Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb M E-il ja OÜ-l Rober ehitus tasuda Gerüst OÜ-le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1 234 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hagiavalduse kohaselt rentis hageja (Gerüst OÜ) vallasvara rendilepingu nr 08/08/16 alusel kostjale I (Rober Grupp OÜ) tellinguid. Kostja I tasus kuni 15.09.2016 esitatud arved. Hiljem kostja I arveid ei tasunud.
2.Kostja II (M E end. Ž) sõlmis hagejaga kostjaga I sõlmitud vallasvara rendilepingu nr 08/08/16 käendamiseks käenduslepingu, millega tagas kostja I kohustuse täitmise isiklikult, maksimaalselt 10 000 euro ulatuses.
3.Kostja III juhatuse liige M E andis hagejale 17.05.2017 garantiikirja vormis kinnituse, millega garanteeris, et kostja III (Rober Ehitus OÜ) tagab arvete tasumist seoses objektile Xxxx renditud tellingute rendi eest ja et kostjad I ja III tagavad kostjale I esitatud arvete nr 1363, 1398, 1425, 1455, 1475, 1495, 1512, 1525 tasumise hagejale.
4.Hageja nõuab kostjatelt I ja III solidaarselt põhivõlgnevuse summas 6 224,40 eurot, arvete nr 1363, 1398, 1425, 1455, 1475, 1495, 1512, 1525 ja 1628 alusel ning arvetelt viiviste 3 232,81 eurot ja edasiulatuva viivise (kuni 2 991,59 eurot) tasumist ning kostjalt II eelnimetatud võlgnevuse tasumist solidaarselt kostjatega I ja III kuni 10 000 euro ulatuses.
Kostjate vastus
Kostjad paluvad kohtul jätta hagi rahuldamata.
6.Hageja ei esitanud lepingu üleandmise akti, mille tõttu pole võimalik tuvastada, kas hageja täitis oma lepingulised kohustused või mitte. Arvestades tõendamiskoormise jaotust, tuleb asuda seisukohale, et üürilepingu puhul peab hageja tõendama lepinguliste suhete tekkimist, aga sellel juhul ei ole seda tehtud. Lähtudes sellest pole võimalik tuvastada esitatud tõendite alusel, kas lepingulised suhted hageja ja kostja I vahel on tekkinud või mitte. Lähtudes sellest leiab kostja I, et haginõue ei ole piisaval määral tõendatud.
7.Hageja poolt esitatud arvetest ja viiviste arvestusest tuleneb, et hageja esitas üüritasu nõude arvetes kuni 2017.a jaanuarini ja järgmise arve esitas alles 2017.a mai kuu eest. Seoses sellega jääb ebaselgeks, mis põhjusel hageja ei esitanud üüritasu tasumise nõuet 2017.a veebruari-aprilli eest. Kuna hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et poolte vahel tekkisid lepingulised suhted, tuleb kostja I vastu esitatud nõue jätta rahuldamata.
8.Käenduslepingu osas kostja II ei ole isik, kes sõlmis lepingu, mis on seotud tema iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Seoses sellega on antud juhul tegemist tarbijaga VÕS mõttes. 08.08.2016.a sõlmitud käenduslepingus pole määratud käendaja vastutus rahalises maksimumsummas. Arvestades VÕS § 143 lg 2 sätteid on käendusleping tühine. 08.08.2016.a sõlmitud käendusleping ei loo õiguslikke tagajärgi ja selle tõttu ei eksisteeri hageja nõue kostja II vastu.
9.Kostja II ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal kostja I juhatuse liige. Kostja I oli tõepoolest käenduslepingu sõlmimise päeval OÜ Rober Grupp ainuosanikuks, kuid kostja II on arvamusel, et käenduslepingu sõlmimine ei olnud seotud tema majandustegevusega. Lähtudes sellest tuleb jätta hageja nõue kostja II vastu rahuldamata.
