AS-i E hagi XX vastu leppetrahvi ja viivise saamiseks XX vastuhagi AS-i E vastu hüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.06.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i E apellatsioonkaebus XX vastuapellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
AS-i E apellatsioonkaebuse hind on 43 720,16 eurot XX vastuapellatsioonkaebuse hind on 18 021,30 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS E (registrikood XXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Tarmo Friedenthal ja Mari Männiko Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Paul Keres ja advokaat Artur Sanglepp
Kohtuistungi toimumise aeg
12.11.2018
Istungil osalenud isikud
Hageja lepingulised esindajad vandeadvokaat Tarmo Friedenthal ja Mari Männiko Kostja lepingulised esindajad vandeadvokaat Paul Keres ja advokaat Artur Sanglepp
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 29.06.2018 otsus tühistada osaliselt osas, milles maakohus jättis hageja hagi kostja vastu 32 206,44 euro ulatuses rahuldamata. Määrata uuesti menetluskulude jaotus.
Teha uus otsus, millega rahuldada AS E hagi XX vastu osaliselt leppetrahvi 32 206,44 euro ja viivise 4331,91 euro ning edasiulatuva viivise seaduses sätestatud määras osas.
4.1.Rahuldada osaliselt AS E hagi XX vastu ja mõista välja XX-lt leppetrahv konkurentsipiirangu rikkumise eest 32 206,44 eurot AS E kasuks. Mõista välja XX-lt AS E kasuks viivis leppetrahvilt (32 206,44 eurot) kohtuotsuse tegemise aja seisuga 4331,91 eurot ja edasiulatuvalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni leppetrahvi maksmise kohustuse täitmiseni.
4.2.Jätta rahuldamata AS E nõue XX vastu leppetrahvi 8121,36 euro nõudes, sellelt arvestatava viivise ja edasiulatuva viivise väljamõistmiseks.
4.3.Jätta rahuldamata XX vastuhagi AS E vastu hüvitise 16 289,70 euro ja viivise väljamõistmiseks.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
7.Poolte menetluskulud maakohtus ja apellatsiooniastmes jätta 90% ulatuses XX ja 10% ulatuses AS E kanda.
8.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS E (hageja) esitas 22.12.2016 Harju Maakohtule hagi XX (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista leppetrahvi 40 416 eurot ja viivise protsendina põhinõudest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 14.12.2016 kuni põhinõude täitmiseni. Hagi esitamise seisuga oli viivis 70,88 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagi kohaselt on hageja põhitegevusalad uudisteportaali Delfi haldamine ja ajalehtede Eesti Ekspressi, Maalehe ja Eesti Päevalehe väljaandmine. Kostja nimetati 01.07.2015 hageja juhatuse liikmeks ja temaga sõlmiti juhatuse liikme ja ühingu vaheliste suhete reguleerimiseks ametileping (edaspidi teenistusleping, leping). Kostja ametinimetus oli müügidirektor ja ta puutus kokku konfidentsiaalse infoga. Lepingu p 6.9 järgi kehtib konkurentsikeeld ka pärast töölepingu lõppemist või lõpetamist tingimusel, et hageja maksab kostjale pärast ametikohalt tagasikutsumist ja lepingu lõppemist tasu konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest. Juhul kui lepingu lõpetab juhatuse liige või see lõpetatakse tema rikkumise tõttu, on tasuks 50%, muudel juhtudel on tasu 100% lepingu p-s 3.1 nimetatud tasust. Tasu maksmine võib toimuda kuni 6 kalendrikuu jooksul juhatuse liikme ametikohalt tagasikutsumisest. Konkurentsipiirang oli kehtiv 6 kuud pärast juhatuse liikme tagasikutsumist. 14.11.2015 esitas kostja avalduse, milles palus ennast juhatuse liikme kohalt tagasi kutsuda vastavalt lepingule alates 13.12.2016. Pooled leppisid kokku, et kostja kutsutakse juhatusest tagasi viivitamatult ja leping lõpetatakse ühekuulise etteteatamisega ehk 13.12.2016. 15.11.2016 edastas kostja kolleegidele e-kirja, milles kinnitas, et 15.11.2016 lõpetab kostja oma
2(23)
tegevuse hageja juures. 15.11.2016 edastas hageja nõukogu kostjale teate konkurentsikeelu rakendamise kohta. Hageja sai teate samal päeval kätte. 13.12.2016 maksis hageja kostjale lõpparve. 08.12.2016 esitas kostja hagejale nõude lepingujärgse kompensatsiooni maksmiseks. Kostja nõudekirja metaandmetelt nähtub, et kiri on koostatud arvutist, mille domeen kuulub AS-ile E, kes on hageja konkurent. Kirjas kinnitas kostja, et kavatseb hakata tööle oma firmas, ilmselt OÜ-s P või mõnes muus (sh uues asutatavas) äriühingus. 13.12.2016 vastuses selgitas hageja kostjale, et kostjapoolse ülesütlemise ja tagasiastumise puhul ei näe leping hüvitist ette, meenutas konkurentsipiirangut ja lepingulisi kohustusi. 15.12.2016 sai hagejale teatavaks, et kostja on asunud tegutsema AS-i E müügidirektorina. Lepingu p-s 6.2 leppisid pooled kokku, et hagejaga konkureerivaks tegevuseks lepingu tähenduses on ajakirjanduse väljaandmisega, interneti sisuteenuse osutamisega (interneti portaalid, ajakirjandusväljaannete interneti üksused) tegelevas organisatsioonis töötamine, nende nõustamine, nende tegevuse juhtimine või nende juhtimisorganitesse kuulumine. AS-i E tegevus hõlmab trüki- ja internetimeedia teenuseid ning televisiooni-, raadio- ja trükiteenuseid. Kostja poolt konkurendi heaks tegutsemist ja konkurentsikeelu rikkumist piirangu kehtivuse ajal kinnitab asjaolu, et kostjale oli avatud e-posti aadress XXX. Vaatamata korduvatele nõuetele jätkab kostja konkurentsipiirangu rikkumist. Lepingu p 9.1 kohaselt, kui juhatuse liige ei täida lepingu ptk-st 6 tulenevaid kohustusi ja/või rikub neid, on hagejal õigus nõuda leppetrahvi tasumist 6 keskmise kuutasu suuruses summas, sõltumata kahju hüvitamise kohustusest. Õigus on nõuda leppetrahvi iga rikkumise eest kuni selle lõpetamiseni. Kostja 6 kuu tasu oli 40 416 eurot (6 x 6736). Hageja nõudis kostjalt leppetrahvi 40 416 eurot konkurentsipiirangu rikkumise eest. Leppetrahvi suurus ei ole ebamõistlik, arvestades selle eesmärki – motiveerida kostjat hoiduma konkurentsipiirangu rikkumisest. Hageja hinnangul peab leppetrahvi suurus olema selline, mis ka tegelikult paneks kostjat kaalutlema, kas piirangu rikkumisest saadav kasu kaalub üles rikkumise negatiivsed tagajärjed tema jaoks. Leppetrahvi rakendumine ise sõltub aga sellest, kas kostja täidab konkurentsipiirangut või mitte. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 14.12.2016, mil hageja sai konkurentsipiirangu rikkumisest teada. Kostja vastuväited ja vastuhagi
2.Kostja ei tunnistanud hagi, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. AS E ei ole hageja konkurent lepingu p 6.2 tähenduses. Konkurent peab täitma samaaegselt kaks tingimust: tegelema ajakirjanduse väljaandmisega ja interneti sisuteenuste osutamisega. AS E ei vasta kummalegi tingimusele, kuna ei anna välja ühtegi ajalehte ega halda ühtegi ajakirjandusväljaande interneti üksust või internetiportaali. AS-i E tegevusalaks on valdusfirmade tegevus. AS-i E konkurendiks on hageja emaettevõtja AS Q. Kuna kostja ei ole konkurentsikeeldu rikkunud, on leppetrahvi nõue alusetu. Väär on seisukoht, et leping lõppes kostjapoolse ülesütlemisega või poolte kokkuleppel 13.12.2016 seisuga. Kostja soovis, et ametileping ja juhatuse liikme volitused kestaksid juhatusest tagasikutsumisest veel kuu aega. Hageja kutsus kostja juhatusest viivitamatult tagasi ja lõpetas ametilepingu avalduse esitamisele järgneval päeval 15.11.2016, millele kostja nõusolekut ei olnud andnud. 15.11.2016 suleti kostja ligipääs arvutisüsteemile ja e-kirjadele, mistõttu oli tegemist viimase tööpäevaga. Kostja oli nõus, et lõpetamine toimub kokkuleppel enne lepingu p-i 8.6 järgse etteteatamistähtaja möödumist eeldusel, et hageja täidab oma kohustused seoses lepingu kokkuleppelise lõpetamisega. 18.11.2016 tagastas kostja ettevõtte vara, st alternatiivselt tuleb leping lugeda lõppenuks poolte kokkuleppel hiljemalt 18.11.2016.
3(23)
Alates 15.11.2016 hakkas kulgema konkurentsipiirang. Konkurentsipiirangu järgimise tasu oleks pidanud laekuma kostjale hiljemalt järgmisel palgapäeval 06.12.2016. Hageja tegi esimese makse 952 eurot 05.01.2017 ega tasunud isegi 50% p-s 3.1 sätestatud summast. Piirang kaotas seetõttu kehtivuse hageja rikkumise tõttu alates lepingu lõppemisest 15.11.2016. Kostja sõlmis töölepingu AS-iga E 15.12.2016 pärast konkurentsipiirangu kehtivuse kaotamist. Isegi kui hageja ja AS E oleks konkurendid, siis ei ole kostja konkurentsipiirangut rikkunud. Konkurentsipiirang on tühine vastuolu tõttu töölepingu seaduse (TLS) § 23 lg-ga 3 ja § 24 lg 1 p-ga 3 ja lg-ga 3. Kostja lepingul on müügidirektori ülesannete täitmist puudutavas osas töölepingu tunnused. Müügidirektori ülesanneteks olid mh reklaamiosakonna juhtimine, reklaamimüügiplaanide väljatöötamine ja igapäevane müügijuhtimine. Samas ulatuses on konkurentsipiirangud töölepingulised konkurentsipiirangud koos õiguslike tagajärgedega. Lepingu p-des 6.1, 6.2 ja 6.3 sätestatud konkurentsipiirang ei ole ruumiliselt ja esemeliselt mõistlikult piiritletud, piirates täielikult mistahes töökohal töötamise ajakirjanduse väljaandmisega ja interneti sisuteenuse osutamisega tegelevas organisatsioonis. Juhul, kui leping kvalifitseerida üksnes juhatuse liikme lepinguna, on tegemist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 mõttes heade kommete vastase ja seega tühise kokkuleppega. Pooled ei ole konkurentsipiirangu tüüptingimusi leppetrahvi ja konkurentsipiirangu sisu osas eraldi läbi rääkinud. Need valmistati ette hageja poolt ühetaoliseks kasutamiseks juhatuse liikmete ja töötajatega sõlmitud lepingutes. Lepingu p-d 6.1, 6.2, 6.9 ja 9.1 on konkurentsipiirangu rikkumise korral leppetrahvi nõudmise õiguse osas kostjat ebamõistlikult kahjustavad ja tühised. Leppetrahv on ebamõistlikult suur. Leppetrahviarvestus on arusaamatu ja ebaõige ega saa olla aluseks hagi rahuldamisele isegi, kui eeldada, et muud eeldused leppetrahvi nõudmiseks on täidetud.
