Tanel Riivits hagi Jane Saarjõe vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse, intressi ja viivise väljamõistmise nõudes
Tsiviilasja hind
2 000 eurot Hageja Tanel Riivits, isikukood *, elukoht * Hageja lepinguline esindaja Liina Karlson, Themis Õigusbüroo OÜ Kostja Jane Saarjõe, isikukood *, elukoht * Kostja lepinguline esindaja Andrus Post
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
06. veebruar 2019.a
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt Jane Saarjõe (*) hageja Tanel Riivits (*) kasuks põhivõlgnevus 1 000 eurot ja viivised 65,10 eurot.
3.Jätta rahuldamata Tanel Riivits hagi Jane Saarjõe vastu intressi nõudes summas 800 eurot ja viiviste nõudes summas 874,90 eurot.
4.Edastada kohtuotsus menetlusosalistele.
Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine.
Menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Menetluskulud jätta hageja kanda 61,13 % ulatuses ja kostja kanda 38,87% ulatuses.
6.Välja mõista kostjalt Jane Saarjõe hageja Tanel Riivits kasuks menetluskuludena 818,51 eurot, millest riigilõiv on 126,33 eurot, lepingulise esindaja tasu 633,66 eurot, sõidukulud 50,75 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulud 7,77 eurot.
7.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik
1.28.02.2018.a esitas Tanel Riivits Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult Jane Saarjõe 1945,00 euro saamiseks. Kohus tegi 13.03.2018.a võlgnikule makseettepaneku, mis on kätte toimetatud 23.03.2018.a. Võlgnik Jane Saarjõe esitas 23.03.2018.a nõudele vastuväite. 12.04.2018.a määrusega lõpetas kohus maksekäsu kiirmenetluse ja määras, et asja menetlemist jätkatakse hagimenetluses Tartu Maakohtus. 23.04.2018.a kohtumäärusega keeldus Tartu Maakohus hagi menetlusse võtmisest ning edastas kohtualluvusel Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajale. Tsiviilasi saabus Haapsalu kohtumajja 17.05.2018.a. Hageja nõue ja põhjendused
2.04.06.2018.a esitatud hagi kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 15.01.2018.a. tähtajalise laenulepingu 1000 euro laenamiseks. Esimese osamakse pidi kostja tasuma 01.02.2018.a. Kostja kohustust ei täitnud. 12.02.2018.a. esitas hageja kostjale e-postiga hoiatuse, määrates tähtaja rahalise kohustuse täitmiseks. Hoiatus seisnes selles, et kui kostja ei täida hageja ees sissenõutavaks muutunud rahalist kohustust ütleb hageja laenulepingu erakorraliselt üles. 16.02.2018.a. esitas hageja kostjale laenulepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Hageja T. Riivits palub kostja Jane Saarjõelt välja mõista põhivõlgnevus 1000 eurot, laenuintressid 800 eurot ja viivised 200 eurot. Viivised arvestas hageja perioodi 02.02.201804.06.2018 eest 0,5% laenusummalt päevas, mis teeb kokku 615 eurot, kuid hageja vähendab viiviseid 200 euroni.
3.Poolte vahel on lepinguline suhe, laenuleping Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 tähenduses. Kostja lepingulist kohustust laenu tagasimakse näol ei täitnud. Lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks annab aluse VÕS § 114 lg 4, 116 lg 2 p 5 ja 196. Kuna võlgnik rikkus kohustust, siis nõuab võlausaldaja kohustuse täitmist ning täitmisega viivitamise eest viivist. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
4.14.01.2019.a. suurendas hageja nõuet, mida täpsustas 17.01.2019.a. Hageja nõuab viivist perioodi 05.06.2018.a. kuni 14.01.2019.a. eest summas 740 eurot. Viivise määraks on 0,5% päevas vastavalt poolte vahel sõlmitud laenulepingu punktile 1.5. Viivis on arvestatud põhiosalt summas 1000 eurot.
