OÜ Hingehoid hagi Osaühingu Vangent Assets vastu nõude tunnustamiseks OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 10. augusti 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu Vangent Assets apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): OÜ Hingehoid (registrikood 12295590), lepinguline esindaja vandeadvokaat KalleKaspar Sepper Kostja (apellant): Osaühing Vangent Assets (registrikood 12374438), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 10. augusti 2018 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda, maakohtu menetluskulud jätta 74% ulatuses hageja kanda ja 26% ulatuses kostja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud
taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.OÜ Hingehoid (hageja) esitas 17. novembril 2017 Harju maakohtule hagi Osaühingu Vangent Assets (kostja) vastu nõude tunnustamiseks OÜ Sillen Konsultatsioonid (pankrotis, edaspidi „võlgnik“) pankrotimenetluses. Hageja palus tunnustada nõuet summas 3 450 eurot. Hageja alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud: -
-
-
hageja sõlmis 3. mail 2017 Advokaadibüroo Sirel & Partnerid OÜga (edaspidi „advokaadibüroo“) nõude loovutamise lepingu, mille järgi loovutas advokaadibüroo hagejale nõude võlgniku vastu summas 3 450 eurot ja hageja kohustus tasuma selle eest sama summa; advokaadibüroo nõue tuleneb võlgnikuga sõlmitud kliendilepingu alusel osutatud õigusteenuste eest esitatud arvest nr 21704016 (edaspidi „arve“), millel märgitu kohaselt osutas advokaadibüroo võlgnikule õigusteenust 28,75 t ulatuses tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks; advokaadibüroo edastas arve võlgnikule 30. aprillil 2017 ja selle tasumise tähtpäev oli 10. mai 2017, aga võlgnik arvet ei tasunud; eeltoodu põhjal on hagejal võlgniku vastu nõue summas 3 450 eurot ja hageja palub kohtul nõuet tunnustada.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
võlgniku pankrot kuulutati välja 13. aprillil 2017, seega enne arve väljastamist. Kuna hageja nõue tekkis pärast pankroti väljakuulutamist, pole hageja võlgniku võlausaldaja pankrotiseaduse (PankrS) § 8 lg 3 mõttes ja hagi tuleb jätta rahuldamata; hageja nõuet ei saa kvalifitseerida ka massikohustuseks, kuna see ei oma ühtegi PankrS § 148 lg-s 1 või mujal samas seaduses sätestatud massikohustuse tunnust. Sel ei ole ka tähtsust, sest massikohustus ei kuulu kaitsmisele nõuete kaitsmise menetluses; hagi on tõendamata. Ainuüksi arve, millelt nähtub nimetus „õigusteenused vastavalt kokkuleppele“, ei võimalda seostada arvet võlgniku majandustegevusega.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas hagi 10. augusti 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt. Menetluskuludest jättis maakohus 74 % hageja ja 26 % kostja kanda ning otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.
3.1.Maakohus sedastas, et poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: -
-
13.aprillil 2017 on välja kuulutatud võlgniku pankrot ja määratud pankrotihaldur;
18.oktoobril 2017 esitas hageja võlausaldajana võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles palus tunnustada nõuet summas 3 450 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena;
18.oktoobril 2107 toimus nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja vaidles nõudele vastu;
3.mail 2017 sõlmis hageja advokaadibürooga nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt advokaadibüroo loovutas hagejale nõude võlgniku vastu summas 3 450 eurot; 2 (5)
-
advokaadibüroo nõue tuleneb võlgnikuga sõlmitud kliendilepingu alusel osutatud õigusteenuste eest esitatud arvest.
3.2.Enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, st ajaperioodil 3.–13. aprill 2017 osutas advokaadibüroo võlgnikule õigusteenust kokku 7,5 t ulatuses. Arvestades, et teenuseid on osutatud tunnihinnaga 100 eurot (lisandub käibemaks 20%), on nende maksumus 900 eurot. Selles osas loetakse advokaadibüroo nõude täitmise tähtpäev PankrS § 42 alusel saabunuks. Õigusteenuse eest tasumise nõue ei teki arve väljastamisel või arvel märgitud maksetähtpäeval, vaid see tekib teenuse osutamisel. Seega nimetatud nõude osas arve esitamine ja arvel märgitud tähtpäev ei oma PankrS § 93 lg 1 kohaselt tähtsust. Arve spetsifikatsioonist nähtuvalt on teenuse sisu seisukoha täiendamine, Riigikohtu määrusega ja prokuratuuri seisukohaga tutvumine. Need on võlgniku jaoks vajalikud ja põhjendatud teenused, sest isikul, kelle suhtes on esitatud pankrotiavaldus, peab olema võimalik kasutada õigusteenust pankrotiavalduse osas seisukoha kujundamiseks.
