Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt 17. juuni 2010 seisuga olid AS-i Süda Maja (pankrotis) („Süda Maja“) nõukogu liikmed A J, H H ja T K. A J oli toona ja on praegu osaühingu Probus („Probus“ või „hageja“) ainuosanik. Probus oli toona ja on praegu Süda Maja enamusaktsionär. H H oli toona ja on praegu Aktsiaseltsi xxxx („xxxx“) ainuaktsionär. T K oli toona ja on praegu Süda Maja aktsionär. 17. juunil 2010 pikendas Süda Maja nõukogu Süda Maja juhataja V M volitusi kuni 17. juunini 2013. Süda Maja nõukogu enda volitused lõppesid 9. juunil 2013. 28. mail 2013 ja 8. juunil 2013 (s.t vahetult enne volituste lõppemist) vormistasid H H ja T K otsused, millega taheti V M ametiaega pikendada. A J ei olnud nende otsuste tegemisest teadlik ja need otsused tehti kokkukutsumise korda oluliselt rikkudes. Harju Maakohus on tuvastanud nende otsuste tühisuse. 8. juuni 2013 otsusega H H ja T K mitte ainult ei otsustanud V M ametiaja pikendamist, vaid andsid ka V M loa Süda Majale kuuluvad kinnistud ära võõrandada. Seda hoolimata Süda Maja võlakirjatingimuste punktist 5.3 ja tagatisagendilepingu punktist 7.1.2, mis otseselt keelasid Süda Maja kinnistute võõrandamise („The Issuer shall not transfer the mortgaged properties or establish additional encumbrances on the mortgaged properties before the Bonds are fully redeemed and all the Issuer’s obligations to the Security Agent and the Investors fulfilled“ ja „the Issuer hereby undertakes to not transfer nor encumber the mortgaged property in any way without the prior written consent of the Agent and the Investors“). Ehkki V M volitused Süda Maja juhatajana lõppesid 17. juunil 2013, ei olnud registris vastavat märget tehtud. Seda ära kasutades sõlmis V M Süda Maja esindajana: a)

d)

Harju Maakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus hinnanud esitatud kahtlustuste põhjendatust vastavalt vara arestimise määruse koostamisel ja selle peale esitatud kaebuste läbivaatamisel“.

enampakkumiseta müümist toetada. Probus on seisukohal, et kõige suuremat kasu toov ja kõige vähem vaidlusi põhjustav Süda Maja vara müügiviis on vara müük enampakkumisel“.

Vaidlustatud otsuses märgitu järgi on otsus võetud vastu PankrS § 137 lg 1 alusel. PankrS § 137 lg 1 järgi võib võlausaldajate üldkoosolek teha haldurile ettekirjutuse vara enampakkumiseta müümiseks, kui vara müük sel viisil annab suuremat kasu. Kompromissilepingu „suuremat kasu“ peaks näitama stsenaariumite analüüs, mis aga lähtub põhjendamatutest eeldustest. Stsenaariumite analüüsis on võrreldud, kas võlausaldajate nõuded saaksid suuremas ulatuses rahuldatud pankrotimenetluse seadusjärgse lõppemise või kompromissilepingu täitmise korral. Stsenaariumite analüüsis on jõutud järeldusele, et eelduslikult saab kompromissilepingu täitmise korral võlausaldajate nõudeid täita suuremas summas (stsenaariumite analüüsi p 85.a ja tabel 5). Stsenaariumite analüüs lähtub eeldusest, et xxxx-l on Süda Maja vastu 17 522 148,89 euro suurune nõue, millest xxxx 16 850 715,13 euro ulatuses loobub (stsenaariumite analüüsi p 49 ja 50). Sellisest eeldusest ei ole võimalik lähtuda. xxxx nõue on tunnustatud üksnes 671 433,76 euro ulatuses. Ülejäänud summas on xxxx nõue vaidlustatud ja tunnustamata. Kompromissilepingust tulenev kasu ei saa seisneda selles, et xxxx loobub väidetavast nõudest, mida tal ei pruugigi olla. xxxx nõude suurus ja sellest tulenevalt ka kompromissilepingu võimalik kasulikkus sõltuvad xxxx nõude tunnustamise üle peetava vaidluse tulemusest. On reaalne võimalus, et xxxx nõuet tunnustatakse oluliselt väiksemas ulatuses kui 17 522 148,89 eurot ja kogu „suurema kasu“ loogika langeb ära. Ka haldur on 13. novembri 2018 üldkoosoleku protokollis möönnud, et kui xxxx „nõuet tunnustatakse väiksemas ulatuses kui halduri poolt tunnustatud, siis peab tõdema, et kompromissi osas tehtud analüüs ei kohaldu“. Kui xxxx nõue jääb tunnustamata, siis võlausaldajad ei saa nõudest loobumisest mitte mingit kasu. Küll aga tekitab olematu nõude vastu Süda Maja peamise vara võõrandamine võlausaldajatele olulist kahju (panrotipesas olev vara väheneb, kuid jaotuskava koostamisel arvestatavad nõuded ei muutu). Kui xxxx teise järgu nõuet tunnustatakse väiksemas summas kui 14 127 572,80 eurot (ja kõik ülejäänud stsenaariumite analüüsi eeldused jäävad samaks), siis saavad võlausaldajad nõudest loobumisest väiksemat kasu kui pankrotimenetluse seadusjärgsel viisil lõpetamisest. xxxx tegevus vaidlustatud otsuse läbisurumisel enne xxxx nõude tunnustamise üle peetava vaidluse lõppemist on vastuolus võlausaldajate huvidega ja hea usu põhimõttega. Võlausaldajate huvides ei saa olla, et xxxx võtab tunnustamata nõuetest tulenevate häältega vastu otsuse Süda Maja peamine vara xxxx-le võõrandada ning Süda Maja nõuetest xxxx