Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2).

Tsiviilasi nr 2-17-10954

Vastavalt TsMS § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

V Demenekov (hageja) esitas 18.07.2017 Viru Maakohtule hagi A Ti (kostja) vastu võla, intressi ja viivise väljamõistmise nõudes. Hageja nõudeks on välja mõista kostjalt hageja kasuks:  põhivõlgnevus summas 10 000 eurot,  intressivõlgnevus summas 2 000 eurot,  viivisvõlgnevus seisuga 04. juuli 2017 summas 1 139,78 eurot ning viivisvõlgnevus alates 05. juulist 2017 VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. veebruaril 2015 suulise laenulepingu ning deklaratiivse võlatunnistuse, millega kostja tunnistas, et on saanud hagejalt laenu summas 10 000 eurot intressiga 20% aastas. Laenu tagasimaksmise tähtaeg oli 01. veebruaril 2016. Hageja andis kostjale laenu sularahas. Kostja ei ole hagiavalduse esitamise seisuga tasunud võlga. Võlgnevus on muutunud sissenõutavaks rohkem kui aasta tagasi. Hageja on korduvalt üritanud Kostjaga ühendust võtta, kuid see ei õnnestunud. Hageja põhjendab oma nõuet VÕS § 3 p 1, § 30 lg 1, § 11 lg 1, § 76 lg 1 ja 3, § 108 lg 1, § 113 lg 1 ja § 396. Viru Maakohus 20. juuli 2017. a määrusega (I kd, tl 14-15) võttis hagi menetlusse.

TSIVIILASJA HIND

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 122 lg 1 kohaselt on tsiviilasja hinnaks hagihind ja hagita asja hind. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on hagihinnaks hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Hageja nõudeks on põhivõlgnevus 10 000 € + intresside võlgnevus 2 000 € + viivisvõlgnevus 1 139,78 € = 13 139,78 €, millele lisandub ühe aasta eest põhivõlgnevuselt arvestatud viivise summa 800 €, kokku on 13 939,78 €. TsMS § 124 lg 1 esimese lause kohaselt määratakse hagihind raha maksmisele suunatud hagi puhul nõutava rahasummaga. Tulenevalt TsMS § 133 lg-test 1 ja 2 arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. 2(8)

Tsiviilasi nr 2-17-10954

TsMS § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-le 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kui tasu maksmise aeg ei ole kindlaks määratud vastastikuse lepingu puhul, arvestatakse tasult viivist alates käesoleva seaduse § 821 lõikes 1 sätestatud ajast. Seega on tsiviilasja hind 13 939,78 €: põhinõue 10 000 €, intress 2 000 €, viivis hagi esitamise seisuga ja viivis, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale kokku 1 939,78 €.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta rahuldamata (I kd, tl 21). Kostja on seadnud kahtluse alla, kes on esitanud hagi, kuna hagiavalduses puuduvad hageja ja tema esindaja isikukoodid/sünniajad. Samuti kahtleb kostja hageja esindaja esindusõiguses, kuna diplom ja volitus on esitamata. Kostja leiab, et hagi on täiesti alusetu, sest võlakiri oli võltsitud. Kostja ei võtnud raha hagejalt ja ei andnud allkirjastatud võlakirja viimase kümme aasta jooksul. Võlakirjas puuduvad allkirjastamise koht ja võltsija sünniaeg. Kostja viitab sellele, et aastal 1981 oli hageja kriminaalkorras karistatud Venemaal võimu kuritarvitamise ja teiste kuritegude eest 2,5aastase vanglakaristusega. Praeguseks on Venemaal alates 2009. aastast kriminaalasi (kelmus), kus figureerib hageja. Kostja esindaja (I kd, tl 66-67) täiendavalt märkis, et esitatud võlatunnistusel puudub lisaks laenuandja isikuandmete puudulikkusele ka võlatunnistuse koostamise koht. Ka hagiavaldusest ei nähtu, millistel asjaoludel ja kuskohas hageja ja kostja kohtusid ning suulise laenulepingu sõlmisid, samuti kus võlatunnistus oli kostjalt hagejale ja raha hagejalt kostjale antud. Vastavalt hagiavalduses esitatud isikuandmetele elab hageja Sankt-Peterburgis, kostja aga Narvas. Seega, kokkusaamiseks pidi vähemalt üks pooltest teise riiki sõitma. Eeltoodust tulenevalt, palus kostja hagejal täpsustada, kas hageja sõitis selleks ajaks Narva või sõitis kostja hageja juurde Peterburgi või kohtusid hageja ja kostja hoopis mõnes muus kohas. Kuna kostja oli vastuses märkinud üksnes, et ta ei ole allkirjastanud kohtule esitatud võlatunnistust, ent tegelikkuses väidab kostja, et võlatunnistus ei ole kirjutatud tervenisti tema poolt, siis täiendab kostja siinkohal oma vastuväiteid asjaoluga, et kostja ei ole kohtule esitatud võlatunnistust tervenisti koostanud ega hagejale andnud.