5.Kohtuistungil jäi hageja esitatud hagi juurde. Poolte vahel laenulepingu sõlmimist tõendab see, et kostja on esitanud oma konto väljavõtted * pangast. Panka oli juurdepääs vaid kostjal endal, seega on laenuleping sõlmitud kostja poolt isiklikult. Tunnistaja R S ütlused ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja ütlustega püütakse vältida olukorda, kus kostja suhtes hakatakse läbi viima täitemenetlust, kuna kostjal on vara. Tunnistajal vara puudub, tal on hulgaliselt kohustusi, mistõttu soovitakse kostja poolt näidata, et laenulepingu sõlmis tunnistaja. Kostja vastuväited
6.12.07.2018.a. esitatud kirjalikus vastuses kostja hagi ei tunnista. Kostja ei ole hagejaga laenulepingut sõlminud, kuigi laenulepingul on kostja digitaalne allkiri. Kostja *, R S, kasutas kostja teadmata kostja ID-kaarti. ID-kaart oli kodus ja poeg teadis, kus kostja oma ID-kaarti hoiab. * tegi kostja nimel erinevaid tehinguid, sealhulgas võttis laenu hagejalt. 02.03.2018.a. pöördus kostja politseisse ning politsei on algatanud kriminaalmenetluse R S poolt tehtud tehingute osas. Hagile lisatud e-kirjadest ei ole ükski kostja poolt kirjutatud. Kostja elektronpostiaadress on *, mitte aga *, millelt on hagejaga suheldud. Viimati nimetatud aadress on tehtud R S poolt ning tehtud kostja nimel võlausaldajatega suhtlemiseks. Laenusumma kanti kostja * kontole, kust R S kandis selle enda kontole.
7.Kostja põhiline vastuväide on, et kostja ei ole laenulepingut sõlminud. Kui aga kohus peaks asuma teisele seisukohale, siis on kostja seisukohal, et intressi on hagejal õigus nõuda vaid perioodi 16.01.2018 kuni 16.02.2018 eest, sest laenuleping on erakorraliselt üles öeldud 16.02.2018.a. Laenulepingu p 1.9.1. on tühine VÕS § 399 lg 1 p 1 sätetel. Laenulepingus puudub intressimäär, mistõttu on intressisumma tühine. Kostja arvestuste kohaselt on intressimäär 80% aastas. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga, kuna laenu on juristide B R ja Tanel Riivits poolt antud oma majandus- või kutsetegevuse raames. Tarbijakrediidileping on tühine VÕS § 406 lg 2 kohaselt, sest lepingus puudub krediidikulukuse määr.
8.22.01.2019.a. seisukohtade kohaselt viivise määraks saab olla 8% aastas ehk 0,022% päevas. Kui laenulepingu erakorraline ülesütlemine on õiguspärane, siis lõppes laenuleping 16.02.2018.a. VÕS § 187 lg 1 järgi kohustuse lõppemisel lõppevad ka kõrvalkohustused. Seega erakorralise ülesütlemisega lõppes intressiarvestus. Intressi saab nõuda perioodi 16.01.2018 kuni 16.02.2018.a. eest.
9.Kostja taganes seisukohast, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga, kuna kostja ei suuda oma väidet tõendada. Kohtuotsuse põhjendused
10.Pooled vaidlevad, kas nende vahel on laenuleping sõlmitud. Kui kohus tuvastab, et laenuleping on sõlmitud, siis vaidlevad pooled intressi ja viivise nõude üle.