ja xxxx-ga seotud isikute vastu loobuda. Süda Maja vara võõrandamine ja nõuetest loobumine selle isiku häältega, kellele vara võõrandatakse ja kellega seotud nõuetest loobutakse, võib vastata xxxx huvidele, kuid kindlasti mitte võlausaldajate ühisele huvile. Riigikohus on märkinud, et „ei saa lugeda heade kommetega kooskõlas olevaks ja lubatuks aktsionäri või osaniku tegutsemist äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel, kui seda tehakse ebaausate vahenditega teiste aktsionäride või osanike arvel. Isegi kui sel eesmärgil kasutatakse seadusega iseenesest otseselt vastuolus mitteolevaid vahendeid, võib tegutsemine sellise eesmärgi nimel olla õigusvastane“ (3-2-1-7-10, p 37). Praegusel juhul on tegemist sarnase olukorraga. xxxx on esitanud pankrotipessa alusetu nõude ja omandanud alusetu nõude abil hääled, millega on saavutanud võlausaldajate üldkoosolekul enamuse ja võtnud vastu otsuse, mis võimaldab xxxx-l ja xxxx-ga seotud isikutel saavutada samasuguse tulemuse kui oli 2013. aasta juunis sõlmitud lepingutel (vara Süda Majast välja kantida ja samas Süda Maja tegeliku vastusoorituseta jätta). Lisaks on xxxx otsustanud, et haldur peab loobuma Süda Maja võlausaldajate huvides xxxx ja xxxx-ga seotud isikute vastu esitatud nõuetest. Vaidlustatud otsus on võetud vastu selges huvide konfliktis ning selle eesmärk on ebaausate vahenditega Süda Maja vara üle kontroll haarata ja Süda Maja võlausaldajaid kahjustada. Eelnevast tulenevalt on Probus seisukohal, et vaidlustatud otsus rikub võlausaldajate ühiseid huve ja tuleb kehtetuks tunnistada. Vaidlustatud otsuses märgitu järgi on otsus võetud vastu PankrS § 137 lg 1 alusel. Probuse hinnangul on kompromissilepingu projekt sisult ja olemuselt kompromiss PankrS § 178 mõttes. xxxx kinnistu ja esitatud nõuete näol peaks Süda Maja osaliselt tasu eest võõrandama ja osaliselt

tasuta loobuma oma peamisest varast. Xxxx kinnistu võõrandamise eest saadava tasu arvelt peaks Süda Maja tasuma täielikult OÜ xxxx ja AS-i xxxx nõuded ning ülejääva tasu eest osaliselt ülejäänud võlausaldajate nõuded. Kompromissi täitmise järel ei jääks enam Süda Maja pankrotipessa märkimisväärset vara. Kompromissilepingu projekti preambulas ja 13. novembri 2018 üldkoosoleku protokollis märgitu järgi on kompromiss suunatud PankrS § 158 p 6 mõttes pankrotimenetluse lõpetamisele. Seda kinnitab ka kompromissi „suurema kasu“ põhistus, kus võrreldakse pankrotimenetluse lõpetamist seadusjärgsel viisil ja kompromissi sõlmimisel. Kompromissilepingu projekti käsitamist PankrS § 178 mõttes kompromissina ei välista pelgalt see, et kompromissilepingu projekt ei hõlma kõiki võlausaldajaid. Mõne võlausaldaja väljajätmise tagajärg ei saa olla võimalus otsustada võlgniku pankrotimenetlus sisuliselt lõpetada ning samal ajal vältida kompromissi tegemise jaoks PankrS § 180 lg-st 3 ettenähtud eelduste kohaldumist ja kompromissi allumist PankS §-s 183 ettenähtud pankrotikohtuniku järelevalvele. Mainitud viisil pankrotimenetluse lõpetamisele suunatud kompromissi heakskiitmine on Probuse huvidega selges vastuolus. Ühelt poolt otsustatakse kompromissiga otsustada, millises ulatuses saab Probuse nõue rahuldatud (stsenaariumite analüüsi tabel 5). Teiselt poolt jäetakse Probus ilma PankrS § 180 lg 3 järgsest võimalusest kompromissi tegemist mõjutada (puudub vaidlus, et kompromissi sõlmimise poolt hääletanud xxxx, V M, xxxx jt hääled ei moodusta 2/3 kõigi nõuete summast). Probus on kõige suurema tunnustatud nõudega võlausaldaja, kelle nõude rahuldamise ulatuse üle ei saa otsustada tunnustamata nõuetega võlausaldajad. Vaidlustatud otsusega heaks kiidetud kompromiss on kompromiss PankrS § 178 mõttes ja selle üle oleks pidanud hääletama PankrS § 180 alusel. Olukorras, kus vaidlustatud otsus võeti vastu PankrS § 137 lg 1 alusel, on vaidlustatud otsuse tegemisel rikutud seadusest tulenevat korda. Seadusest tuleneva korra järgimisel oleks jäänud kompromissi tegemine heaks kiitmata. Probus jääb seisukohale, et kõige vähem vaidlusi tekitav ja kõige paremini võlausaldajate huve teeniv lahendus on lähtuda Süda Maja pankrotimenetluse läbiviimisel seaduses ettenähtud korrast: vaielda lõpuni kõik Süda Maja vara tagasivõitmist ja kahju hüvitamist puudutavad vaidlused, müüa Süda Maja vara seaduses ettenähtud viisil enampakkumisel ja jaotada Süda Maja vara tunnustatud nõuetega võlausaldajate vahel. Vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamata jätmisel muutub seaduses ettenähtud korra järgimine võimatuks. Seetõttu palub Probus vaidlustatud otsus kehtetuks tunnistada. Hageja palub tunnistada kehtetuks AS-i Süda Maja (pankrotis) võlausaldajate 13. novembri 2018 üldkoosoleku otsus „Anda pankrotihaldurile nõusolek kompromissi sõlmimiseks ning teha AS Süda Maja (pankrotis) haldurile ettekirjutus