Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

2-18-8165

Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust TsMS § 415 lg 1 p-des 1–3 sätestatud aluse esinemise korral.

-

Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Kajast peab nähtuma, millises ulatuses kostja soovib menetluse taastamist. Koos kajaga tuleb kostjal esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja oma väidete kohta tõendid.

-

Kaja osalise või täieliku rahuldamise korral tagastatakse kautsjon, kaja rahuldamata jätmise korral arvatakse riigituludesse. Kautsjonit ei tagastata, kui hagi toimetati kätte nõuetekohaselt, sh avalikult, ning hagi võis tagaseljaotsusega rahuldada. Kohus võib eelnimetatud juhul kautsjoni tagastada, kui kostja ei saanud hagile vastata õnnetusjuhtumi või haigestumise tõttu, millest ei olnud võimalik kohut teavitada.

-

Tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega seotud täiendavad menetluskulud jäävad kaja esitaja kanda, sõltumata hagi rahuldamisest.

Tagaseljaotsuse teeb kohus ilma kirjeldava ja põhjendava osata (TsMS § 444 lg 3), pidades siiski vajalikuks teatud järeldusi põhjendada. Kui kostja esitab kaja ja kohus jätab kaja rahuldamata, siis täiendab kohus tagaseljaotsust kirjeldava ja põhjendava osaga kaja

2-18-8165 lahendamise määruses (Riigikohtu 17.12.2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-14, p 11 kolmas lõik). Tagaseljaotsuse tunnistab kohus omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks (TsMS § 468 lg 1 p 2). Kohus teeb tagaseljaotsuse põhjusel, et kostja, kellele hagi on avalikult kätte toimetatud, ei vastanud hagile kohtu määratud Taja jooksul (TsMS § 407 lg 1). Kostjale on menetlusdokumendid kätte toimetatud väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole Taegselt hagiavaldusele vastanud. Seega esineb alus tagaseljaotsuse tegemiseks. Sellisel juhul loetakse hageja märgitud asjaolud kostja poolt omaksvõetuks ja kohus kontrollib ainult hagi õiguslikku põhjendatust. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt põhivõlgnevuse 10 908,94 euro, intressi 1 695,13 euro ja viivise 619,20 euro tasumist. Kohtu hinnangul on hagi selles märgitud asjaolude õigsuse korral õiguslikult põhjendatud, v.a viivisenõude osas. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt on hageja sõlminud laenuandjaga xxx OÜ 09.01.2015 liisingulepingu nr xxx. Nimetatud lepinguga sai kostja laenu 13 702,50 eurot, intressimääraga 3% kuus, laenu perioodiks oli kokku lepitud 09.02.2015 kuni 09.03.2021. Kuivõrd laenulepingust tulenevaid kohustusi ei täidetud on xxx OÜ öelnud 26.02.2018 laenulepingu erakorraliselt üles. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19). Ka Euroopa Kohus on leidnud, et kohus peab tarbijalepingu puhul omal algatusel kontrollima tüüptingimuste kehtivust (vt Euroopa Kohtu 14. juuni 2012. a otsus C-618/10 Banco Español de Crédito SA versus Joaquín Calderón Camino). Kohtul on seega kohustus kontrollida tehingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas kostja on tehingu tühisusele tuginenud või mitte, sh tagaseljaotsuse tegemisel. TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohtu hinnangul tuleb kostja ja Xxx OÜ vahel sõlmitud leping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 Tnduses. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Hageja on hagiavalduses välja toonud, et arvestab viiviseid lähtudes Riigikohtu seisukohast, mille kohaselt on selline viivisemäär, mis ületab seadusjärgset viivisemäära kolm korda, tühine (Riigikohtu lahend 3-2-1-25-16 p 13) ning seetõttu palub hageja välja mõista viivised määraga 24% aastas ehk 0,066% päevas. Xxx OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingus on viivisemääraks kokku lepitud 0,5% päevas. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Varasemalt on Riigikohus leidnud, et

2-18-8165 tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-139-14, p 11). Kohus selgitab ka, et viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine ei Tnda seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-45-15 p 14). Eelnevast tulenevalt on lepinguline viivisemäär tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja 42 lg 1 järgi ning hagejal on võimalik nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kokku on sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras 23.05.2018 seisuga 206,40 eurot, millise summa peab kohus põhjendatuks kostjalt hageja kasuks välja mõista. Sellest tulenevalt jätab kohus hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude rahuldamata summas 412,80 eurot (s.o hageja nõue 619,20 eurot – 206,40 eurot). Ülejäänud hageja nõue on õiguslikult põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 esimese lause järgi märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja nõuab kostjalt 13 223,27 euro (põhinõue 10 908,94 eurot, intress 1 695,13 eurot ja viivis 619,20 eurot) väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja nõude summas 12 810,47 eurot (põhinõue summas 10 908,94 eurot + intress 1 695,13 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis summas 206,40). Seega rahuldab kohus hageja nõude ca 97% ulatuses. Kohtu hinnangul on põhjendatud jätta hageja menetluskulud 97% ulatuses kostja kanda ja 3% ulatuses hageja kanda TsMS § 163 lg 1 alusel. Hageja märkis, et kui kohus rahuldab hagi tagaseljaotsusega või hagi õigeksvõtul põhineva otsusega, palub hageja OK Incure OÜ kostjalt E Tlt välja mõista menetluskuluna riigilõivu 650 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu näol on tegemist põhjendatud kuluga, mis tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele taotletud summas välja mõista. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise

2-18-8165 lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). Kostja aadressi ja toimivate sidevahendite puudumise tõttu toimetab kohus käesoleva otsuse kostjale TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel kätte avalikult. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.