Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja jooksul sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Kohtule 21.06.2017 esitatud hagiavaldusest ja hageja seisukohtadest nähtub, et 2014 aastal sõlmis kostja töövõtulepingu E bagerpumplate remondiks. Kostja alltöövõtjaks oli hageja. Pooled sõlmisid 08.04.2014 töövõtulepingu nr 147972-1/SAN-1 (edaspidi töövõtuleping), mille esemeks oli Eesti Elektrijaama bagerpumplate süvendite raudbetoonvahelagede rekonstrueerimine. 22.08.2014 sõlmisid pooled täiendava kokkuleppe 2 lepingujärgsete tööde maksumuse suurendamise kohta seoses lisatööde vajadusega metallkonstruktsioonide valmistamiseks summas 5 856.00 eurot käibemaksuta. Nimetatud kokkuleppe lahutamatuks osaks oli Lisa 1, s.o hageja 29.07.2014 hinnapakkumine. Poolte vahelise töövõtulepingu kohaselt esitas hageja aktid ja arved teostatud tööde kohta kostjale igakuiselt. Kuni 30.09.2014 esitatud arvete tasumisega ei ole hagejal kostjaga mistahes probleeme olnud. 30.09.2014 saatis hageja kostjale teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid, s.o akt nr 4 (teostatud tööde kohta summas 2 459.00 eurot käibemaksuga) ja akt nr 2 (22.08.2014 kokkuleppes ettenähtud plaaniväliste tööde teostamise kohta summas 7 027.20 eurot käibemaksuga). Samaaegselt esitati kostjale arve nr 12/14 nimetatud tööde eest tasumiseks, summas 9 978.00 eurot, maksetähtajaga 15.10.2014. Varasemalt, s.o 26.09.2014, murdis hageja ainus juhatuse liige ja tööde korraldaja V.K jalaluu, hageja teavitas sellest kostjat 29.09.2014. Hageja juhatuse liige V.K teatas muuhulgas kostjale, et jääb haiguslehele vähemalt 2-3 kuuks ja seetõttu ei ole hageja võimeline teostama lõpuni kõiki töövõtulepingust tulenevaid töid. Nimetatud avaldus oli saadetatud kostjale tähitud kirjaga 13.10.2014. Kasutades ära hageja juhatuse liikme seisundit, ei allkirjastanud kostja vaidlusaluseid üleandmisevastuvõtmise akte ega tasunud ka viimast arvet nr 12/14. Hageja teavitas kostjat õigeaegselt tööde jätkamise lõpetamise võimatuse objektiivsetest põhjustest ning palus kostjal korduvalt vaidlusaluse arve tasumist. Hageja palub kostjalt välja mõista seega arvest nr 12/14 tulenev võlgnevus summas 9 978.00 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 4 804.00 eurot ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivis määraga 0,05 % päevas kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus hagile ja kostja seisukohad Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastustest nähtub, et poolte koostöö laabus enam-vähem ladusalt kuni septembrini 2014. Augustis tekkisid esimesed olulisemad probleemid ning oli märgata, et hageja otsib võimalusi kostjalt täiendava raha saamiseks. Seoses eelarve ebakvaliteetsusega oli hagejal tööde teostamiseks rahalisi vahendeid väheks jäänud. Veebruarist 2014 kuni augustini 2014 oli hagejal täidetud vaid 60 % lepingulisi töid ja raha peaaegu ära kulutatud. Hageja esitas ülejäänud 40 % tööde kohta kostjale arvestused, vastavalt millele oli vajadus täiendava 20 % suuruse summa 2 / 10

