2-24-11125/14 - Võlaõigus - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

3.Kostja on vastanud, et vaidleb vastu võlanõude summale. Kostja kirjeldab, et seadme ostmine ei olnud kõige parem mõte, kuid ta usaldas seda inimest, kelle juures töötas. Temalt sai ka see aparaat V ostetud, tema käis ka peale, et ta tahab et just kostja selle aparaadi saaks ostetud ja et saaks edasi töötada seal salongis ja et kliendid ära ei läheks. Kostja ostis selle aparaadi, kuna tõesti uskus, et saab jääda sinna salongi tööle. Sai selle aparaadiga teha tööd 3 nädalat ja kui pidi sõlmima uue lepingu, uute tingimustega (nii talle väideti), siis ilmus ta salongi vaid võtmete loovutuspaberiga ja ütles, et kostja võtaks omad asjad ja kohe läheks. Võlg tekkiski peale seda kui nö tööleping päeva pealt lõpetati. Kostja läks sealt koos selle aparaadiga ja oma suure võlaga, oli masenduses, ei olnud tal enam tööd ega raha. Oleks olnud nõus tegema maksegraafiku ka võlanõudjatega, aga ei pakutud sellist võimalust. Hetkel on tema maksevõime piiratud, kuid on valmis tasuma võlgnevust osade kaupa. On täiskohaga õpilane ja õpib uut ametit. Saaks võlga tasuda maksegraafiku alusel, näiteks 50-75 eurot, kuniks on tööle saanud ja saab suuremaid summasid maksta. Hetkel on kostja sissetulek umbes 1200€ kuus, mis sisaldab lapseraha ja õpinguteks ja elamiseks mõeldud tuge, millest maksab üüri ja muud maksud. Vastuseks kohtule kinnitas kostja, et on tasunud lepingu sõlmimisel lepingutasu 300 eurot, tagasimakseid hagejale teinud ei ole. Kostja taotleb viivise vähendamist oma majanduslikust seisukorrast tulenevalt. Kostja selgitab, et elab Soomes ja õpib päevases õppes lähihoidjaks (pereõeks, hooldaja), õpingud kestavad kuni 03.2027. Osakoormusega töö ei ole olnud võimalik, kuna õppimist ja kirjalike ülesandeid on olnud palju, erinevates kohtades peab tegema praktikat. Soomes tööd saada ei ole lihtne. Kui kaotas X tööpaiga, otsis teisi salonge, kus teha tööd. Oli paar salongi, kus oleks saanud tööle asuda, aga see eeldas enda kindlat klientuuri ja nö kohe koha üüri maksmist, mis siin Soomes ei ole odav. Kostja oli sellel ajal väga keerulises olukorras rahaliselt ja ei julgenud seda vastutust võtta, ei soovinud veel rohkem võlgadesse jääda. Ise ei ole proovinud müüa seadet, ta oleks soovinud teha tööd sellega. Seade on laenuandja valduses ja nemad on proovinud seadet oksjoni käigus müüa, aga hetkeseisuga ebaõnnestunult. 3

