Osaühingu TOIGER Inkasso hagi OÜ R-Play (pankrotis) pankrotihaldur Andres Tootsmani ja Hüpoteeklaen AS-i vastu nõude tunnustamiseks OÜ R-Play (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24.08.2018.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu TOIGER Inkasso apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant): Osaühing TOIGER Inkasso (registrikood 12949519), seaduslik esindaja juhatuse liige Eerik Entsik ja tehingulised esindajad vandeadvokaat Eerik Entsik ja vandeadvokaadi abi Liisi Kents Kostja I (vastustaja I): OÜ R-Play (pankrotis) pankrotihaldur Andres Tootsman Kostja II (vastustaja II): Hüpoteeklaen AS (registrikood 11663703), tehingulised esindajad vandeadvokaat Priit Palmiste ja vandeadvokaadi abi Stig Hendrikson
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas Harju Maakohtusse kostjate vastu hagi, milles nõudis nõude tunnustamist OÜ R-Play (pankrotis) pankrotimenetluses. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 12.12.2017.a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-16745 välja OÜ R-Play (pankrotis) pankroti ja nimetas OÜ R-Play (pankrotis) pankrotihalduriks Andres Tootsmani. Hageja esitas 02.01.2018.a OÜ R-Play (pankrotis) pankrotihaldurile nõudeavalduse, mille kohaselt oli hagejal seisuga 12.12.2017.a nõue OÜ R-Play (pankrotis) vastu 443 875 eurot. Nõuete kaitsmise koosolek toimus 13.03.2018.a. Kostjad vaidlustasid hageja nõude. Hageja leidis, et nimetatud nõuet tuleb tunnustada, kuna see nõue on õiguslikult ja faktiliselt tõendatud. 29.03.2017.a sõlmis NN kui loovutaja ja hageja kui omandaja nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt NN loovutas hagejale oma nõude OÜ R-Play (pankrotis) vastu summas 163 403,07 eurot. 30.03.2017.a sõlmisid NN kui loovutaja ja hageja kui omandaja teise nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutas NN hagejale OÜ R-Play (pankrotis) vastu nõude summas 105 000 eurot. 15.02.2017.a NN kui müüja ja OÜ R-Play (pankrotis) kui ostja vahel sõlmitud korteriomandi müügilepingust ja asjaõiguslepingust tulenes 30.03.2017.a hageja ja NN vahelise nõude loovutamise lepingu esemeks olnud NN nõue hageja vastu 105 000 eurot. 30.03.2017.a sõlmisid hageja kui võlausaldaja ja OÜ R-Play (pankrotis) kui võlgnik võlatunnistuse ning võlgnevuse kustutamise kokkuleppe, mille p 1 kohaselt leppisid pooled kokku vastastikuste järeleandmiste teel vähendada võlgniku võlgnevust võlausaldaja ees ning leppisid kokku, et võlgniku võlgnevuse suurus on 265 000 eurot. Võlatunnistuse p-s 2 tunnistas võlgnik tingimusteta ning vastuvaidlematult nimetatud võlgnevust võlausaldaja ees ning pooled käsitlesid seda võlatunnistust konstitutiivse võlatunnistusena. Võlatunnistuse kohaselt pidi võlgnik tasuma alates 15.04.2017.a võlausaldajale igakuiselt hiljemalt jooksva kuu 15. kuupäevaks 12 000 eurot kuus kuni võlgnevuse täieliku kustutamiseni. Võlatunnistuse p 6 sätestas, et kui võlgnik rikub mistahes kokkuleppes sätestatud maksekohustust üle 14 kalendripäeva, siis muutub kogu võlausaldaja nõue võlgniku vastu automaatselt (ilma mistahes täiendavate teadete esitamiseta) sissenõutavaks ning võlgnik on kohustatud tasuma võlausaldajale tasumata võlgnevuse summa koos tekkinud ja tekkivate viivistega koheselt. Võlatunnistuse p-s 4 leppisid pooled kokku, et mistahes kokkuleppest tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega viivitamisel arvestatakse võlgnevatele summadele juurde viivis 0,3% tasumata summalt päevas. OÜ R-Play (pankrotis) ei täitnud enda võlatunnistusest tulenevat kohustust tasuda esimene makse 12 000 eurot hiljemalt 15.04.2017.a, mistõttu võlatunnistuse p-st 6 tulenevalt muutus kogu võlgnevus (265 000 eurot) sissenõutavaks alates 01.05.2017.a. Seisuga 12.12.2017.a oli hagejal OÜ R-Play (pankrotis) vastu võlgnevuse tasumise nõue 265 000 eurot; võlgnevuse tasumise viivitamisega tekkinud viivise nõue perioodil 01.05.2017.a 12.12.2017.a (viivitus 225 päeva, st 265 000 eurot × 0,3% × 225 p) 178 875 eurot, s.o kokku 443 875 eurot.
