Eesti Inkasso OÜ hagi Vector-DIF OÜ ja XX vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 12.07.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Vector-DIF OÜ ja XX apellatsioonkaebused
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Vector-DIF OÜ apellatsioonkaebuse hind 785,60 eurot XX apellatsioonkaebuse hind 0 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Eesti Inkasso OÜ (reg kood12438291), lepinguline esindaja Triin Linholm Kostja I Vector-DIF OÜ (reg kood 12343113), seaduslik esindaja XX Kostja II XX (ik XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 12.07.2018 otsuse resolutsioon muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.
2.Jätta Vector-DIF OÜ ja XX apellatsioonkaebused rahuldamata.
3.Tagastada Vector-DIF OÜ-le apellatsioonimenetluses esitatud 17.02.2017 nõude loovutamise akt ja Tradesman EU OÜ arved.
4.Võtta asja juurde Eesti Inkasso OÜ poolt esitatud AA 01.07.2016 väljastatud volikiri.
5.Eesti Inkasso OÜ ja Vector-DIF OÜ ringkonnakohtu menetluskulud Vector-DIF OÜ apellatsioonkaebuse osas jätta Vector-DIF OÜ kanda. Eesti Inkasso OÜ ja XX ringkonnakohtu menetluskulud XX apellatsioonkaebuse osas jätta XX kanda.
1(7)
6.Eesti Inkasso OÜ-l hüvitatavate menetluskulude puudumisega Vector-DIF OÜ apellatsioonkaebusega seoses jätta nimetatud osas menetluskulud kindlaks määramata ja Vector-DIF OÜ-lt välja mõistmata.
7.Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud apellatsiooniastme kulusid ei hüvitata.
8.Välja mõista Vector-DIF OÜ riigilõiv 175 eurot riigituludesse. Välja mõista XX-lt riigilõiv 50 eurot riigituludesse.
9.Selgitada apellantidele, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg-d 5 ja 9).
10.Makseinfo riigilõivu riigituludesse maksmise osas lisatakse käesolevale otsusele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus
1.Eesti Inkasso OÜ (hageja) esitas 13.03.2018 Pärnu Maakohtule hagi Vector-DIF OÜ (kostja I) ja XX (kostja II) (koos nimetatud kostjad) vastu. Hageja nõue tuleneb asjaolust, et 27.06.2015 sõlmisid Autokiirpant OÜ ja kostja I laenulepingu nr 15062732, mille alusel sai kostja I laenu 2270 eurot, kohustudes laenu tagastama ja intressi tasuma igakuiste osamaksetega summas 120.05 eurot. 27.06.2015 sõlmisid Autokiirpant OÜ ja kostja II käenduslepingu, millega kostja II võttis endale vastutuse kõigi laenuandja ja kostja I vahelisest aenulepingust ja võimalikest tulevikus sõlmitavates laenulepingutest ja nende lisadest tulenevate kohustuste eest. Lepingu p 3.6 järgi oli laenu tagatiseks mootorsõiduk MB A150, milline anti Lepingu perioodiks laenuandja omandisse. Kostjad ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi ja 03.10.2016 müüdi tagatisvara hinnaga 3290 eurot. Pärast tulude mahaarvamist oli kostjate kohustuse jääk 900.45 eurot. 14.10.2016 leppisid Autokiirpant OÜ ja kostja I kokku uue maksegraafiku, vähendades nõuet 800-le eurole. Kostja I kohustus tasuma 800 eurot ja intressi 97.99 eurot kuue osamaksega perioodil 10.11.2016 kuni 10.04.2017. Kostja I ei teinud ühtegi graafikujärgset makset ega reageerinud meeldetuletustele, mistõttu ütles Autokiirpant OÜ Laenulepingu 13.01.2017 üles. Lepingu ülesütlemisega muutusid sissenõutavaks laenu põhiosa 800 eurot, intress (kuni laenulepingu ülesütlemiseni) 68.02 eurot ja leppetrahv vastavalt laenulepingu p 17.5 summas 200 eurot. Kostjate tegevusetusest tulenevalt loovutas Autokiirpant OÜ oma nõude kostjate vastu 17.02.2017 hagejale. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 1535.22 eurot, millest 800 eurot on põhivõlg, 68,02 eurot intress, 200 eurot leppetrahv ja 467.20 eurot hagi esitamise seisuga (03.11.2017) 2(7)
sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja on arvestanud kostjatele viivist Laenulepingu p 6.1 kokkulepitud määras, s.o 0,2 % tasumata summalt päevas alates 14.01.2017. Hageja taotleb samas määras viivise väljamaõistmist alates 04.11.2017 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hageja selgitas põhinõude jäägi kujunemist järgmiselt: 30.06.2016 oli hageja nõude jääk 2416.22 eurot. 28.07.2016 alates lisati nõudele järgmised summad: auto diagnostika, remondi ja müügikulud 1388.50 eurot (180+240+64+904.55), viivised perioodil 30.06.2016 kuni 14.10.2016 (uue maksegraafiku sõlmimiseni) 385.73 eurot, kokku 4190.45 eurot. Tagatisvara müüdi 03.10.2016 hinnaga 3290 eurot, nõude jääk 4190.45 – 3290 = 900.45 eurot. 14.10.2016 kokkuleppes vähendati nõuet 800 eurole, millele lisandus intress. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Kostjate vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid selle jätta rahuldamata. Tagatisvara müügihind ei ole tõendatud, mistõttu ei ole tõendatud ka kostja I võimaliku kohustuse suurus. Tegemist võib olla tarbijakrediidilepinguga, mistõttu on tühine leppetrahvi kokkulepe vastavalt VÕS § 415 ja viivisenõue VÕS §-dest 35 ja 42 tulenevalt. 14.10.2016 sõlmitud kokkulepe on tühine, kuna selle sõlmimine ei olnud kostja I vaba tahe, vaid Autokiirpant OÜ santaaži tulemus. Kostjad seadsid kahtluse alla nõude loovutamise ja remondiarvete õigsuse. Laenuleping oli ebaõiglane, kuna lepingu kohaselt pidi kõik autoga seotud kulud kandma laenusaaja. Kostjad ei olnud Autokiirpant OÜ-le võlgu. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja jättis poolte menetluskulud 57 % ulatuses kostjate kanda solidaarselt. Maakohus tuvastas laenulepingu sõlmimise 27.06.2015 kostja I ja OÜ Autokiirpant vahel. Lepingu p 3.3 järgi andis laenuandja Kostjale I laenu mootorsõiduki tagatisel. Lepingu p-de 4 ja 5 järgi sai kostja I tagatisvara andmisel laenu 2270 eurot, intressiga 48% aastas. Laen tuli tagastada koos intressiga makegraafiku alusel perioodil 25.07.2015-25.06.2018. Kuumakse suuruseks oli 120.05 eurot (va esimene ja viimane makse). 27.06.2015 sõlmis kostja OÜ-ga Autokiirpant käenduslepingu, mille kohaselt võttis vastutuse kõigi laenuandja ja kostja I vahelisest laenulepingust ning võimalikest laenuandja ja laenusaaja vahel tulevikus sõlmitavatest laenulepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest käenduslepingus toodud ulatuses. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks oli käenduslepingu kohaselt 4315.82 eurot. Kostja I täitis laenulepingut kuni 2015. aasta detsembrikuuni. 2016. aasta jaanuarikuu osamakse tasu kostja I osaliselt. Kokku tasus kostja I hagejale 786.60 eurot. Kostja I seaduslik esindaja kostja II selgitas kohtus, et lõpetas laenu tasumise, kuna tagatisvaraks olev sõiduk läks katki. Remonditöökojas öeldud talle, et remont läheb maksma 2000 eurot. Kuna kostjad pidasid hinda kalliks ja Autokiirpant OÜ remonditöökoda vahetada ei soovinud, jättis kostja I sõiduki remonditöökotta ning Autokiirpant OÜ lubas tagatisvara maha müüa. Autokiirpant OÜ tasus sõiduki remondi eest arve kohaselt 900 eurot ja müüs tagatisvara 2016. aasta oktoobris hinnaga 3290 eurot. Pärast kostja I kohustustest (tasumata laenujääk koos intressiga 2416.22 eurot, auto remondikulud 1388.55 eurot ja viivis perioodil 30.06.2016 kuni 14.10.2016 summas 385.73
3(7)