4.2.Hageja on hagis selgelt välja toonud, et kostja tegutses iluteenindajana ilusalongis ja soovis võtta laenu iseseisva majandustegevuse alustamiseks. VÕS § 403 lõike 2 kohaselt kohaldatakse VÕSi tarbijakrediidi regulatsiooni ka füüsilise isiku poolt sõlmitud lepingule krediidi võtmiseks iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks, mille puhul kasutusse võetav krediit või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind ei ületa 50 000 eurole vastavat summat. Laenusumma oli 15 000 eurot, seega kohaldatakse poolte vahel sõlmitud lepingule tarbijakrediidi regulatsiooni. Kui juriidiline isik annab krediiti füüsilisele isikule, eeldatakse, et tegemist on tarbijakrediidiga ning vastupidist peaks tõendama krediidiandja. Kui hagis oli hageja seisukohal, et andis kostjale laenu iseseisva majandustegevuse alustamiseks ning ka nõuete juures esitas nõuded kahel viisil, sh vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise eeldusel, siis 13.03.2025 menetlusdokumendis asus hageja kahtlema, kas kostja ikka on tarbija ja kas tarbijakrediidi sätted kohaldusid. Hageja leiab, et kostja tegutses mitte töölepingu alusel Töölepinguseaduse mõttes, vaid üüris oma teenuste osutamiseks vajalikku kohta ilusalongi X ruumides tasudes üürileandjale koha eest kokkulepitud üüri. Hageja märgib, et Kostjal ei olnud töösuhtele omast tööandjat, kelle põhikohustuseks on töö olemasolu tagamine ja kokkulepitud palga maksmine. Krediidi eest omandatud seadme kasutamise tasulise teenuse osutamiseks eesmärki kinnitab ka kostja ise. Kostja krediidivajadus tekkis seega kostja tegusemisest tarbijaõigussuhte sellises raamistuses, milles kostja ise oli tarbijale teenuse osutajaks ja kolmandad isikud, teenuse saajad, olid tarbijad VÕS § 402 lg.1 mõttes. Kohus märgib, et poolte vahel ei olegi vaidlust selle üle, et kostja eesmärk oli hakata seadmega pakkuma tasulist teenust klientidele. Hageja ei ole tõendanud, millises õiguslikus vormis ja millise lepingu alusel kostja ilusalongis töötas. Eesti praktikas on tõesti tavapärane, et iluteenindajad pakuvad kolmandale isikule kuuluvas ilusalongis teenust oma osaühingu alt või FIEna, kuid kostja töötas Soomes. Hageja väitel osutas kostja teenuseid X äriühingu kaudu. Kostja väidetest selgub, et seoses aparaadi ostuga pidi kostja sõlmima salongiga uue lepingu, uute tingimustega. Kohus saab sellest aru nii, et kui seni osutas kostja teenuseid samas salongis salongipidajale kuuluvate seadmetega, siis salongipidaja ettepanekul ostis ta salongipidajalt ära seadme, millega pidanuks kliente teenindama ükskõik siis kas samas salongis või hiljem mujal. Kohtu hinnangul ei ole hageja seega tõendanud, et kostja tegutses pidevalt oma ettevõtte või muu sarnase iseseisva majandusüksuse õigusliku vormi kaudu, millest tulenevalt tarbijakrediidi sätteid ei tuleks kohaldada. Samas kui hageja soovinuks ka väita, et tegemist oli äritegevuse laenuga, siis oleks krediidiandja ikkagi pidanud hindama kostja võimet krediiti tagasi maksta. Nimelt on Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus 29. mail 2020 välja andnud suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta ning nende suuniste 5. ptk punkti 86 kohaselt tuleb ka mikro- ja väikeettevõtetele krediidi andmisel hinnata ettevõtte krediidivõimelisust, kogudes vähemalt järgmised andmed koos vajalike ja asjakohaste tõenditega: Laenu eesmärk, ettevõtte sissetulek ja rahavoog, finantspositsioon ja kohustused, sh panditud varad ja tingimuslikud kohustused, ärimudel ja vajaduse korral ettevõtte struktuur, äriplaanid koos finantsprognoosidega, tagatis (tagatisega laenu korral), muud krediidiriski maandavad 4

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selleks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama selle teabe alusel tarbija krediidivõimelisust. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed: a. tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); c. tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); d. tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5); e. krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6). Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 403 4 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

aru, et kostjal on ülalpeetav (laps), et ta peab maksma üüri ning et ta tegeleb täiskohaga õpingutega. VÕS § 162 lõike 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Seaduse kohaselt tuleb viivise vähendamise taotluse puhul arvestada eelkõige võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohustuse täitmise ulatus - kostja tagasimakseid teostanud ei ole. Kohus võtab seejuures arvesse, et kostjal oleks olnud võimalus saada laenu tagasimaksmiseks raha seadme müügist, kuid kostja enda sõnul ise ei ole proovinud seadet müüa, põhjendades, et ta oleks soovinud teha tööd sellega. Samas asus kostja enda sõnul õppima uut eriala, samuti ei ole kostja esile toonud, et ta oleks antud seadmega hiljem teenust osutanud. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja ei ole teinud piisavalt pingutusi selleks, et seadet müüa. Kohtule arusaadavalt osutatakse analoogsete seadmetega teenust ka tänapäeval, mistõttu kohtul ei ole alust arvata, et seadme müük võimatu oleks. Teise lepingupoole ehk hageja õigustatud huvi – hageja on esitanud seisukoha kostja vastusele (dtl 33), kuid ei ole enda õigustatud huvide kohta vastuses kostja lisakulude vähendamise taotlusele midagi välja toonud. VÕS § 113 kohase, seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja hüvitamisele kuuluva kahju suuruse arvestamist. Viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Sellest tulenevalt on viivisel lisaks kompensatsioonilisele iseloomule ka teatud sanktsiooniline iseloom. Samas on Riigikohus leidnud, et reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi kui kahju sissenõudmise lihtsustamine. Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-6605, (p 18) on Riigikohus selgitanud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Muu kui rahalise kohustuse rikkumise juhuks kokku lepitud leppetrahvi puhul võib võlausaldaja tõendada ka muu täitmishuvi olemasolu. Rahalise kohustuse puhul peaks see olema kohustuse olemusest tulenevalt reeglina välistatud. Hageja ei ole tõendanud (ega ka esile toonud), et tema kahju oleks suurem põhivõlast ja kohus leiab, et hageja viivisenõuet saab kindlasti piirata põhivõla summaga. Kostja on põhjendanud viivise vähendamise taotlust enda kehva majandusliku olukorraga. Kostja on esitanud tõendi, et ta õpib õenduse erialal kuni 2027. a märtsini. Kostja sõnul ei ole ta õpingute tõttu saanud ka osakoormusega tööle minna ning tema sissetulek kuus on 1200 eurot. Kostja on esitanud tõendi, et saab sotsiaaltoetust 808 eurot kuus ning õpilaste toetust 279,38 eurot. Kostja sõnul ülejäänud sissetulek on „lasteraha“ (kostja ei ole täpsustanud, mida see tähendab, kuid arvestades, et kostjal on ülalpeetav, laps, saab kostja ilmselt ka lapsetoetust). Kostja esitatud sotsiaaltoetuse tõendis on märgitud, et toetuse suurus määratakse kindlaks leibkonna täiskasvanute ja laste arvu ning sissetuleku alusel ning sissetulekuks on märgitud õpilaste toetust 279,38 eurot. Hageja leiab, et kostja esitatud andmed ei ole usaldusväärsed. Hageja toob välja, et kostjal tuleb üürilepingu järgi tasuda üüri ja kommunaalkulusid ca 945,50 eurot kuus, kuid sotsiaaltoetus on 808 eurot kuus. Hageja hinnangul ei ole usutav, et kostja elab igas kuus sedavõrd kahjumis. Kohus märgib, et kostja esitatud tõendist nähtuvalt katavad kostja sotsiaaltoetus ja õpilase toetus (kokku 1087,38 eurot) eluasemekulud siiski küll ära, kuid õige on see, et kostjal on lisaks vaja 8

