Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Meeli Kaur ja Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
21.12.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-5691
Tsiviilasi
XX (X) ja YY (Y) hagi CC (C) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.05.2018 otsus ja 30.05.2018 täiendav otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX ja YY apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5686.80 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I/apellant XX (isikukood XXXXXXXXXX) Hageja II/apellant YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Hagejate/apellantide lepinguline esindaja v/adv KalleKaspar Sepper Kostja/vastustaja CC (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Peeter Viirsalu
Kohtuistungi toimumise aeg
28.11.2018
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 17.05.2018 otsus ja 30.05.2018 täiendav otsus tühistada. Teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jaotada menetluskulud.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada; 2) Tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjades nr 027/2017/552 ja 027/2017/553; 3) Apellatsioonkaebus rahuldada;
4) Maakohtu- ja apellatsioonimenetlustega seotud menetluskulud jäävad kostja/vastustaja kanda; 5) Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul, arvates käesoleva otsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.10.04.2017 esitasid hagejad I ja II maakohtule kostja vastu hagid sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks vastavalt täiteasjades nr 027/2017/553 (tsiviilasi nr 2-175691) ja 027/2017/552 (tsiviilasi nr 2-17-5692). Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. 28.11.2017 määrusega liitis maakohus tsiviilasjad ühte menetlusse (tsiviilasi nr 2-17-5691).
2.Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2016 menetluskulude suuruse kindlaksmääramise määrusega tsiviilasjas nr 2-13-39654 mõisteti mõlemalt hagejalt kostjale välja 2241 eurot. Määrus jõustus 22.02.2017. Tallinna kohtutäitur Risto Sepp edastas hagejatele täitmisteated, milles tõi välja, et hagejate suhtes on algatatud täitemenetlus viidatud ringkonnakohtu määruse ja kostja avalduse alusel ning mõlemad hagejad peavad tasuma kostja määratud isikule 2313 eurot.
3.Kostja kolis 2011.a kevadel elama Mehhiko Ühendriikidesse, kust naasis Eestisse ajutiseks puhkuseks 2013 jaanuaris koos XX.XX.XXXX sündinud lapse WW-ga. Eestis olles avaldas kostja soovi jätta laps järgnevaks kaheks kuuks hagejate hoolde, kuna ei soovinud last endaga sealsete puudulike elukohatingimuste tõttu Mehhiko Ühendriikidesse tagasi viia. Hagejad nõustusid kostjaga ja sellise kokkuleppega sõitis kostja üksinda 2013.a alguses tagasi Mehhiko Ühendriikidesse. 2013.a kevadel ei tulnud kostja lapsele Eestisse järele. Samuti ei avaldanud kostja soovi ühelgi teisel viisil lapse toimetamiseks Mehhiko Ühendriikidesse ega soovinud lapsega suhelda Skype’i või mistahes muul vahendusel. Jaanuarist 2013 kuni augustini 2015, kui laps viibis hagejate juures, ei täitnud kostja ülalpidamiskohustust lapse ees. Tegemist oli väikelapsega, kes vajas igapäevast pidevat hoolitsust, sh jooksvat arstiabi ning muid sotsiaalseid tagatisi. Hoolimata asjaolust, et kostja ei täitnud oma ülalpidamiskohustust, pidid saama
rahuldatud lapse igapäevased vajadused eluasemele, toidule, transpordile, riietele ja jalanõudele, tervishoiule, sh hügieenitarvetele, ja muule hädavajalikule.
4.Eeltoodust nähtuvalt jättis kostja täitmata ülalpidamiskohustuse lapse suhtes perioodil jaanuar 2013 kuni august 2015 kokku 5610 euro ulatuses. Kuna hagejad täitsid kostja eest ülalpidamiskohustust, on mõlemal tema vastu rahaline nõue 2805 eurot. Lähtudes hagejate arvelduskonto väljavõttest ja kostja lapse tervisekaardist, on hagejad jaanuarist 2013 kuni augustini 2015 täitnud kostja eest ülalpidamiskohustust minimaalselt summas 6149.11 eurot.
5.Kohtutäitur algatas täitemenetluse suuremas summas kui Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2016 määrusega välja mõisteti, seega tuleb täitemenetlus 72 euro ulatuses tunnistada igal juhul lubamatuks. Lisaks esitasid hagejad kostjale 10.04.2017 tasaarvestuse avalduse vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks summas 2241 eurot, mistõttu puuduvad kostjal rahalised nõuded hagejate vastu.