11.Kohtule esitatud laenulepingus on laenuandjateks B R ja Tanel Riivits ning laenusaajaks Jane Saarjõe /I kd tl 18-20/. Laenuleping kannab 15.01.2018.a. kuupäeva ning on allkirjastatud
Jane Saarjõe ja Tanel Riivita poolt 15.01.2018.a /I kd tl 20/. Hageja väidetel kandis ta peale kostja poolt laenulepingu allkirjastamist laenusumma kostja kontole B R kontolt /I kd tl 37/. Välismaksekorraldus tõendab, et B R kontolt on Jane Saarjõe * pangas asuvale kontole kantud 1 000 eurot 15. jaanuaril 2018 /I kd tl 45/. Kohus leiab, et leping saab olla sõlmitud hageja Tanel Riivits ja kostja Jane Saarjõe vahel, mitte aga laenulepingus väidetud B R, Tanel Riivits ning Jane Saarjõe vahel, kuna leping on allkirjastatud hageja ja kostja vahel. Kohtule esitatud leping on sõlmitud kirjalikus vormis VÕS § 11 lg 1 tähenduses. B R ei ole laenulepingu pooleks. Hageja poolt laenulepingu täitmine B R kontolt, ei anna alust pidada B. R laenulepingu pooleks. Tegemist on hageja poolt oma kohustuse täitmisega vastavalt lepingule.
12.VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Laenuleping on allkirjastatud digitaalselt, seega võiks eeldada, et hageja ja kostja on avaldanud tahet laenulepingu sõlmimiseks. Kostja väidab, et ta ei ole laenulepingut sõlminud. Kohus hindab järgnevalt kostja poolt esile toodud asjaolusid, millele kostja tugineb, tõendamaks, et ta ei ole laenulepingut sõlminud.
13.Kostja avaldas, et R S teadis, kus kostja kodus ID-kaarti hoiab ning on seda kasutanud ilma kostja loata ja teadmata. Samuti teadis R S ilmselt ID-kaardi PIN koode, et kaardiga allkirjastada. Tunnistajana üle kuulatud R S ütluste kohaselt võttis ta mingil hetkel ema rahakotist ema ID-kaardi ning märkmiku vahelt leidis ta ID-kaardi paroolid. Märkmik ise asus ema voodikapis ning nii ta allkirjastaski laenulepingu /II kd tl 36/. Tunnistaja R. S ütlustega loeb kohus tõendatuks, et faktiliselt allkirjastas laenulepingu tunnistaja R. S, mitte kostja J. Saarjõe.
14.Kostja tugineb asjaolule, et ta ei ole hagejaga pidanud elektronkirjavahetust ega avaldanud tahet laenulepingu sõlmimiseks. Kostja elektronpostiaadress on *, mitte aga *. 14.01.2018 kell 16.00 elektronkirjast, mis on edastatud Jane Saarjõe poolt ei nähtu elektronposti aadressi, millelt kiri on saadetud /I kd tl 167/. 14.01.2018.a. kell 17.45 J. Saarjõe poolt edastatud elektronkiri hagejale on saadetud aadressilt * /I kd tl 165/. Tunnistaja R. S ütluste kohaselt tegi ta eraldi elektronposti aadressi, et hagejaga suhelda. Aadressiks oli * /II kd tl 36/. Kuigi kostja ise väidab, et suheldi elektronpostiaadressilt * /I kd tl 77/, siis kirjalikud tõendid ja tunnistaja ütlused lükkavad selle kostja väite ümber. Tunnistaja ütluse ja kirjaliku tõendiga loeb kohus tõendatuks, et läbirääkimisi laenulepingu sõlmimiseks peeti elektronkirjavahetuse kaudu. Jane Saarjõe nime alt peeti kirjavahetust aadressi *vahendusel.
15.Hageja on väitnud, et kostja esitas talle oma kuue kuu pangakonto väljavõtte * pangast, mida ei olnud võimalik * pangas teha kostjale kuuluva Eesti Vabariigi isikutunnistusega. Hageja on tõendina esitanud kostja * * AB konto väljavõtte /I kd tl 168-216/. Tunnistaja R. S ütluste kohaselt on * panka sisselogimiseks vajalik kas telefoni rakendus või koodikaart. Kuna Jane Saarjõe kasutab telefoni rakendust ning koodikaart seisis kodus kindlas kohas märkmiku vahel, siis kasutas tunnistaja * panka sisselogimiseks ja konto väljavõtte tegemiseks koodikaarti. Koodikaart oli ka ema isikliku märkmiku vahel /II kd tl 36/. 14.01.2018.a. kell 17.45 elektronkirja manustena on aadressilt * edastatud Jane Saarjõe konto väljavõtted.
