Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 16. november 2018. a
Tsiviilasja number
2-17-8577
Tsiviilasi
Lüganuse vald, Püssi linn, Kooli tn 16 korteriühistu hagi Aldo Haugase vastu võlgnevuse 5184 euro 55 sendi ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3313 eurot 13 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 8. mai 2018. a otsus
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik
Aldo Haugase apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Aldo Haugas (isikukood XXXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Robert Sprengk Vastustaja (hageja): Lüganuse vald, Püssi linn, Kooli tn 16 korteriühistu (registrikood 80274125), esindaja Anne Talviste
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Aldo Haugase apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Viru Maakohtu 8. mai 2018. a otsus.
3.Teha uus otsus, millega jätta Lüganuse vald, Püssi linn, Kooli tn 16 korteriühistu hagi Aldo Haugase vastu rahuldamata.
5.Jätta Aldo Haugase menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Lüganuse vald, Püssi linn, Kooli tn 16 korteriühistu kanda. Aldo Haugasele riigi õigusabi korras
määratud esindaja tasu ja kulud jätab ringkonnakohus Eesti Vabariigi kanda. Menetluskulude rahalise suuruse maakohus kohtuotsuse jõustumisel. Edasikaebamise kord
määrab
kindlaks
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Lüganuse vald, Püssi linn, Kooli tn 16 korteriühistu (hageja) esitas 1. juunil 2017 Viru Maakohtule hagiavalduse Aldo Haugase (kostja) vastu kommunaalteenuste võlgnevuse 3025 eurot 98 senti, 1. juuni 2017 seisuga viivise 2158 eurot 57 senti ja lisanduva viivise 0,07% päevas väljamõistmiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on kostja võlgnevus tekkinud perioodil 1. veebruar 2014 kuni 31. märts 2017 seoses küttekulude osaliselt või täielikult tasumata jätmisega. Elamus asuvates korterites, s.h kostja korteris oli enne korteriühistu loomist küte täielikult või osaliselt välja lülitatud. Hageja otsustas nende korterite osas vähendada küttekulude arvestamise aluseks olevat pindala 15. jaanuaril 2012 35% ja 25. augustil 2013 20%. Selline arvestus kehtis kuni 3. aprillini 2016, kui otsustati, et iga korter peab taastama küttesüsteemi esialgsel projektijärgsel kujul hiljemalt 2016 kütteperioodi alguseks. Kostja ei ole hageja otsuseid vaidlustanud. Kostja ei ole taastanud küttesüsteemi, kuid see ei vabasta teda kohustusest tasuda küttekulusid alates 2016 sügisest 100% ulatuses. Aastal 2013 oli kostja korteri küttekulude arvestuse aluseks pindala 57,14 m2. Aastatel 20142016 oli kostja korterile küttekulude arvestuse aluseks pindala 66,40 m2 ning vastavalt hageja 3. aprilli 2016 üldkoosoleku otsusele on arvestuse aluseks võetud kostja korteri üldpind 83,40 m2. Asjaolu, et kostja on varasemaid arveid (kus küttekulusid arvestati väiksemas mahus) tasunud, lükkab ümber väite, et ta ei ole teenust (s.o soojusenergiaga varustamist, olenemata mahust) saanud. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta on nõuetekohaselt üle läinud alternatiivküttele. Samuti puudub hageja üldkoosoleku otsus või kaasomanike kokkulepe kostjale kuuluva korteriomandi üldisest küttesüsteemist väljalülitamise kohta.
2.Kostja palus jätta hagiavaldus rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda.