3.15.03.2017 esitas kostja vastuhagi hageja vastu, milles palus hagejalt kostja kasuks välja mõista hüvitise 16 289,70 eurot, vastuhagi esitamisega sissenõutavaks muutunud viivise 428,40 eurot ja viivise protsendina põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 16.03.2017 kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Vastuhagi kohaselt soovis kostja öelda pooltevahelise lepingu üles korraliselt ennetähtaegselt, järgides lepingust tulenevat etteteatamiskohustust ja võimalust ametiülesanded ammendavalt üle anda. 15.11.2016 otsusega kutsus hageja nõukogu kostja juhatuse liikme kohalt tagasi. Hageja tegi 15.11.2016 klientidele, personalile ja kostjale avalikult teatavaks, et kostja viimane tööpäev on 15.11.2016. Samal päeval suleti kostja ligipääs infosüsteemidele, meilidele, parklakaardile ja faktiliselt kostja enam hagejale ametiülesandeid ei täitnud. Lepingu p 8.2 järgi loetakse leping lõppenuks juhatuse liikme tagasikutsumisega juhatusest. Seega on hageja nõukogu 15.11.2016 otsus käsitletav kostja avaldusest eraldiseisva ülesütlemisavaldusena. Lepingu p 8.6 kohaselt olukorras, kus hageja ütleb juhatuse liikmega lepingu üles korraliselt ennetähtaegselt, on juhatuse liikmel õigus kompensatsioonile kolme keskmise kuutasu ulatuses. Keskmise kuutasu arvestus on tuletatav lepingu p-st 4.4, mille kohaselt keskmine kuutasu on juhatuse liikme viimase 6 kuu keskmine kuutasu. Samasuguse keskmise tasu arvutamise korra annab Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrus nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 2. Kuna leping lõppes 15.11.2016, siis 2016 novembrile eelnenud keskmiseks teenitud töötasuks kuus on 5144,70 eurot. Kolme kuu keskmine kuutasu ja lepingust tulenev kostja nõue on 15 434,10 eurot. Juhul kui üks pooltest ei täida lepingu lõpetamisel ühekuulist etteteatamiskohustust nõuetekohaselt, on vastav pool kohustatud hüvitama teisele poolele iga
4(23)
kalendripäeva eest, mille võrra ta lepingu lõpetamisest vähem ette teatas 3,33% ühe kuu keskmisest kuutasust, mis kostja puhul on 171,32 eurot. Seega on kostjal hageja vastu 5139,60 euro nõue. Kostja on nõuded hageja vastu ka kohtuväliselt esitanud, ent hageja ei ole kohustust täitnud. Kostjal on hageja vastu nõue 20 573,70 eurot. Hageja rahaline nõue kostja vastu tuleneb jaanuaris, veebruaris, märtsis 2017 alusetult makstud 4284 eurost, mille tagastamise kohustuse kostja tasaarvestas oma nõudega. Seega on kostja nõue hageja vastu kokku 16 289,70 eurot. Kuna kostjal tekkis õigus nõuda lepingust tulenevaid hüvitisi 15.11.2016, siis arvestas kostja viivise nõude terviksummalt. Ajavahemikus 15.11.2016-15.03.2017 (120 päeva) on muutunud sissenõutavaks VÕS § 113 lg 1 järgne viivis (16 289,7x0,08/365x120) 428,40 eurot. Lisaks viivisele palub kostja mõista hagejalt välja viivise protsendina põhinõudelt. Hageja vastuväited vastuhagile
4.Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja ei öelnud kostjaga sõlmitud lepingut päeva pealt üles. Kostja lahkus juhatuse liikme kohalt omal algatusel, kutsuti juhatuse liikme kohalt tagasi tema avalduse alusel ja leping lõpetati 13.12.2016 sama avalduse alusel vastavalt lepingus kokkulepitud tingimustele. Poolte kirjavahetuses lepiti kokku, kuidas lepingu lõpetamine lõpule viiakse. N-ö päeva pealt lahkumises leppisid pooled kokku ja kostjat ei sunnitud lahkuma varem kui 13.12.2016. See oli läbivalt kostja enda soov ja kostja 14.11.2016 vastuskirjas RR-le aktsepteeritud. Kostja viitab valesti lepingu p-le 8.2. Leping lõppes 13.12.2016. Juhatuse liikme varasemat tagasikutsumist leping ei keela. Kostja kutsuti juhatusest tagasi nõukogu otsusega 15.11.2016 ja juhatuse liikme leping lõppes vastavalt lepingu p-le 8.6 kostja avaldust aluseks võttes. Erinevus juhatuse liikme tagasikutsumise kuupäeva ning lepingu lõppemise kuupäeva vahel ei muuda tagasikutsumise ja lepingu lõppemise alust. Arvestades lepingu ülesütlemist kostja poolt, puudub alus maksta kostjale lepingu korralise ülesütlemise eest hüvitist vastavalt lepingu p-le 8.6.1. Tõlgendus hageja nõukogu 15.11.2016 otsusele kui eraldiseisvale tahteavaldusele lepingu lõpetamiseks, on põhjendamatu. Kuna hageja ei ole kostjaga sõlmitud lepingut üles öelnud, ei saa ta olla rikkunud ülesütlemise etteteatamistähtaega ja hüvitise nõudeks puudub alus, mistõttu ei ole tasaarvestus võimalik. Lisaks on hageja kostja nõudele vastu vaielnud ja tasaarveldust ei ole ka seetõttu võimalik teha. Tähtajatu töölepingu korraline ülesütlemine tööandja poolt ei ole võimalik. Kui kostja arvates reguleerib tema tegutsemist müügidirektorina tööleping, siis on vastuhagi nõue aegunud. Maakohtu otsus
5.Maakohus jättis 29.06.2018 otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata ning hagimenetluse kulud hageja kanda ja vastuhagimenetluse kulud kostja kanda. Poolte vahel 01.07.2015 sõlmitud juhatuse liikme leping sätestas nii juhatuse liikme kui ka müügidirektori tööülesandeid. Asjaolu, et kostja töötasu kujunes lisaks juhatuse liikme igakuisele tasule ka reklaamidirektori tulemustasust hageja juhatuse esimehe ühepoolsete käskkirjadega sätestatud määras, aga ka oluline kontroll kostja ametiülesannete täitmise aja, koha, puhkepäevade ja töö tegemiseks vajalike töövahendite üle, tõendas töölepingule omase pooltevahelise sõltuvussuhte olemasolu. Asjaolu, et kostja ei olnud oma ülesannete täitmisel iseseisev, tõendas hageja äriregistri andmete väljatrüki kanne nr 36, mille kohaselt kostja oli küll kantud äriregistrisse kui hageja juhatuse liige, kuid kostja juhatuse liikmeks olemise ajal
5(23)
võis hagejat ainuisikuliselt esindada ainult RR. Et hageja eristas kostja ametiülesandeid hageja ettevõttes juhatuse liikme ülesanneteks ja müügidirektori ülesanneteks on tõendatud RR 15.11.2016 saadetud e-kirjaga E töötajatele, milles ta teavitas kolleege, et juhatuse liige ja müügidirektor (kostja) on otsustanud ettevõttest lahkuda. Kostja sõltuvussuhet hagejaga tõendas veel, et pooltevahelise lepingulise suhte lõppemisel määras juhatuse esimees RR ühepoolselt töösuhte lõppemise tingimused, määrates kostja töötamise viimaseks päevaks 15.11.2016 ning klientide ja kolleegide teavitamise aja ja viisi töösuhte lõppemisest, kostja tööülesannete ja –vahendite üleandmise ja kostja ligipääsu piiramise töövahenditele, kostja asendamise müügitiimide juhtidega uue müügidirektori leidmiseni, kostja osalemise piiramise juhatuse koosolekutel. Seejuures hakkasid kostjat müügidirektori tööülesannetes asendama hageja töötajad, kes ei olnud juhatuse liikmeteks ja kostjale kui äriühingu juhatuse liikmele asendajat nõukogu otsusega ei määratud. Alluvussuhtele viitas ka see, et kostja ja RR vahelises e-kirjavahetuses kasutas RR kostja kohta korduvalt sõna „töötaja“ ja väljendit „ma ei saa kuidagi ettevõtte juhina tekitada olukorda, kus ettevõte jääks ühe töötaja pantvangi“. RR 13.04.2018 istungil tunnistajana antud ütlused, et oma kirjades kostjale ja hageja personalile kasutas ta sõna „töötaja“ umbisikuliselt ja et ta ei pidanud selle all kostjat silmas, on vastuolus kostjale saadetud e- kirjadega ja ei ole eluliselt usutavad. Hageja ei tõendanud veenvalt, et pooled sõlmisid üksnes käsunduslepingu tunnustele vastava juhatuse liikme lepingu. Asjaolu, et tunnistajate KK ja RR ütlustest nähtuvalt andis kostja aru nõukogule ja allus nõukogu juhtimisele ja kontrollile ei välista kostjaga töölepingu sõlmimist, sest kostja oligi samaaegselt juhatuse liikmeks ja müügidirektoriks. Kuna poolte vahel sõlmitud leping sisaldas nii võlaõiguslikku käsunduslepingu tunnustele vastavat juhatuse liikme lepingut kui ka müügidirektori tööülesannete täitmiseks sõlmitud töölepingut, mistõttu tuleb 01.07.2015 lepingut lugeda töölepinguks (RKTKo nr 3-2-1-3-05; 32-1-9-05, 3-2-1-41-11). Lepingu p 8.2 järgi loetakse lepingu lõppemisel juhatuse liige oma ametikohalt tagasikutsutuks. Vastavalt lepingu p-le 8.6 kehtis ametilepingu ülesütlemisele kuuajaline etteteatamistähtaeg. Kostja 14.11.2016 hagejale esitatud avaldusest nähtuvalt palus kostja end tagasi kutsuda hageja juhatusest vastavalt lepingus sätestatud tingimustele seisuga 13.12.2016. Kostja kinnitas, et tema tahteavalduse sisuks oli öelda poolte vahel sõlmitud leping üles korraliselt ennetähtaegselt 13.12.2016, järgides etteteatamiskohustust ja võimalust ametiülesanded ammendavalt üle anda. Maakohus tuvastas poolte kokkulepe, mille kohaselt kutsutakse kostja hageja juhatusest tagasi viivitamatult ja ametileping lõpetatakse 13.12.2016. Maakohus tuvastas, et kostja esitas hagejaga kokkuleppel 14.11.2016 ülesütlemisavalduse, milles soovis lepingu lõpetada 1-kuulise etteteatamistähtajaga 13.12.2016, olles nõustunud hagejaga, et pärast 15.11.2016 ta faktiliselt tööülesandeid ei täida. Kostja ei tõendanud vastuseisu hageja tegevusele ja nõustus talle töötasu maksmisega kuni 13.12.2016 ega esitanud hagejale lõpparve nõuet 15.11.2016 järgselt. Tõendid on kooskõlas hageja väidetega lepingu lõppemise kohta ja kostja esile toodud asjaolud lepingu lõpetamise kohta on vastuolus tõenditega. Eeltoodut ei lükka ümber kostja 08.12.2016 nõue hagejalt lepingujärgse kompensatsiooni maksmiseks, kuna see langeb ajaliselt kokku hagejapoolse konkurentsikeelu nõude algusajaga. 13.12.2016 hageja vastusest nähtuvalt selgitas ta kostjale, et kostjapoolse ülesütlemise ja tagasiastumise puhul ei näe leping hüvitise maksmist ette ja meenutas konkurentsipiirangut
6(23)