vara müümiseks enampakkumiseta kompromisslepingus sätestatud tingimustel“ ja jätta menetluskulud AS-i Süda Maja (pankrotis) kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Hageja on seisukohal, et Võlgniku võlausaldajate 13.11.2018. a üldkoosolekul vastu võetud otsus (edaspidi „Otsus“) ei vasta seadusele ega ole kooskõlas võlausaldajate ühiste huvidega. Samuti on hageja seisukohal, et Otsuse tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda. Kostja hagejaga ei nõustu. Hageja nõue Otsuse kehtetuks tunnistamiseks on alusetu, põhjendamata ning tõendamata. Kostja leiab, et otsus on kooskõlas seadusega ja võlausaldajate ühiste huvidega. PankrS § 77 lg 5 kohaselt on pankrotivõlausaldajate pädevuses pankrotivara müügiga seonduva otsustamine seaduses sätestatud ulatuses. PankrS § 137 lg 1 kohaselt võib võlausaldajate üldkoosolek teha haldurile ettekirjutuse müüa vara enampakkumiseta, kui vara müük sel viisil annab suuremat kasu. PankrS ei piira seda, mil viisil ja/või mis tingimustel tuleb vara müüa avaliku enampakkumise väliselt. Oluline on, et tegemist oleks eelduslikult suuremat kasu andval seaduses ette nähtud nõuete vastava Otsuse vara müügi kohta. Seejuures on kunstlik eristada kompromisside sõlmimist ja

müüki puudutavat osa, kuna need moodustavad ühtse terviku. Pankrotivara müük, milleks võlausaldajate koosolek vaidlustatud otsusega ettekirjutuse tegi, toimubki selles kompromissilepingus sätestatud kõigil tingimustel – kõik kompromissilepingu tingimused koos moodustavadki pankrotivara müügi tingimused, milleks koosolek ettekirjutuse tegi. Muudel tingimustel müügiks pole koosolek ettekirjutust teinud. Pankrotihalduril on pankrotimenetluses õigus käsutada nii nõudeid kui ka muid varaesemeid, sh kinnisasju. Samuti on pankrotihalduril õigus käsutada menetlusõigusi (TsMS § 4) ning see võib olla ka vara käsutamist puudutavate tehingute osa. Pankrotihalduril ei ole kohustust pankrotimenetluse raames müüa pankrotivara esemeid üksikesemetena. Samuti ei ole pankrotihalduril pankrotimenetluse eesmärki silmas pidades keelatud pankrotimenetluse raames teha keerukamaid ja kompleksseimaid tehinguid, milles raames käsutatakse nõudeid (sh loobutakse nõuetest), menetlusõigusi, kinnisasju jms üheaegselt või kus esinevad eeltingimused. Vastavat keeldu ei tulene ühestki PankrS sättest. Ka Hageja pole viidanud hagis ühelegi sättele, mis lükkaks kostja seisukoha ümber. Kostja on seisukohal, et keerukamate müügitehingute, mida ei viida läbi avalikul-enampakkumisel, puhul saavad pankrotivõlausaldajad teha otsuse PankrS § 137 lg 1 alusel. On põhjendamatu eristada otsuse tegemist müüja ja kompromissi osas, kui kompromiss on müügitehingu tingimuseks. Kostja hinnangul kinnitab seda ka Eesti pankrotiõiguse aluseks olev saksa õigus. Nimelt näeb saksa pankrotiseadus (InsO) § 160 lg 1 ja lg 2 p 1 ja 3 ette, et pankrotimenetluse jaoks olulisi õigustoiminguid otsustavad pankrotivõlausaldajad. Sealhulgas otsustavad pankrotivõlausaldajad õigusvaidlustega seonduvate oluliste kokkulepete üle (InsO § 160 lg 2 p 3). Seejuures kehtib põhimõte, et nõusolek loetakse antuks isegi juhul, kui kvoorum pole täidetud. Käesoleval juhul tuleb arvestada, et Võlgniku pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu 17.12.2013. a kohtumäärusega (tsiviilasi nr 2-13-49776) 17.12.2013. a. Seega 5 aastat hiljem on endiselt käimas hulgaliselt (kümneid) kohtumenetlusi, mille positiivne tulemus Võlgniku ja seetõttu selle võlausaldajate jaoks on ebakindel ega ole lähiaastatel niikuinii saavutatav. Seejuures on mitmed kohtuvaidlused, sh ka vara teoreetilist pankrotivarasse tagasivõitmist puudutavad kohtumenetlused Harju Maakohtus alles eelmenetluse staadiumis. PankrS § 2 kohaselt on pankrotimenetluse eesmärgiks pankrotimenetluse kaudu rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel käesolevas seaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise kaudu. Haldur kaitseb kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagab seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse (PankrS § 55 lg 1). Pankrotihaldur ongi käesoleval juhul pöördunud muuhulgas riiklikult tunnustatud eksperdi poole, et asjatundja võrdleks kahte stsenaariumit, millest esimesel juhul kokkulepet ei sõlmita ning Süda Maja pankrotimenetlusega seotud kõik vaidlused ja kohtumenetlused jätkuvad (nn vaidluste jätkamise stsenaarium) ning teisel juhul sõlmitakse kokkulepe, mille täitmisel mitmed vaidlused lõppevad (nn kokkuleppe stsenaarium). Asjatundja koostatud analüüsi eesmärgiks on vastata küsimusele, millise stsenaariumi korral saavutatakse Võlgniku võlausaldajate seisukohalt parem tulemus. Võlausaldajate seisukohalt parem tulemus saab väljenduda eeskätt võlausaldajate nõuete rahuldamise suurusjärgus ning võlausaldajate nõuete