HAGEJA ARVAMUS HAGI VASTUSE KOHTA

Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega (I kd, tl 31-32).

3(8)

Tsiviilasi nr 2-17-10954

Hageja on tuvastatav Venemaa Föderatsiooni passi numbri järgi. Hageja lepingulise esindaja näol on tegemist Eesti Advokatuuri liikmega, kelle puhul eeldatakse esindusõiguse olemasolu TsMS § 226 lg 1 kolmanda lause kohaselt. Hageja ning Hageja lepingulise esindaja vahel on sõlmitud kooskõlas advokatuuriseadusega kliendileping. Kostja on leidnud, et võlatunnistus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Hageja kostjaga ei nõustu. Võlatunnistuse näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Võlatunnistusega on kostja tunnistanud hagejalt laenu saamist võlatunnistuses toodud tingimustel ning loobunud vastuväidete esitamisest võlatunnistuses kajastatud võlgnevusele. Seaduse kohaselt peab deklaratiivne võlatunnistus olema antud kirjalikus vormis (VÕS § 30 lg 2). Kirjalik vorm tähendab dokumenti, millele on kohustatud pool (käesoleval juhul kostja) on alla kirjutanud. Võlausaldaja (käesoleval juhul hageja) ehk õigustatud poole allkiri (nõusolek) ei ole võlatunnistuse kehtimiseks vajalik. Käesoleval juhul andis hageja kostjale laenu suulise laenulepingu alusel. Võlatunnistus on kostja poolt hagejale antud lihtkirjalikus vormis. Võlatunnistus on kostja poolt omakäeliselt allkirjastatud. Seega vastab võlatunnistus nii sisuliselt kui ka vorminõuete osas seaduses sätetatud nõuetele. Ühtlasi leiab hageja, et kostja väidetel hageja väidetava karistatuse kohta ei ole mingit puutumust antud tsiviilasjaga. Hageja jäi oma nõuete ja põhjenduste juurde, palus rahuldada hagi täies ulatuses. Hageja esitas taotluse käekirjaekspertiisi määramiseks. Hageja esindaja täiendava arvamuse (I kd, tl 114-115) kohaselt on seisukohas kostja seadnud korduvalt kahtluse alla võlatunnistuse andmise fakti ning palunud hagejal täpsustada võlatunnistuse andmise asjaolusid. Kõnealuseid asjaolusid on palunud hagejal täpsustada ka kohus menetlusosalistele 20. novembril 2017 saadetud kohtukirjas. Hageja on valmis võlatunnistuse andmise asjaolusid kohtus isiklikult vande all antavate seletuste käigus avama, mistõttu ei käsitle hageja siinkohal antud küsimust detailsemalt.