eurot) auto müügitulu mahaarvamist jäi Autokiirpant OÜ nõude jäägiks 900.45 eurot. 14.10.2016 sõlmisid kostja I ja Autokiirpant OÜ kokkuleppe nr 1 laenulepingu nr 15062732 täiendamiseks. Tegemist ei ole iseseisva kohustusega, kuna pooled on kokku leppinud, et kokkuleppe puhul on tegemist laenulepingu lahutamatu osaga. Kokkuleppes on muudetud laenulepingu lisa 1 (maksegraafikut) alljärgnevalt: laenu põhiosa (800 eurot) ja intress (97.99 eurot) tuli tasuda 6 kuu jooksul (10.11.2016 kuni 10.04.2017) 150.13 euro suuruste osamaksetega, va 1. ja 6. osamakse vastavalt 147.33 ja 150.14 eurot. Kostja I nimetatud kokkulepet täitma ei asunud, põhjendades kohtus oma käitumist nii rahapuuduse, kui ka sellega, et Autokiirpant OÜ pidi tagatisvara müügist oma nõude rahuldatud saama ning igasugused täiendavad nõuded kostjate vastu on ebaõiglased. Kuna 14.10.2016 sõlmitud kokkuleppe puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, kontrollis kohus kokkuleppe sõlmimise aluseks oleva nõude tekkimist. 14.10.2016 kokkuleppe tekstis 800 euro suuruse nõude kujunemine ei kajastu ning kohtu hinnangul on kokkuleppe tekst laenu kogujäägi suhtes eksitav. Kokkuleppe p-s 1 nähtuvalt on laenu kogujääk 2270 eurot. Laenulepingu p 4.1 järgi sellises summas kostjale I laenu anti. Seega võiks järeldada, et kostja I ei ole laenulepingut üldse täitnud, kuigi kostja I seda kuue kuu vältel tegi, tasudes OÜ-le Autokiirpant 786.60 eurot, millest maksegraafiku järgi moodustas laenu põhiosa 194.03 eurot. Kokkuleppe p-s 2 on fikseeritud tagatisvara müügisumma. Kokkuleppe p-s 3 on fikseeritud, et kokkulepe on laenulepingu lahutamatu osa. Maakohus leidis, et kokkuleppe näol oli tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Maakohus analüüsis maksegraafikus kajastuva nõude jääki ja asjas esitatud tõendeid ning jõudis järeldusele, et laenuandja nõue laenusaajale 14.10.2016 kokkuleppe sõlmimise ajal moodustas vähemalt 2416.22 + 385.73 + 1148.50 eurot = 3950.45 eurot. Kui sellest lahutada tagatisvara müügitulu 3290 eurot, on nõude jääk 660.45 eurot. 14.10.2016 allkirjastas Kostja I kokkuleppe, mille kohaselt kohustus tasuma 17.06.2015 sõlmitud Laenulepingust tulenevate kohustuste katteks laenuandjale 800 eurot ja laenulepingus kokkulepitud ulatuses intressi. Võlgniku väidete kontrollimisel võla puudumise kohta tuvastas kohus, et 14.10.2016 kokkuleppe sõlmimise ajal oli kostjal I rahaline kohustus laenuandja ees vähemalt 660.45 euro ulatuses. Deklaratiivse võlatunnistuse allkirjastamisel oli kostjale I eelduslikult teada, kuidas kokkuleppes kajastuv summa kujunes. Seega võisid pooled 14.10.2016 sõlmida deklaratiivse võlatunnistuse muuhulgas ka kokkuleppes kajastuvatel tingimustel ning hageja nõue 868.02 euro väljamõistmiseks on põhjendatud ja seaduslik. Leppetrahvi nõuet ei ole põhjendatud, kuna asjas puuduvad tõendid, et kostjaid oleks enne hagi esitamist leppetrahvi määramisest laenulepingu p 17.5 kokkulepitud viisil teavitatud. Õiguslikult põhjendatud ei ole ka viivise nõuet, kuna kokkuleppe summa 800 eurot, millelt viivist on arvestatud, sisaldab nii intressi kui viivitusintressi ning VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole lubatud nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Kuna hageja on esitanud nõude nii põhivõlgniku kui käendaja vastu, tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista 868.02 eurot (VÕS § 65 lg 1). Hageja menetluskulud koosnevad tasutud riigilõivust 250 eurot, õigusabikuludest 853.33 eurot, millele lisandub käibemaks 170.67 eurot ja sõidukuludest 16 eurot, kokku 1290 eurot. Kohtu hinnangul on hageja menetluskulude nimekirjas kirjeldatud kulud antud kohtuasja lahendamiseks põhjendatud ja vajalikud.