6.Hagejad ei nõustunud, et ringkonnakohtu 01.04.2015 määrusega on tuvastatud, et nad pidasid last õigusvastaselt kinni. Viidatud määruse punktis 45 kohus tuvastas, et kostja jättis lapse hagejate juurde, ja punktis 47, et kostja ei ole pärast Mehhikosse naasmist kordagi lapse käekäigu vastu huvi tundnud ega hagejatega kontakteerunud, et suhelda lapsega kasvõi interneti või telefoni teel, ka ei palunud kostja seda teha oma lepingulisel esindajal või mõnel teisel Eestis elaval tuttaval. Määruse punktis 57 tuvastati, et hagejad ei pidanud last Mehhikosse viima ning kostja ei tulnud ka ise lapsele järele ega korraldanud muud viisi lapse Mehhikosse viimist. Tsiviilasjas nr 2-13-39654 oli kohtumenetluse ajaks määratud esialgse õiguskaitse korras hagejad lapse ajutisteks eestkostjateks. Seega ei hoidnud hagejad last õigusvastaselt Eestis kinni. Riigikohus on asunud seisukohale, et lapse õigusvastase kinnihoidmisega saab Haagi konventsiooni mõttes olla tegu üksnes siis, kui lapsel ei võimaldata naasta oma hariliku viibimiskoha riiki. Tsiviilasja nr 2-13-39654 tuvastati, et kostjapoolne materiaalne toetus oli kokku 250 eurot. Arvestades hagis kirjeldatud asjaolusid, on selge, et hagejad täitsid kostja eest ülalpidamiskohustust, mis oli kostja huvides.
7.Hagejad vaidlesid vastu ka aegumise vastuväitele. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tegemist on perspektiivitu hagiga, kuna tasaarvestatav nõue tekkis enne täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist ja hagejatel oli võimalus nõue kohtus maksma panna mitu aastat varem. Tegemist on olukorraga, kus hagejad teevad kõik endast oleneva, et mitte maksta kostjale välja kahju, mida nad ise oma õigusvastase käitumisega kostjale põhjustasid. Kostja oli sunnitud algamata hagejate suhtes kohtumenetluse, mille tulemusena tekkisid kohtukulud.
9.Ringkonnakohtu 01.04.2015 määrusega leidis kinnistust, et haginõude aluseks oleval ajavahemikul pidasid hagejad kostja last õigusvastaselt kinni ning kogu selle aja jooksul nõudis kostja hagejatelt lapse tagastamist. Seega ei saanud hagejatel olla kahtlust, et kostja ei kiida lapse Eestis kinnipidamist ja kasvatamist heaks ning see ei vasta tema huvile ja tahtele. Samuti puudus hagejatel alus arvata, et kui laps kostjale tagastatakse, jätab kostja täitmata oma ülalpidamiskohustuse. Ringkonnakohtu määrusega tuvastati, et kostja elutingimused olid lapse kasvatamiseks sobivad. Ainuüksi see, et hagejate ja kostja omavahelised suhted olid halvad, ei saanud tekitada hagejates heauskset arvamust,
et kostja jätaks oma lapse hooleta. Järelikult ei olnud hagejad kostja lapse ülalpidamisele kulutusi tehes heausksed ning hagejatel puudub õigus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist. Olukorras, kus lapse ema kui tema lähema astme ülenejal sugulasel ei olnud vanavanemate käitumisest tulenevalt võimalik lapse kasvatamisega ülalpidamiskohustust täita, olid vanavanemad kohustatud last ülal pidama. Seega ei saa väita, et hagejad oleksid teinud lapse ülalpidamiseks kulutusi alusetult ning peaksid selle eest tingimata hüvitist saama.
10.Isegi kui praegusel juhul ei oleks ülalpidamiskulutuste hüvitamine välistatud hagejate ebaseadusliku käitumise tõttu, puuduks neil õigus nõuda perekondliku ülalpidamiskohustuse täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist vastuolu tõttu hea usu põhimõttega.
11.Arvestades, et hagejad teostasid tasaarvestuse ja pöördusid hagiga kohtusse 10.04.2017, on ülalpidamiskulude hüvitamise nõue ajavahemiku 01.01.2013–09.04.2014 eest aegunud.
12.Kohtutäitur ei nõua lubatust 72 euro võrra suuremat summat. Kuigi 06.12.2016 kohtumäärusega mõisteti mõlemalt hagejalt kostjale menetluskulude eest välja 2241 eurot, kehtis see olukorras, kus hagejad täidavad võlgnevuse vabatahtlikult ja õigeaegselt. Hagejad seda ei teinud, mistõttu lisandub nimetatud summale vastavalt määrusele viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras ning täitemenetluses täituri tasu. Seega on hagejatelt täitemenetluses nõutav tasu õiguspärane. Esimese astme kohtu otsus
13.Harju Maakohus jättis 17.05.2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud võrdselt hagejate kanda. Kohus mõistis mõlemalt hagejalt kostjale välja menetluskulu 949 eurot koos seadusjärgse viivisega.
14.Kohus viitas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lõigetele 1 ja 2. Täitedokumendiks on Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2016 menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määrus tsiviilasjas nr 2-13-39654, millega rahuldati hagejate ja kostja avaldused menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ning tasaarvestati vastastikused väljamõistetavad menetluskulud ning mõisteti selle tulemusena kummaltki hagejalt välja 2241 eurot kostja kasuks. Samuti määras kohus, et hagejatel tuleb menetluskulu tasuda 15 päeva jooksul alates määruse jõustumisest ning kulude hüvitamisega viivitamisel tuleb hagejatel tasuda määruse jõustumisest kuni täitmiseni kostjale viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (t I kd lk 6 pöördel).
