Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tsiviilasi nr 2-18-4275 põhjendas hagi menetlusse võtmisest keeldumist järgnevalt. Hageja on põhjendanud hagi esitamist Harju Maakohtusse sellega, et lepingu p 7 kohaselt lahendatakse poolte hilisemad erimeelsused vastavalt Eesti seadusandlusele. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 (edaspidi Brüsseli I bis määrus) art 25 lg 1 kohaselt kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kohtu hinnangul ei vasta laenulepingu p 7 kohtualluvuse kokkuleppe tunnustele. Kohtu hinnangul ei nähtu laenulepingust selgelt, et kokku on soovitud leppida kohtualluvuses, vaid et õigussuhtele soovitakse kohaldada Eesti õigust (st materiaalõigust). Isegi kui p-i 7 saab käsitleda kohtualluvuse kokkuleppena, on nimetatud kokkulepe tühine vastavalt määruse art 25 lg-le 1, mis viitab kokkuleppe kehtivuse osas liikmesriigi õigusele. TsMS § 104 lg 1 kohaselt võib kohus kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalikõiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. Need tingimused antud juhul täidetud ei ole, kuna lepingu mõlemaks pooleks on füüsilised isikud ja teadaolevalt ei ole leping seotud nende majandus- või kutsetegevusega. TsMS § 104 lg 3 sätestab, et sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kehtib kohtualluvuse kokkulepe ka juhul, kui: 1) selles on kokku lepitud pärast vaidluse tekkimist; 2) kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, eluvõi asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Ka need tingimused ei ole täidetud. TsMS § 106 lg 1 p 1 kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe tühine, kui see on vastuolus käesoleva seadustiku § 104 lg-s 1 sätestatuga. Seega, kuna Brüsseli I bis määruse art 25 lg 1 seob kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse liikmesriigi õigusega ning Eesti õiguse kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe tühine tulenevalt TsMS § 106 lg 1 p-ist 1, ei allu hagi Eesti kohtule. Brüsseli I bis määruse artikkel 4 lg 1 näeb ette, et käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. Art 5 lg 1 järgi võib isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse üksnes käesoleva peatüki 2.-7. jaos sätestatud korras. Seega tuleb üldise kohtualluvuse sätete järgi kostja vastu esitada hagi kostja elukoha järgi (antud juhul Soome Vabariigi kohtusse). Kuivõrd hagi ei allu Eesti Vabariigi kohtule, jätab kohus hagi TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmata. Määruskaebus

Tsiviilasi nr 2-18-4275 märgib, et kostja on käesoleva ajani tihedalt seotud Eestiga, käies tihti Eestis ning ajades Eestis äri. Menetluse edasine käik

Ringkonnakohus tagastas 14.05.2018 määruskaebuse maakohtule TsMS § 663 lg-tes 1 ja 3 tulenevate nõuete täitmiseks.

16.05.2018 kirjas küsis maakohus kostjalt seisukohta nii kohtualluvuse kui ka määruskaebuse osas 20 päeva jooksul kirja ja materjalide kättetoimetamisest. Kostja on kirja ja kohtu edastatud materjalid isiklikult allkirja vastu kätte saanud 22.10.2018 (tl 71), kuid kohtule seisukohta tähtaegselt esitanud ei ole.

Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas 19.11.2018 läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

Tsiviilasi nr 2-18-4275 Euroopa Liidu määrust (vt V. Kõve jt, Tsiviilkohtumenetluse seadustik I, Kommenteeritud väljaanne, 2017, lk 531, p 3.1 b). Kuna rahvusvahelistes vaidlustes reguleerivad kohtualluvust erinevad välislepingud ning Euroopa Liidu määrused, mis ei piira kohtualluvuse kokkulepete sõlmimist sõltuvalt poolte elu- või asukohast, ei ole TsMS § 104 lg 2 mingisugust praktilist tähendust ning lõige on seega üksnes deklaratiivne (vt V. Kõve jt, Tsiviilkohtumenetluse seadustik I, Kommenteeritud väljaanne, 2017, lk 533, p 3.3). Seega on ringkonnakohtu hinnangul maakohus õigustatult lähtunud TsMS § 70 lg 4 alusel Brüsseli I bis määruse art 25 lg-st 1 ja leidnud põhjendatult, et TsMS § 104 lg 1 kohase kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise eelduseks olevad tingimused on täitmata. Maakohus leidis kolleegiumi hinnangul põhjendatult, et täidetud ei ole ka TsMS § 104 lgs 3 sätestatud tingimused, mistõttu on TsMS § 106 lg 1 p 1 kohaselt kohtualluvuse kokkulepe tühine. Määruskaebuses esitatud väited ei anna kolleegiumile alust asuda vastupidisele seisukohale.

Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.