ning lepingust tulenevaid kohustusi. Kuna leping lõppes kostja algatusel p-s 8.6 sätestatud ühekuulise etteteatamistähtaja möödumisega kostja 14.11.2016 ülesütlemisavalduse alusel ja hageja ei ole kostjaga lepingut üles öelnud, siis ei ole ta rikkunud ka ülesütlemise etteteatamistähtaega, mistõttu kostjal puudub õigus nõuda hüvitist lepingu p 8.6.1 alusel. Vastavalt lepingu p-le 8.6.2 juhatuse liikmele lepingu korralisel ülesütlemisel hüvitist ei maksta. Kostjal puudub õigus hüvitisele lepingu korralise ülesütlemise puhul ka TLS-i järgi. Kuna kostjal puudub õigus nõuda hüvitist, puudub tal õigus nõuda ka viivist hüvitise väljamaksmisega viivitamise eest. Seega jäi vastuhagi rahuldamata. Lepingu p-des 6.1, 6.2 ja 6.3 sätestatud konkurentsipiirang ei vasta TLS § 23 lg-tes 1 ja 3 ning § 24 lg 1 p-des 1-4 sätestatud nõuetele, kuna konkurentsipiirang ei ole ruumiliselt piiritletud. Ka ei ole konkurentsipiirang esemeliselt mõistlikult piiritletud, piirates täielikult mis tahes töökohal töötamise ajakirjanduse väljaandmisega ja interneti sisuteenuse osutamisega tegelevas organisatsioonis. Lepingu p-s 6.2 nimetatud konkurendi lai määratlus ei ole kooskõlas TLS §ga 23. Samuti ei saa ainult tööandjast tulenevatest asjaoludest sõltuvat konkurentsipiirangu tähtaega vastavalt lepingu p-le 6.9 pidada töötaja jaoks äratuntavalt sätestatuks ja mõistlikult piiritletuks TLS § 23 lg 3 mõttes. Kuna konkurentsikeelu kokkulepe on vastuolus TLS § 23 lgs 3 ja 24 lg 1 p-s 1 sätestatuga, siis on see TLS § 23 lg 4 kohaselt tühine. AS E ei ole hageja konkurendiks, kuna e-äriregistri Teabesüsteemi kohaselt oli AS E tegevusalaks kostja tööle asumisel 2016 lõpul valdusfirmade tegevus, kusjuures AS E oli kontserni emaettevõtja ja aktsionär osades sisuteenust osutavates ettevõtetes. Ka lepingu p 6.2 mõttes ei olnud AS E hageja konkurendiks, sest ta ei tegelenud ajakirjanduse väljaandmisega ega interneti sisuteenuste osutamisega. Asjaolu, et alates 03.04.2017 on AS E ühendanud endaga senised tütarettevõtjad, k.a AS P, ei oma konkurentsipiirangu sisu ja kehtivuse hindamisel tähendust, sest lähtuda tuleb AS-i E tegevusest ajal, mil kostja sinna tööle läks. Lähtuda ei saa konkurentsiseaduse § 2 lg-s 3 sätestatust, kuna lepingus ei olnud konkureeriva tegevusena määratletud valdusfirmade ega kontserni tegevust ega nendesse tööle asumist, nõustamist, juhtorganitesse kuulumist vms. Selline tõlgendamine laiendaks lepingu p-s 6.2 kokkulepitud piirangut põhjendamatult kohustatud kostja kui piirangut taluma pidanud isiku kahjuks. Seetõttu jäi hagi rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäid hagimenetluse kulud hageja kanda ja vastuhagimenetluse kulud kostja kanda. Asjas on otstarbekas menetluskulud kindlaks määrata pärast otsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus sisustas valesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt menetlusnorme. Maakohus tuvastas ekslikult, et poolte vahel sõlmitud ametilepingut tuleb lugeda töölepinguks. Asjas esitatud tõenditest tuleneb, et poolte soov oli kostja tegutsemine hageja juhatuse liikmena müügiorganisatsiooni juhtimisel ja nõukogu oli kostjale andnud selleks juhatuse liikme volitused. Kostja oli aruandev nõukogule ja ka tema ametilepingu lõpetamise tingimused räägiti läbi ja kooskõlastati nõukoguga. Pooltevahelises lepingus ülesannete täitmise aja ja koha ning lepingu täitmise eest tasu maksmise kokkulepe viitab lepingu olulistes tingimustes kokku leppimisele, mitte
7(23)
alluvussuhtele hageja seadusliku esindajaga. Asjas on tõendatud, et kostja allus otseselt nõukogule ja oli ühingu seadusliku esindajana oma otsustes ja tegudes iseseisev. Kostja juhtis müügiorganisatsiooni, seega täitis juhtimisfunktsiooni. Ametiülesannete täitmisel kasutatava kontoritehnika kuulumine hagejale ei viita kostja iseseisvuse riivele iseseisval otsustamisel ja võimalusel äriühingut esindada. ÄS-is ei kehtestata juhatuse liikmete ühist esindusõigust mitte juhatuse liikme allutamiseks, vaid äriühingu riskide vähendamiseks. Kuigi juhatuse esimees sai ühingut esindada üksi ja teised juhatuse liikmed ühiselt, ei tekkinud juhatuse liikmete ja esimehe vahel alluvussuhet. Juhatuse esimees ei määranud lepingulise suhte lõppemisel lepingu lõppemise tingimusi. ÄS § 311 järgi korraldab juhatuse esimees juhatuse tööd ja kui läbirääkimised kostja jätkamiseks Q kontsernis olid nurjunud, palus juhatuse esimees kostjal viimase poolt suuliselt esitatud soov juhatuse liikme kohalt lahkuda kirjalikult vormistada. Töövahendite üleandmise osas kirjutas juhatuse esimees 15.11.2016 kostjale, et „mingil hetkel peaks siis tehnika ja parklakaartide, uksekiipide loovutus olema. Lepime selle siis kokku omavahel. Mis ajaraamis Sa ise tahaks tegutseda?“. Konteksti ja tavalise äripraktikaga on vastuolus tõlgendus, et omavahelises mitteformaalses vestluses teise juhatuse liikme töötajaks nimetamisega saaks tõendada juhatuse esimehe ja juhatuse liikme alluvussuhet. RR ja kostja vahelises kirjavahetuses 13.11.2016 kl 12:18, 22:44 ja 14.11.2016 kl 11:37 pakkus juhatuse esimees kostjale erinevaid võimalusi koostöö jätkamiseks. Vale on järeldus KK tunnistusest, et tema volitas RR kostjaga töösuhte jätkamiseks läbirääkimisi jätkama. Tavapraktikas kasutatakse sõna töötama igasuguse tasu eest tehtava lepingulise suhte puhul. Kuigi RR ei ole kunagi E-ga töösuhtes olnud, kasutas ta ka enda kohta kolleegidele saadetud kirjas väljendit töötama. Eestis on nii laiatarbekasutuses kui ka kehtivas õiguses mõiste „töötaja“ kasutamine levinud just laiemas tähenduses (vt nt maksukorralduse seaduse § 251 lg-s 4 toodud loetelu töötamise liikide kaupa). Juhatuse esimehe 01.03.2015 käskkiri oli antud enne kostja nimetamist juhatuse liikme kohale ja ajal, mil poolte vahel kehtis tööleping. Tööleping poolte vahel lõpetati kostja asumisel juhatuse liikme kohale, kuid pooled otsustasid kostja juhatuse liikme lepingus tulemustasu määra aluseks võtta varasemas käskkirjas määratu. Ettevõte on jagatud osakondadeks, mida juhivad erinevad juhatuse liikmed, kostja juhtis reklaamiosakonda. Kostja motiiv oli vältida konkurentsipiirangu rikkumisest tulenevaid tagajärgi, kuna kostja teadis, et asub kohe pärast juhatuse liikme lepingu ülesütlemist tööle hageja konkurendi juurde. AS E oli 2016 hageja konkurent ja konkurentsipiirangut tuleb tõlgendada KonkS-is sisustatud ettevõtja definitsiooni abil, mille kohaselt tuleb AS-i P ja AS-i E lugeda üheks ettevõtjaks konkurentsipiirangu rikkumise alghetkel. Vastupidine tõlgendus muudaks konkurentsipiirangu sisustamise sisutuks, sest vajaliku töötaja või juhatuse liikme saaks sel juhul alati tööle või juhatusse määrata selleks otstarbeks asutatud tütarettevõtjasse, kelle põhikirjaline tegevus ei ühti konkureeriva tegevusega. Kostja asus AS-i E tööle reklaamidirektorina, kuigi valdusettevõttel puudusid igasugused kanalid reklaamimüügiks. Konkurentsipiirangu rikkumise alghetkel korraldas ajalehte Postimees reklaamimüüki kostja juhitav reklaamiosakond. Lepingu p-s 6.2 sisustasid pooled konkureeriva tegevuse organisatsiooni kaudu ning AS E kuulus ka 2016 ajakirjanduse väljaandmisega tegeleva AS-iga P samasse organisatsiooni. Kuigi poolte vahel sõlmitud leping ei ole tööleping, millest tulenevalt ei ole TLS § 23 lg 4 kohaselt konkurentsipiirang tühine, on vale maakohtu seisukoht, et ainult tööandjast
8(23)
tulenevatest asjaoludest sõltuvat konkurentsipiirangu tähtaega ei saa pidada töötaja jaoks äratuntavalt sätestatuks ja mõistlikult piiritletuks. TLS ei sätesta töötajale tööandjaga võrdset õigust konkurentsipiirangut igal ajal üles öelda, seega ei saa tööandja seadusest tulenev õigus olla tõlgendatav ajalise piiritlematusena. Maakohus jättis eelmenetluses välja selgitamata, millal kostja konkurentsipiirangut rikkus. Hageja esitas 02.11.2017 taotluse tõendite kogumiseks, et tuvastada, kas kostja rikkus konkurentsipiirangut juba juhatuse liikme lepingu kehtivuse ajal või algas rikkumine pärast seda, kuid kohus jättis taotlused rahuldamata. 02.11.2017 taotluses esitatu ei olnud hagi aluse muutmine. Hageja esitas maakohtu tegevusele selles osas vastuväite. Vastuapellatsioonkaebus
7.Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti vastuhagi rahuldamata ja vastuhagimenetluse kulud kostja kanda. Kostja palub teha uue otsuse, millega vastuhagi rahuldada ja jätta vastuhagimenetluse kulud hageja kanda. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, tuvastas vaidluse asjaolud ebaõigesti ja ebapiisavalt ning hindas ebaõigesti tõendeid. Leping lõppes hageja algatusel, mistõttu kostjal on hageja vastu hüvitisnõue lepingu p-de 8.6, 8.6.1 ja 9.2 alusel. Õiguslikult põhjendamata on, kuidas otsuses viidatud tõendid mõjutasid kohtu siseveendumuse kujunemist järelduse osas, et leping lõppes kostja algatusel. Kostja ülesütlemisavaldust tuleb käsitleda ühepoolse tahteavaldusena, mida tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda teadis või teadma pidi (TsÜS § 75 lg 1). Ebaõige on ülesütlemisavalduse tõlgendamisel juhinduda kostja ja RR 14.11.2016 kirjavahetusest. Kostja 14.11.2016 kl 12:38 saadetud vastuskirjast ei tulene, et ta oleks nõustunud RR ettepanekuga, et 15.11.2016 jääb kostja viimaseks tööpäevaks. Ka tagasiastumise avaldusest nähtub, et kostja soovis, et tema viimane tööpäev oleks 13.12.2016. Pärast seda, kui hageja sai teada, et kostja soovib hagejaga ametilepingu lõpetada seisuga 13.12.2016, võttis hageja nõukogu vastu 15.11.2016 otsuse, millega hageja lõpetas kostjaga sõlmitud lepingu ise ühepoolselt ja etteteatamiseta n-ö päevapealt. Tegemist ei saanud olla lepingu erakorralise ülesütlemisega VÕS § 196 lg 1 mõttes ega lepingu erakorralise ülesütlemisega lepingu p 8.7 järgi. Kostja tagastas hagejale töövahendid juba 18.11.2016, kuna lepinguline suhe poolte vahel oli lõppenud 15.11.2016. Seadus ega leping ei kohustanud kostjat esitama lõpparvet 15.11.2016. Kostja 08.12.2016 nõudeavaldusest nähtub, et leping lõppes hagejapoolse ülesütlemisega. Kohus ei selgitanud, kuidas mõjutab asja õiguslikku lahendust see, et kostja nõudeavaldus langeb kokku hagejapoolse konkurentsikeelu nõude algusajaga. Vastused kaebustele
8.Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Hageja palub jätta kostja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja selle läbivaatamisega seotud kulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata hageja nõude kostjalt leppetrahvi 32 206,44 euro ja viivise
9(23)
väljamõistmiseks. Muus osas jääb maakohtu otsus lõppjärelduses muutmata, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus määrab uuesti menetluskulude jaotuse. Kolleegium saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt, ilma tsiviilasja maakohtule uueks arutamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus kuulub osalisele rahuldamisele, vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja osaliselt andnud tõenditele ebaõige hinnangu, mille tulemusena on jõudnud hagi täieliku rahuldamata jätmise osas ebaõigele järeldusele.