10.Kostja III poolt 17.05.2017.a väljastatud kirja pole võimalik käsitleda garantiilepinguna, millisega tagatakse 08.08.2016.a lepingust tulenevaid kohustusi. 17.05.2017.a lepingus on esitatud viide sellele, et kostja III garanteerib kirjas loetletud arvete tasumist. Sõltumatult sellest, et hageja poolt esitatud ja kirjas määratud arvete numbrid langevad kokku, ei ole selge, kas kirjaga on esitatud garantii nimelt 08.08.2016.a hageja ja kostja II vahel sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste tagamiseks või teiste kohustuste tagamiseks, kuna kirja tekst on väga segane. Lähtudes sellest, et hageja ei ole tõendanud, et 17.05.2017.a kirja puhul on tegemist 08.08.2016.a lepingust tulenevate kostja I kohustuste tagamisega tuleb jätta hageja nõue kostja III vastu rahuldamata. Menetluse eelnev käik ja hagist osalise loobumise vastuvõtmine
11.10.10.2017.a kohtumäärusega võttis kohus hagi menetlusse.
12.11.12.2017.a kohtumäärusega jättis kohus hagi Rober Grupp OÜ (kostja I) vastu võla ja viivise nõudes läbi vaatamata ning jätkas Gerüst OÜ hagi menetlemist M E (kostja II) ja OÜ Rober ehitus (kostja III) vastu.
13.Kohtu selgitustest ja kostjate seisukohtadest lähtuvalt vähendas hageja enda 04.01.2018 menetlusdokumendis nõuet kostja III suhtes 1 624,50 euro (põhinõue) ja sellelt arvestatud kõrvalnõuete võrra. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Antud juhul on hageja hagist osaliselt loobunud. Kostja on aga avaldanud juba enne loobumist seisukohta, et nõue on selle summa võrra ebaõige.
Seega loeb kohus kostja loobumisega nõustunuks (kuivõrd hageja vähendas oma nõuet kostja vastuväidetest tulenevalt). Kohus võtab hagist osalise loobumise vastu ja lõpetab selle nõude osas asjas menetluse. Kohtu põhjendused
14.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg-s 2 on sätestatud, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
15.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
16.Kohus, analüüsinud hagiavaldust ja kostja vastuväiteid ning poolte poolt esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada.
17.Tsiviilasja materjalide kohaselt puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:
Hageja ja kostja I on sõlminud 08.08.2016 vallasvara rendilepingu nr 08/08/16.
Hageja on esitanud kostjale I arved 1363, 1398, 1425, 1455, 1475, 1495, 1512, 1525 ja 1628 ning nõuab nende arvete tasumist. Kostjad eelnimetatud arveid tasunud ei ole.
Kostja II on allkirjatanud käenduslepingu kostja I ja hageja sõlmitud vallasvara rendilepingu nr 08/08/16 tagamiseks.
Kostja III juhatuse liige M E andis hagejale 17.05.2017 garantiikirja vormis kinnituse, millega garanteeris, et kostja III (Rober Ehitus OÜ) tagab arvete tasumist objektile Xxxx renditud tellingute rendi eest ja et kostjad I ja III tagavad kostjale I esitatud arvete nr 1363, 1398, 1425, 1455, 1475, 1495, 1512, 1525 tasumise hagejale.
18.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjatel on kohustus tasuda arvetel nr 1363, 1398, 1425, 1455, 1475, 1495, 1512, 1525 ja 1628 märgitud põhinõue ja viivised. Kostjad leiavad ühtlasi, et sõlmitud leping ei ole mitte rendi- vaid üürileping.
19.Kostjad väidavad vastuses hagile, et lepinguliste suhete teke poolte vahel on tõendamata. Samuti leiavad kostjad, et hageja pole tõendanud, et tellingud anti kostjale I üle, sest pole esitatud tellingute üleandmise akti. Hageja ja kostja I vahelise lepingu punkti 13 kohaselt antakse lepingu ese üle kirjaliku üleandmise akti alusel. Kostjad leiavad, et ei ole tõendatud, et tellingud anti üle kokkulepitud ajal ja kohas rentnikule või tema poolt vastuvõtmiseks volitatud isikule. Kostjad leiavad ka, et tellingud on juba hagejale tagastatud. Kostjad leiavad, et kostjaga II (M E end. Ž) sõlmitud käendusleping on tühine, sest tegemist on tarbijakäenduslepinguga ja lepingus ei ole määratletud käendaja vastutuse maksimumsummat. Kostjad leiavad, et M Ei poolt 17.05.2017 kostja I ja III nimel väljastatud kirja pole võimalik käsitleda garantiilepinguna, millega tagatakse 08.08.2016 lepingust tulenevaid kohustusi, sest kirja tekst on väga segane ja ei ole selge, kas kirjaga on esitatud garantii 08.08.2016 sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks või teiste kohustuste tagamiseks.