Tunnistaja ütlustega ning 14.01.2018.a. kell 17.45 saadetud elektronkirjaga loeb kohus tõendatuks, et Jane Saarjõe nime alt on hagejale edastatud kostja konto väljavõtted.
16.Kohus ei nõustu hagejaga, et tunnistaja R S ütlused ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja ning kostja puhul on tegemist * ja *. Ainuüksi sugulussuhtes olemine ei ole aluseks, et kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Tunnistaja ütlused on kooskõlas kirjalike tõenditega, mistõttu ei ole alust ütlustes kahelda. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hagejalt võetud laen ei olnud ainuke, mis tunnistaja * nimel võttis ning laenud võttis tunnistaja seoses enda hasartmängu sõltuvusega. Politsei- ja piirivalveameti 31.08.2018.a. teatisest nähtub, et 02.04.2018.a. on algatatud kriminaalasi nr 18257000087. Kriminaalmenetluse algatamise aluseks on teave, et Jane Saarjõe teadmata, tema nime ja dokumente kasutades on interneti teel sõlmitud erinevaid laenulepinguid kiirlaenu saamiseks kokku summas 10 651 eurot /I kd tl 93/. * rääkis laenust siis, kui hageja juba ise võttis * Facebookis ühendust. Kogu suhtlus hagejaga käis tunnistaja poolt hagejaga suhtluse tarbeks tehtud elektronpostiaadressilt * /II kd tl 36-37/. Hageja poolt esitatud tõendid kinnitavad, et ka pärast laenulepingu sõlmimist toimus kirjavahetus elektronposti aadressilt, mille R S oli loonud suhtlemiseks hagejaga /I kd tl 46-48/.
17.Eeltoodud tõenditest nähtub, et kostja ei ole avaldanud tahet hagejalt laenu saada. Tõendatud on, et tunnistaja R S tegi kostja teadmata elektronposti aadressi, millelt pidas läbirääkimisi hagejaga laenulepingu tingimuste üle. R. S allkirjastas kostja teadmata, kasutades kostja isikutunnistust, laenulepingu. Kostja teadmata, kasutades kostja isiku tuvastamiseks identifitseerimisvahendeid * pangas edastas hagejale vajalikud kontoväljavõtted, saavutamaks hagejaga laenulepingu sõlmimine. Tõenditest nähtub, et R. S tegutses ettekavatsetult kindla eesmärgiga, millega kostjal ei olnud puutumust. Kohus ei nõustu hageja etteheidetega kostjale, et kostja on ise tekitanud olukorra, kus R. S oli võimalik kasutada dokumente laenu saamiseks. Kostja, elades koos oma täiskasvanud pereliikmega ning hoides dokumente kodus kindlas kohas, ei pidanud ette nägema, et R. S kasutab kostjale kuuluvaid dokumente kiirlaenu saamiseks. Kohtu hinnangul on mõistetav, et pereliikmed teavad, kus kodus dokumendid paikevad. Pereliikmete eest ei pea dokumente peitma, sh isikut tõendavaid dokumente. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et ajal, mil R. S võttis hagejalt laenu oli kostjale teada, et tunnistaja tegutseb eesmärgiga võtta kostja teadmata kostja nimel erinevaid laenukohustusi.
18.Kohus on tuvastanud, et kostja ei ole avaldanud tahet sõlmida hagejaga laenuleping, samuti ei ole kostja pidanud hagejaga läbirääkimisi laenulepingu tingimuste üle ega allkirjastanud laenulepingut. Seega puudub hageja ja kostja vahel laenuleping VÕS § 396 lg 1 tähenduses, mille alusel saaks hageja poolt esitatud nõuet kostja vastu rahuldada.
