3.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus hageja E.V kanda
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid 01.05.1997 hageja õiguseellane äriühing Q ja Y laenulepingu, mille kohaselt andis äriühing laenusaajale laenu 3 000 000 Eesti krooni. Lepingupooled suurendasid laenusummat ja täiendavalt laenas äriühing laenuvõtjale 260 000 Eesti krooni. Laenusaaja kohustus tasuma laenu tagastamise viivitamisega viivist 0,2% iga viivituses oleva päeva eest. Laen kanti kokkuleppeliselt laenusaaja abikaasa (kostja I) pangakontole. Laenu tagasimakse tähtaeg oli 01.05.2012. Laenusaaja ei ole laenu tagastanud. Laenuandja loovutas hagejale nõude 01.05.1999. Hageja esitab nõude laenusaaja õigusjärglaste vastu.
Kostjate vastuväited hagile
2.Kostja I esitatud nõuet ei tunnista. Kostja I leiab, et sõlmitud laenuleping on tühine fiktiivsuse tõttu, sest puudub laenusuhe, mille eest peaks kostja I vastutama. Samuti on pärijate vastutus piiratud. Kostja I palub jätta menetluskulud hageja kanda ning välja mõista hagejalt menetluskuluna 5760 eurot, millele lisandub viivis. Kostja I leiab, et hageja menetluskulud on ülepaisutatud ja palub neid vähendada 14,5 töötunni võrra.
3.Kostja II esitatud nõuet ei tunnista. Kostja II leiab, et hagejal ei olnud esindusõigust laenulepingut Q poolt allkirjastada. Laenuandaja ei ole nõuetekohaselt nõuet hagejale loovutanud. Sõlmitud laenuleping on tühine fiktiivsuse ja näilikkuse tõttu, sest puudub laenusuhe, mille eest peaks kostja II vastutama. Laenulepinguga varjati seltsingu sisu ja
2(5)
Tsiviilasi nr: 2-15-6532 asjaolusid. Samuti on pärijate vastutus piiratud. Kostja II palub jätta menetluskulud hageja kanda ning välja mõista hagejalt menetluskuluna 5000 eurot, millele lisandub viivis. Kostja II leiab, et hageja menetluskulud on ülepaisutatud ja palub neid vähendada 12 töötunni võrra.
Esimese astme kohtu otsus
4.Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt oli äriühing Q pädev 01.05.1997. aastal lepingut sõlmima. Asjas on esitatud 22.09.1998. a kinnitus selle kohta, et Q on registrisse kantud 24.11.1993 ning ta ei ole likvideerimis- ega kustutamisfaasis.
5.01.05.1999. a lepingu on Q nimel allkirjastanud volitatud esindajana hageja, kes on lepingu allkirjastanud ka kui nõude omandaja (vt I kd tl 9). 01.05.1999. a lepingu pooled on leppinud kokku, et kohaldamisele tuleb Eesti õigus (vt I kd tl 9, p 4.3.). Lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 95 lg 2 kohaselt võis esindaja teha tehingut esitatava nimel iseendaga ainult siis, kui see tulenes seadusest või esindatava antud volitusest. Ükski hageja esitatud dokument ei tõenda erivolituse olemasolu 01.05.1999. a lepingu sõlmimisel. Kehtinud TsÜS § 103 lg 1 kohaselt on tehing, mille teise isiku nimel on teinud isik, kellel ei olnud volitust, tühine. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata.
Hageja apellatsioonkaebus
6.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
7.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus hinnanud, kas loovutustehingu tegemise ajal oli hagejal Q-i seadusjärgne esindusõigus. Asjas esitatud tõendid lubavad eeldada, et hagejal oli esindusõigus olemas. Maakohus ei selgitanud hagejale, et esitada tuleb täiendavaid tõendeid või asjaolusid.
8.Võlgnikud on esitanud vastuväiteid tehingule, mille pooled nad ei ole. Algne võlausaldaja on tehingu heaks kiitnud. Vastus apellatsioonkaebusele
9.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud jätta teise poole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
10.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta lõppjärelduses muutmata, täiendades otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
11.Pooled ei vaidle käesolevas asjas järgmiste asjaolude üle: -
01.05.1997 sõlmisid hageja õiguseellane äriühing Q ja Y lepingu (edaspidi ka laenuleping), milles kokkulepitu kohaselt andis äriühing D.Z-ile laenu 3 000 000 Eesti krooni. Lepingupooled suurendasid laenusummat ja täiendavalt laenas äriühing laenuvõtjale 260 000 Eesti krooni.
-
Lepingu järgi kohustus D.Z tasuma laenu tagastamise viivitamisega viivist 0,2% iga viivituses oleva päeva eest.
-
Lepingujärgsed summad kanti kokkuleppeliselt D.Z abikaasa (kostja I) pangakontole. 3(5)
Tsiviilasi nr: 2-15-6532 -
Lepingu järgi oli laenu tagasimakse tähtaeg 01.05.2012.
-
Lepingujärgseid summasid ei ole Q-le tagastatud.
-
D.Z on surnud ning tema pärijateks on kostjad.
-
Asja lahendamisel kuulub vastavalt sõlmitud lepingule kohaldamisele Eesti õigus.