11.Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas hageja kui aktsiaseltsi ja kostja vahel oli ameti- või töösuhe, millisel õiguslikul alusel see lõppes, kas ametilepingus sätestatud konkurentsipiirangu kokkuleppe eesmärk oli reguleerida poolte suhteid töösuhtes või ametisuhtes ning kas see on kehtiv.
12.Hageja tugineb nõude alusena poolte vahel 01.07.2015 sõlmitud lepingus sätestatud leppetrahvi (p 9.1.) nõudele. Kostja tugineb vastuhagis samas lepingus sätestatud hüvitise maksmise kohustusele lepingu korralise ülesütlemise eest etteteatamistähtaja järgimata jätmise korral (p 8.6.2.). Seega on hageja esitanud nõude VÕS § 158 alusel ja kostja lepingu täitmise nõude (VÕS § 108 lg 1 mõttes). Nii hageja kui kostja viivisenõuete õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1.
13.Kostja leiab, et ta ei pea hagejale leppetrahvi maksma ja on seejuures tuginenud neljale vastuväitele: - konkurentsipiirangu kokkulepe (lepingu p-d 6.1, 6.2 ja 6.3) on kehtetu, kuna hageja hilines tasu maksmisega; - konkurentsipiirangu kokkulepe on tühine, kuna see oli sõlmitud töösuhtes, on territoriaalselt piiramata ja esemeliselt ebakonkreetne; - kui ka konkurentsipiirangu kokkulepe on sõlmitud käsundussuhtes, on see samadel põhjustel tühine vastuolu tõttu heade kommetega; - konkurentsipiirangu kokkulepe on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja seetõttu tühine.
14.Hageja leiab, et ta ei pea kostjale hüvitist maksma ja on tuginenud peamiselt kolmele vastuväitele: - teenistusleping lõpetati kostja algatusel 13.12.2016 ja hageja ei ole rikkunud ülesütlemise etteteatamistähtaega; - tähtajatu töölepingu korraline ülesütlemine tööandja poolt ei ole võimalik; - kui müügidirektorina tegutsemist reguleeris tööleping, on nõue aegunud.
15.Ringkonnakohus võtab asja arutamisel aluseks järgmised maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled ka apellatsioonimenetluses: - kostja oli kantud äriregistrisse kui hageja juhatuse liige, ilma ainuisikulise ühingu esindamise õiguseta; - 01.07.2015 sõlmisid pooled ametilepingu; - hageja juhatuse esimees RR määras kostja töötamise viimaseks päevaks 15.11.2016 ja tegi selle teatavaks ka klientidele ning kolleegidele; määras kostja tööülesannete ja – vahendite üleandmise ja kostja ligipääsu piiramise töövahenditele, kostja asendamise müügitiimide juhtidega ja tema osalemise piiramise juhatuse koosolekutel; - kostjat hakkasid alates 15.11.2016 asendama hageja töötajad, kes ei olnud juhatuse liikmeteks, nõukogu temale kui juhatuse liikmele asendajat ei määranud. I
10(23)
16.Vaidlus on selles, millist õigussuhet reguleeris 01.07.2015 leping, millistel asjaoludel leping lõppes, samuti kas lepingus sisalduv konkurentsipiirang on kehtiv. Esmalt hindab ringkonnakohus, mis liiki lepinguga oli poolte vahel 01.07.2015 lepingu näol tegemist.
17.Õige on kostja seisukoht, et lepingu p 1.1. teises lauses sätestatud deklaratsioon, mille kohaselt kinnitavad pooled, et poolte vahel ei ole tööõiguslikku suhet, ei välista lepingu tõlgendamist töölepinguna. Kostja leidis maakohtus (06.02.2017 menetlusdokument, p 4.1.) kokkuvõtlikult, et kuivõrd lepingus ei ole määratletud üksnes ÄS-i järgi juhatuse liikme pädevusse kuuluvad küsimused ja selle eest tasu maksmine, vaid lepingu p-dest 2.1.1.-2.1.6. tulenevalt täitis kostja ka müügidirektori ülesandeid, on vastavate ülesannete osas tegemist töölepinguga. Pooled ei vaidle, et analoogseid ülesandeid täitis kostja varem ka töölepingu alusel, seejuures oli tema tulemustasu arvutamise kord kehtestatud sama 01.03.2015 käskkirjaga (I kd, tl 148) nagu teenistuslepingu alusel.
18.Maakohus tuvastas õigesti tunnistajate KK ja RR ütlustega, et kostja andis aru nõukogule ja allus nõukogu juhtimisele ja kontrollile. Tunnistaja KK hageja tolleaegse nõukogu esimehena on andnud järgmisi ütlusi: „Kostja oli juhatuse liige. Töö oli korraldatud selliselt, et umbes iga kolme kuu tagant kogunes nõukogu, kus juhatus kandis ette oma tegevuse tulemused selliselt, et iga juhatuse liige esitles oma valdkonda selliselt, mille eest ta vastutas. Juhatus esitles umbes kord aastas nõukogule järgmise aasta eelarvet, sealjuures iga juhatuse liige vastutava valdkonna oma. Nõukogu kas siis kiitis heaks või laitis maha. Seejärel asus juhatus eelarvet ellu viima. Käis sellest eelpool toodud viisil nõukogu koosolekul neid ette kandmas ja nõukogu koosolekul vastuvõetud otsuseid seejärel ellu viimas. Juhatus andis aru oma nägemuse kohta. Iga juhatuse liige kandis oma eelarve ette ja sisustas selle asjakohase teabega ja esitas pretensioone. Kui toimus regulaarne koosolek eelarve koosoleku välisel ajal, siis tulid juhatuse liikmed nõukogu koosolekule ja esitasid töötulemused, pretensioonid majandustulemuste, konkreetsete tegevuste strateegiate jms sarnaste olukordade osa. /.../ Juhul kui vahepealsete koosolekute vahepeal oli nõukogu liikmetel huvi mingi konkreetse teema suhtes, siis ta pöördus oma küsimustega otse vastava juhatuse liikme poole. /.../ Kostja ülesandeks oli reklaamimüügi osakonna juhtimine, ta pani kokku oma meeskonna, oli aruandev nõukogu ees, tema tasu ja boonused kinnitas nõukogu.“ Nimetatud ütlustest on võimalik järeldada, et kostja tegutses hageja juhatuse liikmena ja andis aru oma tegevusest hageja nõukogule.
19.Sarnaseid ütlusi on andnud ka hageja tolleaegne juhatuse esimees RR: „Juhatuse töö oli korraldatud nõukogu poolt ja juhatuses olid vastutuse valdkonnad ära jaotatud vastavalt ettevõtte olulistele tegevusvaldkondadele, nt sisu tootmine, reklaamimüük, finants, levi jne. Kostja ülesanne oli juhtida reklaami müüki ettevõttes. /.../ Kostja andis aru oma vastutavas valdkonnas nõukogule.“ Küsimusele, kas kostja andis aru ka tunnistajale kui juhatuse esimehele on tunnistaja vastanud: „Loomulikult me suhtlesime igapäevaselt. Tihtipeale saatis ta mulle materjale ning panime kokku ja edastasime nõukogule (nt igakuised aruanded ja materjalid).“ Ka nimetatud tunnistaja ütlustest järeldub, et kostja allus oma ametisuhtes nõukogule.
20.Maakohus leidis, et kuna poolte vahel 01.07.2015 sõlmitud leping sätestas nii juhatuse liikme kui ka müügidirektori tööülesandeid, ei välista nõukogule allumine lisaks kostjaga töölepingu sõlmimist, mistõttu kahe lepingu (käsundus- ja töölepingu) tunnustele vastav leping tuleb lugeda alati töölepinguks. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendite nr 3-2-1-3-05, 3-2-1-9-05 ja 3-2-1-41-11 tegemise aluseks olid käesolevast asjast erinevad asjaolud. Nendes vaidlustes ei olnud ühingul töötajaga paralleelselt ametisuhet ja polnud sõlmitud lepingut, mis vastaks ka juhatuse liikme teenistuslepingu
11(23)
tunnustele. Käesoleva vaidluse esemeks olevas lepingus määratletud kostja kohustused võivad küll sisalduda töölepingus, kuid nimetatu ei anna alust lugeda leping automaatselt töölepinguks.
21.Iseenesest ei ole välistatud, et aktsiaseltsi juhatuse liige on töösuhtes aktsiaseltsiga. Sellisel juhul tuleb eristada, millised kostja tööülesanded kujutasid endast juhatuse liikme kohustuste täitmist ja milliseid tegi kostja töölepingu alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul teenistuslepingus võimalike käsundus- ja töölepingust tulenevate kohustuste eristamine pelgalt lepingu pinnalt keeruline. Vaidlustamata asjaolude kohaselt olid hageja ettevõttes erinevate osakondade juhid ka juhatuse liikmed.
22.Välistatud pole ka see, et sellised ametiülesanded nagu reklaamiosakonna juhtimine (mehitamine, töökorraldus, tasuskeemide väljatöötamine), reklaamimüügiplaanide väljatöötamine, nende elluviimine vastavalt eelarvele, igapäevane müügijuhtimine, koostööpartneritega kokkulepete tegemine, müügiks pakutavate reklaamlahenduste väljatöötamine ja arendamine, reklaamituru ja reklaamimüügi analüüs, uute müügisuundade väljatöötamine, meeskondade mehitamine ja igapäevane kontroll, võiksid kuuluda mitme juhatuse liikmega ühingus ka juhatuse liikme kohustuste hulka. Äriühing võib korraldada oma töö ümber selliselt, et esialgselt töölepingu alusel täidetavad ülesanded antakse juhatuse liikme pädevusse. Nimetatut ei välista asjaolu, et sama tööd on võimalik teha ka töölepingu alusel ja kostja lahkumisel ühingust jagati tema töö erinevate töötajate vahel.
23.Ringkonnakohtu istungil ei vaielnud pooled selle üle, et tööleping kostjaga lõpetati ja seejärel sõlmiti 01.07.2015 leping. Nimetatu on tõendatud ka tunnistaja RR ütlustega, mille kohaselt oli kostjaga sõlmitud tööleping, see lõpetati seoses kahe ettevõtte AS D ja AS A liitmisega ning selle tulemusel pakuti kostjale nõukogu poolt ametilepingut. See võis olla 2015.a suvel. Kostja tööülesanded olid erinevad, vastutuse valdkond suurem. Seega ei ole kohaldatavad ka RKTKo nr 3-2-1-134-02 p-s 10 väljendatud seisukohad. Kostja seisukoht, et ta juhatuse liikme kohustusi ei täitnudki ja ta oli hagejaga üksnes töösuhtes, on seetõttu põhjendamatu.