19.Hageja väidetel kandis ta laenulepingu täitmiseks kostja kontole B R kontolt 1 000 eurot. Kostja on 12.07.2018.a vastuses märkinud, et laenusumma kanti kostja * kontole, mida kostja juba aastaid ei kasuta. * kandis R S raha enda arvele /I kd tl 77/. Menetluse käigus võttis kostja õigeks, et raha kanti üle kostja * asuvale pangakontole /II kd tl 37/. Kostja selgitas, et ta ei märganud raha * kontole maksmist. Oma * kontol ta raha ei näinud, sest arvatavasti kandis * selle oma arvale. Oma konto väljavõtet vaatas kostja alates veebruari algusest. B R’lt ta ülekannet ei näinud. Peale seda, kui tunnistaja rääkis võetud laenust, siis vaatas ta oma Eesti pangaarvele, aga ka seal ei olnud laekumist. * ta sellest ei rääkinud, et laen ei kajastunud väljavõttel. Kostja ei saanud aru, mis toimub /II kd tl 37/.
Kostja selgitused, et ta ei märganud oma kontol raha laekumist ei ole eluliselt usutavad. 28.02.2018.a. esitas hageja kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse /I kd tl 1-3/. 23.03.2018.a esitas kostja hageja nõudele vastuväite /I kd tl 11-13/. Seega oli kostjal alates 23.03.2018, kui talle toimetati kätte makseettepanek teada hageja nõue. Makseettepanekust nähtub üheselt, et raha on kantud talle B R kontolt /I kd tl 5-6/. Hagiavalduse lisana on hageja esitanud maksekorralduse, kust nähtub raha laekumine kostja * asuvale kontole. Seega pidi kostja hiljemalt 23.03.2018.a. mõistma, et raha summas 1000 eurot on laekunud tema kontole, sest sellekohane viide on makseettepanekul. Tunnistaja R. S ütlustega on tõendatud, et ta rääkis kostjale hagejalt laenu võtmisest, kui hageja võttis kostjaga Facebookis ühendust. Kohus on seisukohal, et peale seda, kui tunnistaja oli kostjale üles tunnistanud laenu võtmise ning kui kostja 23.03.2018 sai kätte makseettepaneku, siis mõistliku isiku hoolsusega pidi ta kontrollima oma pangakontosid raha laekumise kohta. Kostja ütluste kohaselt kontrollis ta oma pangakontot ainult alates veebruari kuust, ülespoole ta oma konto väljavõtet ei kerinud /II kd tl 37/. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et tunnistaja R. S on raha kandnud kostja kontolt oma kontole /II kd tl 37/. TsMS § 5 lg 2 järgi lasub nimetatud väite tõendamiskoormis kostjal. Seega on hageja tõendanud, et ta on kostjale kandnud raha summas 1 000 eurot. Kohus on tuvastanud, et poolte vahel ei ole laenulepingut sõlmitud, mille täitmiseks hageja raha kostja kontole kandis.
20.VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kohtule esitatud asjaoludest nähtub üheselt, et hageja täitis raha kostjale üle kandes laenulepingujärgset kohustust. Kohus on tuvastanud, et poolte vahel puudub kohustus, mida hageja täitis. Hageja on kandnud kostjale raha ilma õigusliku aluseta. Hageja on esitanud nõude, milles palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 1 000 eurot. Kohus leiab, et kohtu ette toodud asjaoludel on võimalik rahuldada hageja nõue 1 000 euro osas VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kostja on seisukohal, et nõuet saa ei saa rahuldada muul alusel kui ainult laenulepingust tuleneval alusel, sest hageja ei ole alternatiivset nõuet esitanud /II kd tl 32/. Kohus kostjaga ei nõustu. Hageja on esitanud hagi esemena nõude välja mõista kostjalt põhinõue 1 000 eurot ning toonud kohtu ette asjaolud, millest tulenevalt ta palub nõude rahuldada. Riigikohus lahendis 2-17-1601 punktis 15.4 märgib, et kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8). Seetõttu tuleb hageja põhinõue rahuldada VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1alusel. VÕS § 1028 lg-s 2 esinevaid asjaolusid, mis välistavad nõude rahuldamise ei esine. Nõude ulatus on määratletud VÕS §-s 1032 lg-s 1. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja põhinõude, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 1 000 eurot.