20.Alljärgnevalt analüüsib kohus poolte väiteid ja vastuväiteid ning lahendab hagi. Hageja ja kostja I vaheline leping, tellingute üleandmine
21.Poolte vahel puudub vaidlus küsimuses, et hageja ja kostja I on sõlminud 08.08.2016.a lepingu nr 08/08/16 (tl 6). Hageja on vaidlusalust lepingut pidanud rendilepinguks. Kostjad leiavad, et vaidlusalune leping on üürileping. Kohus nõustub kostjatega, et vaidlusalune leping on üürileping. Kohus on lepingut kvalifitseerinud üürilepinguna ka kohtu selgituskohustuse raames pooltele saadetud selgitustes (tl 45-48).
22.VÕS § 271 kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 339 kohaselt kohustub rendilepinguga üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Eelnevast lähtuvalt on rendilepingu sisuks eelkõige rendileandja huvi saada renditud asjast renditulu ja rentniku huvi selle asja korrapärase majandamisega saada asjast vilja. Üürilepingute puhul ei esine asja kasutusse võtjal rendilepingule omast asja kasutusse võtja huvi saada kasutada antud asjast korrapärase majandamise teel vilja. Kuna hageja ja kostja vahelise vallasvara rendilepingu nr 08/08/16 punkt 5 kohaselt kohustus kostja I kasutama tellinguid kokkulepitud asukohas ja p 4 kohaselt ei olnud kostjal õigus teha tehinguid lepingu esemega, on tegemist üürilepinguga. Selle lepingu eesmärk oli vaid asja kasutamine mitte aga korrapärase majandamise teel vilja saamine näiteks edasi üürimisega.
23.Pooled vaidlevad selle üle, kas tellingud anti kostjale I üle. Kostjad juhtisid kohtu tähelepanu, et hageja ei ole kohtule tõendina esitanud hageja ja kostja I vahelise lepingu nr 08/08/16 p 13 kohast tellingute üleandmisakti. Kostjad leiavad vastuses hagiavaldusele, et ei ole tõendatud, et hageja tellingud kostjate valdusesse üle andis.
24.11.12.2017.a kohtu selgitustes (tl 45-48) tegi kohus hagejale ettepaneku esitada kõik tõendeid, mis tõendavad, et hageja on tellingud kostjale üle andnud. 04.01.2018.a esitas hageja kohtule tellingute üleandmist tõendavad olemasolevad aktid ja tõendid, mis on enamuses ka Rober Grupp OÜ esindaja poolt digitaalselt allkirjastatud. 11.12.2017.a kohtu selgitustes (tl 45-48) palus kohus põhjendada, millistele asjaoludele kostjad toetuvad väites, et kostja I sai hagejalt tellingud ja on need hagejale tagastanud (sel juhul millal) või, et kostja I pole hagejalt tellinguid saanud. 04.01.2018.a teatasid kostjad kohtule, et ei soovi esitada täiendavaid tõendeid ega seisukohti. Kostjate 17.10.2018.a lõplikes seisukohtades märgivad kostjad, et tellingute tagastamise kohta ei vormistatud ühtegi akti. Esitatud arvetest pole võimalik tuvastada, millist hageja vara kasutas Rober Grupp OÜ, millisel perioodil ja millises koosseisus. Esitatud üleandmis-vastuvõtmise aktidest pole kostjate hinnangul võimalik tuvastada, millises ööpäeva tasus pooled kokku leppisid.
