Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 lg 1 järgi tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vastavalt VÕS § 82 lg 1 kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Tulenevalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja on seisukohal, et krediidiandja on lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja selgitas kohtuistungil, et seoses sellega peaks kohalduma kehtivast seadusest tulenev tagajärg. VÕS § 4034 lg 6 järgi krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. 02.10.2018 esitatud täiendavas seisukohas leidis kostja täiendavalt, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei ole hagejal õigust tugineda kostjapoolsetele lepingurikkumistele VÕS § 101 lg 3 alusel, kuna vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega võttis krediidiandja enda kanda riisiko seoses lepingu täitmisega kostja poolt. Kohus ei nõustu kostjaga, et 24.03.2012 sõlmitud tarbijakrediidilepingule saab kohaldada VÕS 4034 lg 7, kuna nimetatud regulatsioon on kehtestatud alates 21.03.2016. Puudub alus regulatsiooni kohaldamiseks tagasiulatuvalt. Samuti ei nõustu kohus, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärge saaks tuletada VÕS § 101 lg 3, mis näeb ette, et võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kostja käsitluse järgi ei saaks vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes sõlmitud lepingu alusel krediidiandja mitte ühtegi nõuet esitada, sh üleantud laenusumma tagastamiseks. Samale seisukohale on VÕS § 101 lg 3 osas asunud Riigikohus, kes on märkinud täiendavalt, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist (2-14-21710, p 39). Lahendis 3-2-1-136-12 (p 25) märgitu kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Käesolevas asjas toimunud kohtuistungil avaldas kostja, et ei väida, et ta oleks krediidilepingust tulenevaid nõudeid tasaarvestanud. Kuna kostja ei soovi tasaarvestusele tugineda, leiab kohus, et asjaolu, kas tarbijakrediidilepingu sõlmimisel järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei oma asjas tähendust. Seetõttu ei hinda kohus hageja poolt esitatud laenutaotlust (lk 57-57p) ja konto väljavõtet (lk 58-65p), millega hageja on soovinud tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Kuna kostja on märkinud, et lepingujärgne intressimäär on kostjat ebamõistlikult kahjustav, kontrollib kohus järgnevalt, ega tarbijakrediidileping ei ole tühine vastuolu tõttu heade kommetega. TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 86 lg 1 järgi heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 2 p 1-2 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või

pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja ei ole välja toonud, et ta oleks sõlminud asjassepuutuva tarbijakrediidilepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Lahendis 3-2-1-186-13 (p 22) on Riigikohus avaldanud seisukohta, et TsÜS § 86 lg-t 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Kolleegiumi arvates võib vähemalt eelduslikult olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Nähtuvalt lepingu lisaks olevast tarbijakrediidi standardinfo teabelehest (lk 21) oli lepingu krediidikulukuse määr 61,79%. Eesti Panga veebilehe kohaselt oli märtsis 2012, so tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal, keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 28,05%. Lepinguga ettenähtud krediidi kulukuse määr ei ületanud seega Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidi kulukuse määra enam kui 6 korda. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord olnuks tasakaalust väljas sedavõrd suures ulatuses, mille tõttu oleks leping tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja on seisukohal, et lepingus sisalduv intressikokkulepe on tühine, kuna intress on lepingusse märgitud eksitavalt. Ebaselge on, kas kokku on lepitud intressis 32,41% või 52,623% aastas, igal juhul on see 30-50 korda suurem seadusjärgsest intressimäärast ja seega kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kohaldada tuleks seadusjärgset viivisemäära. Kohus leiab, et nähtuvalt lepingust on lepingus intressimääraks märgitud 32,407% aastas, intressimäär tagastamata krediidisummalt on 52,623% aastas. Hageja on selgitanud, et erinevad intressimäärad seonduvad sellega, kas lepingut täidetakse või ei täideta, 52,623% on olemuslikult viivisemäär. Lepingu üldtingimuste järgi on intress krediidisaaja poolt krediidiandjale igakuiselt maksmisele kuuluv krediidisummalt arvestatav protsentuaalselt väljendatud fikseeritud tasu. Üldtingimuste p 7.1 järgi maksab tarbijaga sõlmitud lepingu puhul krediidisaaja krediidiandjale viivist mh krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel seaduses sätestatud maksimaalses määras, so võrdses määras lepingujärgse intressimääraga tagastamata krediidisummalt aastas. Kohus tuvastab tarbijakrediidilepingu alusel, et pooled on leppinud kokku, et 32,407% on lepingujärgne intressimäär ja 52,623% vastavalt viivisintressimäär. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 408 lg 1 järgi tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg 2 p 2 ja § 4031 lg 1 p 8 tulenevalt peab tarbijakrediidilepingus olema märgitud intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused. Kui tegemist on fikseerimata intressimääraga, esitab krediidiandja selle muutumise ajavahemikud, tingimused ja korra. Kui intressimäär sõltub alusintressimäärast, esitatakse esialgse intressi suhtes kohaldatav alusintressimäär. Kui eri juhtudel kohaldatakse erinevaid intressimäärasid, esitatakse eespool nimetatud teave kõigi kohaldatavate intressimäärade kohta. VÕS § 408 lg 2 järgi käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Tulenevalt VÕS § 408 lg 4 I lausest kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kohus leiab, et kuigi lepingus võiks olla intressi- ja viivisemäära puudutav välja toodud selgemini, ei ole andmeid intressimäära kohta esitatud ka viisil, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et sisuliselt on kohalduv intressimäär jäetud üldse märkimata. Seetõttu leiab kohus, et lepingu

