Hageja: Eesti Inkasso OÜ 12438291 asukoht: Tallinn, Tornimäe 7-137 Esindaja: Triin Linholm e-post: [email protected] Kostja I: Vector-DIF OÜ 12343113 asukoht: Raplamaa, Aespa küla, Õnne põik 1, seaduslik esindaja: Igor Dvinin Kostja II: Igor Dvinin xxxxxxxxxxx elukoht: xxxxxxxx, xxxxx xxxx, xxxx xxxx x, e-post: xxx@xxx
Kohtuistungi toimumise aeg 05.06.2018
RESOLUTSIOON
Rahuldada hagi osaliselt. Välja mõista Vector-DIF OÜ-lt ja Igor Dvininilt solidaarselt Eesti Inkasso OÜ kasuks 868 (kaheksasada kuuskümmend kaheksa) eurot ja 02 senti. Menetluskulude jaotus Menetluskulud kannavad 57% ulatuses kostjad solidaarselt. Välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 614 (kuussada neliteist) eurot ja 90 senti. Kostjad on kohustatud tasuma viivist tasumisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses
sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle kättetoimetamisest alates. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta asja arutamist kohtuistungil. Hagi asjaolud ja nõue
1.27.06.2015 sõlmisid Autokiirpant OÜ ja kostja I laenulepingu nr 15062732 /edaspidi Laenuleping/, mille alusel sai kostja I laenu 2270 eurot, kohustudes laenu tagastama ja intressi tasuma igakuiste osamaksetega summas 120.05 eurot. 27.06.2015 sõlmisid Autokiirpant OÜ ja kostja II käenduslepingu, millega kostja II võttis endale vastutuse kõigi laenuandja ja kostja I vahelisest Laenulepingust ja võimalikest tulevikus sõlmitavates laenulepingutest ja nende lisadest tulenevate kohustuste eest. Lepingu p 3.6 järgi oli laenu tagatiseks mootorsõiduk MB A150, milline anti Lepingu perioodiks laenuandja omandisse. Kostjad ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi ja 03.10.2016 müüdi tagatisvara hinnaga 3290 eurot. Pärast tulude mahaarvamist oli kostjate kohustuse jääk 900.45 eurot.
2.14.10.2016 leppisid Autokiirpant OÜ ja kostja I kokku uue maksegraafiku, vähendades nõuet 800-le eurole. Kostja I kohustus tasuma 800 eurot ja intressi 97.99 eurot kuue osamaksega perioodil 10.11.2016 kuni 10.04.2017. Kostja I ei teinud ühtegi graafikujärgset makset ega reageerinud meeldetuletustele, mistõttu ütles Autokiirpant OÜ Laenulepingu 13.01.2017 üles. Lepingu ülesütlemisega muutusid sissenõutavaks laenu põhiosa 800 eurot, intress (kuni laenulepingu ülesütlemiseni) 68.02 eurot ja leppetrahv vastavalt laenulepingu p 17.5 summas 200 eurot. Kostjate tegevusetusest tulenevalt loovutas Autokiirpant OÜ oma nõude kostjate vastu 17.02.2017 hagejale.
3.Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista 1535.22 eurot, millest 800 eurot on põhivõlg, 68,02 eurot intress, 200 eurot leppetrahv ja 467.20 eurot hagi esitamise seisuga (03.11.2017) sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja on arvestanud kostjatele viivist Laenulepingu p 6.1 kokkulepitud määras, s.o 0,2 % tasumata summalt päevas alates 14.01.2017. Hageja taotleb samas määras viivise väljamaõistmist alates 04.11.2017 kuni kohustuse kohase täitmiseni.