nii ennast kui last ülal pidada (igakuised toidukulud, eelduslikult ka mingid side- ja transpordikulud, lapse muud kulud). Arvestades hageja väidetud 1200 eurost sissetulekust maha eluasemekulud 945,50 eurot, jääb üle 254,50 eurot. Kohtu hinnangul on alust arvata, et sotsiaaltoetust määranud asutusel oli võimalik kontrollida kostja sissetulekut. Samuti ei ole kostja varjanud, et saab lisaks veel ka lapseraha. Eeltoodut arvestades on kohtu hinnangul tõendatud, et kostja sissetulek kuus on tema igakuiste kuludega ning ülalpeetava olemasoluga võrreldes väike ning majanduslikud olud kitsad. VÕS § 162 lõige 1 ei piira, et kohus võiks viivise vähendamisel arvesse võtta ka muid kaalutlusi (sellele viitab sõna „eelkõige“ VÕS § 162 lõikes 1). Seetõttu võtab kohus lisaks veel ka arvesse, et algne krediidiandja jättis täielikult kohaldamata kogu tarbijakrediidi regulatsiooni (ei esitanud lepingus nõutud teavet, ei täitnud mingilgi määral vastutustundliku laenamise kohustust). VÕS § 415 sätestab ebapiisavate maksete korral järjekorra, et mille katteks tasutut arvestada. Selle järgi tuleks küll esimeses järjekorras tasutu arvestada võla sissenõudmiskulude ja seejärel põhisumma katteks, ent põhivõla ja sellelt igakuiselt arvestatava viivise suurust (14 700 eurolt ca 140 eurot kuus) arvestades ei saaks kostja võlga ilmselt kunagi või vähemalt ettenähtavas tulevikus tasutud, sest teistpidi lisanduksid pidevalt viivised. Samas ei ole kohtu hinnangul õiglane ka piirduda üksnes juba sissenõutavaks muutuvate viivistega, sest sellisel juhul kaoks kostjal motivatsioon üldse võlga tasuda. Kaaludes eeltoodud asjaolusid, on kohus seisukohal, et hageja viivisenõuet tuleb piirata väiksema summaga kui on põhivõlg. Seega mõistab kohus kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast põhivõlalt 14 700 eurot viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku koos välja mõistetud viivisega mitte üle 4000 euro.