15.Kostja vaidles hagile vastu ka põhjusel, et hagi esitamisega on rikutud TMS § 221 lõiget
2.Tulenevalt TMS-ist ning Riigikohtu seisukohtadest on kohtulahendi alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Tasaarvestuse kui kujundusõigusliku vastuväite korral peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lõike 1 mõttes olema seega tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Määrav ei ole seega mitte tasaarvestusavalduse tegemise, vaid tasaarvestusolukorra tekkimise aeg. Kui tasaarvestusolukord tekkis kohtumenetluse ajal ja oli võimalik seal maksma panna, kuid seda ei tehtud, ei anna TMS § 221 lõike 1 järgse hagi esitamiseks alust asjaolu, et tasaarvestusavaldus tehakse pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-11-15). Iseenesest on kostja õigesti viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-11-15 ja osundanud, et tasaarvestusolukord tekkis enne 06.12.2016
määruse tegemist. Kuid kohus juhtis tähelepanu, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-1115 ka selgitanud, et TMS § 221 lõikest 2 tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, on võimalik sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lõike 1 järgne hagi.
16.Käesoleva vaidluse täitedokumendiks on Harju Maakohtu 06.12.2016 menetluskulude lahend tsiviilasjas nr 2-13-39654. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on eraldiseisev menetlus (TsMS 18. peatükk, 5 jagu), milles kohus määrab jõustunud kohtuotsuste alusel kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses on kohtul pädevus hinnata üksnes kulude vajalikkust ja põhjendatust tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 174 lõige 1 ja § 175 lõige 1). Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa avada uusi vaidlusi sisuliste asjaolude üle, sh esitada tasaarvestusavaldust. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses saab pool esitada kindlaksmääramiseks oma menetluskulud ja siis neid tasaarvestada vastaspoole menetluskuludega. Menetluskuludevälise tasaarvestusavalduse vastuväite esitamisel tuleb kohtul kõigepealt hinnata, kas tasaarvestusavalduses esitatud nõue on üldse olemas, kas esineb tasaarvestuse olukord, samuti kas teise poole vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Seega oleks sisuliselt tegemist täiesti uue vaidlusega, mis tuleks lahendada hagimenetluse nõuete kohaselt ja mis väljuks menetluskulude kindlaksmääramise piiridest. Kohtu hinnangul on antud juhul tegemist Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-11-15 punktis 11 toodud erandliku olukorraga, kus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha. Seega ei ole hagejad minetanud õigust esitada kohtulahendist tulenevat sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
17.Hagejad tuginevad sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel mh sellele, et täitur nõuab neilt 72 euro võrra suurema summa tasumist, kui on kohtumääruses väljamõistetud summa. Kohus hagejatega ei nõustu. Täitedokumendist nähtuvalt oli hagejatel kohustus tasuda kostjale menetluskulud 15 päeva jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest. Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2016 määrus jõustus 22.02.2017. Seega pidid hagejad täitma kohtulahendist tuleneva kohustuse hiljemalt 10.03.2017, pärast seda kuupäeva hakkas neilt väljamõistetud summale lisanduma viivis. Vaidlust ei ole, et hagejad määrust ei täitnud. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja pöördunud 16.03.2017 täitmisavaldusega täituri poole. Täitmisteatest ja kohtutäituri tasu otsusest selgub, et lisaks võlgnetavale põhivõlgnevusele nõuab täitur hagejatelt kohtutäituri tasu tasumist (t I kd lk 14-15). Et kostja oleks nõudnud hagejatelt sel hetkel sundtäidetavatelt menetluskuludelt viivist, asja materjalidest ei nähtu. Täitekulude täitmisel on sissenõudjaks kohtutäitur. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 30 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt tasub täitemenetluses üldjuhul nii menetluse alustamise tasu kui menetluse põhitasu võlgnik. Etteheited tasu suuruse osas tuleb vaidlustada kaebusega kohtutäituri otsuse peale. Seega ei näinud kohus alust selles osas sundtäitmist lubamatuks tunnistada.
18.Kohus viitas VÕS § 197 lõigetele 1 ja 2, perekonnaseaduse (PKS) §-le 96 ja § 97 punktile 1, VÕS § 78 lõike 1 esimesele lausele ja lõikele 4, PKS § 106 lõikele 2. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-67-15 selgitanud, et kui seaduse järgi ülalpidamist andma kohustatud isiku eest täidab ülalpidamiskohustust asenduskohustuse raames
ülalpidamist järgmisena andma kohustatud perekonnaliige, läheb talle üle seaduse alusel ülalpidamist saama õigustatud isiku nõue. Kui ülalpidamiskohustust täidab muu isik, võib ta nõuda tehtud kulutuste hüvitamist alusetu rikastumise või käsundita asjaajamise sätete alusel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-75-11 märkinud, et vanavanemal, kes täidab vanema asemel PKS § 106 lõike 2 alusel lapselapse ülalpidamise kohustust, on õigus nõuda lapse vanemalt, kelle asemel vanavanem ülalpidamise kohustust täitis, lapse ülalpidamiskohustuse täitmist endale. Lahendis nr 3-2-1-75-11 selgitas Riigikohus, et hoolimata PKS § 106 lõike 2 esimese lause mõnevõrra eksitavast sõnastusest on selle sätte mõtteks tagada ülalpidamist saama õigustatud isiku (lapse) ülalpidamine ka juhul, kui ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isik (vanem) ei ole ülalpidamiskohustusest oma varalise seisundi tõttu vabanenud, kuid temalt ei ole võimalik seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades ülalpidamist saada või on ülemäära keeruline temalt sel viisil ülalpidamist saada. Eelkõige tekib vanavanemal selle sätte alusel asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita.