4.Kuna kostjad avaldasid arusaamatust seoses põhinõude jäägi kujunemisega, selgitas hageja järgmist: 30.06.2016 oli hageja nõude jääk 2416.22 eurot. 28.07.2016 alates lisati nõudele järgmised summad: auto diagnostika, remondi ja müügikulud 1388.50 eurot (180+240+64+904.55), viivised perioodil 30.06.2016 kuni 14.10.2016 (uue maksegraafiku sõlmimiseni) 385.73 eurot, kokku 4190.45 eurot. Tagatisvara müüdi 03.10.2016 hinnaga 3290 eurot, nõude jääk 4190.45 – 3290 = 900.45 eurot. 14.10.2016 kokkuleppes vähendati nõuet 800 eurole, millele lisandus intress. Kostjate seisukoht
5.Esimeses vastuses kohtule (07.12.2017 menetlusdokument) leiab kostja I esindaja, et tagatisvara müügihind ei ole tõendatud, mistõttu ei ole tõendatud ka kostja I võimaliku kohustuse suurus. Tegemist võib olla tarbijakrediidilepinguga, mistõttu on tühine leppetrahvi kokkulepe vastavalt VÕS § 415 ja viivisenõue VÕS §-dest 35 ja 42 tulenevalt. 13.03.2018 toimunud eelistungi asus Igor Dvinid (kostja II ja kostja I seaduslik esindaja) seisukohale, et 14.10.2016 sõlmitud kokkulepe on tühine, kuna selle sõlmimine ei olnud kostja I vaba tahe, vaid Autokiirpant OÜ santaaži tulemus. 30.04.2018 toimunud eelistungil seab Igor Dvinin kahtluse alla nõude loovutamise ja
remondiarvete õigsuse, samuti leiab, et Laenuleping oli ebaõiglane, kuna Lepingu kohaselt pidi kõik autoga seotud kulud kandma laenusaaja. Kokkuvõttes on Igor Divnin seisukohal, et kostjad ei ole Autokiirpant OÜ-le ja seega ka hagejale midagi võlgu. Kohtu seisukoht ja põhjendused
6.27.06.2015 sõlmis kostja I ( Vector-DIF OÜ, kelle seaduslik esindaja on kostja II) OÜga Autokiirpant laenulepingu nr 15062732. Lepingu p 3.3 järgi andis laenuandja Kostjale I laenu mootorsõiduki tagatisel. Lepingu p 3.4, 3.5 ja 3.6 järgi kohustus laenusaaja laenu tagamise eesmärgil vormistama laenusaaja omandis oleva mootorsõiduki MB A150 reg m xxx ümber laenuandja omandisse. Lepingu p 2.6 sätestas, et laenusaaja on teadlik, et laenuandjal on õigus tagatiseks pandud mootorsõiduki arvel nõude rahuldamisele, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud. Tagatiseks pandud mootorsõidukiga on tagatud ka nõudega seotud kõrvalnõuded, sh intressid, viivised ja kulud muude kohustuste katteks. Tagatisega on tagatud ka võla sissenõudmiseks tehtud kulud (sh meeldetuletuskirjad, sms, elektroonilised meeldetuletuskirjad, nii kohtueelsed kui kohtuliku menetlusega seotud kulud), asja müügiga seotud kulutused ja laenuandja poolt tagatiseks oleva vara säilitamiseks tehtud vajalikud kulutused. Lepingu p 3.14 järgi jäi tagatisvara lepinguperioodiks laenusaaja otsesesse valdusesse ja kasutusse. Lepingu p-de 4 ja 5 järgi sai kostja I eelkirjeldatud tingimustel tagatisvara andmisel laenu 2270 eurot, intressiga 48% aastas. Laen tuli tagastada koos intressiga makegraafiku alusel perioodil 25.07.2015 kuni 25.06.2018 (laenulepingu lisa nr 1). Kuumakse suuruseks oli 120.05 eurot (va esimene ja viimane makse).
7.27.06.2015 sõlmis kostja II ehk Igor Dvinin OÜ-ga Autokiirpant käenduslepingu, mille kohaselt võttis vastutuse kõigi laenuandja ja Vector-DIF OÜ vahelisest Laenulepingust nr 15062732 ning võimalikest laenuandja ja laenusaaja vahel tulevikus sõlmitavatest laenulepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest käenduslepingus toodud ulatuses. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks oli käenduslepingu kohaselt 4315.82 eurot.
8.Vaidlus puudub selles, et kostja I täitis Laenulepingut korrektselt kuni 2015. aasta detsembrikuuni. 2016. aasta jaanuarikuu osamakse tasu kostja I osaliselt. Kokku tasus kostja I hagejale Laenulepingu lisa 1 alusel 786.60 eurot /t.l 59/. Kostja I seaduslik esindaja Igor Dvinin selgitas kohtus, et lõpetas laenu tasumise, kuna tagatisvaraks olev sõiduk läks katki. Remonditöökojas öeldud talle, et remont läheb maksma 2000 eurot. Kuna kostjad pidasid hinda kalliks ja Autokiirpant OÜ remonditöökoda vahetada ei soovinud, jättis Igor Dvinin sõiduki remonditöökotta ning Autokiirpant OÜ lubas tagatisvara maha müüa. Autokiirpant OÜ tasus sõiduki remondi eest arve kohaselt 900 eurot /tl 163/ ja müüs tagatisvara 2016. aasta oktoobris hinnaga 3290 eurot (raha laekunud 03.10.2016, müügileping on sõlmitud 23.10.2016 /tl 168-169/).