25.Kohus on seisukohal, et hageja on 04.01.2018.a menetlusdokumendi lisadena esitatud aktidega (tl 54, 55, 59-64) tõendanud, et ta on kostjale I tellingud üle andnud. Ühtlasi on kohtule esitatud tõendid, et kostja I on tellingute kasutamise eest hagejale mingi perioodi vältel ka tasunud (vt tl 57, pangakonto väljavõtte arvete nr 1280, 1304 ja 1337 tasumise kohta). Eluliselt ei ole usutav, et kostja I oleks tasunud üüritud asja eest, mida talle üle antud ei ole. Sealjuures on M E 17.05.2017.a sõlmitud garantiikirjas (tl 14) möönnud arvete tasumise kohustust (st kohustust maksta tellingute eest üüri hageja arvetel märgitud summades). Kohtu hinnangul ei ole eluliselt
usutav, et M E oleks andnud kostjate I ja III nimel garantiikirja arvete osas, mis olid selleks ajaks esitatud ja mille alusel kostja I ei oleks teenust saanud.
26.Kostjate vastuse täienduses hagiavaldusele väidavad kostjad täiendavalt, et ehitusseade oli tagastatud hagejale. Selliselt on kostjate väited vastuolulised. Ei ole võimalik üheaegselt tugineda asjaolule, et kostjad ei ole tellinguid saanud ja asjaolule, et kostjad on tellingud hagejale tagastanud. Kohtu hinnangul ei ole siinkohal määrav, et tellingute tagastamise kohta ei ole vormistatud ühtegi akti.
27.Kohus on seisukohal, et esitatud arvetel on selgelt märgitud viide rendilepingule, objektile, perioodile ning kasutusse antud ehitustellingute komplektile. Esitatud üleandmis-vastuvõtmise aktides on märgitud üle antud ehitustellingute koosseis. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostjate vastuväited on vastuolulised ning hageja tellingute üleandmine kostjale I tuleb lugeda tõendatuks. Kostja I poolne raha tasumise kohustuse rikkumine
28.VÕS §-s 271 on sätestatud, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Üürniku (kostja I) kohustus üüri maksta tuleneb ka poolte vahel 08.08.2016.a sõlmitud lepingu nr 08/08/16 (tl 6-8) p-dest 6-9.
29.VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg-s 1 on sätestatud, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust saab võlausaldaja nõuda selle täitmist. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on rikkunud kohustust arved tasuda.
30.Hageja on kohtule tõendina esitanud lepingu, käenduslepingu, garantiikirja ja arved, mida kostjad pole tasunud. Hageja on hagiavalduses väitnud ka, et kostja I on tasunud hageja esitatud arveid kuni 15.09.2016 ning esitanud selle tõendamiseks pangakonto väljavõtte arvete nr 1280, 1304 ja 1337 tasumise kohta (tl 57). Hageja väiteil ei ole kostja tasunud üüri perioodi eest 16.09.2016 kuni 23.03.2017 (arved nr 1363, 1398, 1425, 1455, 1475, 1495, 1512, 1525 ja 1628, tl 9-13).
31.Kaudselt tõendab arvete tasumata jätmist 17.05.2017.a sõlmitud garantiikiri (tl 14), milles Rober Ehitus OÜ ja OÜ Rober Grupp kinnitavad, et garanteerivad „OÜ Gerüst eelmiste arvete nr. 1363, 1398, 1425, 1455, 1475, 1495, 1512, 1525 tasumist“. Kui arved oleksid olnud garantiikirja andmise ajaks tasutud, puudunuks vajadus garantiikirja „eelmiste arvete tasumiseks“ välja anda. Kostjad on esitanud nõudele erinevaid vastuväited (eeskätt väitnud, et tellinguid ei ole kostjale I üle antud ja nõude kujunemine ei ole arusaadav), kuid ei ole põhistanud ega tõendanud arvete tasumist. Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et kostja ei ole üüritud asja eest perioodil 16.09.2016.a kuni 23.03.2017.a tasunud (arved nr 1363, 1398, 1425, 1455, 1475, 1495, 1512, 1525 ja 1628). Seega tuvastab kohus, et kostja I on rikkunud üüri tasumise kohustust.