järele, et töid lõpetada. Kuivõrd nimetatu kutsus esile negatiivse reageeringu, vähendas hageja vajalikku täiendavat summat 12-13 %. Kostja leiab, et hageja väide justkui oma juhatuse liikme jalaluumurru tõttu ei saanud ta töid lõpetada, ei vasta tõele. Juba varasemalt oli hageja mahajäämus töödes selge, tööde tegemata jätmine ja lisaraha küsimine kulmineerus septembris 2014, poolte koostöö lõppes hageja juhatuse liikme jala murdmisega. Hageja juhatuse liikme jala murdmisega sai ühtlasi selgeks, et hageja ei kavatse ega suudagi lepingut tähtajaks täita, mida ta ka ise tunnistas. Kostjale tähendanuks lepingu rikkumine majanduslikult väga suurt kaotust, mainekaotusest rääkimata. Seepärast septembri 2014 töid hagejalt vastu ei võetud. Hageja tööd olid katkenud ja kostja pidi kiirelt leidma septembrist alates tööde lõpetamiseks uue alltöövõtja. Selles püüdis teda aidata ka hageja. Tööde lõpptähtaeg oli detsember 2014. E keeldus seda tähtaega pikendamast, kuigi kostja on seda pärast hageja poolt lepingu ülesütlemist palunud. Seetõttu oli vaja lõpetada hageja poolt tegemata 40 % töid allesjäänud 2,5 kuuga. Lepingut pidi jätkama kiirendatud korras uus alltöövõtja, kes pidi saama tähtaegadega kitsikusse sattunud kostjalt ka vastavat kõrgendatud tasu, mis põhjustas kostjale majanduslikku kahju. Seda pole hageja kostjale senini tasunud. Pole vaidlust, et lepingus ja selle lisas ettenähtud töid hageja ei lõpetanud ning rikkus sellega jämedalt lepingut. Lepingut rikkus eelkõige hageja, mitte jala murdnud hageja juhataja. Kostja leiab, et nimetatud olukorra puhul ei ole hageja jaoks tegemist vabandatava vääramatu jõu tõttu tekkinud olukorraga. Vääramatu jõu asjaolude määramine on reguleeritud poolte vahel sõlmitud lepingu punktis 10.3. Seega ei saa olla ka hagejapoolset „õigeaegset teavitamist töövõtutööde jätkamise võimatuse objektiivsetest põhjustest“. Töövõtulepingu puhul kannab kõik töö tegemisega seotud riskid töövõtja ehk antud juhul hageja. Kostja on hagejat võimalikest viivistest ja kahjunõuetest seoses lepingu rikkumisega varasemalt hoiatanud. Lepingu katkestamine põhjustas kostjale olulist kahju, millest ta hagejat 18.12.2014 avalduses koos sissenõudmishoiatusega teavitas. Hageja poolt esitatud vaidlusaluse arve alusel kostja tellijalt tasu ei saanud, kostjale tasuti vaid reaalselt tehtud tööde eest, mitte hageja poolt kostjale esitatud arvete alusel. Kuna septembrini 2014 töid vastu ei võetud, teostas täitmata jäänud töid lõpuni teine isik. Kostja leiab, et hageja juhataja füüsiline abitus ei vabasta hagejat kostjale kahju hüvitamisest. Kostja soovib enda võimalikku nõuet täies mahus tasaarvestada hageja võimalike nõuetega. Kostja on seisukohal ka, et kuna septembri 2014 töid ei saanud kostja hageja poolt tegematajätmise tõttu vastu võtta ja akte allkirjastada, pole alust ka viiviste nõudmiseks. Kostja vastuhagi Kohtule 16.01.2018 esitatud vastuhagist nähtub, et kostja jättis tasumata 30.09.2017 arve nr 12/14 summas 9 978.00 eurot (sh käibemaks). Nimetatud asjaolu üle pooled ei vaidle. Pooled ei vaidle ka, et lepingujärgsed tööd jäid lõpuni tegemata hageja juhatuse liikme jalaluumurru tõttu ning sel põhjusel lõppes poolte vaheline töövõtuleping septembris 2014. Põhiliseks vaidluseks on kas kostja peab tasuma hageja poolt teostatud tööde eest kuni lepingu lõppemiseni. Probleem ei ole tööde vastuvõtmises või nende ebakvaliteetsuses, vaid hageja poolt tööde lõpuni tegemisest loobumises ja hageja poolt ühepoolselt lepingu üles ütlemisega kostjale olulise kahju põhjustamises. Kogu tööde maht oli poolte vahel kokku lepitud summas 105 934.80 eurot (sh käibemaks). Hageja teostas töid vaid osaliselt, s.o arvete nr 4/14, 5/14, 6/14 ja 7/14 järgi kokku summas 68 633.90 3 / 10