KOHTUISTUNG

6.03.2018 kohtuistungil (I kd, tl 176-180) kuulas kohus pooled vande all ning hageja tunnistaja A S üle. 25.01.2019 kohtuistungil (II kd, tl 175-178) kuulas kohus kostja tunnistaja R Hi üle. 25.01.2019 kohtuistungil lõpetas kohus asja sisulist arutamist ja määras pooltele tähtaja kohtuvaidlustes teeside ja menetluskulude nimekirja esitamiseks, samuti repliigi ja arvamuse esitamiseks teise poole menetluskulude kohta. Kohus teatas pooltele ka kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise aja.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta 4(8)

Tsiviilasi nr 2-17-10954

faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja kuulub seega rahuldamisele täies ulatuses. Hageja nõudeks on põhivõlgnevus summas 10 000 €, intress summas 2 000 € ja viivis alates nõue sissenõutavaks muutmisest kohase täitmiseni. Hageja väitel on hageja nõude aluseks poolte vahel 1.02.2015 sõlmitud suuline laenuleping ja deklaratiivne võlatunnistus, millega kostja tunnistas, et on saanud hagejalt laenu summas 10 000 € intressiga 20% aastas. Raha laenuks anti sularahas ja laenu tagastamise tähtaeg oli 1.02.2016. Kostja ei tagastanud laenu käesoleva ajani. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kostja ei tunnista ei hagejalt laenu võtmist ega võlatunnistuse kirjutamist ja allkirjastamist. Kuna kostja eitab vaidlusaluse allkirja (võlatunnistuse) andmist, tuvastab kohus esmalt kas kohtule esitatud allkirja on kostja poolt kirjutatud ja allkirjastatud. Laenulepingu sõlmimise ja võlatunnistuse väljastamise tõenduseks on hageja lisanud hagiavaldusele (I kd, tl 6) venekeelse dokumendi nimega „Расписка“ ehk eesti keeles „Allkiri“ ja selle tõlke eesti keelde (I kd, tl 6 pöördel). Käekirja ekspertiisiks esitas hageja väidetavalt sama allkirja algdokumendi ehk originaali (I kd, tl 56). Kohus leidis aga, et hagiavaldusele lisatud allkirjas selle koostamise aeg ei ühti allkirja algdokumendis oleva kuupäevaga ja juhtis sellele menetlusosaliste tähelepanu 6.03.2018 toimunud kohtuistungil (I kd, tl 177). Allkirja algdokumendist tulenevalt anti raha üheks aastaks kuni 1.02.2016 ja võlakiri väljastati 1.02.2016. Koopias sai ilmselt koostamise aeg parandatud 2015. aasta vastu. Hageja vande all ülekuulamisel selgitas, et koopiat tegi tema jurist allkirja algdokumendist. Hageja leidis, et tegemist on veaga ning loogiline, et laen antakse 2015. aastal üheks aastaks kuni 2016. aastani. Jurist on hagejale öelnud, et tegi koopia paranduse selle koostamise aasta kohta. 6.03.2018 kohtuistungil vande all ülekuulamisel (I kd, tl 177-178) hageja selgitas, et ta ei näinud vaidlusaluse allkirja kirjutamist kostja poolt. Selle allkirja on talle andnud poolte äripartner J H, võttes selle seifist, mis on olnud x asuvas pandimajas Peterburis, Venemaa. Äriruumis olid hageja, kostja ja J. H. Kostja A. T ei vaidle vastu, et temal oli hagejaga ühine äri, kuid laenu võtmist ja allkirja kirjutamist eitab. Leiab, et allkiri on võltsitud. Tunnistajana ülekuulatud A S on 6.03.2018 kohtuistungil andnud ütlusi (I kd, tl 179-180), et ta töötas alates 2015. a algusest umbes aasta Peterburi pandimajas Venemaal. 2015. aasta ühel päeval viibisid pandimajas V. D, A. T ja J. H ning rääkisid omavahel, kuid millest ei kuulanud tunnistaja pealt. Pandimaja abiruumis on riiulid olnud ja tunnistaja näinud võlakirja ühel riiulil. Allkirja tõi J. H. Allkiri oli kirjutatud formaadi A4 lehel, teksti tunnistaja ei lugenud läbi, sest see ei ole tema asi, aga suure tähtedega oli sõna „РАСПИСКА“ kirjas (eesti keeles allkiri). Allkirja 5(8)