19.Kuivõrd vaidlust ei ole, et kostja alaealine laps viibis ajavahemikul jaanuar 2013 kuni august 2015 hagejate, s.o vanavanemate, juures ja oli nende ülalpidamisel, tuleb kontrollida, kas vanavanemad on täitnud asenduskohustust ja kas neile on alaealise lapse nõue ema vastu ülalpidamise saamiseks üle läinud.
20.Kohtute menetluses oli tsiviilasi nr 2-13-39654 - hagejate avaldus kostja hooldusõiguse peatamiseks lapse WW suhtes ja lapsele eestkostja määramiseks ning kostja taotlus lapse tagastamiseks Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni alusel (t I kd lk 45-53). Nii tsiviilasjas nr 2-13-39654 kui käesolevas vaidluses on pooled esile toonud, et kostja jättis vastastikusel kokkuleppel paariks kuuks oma lapse hagejate hoole alla. Hagejad esitasid 28.03.2013 kohtule avalduse kostja hooldusõiguse peatamiseks ja lapsele eestkostja määramiseks, kostja esitas avalduse lapse tagastamiseks Haagi konventsiooni alusel 03.10.2013. Jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 01.04.2015 määrusega on tuvastatud, et hagejad pidasid kostja last õigusvastaselt kinni. Määruse punktis 46 on ringkonnakohus tuvastanud, et tegemist oli lapse õigusvastase kinnipidamisega Haagi lapseröövi konventsiooni artikli 3 mõttes (t I kd lk 50, pöördel). Viidatud määruse punktis 43 asus ringkonnakohus seisukohale, et tagastamisavalduse lahendamisel ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, et vanavanemad olid Eesti kohtulahendi alusel määratud lapse ajutisteks eestkostjateks ajavahemikul 03.09.2013–03.03.2014 ning leidis, et väär on maakohtu seisukoht, et eelnimetatud ajavahemikul ei olnud lapse kinnihoidmine õigusvastane (t I kd lk 50).
21.Seega leidis kohus, et nii käesolevas asjas kui tsiviilasjas nr 2-13-39654 tuvastatud asjaolude pinnalt ei saa asuda seisukohale, et hagejad täitsid kostja last ülal pidades asenduskohustust. Alaealine laps jäi esialgselt oma vanavanemate juurde ema ja vanavanemate kokkuleppel. Seega ei jätnud kostja last vanemliku hooleta ning täitis sel ajal sellisel viisil oma hooldusõigust. Kohtul ei olnud kahtlust, et hagejad ja kostja leppisid tegelikkuses omavahel kokku selles, kes tasub lapse ülalpidamiskulud ajal, kui laps viibib vanavanemate hoole all. Mingil põhjusel muutus hagejate ja kostja omavaheline suhe kevadel 2013 halvaks ja vanavanemad asusid lapse emale hooldusõiguse teostamisel takistusi tegema. Tallinna Ringkonnakohus asus 01.04.2015 määruse punktis 45 seisukohale, et esitatud ja kogutud tõendid kogumis ei anna alust
arvata, et lapse ema ei oleks hooldusõigust teostanud, kui last ei oleks kinni hoitud./.../ Lapse sünnist kuni vanavanemate juurde jätmiseni hoolitses lapse eest tema ema (t I kd lk 50 pöördel). Kohtul puudub alus eeldada, et lapse ema ei oleks last ülal pidanud, kui vanavanemad ei oleks last kinni hoidnud. Seega ei ole antud juhul tegemist vanavanemate poolt asenduskohustuse täitmisega, kuna tegemist ei ole PKS § 106 lõikes 2 toodud olukorraga. Lapse ema asukoht oli teada ning see, et tema elukoht on Mehhikos, ei anna alust asuda seisukohale, et temalt elatise saamine oleks olnud raskendatud. Lapse ema ei hoidnud iseenesest lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest kõrvale, vaid tema vanemad hoidsid last õigusvastaselt kinni ja takistasid emal nii oma kohustusi täitmast. Kuigi ajal, mil laps viibis vanavanematega, oli lapse ema materiaalne toetus lapsele vähene, ei nõudnud vanavanemad emalt lapse nende juures viibimise ajal lapse ülalpidamiskulude kandmist. Ringkonnakohus on 01.04.2015 lahendi punktis 49 asunud seisukohale, et vanavanemad ei ole ilmselt eeldanud emapoolset olulist materiaalset tuge lapse kasvatamisel (t I kd lk 51). Seega ei ole vanavanematel tekkinud kostja vastu tagasinõuet PKS § 106 lõike 2 alusel.
