Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Määruse tegemise koht ja aeg
Tartu, 24. jaanuar 2019
Tsiviilasja number
2-18-17514
Tsiviilasi
J.M. avaldus enda pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 27. novembri 2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J.M. määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja: J.M. (isikukood: XXX); esindaja vandeadvokaat Mihkel Gaver
esindajad
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
1.Tühistada Viru Maakohtu 27. novembri 2018 määrus ja saata pankrotiavaldus tagasi samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Rahuldada J.M. määruskaebus osaliselt.
3.Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel lahendamisel. Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.J.M. (avaldaja) esitas 20. novembril 2018 avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks ja kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. Avalduse kohaselt saab avaldaja maksejõuetuse põhjuseks lugeda kergekäelist laenukohustuste võtmist. Avaldajal on sissenõutavaks muutunud kohustusi kokku 159 969 euro 58 sendi ulatuses, s.o võlgnevus AS Luminor Bank ees 94 049 eurot 1 sent, AS BIGBANK ees 12 782 eurot 32 senti, Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) ees 2312 eurot 83 senti, JAP Majad OÜ (registrist kustutatud) ees 46 785 eurot 44 senti, Telia Eesti AS ees 99 eurot 9 senti, OÜ Hironymos ees 3940 eurot 89 senti. Esimesed viis võlgnevust pärinevad ligi 10 aasta tagusest ajast, mil Viru Maakohtu 3. aprilli 2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-42597 kuulutati välja avaldaja pankrot ning 17. märtsi 2015 määrusega lõpetati avaldaja pankrotimenetlus raugemisega. Pankrotimenetluses jäid rahuldamata käesoleva tsiviilasja avalduses nimetatud esimesed 5 nõuet. Seega kattuvad avaldaja pankrotiavalduse aluseks olevad nõuded märkimisväärses osas varem läbiviidud pankrotimenetluses tunnustatud nõuetega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg 3 kohaselt on pankrotimenetluses tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat pankrotimenetluse lõppemisest. Seega aeguvad kõnealused nõuded alles 2025. aastal ning on käesoleval ajal endiselt sissenõutavad. OÜ Hironymos nõue tuleneb pankrotimenetluse lõpetamise määrusest, millega jäeti pankrotihalduri tasu 3940 eurot 89 senti võlgniku kanda. Avaldaja palus kuulutada välja enda pankrot ja algatada kohustustest vabastamise menetlus.
MAAKOHTU SEISUKOHT
2.Viru Maakohus keeldus 27. novembri 2018 määrusega avaldaja avalduse teistkordselt enda pankroti väljakuulutamise nõudes menetlusse võtmisest. Pankrotiseaduse (PankrS) § 14 lg 1 p 3 kohaselt keeldub kohus määrusega pankrotiavaldust menetlusse võtmast, kui esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused. TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt kohus võib jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Viru Maakohtu 3. aprilli 2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-42597 on välja kuulutatud avaldaja pankrot. Kuna avalduses nimetatud esimesed 5 nõuet avaldaja vastu olid juba esitatud varasemas pankrotimenetluses, siis need nõuded ei saa olla uuesti pankroti väljakuulutamise
aluseks. Avaldaja ei esitanud varasemas menetluses kohustustest vabastamise menetluse algatamise taotlust. Viru Maakohtu 17. märtsi 2015 kohtumäärusega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist. TsMS § 432 kohaselt kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kuna kohus on avaldaja pankrotimenetluse 17. märtsil 2015 lõpetanud raugemisega, siis avaldajal ei ole võimalik esitada kohtule uut pankrotiavaldust. Maakohus leidis, et võlgnik ei muutunud maksejõuetuks avalduse viimases punktis märgitud kohustuse 3940 eurot 89 senti tõttu. Seega oli avaldaja maksejõuetus tuvastatud juba tsiviilasja nr 2-07-42597 menetluses ning seda ei saa uuesti tuvastada. Lähtudes eeltoodust leidis maakohus, et avaldus ei ole esitatud avaldaja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks ega eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset ning avaldusega ei ole seega võimalik avaldaja taotletavat eesmärki saavutada.