Tsiviilasi nr 2-17-10954

kirjutamist tunnistaja ei näinud, kuid nägi seda riiulil, kui tööle tuli. Allkirja võttis V. D. Raha anti A. Tile, raha oli pakkides. 25.01.2019 kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud R H (II kd, tl 176-177 pöördel), keda pooled tunnevad eesnime J all, selgitas, et tema ja pooled olid äripartnerid. Nendel oli ühine äri Venemaal, Peterburis asuvad pandimajad. Tunnistaja eitas, et tema juuresolekul oleks kostja kunagi kirjutanud või andnud hagejale üle mingit allkirja, võlatunnistust. Ka tunnistaja ei koostanud seda. Allkiri võiks olla võltsitud, kuna tunnistaja ise sai kuulda, et V. Di palvel on mingid spetsialistid võltsinud allkirju. 12.04.2018. a ekspertiisiaktis nr 18E-DK0015 (II kd, tl 4-6) on käekirjaeksperdid tulnud järeldusele, et 01.02.2016. a võlatunnistusel oleva allkirja A T`i nimelt on kirjutanud A T. 01.02.2016.a võlatunnistuse teksti on kirjutanud A T. Käekirjaekspertide arvamusega loeb kohus tõendatuks, et vaidlusaluse võlakirja teksti on kirjutanud kostja A T ja võlakirjal tema allkiri. Vastavalt arvamuste skaalale (I kd, tl 8) sama kirjutaja järelduse tegemine eeldab, et esitatud materjalid on eksperdiuuringuteks piisavad. Vaidlustatud ja võrdlusmaterjalil on palju olulisi kokkulangevusi. Eksperdiuuringutest järeldub, et vaidlustatud käsikirjaline tekst ja/või allkiri on kirjutatud kontrollitava isiku poolt. Võimalus, et keegi teine isik kirjutas vaidlustatud käsikirjalise teksti ja/või allkirja, ei ole reaalne. Eksperdiarvamus on küll üks tõendeid, millisel ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu TsMS § 232 lg 2 alusel, kuid kohus arvestab sellega, et ekspertidel, kes kasutasid palju võrdlusmaterjale, ei tekkinud ühtegi kahtlust vaidlusaluse teksti ja allkirja autori isikus. Hageja peab tõendama ka kostjale raha üleandmist. Hageja vande all ülekuulamisel seletas, et kostjale A. Tile ja J Hile olid koguaeg raha vaja Venemaal pandimaja äri korraldamiseks. Hageja korduvalt andis neile selleks raha. Üks kord, kui J. H jälle küsis hageja käest raha, vastas hageja, et enam ei ole valmis raha anda. Selle peale vastas J. H, et S (kostja A T) kirjutab võlakirja. Ühel päeval 2015. a-l, täpset kuupäeva hageja ei mäleta, tuli A. T Peterburis, x asuvasse pandimajja, kus olid juba hageja ja J. H. Hageja andis A. Tile esialgu 5000 € käest kätte, aga kui J. H andis hagejale üle võlakirja, hageja andis veel A. Tile käest kätte veel 5000 €. Raha oli hageja taskus 100 € kupüürides. Võlakirja teksti enne luges kaks korda ette J. H ja pärast hageja ise ka luges see läbi. A. T palus raha gaasijaama ehitamiseks ja osa sisseostude tegemiseks. Raha ja võlakirja üleandmisel viibis pandimaja töötaja A S. Kostja vande all (I kd, tl 178 pöördel) eitas, et viibis 01.02.2015 Peterburis. Samuti eitas, et võttis hagejalt raha ja andis võlakirja. Tol päeval viibis kostja Eestis. Tunnistajana A S andnud ütlusi (I kd, tl 179-180), et raha anti A. Tile, raha oli pakkides. Tunnistaja sai aru, et anti üle raha, kuna pangapiletid olid. Tunnistaja R H (II kd, tl 176-177 pöördel) andis ütlusi, et temale ei ole teada midagi sellest, kas hageja andis 2015. aastal laenu kostjale. Tunnistaja ja kostja A. T on sõbrad 10-15 aastat, kuna kasvasid ühes linnas üles. Kui A. T võtaks laenu, saaks tunnistaja teada sellest, aga A. T ei rääkinud tunnistajale, et võttis mingit laenu V. Dilt. Kohus leiab hagejalt kostjale raha üleandmist tõendatuks hageja vande all antud ütlustega selle asjaolu kohta, tunnistaja A. S antud ütlustega selle kohta, et ta nägi raha üleandmist hagejalt kostjale ja sai aru, et see oli raha kuna need olid pangapiletid. Samuti vaidlusaluse võlatunnistuse tekstist tuleneb, et A. T võttis laenu V. Dilt. Kohus leiab, et äriga tegelev inimene, kelleks on A. 6(8)