Kostja on seisukohal, et hageja poolt esitatud arved ja arvestused põhivõlgnevuse ning viiviste kohta alates 5. veebruarist 2014 kuni 1. juunini 2017 on valed. Kostjale on põhjendamatult arvestatud tasusid kommunaalteenuste eest, mida kostja kasutanud ei ole. Kuna hageja arvestatud põhivõlgnevuse arvestus on vale, on vale ka viivisearvestus. Kostja on tasunud õigeaegselt ja kogu ulatuses muude kulude eest. Kokku on kostja tasunud perioodil 5. veebruar 2014 kuni 31. märts 2017 vähemalt 3834 eurot 99 senti. Tasumisi kinnitab hageja poolt esitatud arvestus, sh viivisearvestus. Puudub vaidlus selle üle, et kostja on temale kuuluva korteri nr XX Kooli tn 16 asuva elamu ühtsest küttesüsteemist välja lülitanud. Kostja ei ole põhikirja punktis 3.2.7 ette nähtud lepingut sõlminud. Kuna kostja korter on küttesüsteemist välja lülitatud, siis kostja ühiste kommunikatsioonide kaudu soojust ei tarbi ja kostjal ei ole soojuse eest tasumise kohustust. Hageja põhikiri kehtib aastast 2008 ning seda pole muudetud. Hageja otsused ei ole köetava pinna osas arusaadavad. Aastal 2012 otsustati vähendada maja üldist köetavat pinda. See otsus ei puudutanud kostja korterit. 2013. aasta otsusega nähti ette individuaalse arvestuse koostamine iga korteri kohta, mida kostja osas ei ole tehtud. 2014. aasta otsus ei käsitle köetavat pinda ega soojuse tarbimist ning otsusest selgub, et kostja soojust elamu ühtse süsteemi kaudu ei tarbi. 2016. aasta otsus näeb ette korterite küttesüsteemi taastamise, kuid see ei reguleeri soojuse tarbimist ega tasumist. Kostja lülitas enda korteri elamu ühtsest küttesüsteemist välja osaliselt aastal 2002 ja korterist jäi keskküttele 43 m2. Kostja sai selle kohta nõusoleku Püssi Linnavalitsuselt ning Püssi Linnavalitsus andis nõusoleku arvestada soojust 43 m2 eest. Kostja korter asub elamu ülemisel korrusel. Keskkütte välja lülitamisel eemaldasid kostja all olevad korterid elamu ühtse keskküttesüsteemi (toru)püstakud. Kostjal ei ole võimalik oma korteris keskküttesüsteemi algsel kujul taastada, kuna puuduvad püstakud, mille kaudu keskküttesüsteem kostja korterini ulatuks. Kostja ei tunnista hageja arvestusi, kuna nendes on võetud arvesse võlgnevust, mis on arvestuste kohaselt tekkinud enne 2014 aastat, s.o summas 2063 eurot 59 senti. Hageja ei ole võlgnevust tõendanud ja selline võlgnevus on selle olemasolul aegunud. Korteriomanikud on aktsepteerinud kostja korteris osades tubades radiaatorite eemaldamist, sest hageja otsustega on küttepinda vähendatud. Ükski korteriomanik ei ole nimetatud otsuseid vaidlustanud. Kostja ei ole 2014 arvestatud võlgnevust aktsepteerinud. 2016. aastal kostja poolt teostatud maksed on tehtud 2016 jooksvate arvete katteks.
3.Hageja täpsustas 5. veebruari 2018 kohtuistungil oma nõuet. Kostjalt on 31. märtsil 2013 tagaseljaotsusega tsiviilasjas 2-13-23296 välja mõistetud varasem võlgnevus. Hageja raamatupidamine kajastas kostja võlgnevusena ka juba sisse nõutud summasid. Nõue algas
1.aprillil 2013, mis oli saldoteatisel kajastunud jäägina summas 2747 eurot 90 senti. Hageja nõuab kostjalt perioodil 1. aprill 2013 kuni 31. märts 2017 põhivõlgnevusena 884 eurot 87 senti ja viivisena 195 eurot 56 senti. Summa, mida kostja maksis peale kohtuotsuse tegemist, arvestati võlgnevuse katteks, mis tekkis alates 1. aprillist 2013. Seisuga 1. jaanuar 2014 oli kostja põhivõlgnevus 618 eurot 39 senti ja viivis 28 eurot 31 senti. Kostjale on antud võimalus taastada küte alternatiivvormina, kuid kostja ei ole seda teinud. Alternatiivküttele üleminekul arvestaks hageja teatud protsenti ühe toa sooja eest.
4.Kostja leidis, et 1. jaanuari 2014 seisuga arvestatud võlgnevus 618 eurot 39 senti on aegunud. 2013 tehtud makse 140 eurot ei katkesta aegumist. Kui 1. jaanuari 2014 seisuga oli võlgnevus 618 eurot, siis hageja ei ole 3 aasta jooksul seda nõuet kohtusse esitatud. Kostja ei peaks maksma teenuse eest, mida ta pole saanud ja mille saamine ei sõltu kostjast endast.
5.Hageja esitas 22. veebruaril 2018 hagi täpsustuse, mille kohaselt hageja möönis, et eksis varasemalt arvestustega, kuivõrd hageja arvetel kajastus ka tsiviilasjas 2-13-23296 kostjalt tagaseljaotsusega väljamõistetud võlgnevus kogusummas 3000 eurot (s.o 2500 eurot põhiosa ning 500 eurot viivised), mida kostja tasus kohtutäituri vahendusel kuni septembrini 2015. Hageja jäi nõude juurde, mis on tekkinud perioodil 1. veebruar 2014 kuni 31. märts 2017 ning koosneb põhiosast summas 3067 eurot 71 senti ja viivistest seisuga 27. märts 2017 summas 64 eurot 29 senti. Viivised hagi esitamise seisuga moodustavad 197 eurot 43 senti (64,29+133,14). Hageja nõuab viiviseid põhinõudelt 3067 eurot 71 sendilt kuni nõude kohase tasumiseni alates 2. juunist 2017 kuni 31. detsembrini 2017 määraga 0,07% päevas ning alates 1 jaanuarist 2018 määraga 8% aastas (vastavalt VÕS § 113 lg 1). Hageja selgitas, et kostja on jätnud suures ulatuses tasumata mitte ainult küttekulud, vaid kõik arvel kajastuvad kommunaalkulud.