21.Hageja on esitanud intressi nõude summas 800 eurot ja viivisnõude summas 940 eurot. VÕS § 1032 lg 1 järgi üleandja võib saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Kuna kohus rahuldab põhinõude alusetust rikastumisest tulenevate sätete alusel, siis ei analüüsi kohus poolte seisukohti, mis esitati seoses intressi ja viivisega. Kohaldamisele kuulub VÕS § 1032 lg
1.Võlaõigusseadus III kommenteeritud väljaandes on asutud seisukohale, et raha üleandmise korral raha iseenesest ei anna kasutuseeliseid, samuti ei arvestata üleantud rahalt §-s 1028 nimetatud nõude esitamise korral intressi. Alates rahasumma tagastamisele suunatud alusetu rikastumise nõude täitmisega viivitusse sattumisel saab üleantud rahalt arvestada viivist § 113 alusel (Võlaõigusseadus III kommenteeritud väljaanne, lk 594, Juura, Tallinn 2009). Eeltoodu alusel jätab kohus rahuldamata intressi nõude.
22.Riigikohus lahendis 3-2-1-54-08 on selgitanud VÕS § 113 kohaldamist alusetu rikastumise võlasuhte puhul. Kohus on TsMS § 439 kohaselt seotud nõude piiridega. Hageja viimasena täpsustatud seisukoht viivisnõude osas on, et ta nõuab viivist perioodi 02.02.2018 kuni 14.01.2019 eest. Lahendi 3-2-1-54-08 p 10 järgi alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks (s.o mis ajast tuleb täita alusetust rikastumisest tulenev kohustus), siis tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist (s.o mõistlik aeg pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimisest, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust). Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. Alusetu rikastumise võlasuhe tekib alusetu rikastumise ajast. Kohtute rakendatud VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi saama teada alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest.
23.Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, millisel kuupäeval raha laekus kostja kontole. Maksekorraldusest nähtub, et raha kanti hageja poolt üle 15.01.2018.a., kuid elektronkirjas, mille hageja on saatnud möönab hageja ka ise, et raha laekub ilmselt järgmisel päeval /I kd tl 219/. Seetõttu asub kohus seisukohale, et alusetu rikastumise aeg on 16.01.2018.a. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, kuna kostja täpselt sai teada alusetust rikastumisest, mistõttu saab kohus lähtuda sellest, et kuna kostja pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest. Kostja on ise kohus selgitanud, et sai sellest laenulepingu sõlmimisest teada 2018. aasta veebruaris ning märtsis tegi politseisse avalduse /II kd tl 32/. Kohus leiab, et hiljemalt veebruaris 2018.a. oli kostjale teada alusetust rikastumisest tulenev kohustus, kui tunnistaja teavitas, et leping on sõlmitud ning raha saadud. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja on olnud viivituses alates 23.03.2018.a. kohustuse täitmisega so ajast kui kostjale toimetati kätte makseettepanek. Kostja esitas makseettepanekule vastuväite samal päeval so 23.03.2018.a. Kohtu hinnangul on alates veebruari keskpaigast kuni 23.03.2018.a. mõistlik aeg kohustuse täitmiseks. Viivise arvestuse algusajaks loeb kohus 24.03.2018.a. TsÜS § 135 lg 1 alusel. Kohus rahuldab hageja viivisnõude VÕS § 113 lg 1 alusel perioodi 24.03.2018 kuni 14.01.2019.a eest summas 65,1 eurot.
24.Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hagi osaliselt mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 1000 eurot ja viivise summas 65,10 eurot. Kohus jätab rahuldamata viivisnõude summas 874,90 eurot ja intressinõude summas 800 eurot.
25.Hagihind on 2 000 eurot vastavalt TsMS § 123, 124 lg 1, 133 lg 1 ja 134 lg 1. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
26.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 ja 2 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotus märgitakse ka siis kui menetlusosalised seda ei taotle. Hageja esitas kostja vastu kokku nõude summas 2 740 eurot, millest kohus rahuldab 1 065,10 eurot, mis on 38,87%. Kohus jaotab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdelist hagi rahuldamise ulatusega, jättes hageja kanda menetluskulud 61,13 % ulatuses ning kostja kanda 38,87 % ulatuses.