2(8)
Tsiviilasi nr 2-18-5245
Kostjate vastuväited
2.Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja I väitis, et hageja nõue on ebaselge ja tühine. Nõudeavaldusest ega hagiavaldusest ei nähtunud nõude alust tõendavaid dokumente. Nõude loovutaja, NN, loovutas olematu ja fiktiivse nõude ning deklareeris seda OÜ R-Play (pankrotis) juhatuse liikmena 30.03.2017.a sõlmitud notariaalses konstitutiivses võlatunnistuses. Kostja I hinnangul oli tegemist näilike tehingutega TsÜS § 89 tähenduses. Loodi fiktiivne konstruktsioon, milles nõude loovutaja, NN, esitas hageja kaudu fiktiivseid rahalisi nõudeid OÜ R-Play (pankrotis) vastu, mille ainuosanik ja juhatuse ainus liige ta ise oli. Loovutatud nõude fiktiivsusele viitab see, et nõude loovutaja tegi endale kahjuliku tehingu, sest vastusooritus jäi saamata. Samuti viitab loovutatud nõude fiktiivsusele ebamõistlikult kõrge viivisemäär (0,3% päevas), mis ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. NN ei käitunud korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187).
3.Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja II väitis, et hageja nõue on ebaselge ning tühine. 29.03.2017.a nõude loovutamise lepingust ei selgu, mis võlasuhtest väidetav rahaline nõue summas 163 403,07 eurot loovutati. Hagiavaldusest ei nähtunud, et endine võlausaldaja oleks uuele võlausaldajale üle andnud kohustust tõendavaid dokumente. VÕS § 168 lg 1 kohaselt peab nõude loovutanud võlausaldaja uuele võlausaldajale üle andma nõuet ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavad dokumendid, muu hulgas VÕS § 167 lõikes 4 nimetatud täitedokumendi, ja andma talle nõude esitamiseks vajalikku teavet. Hageja ei esitanud ühtegi nõudet kinnitavat dokumenti, mistõttu leidis kostja II, et pooled deklareerisid ning loovutasid fiktiivse nõude. Samuti leidis kostja II, et 30.03.2017.a nõude loovutamine ning sama kuupäevaga võlatunnistus olid fiktiivsed. Kostja II hinnangul viitas võlatunnistuse fiktiivsusele selle ebamõistlikult kõrge viivisemäär. Võlatunnistuse kohaselt oli hagejal tasumisega viivitamisel õigus nõuda viivist 0,3% tasumata summalt päevas (aastas 290 175 eurot). Alternatiivselt leidis kostja II, et 30.03.2017.a võlatunnistus oli deklaratiivne ning mitte konstitutiivne võlatunnistus. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus tegi otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et 15.02.2017.a korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping ning vaidlusalused nõude loovutamise lepingud on tühised. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik selline tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 järgi näilik tehing on tühine. Korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmis NN müüjana ning OÜ R-Play (pankrotis), NN isikus, ostjana. OÜ R-Play (pankrotis) ostuhinda ei tasunud. Kohtu hinnangul oli see ka objektiivselt võimatu, kuivõrd OÜ R-Play (pankrotis) oli maksejõuetu. OÜ R-Play (pankrotis) ajutise halduri aruande kohaselt oli 2017.a novembris OÜ R-Play (pankrotis) pangakonto jääk 3,11 eurot. Maakohtu hinnangul nähtus eeltoodust, et NN oli iseendaga tehingut tehes