MAAKOHTU LAHEND
6.Viru Maakohus rahuldas 8. mai 2018 otsusega hageja nõude kostja vastu osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja majandamiskulude, sh halduskulude, vee- ja kanalisatsiooni ning soojusenergia võlgnevuse seisuga 31. märts 2017 summas 3067 eurot ja 71 senti. Maakohus jättis hageja viivise nõude perioodil 1. märts 2014 kuni 1. juuni 2017 rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt 3067 eurolt 71 sendilt alates 2. juunist 2017 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis hageja menetluskulud 50% ulatuses summas 355 eurot kostja kanda, millele lisandub viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis kostjale riigi õigusabi osutamisega seotud kulu summas 296 eurot 40 senti Eesti Vabariigi kanda. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostjale kuulub korteriomand Püssi linnas, XXX ning et kostja oli kohustatud hagejale tasuma korteriomandi hooldamise, ülalpidamise ja teenuste osutamisega seotud makseid vastavalt hageja põhikirjale (I kd, tl 50-57) ja seadusele. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja on kohustatud tasuma hagejale soojusenergia eest, kuna vaidlusaluses korteris on keskküte ainult osaliselt, s.o ühes toas, teistes tubades (s.o neljas toas) keskküte puudub. Hagiavalduses ja 21. augusti 2017 vastuses palus hageja kostjalt välja mõista ajavahemiku 1. veebruar 2014 kuni 31. märts 2017 eest põhivõlgnevuse 3025 eurot 98 senti ja 1. juuni 2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 2027 eurot 24 senti ning alates 2. juunist 2017 tulevikus sissenõutavaks muutnud viivise 0,07% päevas kuni põhinõude täieliku tasumiseni (I kd, tl 3-6; II kd, tl 60-63). Hageja täpsustas 5. veebruari 2018 kohtuistungil oma nõuet, kuna 31. märtsi 2013 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-13-23293 on kostjalt välja mõistetud varasem põhivõlgnevus 2500 eurot ja viivised 500 eurot, mis kajastusid kostjale esitatud arvetel. Hageja selgituste kohaselt on kostja tegelik põhivõlgnevus perioodil 1. aprill 2013 kuni 31. märts 2017 summas 884 eurot 87 senti ning viivis 195 eurot 56 senti. 1. jaanuaril 2014 oli tagaseljaotsusega väljamõistetud võlgnevus 300 eurot ning lisandunud oli võlgnevus summas 618 eurot 39 senti ja viivised 28 eurot 31 senti (II kd, tl 88).
22.veebruari 2018 hagiavalduse täpsustuses palus hageja kostjalt välja mõista ajavahemiku 1. veebruar 2014 kuni 31. märts 2017 eest põhivõlgnevuse 3067 eurot 71 senti ja 1. juuni 2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 197 eurot 43 senti ning viivise alates
2.juunist 2017 kuni 31. detsembrini 2017 määraga 0,07% päevas ning alates 1. jaanuarist 2018 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras tasumisele kuuluvalt põhinõudelt kuni põhinõude
tasumiseni (II kd, tl 104-106). Hageja poolt 22. veebruari 2018 esitatud täpsustatud võlgnevuse arvestuse tabelist perioodil jaanuar 2014 kuni veebruar 2017 nähtub, et seisuga 27. märts 2017 oli võlgnevus 3132 eurot, sh põhivõlgnevus 3067 eurot 71 senti ja viivised 64 eurot 29 senti (II kd, tl 107-110). Kostja poolt kohtule esitatud korteri plaanist nähtub, et kostja kasutuses on 5-toaline korter. Keskküttesüsteemist on välja lülitatud (märkega „Otkl“) 2 tuba ja köök, seega kolmes toas on keskküte olemas. Kostja poolt esitatud Püssi Linnavalitsuse teatis tõendab, et linnavalitsus oli nõus arvestama soojust kostja poolt taotletud 43 m2 ulatuses, kuid antud teatisest ei nähtu, et linnavalitsus oleks kostjale andnud loa korteri keskküttesüsteemist väljalülitamiseks. Hageja 3. aprilli 2016 üldkoosoleku protokolli p-st 3 nähtub, et vastu on võetud otsus, mille kohaselt kõik korterid, kus olid keskkütteradiaatorid osaliselt välja lülitatud või osaliselt radiaatorid eemaldanud, peavad taastama küttesüsteemi algsel kujul hiljemalt 2016. aasta sügisel algava kütteperioodi alguseks. Alates 2016. aasta sügisese kütteperioodi algusest jagatakse tarbitud soojuse arve kõikide korteriomanike vahel vastavalt korterite ruutmeetritele (I kd, tl 62). Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et põhikirjast tulenevalt puudus tal kohustus soojusenergia eest tasumiseks. Kostja ei ole tõendanud, et ta on pöördunud põhikirja p-st 3.2.17 tulenevalt alternatiivküttele üleminekuks loa saamiseks hageja juhatuse poole. Kostja ei ole vaidlustanud korteriühistu 3. aprilli 2016 üldkoosoleku otsust ega alates 2016. aasta sügisest temale esitatud arveid. Asjaolu, et hageja enne 2016. aasta üldkoosolekul vastuvõetud otsust arvestas kostjale soojusenergia tasu väiksemas ulatuses, ei toonud kostjale kaasa õigust keelduda hageja põhikirjale vastavas ulatuses kütte eest tasumisest ka edaspidi. Maakohtu hinnangul ei ole hageja ja kostja seisukohad kuni 1. jaanuar 2014 esitatud nõuete aegumisele/mitteaegumisele asjakohased, kuna käesoleva menetluse esemeks ei ole enne 2014 tekkinud võlgnevuse sissenõudmine. Hageja nõuab võlgnevust, mis on tekkinud/sissenõutavaks muutunud alates 1. jaanuarist 2014. Nõuded, mis on tekkinud alates
1.jaanuarist 2014 ei ole hagi esitamisel 1. juunil 2017 aegunud. Maakohus märkis, et hageja poolt esitatud arvestused on väga ebakorrektsed. Hagis on märgitud põhivõlgnevuseks 3025 eurot 98 senti, kohtuistungil on hageja avaldanud, et põhivõlgnevus on 884 eurot 87 senti ning 22. veebruari 2018 täpsustuses on põhinõude suuruseks hageja märkinud 3067 eurot 71 senti. Ajavahemikul 28. veebruar 2014 kuni 31. märts 2017 esitati kostjale arveid kogusummas 4049 eurot 44 senti (sh 2014 jaanuari arve tasumata osa summas 87 eurot 92 senti, mille tasumise tähtaeg oli veebruaris 2014). Kostja on nimetatud ajavahemikul maksnud võlgnevuse katteks kokku 3835 eurot, millest 3000 eurot on hageja väitel makstud 31. märtsi 2013 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-13-23293 väljamõistetud võlgnevuse katteks (kostja ei ole antud väidet vaidlustanud), 140 eurot 5. veebruaril 2014 ning 2016. aastal 695 eurot käesoleva võlgnevuse katteks, seega on põhivõlgnevuse summaks 3354 eurot 74 senti. Hageja poolt 22. veebruaril 2018 esitatud võlgnevuse kujunemise tabelist (perioodil jaanuar 2014 kuni veebruar 2017) tulenevalt leidis maakohus, et kostja põhivõlgnevuse algsaldo 2016 detsembri seisuga oli 2808 eurot 93 senti ja lõppsaldo 2982 eurot 49 senti (2808,93+173,56). 2017 jaanuari seisuga oli algsaldo 2982 eurot 49 senti ja lõppsaldo 3175 eurot 48 senti (2982,49+192,99) ning 2017 veebruari seisuga oli algsaldo 3175 eurot 48 senti ja lõppsaldo 3354 eurot 74 senti (3175,48+179,26). Maakohus leidis, et tõendatud on, et kostja põhivõlgnevus oli 31. märtsi 2017 seisuga summas 3067 eurot 71 senti. Kuigi maakohtu arvestuse järgi on põhivõlgnevuse summa 3354 eurot 74 senti, rahuldas maakohus hagi hageja poolt nõutud ulatuses, s.o summas 3067 eurot 71 senti.
Maakohus märkis, et viivisesummad, mida hageja palub kostjalt välja mõista on hagiavalduses, 5. veebruari 2018 kohtuistungil esitatud arvestuses ja 22. veebruaril 2018 esitatud taotluses erinevad. Hagiavalduses on märgitud viivise summaks hagi esitamise seisuga 2158 eurot 57 senti (I kd, tl 6,), kohtuistungil on hageja avaldanud kaks viivise summat, s.o 195 eurot 56 senti ja 28 eurot 31 senti (II kd, tl 88) ning 22. veebruaril 2018 esitatud taotluses on viivise summana 1. juuni 2017 seisuga märgitud kokku 197 eurot 43 senti (s.o 31. märtsi 2017 seisuga 64 eurot 29 senti ning 1. aprilli 2017 kuni 1. juuni 2017 seisuga 133 eurot 14 senti, II kd, tl 105-106). Maakohus lähtudes sellest, et hagis ei ole esitatud korrektset viivise arvestust, viivise summad on ebatäpsed, hageja ei ole kostjale väljastatud arvetes märkinud kohaldatava viivise protsendilist suurust ning arvetel märgitud viiviste summad on ebatäpsed ning et hageja viivitas oluliselt nõude esitamisega (võlgnevus tekkis juba enne 2014. aastat) jättis maakohus hageja viivisenõude perioodil 1. märts 2014 kuni 1. juuni 2017 rahuldamata. Maakohtul tekkis kahtlus, et hageja käitumine viivise arvestamisel ja sissenõudmisel võib olla vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus märkis, et kuna hageja on põhjendamatult venitanud hagi esitamisega, siis ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja lisanduvat viivist alates 2. juunist 2017 kuni 31. detsembrini 2017 0,07% päevas, vaid lisanduva viivise osas tuleb hagi rahuldada VÕS § 113 lg 1 sättest tulenevalt. Viivis kuulub väljamõistmisele alates 2. juunist 2017 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja esitas hagi 5184 euro 55 sendi nõudes ja märkis hagihinnaks 5947 eurot 10 senti ning tasus riigilõivu summas 425 eurot. 