Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest
Otsuse teatavaks tegemise aeg
18. jaanuar 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-120629
Tsiviilasi
Truck Trading Estonia OÜ hagi Osaühingu Rekka Transport vastu võla, viivise ja sissenõudmiskulude väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21. septembri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Truck Trading Estonia OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
1040 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Truck Trading Estonia OÜ (registrikood 10986077), lepinguline esindaja Eimar Kogger Kostja (vastustaja) OÜ Rekka Transport (registrikood 10908781), seaduslik esindaja JM
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Truck Trading Estonia OÜ ja Osaühingu Rekka Transport apellatsioonimenetluses esitatud taotlused dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks.
2.Harju Maakohtu 21. septembri 2018 otsus tühistada. Teha uus otsus, millega Truck Trading Estonia OÜ hagi Osaühingu Rekka Transport vastu võla, viivise ja sissenõudmiskulude hüvitise väljamõistmiseks rahuldada.
3.Välja mõista Osaühingult Rekka Transport Truck Trading Estonia OÜ kasuks põhinõue 500 eurot, viivis 500 eurot ja sissenõudmiskulude hüvitis 40 eurot.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada.
5.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta Osaühingu Rekka Transport kanda.
6.Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi
vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Truck Trading Estonia OÜ (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 19. septembril 2017 maksekäsu kiirmenetluse avalduse Osaühingu Rekka Transport (kostja) vastu 1040 euro väljamõistmiseks. Kostja esitas makseettepanekule 4. oktoobril 2017 vastuväite. Pärnu Maakohtu 12. oktoobri 2017 määrusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 16. novembril 2017 Harju Maakohtusse hagi kostja vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlg 500 eurot, viivis 500 eurot ja nõude sissenõudmisega seotud kulu 40 eurot. Pooled sõlmisid 8. oktoobril 2010 lepingu nr 101001 (edaspidi leping), millega reguleeriti muuhulgas kostjale varuosade ning muu kauba müüki. Kostja tellis hagejalt kokku 3093,48 euro (sh käibemaks) ulatuses kaupa (varuosi), mille eest hageja esitas 5. mail 2016 arve nr 16054008 (edaspidi arve) maksetähtpäevaga 19. mai 2016. Kostja tasus arve osaliselt, jättes tasumata 500 eurot. Hageja esitas 12. aprillil 2017 kostjale meeldetuletuse. Lepingu p 3.4. kohaselt kohustus kostja maksmisega viivitamisel tasuma viivist 0,5% päevas. Hagi esitamise seisuga on viivis 1365 eurot, kuid hageja vähendas viivisenõuet põhinõude summani (500 eurot). Lisaks kandis hageja võla sissenõudmisega kulu 40 eurot. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised. Kostja tellis hagejalt kaupa, mille eest esitas hageja arve. Kostja jättis arve alusel tasumata 500 eurot, kuna hageja ei tarninud kaupa õigeaegselt ning kostja esitas hagejale kahjunõude, mis on tasumata. Lepingus polnud kokku lepitud tarnetähtaja pikkuses, kuid telefoni teel lepiti kokku kaks nädalat. Konkreetne tarne võttis aega tegelikult 1,5 kuud. Hageja valetarne ja hilisema tarne tõttu viibis sõiduki remont ning kostja pidi AS-ile Schenker (edaspidi klient) hüvitama 407,40 eurot. Seetõttu alandas kostja hinda 500 euro võrra, millest teavitas hagejat suuliselt. Hageja esitas ka kreeditarve. Maakohtu otsus