9.Pärast kostja I kohustustest (tasumata laenujääk koos intressiga 2416.22 eurot, auto remondikulud 1388.55 eurot ja viivis perioodil 30.06.2016 kuni 14.10.2016 summas 385.73 eurot) auto müügitulu mahaarvamist jäi Autokiirpant OÜ nõude jäägiks 900.45 eurot. 14.10.2016 sõlmisid kostja I ja Autokiirpant OÜ Kokkuleppe nr 1 laenulepingu nr 15062732 täiendamiseks /tl 7/. Tegemist ei ole iseseisva kohustusega, kuna pooled on kokku leppinud, et kokkuleppe puhul on tegemist laenulepingu lahutamatu osaga. Kokkuleppes on muudetud Laenulepingu lisa 1 (maksegraafikut) alljärgnevalt: laenu põhiosa (800 eurot) ja intress (97.99 eurot) tuli tasuda 6 kuu jooksul (10.11.2016 kuni 10.04.2017) 150.13 euro suuruste osamaksetega, va 1. ja 6. osamakse vastavalt 147.33 ja 150.14 eurot. Kostja I nimetatud kokkulepet täitma ei asunud, põhjendades kohtus oma käitumist nii rahapuuduse, kui ka sellega, et Autokiirpant OÜ pidi tagatisvara müügist
oma nõude rahldatud saama ning igasugused täiendavad nõuded kostjate vastu on ebaõiglased.
10.Kuna 14.10.2016 sõlmitud kokkuleppe puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, kontrollis kohus kokkuleppe sõlmimise aluseks oleva nõude tekkimist. 14.10.2016 kokkuleppe tekstis 800 euro suuruse nõude kujunemine ei kajastu ning kohtu hinnangul on kokkuleppe tekst laenu kogujäägi suhtes eksitav. Kokkuleppe p-s 1 nähtuvalt on laenu kogujääk 2270 eurot. Laenulepingu p 4.1 järgi sellises summas kostjale I laenu anti. Seega võiks järeldada, et kostja I ei ole Laenulepingut üldse täitnud, kuigi kostja I seda kuue kuu vältel tegi, tasudes OÜ-le Autokiirpant 786.60 eurot, millest maksegraafiku järgi moodustas laenu põhiosa 194.03 eurot. Kokkuleppe p-s 2 on fikseeritud tagatisvara müügisumma. Kokkuleppe p-s 3 on fikseeritud, et kokkulepe on Laenulepingu lahutamatu osa. Seega oli tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millega pooled ei loonud iseseisvat kohustust.
11.Hageja esindaja selgituste kohaselt kujunes kokkuleppe maksegraafikus kajastuv nõude jääk selliselt: OÜ Autokiirpant fikseeris 30.06 2016 seisuga laenulepingust tuleneva nõude jäägiks 2416.22 eurot. Nõude jäägile on OÜ Autokiirpant lisanud viivise perioodil 30.06.2016 kuni 14.10.2016 summas 385.73 eurot. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, milliselt summalt (millistelt summadelt) viivist arvutati, kuid vaidlus puudub selles, et Kostja I oli 2016. aasta jaanuarikuust alates makseviivituses. Kolmandaks on nõude jäägile lisatud auto diagnostika, remondi ja müügikulud summas 1388.50, mis koosneb omakorda summadest 180+240+64+904.55 (18.12.2017 menetlusdokument tl 63-64). Kui võrrelda hageja poolt kohtule esitatud arveid ja maksedokumente, on 180 euro ja 64 euro puhul tegemist sõiduki diagnostikaga /tl. 85 ja 167, 87 ja 165/, 904.55 euro puhul on arve järgi tegemist laenulepingu kuluga /tl 88/, mis maksekorraldise /t.l 163/ järgi on tasutud firmale, kuhu kostjad tagatisvaraks oleva sõiduki remonti viisid, seega võib olla tegemist sõiduki remondukuluga, 240 euro puhul /tl 86/ ei ole arvest nr 0000017957 nähtuvalt tegemist auto remondi või müügikuluga, vaid leppetrahviga Laenulepingu p 17.5 alusel ja 40 euro puhul on viidatud Laenulepingu p 8, mille kohaselt kannab laenusaaja kõik kulud, mis on seotud lepinguga, sh tagatisega seonduvad kulud (tagatisvara realiseerimine, tagatisvaraga