eurot. Lisaks oli kostja teinud arve nr 3/14 alusel hagejale ettemaksu 4 200.00 eurot (sh käibemaks). Kostja poolt hagejale ettemaksu tasumist ei ole hageja mistahes põhjusel arvestanud. Nimetatud ettemaksu summa võrra peab aga hageja nõue väiksem olema. Seega on hageja esitanud nõude liialdatult, s.o summas 9 978.00 eurot, millest on maha arvestamata ettemaks 4 200.00 eurot. Hageja põhinõue peab olema seega summas 5 778.00 eurot. Sellisel juhul on ka hageja tegemata tööde maht 105 934.80 - 68 633.90 - 5 778.00 = 31 522.90 eurot ehk 29,8 %. Hageja poolt tegemata jäänud töömahu pidi nüüd uus alltöövõtja kiiruga ära tegema, mis läks kostjale ka oluliselt rohkem maksma. Kostja andis hagejale üle 2 kuu asendaja leidmiseks, kuid hagejal see ei õnnestunud. Üks põhjustest oli ka see, et hageja oli palgafondi lubamatult üle kulutanud ja allesjäänud summadega oli võimatu asendajat leida. Tööde lõpptähtaeg oli detsembris 2014. Tellija E keeldus seda tähtaega pikendamast, kuigi kostja seda pärast hageja poolt lepingu ülesütlemist palus. Seepärast oli vaja lõpetada hageja poolt tegemata 29,8 % töid allesjäänud mõne kuuga. Asendajat pidi seega otsima hakkama kostja ise. Kostja oli sunnitud 24.10.2014 sõlmima töövõtulepingu 147972-2/LB L OÜ-ga ning tasuma viimasele 14 400.00 eurot 30.11.2014 akti 1 ja arve 14029/1 järgi ning 21 600.00 eurot 31.12.2014 akti 2 ja arve 14032 järgi. Kostja tasus tööde lõpetamise eest L OÜ-le 36 000.00 eurot. Lisaks jäi kostja L OÜ-le võlgu 6 000.00 eurot, mille tasumises lepiti 30.01.2015 kokku ajaks, kui kostja on selle summa kahju põhjustajalt, s.o hagejalt, kätte saanud. Kostja kulu seoses asendajaga on seega 42 000.00 eurot (sh käibemaks), mis oli kõigist pakututest väikseim. Hageja poolt lepingu lõpetamisega seoses on kostja seega kandnud kahju 10 477.10 eurot (31 522.90 - 42 000.00). Arvestades, et L OÜ-l on nõue kostja vastu summas 6 000.00 eurot, palub kostja nimetatud summa, s.o 6 000.00 eurot, hagejalt välja mõista. Kuivõrd hageja põhinõue on kostja poolt tasutud ettemaksu 4 200.00 euro võrra väiksem, saab allesjäänud summa kostja nõudega tasaarvestada. Hageja tegemata tööde maht on 105 934.80 - 68 633.90 - 9 978.00 = 27 322.90 eurot (s.o üldmaht saadud tasu - nõutav tasu seoses tehtud töödega). Kostjal läks hageja süül töö tegemine kokku veelgi kallimaks, s.o 42 000.00 - 27 322.90 = 14 677.10 eurot. Kostja on teinud tasaarvelduse summas 9 978.00 eurot (hagis nõutud summa) ning hageja poolt põhjustatud kahju suurus on seega 14 677.10 - 9 978.00 = 4 699.10 eurot. Kostja arvutas viivist alates 03.02.2015 saadud lõpptellija esindaja A.S kirjalikust kinnitusest, et vastavalt 06.02.2014 lepingule NJ-ANJ-7/59, on leping täies mahus täidetud ja pretensioone ei ole. 16.01.2018 seisuga on viivis 57 204.80 eurot. Hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepingu punkti 3.3. kohaselt on viivis kuni 10 % lepingu mahust, s.o 10 593.48 eurot. Seega võlgneb hageja kostjale 4 699.10 + 10 593.48 = 15 292.58 eurot. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi summas 6 000.00 eurot. Menetluskulu palub kostja jätta hageja kanda. Hageja vastus kostja vastuhagile Hageja on seisukohal, et kostja taotlus põhinõude ettemaksu 4 200.00 euro võrra vähendamiseks on alusetu, kuna nimetatud rahalisi vahendeid kasutati vajalike materjalide ostmiseks töö alustamisel. Kuna 2014 aasta septembris töö poolte vahel lõppes, samas aga materjalide jääk jäi kasutamata, andis 24.11.2014 hageja materjalid üle uuele töövõtjale, s.o L OÜ-le, kes võttis materjalid koos kostja esindajaga akti järgi vastu. Nimetatud materjalide maksumus ületas 5 000.00 eurot. Hageja on seisukohal ka, et käesoleval juhul on ebaselge miks nõuab kostja 6 000.00 eurot. Vastuhagis toodud arvestuse järgi oleks nõudeks 14 677.10 - 9 978.00 = 4 699.10 eurot. Samuti 4 / 10

tuleb arvesse võtta faktiline viga kostja arvutustes hageja poolt teostatud tööde mahu osas. Tööde vastuvõtuaktide kohaselt seisuga 30.09.2014 teostas hageja töid summas 74 411.90 eurot (sh hagis nõutud 9 978.00 eurot), mitte summas 78 611.90 eurot (68 633.90 + 9 978.00), nagu väidab kostja. Järelikult ei jõudnud hageja teostada töid 31 522.90 euro eest, mitte 27 322.90 euro eest. Lepingu uue alltöövõtjaga sõlmis kostja summas 30 000.00 eurot (lisandub käibemaks). Nimetatud lepingust nähtub, et kokkulepitud tasu on lõplik ja ei sõltu materjalide kallinemisest või mistahes teistest kuludest lepingu kehtivuse ajal. Arved uue töövõtja poolt on summas 32 400.00 eurot (14 400.00 eurot ja 18 000.00 eurot). Hageja on seisukohal ka, et kostja nõue on aegunud, kuna vastuhagi on esitatud pärast 3-aastast tähtaega. Tähtaeg hakkas kulgema 2014 aasta septembris - detsembris ning lõppes 2017 aasta sügisel. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, vastuhagi ja menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada, vastuhagi aga jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Toimiku materjalidest nähtub, et poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: -

-

Poolte vahel oli 08.04.2014 sõlmitud töövõtuleping nr 147972-1/SAN-1 Eesti Elektrijaamas bagerpumplate süvendite raudbetoonkatete rekonstrueerimiseks. Tööde teostamise tähtaeg oli 17.12.2014 ning tasu tööde eest 76 000.00 eurot (lisandub käibemaks). Poolte vahel oli 08.04.2014 sõlmitud täiendav kokkulepe nr 2, millega suurendati lisatööde tõttu tasumisele kuuluvat summat 5 856.00 euro võrra. Lepingujärgsed tööd jäid lõpuni tegemata hageja juhatuse liikme jalaluumurru tõttu. Hageja ütles töövõtulepingu üles, poolte vaheline töövõtuleping lõppes septembris 2014. Kostja jättis tasumata 30.09.2017 arve nr 12/14 summas 9 978.00 eurot (sh käibemaks). Hageja poolt töövõtulepingu nr 147972-1/SAN-1 ülesütlemisega seoses, sõlmis kostja uue töövõtulepingu tööde lõpetamiseks L OÜ-ga, kellele tasus 36 000.00 eurot ning jäi 6 000.00 eurot võlgu.