4.Maakohus jättis 21. septembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus tuvastas, et poolte vahel on müügilepinguline suhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 tähenduses; kostja ostis hagejalt kaupa väärtuses 3093,48 eurot (sh käibemaks); hageja esitas kostjale tasumiseks selle kohta arve; kostja tasus arve osaliselt, jättes tasumata 500 eurot; hageja esitas 12. aprillil 2017 kostjale meeldetuletuse; lepingu p 3.4. kohaselt kohustus kostja maksmisega viivitamisel tasuma hagejale viivist 0,5% päevas tasumata summalt; viivise suurus hagi esitamise seisuga (20. maist 2016 kuni 16. novembrini 2017) on 1365 eurot, millest hageja nõuab 500 eurot. 2 (6)
Poolte e-kirjavahetusega on tõendatud, et pooled suhtlesid, millal varuosad tulevad, et tarnitud olid valed osad ja kostja teavitas hagejat, et ei maksa talle seetõttu 500 eurot. Kostja
14.novembri 2016 ja 28. detsembri 2016 e-kirjadega ning 23. mai 2017 reklamatsiooniga on tõendanud, et kostja teavitas hagejat kohustuse täitmise viivitusest tekkinud kahjust, mis seisnes kostja kliendile makstud hüvitises (haagisega töö seiskumisest tingitud renditasu). Kostja esitatud TE seletusega on tõendatud, et just valetarne ja tarne enda viibimise tõttu hangiti osad hoopis mujalt, et kliendi haagis ära remontida. Tegemist on kostja otsese varalise kahjuga VÕS § 128 lg 2 tähenduses. Kuna hageja vastuväiteid lepingu rikkumisele (viivitus tarne ajas, osaliselt vale tarne), kostja kahjule, selle tekkimisele ega suurusele ei esitanud, on õiged kostja väited, et tal tekkis kliendile makstud hüvitise näol kahju. Seega tekkis kostjal õigus nõuda hagejalt VÕS § 127 lg-te 1 ja 3, § 128 lg 2, § 101 lg 1 p 3 ning § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamist. VÕS § 197 lg-te 1 ja 2 järgi saab kostja reklamatsiooni sisu hinnata tasaarvestusavaldusena summas 500 eurot. Seda võib järeldada, kuna lisaks hinna alandamisele nõudis kostja reklamatsioonis hagejalt ka ülejäänud kahju hüvitamist 907,40 euro ulatuses. Seega lõppes tasaarvestuse tulemusel hagejapoolne nõue 500 euro ulatuses kostja vastu. Kuna kostja tasaarvestas oma kahjunõude hageja põhivõla nõudega, on hageja viivisenõue VÕS § 113 lg 1, § 101 lg 1 p 6 ja sissenõudmisekulude nõue VÕS § 1131 lg 1 järgi vastuolus hea usu põhimõttega VÕS § 6 lg 1 järgi. Hea usu põhimõttega kooskõlas ei ole võlausaldaja selline käitumine, kus ta nõuab võlgnikult sissenõudmiskulusid pretensiooni eest ja viivist võlalt olukorras, kus ta ise pole korrektselt oma (õige tarne ja tarneaeg) kohustust lepingupoole ees täitnud. Seega ei ole põhjendatud hageja viivise ega sissenõudmiskulude hüvitise nõue. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks ei ole kostja tõendanud kahju olemasolu. Kostja on olnud esitatud vastuväidetes ebajärjekindel, väites kord, et talle on hageja viivituse tõttu tekkinud kahju 1407,40 eurot, siis 407,40 eurot, hagejale aga jättis tasumata 500 eurot. Samas ei esitanud kostja tõendeid, millest nähtuks väidetava kahju tegelik suurus ja selle kujunemine. Kostja ei ole haagise rendiarvet, mille alusel väidetav kahju tekkis, maakohtule esitanud. Teiseks ei ole kostjale väidetavat kahju, mille alusel tasaarvestust teha, tegelikult tekkinud. Kostja kliendi endise töötaja seletuskirjast nähtub, et haagise rendiarve esitati Osaühingule Veospets, mitte kostjale. See nähtub ka arvest nr 11017662. Hageja ei saanud seletuskirja ega arvet maakohtus esitada, kuivõrd ta ei olnud kõigist asjaoludest teadlik ega omanud mh ka ligipääsu kõigile dokumentaalsetele tõenditele. Kostja vastus apellatsioonkaebusele
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalide ja apellatsioonkaebusega, on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega hagi rahuldab. Samuti jaotab ringkonnakohus uue otsusega menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse.
Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega taotluse täiendavate tõendite (KS 22. oktoobri 2018 seletuskiri ja AS-i Schenker arve nr 11017662) juurdevõtmiseks. Esitatud tõenditega soovib hageja tõendada, et haagise rendiarve esitati mitte kostjale, vaid teisele äriühingule, Osaühingule Veospets. Hageja põhistab tõendite apellatsioonimenetluses esitamist sellega, et hageja ei olnud siis kõigist asjaoludest teadlik ega omanud dokumentaalsetele tõenditele ligipääsu. Kostja haagise rendiarvet maakohtus tõendina ei esitanud, mistõttu ei saanud ka hageja esitada sellele omapoolseid vastuväiteid ega tõendeid. Kostja esitas koos vastusega taotluse täiendavate tõendite (elektronkirjad, AS-i Schenker arved nr 11017662 ja nr 19012112, Osaühingu Veospets arve nr 1228, äriregistri väljavõte ja hageja kodulehe väljavõte) juurdevõtmiseks. Kostja poolt dokumentaalse tõendina esitatud 23. mai 2017 reklamatsioon on maakohtu menetluses tõendina vastu võetud (tl 48–49 pöördel). Kostja põhistab tõendite apellatsioonimenetluses esitamist sellega, et hageja on alles apellatsioonkaebuses välja öelnud, et kostjal puudub nõue hageja vastu. Kohtus ega kohtuväliselt ei ole hageja kostja nõudele vastu vaielnud.
8.1.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel. TsMS § 652 piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses. Riigikohus on selgitanud viidatud sätetest tulenevat põhimõtet, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2016 otsus asjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt nt Riigikohtu
23.novembri 2016 otsus asjas nr 3-2-1-112-16, p 27). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguses asjas TsMS § 652 lg 3 p-s 2 sätestatud eeldus täidetud, s.o asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Maakohus ei ole rikkunud nõude kvalifitseerimis- ega selgitamiskohustust, mis annaks aluse apellatsioonimenetluses täiendavate tõendite vastuvõtmiseks.
8.2.Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise (TsMS § 4 lg 2). TsMS § 5 lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Eeltoodud põhjusel jätab ringkonnakohus mõlema poole taotlused tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata. Kuna dokumendid esitati elektrooniliselt, ei ole vaja neid ka tagastada (tl-d 74– 76, 86–99).
9.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme, tuvastades, et hagejal on kostja vastu põhinõue 500 eurot. Poolte vahel on müügilepinguline suhe VÕS § 208 tähenduses – hageja kohustus kostjale üle andma kauba ja kostja kohustus hagejale selle eest tasuma. Maakohus tuvastas, et hageja hilines varuosade tarnega oluliselt, mistõttu oli kostjal õigus müügihinna tasumise kohustuse täitmisest keelduda võlaõigusseaduse (VÕS) § 111 lg 1 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus selle küsimuse lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega (TsMS § 654 lg 6).
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on praegusel juhul oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, lugedes kostja kahju hüvitamise nõude tõendatuks. Selle tagajärjel on maakohus alusetult leidnud, et hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud ning see on toonud asja lahendamisel kaasa ebaõige lõppjärelduse. 4 (6)
Kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele seisukohale, peab ta TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist (vt Riigikohtu 25. novembri 2015 otsus asjas nr 3-2-1-15115, p 11; 10. mai 2017 otsus asjas nr 3-2-1-41-17, p 12.1).
10.1.Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja kasutada kohustuse rikkumise korral õiguskaitsevahendeid (VÕS § 101). Kostja on tuginenud hinna alandamisele VÕS § 112 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kohustuse täitmisega hilinemine ei saa VÕS § 112 lg 1 järgi olla hinna alandamise aluseks (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017 otsus asjas nr 3-2-1-16-17, p 22).