MÄÄRUSKAEBUS
3.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu
27.novembri 2018 määrus ning teha uus määrus, millega kuulutada välja avaldaja pankrot. Määruskaebuse kohaselt on pankrotiseaduse idee anda füüsilistele isikutele võimalus vabaneda enda sissenõutavaks muutunud kohustustest ja seeläbi taastada enda võimalus toimida normaalses majanduskeskkonnas (PankrS § 2). Selleks, et füüsilise isiku pankrotimenetlus täidaks enda eesmärki, on vajalik läbi viia füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamine PankrS §-de 169–177 alusel. Aastatel 2009–2015 kestnud avaldaja pankrotimenetluses kohustustest vabastamist läbi ei viidud, kuigi selleks ei olnud ühtegi seadusest tulenevat takistust. Pankrotimenetlus ei täitnud avaldaja jaoks seadusest tulenevat eesmärki, kuivõrd kõik avaldaja kohustused jäid alles. Uus pankrotimenetlus avaldaja suhtes on vajalik, et anda avaldajale võimalus saavutada füüsilise isiku pankrotimenetluse eesmärk. Tuleb hinnata, kas 17. märtsi 2015 määrus, millega lõpetati avaldaja pankrotimenetlus raugemisega, on menetluse lõpetamise määrus TsMS § 371 lg 1 p 4 tähenduses, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis seetõttu välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Kuigi mõlemas asjas on võlgnikuks avaldaja, ei ole määruskaebuse kohaselt tegemist samade poolte vahel peetud vaidlusega. 2007. aastal esitas pankrotiavalduse võlausaldaja JAP Majad OÜ, kuid praegu oli avalduse esitajaks avaldaja. Lisaks on antud tsiviilasjas esitatud avalduses taotletud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamist. Tegemist on uue nõudega, mida võlgnik ei ole varem esitanud ja mille esitamist ei saa piirata TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel. Lisaks ei ole avalduste õiguskaitse-eesmärk ega taotletav tagajärg kattuvad. JAP Majad OÜ esitas pankrotiavalduse eesmärgiga saada enda nõue võlgniku vastu rahuldatud (PankrS § 2 esimene lause), samas kui avaldaja ise on avalduse esitanud eesmärgiga vabaneda enda kohustustest (PankrS § 2 teine lause). Praeguses tsiviilasjas esitatud pankrotiavaldus ei ole esitatud täielikult samadel alustel, kui 2009. aastal. On tõsi, et pankrotiavalduses esitatud esimesed 5 nõuet olid olemas juba varasema pankrotiavalduse esitamisel. Küll aga ei olnud toonase pankrotimenetluse toimumise ajal avaldajal tekkinud võlgnevust OÜ Hironymos ees summas 3940 eurot 89 senti. Käesoleval ajal on avaldaja võlgnevuste kogusumma 159 969 eurot 58 senti, mis erineb 2009. aastal eksisteerinud võlgnevustest. Seega on võrreldes eelmise pankrotimenetlusega lisandunud uus võlausaldaja, kes ei olnud võlausaldaja esimeses pankrotimenetluses. Maakohus ei ole vaidlusaluses määruses võtnud seisukohta avaldaja kohustusest vabastamise avalduse kohta. Kuivõrd eraldiseisva kohustustest vabastamise avalduse esitamine ilma
käimasoleva pankrotimenetluseta ei ole pankrotiseaduse kohaselt võimalik, tuleb kohtul aktsepteerida selle esitamist koos pankrotiavaldusega isegi juhul, kui võlgniku pankrot on juba varem tuvastatud. Kuivõrd võlgniku maksejõuetust eeldatakse ning maakohus ei ole ka väitnud, et avaldaja ei ole maksejõuetu, puudub igasugune selgitus, miks ei saa maksejõuetust uuesti tuvastada. Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lg-t 5, kuivõrd määruse resolutsioonist ei selgu, millisele õigusnormile tuginedes on taoline otsustus tehtud. Ka määruses endas on maakohus läbisegi viidanud mitmele erinevale õigusnormile, selgitamata seejuures ühtselt ja arusaadavalt, millisele normile tuginedes on avaldus jäetud läbi vaatamata. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 371 lg 2 p 2. TsMS § 371 lg 2 p-le 2 tuginemine on pankrotimenetluses lubamatu. Pankrotimenetluses selgitatakse välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Pankrotimenetluse edukust saab kontrollida pankrotiseaduse sätete alusel. Seetõttu on ekslik keelduda võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel (Riigikohtu 27. veebruari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-13, p 9; Tallinna Ringkonnakohtu määrus tsiviilasjas nr 2-15-18140/8 p 29; Tartu Ringkonnakohtu määrus tsiviilasjas nr 2-15-6743/6 p 5).