Poolte põhiliseks vaidluseks on kas kostja peab tasuma hageja poolt teostatud tööde eest kuni lepingu lõppemiseni, s.o arve nr 12/14 alusel summas 9 978.00 eurot, ning kas kostja saab hagejalt nõuda kahju hüvitamist seoses L OÜ poolt tööde lõpetamisega. Kostja palus poolte vastastikused nõuded tasaarvestada. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 näeb ette, et töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 637 lg 1 näeb ette, et kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. VÕS § 637 lg 3 näeb ette, et töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 637 lg 4 sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine 5 / 10

tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. VÕS § 638 kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Riigikohus on töövõtulepingutest tulenevate vaidluste lahendamisel asunud seisukohale, et lepingujärgse tasu nõude rahuldamiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas töövõtja tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Selleks tuleb selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ja mida selle eest tehti. Seejärel saab hinnata, kas tellija on esitanud tasunõudele vastuväiteid, mis välistaksid nõude maksmapaneku kestvalt või annaksid õiguse tasu maksmisest ajutiselt keelduda (RK TKo 3-2-1-145-14, p 14). Töövõtuleping on tasuline leping, mille kohaselt oma omavahelises vastastikuses seoses töövõtja kohustus tööd teha ning tellija kohustus selle eest tasu maksta (RK TKo 3-2-1-80-08, p 16). Töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisega. Kui tellija keeldub alusetult töö vastuvõtmisest, peab töövõtja tõendama, et ta on töö valmis teinud ja andnud tellijale mõistliku tähtaja töö vastuvõtmiseks (RK TKo 3-2-1-145-14, p 18). Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas tellija keeldumine töö vastuvõtmisest üksnes ebaoluliste puuduste tõttu või tellija keeldumine töö vastuvõtmisest tervikuna, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjusta tellija õigusi (RK TKo 3-2-1-80-08, p 22, 3-2-1-145-14, p 21). Selleks, et tellija saaks kasutada töövõtja suhtes puudustega tööle tuginedes õiguskaitsevahendeid, mh keelduda töö vastuvõtmisest, peab töövõtja puuduste eest ka vastutama (RK TKo 3-2-1-80-08, p 22). Kokku lepitud tasu maksmisest saab tellija keelduda üksnes juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks või kulutuste hüvitamiseks, mille tellija tasaarvestab töövõtja tasunõudega. Lisaks võib tellija keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab lepingujärgset hinda või kui ta taganeb lepingust VÕS § 116 lg 1 alusel (RK TKo 3-2-1-145-14, p 22, 3-2-1-80-08, p 32). Käesoleval juhul olid pooled kokku leppinud töövõtulepingu tasus, milline oli märgitud poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu punktis 4.1. (tlk 7). Töövõtulepinguga ühes allkirjastasid 08.04.2014 pooled täiendava kokkulepe nr 2, millega suurendati lisatööde tõttu tasumisele kuuluvat summat 5 856.00 euro võrra (tlk 22). Poolte vahel sõlmitud töölepingu p 4.4 nähtub, et tellija, s.o kostja, maksab töövõtjale, s.o hagejale, tasu osade kaupa vastavalt tegelikult teostatud töödele ja esitatud arve alusel. Arve esitamise aluseks on lepingupoolte poolt aruandekuul teostatud tööde üleandmise kohta allkirjastatud akt, kus on fikseeritud aruandekuu jooksul tegelikult tehtud töömaht (tlk 8). Kuni 30.09.2014 on kostja kõik hageja poolt esitatud arved tasunud, selles osas vaidlus puudub. 