seotud hoiukulud) ning võla sissenõudmisega seotud kohtuvälised- ja kohtukulud. Seega ei nähtu arvelt, millisega kuluga on 40 euro puhul tegemist. Kohus märgib, et Autokiirpant OÜ kuludokumendid ei ole korrektselt vormistatud, kuna arvetele märgitud ja arvetele viitavatele maksekorraldustele märgitud selgitused ei kattu. Samuti on ebakorrektne hageja esindaja väide, et 1388.50 euro puhul on tegemist tagatisvara remondi- ja müügikuluga, kuigi see sisaldab ka leppetrahvi ja täpsustamata kulu 40 euro ulatuses. Liites nõude jäägi 2416.22 eurot, tagatisvara väidetava remondi- ja müügikulu 1388.50 eurot ja viivise 385.73 eurot (kokku 4190.45 eurot) ja lahutades sellest tagativara müügitulu 3290 eurot, sai Autokiirpant OÜ kostja I kohustuseks 900.45, millist kohustust pooled kokkuleppel vähendasid 800-le eurole.
12.Eeltoodu kokkuvõtteks leiab kohus järgmist: VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Lähtuvalt Autokiirpant OÜ ja Kostja I vahel sõlmitud Laenulepingust oli laenuandja õigustatud nõudma kohustuse täitmist, s.o laenu tagastamist ja kokkulepitud ulatuses intressi tasumist. 30.06.2016 oli laenujääk 2416.22 eurot laenuandja poolt sissenõutav, kuna 2016. aasta jaanuarikuust alates ei olnud laenusaaja oma lepingulisi kohustusi täitnud ja laenuandjal oli tekkinud õigus Laenuleping p 12.4 alusel leping üles öelda. OÜ Autokiirpant seda ei teinud, vaid asus tagatisvara realiseerima Laenulepingu p 2.6 alusel. Laenulepingu p 6-s olid pooled kokku leppinud viivise tasumise kohustuses ja lepingu p-s 6.1 viivise määras. Seega oli laenuandja õigustatud viivist nõudma. Kuna laenusaaja ehk kostja I on äriühing, ei laiene
talle tarbijakrediidilepingule kehtivad kitsendused viivise määra osas. Lepingu p-dest 8.1 ja 12.14 tulenevalt oli laenusaaja kohustatud tagatisvara realiseerimise korral hüvitama tagatisvara realiseerimisega seotud kulud. Lepingu p 3.16.2 kohustas laenusaajat hoidma tagatiseks olevat vara korras ja tasuma kõik vara kasutamise käigus tekkinud kulud, sh tehinilise hoolduse kulud. Kuna laenusaaja seda ei teinud, on hageja poolt tagatisvara realiseerimise eesmärgil kantud diagnostika- ja remondikulud käsitletavad tagatisvara realiseerimise kuludena. Kõnesoleval juhul on diagnostikakulud 180+64=244 eurot ja remondikulud 904.55 eurot.
13.Lepingu p-s 17.5 oli kokku lepitud, et lepingu rikkumise korral maksab süüdlane teisele poolele leppetrahvi kuni 200 eurot. Sellest süüdlasele teavitades 5(viie) päeva jooksul alates rikkumise avastamise momendist. Teave koostatakse kirjalikult ning koosneb rikkumise kirjeldusest, leppetrahvi suurusest ja tingimustest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostjad oleks eelkirjeldatud leppetrahvi teate saanud. Arvet nr 0000017957, milles leppetrahv kajastub, ei saa käsitleda Laenulepingus kokkulepitud kirjaliku teabena. Seega võis leppetrahvi lisamine kostjate kohustuste hulka olla alusetu. Samuti võis olla alusetu 40 euro lisamine, millise kulu kohta selgitused puuduvad. Eeltoodust tulenevalt oli laenuandja põhjendatud nõue laenusaajale 14.10.2016 kokkuleppe sõlmimise ajal vähemalt 2416.22 + 385.73 + 1148.50 eurot = 3950.45 eurot. Kui sellest lahutada tagatisvara müügitulu 3290 eurot, on nõude jääk 660.45 eurot. Seega on kostjate väide, et pärast tagatisvara müüki ei saanud OÜ-l Autokiirpant kostjate vastu enam nõuet olla, alusetu.