22.Isegi, kui asuda seisukohale, et hagejad täitsid asenduskohustust ja neil on tekkinud PKS § 106 lõike 2 alusel tagasinõue kostja vastu, oleks selle tagasinõude teostamine vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus viitas VÕS §-le 6. Ringkonnakohtu 01.04.2015 määrusest selgub üheselt, et hagejad pidasid kostja last ebaseaduslikult ja kostja tahte vastaselt Eestis kinni ning keeldusid korduvatest nõudmistest hoolimata last kostjale tagastamast. Seega tekkisid hagejatel kostja lapse ülalpidamise kulud üksnes nende endi õigusvastase tegevuse tõttu. Kohus nõustus täielikult kostjaga selles, et sellises olukorras oleks ülalpidamiskulude väljamõistmine kostjalt või nende kostjal hagejate vastu oleva nõudega tasaarvestamine hea usu põhimõtet arvestades täiesti vastuvõetamatu.
23.Järgmiseks kontrollis kohus, kas tegemist võib olla käsundita asjaajamisest tuleneva nõudega. Kohus viitas VÕS § 1018 lõigetele 1 ja 2. Õigustatud käsundita asjaajamise korral tuleb VÕS § 1023 lõike 1 alusel hüvitada asjaajamisel tehtud kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-08, punkt 15). VÕS § 1018 lõike 1 kohaselt eeldab käsundita asjaajamise sätete kohaldamine, et üks isik teeb midagi teise isiku kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, ning (1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; (2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; või (3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Kostja on esile toonud, et ta ei ole hagejate tegevust (lapse Eestis kinnipidamist ja kasvatamist) soovinud ega seda heaks kiitnud. Hagejad täitsid küll väidetavalt oma tegevusega kostja ülalpidamiskohustust tema lapse vastu, kuid puudub alus arvata, et ülalpidamiskohustus oleks jäänud täitmata, kui hagejad ei oleks kostja lapse kasvatamist tema tahte vastaselt enda peale võtnud. Kohus nõustus kostjaga. Iseenesest on õige hagejate seisukoht, et oli kostja huvides, et hagejad pidasid antud olukorras last ülal, kuna alaealine laps oleks jäänud muidu ülalpidamiseta, kuid hagejad on jätnud tähelepanuta, et sellesse olukorda sattusid laps ja kostja hagejate endi tegevuse tõttu põhjusel, et hagejad hoidsid last õigusvastaselt kinni. Seega ei nõustunud kohus hagejatega, et neil on käsundita asjaajamisest tekkinud nõue kostja vastu. Isegi, kui hagejatel selline nõue oleks, siis sellises olukorras oleks ülalpidamiskulude väljamõistmine kostjalt või nende kostjal hagejate vastu oleva nõudega tasaarvestamine hea usu põhimõtet arvestades vastuvõetamatu.
24.Kohus leidis ka, et kostja ei ole hagejate arvel alusetult rikastunud. Kohus viitas VÕS §le 1041. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-158-13 selgitanud, et kui teise isiku kohustuse lepinguväliselt täitnud isikul ei ole VÕS §-dest 1018 ja 1023 tulenevat hüvitisnõuet, saab tal olla teise isiku vastu hüvitisnõue VÕS § 1041 alusel vaid juhul, kui ta oli teise isiku kohustust täites (kulutusi tehes) heauskne VÕS § 1024 lõike 4 mõttes. Antud juhul on jõustunud ringkonnakohtu määrusega tuvastatud, et hagejad hoidsid kostja last Eestis kinni õigusvastaselt ning kogu selle aja jooksul nõudis kostja hagejatelt lapse tagastamist. Kohus nõustus kostjaga, et seega ei saanud hagejatel olla mingit kahtlust selles, et kostja ei kiida lapse Eestis kinnipidamist ja kasvatamist heaks ning see ei vasta tema huvile ja tahtele. Samuti puudus hagejatel igasugune alus arvata, et kui laps kostjale tagastatakse, jätab kostja täitmata oma ülalpidamiskohustuse lapse vastu. Ainuüksi see, et poolte omavahelised suhted olid halvad, ei saanud tekitada hagejates heauskset arvamust, et kostja jätaks lapse hooleta. Järelikult ei olnud hagejad lapse ülalpidamisele kulutusi tehes VÕS § 1024 lõike 4 mõttes heausksed ning hagejatel puudub õigus nõuda VÕS § 1041 alusel kostjalt kulutuste hüvitamist.
25.Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et sundtäitmine täiteasjades nr 027/2017/552 ja 027/2017/553 ei ole lubamatu põhjendusel, et kostja nõue hagejate vastu on tasaarvestatud hagejate nõudega kostja vastu. Hagejatel puudus kostja vastu nõue, mida tasaarvestada. Seega ei ole 06.12.2016 määrusega kostja kasuks väljamõistetud menetluskulude tasumise kohustus lõppenud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
26.Kõik otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagi läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
27.Menetluskulud jäid TsMS § 162 lõike 1 ja § 165 lõike 1 alusel võrdselt hagejate kanda.
28.Kostja palus hagejatelt välja mõista menetluskulud kogusummas 2672 eurot, mis ei sisalda käibemaksu. Kostjale on õigusabi osutatud 16,7h ulatuses tunnihinnaga 160 eurot. Kostja palus märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja palus määrata, et hagejatelt kostja kasuks väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda Advokaadibüroo TGS Baltic AS kontole.