32.Hageja on enda põhinõudes tuginenud arvetel 1363, 1398, 1425, 1455, 1475, 1495, 1512 ja 1525 (tl 9-12) märgitud summadele. Samade arvete osas on Rober ehitus OÜ ja OÜ Rober Grupp garantiikirjas kinnitanud, et garanteerivad nende arvete tasumist (tl 14, garantiikiri) ja ei ole teinud garantiikirjas mistahes märkeid arvete summadega mittenõustumise kohta. Seega on kostjad I ja III enda kohustusi hageja ees kinnitanud. Kohtule ei ole esitatud mistahes tõendeid, et kostja I
oleks arvete suurusele vastu vaielnud. Eeltoodu alusel lähtub kohus arvetel märgitud nõude summadest. Kohus liitis arvetel 1363, 1398, 1425, 1455, 1475, 1495, 1512, 1525 ja 1628 olnud summad (käibemaksuga) ning tuvastas selle alusel, et kostja I põhivõlgnevus hageja ees oli 6 224,40 eurot.
33.VÕS § 113 lg-s 1 on sätestatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja I leppisid üürilepingu p-s 11 kokku viivistes suurusega 0,2% tähtaegselt maksmata summalt päevas (vt tl 6-8, leping). Kuivõrd pooled on lepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisest kõrgemas viivise määras, kohaldub lepingus kokkulepitud viivisemäär. Ülalmärgitust tulenevalt on kostja I viivisevõlgnevus kohtuotsuse tegemise aja seisuga (22.11.2018) 8 382,75 eurot. Viiviste arvutamisel korrutas kohus viivise protsendi (0,2% päevas) põhinõude summa ja päevade arvuga, mis nähtuvad järgnevast tabelist. arve nr.
Hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping 08/08/16
34.Hageja ja kostja II sõlmisid 08.08.2016.a käenduslepingu nr 08/08/16 (tl 5), mille alusel kohustus kostja II tagama kõiki kostjaga I sõlmitud vallasvara rendilepingust ja selle lisadest tulenevaid kohustusi hageja ees solidaarselt kostjaga I.
35.VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud leping vastab käenduslepingu tunnustele.
36.Kostjad leiavad, et kostjaga II (M E end. Ž) sõlmitud käendusleping on tühine, sest tegemist on tarbijakäenduslepinguga ja lepingus ei ole määratletud käendaja vastutuse maksimumsummat. Kohus nõustub kostjatega selles osas, et kostja II sõlmitud käendusleping on tarbijakäendusleping. VÕS § 143 lg 1 järgi tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Kostja II on füüsiline isik, seega tema käendatud leping on tarbijakäendusleping.
37.VÕS § 143 lg-s 2on sätestatud, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kohus ei nõustu kostjatega, et käenduslepingus ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käenduslepingu nr 08/08/16 preambulas on kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsumma 10 000 eurot. Seega vastab eelnimetaud käendusleping seaduses sätestatud nõuetele (sh tarbijakäenduse nõuetele, kuivõrd selles on kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas) ja on kehtiv.
38.VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja I võlgneb hagejale põhinõudena 6 224,40 eurot. Seega tuleb kostjalt II kui käendajalt mõista VÕS § 145 lg 1 alusel välja põhinõudena 6 224,40 eurot.
39.VÕS § 145 lg-s 2 on sätestatud, et käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Hageja nõuab kostjalt II kui käendajalt viiviste väljamõistmist. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja I võlgneb hagejale põhinõudena 4 599,90 eurot ja viivistena 6 612,04 eurot. Kuivõrd kostja II vastutuse maksimumsumma lepingust tulenevate kohustuste eest oli poolte vahel sõlmitud käenduslepingu kohaselt 10 000 eurot, saab kohus kostjalt II kui käendajalt välja mõista viivised 10 000 (vastutuse maksimumsumma) – 6 224,40 (põhinõue) = 3 775,60 eurot. Kostja III vastutus
40.M E andis hagejale 17.05.2017.a garantiikirja vormis kinnituse, millega garanteeris, et kostja III (Rober Ehitus OÜ) tagab arvete tasumist objektile Xxxx renditud tellingute rendi eest ja et kostjad I ja III tagavad kostjale I esitatud arvete nr 1363, 1398, 1425, 1455, 1475, 1495, 1512, 1525 tasumise hagejale (tl 14). Kostjad leiavad, et 17.05.2017.a M Ei poolt kostjate I ja III nimel väljastatud garantiikirja pole võimalik käsitleda garantiilepinguna, millega tagatakse 08.08.2016.a lepingust tulenevaid kohustusi. Kostjate hinnangul on kirja tekst väga segane ja ei ole selge, kas kirjaga on esitatud garantii 08.08.2016.a sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks või teiste kohustuste tagamiseks.