30.09.2014 saatis hageja kostjale teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid, s.o akt nr 4 (teostatud tööde kohta summas 2 459.00 eurot) ja akt nr 2 (täiendavate tööde teostamise kohta summas 7 027.20 eurot). Samaaegselt esitati kostjale arve nr 12/14 nimetatud tööde eest tasumiseks, summas 9 978.00 eurot (sh käibemaks), maksetähtajaga 15.10.2014 (tlk 28). Kostja ei eita vaidlusaluse arve tasumata jätmist, kuid leiab, et hageja nõue tuleb tasaarvestada kostja kahju hüvitamise nõudega. Vaatamata sellele, et kostja ei ole teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akte nr 4 ja nr 2 allkirjastanud ega vaidlusalust arvet tasunud, on kostja siiski menetluse käigus tunnistanud, et aktides märgitud tööd olid ka faktiliselt hageja poolt teostatud. Kostja on kohtule teatanud ka, et probleem ei ole hageja poolt teostatud tööde vastuvõtmises või nende ebakvaliteetsuses, vaid hageja poolt tööde lõpuni tegemisest loobumises ja hageja poolt ühepoolselt lepingu üles ütlemisega kostjale olulise kahju põhjustamises. Lisaks oli kostja teinud arve nr 3/14 alusel hagejale ettemaksu 4 200.00 eurot (sh käibemaks), mida hageja ei ole mistahes 6 / 10

põhjustel arvestanud. Nimetatud ettemaksu summa võrra peab kostja hinnangul hageja nõue väiksem olema. Kohus on seisukohal, et kostja ei saa keelduda tööde vastuvõtmisest ega teostatud tööde eest tasumisest põhjusel, et töövõtuleping oli üles öeldud ja kostja kandis selle tõttu kahju. Tehtud tööde vastuvõtmisest oleks kostja saanud keelduda siis, kui töö ei oleks vastanud lepingu tingimustele. Kostja on menetluse käigus väitnud, et tal on olnud etteheiteid hageja poolt teostatud töödele, samas teatanud ka, et mistahes etteheiteid hageja poolt teostatud tööde osas ei ole olnud. Riigikohus on oma 28.06.1998.a lahendis 3-2-1-83-98 asunud seisukohale, et tehtud töö vastuvõtmine on tellija üks põhikohustusi ja töö vastuvõtmisega on seotud rida õiguslikke tagajärgi, sealhulgas aegumistähtaja kulg puudustest teatamiseks ja hagi esitamiseks. Sellepärast fikseeritaksegi tavaliselt töö vastuvõtmine üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Tellija on kohustatud töö üle vaatama selle vastuvõtmisel. Selle kohustuse mittetäitmisest tulenevad kahjulikud tagajärjed lasuvad tellijal, sest hiljem kaotab ta õiguse viidata puudustele töös (s.o lepingutingimustest kõrvalekaldumistele, mis halvendasid tööd, või teistele puudustele). VÕS § 638 järgi on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. VÕS § 641 lg 1 järgi peab töö vastama lepingutingimustele. Lepingutingimustele peavad vastama ka töö juurde kuuluvad dokumendid. VÕS § 641 lg 2 kohaselt ei vasta töö muuhulgas lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi (VÕS § 641 lg 2 p 1) või kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse (VÕS § 641 lg 2 p 2). VÕS § 644 lg 1 sätestab, et tellija peab teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijatöövõtu puhul peab tarbija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale kahe kuu jooksul. Kui töö ei vasta lepingutingimustena, võib tellija esmase õiguskaitsevahendina VÕS § 646 lg 1 alusel nõuda töövõtjalt töö parandamist või uue töö tegemist, kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Töövõtja võib töö parandamise asemel teha lepingutingimustele vastava uue töö. Kohus on seisukohal, et töö vastuvõtmine ei võta tellijalt iseenesest õigust tugineda tehtud töös ilmnevatele puudustele. Küll omab see olulist tähendust pooltevahelise tõendamiskoormise jaotusele. Nimelt kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama tellija. Kohus selgitab, et VÕS § 644 lg 2 kohaselt peab oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. VÕS § 644 lg 3 näeb ette, et kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib tellija siiski lepingutingimustele mittevastavusele 7 / 10