22. veebruari 2018 taotlustes hageja vähendas nõuet, märkides hagihinnaks 4048 eurot 94 senti ning palus tagastada enammakstud riigilõiv summas 75 eurot. Maakohus selgitas hagejale, et kui hageja menetluse käigus, seoses tema poolt esmaselt ebaõigesti esitatud haginõudega, vähendas nõuet, siis ei ole tegemist hageja poolt enammakstud riigilõivuga. Maakohus märkis, et väiksemas ulatuses riigilõivu arvestamine, s.o summas 350 eurot, on põhjendatud ainult kostjalt väljamõistmisele kuuluva riigilõivu osas. Maakohus jättis hageja taotluse riigilõivu summas 75 eurot tagastamiseks rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja majandamiskulude, sh halduskulude, vee- ja kanalisatsiooni ning soojusenergia võlgnevus seisuga 31. märts 2017 summas 3067 eurot 71 senti ning viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses ette nähtud määras alates 2. juunist 2017 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni ning teha uus otsus, millega jätta hagi põhivõlgnevuse 3067 euro 71 sendi ning viivise nõudes rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja ei vaidlusta otsust osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata viivise osas perioodil 1. märts 2014 kuni 1. juuni 2017. Kostja on seisukohal, et hageja võttis 5. veebruaril 2018 toimunud kohtuistungil omaks asjaolu, et hageja arvestused võlgnevuse kohta on valed ja põhivõlgnevus ei ole üle 884 euro 87 sendi. Tegemist on omaksvõtuga TsMS § 231 lg 2 mõttes. Kostja ei ole andnud nõusolekut omaksvõtu tagasi võtmiseks. Kuna hageja on omaks võtnud asjaolu, et arvestused olid valed, ei saanud kohus hagi rahuldada suuremas osas kui 884 eurot 87 senti. Hageja võttis 5. veebruaril 2018 toimunud istungil omaks ka selle, et kostja korteris ei ole keskkütte taastamine enam võimalik, kuna korteriomanike kaasomandis olevaid torupüstakuid
ei ole olemas. Seega ei ole käesolevas asjas vaidlust selle üle, et kostja ei ole kasutanud keskkütet kogu korteri osas ja kostjal ei ole selle kasutamine ka võimalik. Hageja ei ole taganud torupüstakute säilimist. Maakohus ei ole nimetatud asjaolu arvestanud. Maakohus on hagi rahuldamisel juhindunud ebaõigesti hageja põhikirja p-st 3.2.6, leides, et nimetatud punkti kohaselt lähtutakse kütteks kuluva soojusenergia maksete kindlaks määramisel korteri üldpinna suurusest. Punkt 3.2.6 näeb ette sihtotstarbelised maksed, milleks ei ole soojusenergia kulu, vaid kütteavariide likvideerimise kulu. Kütte eest tasumist reguleerib hageja põhikirja punkt 3.2.7 ja nimetatud punkti kohaselt peab olema kütte eest tasumiseks sõlmitud leping. Kostjal nimetatud lepingut sõlmitud ei ole. Asjaolu, et kostja ei tarbi kogu korteri osas kütet elamu ühiste kommunikatsioonide kaudu, ei ole käesolevas asjas vaidlusalune küsimus, kuna hageja on selle faktilise asjaolu omaks võtnud. Kostja ei nõustu maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud kütte väljalülitamiseks vajalikke nõusolekuid. Nõusolekud on tõendatud hageja üldkoosoleku ja juhatuse otsuste ning hageja korduva, pikaajalise ja nõustumist väljenduva käitumisega. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja korteris lülitati küte osaliselt välja enne hageja asutamist. Seega kehtib kostja suhtes põhikirja punkti 3.2.17 teine lõik, mille kohaselt enne ühistu asutamist toimunud kütte välja lülitamised otsustab uuesti juhatus ja loa mittesaamisel tuleb küte taastada. Enne ühistu asutamist kütte välja lülitamise kohta on kokku lepitud, et küte tuleb taastada juhatuselt uue loa mittesaamise korral, mitte loa saamisel. Seega ei pea kostja tõendama hageja juhatuselt loa saamist, vaid hageja peab tõendama, et juhatus pole nõustumist andnud. Juhatuse 25. augusti 2013 otsusega on kostjale antud nõusolek, kuna juhatus on kütte välja lülitamisest teadlik ja oli nõus vähendama arvestusi.