rahuldamise kiiruses (raha ajaväärtuse kontseptsioon). Asjatundja on arvamuses märkinud, et analüüsis kasutatud eelduste mitterealiseerumisel (näiteks Võlgniku kinnisasju ei õnnestu võõrandada kinnisvaraekspertide hindamisaruannetes määratud hindadega, halduri esitatud hagidest rahuldatakse vaid osa jne), võivad nii vaidluste jätkamise stsenaarium kui ka kokkuleppe stsenaarium kujuneda käesolevas analüüsis esitatust erinevaks. Tegemist on asjaoludega, mille realiseerumise tõenäosust ei ole usaldusväärselt võimalik prognoosida. Ka õiguskirjanduses on avaldatud seisukohta, et kõik realiseerimismeetodid põhinevad üksnes prognoosidel ning kätkevad endas seetõttu ebakindlust. Nii on õiguskirjanduses märgitud: „Pea iga

realiseerimisotsus põhineb prognoosil ja teatud ebakindlusel, nt selles osas, millisel ajahetkel on võimalik saada parimat hinda (turusituatsioonide areng), millal tasub ära ootamine, et leida paremat hinda pakkuvat ostjat, millised on eduväljavaated nõude sissenõudmise üle käivas kohtumenetluses jne kuni ostuhuviliste usaldusväärsuse ja maksejõulisuseni. Raha ootavate võlausaldajate huvides ei ole ka vara realiseerimise liiga pika aja peale venitamine. See kõik võib sundida tegema kompromisse.“ Riiklikult tunnustatud ekspert hindas kahte stsenaariumit ning märkis: „Analüüsist nähtub, et võlausaldajate nõuete rahuldamise suurusjärgu seisukohalt on kokkuleppe stsenaarium parem võrreldes vaidluste jätkamise stsenaariumiga. Asjatundja tõi välja, et „Analüüsis kirjeldatud vaidluste jätkamise stsenaarium sisaldab endas rohkem eelduseid (kinnisasjade tagasivõtmise hagid rahuldatakse, hüpoteekide kustutamise hagi rahuldatakse, kinnisasjad õnnestub võõrandada hindamisaruannetes märgitud hindadega, PankrS § 146 väljamaksed ja kulud ei kujune eeldatust suuremaks) võrreldes kokkuleppe stsenaariumiga. Teisisõnu, kokkuleppe stsenaarium sisaldab vähem eelduseid, millised võivad realiseeruda analüüsis märgitust erinevalt. Vaidluste jätkamise stsenaarium on analüüsis kirjeldatud eeldustel paljuski teoreetiline, teisisõnu, tegemist on ideaalstsenaariumiga.“ Hageja ettekujutus, hagiavalduses esitatud etteheited ja väited põhinevadki prognoosimatul ideaalstsenaariumil, mille realiseerumine tegelikkuses on enam kui ebatõenäoline, kuna selle stsenaariumi eelduseid on oluliselt rohkem, kui Otsusega heaks kiidetud ettekirjutuse puhul. Arvestades eelnevat, on riiklikult tunnustatud eksperdi kui asjatundja arvamusega tõendatud, et kinnisasjade müümine Otsuses toodud tingimustel ja korras (sh kompromisside sõlmimine) on võlausaldajatele suuremat kasu toov. Hageja vastupidised paljasõnalised väited on üksnes alusetu spekulatsioon. Kostja rõhutab, et kuigi hageja väidab, et rikutud on võlausaldajate ühiseid huve, on hageja ebaõigesti võrdsustanud enda erihuvid võlausaldajate ühiste huvidega. Võlausaldajate huvid selgitatakse välja häälteenamuse alusel võlausaldajate koosolekul ning muid meetodeid ja tingimusi võlausaldajate üldiste huvide väljaselgitamiseks seadus ette ei näe. Siinjuures väärib märkimist, et võlausaldajate üldiste huvide ning häälteenamuse ja seega ka Otsuse seisukohalt ei oma mistahes õiguslikku tähendust see asjaolu, et mõne võlausaldaja huvid langevad enamuse huvidega kokku. Seadus ei võimalda piirata võlausaldajate hääleõigust võlausaldajate koosolekul juhul, kui hääletustulemus langeb kokku selle võlausaldaja huvidega. Samuti oleks selline piirang vastuolus ka pankrotimenetluse mõtte ja eesmärkidega, sest oluline on üksnes võlausaldajate enamuse huvi ning tähendust ei saa omada see, millistel asjaoludel konkreetne võlausaldaja on võlausaldajaks saanud või millised on tema huvid pankrotimenetluses. Pankrotimenetlus viiaksegi läbi eelkõige võlausaldajate huvides ja seetõttu on määrav pelgalt see, milline on kõigi võlausaldajate enamuse seisukoht. Ainus küsimus, milles häälteenamus ei oma tähendust ning lähtutakse proportsionaalsuse põhimõttest, on jaotised. Eelneva valguses on muuhulgas oluline ka märkida, et Otsuse poolt ei hääletanud mitte üksnes xxxx AS, vaid hääletasid mitmed erinevad võlausaldajad ning neil oli vaieldamatult häälteenamus ning seega on valdavale enamusele nõudeid esindavatest võlausaldajatest Otsuses otsustatu sobiv. Hagi esitamisel ei ole küsimus mitte võlausaldajate ühistes huvide (milleks on võimalikult kiire ja efektiivse pankrotimenetluse läbiviimine võlausaldajatele kõige kasulikumal viisil) kaitsmises, vaid hageja erihuvides. Ka käesoleva hagi eesmärgiks on saavutada hageja enda erihuvide realiseerimine pankrotivõlausaldajate ühiste huvide arvelt. Asjaolu, et hagejal on Võlgniku pankrotimenetluses erihuvid ning hageja ei nõustu Otsusega, mille võttis vastu enamus, ei tähenda, et Otsus oleks vastuolus seadusega. Hageja erihuvide riive ei anna alust Otsuse kehtetuks tunnistamiseks. PankrS § 81 lg 1 kohaselt võetakse võlausaldajate üldkoosoleku otsused vastu koosolekust osa võtvate võlausaldajate lihthäälteenamusega ja sama paragrahvi teise lõike järgi on võlausaldajate üldkoosolek otsustusvõimeline esindatud häälte arvust olenemata, kui koosoleku aeg ja koht oli võlausaldajatele õigel ajal teatatud. Seega sätestab pankrotiseadus põhimõtte, et otsused võetakse