29.Hagejad palusid kontrollida kostja menetluskulude põhjendatust lepingulise esindaja töömahu osas; vähendada väljamõistetavat lepingulise esindaja tasu vähemalt 8h võrra.
30.Kokku luges kohus kostja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 14,6h (16,7h–2,1h), mis kostja esindaja kohtu poolt mõistlikus peetud tunnitasu (130 eurot käibemaksuta) arvestades vastab 1898 eurole. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb hagejalt I kostjale välja mõista menetluskulu 949 eurot (1898/2) ning hagejalt II samuti 949 eurot. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jäi rahuldamata 774 euro ulatuses.
31.Kostja on esitanud TsMS § 177 lõikele 4 vastava taotluse.
Täiendav otsus
32.30.05.2018 tegi maakohus TsMS § 448 lõike 1 punkti 1 alusel täiendava otsuse, millega täiendas otsuse resolutsiooni kohustades hagejaid tasuma kostjale väljamõistetavad menetluskulud advokaadibüroo arvelduskontole. Apellatsioonkaebus
33.18.06.2018 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad hagejad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus on jätnud välja selgitamata asjas tähtsust omavad asjaolud ning on vääralt kohaldanud PKS § 106 lõiget 2 ning VÕS § 1018 lõiget 1, § 1041 ja § 1024 lõiget 4.
34.Kostja ei ole esitanud käesolevas menetluses ega tsiviilasjas nr 2-13-39654 ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et ta soovis last endaga Mehhikosse viia varem kui augustis. 01.04.2015 määruse punktis 45 tuvastas kohus, et kostja jättis lapse hagejate juurde, ja punktis 47, et kostja ei ole pärast Mehhikosse naasmist kordagi lapse käekäigu vastu huvi tundnud ega hagejatega kontakteerunud, et suhelda lapsega kasvõi interneti või telefoni teel. Määruse punktis 57 tuvastati, et hagejad ei pidanud last Mehhikosse viima ning kostja ei tulnud ka ise lapsele järele ega korraldanud muud viisi lapse Mehhikosse viimist. Riigikohus on asunud seisukohale, et lapse õigusvastase kinnihoidmisega saab Haagi konventsiooni mõttes olla tegu üksnes siis, kui lapsel ei võimaldata naasta oma hariliku viibimiskoha riiki. Kuna hagejad ei hoidnud kostja last õigusvastaselt Eestis kinni, vaid kostja ise ei tulnud oma lapsele järgi, ei ole hagejad käitunud õigusvastaselt. Seega ei ole hagejad ka takistanud kostjal oma vanemlike kohustuste täitmist ning nad täitsid asenduskohustust vastavalt seadusele. Mõiste „õigusvastane kinnihoidmine“ on üksnes õigusalane termin. Tsiviilasja nr 2-13-39654 peamiseks küsimuseks oli, kas laps peaks jääma hagejate juurde elama või minema kostja juurde. Viidatud asjas kasutati mõistet „õigusvastaselt kinnihoidmist“ õigusalase termina, mitte seetõttu, et hagejad oleksid kostja lapse röövinud või teinud mistahes muid takistusi kostjale. Seevastu on hagejad tõendanud, et jaanuarist 2013 kuni augustini 2015 viibis kostja alaealine laps hagejate juures ning et nimetatud perioodil ei täitnud kostja lapse ülalpidamiskohustust. Samuti on hagejad tõendanud, et nimetatud perioodil täitsid nad kostja ees ülalpidamiskohustusi, mis hõlmasid lapse vajalikke kulutusi eluasemele, toidule, transpordile, riietele ja jalanõudele, tervishoiule, sh hügieenitarvetele, ja muule lapse arenguks hädavajalikule. Kuivõrd tsiviilasjas nr 2-13-39654 tuvastati, et kostja ei tulnud ise oma lapsele järele, ei ole kostja ja tema laps sattunud hagejate tegevuse tõttu olukorda, kus kostja ei saanud lapse ees oma ülalpidamiskohustust täita. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et vanem vabaneb ülalpidamiskohustusest, kui tema last hoitakse õigusvastaselt kinni.
35.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-129-16 punktis 31 selgitanud, et käsundita asjaajamine ei ole välistatud, kui tehtud kulutused tulevad kasuks ka hagejale endale, st piisab, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt kostja huvisfääri. Hagejate tehtud kulutused kuuluvad kostja huvisfääri. Seega on hagejatel kostja vastu rahaline nõue, mida on võimalik rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel.
36.Hagejad on tõendatud, et täitsid kostja eest ülalpidamiskohustust vähemalt 6149.11 euro ulatuses. Kuivõrd kostja ise ei tulnud lapsele järele ning täitis 2,5a jooksul ülalpidamiskohustust üksnes 250 euro ulatuses, ei saa hagejate käitumist pahatahtlikuks pidada ning eeldada, et kostjal oli piisavalt võimalusi oma ülalpidamiskohustuse täitmiseks, kui laps oleks tema juures viibinud. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et ta oleks olnud võimeline jaanuarist 2013 kuni augustini 2015 ise ülalpidamiskohustust täitma. PKS § 103 lõike 1 punktid 1–3 sätestavad alused, mille
alusel võib kohus kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda. Tulenevalt õigusest ja kohtupraktikast, mis kehtivad praegusel ajal ning mis kehtisid perioodil, mil kostja laps viibis hagejatega, ei esinenud ühtegi alust, mis oleks kostja ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastanud. Samuti ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema kohustusest vabastamist.