8.Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Omaksvõttu ei ole antud juhul menetluslikult toimunud, seda ei nõude ega ka küttekulude arvestuse osas. Hageja möönab, et täpsustas oma nõuet menetluse jooksul mitu korda uute asjaolude ilmnemisel, millest hageja enda esindajat jooksvalt ei informeerinud, kuid maakohus võttis seda arvesse ning rahuldas seetõttu hagi osaliselt. Kostja, tuues välja asjaolusid, millele tuginedes pannakse kogu vastutus kütteradiaatorite puudumise eest hagejale, samal ajal kui kostjal oli võimalus vaidlustada nii hageja otsuseid (küttekulude jaotust puudutavas osas kui ka küttesüsteemi taastamine), kui ka leida lahendus tekkinud olukorrale, s.h alternatiivküttele üleminek, seab kostja hageja ebaõiglasesse olukorda. Kui korteris puuduvad osaliselt kütteradiaatorid (mis on kostja poolt eemaldatud ebaseaduslikult), ei tähenda see seda, et kostja ei pea tasuma soojusenergia eest. Kostja ei tõendanud, et hageja põhikirjast tulenevalt puudus tal kohustus soojusenergia eest tasumiseks. Kostja ei tõendanud, et ta on pöördunud hageja põhikirja p-st 3.2.17 tulenevalt alternatiivküttele üleminekuks loa saamiseks hageja juhatuse poole. Kostja ei ole vaidlustanud alates 2016 sügisest temale esitatud arveid.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jätab kostja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.
Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde Viru Maakohtu 1. novembri 2013 tagaseljaotsuse, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 2500 eurot ja menetluskulu 500 eurot. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega hagiavaldus rahuldati. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole oma nõuet kostja vastu korrektselt esitanud ning seetõttu on ebaselge võlgnevuse arvestus.
10.TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja nõustunud kostja seisukohaga, et hageja raamatupidamine on pidanud arvestusi valesti ning võlgnevuse jääk ei vasta tegelikkusele (vt hageja selgitus 5. veebruari 2018 istungiprotokollis, II kd, tl 88; hageja 22. veebruari 2018 nõude täpsustus, II kd, tl 104). Maakohus on otsuse põhjendavas osas jõudnud seisukohale, et hageja poolt esitatud arvestused on ebakorrektsed. Hageja on nii 5. veebruari 2018 kohtuistungil kui ka
22.veebruari 2018 menetlusdokumendis kinnitanud, et nõude aluseks olev arvutuskäik on vale, kuivõrd kostjale esitatud arvetel kajastus ka kostja varasem võlgnevus summas 3000 eurot, mida kostjas tasus juba kohtutäituri vahendusel. Uut arvestust ei pidanud hageja vajalikuks esitada ning leidis, et vaatamata valele arvestusele, jääb ta oma esitatud nõude juurde (II kd, tl 105). Nähtuvalt hagiavaldusest on hageja esitanud kostja vastu nõude võlgnevuse summas 3025 eurot 98 sendi perioodi 1. veebruar 2014 kuni 31. märtsi 2017 eest ja kuni 1. juunini 2017 sissenõutavaks muutunud viivise summas 2158 eurot 57 senti ning lisanduva viivise 0,07% päevas väljamõistmiseks. Nõuet kinnitavate tõenditena on hageja lisanud kommunaalteenuste arved veebruarist 2014 kuni märtsini 2017 (I kd, tl 9-46), viivisearvetuse perioodil veebruar 2014 kuni märts 2017 (I kd, tl 47-49) ning enda poolt koostatud kogu elamu arvelduste seisu ajavahemikul veebruar 2014 kuni märts 2017 (I kd, tl 69-200). Hageja täpsustas 5. veebruari 2018 kohtuistungil oma nõuet (II kd, tl 88) ning selle kohaselt on kostja vastu esitatava nõude suuruseks perioodil 4. aprill 2013 kuni 31. märts 2017 võlgnevus 884 eurot 87 senti, millele lisandub viivis 195 eurot 56 senti. Nõuet tõendavate tõenditena esitas hageja kohtuistungil ka 2013 aasta arved ning jaanuari 2014 arve (II kd, tl 89-99). Hageja selgitas, et on iga saldo peal kajastanud ka tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 213-23296 välja mõistetud ja juba sissenõutud võlgnevust, mistõttu ei vasta hagiavalduses esitatud nõue tegelikkusele. Kostja põhivõlgnevus hageja ees oli 1. jaanuari 2014 seisuga 618 eurot 39 senti ja viivis 28 eurot 31 senti ning koguvõlgnevus perioodil 1. aprill 2013 kuni 31. märts 2017 oli 884 eurot 87 senti, millele lisandub viivis 195 eurot 56 senti. Samas ei ole hageja ka nende arvete kujunemise suhtes selgitusi esitanud. Hageja möönis ka 22. veebruaril 2018 esitatud täpsustatud hagiavalduses, et eksis varasemalt oma nõude arvestustega ja hageja poolt esitatud arvetel kajastus ka kostjalt tagaseljaotsusega väljamõistetud põhivõlgnevus 2500 eurot ja viivis 500 eurot, kuid palus siiski kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus perioodi 1. veebruar 2014 kuni 31. märts 2017 eest summas 3067 eurot 71 senti ning viivise 1. juuni 2017 seisuga 197 eurot 43 senti (II kd, tl 104-106). Hageja jäi seisukohale, et hageja on nõuet tõendanud hagiavaldusele lisatud koondväljavõttega kulude kohta. Hageja esitas täiendavalt 21. veebruari 2018 seisuga koondväljavõtte kostja poolt tasumisele kuuluvate summade ja kostja poolt tasutud summade kohta (II kd, tl 107-110) ning soojuse müügilepingu hageja ja Fortum Termest AS vahel, mis on sõlmitud 29. septembril 2008 (II kd, tl 112).