intressimääraks ei saa lugeda VÕS § 94 sätestatud intressimäära VÕS § 408 lg 4 alusel. Lepingus sisalduv tingimus intressimäära kohta on kehtiv. Küll aga näeb nii kehtinud kui kehtiv VÕS § 415 lg 1 I lause ette, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt VÕS § 415 lg 1 I lausest ja VÕS § 113 lg 1 III lausest ei ole seega lubatud tarbijakrediidilepingus kokku leppida, et lepingujärgne viivisemäär on lepingujärgsest intressimäärast kõrgem. Lepingus sisalduv viivisemäära kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Kuna viivisemäära kokkulepe on tühine, puudus krediidiandjal õigus arvestada viivist enamas ulatuses kui VÕS § 113 lg 1 II lausest tulenev määr. Kostja on seisukohal, et kostja lepingujärgseid makseid on alusetult arvestatud mh sissenõudmiskulude katteks, kuna nõutud summa (kokku 115,02 eurot) on ebamõistlikult suur, üldtingimuste p 7.5 II lause on tühine tüüptingimus, sissenõudmiskulu tegelikult ei tekkinud, kostja ei ole saanud hagejalt kõnesid ega kirju. Hageja on esitanud kohtule võlateatised kuupäevadega 08.11.2012, 08.01.2013, 04.02.2013, 09.07.2013, 03.09.2013, 11.10.2013, 04.02.2014, 11.03.2014, 04.11.2014, 10.03.2015, 24.03.2015, 28.04.2015, 18.03.2016 (lk 66-77, 22). Kõikidel teatistel on kostja aadressiks Kalevipoja 17-85, Tallinn, so krediidilepingus märgitud kostja aadress. Kohus tuvastab võlateatiste alusel, et krediidiandja on saatnud kostjale meeldetuletuskirju teatistel märgitud kuupäevadel. Üldtingimuste p 7.5 II lause järgi krediidisaajale, käendajale ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumise tõttu saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Tarbijakrediidi standardinfo teabelehel on märgitud, et meeldetuletuskirja saatmise kulu on 12,78 eurot kirja kohta. VÕS § 42 lg 1 järgi tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus nõustub kostjaga, et tingimus, mille järgi arvutatakse hüvitamisele kuuluvat sissenõudmiskulu krediidiandja poolt ühepoolselt kehtestatud hinnakirja alusel võib olla tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel. Ka Riigikohus on asunud lahendis 3-2-1-120-08 (p 15) seisukohale, et tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale ja käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi, võib olla tühine. Kohus leiab, et üldtingimuste p 7.5 II lause on tarbijat ebamõistlikult kahjustav tingimus, osas, milles see näeb ette, et iga meeldetuletuskirja saatmisega seoses tuleb krediidisaajal

