja sõltumatuse menetluse kestel. Lisaks nähtub tõenditest, et VP poolt likvideerijaks saamisel on ta huvide konfliktis seoses võimaliku juhatuse liikme vastutuse alusel nõude esitamise küsimusega iseenda vastu. Kohus ei määra VP puudutatud isiku likvideerijaks. I. Lepsoo suhtes ei ole kohaldatud äri- ega ettevõtluskeeldu ning tema puhul on tegemist pikalt tegutsenud pankrotihalduriga ning kohtul puudub alus kahelda tema usaldusvääruses. I. Lepsoo vastab seaduses sätestatud nõuetele ning on põhjendatud nimetada ta käesolevas asjas likvideerijaks. Kohus märkis täiendavalt, et puudutatud isiku väide, et avaldajatel on võimalik I. Lepsoo määramisega likvideerijaks mõjutada pooleliolevaid kohtuvaidlusi, ei ole veenev. ÄS § 220 kohaselt vastutab likvideerija nagu juhatuse liige ning seega likvideerija poolt hagide õigeksvõtmine olukorras, kus selliseks tegevuseks alus puudub, on käsitletav kohustuse rikkumisena.

7.01.09.2017.a esitas võlgnik maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada täies ulatuses ja teha uus määrus, millega õpetada asjas menetlus. Alternatiivselt palub võlgnik tühistada määruse osas, milles määrati likvideerijaks I. Lepsoo ning teha uus määrus, millega määrata likvideerijaks juhatuse liige VP. Võlgnik palus jätta menetluskulud solidaarselt avaldajate kanda. Määruskaebuse kohaselt on maakohtu seisukoht, et likvideerimisel olevat äriühingut saaks kohus täiendavalt likvideerida ning likvideerija määrata, ebaõige. Osanike poolt tegevuse lõpetamise otsuse vastuvõtmine ning likvideerija nimetamine välistavad ÄS § 60 lg 4 alusel juriidilise isiku sundlõpetamise, kuna ÄS §-s 60 sätestatud eesmärk – algatada likvideerimismenetlus – on saavutatud. Võlgnik viitas ringkonnakohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-15-7975. Maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, justkui üksnes faktilise äritegevuse puudumine välistab isiku sundlõpetamata jätmise või sundlõpetamise menetluse lõpetamise ning seda hoolimata asjaolust, et kõik puuduolevad ning puudutatud isikule tehtud etteheite aluseks olnud majandusaasta aruanded on äriregistrile esitatud enne määruse tegemist ning ka juba enne asja sisulist läbivaatamist. Olukorras, kus menetluse algatamise aluseks olnud puudus on kõrvaldatud, puudub õiguslik võimalus menetluse jätkamiseks või veel vähem menetluses puudutatud isiku tahte vastase lahendi tegemiseks. Maakohus on ebaõigesti mõistnud ja tõlgendanud kontekstist välja rebituna Riigikohtu poolt tsiviilasja nr 3-2-1-153-12 p-s 10 märgitud lauseosa „kes reaalselt ei tegutse“. ÄS § 60 ei saa niivõrd kitsalt sisustada, kuna selliselt tõlgendatakse ÄS § 60 ebaõigesti ja sätte eesmärgi vastaselt. ÄS §-s 60 sätestatud regulatsiooni eesmärk on lihtsustada selliste äriühingute, mis enam reaalselt ei tegutse, ning mille osanikud ei ole astunud mistahes vajalikke samme äriühingu tegevuse lõpetamiseks ega tunne äriühingu vastu mistahes huvi, registrist kustutamist. ÄS-i regulatsiooni eesmärk on nn „registrisse unustatud“ juriidiliste isikute registrist kustutamise lihtsustamine. Äriühingu kustutamise sidumine faktilise tegevusega on ebaõige. Äriühing, millel puudub faktiline tegevus, võib igal ajal uuesti tegutsema hakata ning seejuures ei pea endine ning uus tegevusvaldkond üleüldse kattuma. Samuti võib ka äriühing, mille on osanikud otsustanud likvideerida, tegevust jätkata (ÄS § 217 lg 1). ÄS § 60 regulatsioon puudutab üksnes majandusaasta aruande tähtaegselt esitamata jätmist ning üksnes seetõttu äriühingu registrist kustutamist. Muid eeldusi ÄS ei sätesta. Olukorras, kus majandusaasta aruanded on esitatud (sh ka need, mille