37.Pooltel ei olnud ülalpidamiskulude osas kokkulepet, seda ei ole väitnud ka kostja. Kuivõrd maakohtu seisukoha osas ei ole tsiviilasja toimikus mitte ühtegi tõendit, on kohus asunud eelnimetatud seisukohale alusetult ning õigusvastaselt. Vastustaja seisukoht
38.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
39.Kolleegium, kuulanud pooled ära kohtuistungil ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkus seetõttu oluliselt menetlusõiguse norme, mis toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega rahuldab hagi ja jaotab uuesti menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
40.Esmalt nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega osas, milles kohus tuvastas võlgnike õiguse esitada TMS § 221 lõigete 1 ja 2 alusel kohtulahendist tuleneva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. TsMS § 654 lõike 6 alusel ei korda kolleegium maakohtu otsuse punktides 10 ja 11 sisalduvat põhjendust. Samuti nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega osas, milles kohus tuvastas, et põhjendatud ei ole võlgnike väited neilt täitemenetlustes suurema summa tasumise nõudmise kohta, kui selleks annab aluse jõustunud kohtulahend. Maakohus on otsuse punktis 12 kohtutäituri täitmisteate ja tasuotsuse alusel tuvastanud, et kummaltki võlgnikult nõutava täiendava 72 euro näol on tegemist kohtutäituri seaduse (KTS) kohase täitemenetluse alustamise tasuga. Seda seisukohta ei ole hagejad vaidlustanud. Seega on õige maakohtu seisukoht, et selle summa käsitlemine sissenõudja sundtäidetava nõudena on võlgnike poolt ekslik.
41.Küll aga ei nõustu kolleegium maakohtu järeldusega selle kohta, et võlgnikel ei ole sissenõudja vastu rahalist nõuet (kummalgi 2805 eurot), mida nad oleksid saanud 07.09.2016 (esitatud määruskaebuses tsiviilasjas 2-13-39654; t I kd lk 8 pöördel; sama ka 10.04.2017; t I kd lk 17) avaldusega tasaarvestada kohtumäärusega neilt sissenõudja kasuks tsiviilasjas nr 2-13-39654 väljanõutud menetluskulude hüvitisega (kummaltki 2241 eurot). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et lapse vanavanematena ei ole hagejatel lapse emalt alust nõuda perioodil jaanuarist 2013 kuni augustini 2015 lapse ülalpidamiseks tehtud kulutusi käsundita asjaajamise sätete alusel. Küll aga ei nõustu kolleegium, et vanavanematel ei oleks konkreetses elulises olukorras, milles ülalpidamist alaealisele lapselapsele anti, lapse ema vastu ülalpidamiskulude tagasinõudeõigust PKS § 106 lõike 2 teise lause alusel.
42.PKS § 106 kohaselt on tegemist asenduskohustuse täitmisega sugulaste poolt juhul, kui nad on seadusest tulenevalt kohustatud isikut ülal pidama järgmisena ülalpidamiseks kohustatud isikust. PKS § 96 ja § 97 punktist 1 tulenevalt on vanavanemad järgmisteks sugulasteks, kes on kohustatud alaealist last ülal pidama tema vanemate järel. Käesolevas asjas puudub sisuline vaidlus selle üle, et vanavanemad pidasid alaealist last ülal tema Eestis viibimise ajal perioodil jaanuarist 2013 kuni augustini 2015. Vanema
vastu ülalpidamiskulude tagasinõude tekkimiseks peab leidma lisaks tuvastamist, et vanem oli ise sel ajal PKS § 102 alusel ülalpidamise andmisest vabastatud (PKS § 106 lõige 1) või temalt ei olnud võimalik ülalpidamist saada või seda oli ülemäära raske saavutada (PKS § 106 lõike 2 esimene lause).
43.Kolleegium on seisukohal, et käesolevas asjas on tuvastatav, et lapse emalt oli ülalpidamise saavutamine ülemäära raske, mistõttu olid vanavanemad õigustatud last ülal pidama ning seda olenemata asjaolust, et lapse tagastamise vaidluses kvalifitseerus nende tegevus lapserööviks Haagi 25.10.1980 rahvusvahelise konventsiooni alusel. Tsiviilasjas nr 2-13-39654 tuvastas ringkonnakohus 01.04.2015 määruses mh, et alates suvest 2013 katkes lapse ema ja tema vanemate suhtlus ja et kohtuvaidluse ajal käis ema vaid ühel korral Eestis. Puudub vaidlus, et ema elab alaliselt Mehhikos. Selle riigiga puudub Eesti riigil mistahes välisleping, milline tagaks Eesti kohtulahendite tunnustamise ja sundtäitmise Mehhikos. Seega isegi kui vanavanemad oleksid saavutanud peale nende eestkostjateks määramist Eestis elatise väljamõistmise kohtulahendi, oleks selle alusel elatise reaalne saamine olnud äärmiselt problemaatiline, eriti arvestades olukorda, kus tekkinud oli vaidlus lapse tagastamise üle.