12.Poolte vaheline vaidlus apellatsioonimenetluses keskendub peamiselt sellele, kas hagejal on kostjate vastu nõue ning kas kostjad saavad tugineda vastuväitele, et nõue ei ole kehtivalt hagejale loovutatud. Seonduvalt hagejal nõude olemasoluga on vaidlus täpsemalt selles, kas Q omas laenulepingu ja 01.05.1999 sõlmitud nõude loovutamise lepingu (I kd, tlk 9, edaspidi loovutusleping) sõlmimise ajal õigusvõimet ning, kas Q on laenulepingust tuleneva nõude hagejale kehtivalt loovutanud.
13.Asja materjalidele lisatud loovutuslepingu järgi loovutas Q hagejale 01.05.1997 Q ja D.Z vahel sõlmitud lepingust tuleneva nõude. Lepingu p 4.3 järgi lepingust tulenevatele vaidlustele kohaldatakse Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi. Maakohus leidis, et laenulepingu sõlmimise ajal omas Q õigusvõimet, kuid kehtivalt ei ole Q hagejale 01.05.1997 lepingust tulenevat nõuet loovutanud.
14.Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette seda, et maakohus jättis arvestamata asjaolu, et hageja oli Q direktor, kes Eesti äriseadustiku mõttes on äriühingu juhatuse liikmeks ehk seadusjärgseks esindajaks. Samuti avaldas hageja apellatsioonkaebuses, et maakohus tegi üllatusliku otsuse ning rikkudes menetlusõiguse norme, jättis hagejale selgitamata, et ta peab tõendama hageja esindusõiguse olemasolu 01.05.1999 loovutuslepingu sõlmimisel.
15.Ringkonnakohus andis hagejale võimaluse esitada täiendavaid tõendeid, selgitades 12.07.2018 kirjaga, et hagejal tuleb tõendada 01.05.1999 sõlminud lepingu ajal loovutuslepingu pooleks oleva äriühingu Q-i õigusvõimet, samuti seda, et hagejal oli õigus Q-i nimetatud loovutuslepingu sõlmimisel esindada, sh ka seda, et tal oli volitus sõlmida tehingut äriühingu nimel iseendaga. Ringkonnakohus selgitas, et asja materjalide juures olev tõend (I kd, tlk 160) tõendab Q õigusvõimet tõendi väljastamise ajal, kuid mitte loovutuslepingu sõlmimise ajal.
16.Hageja täiendavaid tõendeid Q-i õigusvõime kohta loovutuslepingu sõlmimise ajal ning väite tõendamiseks, et hagejal oli õigus loovutuslepingu ajal Q-i esindada, ei esitanud. Ringkonnakohus on jätkuvalt seisukohal, et asjas esitatud tõendid, mh millest nähtuvalt tegi hageja Q filiaali nimel tehinguid ja õigustoimingud, ei võimalda tuvastada seda, et hageja oli loovutuslepingu sõlmimise ajal Q seadusjärgne esindaja. Äriühingu seadusjärgset esindusõigust saab tõendada selle asukohamaa registri poolt väljastatud tõendiga. Sellist tõendit, millest nähtuks Q seaduslik esindaja loovutuslepingu sõlmimise ajal, asjas esitatud ei ole.
17.Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud loovutuslepingu sõlmimise ajal Q õigusvõimet ja seda, et hageja oli Q seaduslik esindaja ning ta sai endaga sõlmitud lepingus Q-i esindada.
18.13.08.2019 menetlusdokumendis leidis hageja, et kuna maakohus ei analüüsinud otsuses, kas hageja oli loovutuslepingu sõlmimise ajal Q seaduslik esindaja ning kas Q omas loovutustehingu sõlmimise ajal õigusvõimet, siis apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ei saa ringkonnakohus eelnimetatut tuvastama hakata. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohtu menetluses ja apellatsioonkaebusele esitatud vastustes on kostjad tuginenud sellele, et tõendamata on Q õigusvõime loovutustehingu sõlmimise ajal, samuti see, et hageja oli Q esindaja. Seega tuli apellatsioonkaebuse lahendamisel võtta seisukoht ka nende kostjate väidete suhtes.
4(5)
Tsiviilasi nr: 2-15-6532
19.Apellatsioonkaebuses toob hageja õigesti esile, et nõude loovutamisel saab võlgnik esitada vastuväiteid nii algse võlasuhte kui ka nõude loovutamisest tuleneva suhte kohta. Nii laenuleping kui ka loovutusleping sõlmiti ajal, kui kehtis tsiviilkoodeks. Lähtudes võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-dest 2 ja 11 tuleb enne 1. juulit 2002 sõlmitud loovutuslepingut üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel. TsK § 219 järgi võlgnikul on õigus esitada uue kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis tal olid esialgse kreeditori vastu nõude loovutamisest teate saamise momendil. Ringkonnakohus leiab, et TsK § 219 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal, sh võib ta esitada ka neid vastuväiteid, mis tulenevad nõude loovutamisest. Seda kostjad, kui algse võlgniku pärijad ongi teinud.
20.Apellatsioonkaebuses väitis hageja, et Q on loovutuslepingu heaks kiitnud. Seda väidet hageja maakohtus toimunud menetluse jooksul ei väljendanud. Samas ei ole hageja esile toonud, millal konkreetselt Q loovutuslepingule heakskiidu andis. Hageja väidetest võib aru saada nii, et tema andiski äriühingu seadusliku esindajana heakskiidu. Samas ei ole aga hageja tõendanud, et ta on äriühingu seadusjärgne esindaja.
21.Eeltoodu alusel leidis maakohus lõppjäreldusena õigesti, et kuna tõendamata on hageja poolt Q nõude omandamine, siis tuleb hagi jätta rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
22.Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud poolte menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus kooskõlas TsMS § 177 lg 1 p 2. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.