osas ei ole äriühingule isegi mitte hoiatust tehtud), ei oma õiguslikku tähendust nende majandusaasta aruannete sisu ega ka äriühingu faktiline tegevus või tegevusetus. Seda äriregister ega kohus ei kontrolli ega ole pädev kontrollima ja hindama. Järelikult, kui majandusaasta aruanded on esitatud, ei ole õiguslikku alust sundlõpetamiseks. Sundlõpetamine seondub mitmete raskete tagajärgedega, muuhulgas ei ole võimalik sundlõpetatud äriühingu tegevust enam taastada ega majandustegevust jätkata (vt RKTKm nr 3-2-1-27-08, p 10). Samuti kaotavad äriühingu osanikud kontrolli äriühingu üle. Kohus on põhjendamatu eelarvamusega suhtunud puudutatud isiku juhatuse liikmesse ning ainuosaniku otsuse järgsesse likvideerijasse VP ning andnud hinnanguid asjaolude suhtes, mis ei ole kohtu pädevuses ega ka sisuliselt asjakohased. Seaduse järgi on likvideerijateks juhatuse liikmed ning seda sõltumata sellest, kas juhatuse liige on varsemalt olnud mingi äriühingu likvideerija või mitte. Likvideerija põhiülesanded ja vastutus ei erine juhatuse liikme tavapärastest ülesannetest – nõuda sisse võlgnevused ning täita võlausaldajate eest likvideerimisel oleva äriühingu rahalised kohustused. Samuti esitada pankrotiavaldus, kui äriühingu varast ei piisa kohustuste täitmiseks. Likvideerija ülesanded ei ole ebatavalised ega nõua selliseid eriteadmisi ja pädevust, mida juhatuse liikmel ei oleks. VP on puudutatud isiku juhatuse liikme ja likvideerijana esitanud äriregistrile kõik majandusaasta aruanded, mis

Tsiviilasi nr 2-17-4904 seaduse järgi on nõutavad. Kuigi juhatuse liige vastutab raamatupidamise eest, ei teosta juhatuse liikmed isiklikult raamatupidamist (seda ei nõua ka seadus), vaid korraldavad selle vastavalt seadusele. Maakohus on ebaõigesti võrrelnud likvideerimismenetlust pankrotimenetlusega ning likvideerija rolli pankrotihalduri rolliga. Likvideerija ja pankrotihalduri rollid, vastutus ning kohustused on olemuslikult erinevad. Erinevalt pankrotihaldurist on likvideerija (nagu ka juhatuse liikme) kohustus tegutseda eelkõige just äriühingu ning seeläbi äriühingu osaniku huvides (lojaalsuskohustus), mitte kolmandate isikute (sh võlausaldajate) huvides. Võlausaldajad realiseerivad likvideerimismenetluses oma õigusi tavapärases korras läbi hagimenetluse, kui võlausaldajal on erimeelsused likvideeritava äriühinguga, mitte läbi likvideerija. Pankrotimenetluses toimub võlausaldajate huvide realiseerimine läbi sõltumatu pankrotihalduri ja selle vahendusel. Likvideerija kohustus ei ole olla erapooletu ning veelgi enam – likvideerija ei tohigi olla erapooletu, kuna vastasel juhul rikuks likvideerija likvideeritava äriühingu ees oma kohustusi. Harju Maakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-144-11 on asjasse puutumatu, kuivõrd ei seondu käesoleva tsiviilasja aluseks olevate tähtsust omavate asjaoludega. I. Lepsoo vastu kohustuste rikkumisest tulenevate nõuete esitamine on üksnes teoreetiline mitte praktiline võimalus. Likvideerijaks ei saa olla isik, kes on võlausaldajatele lojaalne ning vastandub seega likvideeritava äriühingu huvidele. Maakohus on ebaõigesti jätnud avaldajatelt nõudmata likvideerija tasu ning kulude katteks ettemaksu. Kohus oleks pidanud siduma sundlõpetamise ning likvideerimismenetluse läbiviimise avaldajate poolt kohtu deposiitkontole tasu maksmisega. Harju Maakohus on ebaõigesti jätnud menetluskulud täies ulatuses puudutatud isiku kanda. Puudutatud isik palub määruse tühistada ka menetluskulude jaotuse osas ning teha uue määruse, millega kohus lõpetab sundlõpetamise menetluse ning jätab menetluskulud TsMS § 172 lg 6 teise lause kohaselt poolte endi