3.3.Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet võlgniku panrotimenetluses summas 900 eurot teise järgu nõudena.
3.4.Kuna massikohustus ei kuulu kaitsmisele nõuete kaitsmise menetluses, siis ei oma tähtsust, kas pärast 13. aprilli 2017 võlgnikule osutatud õigusteenus on massikohustus.
4.Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna maakohus rahuldas hageja nõude umbes 26% ulatuses, siis pidas maakohus põhjendatuks jätta menetluskuludest 74% hageja kanda ja 26% kostja kanda.
POOLTE SEISUKOHAD
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas tühistada ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Esiteks on arusaamatu maakohtu järeldus, et hageja nõue summas 900 eurot tekkis enne võlgniku pankroti väljakuulutamist. Puudub alus väita, et õigusteenuse eest tasumise kohustus tekkis võlgnikul pärast iga üksiku toimingu tegemist. Arvel on kajastatud 1.–30. aprilli 2017 töötundide koondarv, tunnitasu suurus ja teenuse kogumaksumus. Seega tuleb arve põhjal järeldada, et advokaadibüroo ja võlgniku vahelise kokkuleppe kohaselt tekkis võlgnikul õigusteenuse eest tasumise kohustus pärast arvestusperioodi lõppemist 30. aprillil 2017.
5.2.Teiseks on õigusteenuse osutamiseks sõlmitud kliendileping sisuliselt käsundusleping ja vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 628 lgle 1 tuleb käsundisaajale tasu maksta ajaperioodi lõppedes, kui maksmisele kuuluv tasu on määratud ajaperioodide järgi. Käesolevas vaidluses on ajaperioodiks kalendrikuu. Seega tekkis võlgnikul kohustus tasuda õigusteenuste eest arvestusliku ajaperioodi ehk aprillikuu lõppedes.
5.3.Nii esimese kui ka teise väite järgi on hagejale loovutatud nõue võlgniku vastu tekkinud
30.aprillil 2017, st pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Seega hageja ei ole võlgniku võlausaldaja PankrS § 8 lg 3 mõttes ja hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata.
5.4.Kolmandaks ei ole hageja tõendanud, millised 13. aprilli 2017 toimingud tehti enne kella 15, st enne võlgniku pankroti väljakuulutamist. Seega saaks maakohtu argumentatsiooni aktsepteerimisel lugeda õigusteenuse mahuks maksimaalselt 6 t, mis 100eurose tunnitasu (lisandub käibemaks) korral annaks nõudeks kokku 720 eurot.
6.Hageja vaidleb kaebusele vastu. 3 (5)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
8.Maakohtu otsuse vaidlustas ainult kostja osas, milles maakohus hagi rahuldas (nõude tunnustamine 900 euro ulatuses). Hageja kaebust ei esitanud, st maakohtu otsus on hagi rahuldamata jätmise osas TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud. Juhindudes TsMS § 651 lgst 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
9.TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas õigesti võlgniku pankroti väljakuulutamise ning hagejale nõude loovutamise ja võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse esitamise asjaolud, nende üle ei ole pooltel ka vaidlust. Nii selles kui ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Kaebuse esimest ja teist väidet on põhjendatud käsitleda koos.
10.1.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et advokaadibüroo ja võlgniku vahel sõlmitud leping tuleb õiguslikult kvalifitseerida käsunduslepinguks (VÕS § 619). Advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg 3 näeb ette, et advokaadibüroo pidaja ja kliendi vahelisele lepingule kohaldatakse käsundit reguleerivaid sätteid, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus kostja arusaamaga, et sellise lepingu täitmisel tekib käsundiandjal (võlgnikul) talle osutatud teenuse eest tasumise kohustus alles arve väljastamise või arvestusperioodi möödumisega. Sellist käsitlust ei toeta VÕS ega AdvS vastavad sätted.