teadlik, et müügilepingust tulenevat kohustust ei täideta ning selle rikkumise riisikot kandis NN ise. Samuti nähtus maakohtule 15.02.2017.a müügilepingust, et vaidlusalune korteriomand oli koormatud suures mahus hüpoteekidega, mistõttu ei olnud kohtu hinnangul tehingul NN jaoks tegelikku majanduslikku sisu. TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Maakohus märkis, et tühine tehing ei muutu kehtivaks ka sellest tuleneva nõude loovutamisel, mistõttu ei saa hagejal olla 30.03.2017.a nõude loovutamise lepingus märgitud nõuet summas 105 000 eurot. Samuti leidis maakohus, et menetluses puudusid igasugused tõendid selle kohta, et NN omas võlgniku vastu nõuet, mida
3(8)
Tsiviilasi nr 2-18-5245 oleks saanud 29.03.2017.a hagejale loovutada. Sellest järeldas kohus, et NN-l ei olnud tegelikult nõuet 163 403,07 eurot OÜ R-Play (pankrotis) vastu. Kohtu hinnangul kandis iseendaga tehingu tegemine ning olematute nõuete loovutamine hagejale mingit muud eesmärki. Kohus nõustus kostjatega selles, et NN, OÜ R-Play (pankrotis) juhatuse liikmena, oli teadlik saabuvast pankrotimenetlustest ning 15.02.2017.a, 29.03.2017.a ja 30.03.2017.a tehingud olid tehtud pankrotimenetluses eeliste saamise eesmärgil. Kohtu hinnangul oli NN poolt 30.03.2017.a olematute nõuete võlatunnistusega kinnitamine vastuolus hea usu põhimõtte ning heade kommetega ja seetõttu tühine. Kohus oli seisukohal, et hageja nõudeavalduse esitamise tegelik eesmärk oli mõjutada OÜ R-Play (pankrotis) pankrotimenetlust ning teiste võlausaldajate huve kahjustades saada eeliseid ja varalist kasu. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Viimaseks leidis kohus, et 30.03.2017.a koostatud võlatunnistus on olemuselt deklaratiivne võlatunnistus. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus
5.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha asjas esimesel astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldatakse hagi ning tunnustatakse hageja nõuet summas 443 875 eurot. Alternatiivselt palub hageja tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja hinnangul oli põhjendamatu ning väär maakohtu seisukoht, et 15.02.2017.a korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping ning vaidlusalused nõude loovutamise lepingud olid tühised, kuna tegemist oli näilike tehingutega. Asjaolu, et NN oli 15.02.2017.a lepingus nii müüja kui ka ostja poolel, ei tee tehingut näilikuks ega tühiseks. OÜ R-Play (pankrotis) omandas tehingu järel kinnisasja, mis on ka pankrotimenetluses käesoleval juhul võõrandatud. Seega omandas OÜ R-Play (pankrotis) reaalse vara. Tühiseks ei tee tehingut ka asjaolu, et kinnisasjale oli seatud hüpoteeke. Tehing ei olnud erakordne ega kokkuleppevabadust kuritarvitav. Samuti väidab hageja, et 30.03.2017.a väljastati konstitutiivne võlatunnistus. Hageja leiab, et kostjad oleksid pidanud käesoleva asja lahendamisel arvestama seadusest ja kohtupraktikast tulenevaid konstitutiivse võlatunnistuse vaidlustamise erisusi, sh asjaolu, et Riigikohtu praktika kohaselt ei saa konstitutiivse võlatunnistuse vaidlustamise korral lepingupool esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast õigussuhtest. Kostja ei saa vastuses hagile tugineda võlatunnistuse aluseks oleva tehingu tühisusele ega võlatunnistuse enda tühisusele. Konstitutiivse võlatunnistuse tagasisaamiseks tuleb esitada eraldi hagi või vastuhagi alusetu rikastumise sätete alusel. Sellise hagi saab esitada käesoleval juhul ainult pankrotihaldur. Sellist hagi esitatud ei ole. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kostjad tugineda 15.02.2017.a korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu ning nõude loovutamise lepingute tühisusele ega konstitutiivse võlatunnistuse andmise aluseks oleva 30.03.2017.a lepingu tühisusele, kuna need vastuväited on seadusest ja kohtupraktikast tulenevalt välistatud. Lisaks ei nõustu hageja sellega, et viivisemäär 0,3% päevas muudab võlatunnistuse näilikuks ja tühiseks. Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Seega ei saa selle pinnalt
4(8)
Tsiviilasi nr 2-18-5245 järeldada, et tehing on näilik ja tühine. Kohus saab viivisetasu teatud juhtudel vähendada, kui see on liiga suur. Hageja hinnangul ei ole kostjad esitanud maakohtule asjaolusid ega täitnud vajalikku tõendamiskoormist, millest tulenevalt oleks maakohus saanud vähendada 30.03.2017.a võlatunnistuse p-st 3 tulenevat viivist. Kostjate seisukohad
6.Kostja I vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Kostja I jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ja nõustub kostja II poolt ringkonnakohtule esitatud seisukohtadega.
7.Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Kostja II jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ja ei korda neid. Kostja II väidab, et 15.02.2017.a tehing oli näilik ning tühine. Samuti olid nõude loovutamised tühised. Lisaks väidab kostja II, et pooled ei sõlminud konstitutiivset võlatunnistust, vaid sõlmisid deklaratiivse võlatunnistuse. Hageja ning NN tehingute tegemise eesmärk oli kahjustada teisi võlausaldajaid pankrotimenetluses. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks reaalse nõude olemasolu, mille tunnustamist taotletakse, kuigi hagejal lasub see tõendamiskoormis. Kokkuvõttes leiab kostja II, et hageja ja NN tegid omavahel fiktiivseid tehinguid, nõuded loovutati vastusooritust saamata ja nõude aluseks olevate kohustuste rikkumise riisikot kandis nõude loovutaja, tehes iseendaga ebaselgetel asjaoludel kahjuliku tehingu. Hageja teadis ja pidi teadma vastavaid asjaolusid. Selline nõuete ning õiguste kunstlik loomine on ilmselgelt hea usu põhimõtte vastane. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada ja tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et kohtu ette toodud asjaolude alusel saaks vaidlusaluseid nõuete aluseks olevaid tehinguid lugeda näilikeks ja tühisteks. Kohtu ette toodud asjaolude alusel ei ole võimalik asuda seisukohale, et nõuete, mille tunnustamist hagetakse, aluseks olevad tehingud on tühised. Maakohus ei täitnud selgitamiskohustust, kuna ei selgitanud menetlusosalistele, mis asjaolud tuleb hagi rahuldamise eeldusena kohtu ette tuua ning mis asjaoludele on võimalik kostjate vastuväidetest tulenevalt tugineda. Maakohus ei arutanud menetlusosalistega tõendamisele kuuluvaid asjaolusid ega tõendamiskoormise jaotust üleüldse. Kuna valdav osa tsiviilasja lahendamisel olulistest asjaoludest on kohtu ette toomata, tuleb asja arutamist alustada sisuliselt algusest peale, mistõttu tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