kanda. Sõltumata asja lõplikust tulemusest, pole mingil juhul võimalik jätta avaldaja I menetluskulusid puudutatud isiku kanda. Avaldaja I on esitanud põhjendamatu avalduse. Avaldaja I esitatud materjalide kohaselt on avaldajal I nõuded üksnes Grand Capital Management OÜ mitte puudutatud isiku vastu. Avaldaja I avalduse lisa nr 2 kohaselt on avaldaja I esitanud arved üksnes Grand Capital Management OÜ-le. Seega on avaldaja I alusetult põhjustanud käesoleva menetluse ja selles alusetult osalenud ning peab sellest tulenevalt kandma ka kõik temaga seotud menetluskulud. Puudutatud isik palus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta täies ulatuses avaldajate kanda, kuivõrd isegi kui avaldus rahuldatakse, on see tehtud hagita menetluses avaldajate huvides. Samuti tuleb avaldajate kanda jätta kulud, mis on tingitud likvideerija ebaõigest määramisest. I. Lepsoo tasu ning likvideerimisega seonduvad kulud peavad hüvitama avaldajad.

11.Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga, et olukorras, kus puudutatud isik on täitnud kohustuse, mille rikkumise tõttu sundlõpetamise otsustamise menetlus algatati, ei ole alust rahuldada võlausaldajate taotlusi isiku likvideerimismenetluse läbiviimiseks. Olenemata sellest, et TsMS § 60 lg-l 2 koostoimes lg-ga 4 on teatav distsiplineeriv funktsioon, ei saa ühingu sundlõpetamist ja likvideerimismenetlust kasutada karistusena, vaid selle eesmärk on passiivsete ühingute likvideerimine. Seega olukorras, kus isik on majandusaasta aruande registrile esitanud, ei ole alust isikut sundlõpetada ja likvideerimismenetlust läbi viia. Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et osaühingu registrist kustutamine ei ole kooskõlas ÄS §-s 60 taotletud eesmärgiga lihtsustada selliste äriühingute, kes reaalselt ei tegutse, registrist kustutamise korda, olukorras, kus puudutatud isik on kõrvaldanud puuduse, nt esitanud majandusaasta aruande (RKTKm 3-2-1-153-12, p 10). Riigikohus on nimetatud asjas märkinud, et kohus peab analüüsima, kas ÄS § 60 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldused, mis annavad registripidajale õiguse kaaluda äriühingu registrist kustutamist, on täidetud. See kohaldub ka juhul, kui võlausaldajate taotluste alusel on otsustamisel puudutatud isiku sundlõpetamine ja likvideerimismenetluse algatamine. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all, et enne maakohtu määruse tegemist on puudutatud isik esitanud 2014.a majandusaasta aruande ning tõi selle asjaoluna ka kohtu ette. Seega ei olnud maakohtul põhjust ega alust rahuldada taotlusi, puudutatud isik sundlõpetada ja likvideerimismenetlust alustada. Asjaolu, et avaldajad esitasid taotlused iseenesest õiguslikul alusel ning taotluste esitamise hetkel olid sundlõpetamise ja likvideerimisemenetluse algatamise eeldused täidetud, ei tähenda, et taotlused tuleks rahuldada, kui enne lahendi tegemist selgub, et taotluse rahuldamise eesmärk on ära kadunud. ÄS § 60 lg 4 ei kohusta kohut äriühingut sundlõpetama, vaid otsustama, kas äriühing tuleb sundlõpetada, sh peab kohus enne otsustamist kontrollima selle eeldusi. Sellele, et enne osaühingu sundlõpetamist saab isik veel puuduse kõrvaldada viitab ka TsMS § 203 lg 3, mis kohustab kohut enne osaühingu lõpetamist andma tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Eeltoodust tulenevalt, ei saanud kohus käesoleval juhul puudutatud isikut sundlõpetada. Seetõttu ei saa kohus algatada ka likvideerimismenetlust ega määrata likvideerijat. Kuivõrd ülejäänud resolutsioonipunktid olid samuti seotud likvideerimismenetluse läbiviimisega, tuleb ka need tühistada, v.a menetluskulude jaotus.