11.Kostja on vastuses hagiavaldusele (II kd, tl 51-53) asunud seisukohale, et hageja arved ning nõude aluseks olevad arvestused on valed, kuna kostjale on arvestatud tasusid kommunaalteenuste eest, mida kostja ei ole kasutanud. Kostja on avaldanud, et on tasunud perioodil 5. veebruar 2014 kuni 31. märts 2017 hagejale vähemalt 3834 eurot 99 senti. Ka hageja ise on märkinud, et kostja on teostanud perioodil veebruar 2016 kuni oktoober 2016 makseid kokku summas 695 eurot (II kd, tl 105). Kostja on kinnitanud, et aastal 2016 on ta tasunud 2016. aasta arvete eest (II kd, tl 123). Hageja 21. veebruari 2018 tõendist nähtub, et
31.jaanuari 2014 seisuga oli kostjal võlgnevus summas 227 eurot 92 senti ning kohtutäituri käes oli täitmisel nõue summas 2747 eurot 90 senti (II kd, tl 107jj). Perioodil mai 2014 kuni september 2015 on kohtutäituri vahendusel laekunud hagejale 3000 eurot ja veebruaris 2014 on kostja tasunud 140 eurot ning perioodil veebruar 2016 kuni oktoober 2016 on kostja tasunud kokku 695 eurot, s.o kokku on kostja tasunud vaidlusalusel perioodil 3835 eurot (3000+140+695). Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja poolt koos hagiavaldusega ja nõude täpsustusega esitatud tõendid ei võimalda aru saada võlgnevuse kujunemisest. Hageja väite kohaselt on kostja tasunud võlgnevust osaliselt, kuid hageja poolt esitatud „21. veebruari 2018 Tõend“ ega hagiavalduse lisad ei võimaldada tuvastada, millise konkreetse võlgnevuse katteks on hageja arvestanud kostja poolt tehtud makseid. Kui kostjal oli sundtäidetav võlgnevus
31.jaanuari 2014 seisusuga 2747 eurot 90 senti ning kostja on tasunud hagejale selle võlgnevuse katteks maist 2014 kuni septembrini 2015 kokku 3000 eurot, siis esitatud menetlusdokumentidest ega nende lisadest ei nähtu, kuidas on hageja arvestanud enammakstud 252 eurot 10 senti (3000-2747,90) kostja võlgnevuse katteks. Perioodil veebruar 2014 kuni veebruar 2017 on kostja tasunud antud tõendi kohaselt kokku 3835 eurot (tabelis toodud kokkuvõtte kohaselt 3695 eurot).
12.Hageja on seisukohal, et kostja ei ole vaidlustanud hageja poolt kulutuste tegemist või teenuste osutamist korteriomandiga seonduvalt, samuti esitatud arvetes märgitud teenuste maksumust ega hageja 3. aprilli 2016 üldkoosoleku otsust, mistõttu ei ole kostja tõendanud, et tal puudus hageja põhikirjast tulenevalt kohustus soojusenergia eest tasumiseks (I kd, tl 4). Kostja on jätnud tasumata nii küttekulude eest kui ka suures ulatuses kõik arvel kajastuvad kommunaalkulud (II kd, tl 105). Kostja on oma kirjalikus vastuses hagiavaldusele (II kd, tl 51-53) selgitanud, et hageja on arvestanud kostjale põhjendamatult tasusid kommunaalteenuste eest, mida kostja ei ole tegelikult tarbinud, s.o kostja seisukoha järgi hageja ei ole tõendanud kommunaalkulude (s.h majandamiskulu, kütte, prügi, üldelektri, üldvee ja vee) suurust, mille tasumist hageja kostjalt nõuab. Hageja ei ole eelnimetatud kostja vastuväitele tähelepanu pööranud ning on jätnud esitamata tõendid, mis tõendaksid kostja võlgnevust kommunaalteenuste, sh majandamiskulu, prügi, üldelektri, üldvee ja vee, eest. Hageja on küll selgitanud küttekulude arvestamise metoodikat, kuid ka sellest ei selgu üheseltmõistetavalt küttekulude arvestamise alused (tariifid) ega ka täpne võlgenvuse periood (I kd, tl 4; II kd, tl 60-63, 104-106). Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole täitnud talle TsMS § 230 lg-test 1 ja 2 tulenevat tõendamiskoormist. Ringkonnakohtu arvates oleks hageja pidanud oma nõude tõendamiseks esitama kostjale osutatud teenustele kehtestatud tariifid (või siis muu kokkuleppe kostjaga), millest hageja on lähtunud kommunaalkulude suuruse arvestamisel, kuid hageja ei ole seda teinud.