44.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ja kostja on pööranud asja lahendamisel ülemäärast tähelepanu lapse tagastamise vaidluse lahendamisel tuvastatud tagastamise õiguslikule kvalifikatsioonile. Kolleegium on seisukohal, et otsustamaks, kas vanavanematel on õigustus nõuda lapse emalt tagasi lapse ülalpidamiseks tehtud kulutusi, mida ema ise ei pidanud seetõttu tegema, tuleb analüüsida kulutuste tegemise aegset elulist olukorda kogumis. Käesolevas asjas ei olnud vanavanemate käitumine samastatav rööviga kriminaalõiguslikus mõttes. Tsiviilasjas nr 2-13-39654 tuvastas ringkonnakohus mh, et jaanuaris 2013 jäi laps vanavanemate juurde kokkuleppel emaga kaheks kuuks, kuid ema lapsele järgi ei tulnud. Samuti nähtub tsiviilasja materjalidest, et suhtlus ema ja vanavanemate vahel katkes suvel 2013, et 03.09.2013 määras maakohus vanavanemad lapse ajutisteks eestkostjateks kohtumenetluse ajaks, et vaidlus lapse tagastamise üle algas ema avalduse alusel oktoobris 2013, et vanavanemad ei olnud mingilgi ajal kohustatud ise last Mehhikosse ema juurde viima, et peale lapse Eestisse jätmist külastas ema teda ainult ühel korral ja toetas last materiaalselt kogu Eestis viibimise ajal ainult 250 euroga. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei olnud vanavanematele etteheiteid selle kohta, et laps oli Eestis viibimise ajal hästi hooldatud. Kolleegium on seisukohal, et kuigi need asjaolud ei olnud asjakohased keelduda lapse tagastamisest emale, tõendavad need kogumis, et vanavanemad täitsid sel perioodil ema eest lapse ülalpidamiskohustust ning nende nõudeõigus ei saa olla hea usu põhimõtte vastasuse tõttu välistatud (VÕS § 6).
45.Lisaks eelnevale on kolleegium seisukohal, et alates 03.09.2013, s.o alates ajutisteks eestkostjateks määramisest, tehtud kulutuste osas saab vanavanemate tagasinõudeõiguse aluseks olla ka PKS § 182 lõige 2, mille kohaselt kui eestkostja peab eestkostetavat ülal, olemata selleks kohustatud, lähevad eestkostjale tema antud ülalpidamise ulatuses üle nõuded eestkostetava ülalpidamiseks kohustatud isikute vastu. PKS ei näe ette tagasinõudele erisust olukorras, kus isikud on esialgse õiguskaitse korras määratud alaealise lapse ajutisteks eestkostjateks.
46.Vastunõude rahalist suurust on hagejad tõendanud pangakontode väljavõtetega (t I kd lk 68-98). Kulude koondist (samas lk 99) nähtub, et keskmiselt on tehtud kulutusi ühes kuus lapse toidule 139.77 eurot, riietele 35.64 eurot ja arstivisiitidele 16.75 eurot, seega keskmiseks kuluks lapsele kokku 192.16 eurot kuus. Arvestades, et aastatel 2013-2015
oli Eestis PKS § 101 alusel minimaalseks igakuiseks elatise suuruseks ühe lapse kohta vastavalt 160.00, 177.50 ja 195.00 eurot, on tegemist mõistlikus suuruses ülalpidamiskuludega. Kostja ei ole toonud esile, et lapse ülalpidamine oleks olnud mõistlikult võimalik ka oluliselt väiksemate kulutustega.
47.Kostja esitas maakohtus aegumise vastuväite, mille juurde jäi ka apellatsioonimenetluses. Kostja leiab, et kuna hagejad teostasid tasaarvestuse ja pöördusid kohtusse 10.04.2017, on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lõike 1 alusel aegunud nõue perioodi 01.01.2013 kuni 09.04.2014 eest. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Tsiviilasjas nr 2-13-39654 tehtud ringkonnakohtu 06.12.2016 määrusest (punktist 17; t I kd lk 6-12) nähtub, et hagejad esitasid tasaarvestusavalduse määruskaebuses 07.09.2016. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata nõude õiguslikust alusest, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega oleks hagejate nõue 2013. aastal kantud kulude osas aegunud 31.12.2016 kell 24.00. Asjaolu, et menetluslikult on võimalik tasaarvestuse põhjendatust kontrollida alles peale nõude osalist aegumist, tähendust ei oma.
48.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et sissenõudja sundtäidetav nõue on lõppenud võlgnikepoolse tasaarvestuse tulemusena ning lõppenud nõude sundtäitmiseks alustatud täitemenetlused tuleb tunnistada TMS § 221 lõike 1 alusel lubamatuteks.
49.Hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisel jäävad maa- ja apellatsioonimenetlusega seotud kulud TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja/vastustaja kanda. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hagejate/apellantide põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust, ei tee seda ka ringkonnakohus. TsMS § 174 lõike 4 ja § 177 lõike 2 alusel määrab hüvitamisele kuuluvad menetluskulud rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus.
Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.