vastu kohalolevate võlausaldajate poolthäälte enamusega. Hagejal oli võimalus oma huvisid kaitsta, osaledes võlausaldajate esimesel üldkoosolekul ja seal hääletades.“ Arvestades riiklikult tunnustatud eksperdi arvamuses esile toodud seisukohti, ei saa olla tõsiseltvõetavat vaidlust selles, et ettekirjutuses toodud viisil kinnisasjade müük ei ole kahjulik. Vastupidi, asjatundja arvamusest tuleneb, et selliselt saaks võlausaldajate huvid paremini kaitstud. Kostja rõhutab veel kord – määrav ei ole siinjuures mitte eksperdiarvamus, vaid asjaolu, et enamus võlausaldajaid on sellise lahenduse heaks kiitnud. Aga veelgi olulisem on asjaolu, et hageja hagiavaldusest ei nähtu, kuidas hagi rahuldamise korral saaksid võlausaldajad nõuded paremini ja kiiremini rahuldatud ehk hageja õigustatud ja põhjendatud huvi hagiga taotletava eesmärgi osas. Kostja selgitab, et kompromissi tulemusel lõpeb 10 kohtuvaidlust ja võõrandatakse turutingimustel mitu kinnistut. Eelduslikult see kiirendab pankrotimenetluse lõppemist ja võlausaldajate nõuete rahuldamist aastate võrra. Seega hageja on küll vaidlustanud nimetatud eesmärgi saavutamise põhjendusel, et see on võlausaldajaid kahjustav, kuid samas on hageja jätnud selgitamata ja tõendamata, kuidas Otsuse kehtetuks tunnistamine aitaks võlausaldajate nõudeid ja pankrotimenetluse eesmärke paremini ja kiiremini rahuldada. Seega ainuüksi nimetatud põhjusel on hagi alusetu. Hageja on ebaõigesti ja meelevaldselt rebinud üksikuid eeldusi kontekstist välja. Hageja lähtub oma etteheidetes üksnes paljasõnalisest ja ebaõigest eeldusest justkui AS-i xxxx (edaspidi „xxxx“) nõue summas 14 127 572,80 eurot on alusetu, üritades selliselt kohtule luua ebaõige ettekujutuse. Samaaegselt on hageja eeldanud, et hageja jaoks sobilikud eeldused (nt vara õnnestuks tagasi võita, vara tagasivõitmisest tulenevad nõuded pankrotipesa vastu oleksid alusetud, vara õnnestuks müüa vastavalt hindamisaktidele, xxxx ei oleks pandipidaja ja et xxxx nõuded jääksid tunnustamata jne) jääksid kõik muutumatuks. Kõik eeldused, sh ka hagejale sobilikud eeldused, võivad muutuda ning puudub mistahes alus arvata, et ka pankrotihalduri algatatud mitmed kohtuasjad, mis eelduste kohaselt peaksid pankrotivarasse vara juurde tooma, osutuvad lõppastmes edukaks ja on kokkuvõttes võlausaldajatele kasuliku (arvestades võimalikke nõudeid PankrS § 119 lg 4). Seega on reaalne võimalus, et vaidluste jätkamise korral saavad võlausaldajate huvid oluliselt rohkem kahjustada. Vastavale asjaolule on ka ekspert oma analüüsis tähelepanu juhtinud, mistõttu ongi pidanud võlausaldajate ühistes huvides parimaks variandiks müüa vara muul viisil kokkulepete alusel. Lisaks eeltoodule märgib kostja, et hageja väited xxxx nõude alusetuse kohta on paljasõnalised. Pankrotimenetluses esitatud nõude alusetust saab tõendada üksnes jõustunud kohtulahendiga ning hageja ei ole ühelegi taolisele lahendile viidanud, samuti puuduvad kostjal andmed, et selline lahend eksisteeriks. Puudub mistahes õiguslik alus eeldada hageja väidete õigsust, eriti olukorras, kus hageja muuhulgas vaidlustas xxxx-le koosolekul antud hääled ning kohus leidis, et xxxx nõude alusel häälte andmine on põhjendatud ja seaduslik. Võlausaldajate koosolekul otsuste üle hääletamisele omab õiguslikku tähendust üksnes see, kui palju hääli on võlausaldajale antud, mitte see, kas nõude üle toimub tunnustamisvaidlus või mitte. Seadus ei ole sidunud taolise otsuse tegemisel hääletamist tunnustatud nõuete alusel antud häälte arvuga. Kostja hinnangul on lubamatu, et hageja on käesolevas vaidluses üritanud taaskord avalda juba lahendatud ja/või teistes menetluses lahendatavaid küsimusi seoses nõuete tunnistamise ja häälte määramisega. Sisuliselt on hageja soovinud käesoleva hagiga avada paralleelmenetluse xxxx nõude osas, mis on lubamatu. Arvestades eelnevat, on ebaõiged hageja väiteid, justkui Otsus ei vastaks seadusele ning Otsusega rikutaks võlausaldajate ühiseid huve. Otsuse tegemisel ei ole rikutud seadusest tulenevat korda. Hageja poolt viidatud PankrS § 178 on asjasse puutumatu säte, millele Hageja on arusaamatult ning faktilisi asjaolusid eirates viidanud. PankrS § 157 p 6 kohaselt lõpeb pankrot muuhulgas kompromissi kinnitamisega. Kompromissi olemus ja sisu on sätestatud §-s 178 ning pankroti lõpetamisele suunatud kompromiss on reguleeritud §-des 178-192.