13.Ringkonnakohtu arvates on kostja, vaieldes vastu võlgnevuse suurusele, vaidlustanud seeläbi ka arvetele märgitud teenuste osutamise ja selle maksumuse. Kostja on selgesõnaliselt oma 26. juuni 2017 kirjalikus menetlusdokumendis märkinud, et hageja on põhjendamatult arvestanud tasusid kommunaalteenuste eest, mida kostja ei ole tegelikult tarbinud. Kuid hoolimata sellest, et hageja ise leidis nii 5. veebruari 2018 kohtuistungil kui ka 22. veebruari
2018 menetlusdokumendis, et esitatud nõue ei vasta tegelikule võlgnevusele, jäi hageja siiski hagis toodud nõude juurde ja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 3067 eurot 71 senti ning viivis summas 197 eurot 43 senti (II kd, tl 104). Hageja ei ole selgitanud nõutava võlgnevuse kujunemist. Kostja on ka apellatsioonkaebuses jäänud oma seisukoha juurde, et hageja ei ole tõendanud nõuet. Vastuses apellatsioonkaebusele on hageja märkinud, et kostja ei ole tõendanud, et kostjal puudus kohustus soojusenergia eest tasumiseks. Samas ei ole hageja esitanud sisulisi selgitusi muude kommunaalkulude tasumise põhjendatuse kohta.
14.Maakohus kohustas hagejat esitama täiendavaid arvestusi (II kd, tl 88 pöördel) ning hagiavalduse täpsustuses hageja kinnitas, et jääb hagiavalduses esitatud nõude juurde ning ka küttekulude ja muus osas jääb hageja juba varasemalt esitatud seisukohtade juurde (II kd, tl 105). Ringkonnakohus leiab eeltoodu alusel, et hagejale pidi olema arusaadav, et tal tuleb oma nõude tõendamiseks esitada vastavad dokumentaalsed tõendid ning selliseid tõendeid oli tal võimalik esitada hiljemalt koos vastusega apellatsioonkaebusele. Lähtuvalt hageja enda poolt esitatud arvestusest ning arvetest on arusaamatu, kuidas on kujunenud kostja võlgnevus. Hageja ei ole hagiavalduses ega ka haginõude täpsustustes välja toonud nõude kujunemise aluseid, s.o tariife, perioodi jne. Samuti ei selgu esitatud nõudes, millises summas ja mis perioodi eest nõuab hageja kostjalt küttekulude, majandamiskulude, üldelektri, üldvee ja vee hüvitamist. Hageja on esitanud küll arved perioodil veebruar 2014 kuni veebruar 2017, mis on kostjal väidetavalt tasumata, kuid ka nimetatud arvete osas ei ole selge, millise konkreetse võlgnevuse katteks on hageja arvestanud kostjapoolsed maksed, mis oli tehtud väidetavalt tasumata arvete ajal. Kostja on kinnitanud, et tema poolt 2016. aastal tasutud summad on tehtud 2016. aasta jooksvate arvete katteks, kuid kostja ei ole täpsustanud, milliste 2016 arvete katteks ta makseid teostas. Hageja on küll märkinud 21. veebruari 2018 tõendis võlgnevuseks 3067 eurot 71 senti ja viivise summas 64 eurot 29 senti, kuid asja materjalidest ei selgu, arvestades seda, et kostja on arveid osaliselt tasunud, mis perioodi võlgnevusega tegemist on. Iseenesest on VÕS § 88 lg 1 p-i 1 alusel võimalik juhul, kui võlgnik ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha arvestatakse, lugeda täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus, kuid antud juhul ei ole selge, millise kohustuse millise makse alusel on hageja lugenud täidetuks. Kuna hageja ei ole menetluse kestel esitanud oma nõuet tõendavaid tõendeid (ega avaldanud ka soovi neid esitada) ning on leidnud, et kulude jagunemine korteriomanike vahel on tõendatud hageja enda poolt koostatud koondväljavõtetega, siis tuleb jätta tema nõue rahuldamata. Kuna hageja hagi võlgnevuse väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata, siis jääb rahuldamata ka viivise nõue. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et olukorras, kus hageja on nõustunud sellega, et küttesüsteemi taastamine ei ole kostjal võimalik seoses puuduvate ühendustega teiste korteriomanike eriomandis ning hageja väitel on kostjale antud võimalus taastada küte hoopis alternatiivvormina (II kd, tl 88 pöördel), võib hageja nõue olla välistatud VÕS § 108 lg 2 p 1 alusel.
15.Apellatsioonkaebuse rahuldamise, maakohtu otsuse muutmise ning hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus jätab TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud jätab ringkonnakohus Eesti Vabariigi kanda.
Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 koostoimes kindlaks maakohus käesoleva otsuse jõustumisel (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 32-1-142-15, p-d 21-22; 13. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-8794, p 14). Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.