krediidiandjale hüvitada 12,78 eurot. Kohtu hinnangul on üldteada asjaolu, et tegelik kulu ühe kirja saatmise eest on kordades väiksem, 12,78 eurot tuleb aga hinnakirja järgi tasuda iga meeldetuletuskirja saatmise kohta eraldi. Regulatsioon ei näe ka ette, et esmalt hoiatatakse tarbijat tasuta või väiksema tasu eest. Sissenõudmiskulu ei olene regulatsiooni kohaselt võlgnevuse suurusest. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et lepingujärgne sissenõudmiskulu hüvitis on ebamõistlikult suur. Üldtingimuste p 7.5 II lause on tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel, kuna tingimus on tühine, puudus krediidiandjal alus arvestada hageja laekumisi osaliselt kirjade saatmise kulu katteks arvestusega 12,78 eurot kiri. Üldtingimuste p 7.5 I lause järgi on krediidisaaja kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud mõistlikud kulud. Kohus leiab, et mõistlik kulu kirja saatmisega seoses ei ületa 5 eurot. Seejuures lähtub kohus kehtivast VÕS § 1132 lg 1, mille kohaselt saab lepingu kehtivuse ajal tarbijalt nõuda ühe meeldetuletuskirja saatmise eest kuni 5 euro tasumist. Kohtu hinnangul ei olnud kirja saatmise kulu ka enne VÕS § 1132 lg 1 regulatsiooni kehtestamist oluliselt erinev. Pooled vaidlevad, kas kostjal on tagastamata lepingu alusel saadud krediidisumma 339,43 euro ulatuses. Vaidlus puudub, et kostja tasus makseid krediidilepingu täitmiseks selliselt, nagu on märgitud hageja 11.09.2018 laekumiste tabelis (lk 47). Nähtuvalt tabelist on kostja kokku tasunud krediidilepingu alusel 2 425,86 eurot, sellest 960,57 eurot on krediidiandja arvestanud põhivõlgnevuse, 1 335,37 eurot intressi, 115,02 eurot sissenõudmiskulu ja 14,9 eurot viivise katteks. Vaidlus puudub, et tarbijakrediidilepingu osaks on maksegraafik (lk 19). Üldtingimuste p 2.3 kohaselt tarbijaga sõlmitud lepingu täitmise käigus krediidiandjale laekunud summade arvelt loetakse esmalt tasutuks võla sissenõudmisega seotud kulud, seejärel krediidisumma, seejärel tasumata intress ning lõpuks viivis, kontohaldustasu ja muud tasumisele kuuluvad kohustused. Kohus ei nõustu kostja etteheitega, et krediidiandja on arvestanud kostjalt laekunud summasid lepingust tulenevate nõuete katteks rikkudes üldtingimuste p 2.3. Lepingupooled on maksegraafikus kokku leppinud, milliste nõuete katteks missugused osamaksed tuleb tasuda. Iga osamakse tasumise kohustus muutus sissenõutavaks maksegraafikus märgitud tähtpäeval. Kostja makseid ei olnud võimalik arvestada krediidisumma katteks ulatuses, milles krediidisumma tasumise kohustus ei olnud makse tegemise ajal sissenõutavaks muutunud. Küll aga, kuna üldtingimuste p 7.5 II lause on tühine tüüptingimus, puudus krediidiandjal alus arvestada kostja laekumisi sissenõudmiskulude katteks hinnakirjas märgitud ulatuses. Tulenevalt üldtingimuste p 7.5 I lausest võis sissenõudmisega seotud kulu nõuda üksnes mõistlikus ulatuses. Samuti, kuna lepingutingimus viivisemäära kohta on tühine, oli hagejal õigus arvestada viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud ulatuses. Kohus ei nõustu kostjaga, et ülemääraselt kirjade saatmise kulu ja viivise eest tasutu saaks arvestada automaatselt tasutuks põhikohustuse katteks, lähtuda tuleb kohustuste sissenõutavaks muutumise järjekorrast. Võttes aluseks hageja poolt esitatud tabeli kostja laekumiste kohta ning lisades selle juurde maksegraafikus märgitud andmed osamaksete kohta, leiab kohus, et kostja maksed tuleb arvestada lepingust tulenevate nõuete katteks arvestades üldtingimuste p 2.3 ja kohustuste sissenõutavaks muutumise järjekorda järgmiselt:

Kuupäev

15.06.2012

Summa

Krediidisumma

13,87

Intress

Sissenõudekulu

Viivis

57,01

29.06.2012 16.07.2012 03.08.2012 15.08.2012 28.08.2012 17.09.2012 28.09.2012 15.10.2012 07.11.2012 15.11.2012 02.12.2012 17.12.2012 14.01.2013 15.01.2013 15.02.2013 18.02.2013 15.03.2013 02.04.2013 15.04.2013 16.04.2013 15.05.2013 06.06.2013 17.06.2013 15.07.2013 18.07.2013 14.08.2013 15.08.2013 06.09.2013 16.09.2013 15.10.2013 17.10.2013

70,88 70,88 70,88 70,88

1,03

3,07 70,88 3,07

178,88 25,06 71,61 25,69 70,88 25,69

26,64 70,88

35,56 83,47 43,15

155,79 51,97

15.11.2013 24.11.2013 16.12.2013 04.01.2014 15.01.2014 06.02.2014 17.02.2014

53,09 70,88 53,08

66,98

13,87 14,48 14,48 15,12 15,12 15,78 15,78 16,47 16,98

57,01 56,4 56,4 55,76 55,76 55,1 55,1 54,41 54,41

0,09

17,19 18,78

53,69 53,69

0,08

17,95 17,95

52,93 52,93

18,73 19,55 36,18

52,15 51,33 103,48 38,34 15

0,13

20,41 20,41

50,47 50,47

0,1

21,31 21,31

49,57 49,57

22,24 22,35

48,64 48,64

23,22 24,24 47,35

47,66 46,64

0,17

12,78 5

0,2 -0,2

0,19

-49,24 94,3

25,3 25,11

45,58 45,58 12,78 5

26,41 27,57 53,98

44,47 43,31 87,78 12,78 5

0,21

28,77 28,83

42,11 -18,91 42,11

0,18

30,04 29,98

40,84 40,84

0,01

31,35 31,35

39,53 39,53 12,78 5

0,22

32,73

38,15

12.03.2014

75,95

17.03.2014 10.04.2014

5,07

155,07

15.04.2014 15.05.2014 20.05.2014 15.06.2014 16.06.2014 14.07.2014 15.07.2014 15.08.2014 25.08.2014 15.09.2014 15.09.2014

13,31 70,88 84,19 70,88 84,19

92,43 70,88 92,43

15.10.2014 10.11.2014 17.11.2014 24.11.2014 15.12.2014 23.12.2014 15.01.2015 08.02.2015 16.02.2015

21,55

30,67 65,65 25,44 71,78 26,34

40,96

38,15

0,15

34,16

36,72

63,77

71,94

35,66 37,23

35,22 33,65

37,03

33,65

38,86 38,86

32,02 32,02

39,68 40,56 42,34 50,92

30,32 30,32 28,54 28,54

44,2 44,2

26,68 26,68

46,14

24,74

41,69 48,16

24,74 22,72

42,93 50,27

22,72 20,61

50,27 52,48

20,61 18,4

0,9

60,26 54,78

18,4 16,1

1,34

57,18 -21,72 59,69 62,3 65,04 68,22 -276,97

-256,97

13,7 -13,7 11,19 8,58 5,84 2,99 -42,3

12,78

1,51

0,2

0,54

12,78

0,79

35,46 16.03.2015 15.04.2015 15.05.2015 15.06.2015 15.07.2015 25.08.2016

-42,3

Musta värvi on algsed andmed kostja laekumiste tabelist, v.a. viivis. Punasega on tähistatud sissenõutavaks muutvad osamaksed maksegraafiku järgi. Roheline tähistab kostjalt enam laekunut peale sissenõutavaks muutunud kohustuste maha arvestamist. Kui tasutust ei piisa sissenõutavaks muutunud kohustuste katteks, tekib võlgnevus, mis on tähistatud lilla värviga.