tuginedes alandada makstavat tasu või nõuda, et töövõtja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Kuivõrd kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks hagejale mistahes pretensioone teostatud töö osas esitanud, ei või kostja VÕS § 644 lg 3 tulenevalt töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. VÕS § 196 lg 1 ja lg 3 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Toimiku materjalidest nähtub, et 26.09.2014 murdis hageja ainus juhatuse liige ja tööde korraldaja V.K jalaluu, hageja teavitas sellest kostjat 29.09.2014 (tlk 30). Hageja teatas muuhulgas kostjale, et jääb haiguslehele vähemalt 2-3 kuuks ja seetõttu ei ole ta võimeline teostama lõpuni kõiki töövõtulepingust tulenevaid töid. Nimetatud avaldus oli edastatud kostjale tähitud kirjaga 13.10.2014 (tlk 31). Pooled ei vaidle, et lepingujärgsed tööd jäid lõpuni tegemata hageja juhatuse liikme jalaluumurru tõttu, hageja ütles sel põhjusel poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu üles. Poolte vaheline leping lõppes septembris 2014, pooled nimetatud asjaolu üle ei vaidle. Kostja on seisukohal, et lepingus ja selle lisas ettenähtud töid hageja ei lõpetanud ning rikkus sellega jämedalt lepingut. Kostja leiab, et nimetatud olukorra puhul ei ole hageja jaoks tegemist vabandatava vääramatu jõu tõttu tekkinud olukorraga. Vääramatu jõu asjaolude määramine on reguleeritud poolte vahel sõlmitud lepingu punktis 10.3. Seega ei saa olla ka hagejapoolset „õigeaegset teavitamist töövõtutööde jätkamise võimatuse objektiivsetest põhjustest“. Hageja on kohtu hinnangul poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu erakorraliselt üles öelnud. Kohus leiab, et hageja on lepingu üles öelnud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. Lepingust ülesütlemine vabastab pooled lepinguliste kohustuste täitmisest. Samas ei mõjuta ülesütlemine enne seda tekkinud õiguste ja kohutuste kehtivust. Ei lõpe ka sissenõutavaks muutunud kohustused ja kõrvalkohustused. Kohtu hinnangul ei ole seega kostjal eelnevast tulenevalt põhjust teostatud tööde eest tasumisest keelduda. Hageja on oma lepingulised kohustused kuni septembrini 2014, s.o kuni lepingu ülesütlemiseni, täitnud. Ka asjaolu, et hageja on ühepoolselt lepingu üles öelnud ning lepingujärgsed tööd on jäänud osaliselt teostamata, ei anna alust jätta tasumata tööde eest, mis on poolte poolt kokku lepitud ning hageja poolt teostatud. Kohus on seisukohal ka, et hageja poolt lepingu ülesütlemine ei ole ka iseenesest lepingu rikkumine, kostja ei ole ülesütlemist vaidlustanud või ülesütlemisega seoses nõudeid esitanud. Kostja ei ole menetluse käigus esitanud ka ühtegi muud tõendit hageja poolt lepingu rikkumise kohta. Kostja on seisukohal ka, et kuna ta on teinud arve nr 3/14 alusel hagejale 31.03.2014 ettemaksu summas 4 200.00 eurot (tlk 93 pöördel), peab nimetatud summa võrra hageja nõue väiksem olema. Hageja on seisukohal, et kostja taotlus põhinõude ettemaksu 4 200.00 euro võrra vähendamiseks on alusetu, kuna nimetatud rahalised vahendeid kasutati vajalike materjalide ostmiseks töö alustamisel. Kuivõrd toimiku materjalidest nähtub, et hageja on uuele töövõtjale, s.o L OÜ-le, kostja 8 / 10