8.Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 174 lg 10 kohaselt, menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt nr Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012.a lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13). Hageja esitas menetluskulude nimekirja 29.04.2025. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud, sh riigilõivu summas 1050 eurot, lepingulise esindaja kulud 1283,44 eurot koos käibemaksuga ja tõendi kogumise kulu 1,46 eurot (maksehäireregistri väljavõtte tellimine). Hageja kinnitab, et eeltoodud kulu on olnud seotud siinse kohtuasjas esindamisega ja riigilõivu ja tõendi saamisega ja et puudub alus käibemaksu tagasiarvestamiseks. Kostjal oli kuni 02.05.2025 võimalus esitada vastuväide hageja menetluskuludele. Kostja vastuväiteid esitanud ei ole. 22.07.2024 esitatud hagi hind on 18 238,76 eurot. Hageja on hagilt TsMS § 133 ning RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasunud riigilõivu 1050 eurot. Seega on hagilt tasutud riigilõiv summas 1050 eurot põhjendatud ja vajalik kulu. Hageja lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi 5,9 tundi keskmise tunnihinnaga 217,53 eurot koos käibemaksuga (1283,44 : 5,9). Õigusabi osutamise sisaldas järgmisi toiminguid: 9

-31.05.2024 kliendi intervjueerimine, haginõude koostamise ettevalmistav töö 1,3 tundi; -20.07.2024 hagiavalduse koostamine 2 tundi; -22.11.2024 kostja vastuse analüüs, suhtlemine kliendiga 0,7 tundi; -03.01.2025 kohtule vastamine, suhtlemine kliendiga 1 tund; -13.03.2025 seisukohtade koostamine, kohtule vastamine 0,6 tundi; -29.04.2025 menetluskulude nimekirja ja seisukoha koostamine ja esitamine kohtule 0,3 tundi. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Arvestades hagiavalduse sisu ja mahtu peab kohus hagiavalduse ettevalmistamise ja koostamise põhjendatud ajakuluks kokku 3 tundi ja kostja esitatud vastusega seonduvate toimingute (vastuse analüüs, kohtule vastamine) põhjendatud ajakuluks kokku 1,1 tundi. Ülejäänud toimingute osas peab kohus osutatud õigusabi põhjendatud ja vajalikuks kokku 0,9 tundi. Kohus leiab, et lepingulise esindaja õigusabitoimingute põhjendatud ajakulu kokku on 5 tundi ja õigusabikulu seega kokku 1087,65 eurot koos käibemaksuga (5 tundi x 217,53 eurot). Hageja tõendi kogumise kuluks on maksehäireregistri väljavõtte tellimise kulu 1,46 eurot. Hageja on 13.03.2025 esitanud AS Creditinfo maksehäireregistri päringu, mis on kostja kohta tehtud 13.03.2025. Kuna nimetatud väljavõte ei saa tõendada seda, et hageja tegi päringu enne 15.09.2023 laenu andmist ja arvestas seda vastutustundliku laenamise kohustuse täitmisel ning muu põhjus nimetatud väljavõtte esitamiseks ei ole kohtule teada, siis ei saa lugeda nimetatud tõendi kogumise kulu 1,46 eurot, põhjendatud ja vajalikuks. Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 2137,65 eurot, millest 1050 eurot on riigilõiv ja 1087,65 eurot on lepingulise esindaja kulu. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas 14 700 euro ulatuses, intressinõude 404,54 eurot ja viivisenõude alates 16.11.2024 põhivõlalt VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku koos väljamõistetud viivisega mitte üle 4000 euro, mis ühe aasta eest arvestatuna on 1800,75 eurot. Seega kokku rahuldas kohus arvestuslikult hagi 16 905,29 euro ulatuses. Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu kohus mõistab kostjalt välja riigilõivu selles ulatuses, milles oleks pidanud tasuma rahuldatud nõudelt. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt oleks tulnud rahuldatud nõude (16 905,29 eurot) eest tasuda riigilõivu 980 eurot. Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel hageja tasutud riigilõivu 980 euro ulatuses kostja kanda ja 70 euro ulatuses hageja kanda. Ülejäänud osas jätab kohus poolte menetluskulud poolte endi kanda. Hagi on esitatud 2024. a juulis, mil Riigikohtu poolt tarbijakrediidi asjades vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise ja hindamise kohta tehtud lahendist (2023.a novembrist) oli möödunud juba ca 7 kuud ning hageja pidi selle põhjal ka suutma ise hinnata oma nõude perspektiivikust. Hagejal oli võimalus selle pinnalt esitada hagi nõue ümberarvestatuna, makstes ka nii vähem riigilõivu. Ümberarvestatud nõude oleks kohus saanud, nii nagu hageja soovis, rahuldada tagaseljaotsusega. Ringkonnakohus leidis asjas 2-23-126294, et menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada seda, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja esitab seetõttu põhjendamatu nõude. Antud juhul võtab kohus arvesse, et hageja on ise krediidiandja ja rikkus laenu andmisel kohtu hinnangul vastutustundliku laenamise kohustust raskelt. Laenu andmata jätmisel ei oleks hagejal ka tekkinud võla tagasinõudmise kulusid. Sel põhjusel jätab kohus hageja õigusabikulud hageja 10