Viivis on kajastatud tabelis VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud ulatuses. Arvestamise lihtsustamiseks on kohus lähtunud sellest, kuivõrd erines nn seadusjärgne viivis lepinguga kokkulepitud viivisest arvestusperioodil. 2012.a. jaanuarist detsembrini oli VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud viivisemäär 8% aastas, 2013.a. jaanuarist 14. aprillini 7,75% aastas, 2013.a. 15. aprillist juunini 8,75% aastas, 2013.a. juulist detsembrini 8,5% aastas, 2014.a. jaanuarist juulini 8,25% aastas, 2014.a. juulist detsembrini 8,15% aastas, 2015.a. jaanuarist 2016.a. juunini 8,05% aastas, 2016.a. juulist 8% aastas, so vastavalt ligikaudu 7, 7, 6, 6, 6, 7, 7 ja 7 korda vähem kui lepingus kokkulepitud viivisemäär. Seadusjärgse viivise arvestamiseks asjassepuutuval perioodil jagas kohus hageja toodud viivise andmed vastavalt kuue või seitsmega. Võttes arvesse viivisenõuete ulatust, leiab kohus, et nimetatud viis võimaldab viivist ümber arvestada piisava täpsusega. Kohus ei ole nõuete arvutamisel arvestanud viivise ja sissenõudmiskulu nõudeid perioodide eest, millal kostjal lepingujärgne võlgnevus puudus. Võttes arvesse kõiki kostja laekumisi nagu on kajastatud eeltoodud tabelis, leiab kohus, et kostjal on krediidilepingust tulenev põhivõlgnevus 256,97 eurot ja intressivõlgnevus 42,3 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude tagastamata krediidisumma kostjalt väljamõistmiseks 256,97 euro osas ning tasumata intressi väljamõistmiseks 42,3 euro osas VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja on arvestanud viivist alates lepingu lõppemisest 16.07.2015 kuni hagi esitamiseni 09.05.2018 seadusjärgses määras põhivõlgnevuselt 339,43 eurot kokku summas 76,64 eurot. Kuna kohus leiab, et põhivõlgnevus on 256,97 eurot, saab viivist nõuda nimetatud perioodi eest 58,02 eurot (arvestus www.viivisekalkulaator.ee):

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 58,02 eurot VÕS § 113 lg 1 alusel.

TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (256,97 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 09.05.2018 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus Võttes arvesse, et hageja esitas hagi hinnaga 501,62 eurot, aga kohus rahuldas hagi ulatuses, mis oleks vastanud hagihinnale 377,85 eurot, jätab kohus menetluskulud 75% osas kostja ja 25% osas hageja kanda TsMS § 163 lg 1 alusel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja on märkinud hagis, et tema menetluskuludeks on riigilõiv 125 eurot ja õigusabikulu 250 eurot. TsMS § 138 lg 1 ja 2 ja § 139 lg 2 alusel on riigilõiv menetluskulu, mis tasutakse vastavalt riigilõivuseaduses (RLS) sätestatule. Hagihind on 501,62 eurot. Nimetatud hinnaga hagi esitamiselt tuleb RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasuda 125 eurot riigilõivu. Nähtuvalt toimikus olevatest makseandmetest on hagi esitamiselt õigesti tasutud 125 eurot (maksekäsu kiirmenetluses 45 eurot, lk 1p; hagi esitamisel täiendavalt 80 eurot, lk 30). TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja on märkinud, et õigusabi kulu on 250 eurot, kuid ei ole välja toonud kõiki tehtud toimingud koos neile kulunud ajaga eraldi. Kuivõrd hageja seda teinud ei ole, tuleb kohtul põhjendatud ja vajaliku kulu hindamisel lähtuda toimikust nähtuvatest tehtud toimingutest ja nendele mõistlikult vajalikust ajast. Nähtuvalt toimikust on hageja esindaja esitanud hagi koos lisadega, parandanud hagi, tutvunud hagi menetlusse võtmise määrusega, kostja vastusega, esitanud täiendava tõendi, osalenud eelistungil (kestus 34 minutit) ja esitanud 16.10.2018 täiendava seisukoha koos täiendavate tõenditega. Põhjendatud ajakulu nimetatud toimingute tegemiseks on kohtu hinnangul vähemalt vastavalt 1 tund, 0,25 tundi, 0,25 tundi, 0,5 tundi, 0,25 tundi, 0,57 tundi, 1,5 tundi, so kokku 4,32 tundi. Ühe töötunni hinnaks nimetatud arvestuse järgi kujuneb ca 58 eurot. Võttes arvesse kujunenud kohtupraktikat, ei saa tasu nimetatud määras pidada ülemääraseks. Eeltoodust tulenevalt oli hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks 375 eurot (125+250). Kostja on välja toonud, et tema esindaja tegi menetluses järgmised menetlustoimingud järgmise ajakuluga: Toiming 21.08.2018 asja materjalide esmane läbitöötamine 18.09.2018 istungil osalemine ja ettevalmistus istungiks