14.Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks on lihtsustada võlausaldajal oma nõude maksmapanekut, kuna võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik osaliselt või täielikult vastuväidete esitamisest. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul on võlausaldaja kohustuseks tõendada lepingu olemasolu ja kehtivust. Vaidlus puudub selles, et 14.10.2016 allkirjastas Kostja I kokkuleppe, mille kohaselt kohustus tasuma 17.06.2015 sõlmitud Laenulepingust tulenevate kohustuste katteks laenuandjale 800 eurot ja tasuma Laenulepingus kokkulepitud ulatuses intressi. Kuna kostja I ei ole kokkulepet seaduses ettenähtud korras üles öelnud ega vaidlustanud, on kokkulepe kehtiv. Deklaratiivse võlatunnistuse andmine toob võlgniku jaoks kaasa tõendamiskoormuse ümberjagamise, st võlgnik peab tõendama, et tal võlatunnistusega tunnistatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlgniku paljasõnaliste väidete kontrollimisel võla puudumise kohta tuvastas kohus, et 14.10.2016 kokkuleppe sõlmimise ajal oli kostjal I rahaline kohustus laenuandja ees vähemalt 660.45 euro ulatuses. Deklaratiivse võlatunnistuse allkirjastamisel oli kostjale I eelduslikult teada, kuidas kokkuleppes kajastuv summa kujunes. Seega võisid pooled 14.10.2016 sõlmida deklaratiivse võlatunnistuse muuhulgas ka kokkuleppes kajastuvatel tingimustel ning hageja nõue 868.02 euro väljamõistmiseks on põhjendatud ja seaduslik.
15.Hagiavalduses esitatud leppetrahvi nõuet ei pea kohus põhjendatuks, kuna asjas puuduvad tõendid, et kostjaid oleks enne hagi esitamist leppetrahvi määramisest Laenulepingu p 17.5 kokkulepitud viisil teavitatud. Selline teave puudub ka hagiavalduses. Kohus ei pea õiguslikult põhjendatuks ka viivise nõuet, kuna kokkuleppe summa 800 eurot, millelt viivist on arvestatud, sisaldab nii intressi kui viivitusintressi ning VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole lubatud nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral.
16.27.06.2015 sõlmitud käenduslepingust tulenevalt on kostjad I ja II solidaarvõlgnikud. VÕS § 65 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kuna hageja on esitanud nõude nii põhivõlgniku kui käendaja vastu, tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista
868.02 eurot.
17.TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja menetluskulud koosnevad tasutud riigilõivust 250 eurot, õigusabikuludest 853.33 eurot, millele lisandub käibemaks 170.67 eurot ja sõidukuludest 16 eurot, kokku 1290 eurot. Kohtu hinnangul on hageja menetluskulude nimekirjas kirjeldatud kulud antud kohtuasja lahendamiseks põhjendatud ja vajalikud.
18.Kostja on esitanud seoses menetluskuludega kohtule kolm arvet: 1) Eesti Õigusbüroo arve nr 9641 summas 40 eurot (1 tund õigusteenuse osutamist) esitatud Igor Dvininile, 2) arve nr 11192 summas 240 eurot (6 tundi õigusteenuse osutamist) esitatud Igor Dvininile ja 3) Vector-DIF arve nr 10012018 esitatud Igor Dvininile summas 4300 eurot. Arve selgituse kohaselt on 43 tundi kulutatud Eesti seadusandluse uurimisele, asjaajamise strateegia juriiidilisele korrigeerimisele ja kohtuistungile. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et viimane arve, mille kostja I on esitanud kostja II-le tuleb jätta tähelepanuta. Seega on kostja II menetluskulude suuruseks 280 eurot.
19.Seoses hagi osalise rahuldamisega (57% ulatuses) leiab kohus, et menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Poolte põhjendatud menetluskulud kokku on 1290+280=1570 eurot. Kuna hagi rahuldati 57% ulatuses, kannab nimetatud ulatuses, s.o 894.90 euro ulatuses menetluskulud kostja. Kostja enda põhjendatud menetluskulu oli 280 eurot, seega kannab ta 614.90 euro ulatuses hageja menetluskulud.
(allkirjastatud digitaalselt) Anne Randjärv kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.