4(7)
Kostja on esitanud seoses menetluskuludega kohtule kolm arvet: 1) Eesti Õigusbüroo arve nr 9641 summas 40 eurot (1 tund õigusteenuse osutamist) esitatud XX-le, 2) arve nr 11192 summas 240 eurot (6 tundi õigusteenuse osutamist) esitatud XXle ja 3) Vector-DIF arve nr 10012018 esitatud XX-le summas 4300 eurot. Arve selgituse kohaselt on 43 tundi kulutatud Eesti seadusandluse uurimisele, asjaajamise strateegia juriiidilisele korrigeerimisele ja kohtuistungile. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et viimane arve, mille kostja I on esitanud kostja II-le tuleb jätta tähelepanuta. Seega on kostja II menetluskulude suuruseks 280 eurot. Seoses hagi osalise rahuldamisega (57% ulatuses) leiab kohus, et menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (TsMS § 163 lg 1). Poolte põhjendatud menetluskulud kokku on 1290+280=1570 eurot. Kuna hagi rahuldati 57% ulatuses, kannab nimetatud ulatuses, s.o 894.90 euro ulatuses menetluskulud kostja. Kostja enda põhjendatud menetluskulu oli 280 eurot, seega kannab ta 614.90 euro ulatuses hageja menetluskulud. Apellatsioonkaebus
4.Kostja I leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus ei arvestanud tema poolt esitatud pangamakset 785,60 eurot (kostja I esitas maksekorralduse, aga kohus ei pööranud sellele tähelepanu) ja menetluskulude kindlaksmääramine on toimunud ebaõigesti. Vastuseks ringkonnakohtu ettepanekule täpsustada apellatsioonkaebuse eset ja esitajaid, on kostjad täpsustanud, et apellandid on nii kostja I kui ka kostja II. Kohus määras kostjale II apellatsioonimenetluses esindaja, kes esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu poolt määratud menetluskulude suuruse, mille kohaselt jäi kostja I kanda menetluskulusid 894.90 eurot, millest 614.90 eurot moodustasid vastustaja menetluskulud. Hageja ja Tradesman EU OÜ juhatuses on KK, mistõttu on tegemist olukorraga, kus arveid on üks ja sama isik esitanud iseendale. Selline olukord ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ning vastustaja menetluskulud pole tegelikkuses põhjendatud ega tõendatud. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 175 lg-s 1 sätestatud menetlusnormi, mis kujutab endast olulist menetlusnormi rikkumist kohtuotsuse tegemisel. Hageja esindajal Triin Linholmil on õigusteaduses bakalaureusekraad, mitte magistrikraad, mistõttu ta ei vasta TsMS § 218 lg 1 p-s 2 sätestatud isikule ja selliseid menetluskulusid ei oleks saanud vastustajalt välja mõista. Esindaja pole ka vastustaja töötaja TsMS § 218 lg 2 mõistes. Kuivõrd vastustaja esindaja 10.10.2017.a volikiri on antud vastustaja poolt ainult Triin Linholmile isiklikult ning volikirjas pole viidatud Tradesman EU OÜ-le, kelle poolt on õigusabi arved vastustajale esitatud, siis tegemist on alusetute ja põhjendamatute arvetega, kuivõrd 10.10.2017.a volikirjas ega kogu kohtumenetluse materjalidest ei nähtu, et Triin Linholm osutas õigusabiteenust Tradesman EU OÜ töötajana. Seega ei tõenda Tradesman EU OÜ arved vastustaja kohustust tasuda õigusabi eest Triin Linholmile. Seega puudub alus vastustaja menetluskulude kindlaksmääramisest summas 1290 €-t, mistõttu puudub alus jätta apellandi kanda vastustaja menetluskulusid, summas 614.90 €-t. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
5(7)
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada, jättes otsuse resolutsiooni muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata.
7.Kostja I ei ole oma apellatsioonkaebuses viidanud ühelegi asjaolule, mida maakohus oleks hagi rahuldamisel ebaõigesti tuvastanud ega materiaalõiguse normile, mida maakohus oleks ebaõigesti kohaldanud. Maakohtu otsuse p-st 8 nähtub, et maakohus on arvestanud kostja I poolt laenulepingu täitmiseks tehtud maksetega summas 785,60 eurot (tl 59) (maakohtu otsuses ekslikult 786,60 eurot). Kostja I ei ole esile toonud, mida pidanuks kohus teisel viisil hindama ja kuidas muutnuks see hagi rahuldamise ulatust. Seetõttu jääb kostja I apellatsioonkaebus nimetatud osas rahuldamata.
8.Apellatsioonkaebused ei kuulu rahuldamisele ka menetluskulude kindlaksmääramise osas. Kuigi kostja II on väitnud, et ta vaidlustab nii menetluskulude jaotuse kui ka menetluskulude kindlaksmääramise, ilmneb apellatsioonkaebuste väidetest, et vaidlustatakse otsust üksnes esindajatasu osas. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulusid vaidlustavad kostjad põhjusel, et hageja esindajal ei olnud vajalikku kvalifikatsiooni ja kuna hageja ning arved esitanud Tradesman EU OÜ seaduslik esindaja on sama isik, s.o KK.
9.Käesolevas asjas esitatud volikirja kohaselt on hageja volitanud end esindama Triin Linholmi (I kd, tl 26). Triin Linholm on täitnud õigusteaduste bakalaureuseõppe õppekava, mis nähtub tema diplomilt (I kd, tl 25). Nimetatud kvalifikatsiooni on hinnanud Eesti ENIC/NARIC keskus ja kinnitanud, et see vastab magistrikraadile Eesti kehtivas kõrgharidusastmete süsteemis (I kd, tl 67). Seega ei ole põhjendatud apellandi väide, et hageja esindajal puudus vastav kvalifikatsioon kohtus esindajana tegutsemiseks.
10.Hageja on esitanud maakohtus koos menetluskulude nimekirjaga ka arved, mille kohaselt on Tradesman EU OÜ esitanud hagejale arved käesolevas asjas osutatud õigusteenuse eest. Kostjad leidsid 25.06.2018 esitatud vastuväites menetluskuludele (II kd, tl 7), et kuna Tradesman EU OÜ ja hageja juhatuse liikmeks on sama isik (KK), osutab KK teenust iseendale. Maakohus ei ole nimetatud kostjate vastuväitele vastanud, mis on menetlusõiguse rikkumine, kuid ringkonnakohus saab selle menetlusliku minetuse kõrvaldada.
11.Maakohtul polnud alust keelduda lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisest seetõttu, et hageja ja Tradesman EU OÜ juhatuse liikmeks on sama isik. Tegemist on erinevate juriidiliste isikutega. Vastuses apellatsioonkaebusele on hageja selgitanud, et hageja tellis õigusabiteenust Tradesman EU OÜ-lt, keda esindas volikirja alusel Triin Linholm. Ringkonnakohus palus hagejal täpsustada, milline sisesuhe on hageja lepingulisel esindajal ja Tradesman EU OÜ-l (kas T. Linholm on äriühingu töötaja, seaduslik esindaja või lepingulises suhtes äriühinguga). Hageja selgitas, et Tradesman EU OÜ ja T.Linholmi vahel oli sõlmitud käsundusleping ja esitas ringkonnakohtule vastava lepingu. Lepingust nähtub, et perioodil 01.09.2017-01.06.2018 oli poolte vahel sõlmitud käsundusleping, mille pooled lõpetasid 01.06.2018 seoses T. Linholmi tööle asumisega Tradesman EU OÜ-s. Olenemata sellest, kas T. Linholm esindas menetluses hagejat Tradesman EU OÜ-ga sõlmitud käsundus- või töölepingu alusel, ei ole alust jätta menetluskulusid kostjatelt välja mõistmata, sest T. Linholm ei ole hageja töötaja. Üksnes hageja töötajaks olek välistaks esindajakulude väljamõistmise, kusjuures hüvitada tulnuks sõidukulud (TsMS § 175 lg 2). Üksnes asjaolu, et käsundusleping on allkirjastatud käsitsi, aga varasemad kohtule edastatud dokumendid on allkirjastatud digitaalselt, ei anna alust väita, et tõend on ebausaldusväärne. Isegi kui käsundusleping oleks koostatud tagantjärele, ei muudaks see varasemat käsundussuhet olematuks.