Tsiviilasi nr 2-17-10954

T, ei annaks võlakirja, kui ei saanuks laenu. Ärimees hästi mõistab millised tagajärjed on võlatunnistuse andmisel. Kohus leiab, et kostja ütlused vande all selle kohta, et ta ei võtnud hagejalt laenu summas 10 000 €, on ümberlükatud hageja vande all antud ütlustega, mis langevad kokku ka tunnistaja A. S ütlustega. Samuti kohus arvestab sellega, et kostja eitas vaidlusaluse võlakirja kirjutamist ja allkirja andmist, kuid käekirjaekspertiisi käigus leidis tõendamist, et võlakirja ja allkirja on kirjutanud just A. T. Tunnistaja R. Hi ütlustele suhtub kohus kriitiliselt, kuna ta on kostja hea sõber. Kostja esitatud tõendid tema piiriületuste (II kd, tl 30, 31) ja telefonikõnede kohta (II kd, tl 3339, 54-67, 72-79, 84-91, 99-106, 146-152, tõlge tl-l 139-145) ei lükka kohtu arvates tõendatuks tunnistatud asjaolud. Hageja ja tunnistaja A. S ei mäletanud täpset kuupäeva, millal toimunud raha ja allkirja üleandmine. See võiks toimuda mitte 01.02.2015. Samuti võis kostja sattuda Venemaale mitte Eesti Vabariigi territooriumilt, kostja sai helistada hagejale mitte oma telefonilt jne. Kohus leiab ülaltoodud tõendite alusel ja koosmõjus tõendatuks, et vaidlusalune võlatunnistus ei ole võltsitud, samuti et kostja sai hagejalt laenu võlatunnistuses toodud tingimustel. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 1 järgi kui kohustuse täitmise tähtaeg on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja ei tagastanud hagejale võlatunnistusest tulenevat laenu, seega rikkus oma kohustust raha tagastada. Vastavalt VÕS §-le 100 kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-dest 1 ja 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda viivist. Vastavalt VÕS § 397 lg-le 1 tuleb vastavasisulise kokkuleppe korral maksta laenusumma kasutamise eest intressi. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seadusjärgseks viivisintressiks VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas, kusjuures kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kostja ei tagastanud hagejale laenu summas 10 000 €, ega tasunud intressi (20% aastas), rahuldab kohus hagi täies ulatuses. Viivis Hageja nõuab viivist põhivõla summalt (10 000 €) alates nõude sissenõutavaks muutmist kuni kohase täitmiseni. 7(8)

Tsiviilasi nr 2-17-10954

TsMS § 367 alusel viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Alates 01.02.2016 kohtuotsuse tegemise aja seisuga (18.03.2019) sissenõutavaks muutunud viivis (VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär) summalt 10 000 € on 2503,07 €. Alates 19.03.2019 kuni põhinõude täieliku tasumiseni TsMS § 367 alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi täies ulatuses ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 10 000 eurot, sissenõutavaks muutunud intress summas 2000 eurot, seisuga 18.03.2019 sissenõutavaks muutunud viivis 10 000 eurolt summas 2503,07 eurot ning alates 19.03.2019 kuni kohustuse täitmiseni viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras.

MENETLUSKULUD

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg-te 1-4 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti (lg 1). Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Hagi rahuldati täies ulatuses, seega otsus on tehtud kostja kahjuks. TsMS § 162 alusel jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Kostja kanda jäävad hageja menetluskulud ja kostja enda menetluskulud. Vastavalt TsMS § 174 lg 4 esimesele lausele kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise lahendab kohus TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova kohtunik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.