41.Kohtu hinnangul võib see garantiikiri olla käsitletav kas garantiina VÕS § 155 mõttes või käendusena VÕS § 142 mõttes, samuti saab seda vaadelda deklaratiivse võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõttes.
42.VÕS § 155 kohaselt võib isik (garantii andja) majandus- või kutsetegevuses võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. VÕS § 155 lg 2 järgi ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees, sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Kostja III osas võib eelnimetatud garantiikiri olla ka
käendusleping sõltuvalt sellest, mis oli lepingu sõlmimise eesmärk. VÕS § 142 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
43.11.12.2017.a kohtu selgitustes (tl 45-48) kohustas kohus pooli esitama oma seisukohad ja tõendid seoses sellega, kas pooled peavad kostja III osas vaidlusalust lepingut käendus- või garantiilepinguks. 04.01.2018.a menetlusdokumendis on hageja selgitanud, et kostja III poolt antud kinnitust käsitlesid pooled selle andmisel esmajoones käendusena kui täiendava garantiina varasemate lepinguliste kohustuste suhtes, mitte garantiina VÕS § 155 mõttes. Ka kinnituskirja sisust nähtub üheselt, et see viitab pigem varasemate lepinguliste kohustuste täitmisele ja nende tagamisele, mitte ei ole käsitletav kokkuleppena iseseisva ja mitteaktsessoorse kohustuse tekkimiseks. Vastavat asjaolu kinnitab fakt, et garanteeritavad kohustused olid juba sissenõutavaks muutunud. Ka kostjate 19.10.2018.a lõppseisukohas on kostjad selgitanud, et kostja poolt 17.05.2017.a väljastatud kirja pole võimalik käsitleda garantiilepinguna, millega tagatakse 08.08.2016.a lepingust tulenevaid kohustusi.
44.Tuginedes eelviidatud poolte seisukohtadele, leiab kohus, et kostjaga III sõlmitud lepingu näol on tegemist käenduslepinguga VÕS § 142 tähenduses. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Käendaja vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.
45.Kohus ei nõustu kostjate hinnanguga, et 17.05.2017.a M Ei poolt kostjate I ja III nimel väljastatud kirja pole võimalik käsitleda dokumendina, mis tagab vallasvara rendilepingu nr 08/08/16 kohaseid kohustusi, sest see on segane ja ei ole selge, kas esitatud garantii tagab lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Garantiikirjaga on M E kinnitanud kostja III nimel arvete tasumist seoses objektile Xxxx renditud tellingutega. Garantiis tagatakse ka kostjate I ja III nimel konkreetselt arvete nr: 1363, 1398, 1425, 1455, 1475, 1495, 1512, 1525 tasumist. Kõik eelnimetatud arved on esitatud enne garantiilepingu sõlmimist ja kõigil arvetel on viide vallasvara rendilepingule nr 08/08/16. Seega on eelnimetatud garantiikiri (käendus) otseselt seotud vallasvara rendilepinguga nr 08/08/16 eelnimetatud arvete osas.