Aeg (h) 1,5 2,5

19.09.2018 telefoninõupidamine kliendiga, istungi käigust andmine, täiendavate asjaolude ja tõendite välja selgitamine 02.10.2018 kostja seisukoha koostamine ja esitamine

KOKKU

ülevaate

Kohus ei nõustu hagejaga, et märgitud ajakulu menetlustoimingutele on selgelt ülepaisutatud. Asjaolu, et kostja vastas hagile isiklikult, ei tähenda, et esindajal kuluks hiljem vähem aega asja materjalidega tutvumiseks ja seisukoha kujundamiseks, pigem vastupidi. Kohtuistungile tuleb ilmuda ettevalmistunult. Kohus ei pea ebausutavaks, et advokaat konsulteeris kliendiga pärast istungit tund aega, kuna eelistungil täitis kohus selgitamiskohustust. 02.10 kostja seisukoha maht on 2,5 lk. Sellise mahuga seisukoha koostamisele märgitud ajakulu 2 tundi ei ole selgelt põhjendamatu. Kostja on välja toonud, et temale osutati õigusteenust tunnihinnaga 156 eurot koos käibemaksuga, st 130 eurot ilma käibemaksuta. Riigikohus on lahendis 3-2-1-115-13 (p 25) selgitanud, et üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohus on rõhutanud ka, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi (3-2-1-115-14, p 14). Kohus nõustub hagejaga, et asi ei olnud keskmisest keerukam, tegemist oli tüüpilise laenulepingust tuleneva vaidlusega. Vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 156 eurot (käibemaksuga) ei ületa ilmselt keskmist vandeadvokaadi tasu, kuid selliste kulutuste tegemine õigusabile lihtmenetluse korras läbivaadatavale asjale ei ole kohtu hinnangul proportsionaalne ega mõistlik. Kostja kulud lepingulisele esindajale ületavad üle 2 korra hagihinda. Põhjendatud tunnitasu õigusabile käesolevas asjas ei ületa kohtu hinnangul 120 eurot tunnis (sh käibemaks). Kostja põhjendatud kuluks õigusteenusele kujuneb seega 840 eurot (7 x 120). Kuna kohus jätab menetluskulud 75% osas kostja ja 25% osas hageja kanda ning hagejal tekkinud põhjendatud menetluskulu on 375 eurot ja kostjal tekkinud põhjendatud menetluskulu on 840 eurot, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 281,25 eurot (375 x 75%) ja hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 210 eurot (840 x 25%). TsMS § 445 lg 1 teise lause kohaselt tasaarvestatakse kohtulahendi resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Kohus tasaarvestab TsMS § 445 lg 1 alusel hageja ja kostja vastastikused väljamõistetavad menetluskulud, mille tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 71,25 eurot (281,25 - 210). TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Laura-Liis Sarapuu kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.