24.Lepingu p 2.2. alapunktidest 2.2.1.-2.2.5. tulenevad kostja kohustused pidada kinni nõukogu poolt püstitatud eesmärkide saavutamises, s.h arengustrateegiast ning eelarvest, esindada ASi parimal viisil suhetes kolmandate isikutega, vajadusel delegeerides nimetatud esindamise konkreetse tegevusvaldkonna osas vastavale ASi juhatuse liikmele või töötajale või kolmandale isikule, tagama ASi korrektsed suhted riigiga, ASi hea maine suhetes kolmandate isikutega, ASi huvide kaitsmine ja elluviimise seadusandluses sätestatud vajaliku hoolsusega. Nimetatud punktist ei tulene konkreetseid ülesandeid või tegevusvaldkondi, millega kostja ühena juhatuse liikmetest pidi tegelema, sest lepingu p-des 2.2.1.-2.2.5. sätestatud kohustused tulenevad seadusest ja on käsitlevad tema lojaalsus- ning hoolsuskohustusena. Seega on tegemist pigem deklaratiivse iseloomuga sätetega. Usutav ei ole kostja ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukoht, et teenistuslepinguga sai ta üksnes staatuse. Juhatuse liikmeks määramisega kaasneb mitte üksnes staatus, vaid ka äriseadustikust tulenev vastutus oma kohustuste täitmise eest.
25.Asjaolu, et kostjal puudus ühingu ainuesindamise õigus, ei anna alust väita, et kostja oli allutatud hageja juhtimisele ja kontrollile. Eksisteerib äriühinguid, kus juhatuse liikmetel ongi üksnes ühine esindusõigus ja selline korraldus ei tulene alluvusvahekorra sisseviimise eesmärgist.
12(23)
26.Ka äriühingu juhatuse liikmete tasustamise skeeme võib olla erinevaid ja juhatuse liikmele võib maksta tulemustasu tema juhitava valdkonna töö tulemuslikkuse eest. Ametilepingu p 3.1. kohaselt maksab AS juhatuse liikmele korralist tasu alates 01.07.2015 summas 4250 eurot, lisaks korralisele tasule makstakse tulemustasu vastavalt 01.03.2015 antud ASi juhatuse esimehe käskkirjale või vastavalt lepingu muudatustele või hilisematele käskkirjadele ja otsustele (korraline tasu ja tulemustasu kokku on edaspidi nimetatud kuutasu). Seega lepiti hageja nõukogu ja kostja vahel sõlmitud lepingus kokku tulemustasu maksmises vastavalt eelneva töölepingu ajal kehtinud korrale. Seetõttu ei ole võimalik asjaolust, et tulemustasu suuruse maksmise kord on määratud juhatuse esimehe käskkirjaga (I kd, tl 148), mille alusel maksti kostjale tulemustasu ka töölepingu kehtivuse ajal, võimalik järeldada alluvusvahekorda.
27.Lepingu p-des 4 ja 5 sätestatud ametiülesannete täitmise aeg nädalas 40 tundi ja päevas 8 tundi, kostja käsutusse antav kontoritehnika vastavalt hageja kehtestatud limiitidele, puhkusepäevade määr ja viide hageja nõukogu õigusele katkestada vajadusel puhkus, tööülesannete väljaspool hageja asukohta kooskõlastamise vajadus nõukoguga, ei tähenda kostja alluvusvahekorda töösuhte mõistes ega seda, et hagejal oli õigus korraldada kostja müügidirektori tööprotsessi, anda kostjale müügidirektori töö tegemisel juhiseid ja kontrollida tööd või et kostja oli kohustatud alluma hageja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Puuduvad asjaolud, millest tulenevalt saaks asuda seisukohale, et lepingus määratletud tööaja ja puhkuse määr, töö tegemise koht ja hageja poolt antav kontoritehnika, takistanuks kostjal teostada tema pädevusvaldkonna juhtimisprotsessi või võtta vastu selle valdkonna otsuseid iseseisvalt. Seega ei ole võimalik väita, et kostja töötas hageja juures töölepingule omases alluvussuhtes. Nimetatut ei lükka ümber ka RR ühingu töötajatele saadetud e-kiri 15. novembrist 2016, milles ta teavitas kolleege, et kostja kui juhatuse liige ja müügidirektor on otsustanud ettevõttest lahkuda. Asjaolu, et kostja ülesanded jagati kostja lahkumise järgselt töötajate vahel, ei oma samuti vaidluse lahendamisel tähtsust, sest nagu ringkonnakohus eelnevalt leidis, võib samu ülesandeid täita ka töölepingulises suhtes.
28.Alluvussuhet ei kinnita asjaolu, et RR määras kostja ülesütlemise tahteavalduse kättesaamisel ühepoolselt töösuhte lõppemise tingimused, tööülesannete ja –vahendite üleandmise ja kostja ligipääsu piiramise töövahenditele. Vaidlust ei olnud poolte vahel, et RR oli juhatuse esimeheks, seega pidi ta tulenevalt oma juhtimisfunktsioonist võtma vastu korralduslikud otsused kostja lahkumisel kostja poolt täidetud funktsioonide jätkamisel ja ümberkorraldamisel.
29.RR 13.11.2016 e-kirja (I kd, tl 120 pöördel ja 121) kohaselt soovitab juhatuse esimees kostjal hageja juures asjad kokku tõmmata, endale väärikas järglane leida ja viimane kenasti otsa peale aidata, seejärel luua aga kostja ettevõttena digiagentuur. Nimetatust järeldub, et pooled olid rääkinud juba varasemalt kostja lahkumisest ja mujale tööle asumisest. Nimetatule on kostja vastanud samal päeval e-kirjas (I kd, tl 120), et E pakkumine on selline, et teist sellist võimalust tema karjääris ei pruugi enam avaneda. Kostja väljendab e-kirjas arusaama, et tema lojaalsusel on hind, vihjab pensioniplaanile koos elukindlustusega ja lisaboonustega, samuti sellele, et senipakutu ei paku talle huvi. Nimetatule on RR 14.11.2016 e-kirjaga vastanud, et kostja soovitud pakkumist hageja kahjuks teha ei saa. „Kuigi mul on väga kahju, siis ma ei saa kuidagi ettevõtte juhina tekitada olukorda, kus ettevõte jääks ühe töötaja pantvangi. /.../ Kui jääd enda juurde, siis pean paluma Sul avaldus kirjutada. Teeme siis 1 kuud etteteatamist, aga homme oleks viimane päev – maksame siis ühe kuu Sulle palgana välja ja 6 kuud konkurentsikeeldu.“ Nimetatud e-kirjast saab järeldada, et hageja pakkus kostjale kokkulepet: ametisuhe lõpetatakse koheselt, kuid teenistusleping kehtib üks kuu, st kostjale makstakse veel üks kuu tasu ja ta peab kuus kuud kinni pidama konkurentsikeelust. Vastuses nimetatud e-
13(23)
kirjale (I kd, tl 120) lubas kostja avalduse kirjutada ja avaldas soovi kooskõlastada vastav teavitus. Asjaolust, et RR kasutab enda suhtes väljendit „ettevõtte juht“ ja kostja suhtes väljendeid „töötaja“ ning „palk“, ei saa teha järeldust, et hageja ja kostja olid töölepingulistest suhetes. Tegemist on tavakeelega, kus ei pruugita aru saada ja järgida juriidilisi nüansse.
30.Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et 01.07.2015 lepingu näol on tegemist käsundussuhtes sõlmitava teenistuslepinguga. II
31.Pooled vaidlevad, millisel õiguslikul alusel lõppes hageja ametisuhe ja teenistussuhe kostjaga, samuti millal missugune õigussuhe lõppes. Sellest oleneb, kas hagejal on kohustus maksta lepingu lõpetamisel kostjale kompensatsiooni, konkurentsikeelu järgimise tasu maksmise kohustuse suurus ja sissenõutavaks muutumise aeg. Lepingu korralisel ülesütlemisel juhatuse liikme poolt AS-il hüvitist maksta ei tulnud (p 8.6.2.). Hüvitise maksmise kohustus kolme kuu töötasu ulatuses lasub aga AS-il juhul, kui leping lõpetatakse AS-i algatusel (8.6.1). Teenistuslepingu lõppemisel poolte kokkuleppega ei olnud samuti ettenähtud lahkumishüvitise maksmine. Lepingu lõpetamisel AS-i algatusel tuli kostjale maksta hüvitist etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest (p 9.2.).
32.Võlasuhe võib lõppeda ühe poole poolt ülesütlemisega, aga ka sellekohase kokkuleppega (VÕS § 186 p 6 ja 4). Tulenevalt ÄS § 309 lg 3 esimesest lauses ja § 309 lg 5 esimesest lausest võib nõukogu juhatuse liikme sõltumata põhjustest tagasi kutsuda ja ka juhatuse liige ise võib tagasi astuda sõltumata põhjusest.
33.Kostja selgitas ringkonnakohtu istungil, et tema tahe 14.11.2016 avalduses (I kd, tl 13) oli suunatud töösuhte lõpetamisele. Avalduse sõnastus on järgmine: „Palun kutsuda enda tagasi E AS juhatusest vastavalt meie vahelises lepingus sätestatud tingimustele seisuga 13.12.2016.“ Avalduses on kostja käsitlenud end juhatuse liikmena. Kuivõrd ringkonnakohus leidis eelpool, et 01.07.2015 leping oli teenistusleping, ei ole tegemist töösuhte ülesütlemisega. Avaldusest võib järeldada, et kostja tahe oli eelduslikult suunatud nii ametisuhte kui teenistuslepingu lõppemisele. Nimetatule viitavad väljendid „palun kutsuda mind tagasi juhatusest“ ja „vastavalt meievahelisele lepingule“. Kuigi kostja ei ole avalduses eristanud ametisuhte ja teenistussuhte lõppemise aega, järeldas maakohus pooltevahelise kirjavahetuse põhjal õigesti, et pooled leppisid kokku ametisuhte lõpetamises viivitamatult.
34.Maakohtu otsus on mõneti vastuoluline selle punktide 39 ja 53 osas, kuna maakohus on leidnud, et leping lõppes kostja algatusel (maakohtu otsuse p 53) kostja ülesütlemisavalduse alusel ja hageja ei öelnud lepingut üles, samas pooled leppisid kokku selles, et kostja kutsutakse hageja juhatusest tagasi viivitamatult ja ametileping lõpetatakse 13.12.2016 (p 39). Ametilepingut ei saanud samaaegselt lõpetada kostja ülesütlemisavalduse ja poolte kokkuleppe alusel. Iseenesest on maakohus hinnanud õigesti poolte tahteavaldusi suhete lõpetamisel TsÜS § 75 lg 1 reeglite järgi ja teinud neist järelduse, et kostja esitas hagejaga eelneval kokkuleppel 14.11.2016 ülesütlemisavalduse, milles soovis vastavalt ametilepingus kokkulepitule lepingu lõpetada ühekuulise etteteatamistähtajaga 13.12.2016, olles samal ajal nõustunud hageja ettepanekuga, et pärast 15.11.2016 ta faktiliselt tööülesandeid enam ei täida. Kostja ei tõendanud vastuseisu hageja tegevusele tema tegevuse piiramisel juhatuse liikmena ja tema registrist kustutamisel ega nõudnud hagejalt enda ametiülesannete täitmisele lubamist. Maakohtu seisukoht, et kostja ei nõudnud lõpparve esitamist, kajastab maakohtu siseveendumuse kujunemist ega muuda otsust valeks. Eeltoodust saab järeldada, et ametileping
14(23)
lõppes kostja 14.11.2016 ülesütlemisavaldusega. Viimatinimetatu ei oma määravat tähendust vaidluse lahendamisel, sest käesolevas vaidluses esitatud nõuded tulenevad teenistuslepingu lõpetamisest. Teenistuslepingu ülesütlemise aeg on oluline konkurentsipiirangu alguse ja tasu maksmise kohustuse sissenõutavuse hindamisel.