9.Ringkonnakohus ei saa nõustuda maakohtuga selles, kohtu ette toodud asjaoludest saaks järeldada, et nõuete, mille tunnustamist hagetakse, aluseks olevad tehingud on näilikud ja tühised. Näilik on tehing, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldusel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 89). See asjaolu, et pankrotivõlgniku ainuosanik sõlmis tehinguid ühelt poolt enda nimel ja teiselt poolt tema ainuosalusega äriühingu (pankrotivõlgniku) nimel, ei muuda tehinguid iseenesest veel näilikuks. Kostjate poolt esitatud vastuväidete õigsust eeldades teadis pankrotivõlgniku ainuosanik ja juhatuse liige juba vaidlusaluste tehingute tegemise ajal maksejõuetusest või lähenevast pankrotist ja soovis seetõttu teha tehingud, mis annaksid talle või temaga seotud isikule nõuded pankrotimenetluses. Juhul, kui need asjaolud peaksid tõendatuks osutuma, ei viita need pankrotivõlgniku juhatuse liikme poolt iseendaga tehtud tehingute näilikkusele, sest juhatuse liige ja ainuosanik sooviski eelduslikult vastavate tehingutega luua sellised nõuded,
5(8)
Tsiviilasi nr 2-18-5245 mis tehingutest tulenesid ja millega oleks võimalik luua enda kasuks ebaausad eelised pankrotivõlgniku ja teiste võlausaldajate arvel.
10.Samas ei ole välistatud, et vaidlusaluste nõuete aluseks olevatest tehingutest tulenevatele nõuetele tuginemine ja vastavate nõuete pankrotimenetluses maksmapanemine võib olla hea usu põhimõtte vastane. Käesolevas tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaolude alusel sai osa nõudest, mille tunnustamist hagetakse, aluse sellest, et pankrotivõlgniku ainuosanik ja juhatuse liige müüs füüsilise isikuna pankrotivõlgnikule korteriomandi, mis oli mitmete hüpoteekidega koormatud (vt t lk 27 jj). Müügilepingu kohaselt tuli pankrotivõlgnikul korteriomandi eest tasuda 105 000 eurot kolme nädala jooksul alates korteriomandi müügilepingu sõlmimisest. Kostjate avaldustest võib järeldada, et nad soovivad tugineda sellele, et korteriomandi subjektiivne käibeväärtus oli 0 eurot, sest korteriomandit koormavad hüpoteegid muutsid korteriomandi väärtusetuks. Hageja vaidles sellele väitele 20.02.2019.a toimunud ringkonnakohtu istungil, kus ringkonnakohus menetlusosalistega vastavat asjaolu arutas, vastu, väites, et tegemist oli nö tühjade hüpoteekidega, st et korteriomandit koormanud hüpoteegid ei taganud mitte mingeid nõudeid. Hageja väitis, et ainuüksi hüpoteekide olemasolust ei saa järeldada, kas ja millisel määral need korteriomandi väärtust vähendavad, sest juhul, kui korteriomandit koormavad hüpoteegid ei taga nõudeid, saab korteriomandi omanik nõuda hüpoteekide kustutamist. Hageja tugines sellele, et käesoleva tsiviilasja raames ei ole kostjad tõendanud, et hüpoteekidega oleksid olnud tagatud reaalsed nõuded, mille sundtäitmise talumist oleks saanud koormatud korteriomandi arvelt nõuda.