Käesoleval juhul ei ole tegemist kompromissiga PankrS § 178 jj tähenduses, millega pankrotimenetlus lõppeks. Asjaolu, et pankrotihaldur lõpetaks Otsuse alusel osad kohtumenetlused, ei tähenda seda, et tegemist oleks pankrotimenetlust lõpetava kompromissiga PankrS § 178 tähenduses. Pelgalt Otsuses sõna kompromiss kasutamine ei tähenda, et tegemist oleks PankrS § 178 tähenduses kompromissiga, kuivõrd sõnal kompromiss on oluliselt laiem lepinguõiguslik tähendus. Otsuse tagajärjel pankrotimenetlus ei lõpe, samuti ei puuduta Otsus kõiki võlausaldajaid ning Otsusel (sh. selle esemeks oleval kompromisslepingul) puuduvad ka PankrS §-s 178 sätestatud kompromissi kõige olulisemad tunnused - selles ei käsitata küsimust, kuidas, millises ulatuses ja millise perioodi jooksul võlausaldajate nõuded rahuldatakse. Need on aga PankrS § 178 kompromissi obligatoorsed tunnused. Kuna Otsuse sisuks, eesmärgiks ega tagajärjeks ei ole PankrS § 178 tähenduses kompromiss, siis on kõik sellega seonduvad väited ainetud. Asjaolu, et hageja soovib Otsust näha PankrS § 178 mõttes kompromissina, ei muuda see Otsust PankrS § 178 ja 180 tähenduses kompromissiotsuseks. Seetõttu ei ole ka Otsusesl PankrS 12. peatükis sätestatud tagajärgi ning keegi (ei haldur ega ükski võlausaldaja) selliseid õiguslikke tagajärgi ei taotle ega ole taotlenud. Lisaks eelnevale on hageja väited ka äärmiselt vastuolulised. Ühelt poolt on hageja esitanud hagi Võlgniku võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 83 järgi. Teiselt poolt väidab Hageja ise, et Otsuse puhul on tegemist kompromissiga PankrS § 178 jj tähenduses. Hageja käitumine ja väited on arusaamatud. PankrS § 83 lg 3 kohaselt ei saa vaidlustada üldkoosoleku otsust, mille kinnitamine on antud kohtu pädevusse. PankrS § 183 kohaselt peab PankrS § 178 tähenduses tehtava kompromissi kinnitama kohus. Järelikult, kui hageja väidab, et tegemist on kompromissiga PankrS § 178 tähenduses, siis peab selle kinnitama kohus (PankrS § 183), ja sellist otsust ei saa hageja vaidlustada PankrS § 83 lg 3 kohaselt. Kui hageja jääb enda väite ja eelduse juurde, et Otsuse näol on tegemist PankrS § 178 tähenduses kompromissiga, siis tuleb jätta hagi sellel põhjusel läbi vaatamata. Arvestades juba ainuüksi eelnevalt väljatoodut, on ilmne, et hageja hagis esitatud põhjendused on otsitud ja ebaõiged.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus on tuvastanud alljärgnevad õiguslikku tähendust omavad asjaolud: 17. juuni 2010 seisuga olid AS-i Süda Maja (pankrotis) („Süda Maja“) nõukogu liikmed A J, H H ja T K (I kd lk 8-11 pöördel). A J oli sellel ajal ja on praegu OÜ Probus ainuosanik (I kd lk 12 pöördel-14). OÜ-le Probus kuulus sellel ajal ja kuulub praegu 50,2502% AS Süda Maja aktsitatest (I kd lk 11 pöördel). Seega oli OÜ Probus sellel ajal ja on praegu AS Süda Maja enamusaktsionär. H H oli toona ja on praegu AS xxxx („xxxx“) ainuaktsionär (I kd tlk15-17). T K oli toona ja on praegu AS Süda Maja aktsionär (I kd tlk 11 pöördel-12). 17. juunil 2010 võttis AS Süda Maja nõukogu vastu otsuse pikendada AS Süda Maja juhataja V M volitusi kuni 17. juunini 2013 (I kd kl 18). AS Süda Maja nõukogu enda volitused lõppesid 9. juunil 2013 (I kd lk 11). 28. mail 2013 võtsid AS Süda Maja nõukogu liikmed H H ja T K vastu otsuse, millega pikendati V M volitusi juhatuse liikmena kuni 01. oktoober 2013 (I kd lk 18 pöördel-20). Harju Maakohtu 10. detsembri 2013 otsusega on tuvastatud nimetatud otsuse tühisus (I kd lk 22 pöördel-23). 8. juuni 2013 AS Süda Maja Nõukogu liikmed H H ja T K võtsid vastu AS Süda Maja nõukogu otsuse, millega andsid V M loa AS Süda Majale kuuluvad kinnistud ära võõrandada (I kd lk 20 pöördel-21 pöördel). V M AS Süda Maja esindajana sõlmis järgmised lepingud:

a) 13. juunil 2013 OÜ-ga xxxx („xxxx“) ja OÜ-ga xxxx („xxxx“) lepingu, millega Süda Maja müüs xxxx xxxx (xxxx) kinnistust xxxx/xxxx (ehk umbes 10%) suuruse mõttelise osa hinnaga 3 376 400 eurot, millest 535 881,12 eurot (ehk umbes 16%) tuli tasuda kohe ja 2 840 518,88 eurot (ehk umbes 84%) tuli tasuda alles viie aasta pärast (lepingu p 2.1, 6.1, 6.3, 6.5) ( I kd lk 38-45); b)