juuresolekul ehitusmaterjalid 24.11.2014 üle andnud (tlk 114), on hageja põhinõude ettemaksu võrra vähendamine põhjendamatu. Muid tõendeid ei ole selle kohta kohtule esitatud. Kostja esitas 16.01.2018 kohtule vastuhagi, milles palub seoses tööde lõpuni tegemata jätmisega ning sellega temale olulise kahju põhjustamisega hagejalt välja mõista kahju summas 6 000.00 eurot. Toimiku materjalidest nähtub, et kuivõrd hageja töid ei lõpetanud, sõlmis kostja tööde lõpetamiseks töövõtulepingu L OÜ-ga 24.10.2014 (tlk 172-176). Kostja tasus tööde lõpetamise eest L OÜ-le 36 000.00 eurot. Lisaks jäi kostja L OÜ-le võlgu 6 000.00 eurot, mille tasumises lepiti kokku ajaks, kui kostja on selle summa kahju põhjustajalt, s.o hagejalt, kätte saanud. VÕS § 127 lg-te 1-5 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kuivõrd hageja on seisukohal, et kostja kahjunõue on aegunud ning põhjendamatu, tuleb kohtul esmalt lahendada aegumise küsimus. Kostja ei ole aegumise kohta seisukohta esitanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 tuleneb, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Toimiku materjalidest nähtub ning pooled ei vaidle, et poolte vaheline töövõtuleping lõppes septembris 2014, tööde lõpptähtaeg oli detsember 2014. Kostja sõlmis tööde lõpetamiseks töövõtulepingu L OÜ-ga 24.10.2014 (tlk 172). Viimane arve L OÜ poolt on kostjale edastatud 31.12.2014 (tlk 89). Toimiku materjalidest nähtub ka, et kostja teavitas hagejat kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsusest 18.12.2014 (tlk 32). Kostja pidi seega hageja poolt temale põhjustatud kahjust teadlik olema juba septembris 2014, kui hageja poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu üles ütles. Kuid kindlasti oli kostja kahjust teadlik hiljemalt 18.12.2014, kui ta on ise kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsusest hagejat teavitanud. Seega hakkas aegumistähtaeg kulgema hiljemalt 19.12.2014 ning lõppes hiljemalt 19.12.2017. Vastuhagi esitas aga kostja kohtule alles 16.01.2018, s.o pärast seaduses sätestatud 3-aastast tähtaega. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja oleks varasemalt hagejalt kahju hüvitamist nõudnud. Kostja kahju hüvitamise nõue on seega kohtu hinnangul aegunud. Kuivõrd kostja nõue on aegunud, ei anna kohus hinnangut kas nõue on põhjendatud või mitte. Kohus jätab vastuhagi rahuldamata. Kohtu hinnangul puudub seega kostjal eelnevast tulenevalt õigus keelduda hageja tasu maksmisest ning tasu maksmise nõue on muutunud sissenõutavaks. Kostjal on võlaõigusseaduse ja pooltevahelise töövõtulepingu järgi kohustus tasuda tehtud tööde eest kuni lepingu ülesütlemiseni. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus summas 9 978.00 eurot. 9 / 10

VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda, nõuda kahju hüvitamist, taganeda lepingust või öelda leping üles, alandada hinda, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. TsMS § 367 alusel viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kooskõlas töövõtulepingu p 4.7 on hageja esitanud ka viivisenõude. Töövõtulepingu p 4.7 kohaselt on viivisemääraks 0,05 % maksmata summalt päevas. Arve nr 12/14 maksetähtaeg on olnud 15.10.2014 (tlk 28). Hageja nõuab viivist alates 01.11.2014 summas 4 804.00 eurot. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud ja hageja on nõuet tõendanud. Kohus on seisukohal, kohustuse täitmata jätmise korral, peab võlgnik arvestama sellega, et viivitamisel järgnevad VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud viivisemäära järgi. Eeltoodust tulenevalt kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele. Kostjalt kuulub väljamõistmisele hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 4 804.00 eurot ning viivis määraga 0,05 % päevas alates 21.06.2017 kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 29.03.2019 kohtuotsusega.

10 / 10

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.