11.Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui peaks tõendamist leidma see, et vaidlusaluse korteriomandi subjektiivne käibeväärtus oli ajal, mil pankrotivõlgnik korteriomandi müügilepingu sõlmis, kokkulepitud ostuhinnast väiksem, võib see olla asjaolu, mille tõttu võib pankrotimenetluses nõude esitamine ja selle nõude tunnustamise taotlemine olla hea usu põhimõtte vastasuse tõttu välistatud. Kuid selleks tuleb tuvastada, et korteriomandi subjektiivne käibeväärtus oli kokkulepitud ostuhinnast, näiteks hüpoteekide tõttu väiksem. Sellise järelduse tegemiseks tuleb tuvastada, kas korteriomandit koormavate hüpoteekidega olid tagatud reaalsed nõuded või oleks saanud nõuda hüpoteekide kustutamist. Juhul, kui hüpoteekidega tagatud nõudeid oli selliselt, et kokkulepitud ostuhind oli pankrotivõlgniku suhtes kahjulik, on oluline tuvastada, millisel määral nõudeid oli, sest hea usu põhimõtte vastane võib olla nõude pankrotimenetluses esitamine ja selle tunnustamise nõudmine ka osaliselt. Juhul, kui pankrotivõlgniku juhatuse liige ja ainuosanik teadis korteriomandi müügilepingu sõlmimise ajal pankrotivõlgniku terendavast pankrotist ja tegi sellest hoolimata pankrotivõlgnikuga kahjuliku tehingu, mille eesmärk oli luua tulevase pankrotivõlgniku suhtes kohustus, mis võiks anda hilisemas pankrotimenetluses võimaluse esitada nõue, võib sellise tehingu eesmärk olla hea usu põhimõtte vastane ning sellisest tehingust tulenevate õiguste realiseerimine hea usu põhimõtte vastasuse tõttu välistatud. Käesolevas lõigus käsitletud asjaolusid tuleb tõendada kostjatel. Juhul, kui kostjad tõendavad, et korteriomandit koormavate hüpoteekidega olid tagatud reaalsed nõuded, saab järeldada, et korteriomandi subjektiivne käibeväärtus oli hüpoteekide tõttu vastavalt väiksem.
12.Kostjate vastuväidetest võib aru saada, et nad soovisid tugineda sellele, et ajal, mil pankrotivõlgniku juhatuse liige ja ainuosanik iseenda korteriomandi pankrotivõlgnikule müümisel võttis tulevasele pankrotivõlgnikule kohustuse maksta iseendale kolme nädala jooksul 105 000 eurot, pankrotivõlgnikul sellise raha maksmise võimalust ei olnud. Ringkonnakohus märgib, et juhul, kui pankrotivõlgniku ainuosanik ja juhatuse liige sõlmib tulevase pankrotivõlgnikuga tehingu, millega võtab pankrotivõlgnikule enda ees kohustuse maksta suur rahasumma, mille maksmisega viivitamisel on ette nähtud viivis ja juhul, kui
6(8)
Tsiviilasi nr 2-18-5245 juhatuse liige teab, et äriühingul ei ole võimalik raha maksta, võib järgnevas pankrotimenetluses viivise nõude esitamine ja selle tunnustamise taotlemine olla hea usu põhimõttest tulenevalt välistatud. Eriti kui rahaline kohustus, mis võeti oli alusetu, äriühingule kahjulik ja võetud pankrotimenetluses eeliste saamise eesmärgil. Käesoleva tsiviilasja raames ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, milline oli pankrotivõlgniku majanduslik seis korteriomandi müügilepingu sõlmimise ajal. Asjaolu, et pankrotivõlgnikul ei olnud korteriomandi müügilepingu sõlmimise ajal võimalik tasuda kokkulepitud ostuhinda, tuleb tõendada kostjatel. Kostjad ei ole seda teinud ning maakohus ei ole kostjatele ka tõendamisele kuuluvaid asjaolusid ega tõendamiskoormise jaotust selgitanud.