Kohus tuvastab, et 13. novembril 2018 AS Süda Maja võlausaldajate üldkoosolek vastu võetud otsuse kohaselt peaks pankrotihaldur kompromissilepingu projekti järgi: a) jätma 26. juuni 2013 lepingutega xxxx OÜ-le võõrandatud xxxx (xxxx) ning xxxx ja xxxx (xxxx) kinnistud xxxx OÜ-le, st loobuma 26. juuni 2013 lepingute tagasivõitmiseks tsiviilasjas nr 2-14-57936 esitatud nõuetest; b) jätma 13. juuni 2013 lepinguga xxxx OÜ-le võõrandatud xxxx (xxxx) kinnistu xxxx/xxxx suuruse mõttelise osa xxxx OÜ-le, st loobuma 13. juuni 2013 lepingu tagasivõitmiseks tsiviilasjas 2-14-21934 esitatud nõuetest; c) müüma xxxx (xxxx) kinnistu allesjäänud ning 28. juuni 2013 lepinguga xxxx OÜ-le võõrandatud ja tsiviilasja nr 2-14-57952 raames tagasi võidetud xxxx (xxxx) kinnistu xxxx/xxxx suuruse mõttelise osa 7 756 888 euro eest AS-le xxxx ; d) loobuma kõigist 13. juuni 2013, 26. juuni 2013 ja 28. juuni 2013 lepingutega seotud nõuetest, sh AS xxxx , xxxx OÜ ja xxxx OÜ vastu, e) loobuma kriminaalasja nr xxxx raames AS xxxx, H H, V M ja T K vastu esitatud tsiviilhagist summas 2 224 448 eurot ning teatama prokuratuurile, et AS- Süda Maja puuduvad seoses 13. juuni 2013, 26. juuni 2013 ja 28. juuni 2013 lepingutega mis tahes nõuded ja pretensioonid (II kd lk 27 pöördel-35 pöördel). Kohtule esitatud AS Süda Maja 13.11.2018 võlausaldajate protokollist nähtuvat hageja poolt vaidlustatud otsus on vastu võetud PankrS § 137 lg 1 alusel. Kohus märgib, et PankrS § 77 lg-st 5 ja § 137 lg 1 tuleneb, et võlausaldajate üldkoosolek saab teha haldurile ettekirjutuse vaid pankrotivara müügi osas. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et ainuke osa kompromisslepingu projektist, mis puudutab vara müümist, on seotud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr xxxx kantud kinnistuga (edaspidi xxxx kinnistu) ja selle müügiga AS-le xxxx. Ülejäänud osa kompromisslepingu projektist puudutab erinevatest hagidest ja nõuetest tasuta loobumist. Nii peab haldur nimetatud kompromisslepingu järgi loobuma kõigist 13. juuni 2013, 26. juuni 2013 ja 28. juuni 2013 lepingutega seotud nõuetest, sh nõuetes AS xxxx , OÜ xxxx ja OÜ xxxx vastu. Kohus leiab, et PankrS § 137 lg 1 ei võimalda teha võlausaldajate üldkoosolekul haldurile ettekirjutust hagidest ja nõuetest tasuta loobumiseks. Võlausaldajate koosolek ei saa teha pankrotihaldurile ettekirjutust muude kompromisslepingu tingimuste täitmiseks vajalike toimingute kohta, mis ei ole seotud vara müügiga. Kohus nõustub hagejaga, et olukorras, kus hageja poolt vaidlustatud 13. novembril 2018 võlausaldajate üldkoosoleku otsusega tehti haldurile üldkoosolekul ettekirjutus mitte ainult vara müügiks, vaid ka pankrotivara tagasivõitmisest ja pankrotivõlgniku nõuetest loobumiseks, on vaidlustatud otsus vastuolus PankrS § 77 lg-ga 5 ja § 137 lg-ga 1. PankrS § 137 lg 1 järgi võib võlausaldajate üldkoosolek teha haldurile ettekirjutuse vara enampakkumiseta müümiseks, kui vara müük sel viisil annab suuremat kasu. Käesolevala juhul kompromissilepingu „suuremat kasu“ peaks näitama stsenaariumite analüüs, milles on jõutud järeldusele, et eelduslikult saab kompromissilepingu täitmise korral võlausaldajate nõudeid täita suuremas summas. Stsenaariumite analüüs lähtub eeldusest, et AS xxxx on AS xxxx vastu 17 522 148,89 euro suurune nõue, millest AS xxxx 16 850 715,13 euro ulatuses loobub (I kd lk 36-46). Kohus märgib, et kuna käesoleval hetkel on AS xxxx nõue tunnustatud üksnes 671 4233,76 euro ulatuses ja tsiviilasjas nr 2-14-53269 otsus ei ole jõustunud, siis ei ole võimalik lähtuda, et AS-l xxxx on AS Süda Maja vastu 17 522 148,89 euro suurune nõue. Seega kui AS xxxx nõue jääb tunnustamata või seda tunnustatakse väiksemas summas, siis ei saa võlausaldajad nõudest loobumisest mingit kasu. Samas võib tekkida olematu nõude vastu AS- Süda Maja peamise võõrandamine võlausaldajatele olulist kahju, sest pankrotipesas olev vara väheneb, kuid jaotuskava koostamisel arvestatavad nõuded ei muutud. Seega kui AS xxxx nõue kuulub tunnustamisele olulisemalt väiksemas summas kui 17 522 148,89 eurot, siis saavad võlausaldajat nõudest loobumisest vähem kasu kui pankrotimenetluse seadusjärgsel viisil lõpetamisel.