35.Asjaolust, et kostja esitas tööalase autokasutuse kohta kuludokumendid hagejale perioodi 01.11.-15.11.2016 kohta, ei saa järeldada teenistuslepingu ülesütlemist hageja poolt. Nagu kostja ise märgib (06.02.2017 menetlusdokumendi p 16), leidis hageja, et kostjal on õigus nõuda kulusid ka detsembrikuu kohta. Tunnistaja RR ütluste kohaselt kasutas kostja isiklikku autot ametiautona, mille osas ettevõte maksis talle kompensatsiooni. Vaidlust ei ole selles, et kostjal mingeid ametisõite enam detsembris ei olnud. Samas ilmutas hageja valmisolekut omapoolseid teenistuslepingust tulenevaid kohustusi täita (nt autokompensatsiooni puhul). Ka asjaolust, et kostja hageja vara (sissepääsukiibid ja parkimiskaardi) 18.11.2016 tagastas, ei saa järeldada teenistuslepingu lõpetamist hageja algatusel.
36.Poolte tahteavalduste tõlgendamisel ei ole võimalik jõuda järeldusele, et teenistusleping oleks lõppenud hageja algatusel. Eeltoodud põhjustel ei ole kostjal hageja vastu lepingu p-st
9.2.tulenevat hüvitise nõuet lepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest, samuti vastavat viivisenõuet, samuti puudub kostjal alus vastuhagis märgitud nõuete tasaarvestamiseks. Maakohtu otsus on nimetatud osas lõppjärelduses õige. Kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. III
37.Järgnevalt hindab kohus 01.07.2015 lepingust tulenevate konkurentsipiirangu ja leppetrahvi tasumise kohustuse kehtivust. Konkurentsikeelu sisu ja eesmärki reguleerivad lepingu p-d 6.1. ja 6.2., mille kohaselt on juhatuse liige kohustatud järgima äriseadustiku §-s 312 sätestatud konkurentsikeeldu ning hoiduma konkureerivast tegevusest ilma AS-i nõukogu loata. AS-iga konkureerivaks tegevuseks lepingu tähenduses on ajakirjanduse väljaandmisega, interneti sisuteenuse osutamisega (interneti portaalid, ajakirjandusväljaannete interneti üksused) tegelevas organisatsioonis töötamine, nende nõustamine, nende tegevuse juhtimine või nende juhtimisorganitesse kuulumine. Nimetatud sätetest tuleneb, et konkurentsipiirang oli suunatud käsundussuhtele ehk keelas konkurendi juures tegevused, mida kostja täitis hageja juures käsundussuhtest tulenevalt.
38.Esmalt viidatakse ametilepingus kostja seadusest (ÄS § 312) tulenevale konkurentsikeelule. Täiendavalt seadusele on lepinguliselt pooled kokku leppinud konkurentsipiirangu kehtima jäämises peale ametilepingu lõppemist ametilepingu p 6.9. esimeses lauses, mille kohaselt jääb konkurentsikeeld juhatuse liikme suhtes kehtima ka pärast lepingu lõpetamist või lõppemist tingimusel, et AS maksab pärast ametikohalt tagasiastumist ja lepingu lõppemist juhatuse liikmele tasu konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest. Kostja tahteavaldustest ei tulene enne 13.12.2016 konkurentsipiirangu sätte ülesütlemine, järelikult jäi see kehtima.
39.Kuna pooltevaheline konkurentsipiirangu kokkulepe ei ole sõlmitud töösuhtes, ei saa kokkulepe olla vastuolu tõttu TLS § 23 lg-s 4 sätestatuga tühine. Teenistussuhtes ei rakendu samad konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse tingimused nagu töölepingu seaduses. Töölepingu seadus on eriseadus ja TLS § 23 lg 4 eesmärk on kaitsta töötajat kui töösuhtes nõrgemat poolt. Juhatuse liige sõlmib lepingu oma kutse- ja majandustegevuses, seega ei saa teda vaadelda õigussuhtes nõrgema poolena, kelle huvid töölepingu seaduses sätestatud kujul kaitsmist vajaksid.
15(23)
40.Samas ei ole välistatud, et ka teenistussuhtest tulenev konkurentsipiirangu kokkulepe on tühine muudel tehingu tühisuse üldistel alustel (TsÜS § 86 lg 1, § 87) või seda kohaldatakse vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6). Leppetrahvi nõue ei saa juba oma olemuse tõttu olla vastuolus heade kommetega.
41.Pooled vaidlevad, kas vaidlusalune konkurentsipiirang on territoriaalselt ja ajaliselt määratletud ega piira ülemääraselt kostjat tulenevalt tema elukutsest. Selleks tuleb hinnata, kas käesolevas asjas kostjale kui juhatuse liikmele seatud tegevuspiirangud olid põhjendatud (sh mõistlikud). Juhatuse liikme konkureeriva tegevuse piiramise eesmärk on ettevõtja ärihuvide kaitse, mistõttu ka piirangute sisu ja ulatus peaksid sellele eesmärgile vastama. Üldiselt peaksid vastavad piirangud puudutama üksnes ühinguga samal tegevusalal tegutsemist.
42.Lepingu p-s 6.2. on pooled leppinud kokku konkurendi tunnustes konkureeriva tegevuse mõiste kaudu. Nimetatud punkti sõnastuse kohaselt on AS-iga konkureerivaks tegevuseks lepingu tähenduses ajakirjanduse väljaandmisega, interneti sisuteenuse osutamisega (interneti portaalid, ajakirjandusväljaannete interneti üksused) tegelevas organisatsioonis töötamine, nende nõustamine, nende tegevuse juhtimine või nende juhtimisorganitesse kuulumine. Nimetatud lepingu sätet tõlgendades saab asuda seisukohale, et konkurendid on need, kes tegutsevad hagejaga samal kaubaturul, ilma et seda turgu täpselt riigi, mõne muu haldusüksuse või äriühingu täpsusega määratletaks. Selline konkurendi täpne määratlemata jätmine ei saa olla kokkuleppe tühisuse aluseks, kuna kostjale kui hageja juhtorgani liikmele peab eeldatavasti olema ilma täpselt territooriumi määratlemata arusaadav hageja ärihuvide ulatus. Piirang on seetõttu territooriumi mõistes läbi hageja majandushuvide tõlgendatav ja arusaadav.
43.Lepingu p 6.9. kohaselt jääb konkurentsikeeld juhatuse liikme suhtes kehtima ka pärast lepingu lõpetamist või lõppemist tingimusel, et AS maksab pärast ametikohalt tagasikutsumist ja lepingu lõppemist juhatuse liikmele tasu konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest. Tasu maksmine võib toimuda kuni kuue kalendrikuu jooksul juhatuse liikme ametikohalt tagasikutsumisest või lepingu lõppemisest. Lepingu sätet ei saa tõlgendada viisil, et tasu maksmisel väiksemas ulatuses poolte kohustused lõppesid. Konkurentsipiirangu kokkulepe on ka piisavalt ajaliselt määratletud, sätestades lepingu p 6.9. esimese ja kolmanda lause koosmõjuna selle maksimumkestuseks kuus kuud, seega ajalise kehtivuse ülempiiri.
44.Nimetatud kokkulepet on võimalik vaadelda konkurentsipiirangu kuni kuuekuulise perioodi konkreetse pikkuse osas lahtise tingimusena (VÕS § 26 mõttes) viisil, et hageja võis otsustada selle täpsema kestuse, kuid mitte üle kuue kuu. Kuivõrd tingimuse sai määrata lepingu kohaselt hageja, pidi kuuekuuline konkurentsipiirang vastama hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele (VÕS § 26 lg 3).
45.Arvestades asjaoluga, et kostja oli juba enne 15.11.2016 ülesütlemisavaldust avaldanud, et soovib lahkuda parema pakkumise teinud äriühingusse (AS E) ja hageja käsitles seda äriühingut enda konkurendina, ei ole hageja tegutsenud konkurentsipiirangu ajalise tingimuse määratlemisel maksimumulatuses vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Isegi kui käsitleda pooltevahelist konkurentsipiirangut töösuhtes kokkulepitud kokkuleppena, ei ole see vastuolus TLS-is sätestatuga (TLS § 24 lg 1 p 4).
45.Kostja ei ole esile toonud maakohtu menetluses asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et konkurentsipiirang oli arvestades kostja elukutset liigselt koormav. Kostja elukutse on müügidirektor. Kostja elukutsest tulenevalt ei piira lepingus sätestatud konkurentsikeeld töötamist müügi- või ka reklaamimüügi alal muudes ettevõtetes, mis ei tegele meediaväljaandes
16(23)
avaldatava reklaamiga. Seega ei ole võimalik väita, et konkurentsipiirang takistas kostjal mõistlikul viisil üldse töö leidmise. IV
47.Järgnevalt hindab kolleegium poolte väiteid 01.07.2015 lepingu kui tüüptingimustega sõlmitud lepingu sõlmimisest. Kostja ei ole selgitanud, millistel asjaoludel lepingu sõlmimine toimus, kuid väitis, et vaidlusaluseid konkurentsipiirangu ja leppetrahvi tingimusi läbi ei räägitud. RR on tunnistajana kinnitanud, et kostja juhatuse liikmeks saamisel toimusid läbirääkimised lepingutingimuste üle ja kostjal oli võimalik teha lepingusse muudatusi ning selle sisu muuta; tulenevalt kostja isikuomadustest oli kostja kõva läbirääkija; läbirääkimised toimusid nõukogu poolt antud volituste piires tunnistaja ja kostja vahel ja kostja poolt tehtud muudatusettepanekud arutati läbi ka nõukogus. Tunnistaja ütlused on selles osas napisõnalised ja neist ei selgu, mis asjaoludel läbirääkimised toimusid, millised olid nõukogu volitused läbirääkimiste pidamiseks ja milliseid lepingu tingimusi läbi räägiti. Tunnistaja ütlustega ei ole tõendatud, et pooled rääkisid konkurentsipiirangu kokkuleppe koos sellega seonduva leppetrahvitingimusega eraldi läbi ja kostjal oli võimalus nende sisu mõjutada. Seetõttu hindab ringkonnakohus kostja väidet, kas konkurentsipiirang on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja seetõttu tühine.
48.Kostja ei ole tarbija, kuna ta on sõlminud teenistuslepingu kui käsunduslepingu (VÕS § 1 lg 5 ja § 619 mõttes) oma majandus- või kutsetegevuses. Kui kostjaga sõlmitud teenistusleping oleks tööleping, ei oleks kostja ka töötajana tarbija (vt RKTKo 3-2-1-178-16, p 13). Asja lahendamise seisukohalt ei oma aga määravat tähendust, kas kostja on tarbija, sest tüüptingimuste regulatsioon kehtib VÕS §-des 36 ja 44 sätestatu kohaselt mõlema õigussuhte kohta.