13.Hageja rajas nõude, mille tunnustamist ta hageb mh hageja ja pankrotivõlgniku vahel 30.03.2017.a sõlmitud võlatunnistusele, mida hageja käsitleb konstitutiivsena, millega pankrotivõlgnik tunnustas lisaks korteriomandi ostuhinna tasumise nõudele veel ka nõuet summas 163 403,07 eurot ja millega pankrotivõlgnik võttis kohustuse likvideerida nimetatud võlgnevus 12 000-euroste igakuiste maksetena ning kohustuse maksta tasumisega viivitamise korral viivist 0,3% võlgu olevalt summalt iga viivitatud päeva eest. Kostjate vastuväidetest võib järeldada, et nad soovisid tugineda sellele, et võlgnevust summas 163 403,07 eurot tegelikkuses ei eksisteerinud. Hageja leidis selle vastuväitega seoses, et kuivõrd võlatunnistuse puhul, millega võlga tunnistati, oli tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, ei ole võimalik võlatunnistuses kajastatud kohustusest pelgalt nõude puudumise tõendamisega vabaneda ning isegi kui peaks leidma tõendamist, et võlatunnistuses kajastatud nõuet või nõudeid ei eksisteerinud, tulnuks pankrotihalduril esitada pankrotivõlgniku nimel konstitutiivse võlatunnistuse tagasisaamisele suunatud hagi, mida tehtud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui peaks tõendamist leidma, et konstitutiivse võlatunnistusega loodi nõue või nõuded, mida tegelikult ei olnud ja kui see toimus pankrotimenetluses alusetute eeliste loomise, pankrotivõlgniku ja võlausaldajate kahjustamise eesmärgil, võib ka konstitutiivses võlatunnistuses kajastatud nõuetele pankrotimenetluses tuginemine ja nõuete tunnustamise taotlemine olla hea usu põhimõtte vastasusest tulenevalt välistatud. Iseenesest on õige see, et kehtivas konstitutiivses võlatunnistuses kajastatud nõuete täitmisest vabanemiseks tuleb esitada võlatunnistuse tagastamise hagi, kuid VÕS § 6 lg 2 kehtib üldklauslina ka konstitutiivse võlatunnistuse puhul ning VÕS § 6 lg-st 2 tulenevalt on võimalik, et ka konstitutiivse võlatunnistuse suhtes seaduses sätestatut ei kohaldata juhul, kui see oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu. Ringkonnakohtu hinnangul võib sellise olukorraga olla tegemist juhul, kui konstitutiivne võlatunnistus vormistati ilma aluseta (ilma nõudeta) selleks, et luua endale terendavas pankrotimenetluses paremus pankrotivõlgniku ja teiste võlausaldajate ees. Selline olukord võiks esineda näiteks juhul, kui võlatunnistuse andmise kokkuleppe pooled lähtusid võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel ebaausatest kavatsustest. Ilma tegeliku nõudeta antud konstitutiivsest võlatunnistusest tulenev kohustus tuleb täita, kui konstitutiivset võlatunnistust ei ole tagasi nõutud juhul, kui võlatunnistuse andmisel lähtuti ausatest kavatsustest. Eespool kirjeldatud hea usu põhimõtte vastasuse asjaolude esinemist tuleb tõendada kostjatel. Juhul kui kostjad tõendavad, et võlatunnistusega tunnistatud võlga ei esinenud ja võlatunnistus anti juba olukorras, kus pankrotivõlgniku pankrot oli tõenäoline ning võlatunnistus anti ilma aluseta eeliste saamise eesmärgil, võib esineda olukord, kus võlatunnistuses kajastatud nõudele pankrotimenetluses tuginemine võib olla hea usu põhimõtte vastasuse tõttu välistatud.
14.Eespool käsitletud võlatunnistusega (vt t lk 35 jj) lepiti kokku, et juhul, kui võlatunnistusega tunnistatud rahalisi kohustusi 12 000-euroste kuumaksetega ei tasuta, kohustub pankrotivõlgnik tasuma viivist 0,3% võlgu olevalt summalt iga viivitatud päeva eest. Juhul kui esinevad eespool käsitletud asjaolud, so kui võlatunnistusega tunnistati olematut
7(8)
Tsiviilasi nr 2-18-5245 võlga, võib samadel põhjustel olla välistatud ka kõnealusele viivisenõudele tuginemine. Kuid ka vastavaid asjaolusid tuleb tõendada kostjatel.