Seega kohus leiab, et kompromisslepingu sõlmimine, milles võetakse aluseks AS xxxx poolt tunnustamata nõue on vastuolus võlausaldajate ühiste huvidega. Kohus leiab, et võlausaldajate ühistes huvides ei ole, et võlausaldaja saaks kaitsmata nõuetest tulenevate häältega otsustada haldurile ettekirjutuse tegemine loobuda selle võlausaldaja ja temaga seotud isikute vastu esitatud hagidest ja nõuetest, nagu on käesoleval juhu olukord AS xxxx puhul. Sellisel juhul hagidest ja nõuetest loobumine läheb vastuollu PankrS § 55 lg 1 ja 2 sätestatud halduri kohustustega kaitsta ja arvestada kõiki võlausaldajate õigustega ja tagada seaduslik pankrotimenetlus. Hagide ja nõuete osas peab pankrotihaldur lähtuma PankrS § 55 lg 3 p-st 1 ja § 124 lg –st 1, mille järgi on haldur kohustatud korraldama pankrotivara moodustamise ja nõudma tagasi kolmandate isikute valduses oleva võlgniku vara. Kohus tuvastab, et kompromissi projekti preambulas ja 13. novembri 2018 üldkoosoleku protokolli lehekülgedel on märgitu järgi on kompromiss suunatud pankrotimenetluse lõpetamisele. Kostja on oma vastuses hagile möönnud, et otsust vastu võttes lähtuti stsenaariumite analüüsist. Stsenaariumite analüüsi punktis 66 on käsitatud küsimus, mis ulatuses rahuldatakse võlausaldajate nõuded vaidlustatud otsuse alusel sõlmitava kompromissi täitmise korral. Kohus tuvastab, et kompromissleping punktide 1.3 ja 1.5 kohaselt AS Süda Maja (pankrotis) võõrandab AS-le xxxx AS-le Süda Maja kuuluva xxxx kinnistu ja lepingu eseme müügihinnaks on kokku lepitud 7 756 888 eurot, millele lisandub käibemaks ja müügihinnast 3 500 000 eurot kantakse AS Süda Maja (pankrotis) pangakontole, müügihinnast 2 256 888 eurot kantakse üle OÜ-le xxxx tema AS – i Süda Maja pankrotimenetluses esimeses rahuldamisjärgus tunnustatud nõude täitmiseks ning müügihinnast 2 000 000 eurot kantakse üle AS-le xxxx pankrotimenetluses esimeses rahuldamisjärgus tunnustatud nõude täitmiseks. Seega ülejääva tasu eest saavad osaliselt rahuldatud ülejäänud võlausaldajate nõuded. Nimetatud kokkuleppest on OÜ Probus välja jäetud ja OÜ Probusega seotud kohtuvaidlused jätkuvad. Kohus leiab, et kuna nimetatud kompromissi sõlmimisel pankrotimenetlus ei lõppeks, sest jätkub vaidlus AS xxxx poolt esitatud nõude tunnustamise üle ja jätkuvad OÜ-ga Probus seotud kohtuvaidlused, siis tegemist ei ole käesoleval juhul kompromissiga PankrS § 178 jj tähenduses, millega pankrotimenetlus lõppeks. Samas sisaldab nimetatud kompromissleping suures ulatuses kokkuleppeid, mis on omased kompromissile PankrS § 178 tähenduses. Kohus leiab, et pankrotiseadusega ei ole kooskõlas lahendada sisuliselt PankrS § 178 tähenduses kompromissiga lahendatavaid küsimusi PankrS § 137 lg 1 alusel vastu võetava võlausaldajate üldkoosoleku otsusega. Kohus märgib, et PankrS § 137 lg 1 alusel võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vastuvõtmine toimub PankrS § 81 lg 1 kohaselt koosolekust osavõtvate võlausaldajate lihthäälteenamusega, samal ajal kui PankrS § 178 lg 3 kohaselt on kompromiss tehtud, kui selle poolt hääletab vähemalt pool kohalviibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast. Lisaks sellele vastavalt PankrS § 183 lg 1 kohaselt toimub kompromissi kinnitamine kohtu poolt. Seega kaasneb kompromissi sõlmimisega automaatselt ka kohtu poolne kontroll kompromissi seaduslikkuse üle. Kohus märgib, et pankrotimenetluses tehtav kompromiss peaks hõlmama PankrS § 180 lg 1 järgi kõiki võlgniku vastu suunatud nõudeid. Olukorras, kus kompromiss ei hõlma Probuse nõudeid, oleks kompromiss vastuolus PankrS 12. peatüki sätetega. Kompromiss oleks ka vastuolus PankrS § 55 lõigetes 1 ja 2 sätestatud halduri kohustustega kaitsta kõigi võlausaldajate õiguseid ja huve. Lisaks sellele kohus leiab, et kompromissi ei saa PankrS § 180 lg 2 järgi teha enne kõigi nõuete kaitsmist. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et13. november 2018 otsus on vastuolus seadusega ja nimetatud otsusega rikutakse AS Süda Maja võlausaldajate ühiseid huve, mistõttu hagi kuulub rahuldamisele. Kohus tunnistab kehtetuks AS-i Süda Maja (pankrotis) võlausaldajate 13. novembri 2018 üldkoosoleku otsuse „Anda pankrotihaldurile nõusolek kompromissi sõlmimiseks ning teha AS Süda Maja (pankrotis haldurile ettekirjutus vara müümiseks kompromissilepingus sätestatud tingimustel“.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid ei käsitle. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud kostja kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumises alates TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.