10.2.VÕS § 628 lg 1 esimene lause käsitleb eelkõige olukordi, kui teenuseid osutatakse perioodipõhiselt ja ka tasumine toimub vastava perioodi alusel, samas teine lause reguleerib tasu maksmist käsundi puhul, mille ese on tehingu tegemine. Tervikuna ei ole VÕS § 628 lg 1 eesmärk näha ette kõigi käsunduslepingute puhul tasu maksmise reeglistik. Kui käsundi olemuse järgi ei ole see perioodilise teenuse osutamine ega ka tehingu tegemine, siis saab käsundiandja rahalise kohustuse tekkimise aja määrata VÕS § 82 alusel.
10.3.VÕS § 82 lg 5 esimene lause sätestab, et lepingupooled peavad oma vastastikused lepingulised kohustused täitma üheaegselt, kui üheaegne täitmine on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Sama lõike teine lause näeb ette, et kui ühe lepingupoole kohustus on teha teatud ajavahemiku jooksul teatavaid tegusid ja teine lepingupool võib kohustuse täita ühekorraga, peab teine lepingupool täitma kohustuse pärast seda, kui esimene pool on oma kohustuse täitnud, kui lepingust ei tulene teisiti. Mõlema normi järgi tekib kliendil advokaadi osutatud õigusteenuse eest tasumise kohustus vahetult pärast seda, kui õigusteenus on osutatud. Seda ei muuda AdvS § 60 lgs 4 sätestatu, et klient tasub advokaadibüroo pidajale kokkulepitud viisil ja ajal arve alusel. Nii kliendilepingus kui ka advokaadibüroo pidaja väljastatud arves märgitakse arveldamise kord ja tasu sissenõutavaks muutumise tingimused, aga see ei mõjuta tasumise kohustuse tekkimist.
10.4.Eelnevast tuleneb, et maakohus tuvastas õigesti võlgniku kohustuse tasuda advokaadibüroole enne pankroti väljakuulutamist osutatud õigusteenuse eest. Selle kohustuse täitmist saanuks advokaadibüroo nõuda, aga saab ka loovutamise teel nõude omandanud hageja nõuda võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajana sõltumata sellest, et arve väljastati alles sama kuu lõpus ja sellele märgiti hilisem maksetähtpäev. 4 (5)
11.Kaebuse kolmas väide ei ole lubatav, sest kostja ei esitanud seda maakohtu menetluses ja puudub alus lubada selle esitamist alles apellatsioonkaebuses.
11.1.Hageja esitas vaidlusaluse nõude aluseks olevaid toiminguid kajastava spetsifikatsiooni maakohtu menetluses 21. juunil 2018. Kostjal oli võimalik esitada vastuväiteid kuni
29.juunini 2018 ja lõplikke seisukohti kuni 20. juulini 2018, aga kumbagi võimalust ta ei kasutanud. Kostja esitas 19. juulil 2018 menetluskulude nimekirja, aga ei avaldanud ka selles, et tal oleks vastuväiteid hageja esitatud spetsifikatsiooni osas. Järelikult oli kostjal maakohtu menetluses teada, milliste toimingute tegemisele 13. aprillil 2017 tugineb hageja, aga kostja ei vaielnud sellele mingis osas vastu. Seetõttu ei pidanud hageja tõendama ega maakohus ka tuvastama, millised selle kuupäeva toimingutest tehti enne pankroti väljakuulutamist kell 15.
11.2.Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid TsMS § 652 lgtes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel. Neist sätetest tuleneb, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu
11.veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt nt Riigikohtu 23. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27; kokkuvõtvalt ka 28. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 24). Kumbki tingimus ei ole kostja kolmanda väite osas täidetud.
11.3.Järelikult ei saa kostja alles praegusel menetlusetapil tugineda väitele, et osa
13.aprilli 2017 toiminguid ei olnud tehtud enne pankroti väljakuulutamist. Neil kaalutlustel ei ole vaja kaebuse kolmandat väidet sisuliselt käsitleda.
12.Kuna kaebuse ükski väide ei ole edukas, siis jääb vaidlustatud otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.
13.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Maakohus ei määranud kindlaks kulusid rahaliselt, mistõttu ei tee seda TsMS § 174 lg 4 kohaselt ka ringkonnakohus. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.