15.Viivise kokkuleppe kehtivust või viivise suurust võivad mõjutada ka muud alused, näiteks viivisekokkuleppe tühisus ja muud võimalikud vastuväited viivise nõudele. Isegi kui vaidlusalune võlatunnistus peaks osutuma konstitutiivseks võlatunnistuseks, tunnistati võlatunnistusega põhivõlga ja lepiti kokku võla osade kaupa tasumine ning tasumisega viivitamise korral viivis. Seega ei laiene konstitutiivse võlatunnistuse toime võimalikele viivistele, mis alles tulevikus tekkida võivad, kui maksmisega viivitamine peale võlatunnistuse allkirjastamist peaks aset leidma.
16.Kostjad esitasid käesoleva kohtumenetluse raames üksnes kahtlustused, mille detailse avamise ja kahtlustuste aluseks olevate asjaolude kohtu ette toomise ja tõendamise korral võiks järeldada, et nõuete, mille tunnustamist hagetakse, pankrotimenetluses esitamine ja tunnustamise nõudmine võib olla hea usu põhimõttest tulenevalt välistatud. Maakohus ei selgitanud kostjate poolt kohtu ette toodu pinnalt, millised konkreetsed vastuväited tuleks hagi rahuldamata jätmiseks kohtu ette tuua ja tõendada. Sellest tulenevalt tuleb saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtul tuleb asja uue läbivaatamise käigus selgitada välja kõik kostjate täpsed vastuväited hagile, täita selgitamiskohustust ning hinnata, kas kostjate poolt kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel saab tuvastada, et nõuete, mille tunnustamist hagetakse tunnustamine võib kas täielikult või mingis konkreetses osas olla hea usu põhimõttega vastuolu tõttu või muul põhjusel välistatud.
17.Ringkonnakohus ei nõustu hageja poolt esitatud õigusliku käsitlusega, mille kohaselt ei saa VÕS § 6 lg 2 kohalduda konstitutiivse võlatunnistuse puhul, sest sellise võlatunnistuse tagasisaamiseks tuleb esitada hagi. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga ka selles, et liiga kallilt müüdud korteri ostuhinna tasumise nõudega seonduvalt VÕS § 6 lg 2 ei kohaldu, sest sellises olukorras tuleb esitada tehingu tagasivõitmise hagi. Kuigi hageja poolt esitatud õiguskaitsevahendid on kehtivas õiguses olemas, ei välista need üldklauslina kehtiva VÕS § 6 lg 2 kohaldumist. VÕS § 6 lg 2 on muude regulatsioonide ülene, mis võib välistada kõikvõimalikes seadustes ja lepingutes määratletu juhul, kui see oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu. Seetõttu ei saa nõustuda hagejaga, et kuivõrd kostjad ei ole spetsiifilisi õiguskaitsevahendeid (konstitutiivse võlatunnistuse tagasinõudmise hagi esitamine, kahjulike tehingute tagasivõitmine jne) rakendanud, ei saa kostjate poolsete ebaaususe vastuväidete esitamine hagi rahuldamata jätmist tingida.
18.Ringkonnakohus rõhutab, et asja uue läbivaatamise käigus tuleb maakohtul võtta seisukoht küsimuses, kas vaidlusaluse võlatunnistuse puhul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. See asjaolu, kui võlatunnistuses endas on seda selliselt nimetatud, ei ole iseenesest võlatunnistuse konstitutiivse võlatunnistusena kvalifitseerimisel põhjapanevalt määrav. Juhul kui tegemist peaks olema deklaratiivse võlatunnistusega, ei ole välistatud ka võla puudumisest tulenevad vastuväited.
19.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.
Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.