46.Lisaks eelnimetatud arvetele on hageja esitanud kostjale I arve nr 1628, mille tagamise osas ei ole garantiis arve numbri järgi kokku lepitud. Kohus nõustub kostjatega, et selle arve osas ei ole garantiilepingus kokku lepitud. Kuna arve on esitatud kuupäeval 17.05.2017 s.o samal päeval, kui sõlmiti garantiileping ning arve nr 1628 selgituses on kirjas objekt Xxxx, mitte Xxxx, siis ei saa kohus lähtuda ka sellest, et arve on esitatud garantiikirjaga tagatud Xxxx tellingute rendi eest. Kohus nõustub kostjatega selles osas. 11.12.2017.a kohtu selgitustes (tl 45-48) märkis kohus, et hagejal tuleb esitada lisatõendeid, mis tõendavad, et nimetatud arve on esitatud seoses tellingute rentimisega objektile Xxxx või muud tõendid, mis võimaldavad eelnimetatud garantiikirja kohaldada nimetatud arvele. 04.01.2018.a menetlusdokumendis teatas hageja, et kitsendab kostja III suhtes esitatud nõuet ja palub kostjalt III hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse summas 4 599,90 eurot, sellelt arvestatud viivisintressi 0,2% kalendripäevas (seisuga 04.12.2017.a summas 3 359,18 eurot) ning edasiulatuvat viivisintressi 0,2% kalendripäevas tasumata kohustuselt. Kuivõrd hageja on loobunud nõude esitamisest arve nr 1628 osas, puudub selles osas vaidlus ning kohus sellega seonduvaid asjaolusid pikemalt ei käsitle. Kostja ei ole nõudest osalisele loobumisele vastu vaielnud ja kohus võtab loobumise vastu.
47.VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Liites arvete nr: 1363, 1398, 1425, 1455, 1475, 1495, 1512, 1525 summad on põhinõudeks 4 599,90 eurot. Seega tuleb kostjalt II kui käendajalt mõista VÕS § 145 lg 1 alusel välja põhinõudena 4 599,90 eurot.
48.VÕS § 145 lg-s 2 on sätestatud, et käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Hageja nõuab kostjalt III kui käendajalt viiviste väljamõistmist. Kohus tuvastab, et arvetelt 1363, 1398, 1425, 1455, 1475, 1495, 1512, 1525 arvestatud viiviste summaks on 6 612,04 eurot. Viiviste arvutamisel korrutas kohus viivise protsendi (0,2% päevas) põhinõude summa ja päevade arvuga, mis nähtuvad järgnevast tabelist. arve nr.
49.Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kandnud kahju, mis ületab põhinõudega võrdses summas arvestatud viiviste summat, mõistab kohus kostjalt III viivised välja põhinõudega samas summas ehk summas 4 599,90 eurot. Eeltoodust tulenevalt ei mõista kohus välja ka edasiulatuvaid viiviseid aja eest peale kohtuotsuse tegemist. Menetluskulud
50.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
51.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
52.Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
53.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Kohus on seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta solidaarselt kostjate II ja III kanda. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja (tl 71), millest nähtuvalt koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust summas 600 eurot ja õigusabikulust summas 1 234 eurot.
54.Esmalt analüüsib kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust kohtukulude osas. Hageja palub hüvitada hagi esitamisel tasutud riigilõiv summas 600 eurot. Riigilõivu tasumine nähtus kohtupoolsel kontrollimisel kohtute infosüsteemist. Seega on vastavate kulude kandmine hageja poolt tõendatud ning tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga.
55.Alljärgnevalt analüüsib kohus kostja lepingulise esindaja kulu ja õigusabi toimingute sisu. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et kostja menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja kuludes kogusummas 1 234 eurot, õigusabi on osutatud varieeruva tunnihinnaga 130 eurot (käibemaksuta). Riigikohtu senises praktikas on peetud mõistlikuks advokaadist esindaja tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt RKTKm 3-2-1-11514 p 14; RKTKm 3-2-1-39-16). Kohus leiab, et hageja lepinguliste esindajate tunnitasu on vajalik ja põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule. Õigusabi osutamise käigus maakohtus on tehtud järgmised toimingud: 05.11.2017.a alusasjaolude ja tõendite analüüs, hagiavalduse koostamine ja täiendamine ning kohtule esitamine; 11.12.2017.a tutvumine kostjate vastusega ning kohtu selgitustega edasise menetluse ning tõendamiskoormise suhtes, seisukohad kliendile; 04.01.2018.a täiendavate tõendite kogumine, seisukohtade koostamine ja esitamine kohtule vastavalt kohtu nõudele. Kohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud kõigi õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.
56.Tulenevalt eeltoodust määrab kohus, et kostjate poolt hagejale hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus on 1 234 eurot käibemaksuta.
57.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjatel tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1 234 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
58.TsMS § 177 lg 3 kohaselt kohtulahend menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise kohta toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude
kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).
/allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.