49.VÕS § 35 lg 5 kohaselt on tühine kokkulepe, millega kaldutakse kõrvale VÕS §-des 35-39 ja 41-45 sätestatust selle lepingupoole kahjuks, kelle suhtes tüüptingimust kasutati. Tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Sama paragrahvi teise lõike esimese lause kohaselt ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega mh nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
50.Leppetrahvi suuruse hindamisel tuleb arvestada selle funktsiooni ja lepingu hinda. Nii on kokkulepitud leppetrahvil üheltpoolt survefunktsioon (hoida ära kostja asumine konkurendi juurde) ja ka kahju hüvitamise funktsioon (hüvitada sellega tekkiv kahju, mida hagejal on raske tõendada). Kostja viidatud Riigikohtu lahendis 3-2-1-91-11 ei ole käesoleva vaidlusega võrreldavad asjaolud, kuna viidatud kohtuvaidluse asjaolude kohaselt maksti töötajale võrreldes tema töötasuga 52 000 krooni konkurentsipiirangu tasu töölepingu kehtivuse ajal 5000 krooni ja töölepingu lõppemisel 7000 krooni, leppetrahvi säte nägi aga ette võimaluse küsida kogu tööandja poolt makstud tasu tagasi ja sätestas kohustuse maksta veel kolmekordse
17(23)
tasu. Selliselt ei olnud konkurentsipiirangu tasu suurus õiglane arvestades kostjale makstud eritasu suurust, konkurentsikeelu ulatust ja intensiivsust. Käesoleva vaidluse asjaolude kohaselt tulenes kostja töötasu suurus lepingu p-st 3.1. ja konkurentsipiirangu kokkulepe maksimumpikkusega 6 kuud nägi ette leppetrahvi maksmise kuue kuu keskmise töötasu ulatuses, sõltumata kahju hüvitamise kohustusest. Lepingu p-de 6.9. ja 3.1. koosmõjus oli kostjale ette nähtud tasu konkurentsipiirangu kohustuse täitmise eest, mille suurus sõltus sellest, mis asjaoludel leping lõpetati. Kui teenistusleping lõpetati kostja algatusel, nagu ringkonnakohus eelpool tuvastas, tuli hagejal maksta kostjale pool lepingu p-s 3.1. sätestatud tasust. Kui leping oleks lõppenud muudel alustel kui kostja poolt selle korraline ülesütlemine või kostja poolt lepingu rikkumine, tulnuks igakuist tasu maksta samas ulatuses, mis kostja kuutasu hageja juures oli. Lisaks, arvestades kostja keskmise töötasu suurust, võimaldanuks see äraelamist ka ilma konkurendi juurde töö- või teenistussuhtesse asumata.
51.Kuigi hageja ei ole käesolevas asjas esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõuet, ei võeta tingimusega kostjalt ära õigust tõendada hagejal tekkinud kahju suurust. Lepingu tingimus on kooskõlas VÕS § 161 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt võib kahjustatud lepingupool nõude leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. Majandus- või kutsetegevuses leppetrahvi suuruse ebamõistlikkuse hindamisel tuleb arvesse tõtta ka lisaks riske, mida lepingus leppetrahvi kasutamisega poolte vahel jagatakse ja millega pidid pooled kõiki asjaolusid arvestades lepingu sõlmimisel arvestama. Poolte huvide kaalumisel tuleb arvestada ka seda, et leppetrahv oli kokkulepitud käsundussuhtes, kostjal oli võimalik leppetrahvi esitamise nõuet konkurentsipiirangu kohustusest kinnipidamisega vältida, aga ka seda, et kostja pääses ligi hageja ärisaladusele ja hagejal on raske tõendada kostja lepingu rikkumisest tuleneva kahju suurust. Eeltoodut arvestades ei saa p-s 9.1. sätestatud kuue kuu keskmise tasu suurust leppetrahvi maksmise kokkulepet pidada kostjat ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimuseks. V
52.Edasi tuleb vastata küsimusele, kas konkurentsipiirang on kehtetu, kuna hageja rikkus kostjale konkurentsipiirangu järgimise tasu maksmise kohustust. Teenistusleping lõppes 13.12.2016 ja sellest ajast tekkis hagejal kohustus tasuda konkurentsipiirangu tasu. Tasu oleks pidanud laekuma kostjale hiljemalt järgmisel palgapäeval. Lepingu p 3.3. kohaselt tuli korraline kuutasu juhatuse liikmele maksta iga eelneva kuu eest järgneva kuu 4. kuupäeval. Seega pidanuks tasu laekuma vastavalt lepingu p-s 3.3. kokkulepitu kohaselt neljandal detsembril ja muutus nimetatust kuupäevast sissenõutavaks.
53.Pooled vaidlevad ka selle üle, millises ulatuses tuli konkurentsitasu maksta. Lepingu p 6.9. teise lause kohaselt tuli tasu maksta käesoleval juhul 50% lepingu p-s 3.1. nimetatud tasust. Lepingu p 3.1. sätestab, et AS maksab juhatuse liikmele korralist tasu alates 01.07.2015 4250 eurot, millele lisandub tulemustasu vastavalt 1. märtsil 2015 antud AS-i juhatuse esimehe käskkirjale või vastavalt lepingu muudatustele või hilisematele käskkirjadele ja otsustele (korraline tasu ja tulemustasu kokku on edaspidi nimetatud kuutasu). Pooled on lepingu p-s 4.4. kokku leppinud, et puhkuse ajaks säilitatakse juhatuse liikmele tasu maksmine ulatuses, mis vastab tema viimase 6 kuu keskmisele kuutasule.
54.Kuue kuu keskmisest tasust lähtumist on pidanud õigeks ka hageja leppetrahvi nõude suuruse sisustamisel, kuigi ka lepingu p 6.1. ei käsitle keskmise tasu arvutamist just nimelt kuue kuu eest. Vaidlust ei ole poolte vahel, et kostja keskmine tasu on juulis – detsembris 2016 olnud nimetatud arvestuse kohaselt brutotasuna 6822 eurot. Põhjendatud on kostja seisukoht, et teenistuslepingu p-de 6.9. ja 3.1. tõlgendamisel tuleb keskmise tasu osas lähtuda nii põhi- kui lisatasust, mille kohaselt ei kuulu konkurentsipiirangu tasu arvestamisele üksnes korraliselt
18(23)
tasult, vaid ka kuutasult (st korraliselt tasult + tulemustasult). Nimetatu on ka kooskõlas VÕS § 39 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada selle kasutaja kahjuks.
55.Edasi tuleb vastata küsimusele, kas lepingus kokkulepitud leppetrahvi osas, mis lähtub keskmisest tasust, tuleb lähtuda bruto- või netotasust. Käesolevas asjas on põhjendatud lähtuda leppetrahvi puhul netotasust. Kuigi hageja ei ole selgitanud konkurentsipiirangu tasu kujunemise matemaatilist arvestuskäiku, ei ole ta maksnud kostjale konkurentsitasu brutotasust lähtudes. Lepingupoolte kohustuste tasakaalu põhimõttega oleks vastuolus tõlgendus, mille kohaselt võiks hageja maksta kostjale konkurentsipiirangu tasu arvestades keskmist netotasu, leppetrahvi puhul saaks nõuda aga kuukordset brutotasu. Netotasust lähtumine leppetrahvi puhul on kooskõlas ka VÕS § 39 lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada selle kasutaja kahjuks. Seega on käesolevas asjas põhjendatud lähtuda leppetrahvi puhul keskmisest netotasust.
56.Ringkonnakohus ei nõustu aga kostja seisukohaga, et netotasu tuli arvestada keskmise palga määramiseks alates maist kuni oktoobrini 2016. Netotasu suuruse määramisel tuleb aluseks võtta kostja netotasu suurus juulist kuni detsembrini. Poolte poolt esiletoodud asjaolud võimaldavad kindlaks teha, et netotasu suurus oli juunis 5957,87 eurot, juulis 6077,95 eurot, augustis 4927,69 eurot, septembris 4996,72 eurot, oktoobris 4970,81 eurot. Kostja ei ole esile toonud, milline oli kostja netotasu novembris ja detsembris. Hageja poolt esitatud kostja isiklikest palgalipikutest (I kd, tl 28, 29) nähtub, et kostja tasu oli novembris 4933,48 eurot ja detsembris 6299,81 eurot, kostja kuue kuu keskmine töötasu on seega (6077,95 + 4927,69 + 4996,72 + 4970,81 + 4933,48 + 6299,81) : 6 = 5367,74 eurot. Seega tulnuks konkurentsipiirangu tasu maksta kuus 2683,87 eurot.
57.Vaidlust ei ole, et hageja tegi esimese makse 05.01.2017 952 eurot, hilisemad viis makset 1666 eurot. Seega hilines hageja esimesel korral ühe päeva konkurentsipiirangu tasu maksmisega ja ei maksnud seda ka kokkulepitud ulatuses. VI
58.Edasi tuleb vastata küsimusele, kas konkurentsipiirangu kokkulepe on seetõttu kehtetu. VÕS § 101 lg 1 kohaselt saab võlausaldaja võlgniku kohustuse rikkumise korral kasutada õiguskaitsevahendina lepingu ülesütlemist (VÕS § 101 lg 1 p 4). Kohustuse rikkumine ei eelda kohustuse täielikku täitmata jätmist, vaid tegemist võib olla ka ebakvaliteetse või hilinenud täitmisega VÕS § 100 mõttes.
59.Teenistuslepingu sõlmimisele järgnevaks ajaks sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepe on iseseisev kestvusleping VÕS § 196 lg 1 mõttes. Sarnaselt käsitab töösuhte lõppemisele järgneva aja kohta sõlmitud konkurentsipiirangu kokkulepet ka töölepingu seaduse § 24. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb selleks, et pooled oma konkurentsipiirangu kohustuse täitmisest vabaneksid, kokkulepe eraldi üles öelda. Konkurentsipiirangu lõppemine vabastab pooled selle täitmisest (RKTKo 2-16-118894, p 30.2. - 30.4.).
60.Konkurentsipiirangu kokkuleppel lõpetamisele ei ole pooled tuginenud. Kuivõrd konkurentsipiirangu kokkulepe tuli eraldiseisvalt üles öelda, ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et konkurentsipiirangu kokkulepe lõppes hageja lepingurikkumise tõttu alates lepingu lõppemisest 15.11.2016. Konkurentsipiirangu ülesütlemise tahteavaldusena (TsÜS § 75 lg 1 mõttes) on võimalik vaadelda kostja 08.12.2016 hagejale esitatud nõuet, mille p-s 9 on kostja avaldanud järgmist: „Juhin tähelepanu, et ametilepingu konkurentsikeeld ei kehti erinevatel põhjustel juba algusest peale, sest ei vasta seaduse nõuetele. Isegi kui see peaks
19(23)
kehtima, siis lõppes see 6. detsembril 2016, sest AS ei ole tasunud RP-le nõuetekohast hüvitist ametilepingu p-st 6.9, et hoida konkurentsipiirangut jõus.“
61.VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Sama sätte teise lõike kohaselt, kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel. VÕS § 196 lg 2 ei reguleeri ülesütlemise materiaalseid eeldusi, vaid formaalseid nõudeid.
62.Kuivõrd konkurentsipiirangu kokkulepe on eraldiseisev kestvusleping, tuli kostjal anda hagejale esmalt mõistlik aeg kohustuse kohaseks täitmiseks ja kostja võis lepingu üles öelda alles pärast selle aja tulemusteta lõppemist. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et ta oleks andnud hagejale mõistliku aja konkurentsikeelu tasu kohases suuruses maksmiseks ega ka sellele, et esinenuksid VÕS § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud asjaolud. Konkurentsipiirangu tasu maksmise kokkulepet ei saa pidada ka äramuutva tingimusega tingimuslikuks tehinguks (TsÜS § 102 lg 2 mõttes), mis tooks kaasa tasu väiksemas ulatuses maksmisel kaasa konkurentsipiirangu kokkuleppe lõppemise. Samuti ei ole pooled ei ole lepingus kokku leppinud, et lepingu oluliseks rikkumiseks loetakse konkurentsipiirangu tasu osalist maksmist. Seega on täitmata kokkuleppe ülesütlemise formaalsed eeldused ja kostjapoolne konkurentsipiirangu ülesütlemine ei oma mõju kokkuleppe kehtivusele. VII
63.Kostja sõlmis 15.12.2016 töölepingu AS-iga E (kostja 06.02.2017 menetlusdokument p 20). Seega sõlmis kostja töölepingu AS-iga E ajal, kui konkurentsipiirangu kokkulepe kehtis.