10.2.Kostja leiab, et tal on rahaline nõue (kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel) hageja vastu ning tasaarvestuse tagajärjel on hageja nõue lõppenud (VÕS § 186 p 2). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tasaarvestuse formaalsed eeldused on täidetud (VÕS § 198). Seega sõltub asja lahendus sellest, kas tasaarvestuse materiaalne eeldus on täidetud, ehk kas kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue.
10.3.Maakohus leidis, et kostja kahju hüvitamise nõue on tõendatud. Kolleegium leiab, et praeguses asjas ei ole kostja suutnud tõendada, et hageja rikkumise tõttu tekkis kostjal väidetav kahju. Võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud järgmised üldised eeldused (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013 otsus asjas nr 3-2-1-173-12, p 15): - võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); - võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); - võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); - kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); - kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); - rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Nimetatud eelduste tõendamiskohustus on kostjal (TsMS § 230 lg 1). Kolleegiumi hinnangul on maakohus kostjale tõendamiskohustust selgitanud (maakohtu 21. detsembri 2017 kiri ja 9. aprilli 2018 kiri, p 7, tl 11–12, 57 ja pöördel) ning võimaldanud tal oma väiteid tõendada.
10.4.Kolleegium leiab, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi sellega, et leidis, et kostja väide kahju tekkimise ja suuruse kohta on tõendatud ainuüksi sellega, et hageja ei ole kostja kahjule, selle tekkimisele ega suurusele vastuväiteid esitanud. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist TsMS § 231 lg-st 2 tuleneva tõendamisest vabastamise olukorraga. TsMS § 231 lg 2 esimese lause järgi ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Sama sätte teise lause järgi on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest (TsMS § 231 lg 4). Eeldatava omaksvõtu olukorras peab kohus võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud. Asja materjalidest nähtub, et maakohus on 9. aprilli 2018 kirjas määranud esmalt kostjale tähtaja selgituste ja tõendite esitamiseks (sh tasaarvestuse aluseks oleva nõude asjaolud: kohustuse rikkumine, kahju tekkimine, ettenähtavus) ning seejärel määranud hagejale tähtaja 5 (6)
esitada arvamus ja tõendid (tl 57 pöördel). Hageja täiendavaid seisukohti ega taotlusi maakohtule ei esitanud.
10.5.Kolleegiumi leiab, et praeguses asjas vajasid kostja kahju hüvitamise nõude eeldused tõendamist, sest TsMS § 231 lg 4 järgi ei saanud hageja omaksvõttu eeldada. Maakohus ei ole küsinud hagejalt seisukohta kostja poolt avaldatud asjaolude - kahju tekkimine, suurus, põhjuslik seos - kohta. Maakohus on üksnes määranud hagejale tähtaja arvamuse ja tõendite esitamiseks. Sellises olukorras ei saanud eeldada, et kui hageja jätab arvamuse esitamata, siis võtab ta kõik vastaspoole menetlusdokumendis esitatud asjaolud omaks. Kostja poolt esitatud tõendid (poolte elektronkirjavahetus ja kirjalikud selgitused) ei tõenda kostjal vähemalt 500 euro suuruse kahju tekkimist (tl 43–49 pöördel, 60–61). Nimetatud tõendid tõendavad hagejapoolset tarnetähtaja rikkumist ning kostjapoolset pretensioonide esitamist.
10.6.Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõue lõppenud. Kostjal on hageja ees täitmata kohustus 500 eurot, mille kohta on 5. mail 2016 esitatud arve nr 16054008 (tl 28). Hageja nõuab kostjalt perioodi 20. mai 2016 kuni 16. november 2017 eest sissenõutavaks muutunud viivise 1365 euro asemel viivist 500 eurot. Viivise nõude aluseks on VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja lepingu p 3.4. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 1131 lg 1. Hageja viivise ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõuded on õiguslikult põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele.
11.Hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna maakohus ei ole hageja menetluskulusid analüüsinud, siis kulud määratakse kindlaks maakohtus pärast otsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2. / allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur
/ allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar
/ allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.