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ning vaidlustatud Viru Maakohtu
27.novembri 2018 määrus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada ning pankrotiavaldus saata menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi samale esimese astme kohtule, kuna ringkonnakohus ei saa ise asja lahendada ning avalduse menetlusse võtmist otsustada (TsMS § 657 lg 1 p 3, § 659, § 667 lg 2). Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse osaliselt.
5.Avaldaja heidab määruskaebuses maakohtule ette TsMS § 442 lg 5 rikkumist, kuivõrd määruse resolutsioonist ega põhjendavast osast ei selgu, millisele õigusnormile tuginedes on taoline otsustus tehtud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Ringkonnakohus märgib, et seadus ei näe ette kohustust märkida määruse resolutsioonis õigusnormi, millele kohus asja lahendamisel tugineb. TsMS § 442 lg 5 kohaselt, mis on TsMS § 477 lg 1 järgi kohaldatav ka hagita asjadele, lahendab otsuse resolutsiooniga kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Maakohtu määruse resolutsioon, millega maakohus keeldus pankrotiavalduse menetlusse võtmisest, on selgelt arusaadav ja täidetav muu otsuse tekstita. Määruskaebuse väide, et maakohus ei ole otsuse põhjendavas osas viidanud õigusnormidele, millele maakohus tugines, ei ole põhjendatud. Maakohus on määruse p-s 6 viidanud PankrS § 14 lg 1 p-le 3, TsMS § 371 lg 1 p-dele 2 ja 4 ning määruse p-s 7 TsMS §-le 432.
6.Vaidlustatud määruses keeldus maakohus avaldaja avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p-de 4 ja 2 alusel. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, et ainuüksi TsMS § 371 lg 1 p 2 ei ole piisav alus pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks. Riigikohus on rõhutanud, et pankrotimenetluse edukust saab kontrollida pankrotiseaduse sätete alusel (Riigikohtu
27.veebruari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-13, p 9).
7.TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri
kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Maakohus on nimetatud normile määruses tuginenud. TsMS § 371 lg 1 p 4 on kohaldatav ka hagita menetluses. Vaidlust ei ole selles, et avaldaja suhtes on jõustunud 17. märtsi 2015 määrus tsiviilasjas nr 207-42597, millega lõpetati avaldaja pankrotimenetlus raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist. Maakohus leidis, et kuna avaldaja suhtes on olemas jõustunud lõpplahend pankrotimenetluse lõpetamise kohta, siis avaldaja ei saa esitada uut pankrotiavaldust ning kuivõrd avaldaja maksejõuetus oli juba tuvastatud, ei saa seda uuesti tuvastada (maakohtu määruse p 7). Maakohus leidis, et avaldaja ei ole muutunud avalduses võrreldes varasema pankrotimenetlusega uue kohustusena nimetatud 3940 euro 89 sendi nõude tõttu maksejõuetuks. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohtadega. PankrS § 8 lg 2 kohaselt võib pankrotivõlgnikuks olla iga füüsiline ja juriidiline isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. PankrS § 2 teise lause kohaselt antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest seaduses ettenähtud korras. PankrS § 9 lg 1 järgi võib pankrotiavalduse esitada võlgnik või võlausaldaja. PankrS § 13 lg 1 ja 2 kohaselt peab võlgnik pankrotiavalduses põhistama oma maksejõuetuse ning lisab maksejõuetuse põhistamiseks pankrotiavaldusele seletuse maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja. Võlanimekirjas märgitakse võlgniku võlausaldajate nimed ja nende elu- või asukohad ning nende nõuded, samuti andmed võlgniku vara kohta. Seletusele ja võlanimekirjale kirjutab võlgnik alla. Eeltoodust ei tulene, et füüsilised isikud, kelle varasemalt esitatud pankrotiavaldust on kohtud menetlenud, ei saa korduvalt olla pankrotivõlgnikuks ega uut pankrotiavaldust esitada. Samuti ei ole seadusandja sätestanud, et võlanimekirjas on keelatud märkida varasemas pankrotimenetluses tunnustatud või selles esitamata jäänud nõudeid. Seega pidigi avaldaja maakohtule esitatud võlanimekirjas oma püsiva maksejõuetuse põhistamiseks märkima kõigi nende võlausaldajate nõuded, mida ta rahuldada ei suuda. Asjaolu, et mõned nendest nõuetest on kaitstud varasemas pankrotimenetluses, omab edaspidises pankrotimenetluses tähendust vaid nõuete kaitsmisel, kuna PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud.