27.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks TsMS § 177 lg 1 p 1 alusel kohtuotsuses. Hageja menetluskulud on märgitud menetluskulude nimekirjas, mis on kohtule esitatud 06.02.2019 /II kd tl 41/.
28.Hageja menetluskuludeks on riigilõiv maksekäsu kiirmenetluses summas 60 eurot. Lisaks on hageja tasunud riigilõivu hagi esitamisel summas 215 eurot ning määruskaebuse esitamisel 50 eurot. Kokku on hageja tasunud riigilõivu 325 eurot. Tegemist on kohtukuluga TsMS § 138 lg 2 tähenduses. Hageja eksitab kohut, kui kohtukulude nimekirjas märgib, et on tasunud riigilõivu hagilt 275 eurot ja maksekäsu avalduselt 60 eurot ning lisaks määruskaebuse riigilõivu. Kokku on hageja tegelikult tasunud riigilõivu nõudelt 275 eurot, millele lisandub määruskaebuse riigilõiv. Kostja on vastuses märkinud, et ta ei vaidlusta hageja poolt märgitud riigilõive /II kd tl 42/. Vaatamata kostja nõustumisele, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud arvestada kohtukuluna riigilõivu, mida tasutud ei ole ning vastavalt Riigilõivuseaduse Lisale 1 tasuma ei pidanud.
29.Kostja ei ole vaidlustanud hageja lepingulise esindaja kulusid osas, mis puudutab esindamisele kulunud aega. Vaidlus on tunnihinna osas. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu koos käibemaksuga on 132 eurot. Kostja leiab, et kuna hageja esindaja ei ole vandeadvokaat, siis põhjendatud on tunnitasu suurus 60 eurot tunnis. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Riigikohus lahendi 3-2-1-115-14 punktis 14 märgib, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Varem on kolleegium pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või –maksuta. Kolleegium jääb eeltoodud seisukoha juurde. Riigikohus selgitab, et tegemist on menetlusosalise lepingulise esindaja tasu tunnihinnaga, tegemata vahet, kas lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat või jurist TsMS § 218 lg 1 p 2 tähenduses. Vaidlus puudub hageja esinduseks kulunud aja üle. Kohus nõustub menetlusosalistega, et arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu on põhjendatud hageja esindaja ajakulu 12,35 tundi, mis teeb hageja esindaja kuluks 1 630,20 (12,35*132) eurot ning on kohtuväliseks kuluks TsMS § 144 p 1 tähenduses. Tasu sisaldab käibemaksu
30.Vaidlust ei ole sõidukulude osas. Tsiviilasjas toimus kaks kohtuistungit ning sõidukulud kokku on 130,56 eurot. Sõidukulud on kohtuväliseks kuluks vastavalt TsMS § 144 p 2.
31.Maksekäsu kiirmenetluse kulud summas 20 eurot arvestatakse TsMS § 172 lg 9 alusel hagimenetluse kulude hulka.
32.Kokku on hageja menetluskulud 2 105,76 eurot, millest riigilõivud on 325 eurot, lepingulise esindaja kulud 1 630,20 eurot, sõidukulud 130,56 eurot ja maksekäsu kiirmenetluses avaldaja menetluskulud 20 eurot.
33.Kostja ei ole kohtu määratud ajaks, milleks oli 08.02.2019.a. oma menetluskulude nimekirja esitanud /II kd tl 38/.
34.Kohus on jaotanud menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamisega. Kostja kanda jättis kohus 38,87% menetluskuludest, mis teeb 818,51 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena 818,51 eurot, millest riigilõiv on 126,33 eurot, lepingulise esindaja tasu 633,66 eurot, sõidukulud 50,75 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulud 7,77 eurot.
35.Hageja taotlusel ning TsMS § 177 lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Sild kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.