P E i hagi K L i vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15. oktoobri 2018 otsus
Apellatsioonkaebuse hind
1679,84 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K L i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: P E (isikukood XXXXXXXX), lepinguline esindaja Svetlana Sorokina Kostja: K L (isikukood XXXXXXXX), lepinguline esindaja Ardi Šuvalov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Keelduda K L i Harju Maakohtu 15. oktoobri 2018 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
2.Jätta K L i menetlusabi taotlus rahuldamata.
3.Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud kulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda.
Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud
menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud
1.P E esitas 18.05.2018 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse K L i vastu põhivõla 1500 euro ja viivise väljamõistmiseks. Võlgniku vastuväite tõttu lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 30.05.2018 hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 1500 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 59,84 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise seadusjärgses määras.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29.11.2017 sõiduki Opel Z (registreerimismärgiga XXXXXX) müügilepingu, mille järgi kohustus hageja sõiduki kostjale üle andma ja kostja tasuma hagejale ostuhinna 1500 eurot. Sõiduki omandiõigus ja valdus läksid kostjale üle pärast lepingu sõlmimist 29.11.2017 ning samal kuupäeval vormistati sõiduk Autoregistrikeskuses kostja nimele. Ostuhinda kostja ei tasunud.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt tegi kostja elukaaslane T M R suulise lepingu alusel 2017.a oktoobrist kuni 2018.a märtsini hagejale kuuluvas majas siseviimistlustöid. Elukaaslase sõnade kohaselt olid novembri lõpuks temast olenevad tööd tehtud. Samal ajal müüs hageja talle kuuluvat sõidukit Opel Zafira hinnaga 1500 eurot. Kuna hagejal ei jätkunud raha vannitoa plaatimiseks ja osade tööde lõpetamiseks, siis jõudsid hageja ja T M R kokkuleppele, et sõiduauto Opel Zafira müük vormistatakse kostja nimele T M R u tasuna tehtud tööde eest. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks lepingut oluliselt rikkunud ja hageja seetõttu lepingust taganenud. Puuduvad tõendid, et kostja ei ole ostuhinda tasunud. Kuna hageja ja kostja ei tundnud teineteist, siis ei oleks hageja sõidukit kostjale andnud, kui kostja ei oleks müügisummat tasunud. Samuti ei ole tõendeid, et sõiduki tasumine oleks vormistatud järelmaksuna.
4.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla 1500 eurot, viivise 59,84 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise seadusjärgses määras. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis need suuruses 525 eurot kostjalt hageja kasuks välja.
5.Müügilepingu p-st 1 tulenevalt kohustus ostja tasuma ostuhinna 1500 eurot. Pooled ei leppinud lepingus kokku selles, kuidas ja millal tuleb ostjal müügihind tasuda. Sõiduki müügihinna tasumine ei ole tõendatud. Samuti ei ole tõendatud, et hageja võlgnes elamus tehtud ehitustööde eest 1500 eurot ja pooltel oli kokkulepe saamata jäänud töötasu tasumiseks hagejale kuuluva sõiduki üleandmisega. Kostja elukaaslase tunnistajana antud ütlusi ei saa ütluste vastuolu ja tunnistaja isikliku majandusliku huvi tõttu lugeda usaldusväärseks ning tuleb tugineda esitatud kirjalikule lepingule, millel puuduvad märked ostuhinna tasumise või töötasuga tasaarvestamise kohta. Hagejal on võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus ostusumma tasumiseks on muutunud sissenõutavaks. Vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostjalt tuleb hagejal kasuks välja mõista põhivõlg 1500 eurot ja viivis.