6(7)
12.Põhjendamatu on kostja II apellatsioonkaebuses esitatud väide, et volikirjas tuli viidata Tradesman EU OÜ-le. Volituse võis hageja anda ka otse T. Linholmile. Nagu ringkonnakohus eelnevas punktis märkis, on hageja selgitanud apellatsioonimenetluses, milline oli T. Linholmi ja Tradesman EU OÜ sisesuhe. Kostja II 25.12.2018 e-kirjaga esitatud väited, et esindajatasu arvetel ei ole märgitud arvete koostaja, ei nähtu arvete saatmise aeg, nende kättesaamise viis ja kinnitamine, ei oma asja lahendamisel tähendust, kuna lepinguline suhe ja hageja tasumiskohustus Tradesman EU OÜ-le ei teki poolte vahel mitte arvetest, vaid käsunduslepingust ja selle täitmisest. Kostja II on 25.12.2018 e-kirjas ja kostja I 23.01.2019 esitanud väite, et 17.02.2017 nõuete loovutamise aktis (I kd, tl 159-161) ei ole esindaja isikukoodi ja seetõttu ei oma akti õiguslikku jõudu. Isikukoodi puudumine ei välista akti sõlmimist volitatud isiku poolt. Kostjad II ei ole seadnud kahtluse alla asjaolu, et Aleksei Jevhutal oli hageja esindusõigus akti allkirjastamisel. Ringkonnakohus tagastab kostjale I 17.02.2017 nõude loovutamise akti ja Tradesman EU OÜ arved, kuna need on toimikus olemas (I kd, tl 155-162 ja 186-190).
13.Ringkonnakohus jätab rahuldamata kostja II taotluse nõuda hagejalt välja tõend selle kohta, et AA oli ajal, mil Autokiirpant OÜ loovutas oma nõuded Eesti Inkassi OÜ-le, hageja töötaja. Asja lahendamisel ei oma tähendust, kas AA oli nõuete loovutamise ajal hageja töötaja. Hageja on vastusena kostjate väidetele esitanud 24.01.2019 AA volikirja, millelt nähtub viimase esindusõigus. Ringkonnakohus võtab volikirja asja materjalide juurde, kuna tõendist nähtub AA esindusõigus.
14.Ringkonnakohus vabastas 05.12.2018 määrusega kostja I riigilõivu tasumisest riigituludesse 50 euro ulatuses. Ringkonnakohus on kostja I apellatsioonkaebuse hinna määranud ebaõigesti. Kostja I apellatsioonkaebuse hind on nõude suurust arvestades 785,60 eurot ja sellelt tuleks maksta riigilõivu 175 eurot (vastavalt riigilõivuseaduse lisale nr 1). Kostjalt I kuulub riigilõiv 175 väljamõistmisele käesoleva otsusega riigituludesse TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 3 alusel. Kostja II ja hageja apellatsiooniastme menetluskulud maakohtu otsusega kostjalt II väljamõistetud võlgnevuse osas jäävad kostja II kanda. Kostjalt II kuulub väljamõistmisele riigilõiv riigituludesse 50 eurot TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 3 alusel.
15.23.01.2019 esitas hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Taotluse ja sellele lisatud arvete kohaselt on vastustaja menetluskulud tekkinud seoses XX apellatsioonkaebusele vastamisega. Vastustaja menetlusdokumentidest nähtub samuti, et vastustaja ei ole esitanud seisukohti seoses Vector-DIF OÜ apellatsioonkaebusega. Seega on vastustaja menetluskulud tekkinud seoses XX apellatsioonkaebusega, milles vaidlustatakse menetluskulude kindlaksmääramist. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, mistõttu ringkonnakohus vastavaid menetluskulusid kindlaks ei määra (TsMS § 178 lg 4). Vector-DIF OÜ apellatsioonkaebusega seonduvalt apellandil menetluskulusid ei ole tekkinud, mistõttu jäävad need kindlaks määramata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.