64.Pooled ei vaidle, et kostja asus AS-is E tööle müügidirektorina. Nagu ringkonnakohus eelnevalt tuvastas, kandis sama ametinimetust kostja ka hageja juures oma teenistuslepingust tulenevaid kohustusi täites. Kostja ei ole lükanud ümber hageja väidet, et tema tegevus- ja vastutusvaldkond AS-is E kattub sellega, mille eest vastutas kostja ametis olles hageja juures.
65.Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, kas hageja ja AS E on konkurendid. Maakohus on leidnud, et konkurendi määratlus, mille kohaselt on konkurentsipiiranguga hõlmatud ka AS E, kes ise lepingu p-s 6.2. nimetatud tegevustega ei tegele, kuid omab aktsionärina osalust sisuteenust osutavates ettevõtetes, ei ole kooskõlas TLS §-ga 23. Esmalt on maakohus lähtunud ebaõigest eeldusest, et tegemist on töösuhtega, teiseks ei ole maakohus oma järeldust piisavalt põhjendanud. Nimetatud menetlusõiguse rikkumised saab ringkonnakohus kõrvaldada.
66.Hageja on esile toonud ja tõendanud, et AS E määratleb oma tegevust veebilehel järgmiselt: „E on Baltikumi suurim meediakontsern, mille tegevus hõlmab trüki- ja internetimeedia sisutootmist, televisiooni ja raadio tootmist, kuulutusteportaale ja trükiteenuse pakkumist.“ Põhjendatud on hageja seisukoht, et põhitegevuse valdkonna kaudu on määratletav ka AS-i E majanduslike huvide sfäär, milleks on trüki- ja internetimeedia sisutootmine, televisiooni ja raadio tootmine, kuulutusteportaalid ja trükiteenuse pakkumine. Veebilehel loetletud brändide hulka kuuluvad nii trüki- kui ka internetimeedia väljaandeid, näiteks paberleht Postimees ning selle uudisteportraalid. Vaidlust ei ole selles, et hageja põhitegevusalaks on uudisteportaali Delfi haldamine ja paberlehtede Eesti Ekspress, Maaleht ning Eesti Päevaleht väljaandmine.
20(23)
67.Põhjendatud on hageja seisukoht, et konkurendi mõiste tuleb määratleda läbi kaubaturul osalemise ja seejuures ei ole oluline, et AS E on kontserni struktuuris emaettevõtja. Tema majanduslik huvi väljendub tütarettevõtjate kaudu tulu teenimises hagejaga samal kaubaturul. Selline tõlgendus vastab KonkS § 2 lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt võib lugeda üheks ettevõtjaks üksteisega valitseva mõju kaudu seotud ettevõtjaid. Samuti on see kooskõlas ÄS § 312 lg 1 p-s 3 sätestatud juhatuse liikme keeluga olla ametisuhte kestel ilma nõukogu nõusolekuta aktsiaseltsiga samal tegevusalal tegutseva äriühingu juhtorgani liige, välja arvatud siis, kui tegemist on ühte kontserni kuuluvate äriühingutega. Kuigi nimetatud norm peab silmas kostja kuulumist hageja kontserni juhtorganitesse, on sellest järeldatav seadusandja tahe tõlgendada kontserni huve konkurentsipiirangu mõttes ühtsena. Juhtides emaettevõtet, peab kontserni juht lähtuma kogu kontserni huvidest. Kuivõrd kostja asus tööle AS-is E töölepingu alusel müügidirektorina, tegutseb ta valdusfirmas samal tegevusalal mis hageja juures, teenides sellega kogu AS-i E, s.o ka tütarettevõtete huve.
68.Lepingu p 6.2. kohaselt on AS-iga konkureerivaks tegevuseks lepingu tähenduses ajakirjanduse väljaandmisega, interneti sisuteenuse osutamisega (interneti portaalid, ajakirjandusväljaannete interneti üksused) tegelevas organisatsioonis töötamine, nende nõustamine, nende tegevuse juhtimine või nende juhtimisorganitesse kuulumine. Lepingupunkti sõnastusest ei saa järeldada, et konkurent peab kvalifitseeruma kahele samaaegselt täidetud tingimusele, s.o tegelema nii ajakirjanduse väljaandmisega kui ka interneti sisuteenuse osutamisega, kuna loetelus kasutatakse sõna „või“. Selline tõlgendus ei oleks ka mõistlik ega põhjendatud.
69.Nagu maakohus õigesti leidis, ei oma vaidluse lahendamisel tähendust, et alates 03.04.2017 on AS E ühendanud endaga senised tütarettevõtjad, samuti, et kostjast on saanud tänaseks ASi E juhatuse liige.
70.Kuivõrd konkurentsikeelu kokkuleppe ülesütlemine kui kostja ühepoolne tahteavaldus ei omanud mõju, konkurentsikeeld on kehtiv, kostja asus tööle hageja konkurendi juures, on kostja konkurentsikeeldu rikkunud. Lepingu p-s 9.1. sätestatud leppetrahvi nõudmise eeldus on täidetud. Lepingu p 9.1. kohaselt võib hageja nõuda kostjalt leppetrahvi kuue kuu keskmise kuutasu suuruses. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et kostja keskmise töötasu suurus on 5367,74 eurot, seega oleks leppetrahvi suuruseks 6 x 5367,74 = 32 206,44 eurot. VIII
71.Kostja ei ole küll taotlenud otsesõnu leppetrahvi vähendamist, kuid on leidnud läbi tüüptingimuste tühisuse käsitluse, et leppetrahv on liiga suur. Kolleegiumi arvates on kostja poolt avaldatu kohtu jaoks piisav, et kaaluda leppetrahvi vähendamist (vt RKTKo 3-2-1-13212, p 12). VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
72.Kolleegium palus kostjal tuua kohtuistungil välja elulised asjaolud leppetrahvi vähendamiseks ja kostja selgitas, et leppetrahvi hageja poolt nõutud suuruses tasumine tooks kaasa selle, et ta peaks sisuliselt maksma kogu oma sissetuleku leppetrahviks. Kostja ei toonud välja elulisi asjaolusid, mille alusel saaks ringkonnakohus hinnata kostja toimetulekusuutlikkust (milline on kostja majanduslik olukord ja mil viisil mõjutaks viivise vähendamata jätmine kostja toimetulekusuutlikkust). Teisalt ei ole ka hageja toonud
21(23)
ringkonnakohtu ette asjaolusid, millest saaks järeldada, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine tema majanduslikku seisundit.
73.Kuigi leppetrahv 32 206,44 eurot on objektiivselt võetuna suur summa, ei ole see iseenesest aluseks käesolevas asjas leppetrahvi vähendamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei ole leppetrahv kostja jaoks ebamõistlikult suur. Hagejal oli õigustatud huvi, et kostja ei lähe pärast hageja juhatuse liikmena töötamist konkurendi juurde tööle, kostja oli sellisest hageja tahtest teadlik ning teadlikult eiras pooltevahelises lepingus kokkulepitut. Asjaolusid, mis võimaldaks järeldada, et kostja ei suudaks tasuda 32 206,44 euro suurust leppetrahvi, asjas esitatud ei ole. Eeltoodud põhjustel ei ole ringkonnakohtul võimalik leppetrahvi vähendada.
74.Õige on maakohtu järeldus, et hageja ei rikkunud lepingu ülesütlemistähtaega ja kostjal puudub õigus nõuda hüvitist lepingu p 8.6.1. alusel. Vastavalt lepingu p-le 8.6.2. juhatuse liikmele lepingu korralisel ülesütlemisel hüvitist ei maksta. Samal põhjusel on alusetu kostja viivisenõue. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata kostja vastuhagi hageja vastu hüvitise 16 289,70 euro ja viivise nõudes. IX
74.Hageja ei muutnud hagi, taotledes maakohtult tõendite kogumist tuvastamaks, kas kostja rikkus konkurentsipiirangut juba ametisuhte kestel ja vastav maakohtu seisukoht on põhjendamatu. Tõendite kogumata jätmist ei saa aga hinnata maakohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise. Vastavad taotlused saanuks hageja esitada ka apellatsioonkaebuses. Kuna hageja seda ei teinud, puudub ringkonnakohtul vajadus võtta taotluse suhtes seisukoht.
76.Hageja põhinõue kostja vastu kuulub osalisele rahuldamisele 32 206,44 euro ulatuses. Hageja viivisenõude aluseks on VÕS § 113 lg 1. Leppetrahvi nõue tekib alates kohustuse rikkumisest. Kuna käesoleval juhul olid leppetrahvi sissnõutavaks muutumise eeldused (kehtiv leping ja kohustuse rikkumine) täidetud, on hagejal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni. Viivisenõude sissenõutavaks muutumisele leppetrahvi kohustuse maksmisel tuleb kohaldada VÕS § 113 lg-s 2 sätestatut. Säte on kohaldatav ka lepingu rikkumisest tulenevate rahaliste nõuete kohta. Viivisenõue muutub sissenõutavaks mitte hageja poolt kostja rikkumisest teadasaamisest, vaid mõistliku aja jooksul peale leppetrahvi nõude (käesoleval juhul ei esitatud leppetrahvi teadet) kostja poolt kättesaamisest. Kuna leppetrahvi nõue sõltub sellest, kas leppetrahvi nõudja seda rakendab, ei saa kostja viivitus tekkida hageja poolt kostja rikkumisest teadasaamisest. Sätte eesmärk on välistada viivisenõude esitamine võlgniku vastu aja eest, mil võlgnik võlausaldaja kavatsusest tema vastu leppetrahvi nõue esitada teadlik ei olnud.
77.Toimiku materjalidest ei nähtu, et hageja oleks esitanud kostjale käesolevas menetluses leppetrahvi nõude kohtuväliselt. Hagiavaldus on kostja esindaja vandeadvokaat Paul Keres KIS-ist nähtuvalt AET-i vahendusel kätte saanud 21.03.2017 ja sellest kuupäevast loeb kolleegium leppetrahvi nõude kostjale kättetoimetatuks hagiavaldusega. Mõistlikuks ajaks kohustuse täitmiseks peab ringkonnakohus seitset päeva alates nimetatud ajast, seega tuli leppetrahv tasuda 28.03.2017. Arvestades leppetrahvi suurust 32 206,44 eurot, viivitatud päevade arvu 612 ja seadusjärgse viivise aastaprotsenti 8% nimetatud perioodil, on kostjalt hageja kasuks väljamõistetava viivise suuruseks kohtuotsuse tegemise aja seisuga 4319,99 eurot (http://www.viivisekalkulaator.ee). Edasi kuulub viivis väljamõistmisele seaduses sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni.
22(23)
X
78.Hagi kuulub rahuldamisele ligikaudu 80% ulatuses, vastuhagi jääb täielikult rahuldamata. Seoses sellega jäävad poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 90% ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1 ja § 173 lg 3 esimene lause) ja 10% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus poolte menetluskulusid kindlaks ei määra ega neid pooltelt välja ei mõista. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-142-15, p 22 ja 23). /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
23(23)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.