8.PankrS § 14 lg 1 kohaselt keeldub kohus määrusega pankrotiavaldust menetlusse võtmast, kui: 1) võlausaldaja pankrotiavaldusest ei selgu, et avalduse esitajal on nõue võlgniku vastu; 2) võlausaldaja pankrotiavalduses ei ole põhistatud võlgniku maksejõuetust; 3) esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused; 4) võlausaldaja pankrotiavaldus põhineb nõudel, mille suhtes kehtib saneerimiskava või võlgade ümberkujundamise kava. Seega saab kohus võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keelduda üksnes nende eelduste esinemisel. Ringkonnakohtu hinnangul puudus praegusel juhul alus pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks maakohtu viidatud alustel. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole tegemist olukorraga, kus oleks olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Kuigi pankrotiavaldus sisaldab suures osas nõudeid, mis olid olemas avaldaja varasema pankroti väljakuulutamise seisuga, ei ole kohtud siiski käesoleva asjas esitatud pankrotiavaldusega samasugust avaldust varasemalt menetlenud. Tsiviilasjas nr 2-07-42597 ei ole nõuet OÜ Hironymos ees 3940 eurot 89 senti tunnustatud, kuna nõue tuleneb pankrotimenetluse lõpetamise määrusest, millega jäeti pankrotihalduri tasu 3940 eurot 89 senti võlgniku kanda.
Seega järeldas maakohus ebaõigesti, et pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks esineb TsMS § 371 lg 1 p-s 4 sätestatud alus.
9.Maakohus ei ole vaidlusaluses määruses avaldaja avaldust kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks käsitlenud. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ning saadab tsiviilasja maakohtule tagasi pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks, tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht ka avaldaja avalduse suhtes kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. PankrS § 171 lg 1 kohaselt otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise PankrS § 158 lg-s 4 sätestatud juhul või lõpparuande kinnitamisel. PankrS § 171 lg 2 p 3 järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui kohus on viimase 10 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist otsustanud võlgniku kohustustest vabastada või jätnud võlgniku avalduse kohustustest vabastamiseks rahuldamata seetõttu, et võlgnik on pannud toime pankrotikuriteo. Praegusel juhul on nimetatud sättes kirjeldatud eeldused täitmata.
10.Ringkonnakohus märgib, et pankrotiavalduse menetlusse võtmise üle ei otsusta ringkonnakohus. Kuna asjas tähtsad asjaolud on tuvastamata, st esitamata on ajutise pankrotihalduri aruanne (PankrS § 22 lg 5) ja pidamata on asjas tähtsust omav kohtuistung pankrotiavalduse läbivaatamiseks (PankrS § 17 lg 1), ei saa ringkonnakohus asja ise lahendada ja rahuldada avaldaja määruskaebuses esitatud taotlust avaldaja pankroti väljakuulutamiseks.
11.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.