6.Kostja esitas 14.11.2018 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
7.Kaebuse kohaselt määratles maakohus ekslikult vaidluse eseme ja kohaldas ebaõiget materiaalõiguse normi. Vaidluse esemeks on, milline oli poolte tegelik tahe sõiduki ostu-
müügilepingu sõlmimisel. Maakohus ei selgitanud, kas sõiduki lepingujärgne ostuhind 1500 eurot on sõiduki turuväärtus. Kui 1500 eurot ei ole sõiduki turuväärtus, võib olla tegemist rahasummaga, mille hageja tasus kostja elukaaslasele tehtud ehitustööde eest. Võib ka olla, et 1500 eurot on juhuslik summa. Maakohus andis tõenditele ebaõige hinnangu. Maakohus protokollis hageja esindaja selgitused, et sõiduki eest pidi kostja tasuma järgmisel päeval pärast sõiduki vormistamist kostja nimele. Maakohus tuvastas tunnistajast kostja elukaaslase ütlustega, et sõiduki ümbervormistamise päeval tasus hageja tunnistajale 1000 eurot. Selline olukord ei ole eluliselt usutav. Kui sõiduki ümbervormistamise päeval oli kostja elukaaslasel õigus saada hagejalt tasu ja hagejal õigus saada kostjalt sõiduki ostuhind, oleks loogiline, et hageja ja kostja elukaaslane teevad tasaarvestuse ja sõiduki lepingujärgseks hinnaks saab 500 eurot. Maakohus ei ole analüüsinud, kas sõiduki ümbervormistamise päevaks oli kostja elukaaslane osutanud hagejale ehitusteenuseid vähemalt summas 2500 eurot. Kui jah, on võimalik, et kostja lõpptasu oli 2500 eurot, millest 1000 eurot sai kostja elukaaslane sularahas ja 1500 auto kujul. Eluliselt ei ole usutav, et pärast hageja väidetud kostja elukaaslase käitumist ei nõudnud hageja auto üleandmist ostuhinna tasumise vastu. Auto müügiks pakkumise näol tegemist faktiväitega, mida maakohtul tuli kontrollida. Kohus ei ole kostja elukaaslase ehitustöödele kaasamisele mingit tähendust omistanud ega selle asjaolu kohta hagejat küsitlenud. Maakohus ei hinnanud sõiduki ostu-müügitehingut sisuliselt. Hageja tahe ei olnud suunatud sõiduki kostjale müümisele. Määruse põhjendused
8.Ringkonnakohus leiab kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 638 lg-ga 1, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda ja kostja menetlusabi taotlus tuleb jätta TsMS § 181 lg 1 järgi rahuldamata.
9.TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole.
10.Maakohus menetles hageja nõuet võla 1500 euro ja viivise väljamõistmiseks. Tegemist oli lihtmenetluses menetletud asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses. TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse lihtmenetluses menetletud asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei andnud otsuses luba edasikaebamiseks. Et maakohtu otsusesse on täiendavalt lisatud edasikaebamise korra selgitus, ei ole edasikaebamise loa andmine.
11.Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Maakohus kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning võttis asja lahendamisel arvesse kõik asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud ja tõendid.
12.VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Maakohus lähtus õigesti 29.11.2017 kirjalikust müügilepingust, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale ostuhinna 1500 eurot. Kohus tuvastas
õigesti, et lepingus puuduvad märked ostuhinna tasumise või töötasuga tasaarvestamise kohta.
13.Maakohus hindas tõendeid vastavuses TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud nõuetega. Kohtuotsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Kohus märkis otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud, millistele tõenditele on rajatud kohtu järeldused ja põhjendas, miks ta ei arvestanud tõendina kostja elukaaslase ütlusi. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjal on hageja ees täitmata ostuhinna 1500 euro tasumise kohustus, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks vastav summa välja mõista koos viivisega. Iseenesest asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise aluseks.
14.Käesolevas asjas ei pidanud kohus tegema kindlaks, milliseid töid ja kui suure tasu eest kostja elukaaslane hageja elamus tegi ning kui suure summa hageja tehtud tööde eest kostja elukaaslasele võlgneb. Kui kostja elukaaslasel on hageja vastu suulisest töövõtulepingust tulenev nõue, võib ta esitada kohtusse vastava hagi.
15.Kuna ringkonnakohus keeldub kostja apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, ei ole alust rahuldada ka kostja menetlusabi taotlust. TsMS § 181 lg 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Praegusel juhul ei ole ülaltoodud põhjendustel alust arvata, et kostja menetluses osalemine oleks edukas, mistõttu ei ole alust rahuldada ka kostja taotlust vabastada ta menetlusabi korras riigilõivu tasumisest. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei ole põhjendatud nõuda kostjalt riigilõivu tasumist, s.o apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks kostjal õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.
16.TsMS § 638 lg 4 kohaselt kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, ei toimeta kohus kaebust vastustajale kätte ja tagastab selle kättetoimetamisega apellandile koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega. Kuna kaebus esitati kohtule elektrooniliselt, ei ole selle tagastamine vajalik.
17.Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud kulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda.