Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. oktoober 2018, Tallinn
Kohtuasja number
2-17-15908
Kohtuasi
AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali hagi Aktsiaseltsi INGES KINDLUSTUS vastu kahjuhüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19. aprill 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
AAS BTA Baltic apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
18 328 eurot 26 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal (registrikood 11223507; asukoht Lõõtsa 2b, Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik
Insurance
Company
Eesti
filiaali
Kostja Aktsiaselts INGES KINDLUSTUS (registrikood 10089395; asukoht Raua 35, Tallinn), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Urmas Volens ja Marika Oksaar Kohtuistungi toimumise aeg
2. oktoober 2018
Istungil osalenud isikud
Hageja lepingulised esindajad vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik ja vandeadvokaat Kärt Saar Kostja lepingulised esindajad vandeadvokaat Urmas Volens ja vandeadvokaat Marika Oksaar
Tühistada Harju Maakohtu 19. aprill 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-15908 ja saata asi samale maakohtule menetluse jätkamiseks.
2.Rahuldada AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaali apellatsioonkaebus osaliselt.
2-17-15908
3.Jätta menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskuluse kindlaksmääramine kohtuasja lahendava maakohtu otsustada.
suuruse
Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaal (hageja) esitas 25. oktoobril 2017 Harju Maakohtule Aktsiaseltsi INGES KINDLUSTUS (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 63 362 eurot 85 senti, kohtulahendi tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ja edasiulatuva viivise seadusjärgses määras kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt toimus 5. detsembril 2014 Saksamaa Liitvabariigis (Saksamaa) Münsteris liiklusõnnetus, kus sõiduk DAF (registreerimismärgiga XXXXXX) (veduk) koos haagisega (registreerimismärgiga XXXXX) (haagis) manööverdas raudteel, kuid ei jõudnud saabuva rongi eest ära sõita ning toimus kokkupõrge. Liikluskahju põhjustanud veduki valdaja tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel kindlustatud hageja õiguseellase BTA Insurance Company SE Eesti filiaali poolt ning haagise tsiviilvastutus oli kindlustatud kostja poolt. Kannatanud (Deutsche Bahn AG ja kümme füüsilist isikut) pöördusid kahju hüvitise saamiseks Saksamaa BTA Insurance Company poole, kes edastas nõuded hagejale. Hageja hüvitas veduki ja haagise tekitatud isiku- ja varakahjuna kannatanutele 126 725 eurot 70 senti. Kuna õnnetus toimus ja kahju tekkis Saksamaal, jaguneb kahjustatud isikule hüvitise maksmise kohustus veduki juhi/omaniku ning haagise omaniku vahel vastavalt Saksa õigusele võrdselt ehk mõlemad vastutavad 50% kahju eest. Hageja saab Eesti Vabariigi (Eesti) õiguse (võlaõigusseaduse (VÕS § 69 lg 2)) järgi nõuda kostjalt tagasi 50% kannatanutele makstud hüvitisest. Hageja edastas 13. oktoobril 2016 ja 15. juunil 2017 kostjale kahes osas kirjaliku tagasinõude (sh selgitas õiguslikku olukorda), kuid kostja keeldub oma osa hagejale hüvitamast.
2-17-15908 Kostja vastuväited ja taotlus vaheotsuse tegemiseks
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ühtlasi palus kostja teha asjas vaheotsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või anda kostjale täiendav tähtaeg nõude ulatuse kohta seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt ei saa hageja nõuda kostjalt kannatanutele makstud hüvitisest poole hüvitamist. Autorongiga põhjustatud kahju korral määrab veduki ja haagise kindlustusandjate vastutuse jaotuse omavahelises suhtes Eesti Vabariigi (Eesti) õigus, mitte Saksa õigus, ning Eesti õiguse järgi (liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 12 ja § 47 lg 1) ei ole hagejal kostja vastu tagasinõuet. Seega saab kohus vaheotsuse tegemise käigus tunnustada hageja nõude põhjendamatust ning teha lõppotsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Vaheotsuse tegemine on asja keerukust, välismaist elementi, kannatanute arvu, kahju koosseisu ja suurust puudutava dokumentatsiooni mahukust arvestades menetlusökonoomia kaalutlustel põhjendatud ning aitab vältida kuluka ja aeganõudva kohtumenetluse pidamist. Seetõttu on mõistlik teha vaheotsus selle kohta, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt tagasi osa hüvitatud kahjust.
3.Hageja nõustus vaheotsuse tegemisega. Hageja palus algselt lahendada vaheotsusega küsimuse sellest, kas kostja peab hüvitama hagejale 50% liiklusõnnetuse tõttu kantud kuludest, kui nõustus hiljem sellega, et kohus lahendab vaheotsusega küsimuse sellest, kas hagejal on kostja vastu tagasinõudeõigus. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus rahuldas 13. aprillil 2018 taotluse vaheotsuse tegemiseks, kuid leidis
19.aprilli 2017. a otsusega, et hagejal ei ole kostja vastu tagasinõuet, ning jättis seetõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 2 alusel hagi lõpplahendiga rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
4.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - Eestis registreeritud veduk koos sellega jäigalt ühendatud haagisega põhjustas Saksamaal (Münsteris) liiklusõnnetuse: - nii veduki kui ka haagise omanik oli Aktsiaselts SEB Liising, kuid need olid Autolink Baltics AS-i valduses; - veduki kindlustusandjaks oli hageja ja haagise kindlustusandjaks kostja; - liiklusõnnetuses said kannatada üksteist isikut, sh üks juriidiline isik.
4.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb vaidlusele kohaldatav õigus selgitada välja Euroopa Liidu (EL) õigusaktide alusel, sest kindlustusjuhtum leidis aset Saksamaal.
4.3.Kuna kannatanutel ei olnud lepingulist suhet veduki ega haagise omaniku/valdaja ega nende kindlustusandjatega, esitasid kannatanud nõude liiklusõnnetuse põhjustaja vastu lepinguvälise võlasuhte alusel. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 864/2007 (Rooma II määrus) art 4 lg 1 järgi tuleb kannatanute nõudeõigusele kohaldada Saksa õigust, mis sätestab kellelt, mis alusel ja mis ulatuses saab kannatanu kahju nõuda. Samuti määratleb Saksa õigus vastutava isiku vastutuse piirid ja jaotumise alused (Rooma II määruse art 15 (a) ja (b)). Seega reguleerib Saksa õigus veduki valdaja/omaniku ja haagise omaniku vastutuse ulatust ning kindlustusandjate (vastutuskindlustus) hüvitise suuruse maksmise kohustust ja ulatust kannatanute ees. Saksa õiguse järgi vastutavad veduki ja haagise kindlustusandjad
2-17-15908 kannatanute ees solidaarselt, kuid omavahelises suhtes võrdsetes osades. See aga ei tähenda seda, et hagejal on tagasinõue kostja vastu.
4.4.Tagasinõude tuvastamisel tuleb vaadelda eraldi kannatanute nõuet kindlustusandjate vastu ja kindlustusandjate omavahelist õigussuhet ning määratleda nendele suhetele kohalduv õigus. Kindlustusjuhtumi toimumise ajal olid nii veduki valdajal/omanikul kui ka haagise omanikul lepingulised suhted kindlustusandjatega. Seega kohaldub nendevahelistele õigussuhtele Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse nr 593/2008 (Rooma I määrus) art 7(4)(b) ja rahvusvahelise eraõiguse seadus (REÕS) § 46 lg 1 järgi Eesti õigus.
4.5.Veduki ja haagise kindlustusandjate vahel ei olnud lepingulisi suhted. Seega tuleb antud õigussuhe kvalifitseerida lepinguväliseks võlasuhteks ja kindlustusandjate vahelisele õigussuhtele kohalduv õigus tuleb määratleda Rooma II määruse art 19 järgi. Seda sätet kohaldatakse mh siis, kui kolmas isik, kelleks on kindlustusandja, on maksnud hüvitist õnnetuses kannatanule, st võlausaldajale, kellel on kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev hüvitise tasumise nõue mootorsõiduki juhi või valdaja vastu ja see nõue on juba rahuldatud. Kindlustusandja kohustus maksta hüvitis välja ei tulene mitte liiklusõnnetuse toimumise faktist, vaid kindlustusvõtjaga sõlmitud lepingust. Selles mõttes on kindlustusvõtja asemel kindlustusandja poolt kannatanule hüvitise tasumise kohustuse aluseks lepinguline võlasuhe. Seetõttu kindlustusvõtjaga sõlmitud kindlustuslepingust tulenev kindlustusandja kohustus katta kindlustusvõtja tsiviilvastutus kannatanu ees, ja ka tingimused, mille esinemisel võib kindlustusandja kasutada liiklusõnnetuses kannatanu õigusi õnnetuse eest vastutavate isikute vastu, sõltuvad nende kindlustuslepingute suhtes kohaldatava riigi õigusest, mis määratakse kindlaks vastavalt Rooma I määruse art-le 7. Euroopa Kohus on liidetud kohtuasjades nr C-359/14 ja C-475/14 tehtud otsuses selgitanud, et kui Rooma II määruse sätete alusel kindlaks määratud kohaldatava õiguse kohaselt on haagisega veduki põhjustatud liiklusõnnetuses kannatanul õigusi nii haagise valdaja kui ka viimase kindlustusandja vastu, on veduki kindlustusandjal pärast kannatanule hüvitise maksmist tagasinõudeõigus haagise kindlustusandja vastu, kui Rooma I määruse art 7 alusel määratletav kindlustuslepingule kohaldatav õigus näeb ette kannatanu õiguste ülemineku kindlustusandjale. Seega, kannatanute nõue (alus, ulatus) kindlustusandjate vastu määratakse Saksa õiguse järgi, kuid kindlustusandjate omavahelisele suhtele kohaldatakse kindlustuslepingutele kohalduvat õigust (Eesti õigust). Seejuures võivad kannatanu nõudele kohalduv õigus ja kindlustusandjate vahelisele suhtel kohalduv õigus olukorda erinevalt reguleerida. Pooled ei vaidle selle üle, et kindlustusjuhtumi toimumiskoha järgse õiguse (Saksa õiguse) kohaselt vastutavad veduki ja haagise kindlustusandjad omavahelises suhtes võrdsetes osades. Seega on Rooma II määruse art 4 alusel kohalduva õiguse järgi kahju hüvitamise kohustus jaotatud. Kuna kindlustuslepingutele kohaldub praegusel juhul Eesti õigus, siis tuleb ka kindlustusandjate vahelisele suhtele ja tagasinõudele kohaldada Eesti õigust. Hagejal saab tekkida tagasinõue kostja vastu, kui kannatanud õigused lähevad hagejale üle, ning selle eelduseks on asjaolu, et Eesti õiguse kohaselt oleks kahju hüvitamise kohustus ka kostjal.
4.6.Pooled vaidlevad LKindlS § 8 lg 3 ja § 47 ning VÕS § 69 lg 2 kohaldamise üle. LKindlS § 8 lg 3 eesmärk ei ole reguleerida kindlustusandjate vahelist õigussuhet, vaid eesmärk on rõhutada Rooma II määrusest tulenevat üldpõhimõtet (kohaldatakse selle riigi õigust, mille territooriumil kahju tekkis). Praegusel juhul peab kindlustusandjate vahelisele
2-17-15908 õigussuhtele kohaldama Eesti õigust. Õige on kostja väide, et Eesti õiguse kohaldamine ei saa tähendada seda, et edasiviite korras tuleks hakata kohaldama Saksa õigust. Samuti on tegu oma iseloomult kollisiooninormiga, sest reguleerib eelkõige kohalduvat õigust ning Rooma I määruse art 20 ja Rooma II määruse art 24 välistavad kollisiooninormide kohaldamise. VÕS § 69 lg 2 saab kohalduda üksnes juhul, kui isikud on solidaarvõlgnikud. Isegi kui Saksa õiguse järgi on kindlustusandjad solidaarvõlgnikud kannatanute ees, siis ei kandu see automaatselt üle kindlustusandjate vahelisele suhtele. Solidaarvõlg peab tulenema Eesti õigusest. Kostjat saaks käsitada solidaarvõlgnikuna, kui Eesti õiguse järgi oleks hagejale üle läinud kannatanu nõue ja kostjal oleks kohustus hüvitada tekkinud kahju (osaliselt). Need eeldused ei ole aga LKindlS § 47 lg 1 tõttu täidetud. Kuna asjas kohaldub Eesti õigus, siis tuleb arvestada, et LKindlS § 47 lg 1 järgi loetakse, et kahju põhjustas veduki, mitte haagis ja veduk koos. See on ka loogiline, sest veduki juhil on kontroll autorongi liikumise üle. Seega ei tulene Eesti õigusest, et haagise olemasolu korral jaguneks vastutus kuidagi. LKindlS § 47 eesmärk on reguleerida kindlustusjuhtumi põhjustaja määratlemise kaudu kahju hüvitamise proportsioonid ning üldine reegel on see, et veduk kui kindlustusjuhtumi põhjustaja või tema kindlustusandja peab kahju hüvitama. Õige ei ole hageja seisukoht, et kehtiva üldpõhimõtte kohaselt ei saa olla kindlustusandja vastutus suurem kindlustusvõtja omast (praegusel juhul on Saksa õiguse järgi veduki kindlustusvõtja vastutus 50% kahjust). Kuna kannatanu õigussuhet kindlustusandjaga ning kindlustusandjate omavahelist suhet reguleeriv erineva riigi õigus, siis võibki kindlustusandja vastutus olla omavahelises suhtes erinev. Kuna kindlustusandjate omavahelises suhtes kohaldub Eesti õigus, mille kohaselt loetakse autorongi puhul kindlustusjuhtum põhjustatuks veduki poolt, mitte veduki ja haagise poolt, on veduki kindlustusandjal ka kohustus hüvitada kahju terves ulatuses ning hagejale ei saa minna üle kannatanu õigus nõuda kahju hüvitamist kostjalt. Seega ei ole hagejal tagasinõudeõigust kostja vastu.
4.7.Kuna hagejal ei ole tagasinõudeõigust, ei ole alust hagi rahuldada ja see tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas vaheotsuse, millega tunnustada hageja tagasinõudeõigust kostja vastu. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tõlgendas ja kohaldas maakohus vääralt Rooma I ja Rooma II määruse sätteid, LKindlS § 8 lg-t 3 ja § 47 ning VÕS § 65 ja 69. Samuti mõistis maakohus ekslikult viidatud Euroopa Kohtu lahendit ega arvestanud teiste liikmesriikide analoogsete kohtuasjade praktikat. Maakohus leidis Euroopa Kohtu lahendist juhindudes õigesti, et kui Saksa õigus näeb ette vastutuse jaotumise, siis on hagejal kostja vastu tagasinõudeõigus, kui Eesti õigus selle ette näeb. Maakohus järeldas aga ekslikult ja vastuoluliselt, et ka Eesti õigus peab ette nägema vastutuse jaotuse veduki ja haagise omaniku/valdaja ja nende kindlustusandjate vahel. Eesti õigusest peab tulenema üksnes tagasinõude alus (nõue peab üle minema) ning see tuleneb VÕS § 69 lg-st 2.
2-17-15908 Maakohus leidis ekslikult, et hageja tagasinõude välistab LKindlS § 47 lg 1. Kuna kannatanu ja kahju tekitaja suhtele kohaldub Saksa õigus, siis ei saa selles küsimuses kohalduda Eesti õigus. Vastutuse jaotus tuleneb Saksa õigusest. Maakohus leidis ekslikult, et hageja kui veduki kindlustusandja võib vastutada suuremas ulatuses kui vastutab kindlustusvõtja.
5.2.Maakohus jättis tähelepanuta hageja esitatud tõendid õiguse tõlgendamise kohta, sh Eesti Liikluskindlustuse Fondi ja Eesti Kindlustusseltside Liidu seisukoht (hagiavalduse lisa 19), Leedu Ülemkohtu 13. mai 2016. a otsus (hagiavalduse lisa 20) ja Eesti Liikluskindlustuse Fondi seisukoht (hageja 5. jaanuari 2018menetlusdokumendi lisa).
5.3.Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et LKindlS § 8 lg 3 on kollisiooninorm. LKindlS § 8 lg 3 reguleerib kindlustusandja täitmiskohustuse sisu, mitte kindlustuslepingule kohalduva õiguse määramist. Vastustaja seisukoht
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
6.1.Maakohus ei eksinud materiaalõiguse norme kohaldades. Hageja on apellatsioonkaebuses oma õiguslikku käsitlust muutnud. Poolte vahelisele suhtele tuleb kohaldada Eesti õigust ning selle alusel tuleb lahendada nii nõude ülemineku kui ka ulatuse küsimus. Seda arvestades leidis maakohus põhjendatult, et solidaarkohustus peab tulenema Eesti õigusest. Kostjal saab olla kahju hüvitamise kohustus üksnes juhul, kui see tuleneb kindlustuslepingule kohalduvast õigusest (Eesti õigusest) ning kohustus ei saa väljuda kindlustuslepinguga antud kindlustuskaitse ulatusest. Maakohus leidis õigesti, et LKindlS § 47 lg 1 määrab kahju hüvitamise kohustuse jaotuse kindlustusandjate vahel (jaotuse puudumise). Saksa õiguse viidatud säte (StVG § 7) ei sätesta jaotust kindlustusandjate vahel, sh ei ole maakohus tuvastanud, et Saksa õiguse järgi jaguneb vastutus hageja ja kostja vahel võrdsetes osades. Maakohus on vaid nentinud, et pooled selle üle ei vaidle. Sellest tulenevalt oli hagejal lepingu järgi kohustus hüvitada kogu kahju.
6.2.Maakohus ei rikkunud hageja tõendeid arvestamata jättes menetlusõiguse norme, sest tõendid ei olnud ettenähtud vormis ning hageja ei põhistanud, mida ta nendega tõendada soovib. Mh peab kohus kohaldama ise õigust ning maakohus tõlgendas õigust õigesti.
6.3.Etteheited LKindlS § 8 lg 3 väära kohaldamise kohta ei ole põhjendatud ning isegi kui see säte ei kohalduks, tuleks Rooma II määruse järgi kohaldada Eesti õigust.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei saa teha asjas ise uut otsust, sest maakohus lahendas otsusega kostja
2-17-15908 vaheotsuse taotlusest juhindudes üksnes hageja tagasinõudeõiguse põhjendatuse küsimust, kuid ei ole tuvastanud hageja nõude ulatust puudutavaid küsimusi.
8.Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas hagejal kui veduki kindlustusandjal on õigus nõuda kostjalt kui haagise kindlustusandjalt Saksamaal haagisega veduki põhjustatud liiklusõnnetusega tekitatud kahju osalist hüvitamist endale, tingimusel, et hageja on kannatanutele kahju hüvitanud. Seejuures ei vaidle pooled maakohtu tuvastatud asjaolude üle, kuid nad on eri meelt õiguse tõlgendamise ja kohaldamise küsimuses.
9.Kostja esmase vastuväite kohaselt ei ole hageja nõue põhjendatud, sest hagejal ei ole tema vastu Eesti õiguse järgi tagasinõudeõigust, ning seda arvestades palus kostja teha maakohtul vaheotsuse nõude põhjendatuse (põhjendamatuse) kohta. Maakohus leidis, et olukorras, kus kindlustusjuhtumi toimumiskoha õiguse (Saksa õiguse) järgi vastutavad veduki ja haagise kindlustusandjad omavahelises suhtes kannatanutele kahjuhüvitise tasumise eest võrdsetes osades, ja kindlustuslepingutele kohaldub Eesti õigus, tuleb kindlustusandjate omavahelisele suhtele kohaldada Eesti õigust. Sealt edasi asus maakohus seisukohale, et kuna Eesti õiguses ei ole sätestatud veduki ja haagise kindlustusandjate solidaarvastutust, siis Eesti õiguse järgi ei ole hagejal kostja vastu ka tagasinõudeõigust. Pooled nõustuvad kindlustusandjate vahelisele suhtele kohaldatava õiguse osas maakohtu järeldusega, kuid mõistavad Euroopa Kohtu lahendis väljendatud seisukohta erinevalt selles osas, mis puudutab Eesti õigusega reguleeritavate küsimuste ulatust ja sisu, eelkõige seda, kas Eesti õigusest peab tulenema nii kindlustusandjate solidaarvastutus kui ka sellest tulenevalt nõude üleminek kohustuse täitnud kindlustusandjale, või piisab sellest, kui Eesti õiguses on sätestatud nõude üleminek solidaarkohustuse täitnud kindlustusandjale.
10.Esmalt märgib kolleegium, et pooled vaidlevad õigussuhte kvalifitseerimise ja õiguse kohaldamise üle, mistõttu ei ole kohus seotud poolte arusaamaga, sest peab TsMS § 438 lg 1 järgi sõltumata poolte väidetest ise otsustama, millist õigusakti asjas kohaldada, sh kuidas õigusaktis sisalduvaid norme mõista. Sellest tulenevalt on õige kostja tähelepanek, et maakohus ei saanud õiguse kohaldamise küsimuses juhinduda sellest, et pooled ei vaidle ühe või teise normi kohaldamise üle. Kuigi kostja viitas sellele üksnes Saksa õiguse kohaldamise kontekstis, puudutab see kogu hageja nõude kvalifitseerimist ja sellele õiguse kohaldamist, sh kohaldatava õiguse väljaselgitamist.
10.1.Praegusel juhul leidis maakohus, et kannatanu(te) ja kahju tekitaja(te) (veduki ja haagise omaniku/valdaja) vahelisele õigussuhtele kui lepinguvälisele õigussuhtele saab Rooma II määruse art 4 lg 1 järgi kohaldada Saksa õigust, s.o kindlustusjuhtumi toimumiskoha järgset õigust. Iseenesest hõlmab Rooma II määrus selle art 2 lg 1 järgi mh õigusvastaselt tekitatud kahju ning art 4 lg 1 järgi kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälisele võlasuhtele üldjuhul selle riigi õigust, kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus aset leidis, ning olenemata sellest, millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse kaudsed tagajärjed. Seejuures määratakse Rooma II määruse art 15 (a) ja (b) järgi selle õiguse alusel mh kindlaks nii vastutuse alus ja ulatus kui ka vastutusest vabastamise alused ning vastutuse mistahes piiramise ja jagamise alused.
2-17-15908 Praegusel juhul toimus liiklusõnnetus küll Saksamaal, kuid maakohus ei ole tuvastanud, kus kahju tekkis. Samas, kuna üldjuhul tekib kahju liiklusõnnetuse toimumise kohas, võib eeldada, et kahju tekkis Saksamaal, ning sellest tulenevalt saab kannatanute ja kahju tekitaja vahelisele suhtele kohaldada Rooma II määruse art 4 lg 1 järgi Saksa õigust.
10.2.Maakohus järeldas ka seda, et ühelt poolt liiklusõnnetuses osalenud veduki ja haagise omaniku/valdaja ning teiselt poolt kindlustusandja suhtele kui lepingulisele suhtele kohalduv õigus tuleb Rooma I määruse art 7 lg 4 (b) ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 46 lg 1 kohaselt määrata Eesti õiguse järgi, st kindlustuslepingutele kohaldub Eesti õigus. Rooma I määruse art 7 lg 4 (b) järgi võib liikmesriik erandina (erinevalt määrusest) sätestada, et kindlustuslepingu suhtes kohaldatakse kindlustamiskohustuse kehtestanud riigi õigust, ning Eesti on REÕS § 46 lg-s 1 sätestanud, et kohustusliku liikluskindlustuse lepingule kohaldatakse selle riigi õigust, mis näeb ette kindlustuslepingu sõlmimise kohustuse. Kuna praegusel juhul oli tegemist Eestis registreeritud veduki ja haagisega, siis järeldas maakohus õigesti, et nii veduki kui ka haagise kindlustamise lepingutele kohaldub Eesti õigus. Samuti leidis maakohus õigesti, et kohaldatavat õigust ei saa praegusel juhul määrata LKindlS § 8 lg 3 alusel.
11.Maakohus juhindus kindlustusandjate vahelist tagasinõuet kvalifitseerides ja sellele kohalduvat õigust määrates õigesti ka Euroopa Kohtu 21. jaanuari 2016. a otsuses liidetud kohtuasjades C-359/14 ja C-475/14 Rooma I ja Rooma II määrustele antud tõlgendusest.
11.1.Euroopa Kohus asus viidatud lahendis seisukohale, et Rooma I ja Rooma II määruseid tuleb tõlgendada nii, et õigus, mida kohaldatakse tagasinõudele, mis on vedukijuhi põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu kannatanule hüvitist maksnud veduki kindlustusandjal selle liiklusõnnetuse ajal veduki külge ühendatud haagise kindlustusandja vastu, määratakse kindlaks Rooma I määruse art 7 alusel, kui sellele õnnetusele Rooma II määruse art 4 jj alusel kohaldatavad kahju õigusvastasest tekitamiseks tuleneva vastutuse normid näevad ette kahju hüvitamise kohustuse jaotuse. Seda arvestades leidis maakohus iseenesest õigesti, et juhul, kui Rooma II määruse art 4 järgi kohaldatava õiguse kohaselt jaotub vastutus kahju hüvitamise eest hageja ja kostja vahel, siis tuleb kindlustusandjate omavahelisele suhtele kohaldatav õigus määrata Rooma I määruse art 7 alusel, s.o kindlustuslepingule kohalduva õiguse (Eesti õiguse) alusel. Maakohtu järgnev käsitlus ei ole aga kolleegiumi hinnangul viidatud Euroopa Kohtu otsusega kooskõlas.
11.2.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus leidis küll seda, et Rooma II määruse art 4 järgi tuleb kannatanu ja kahju tekitaja vahelisele suhtele kohaldada Saksa õigust, kuid jättis nõuetekohaselt välja selgitamata Saksa õiguse sisu ning järeldas seetõttu paljasõnaliselt, viitamata ühelegi õigusnormile, et Saksa õiguse järgi vastutavad veduki ja haagise kindlustusandjad omavahelises suhtes kahju hüvitamise eest võrdsetes osades, st Saksa õigus näeb ette kahju hüvitamise kohustuse jaotuse. Hageja on Saksa õiguse sisu kohta esitanud kohtule Saksamaa Rohelise Kaardi Büroo ringkirja (tõlge I kd, tl 12), samuti nähtub Saksa õiguse sisu Leedu Ülemkohtu otsuse põhjenduste p-dest 29–32 (tõlge I kd, tl 15–20). Siiski ei ole hageja esitanud kohtule asjakohaste seaduste väljavõtteid ega Saksamaa Ülemkohtu (BGH) lahendit selle kohta, kuidas Saksa õigust praktikas kohaldatakse. Samuti ei nähtu asja materjalidest ega maakohtu otsuse põhjendustest, et maakohus oleks ise välja selgitanud Saksa õiguse täpse sisu, kuigi
2-17-15908 REÕS § 4 ja TsMS § 234 järgi peab kohus tegema kohaldatava välisriigi õiguse sisu kindlaks, kasutades selleks vajaduse korral poolte abi. Ringkonnakohus parandab selle vea. Kolleegium möönab, et Saksa õiguse järgi vastutab kahju eest nii veduki kui ka haagise valdaja. Strassenverkehrsgesetz (StVG) § 7 lg-st 1 tuleneb, et kui mootorsõiduki või selle juurde kuuluva ja sellega kaasa sõitva haagise käitamisel saab inimene surma või tervisekahjustuse või kehavigastuse või saab asi kahjustada, on valdaja kohustatud kannatanule sellest tekkiva kahju hüvitama. Seejuures näeb StVG § 17 lg 1 ette, et kui kahju tekitavad mitu mootorsõidukit ja nende valdajad on seaduse järgi kohustatud kahju hüvitama, sõltub sõidukite omavahelises suhtes nii kahju hüvitamise kohustus kui ka hüvitise ulatus eelkõige sellest, kui palju on kahju ülekaalukalt ühe või teise valdaja poolt põhjustatud, ning StVG § 17 lg 4 järgi kohaldatakse seda ka juhul, kui kahju on veduki ja haagise põhjustatud, StVG § 18 lg 3 järgi ka sõiduki valdaja ja juhi vahelises suhtes. Kuigi seaduseelnõu koostajate hinnangul võiks omavahelises suhtes olla kaasvastutajate vahel võimalik erineva ulatusega vastutus, on Saksamaa Ülemkohus (Bundesgerichtshof) 27. oktoobri 2010. a otsuses kohtuasjas nr IV ZR 279/08 leidnud, et erinevalt kahest kahju põhjustanud mootorsõidukist, on veduk ja haagis ühtne käitamis- ja vastutusüksus, mille puhul ei saa rääkida ühelt poolt juhi ja veduki ning teisalt juhi ja haagise vastutuse osast, sest kahju põhjustab haagisega sõidukiga (autorongiga) sama juht sama tegevusega. Seetõttu on nende erinev vastutuse ulatus välistatud. Eelnevat arvestades tuleneb Saksa õigusest veduki ja haagise valdaja ühine vastutus, mis omavahelises suhtes peaks kohtupraktika kohaselt jagunema võrdsetes osades.
11.3.Kuigi maakohus järeldas ülaltoodud põhjendustel õigesti, et Saksa õiguse järgi on kahju tekitajate vastutus jaotatud, on maakohus eksinud siiski kindlustusandjate omavahelises suhtes tagasinõudeõiguse olemasolu tuvastades. Euroopa Kohus selgitas viidatud otsuses, et kindlustusandja tagasinõudeõiguse olemasolu ei saa tuletada kindlustuslepingust, vaid see eeldab, et haagise valdajal tekib kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev kaasvastutus sama kannatanu suhtes. Samas tuleb silmas pidada, et kindlustusandja kohustus maksta kannatanule hüvitist, tuleneb tema ja kindlustusvõtja vahel sõlmitud lepingust, mitte kahju õigusvastasest tekitamisest. Seega tuleb analüüsida veduki ja haagise kohta sõlmitud kindlustuslepinguid, et teha kindlaks, kas kindlustusandjad olid tõesti lepingute alusel kohustatud maksma kannatanutele hüvitist. Lisaks tuleb arvestada, et Rooma II määruse art 19 näeb ette, et kui kindlustusandja on maksnud hüvitist kannatanule, reguleerib kannatanu õiguste võimaliku ülemineku küsimust õigus, mida kohaldatakse kindlustusandja kohustuse suhtes kannatanu vastu, s.o kindlustulepingule Rooma I määruse art 7 järgi kohaldatav õigus. Seega on kindlustusandjal tagasinõudeõigus teise kindlustusandja vastu, kui kindlustuslepingule kohaldatav õigus näeb ette kannatanu õiguste ülemineku kindlustusandjale. Eelnevat arvestades tuli maakohtul hinnata, kas kindlustuslepingu alusel oli kostjal kohustus maksta kannatanutele kindlustushüvitist ning kas kannatanute õigused said Eesti õiguse järgi hagejale kui kindlustusandjale üle minna. Eesti õiguses reguleerib liikluskindlustuslepinguid eelkõige liikluskindlustuse seadus. LKindlS §-de 12 ja 24 järgi kohustub kindlustusandja kohustusliku liikluskindlustuslepinguga hüvitama sõiduki valdaja asemel kahjustatud isikule liikluskindlustuse seaduses sätestatud ulatuses ja tingimustel kahju, mis on tekkinud kindlustusjuhtumi tagajärjel. Seejuures saab
2-17-15908 kahjustatud isik LKindlS § 35 lg 1 p 1 järgi nõuda kahju hüvitamist kindlustusandjalt, kes on kindlustanud kindlustusjuhtumi põhjustanud sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva vastutuse. Arvestades seda, et tegemist on kohustusliku vastutuskindlustusega, saab kahjustatud isik (kannatanu) VÕS § 521 lg 1 järgi koosmõjus LKindlS § 1 lg-ga 2 nõuda kindlustusvõtja poolt talle tekitatud kahju hüvitamist nii kindlustusvõtjalt kui ka kindlustusandjalt ning kui nõue on esitatud mõlema vastu, vastutavad nad VÕS § 521 lg 2 järgi solidaarvõlgnikena, kuid omavahelises suhtes vastutab üldjuhul kindlustusandja, v.a juhul, kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kuid ka siis ei või kindlustusandja keelduda VÕS § 521 lg 5 järgi kahjustatud isiku nõude täitmisest. Kuna kohustuslik liikluskindlustus on ühtlasi ka kahjukindlustus, siis saab kindlustusandjale minna VÕS § 492 lg 1 alusel koosmõjus LKindlS § 1 lg-ga 2 tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Seega saab olukorras, kus kahju tekitajad (sõiduki valdajad/omanikud) vastutavad kannatanu (kahjustatud isiku) ees solidaarselt, kuid omavahelises suhtes osavastutuse põhimõttel, minna Eesti õiguse järgi seaduse alusel hüvitise maksmise nõue teise kahju tekitaja vastu üle kogu hüvitise kannatanule välja maksnud kindlustusandjale. Seejuures tuleb aga arvestada, et nõue saab üle minna üksnes osas, milles see saaks üle minna kindlustusvõtjale, kelle kindlustusandja kogu kahju hüvitas. VÕS § 69 lg 2 järgi läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu, v.a talle endale langevas osas. Seda arvestades saab ka veduki kindlustusandjale VÕS § 492 lg 1 alusel minna üle veduki valdaja/omaniku nõue teise solidaarvõlgniku vastu üksnes osas, milles kannatanute nõuded said VÕS § 69 lg 2 alusel kahju põhjustanud solidaarvõlgnikule üle minna. Praegusel juhul tähendab see seda, et juhul, kui Saksa õiguse järgi vastutavad veduki ja haagise valdaja/omaniku kannatanutele tekitatud kahju eest solidaarselt, kuid omavahelises suhtes võrdsetes osades, on Eesti õiguse järgi kannatanute nõuded läinud veduki kindlustusandjale üle osas, milles kahju eest vastutab veduki ja haagise valdaja/omaniku omavahelises suhtes haagise valdaja/omanik. Kui aga ka haagise valdaja/omanik on oma vastutuse kindlustanud, mistõttu on ka tema kindlustusandja kohustatud kannatanutele kahju hüvitama, saaks veduki kindlustusandja iseenesest esitada tagasinõude (talle seaduse alusel üle läinud kannatanute nõude) ka haagise kindlustusandja vastu.
11.4.Siiski tuleb lisaks nõude üleminekule arvestada Euroopa Kohtu selgitusete kohaselt ka seda, kas haagise kindlustusandja vastutab haagise valdaja/omanikuga sõlmitud liikluskindlustuslepingu ja sellele kohalduva riigi õiguse (Eesti õiguse) järgi tekitatud kahju eest. Kuna liikluskindlus on kahjukindlustuse alaliik, siis kohalduvad liikluskindlustuslepingule ka kahjukindlustuse puhul kindlustusandjate paljusust reguleerivad sätted. Arvestades seda, et veduki ja haagise valdaja/omanik on kohustusliku liikluskindlustusega kindlustanud end sisuliselt sama riski vastu (haagisega vedukiga kahju tekitamine), saab kolleegiumi hinnangul veduki ja haagise kindlustamist pidada mitmekordseks kindlustuseks VÕS § 486 tähenduses. Kui kindlustusvõtja kindlustab sama kindlustusriski mitme kindlustusandja juures ja kindlustusandjate poolt maksmisele kuuluvate hüvitiste kogusumma ületaks kahju suuruse või kindlustussummad kokku ületaksid kindlustusväärtuse (mitmekordne kindlustus), vastutavad kindlustusandjad VÕS § 486 lg 1 järgi solidaarvõlgnikena. Sellisel juhul vastutab iga kindlustusandja kindlustusvõtja ees VÕS § 486 lg 2 järgi tema poolt lepingu järgi maksmisele
2-17-15908 kuuluva kindlustussumma ulatuses, kuid kindlustusvõtja ei või kokku nõuda rohkem, kui on kahju suurus. Omavahel vastutavad kindlustusandjad VÕS § 486 lg 3 järgi võrdeliselt sellega, mida igaüks neist peab maksma kindlustusvõtjale vastavalt kindlustuslepingule. Seega on Eesti kehtivas õiguses sätestatud veduki ja haagise kindlustusandjate solidaarvastutus kindlustusvõtja ees ning omavahelises suhtes vastutab kumbki kindlustusandja võrdeliselt sellega, mida kumbki peab kindlustuslepingu järgi maksma. Praegusel juhul tähendab see seda, et mõlemad kindlustusandjad on kindlustanud sama riski, mille eest kumbki kindlustusvõtja (kahju tekitaja) peaks Saksa õiguse järgi vastutama võrdsetes osades. Sellest tulenevalt oleks ka kummalgi kindlustusandjal omavahelises suhtes kohustus hüvitada kahju võrdsetes osades.
11.5.Kolleegiumi hinnangul ei muuda eeltoodut ka see, et haagisega põhjustatud kindlustusjuhtumit on kahju hüvitamise erijuhuna reguleeritud LKindlS §-s 47. LKindlS § 3 lg 1 ja § 4 järgi tuleb sõiduki (sh nii mootorsõiduki kui ka haagise) suhtes sõlmida kohustuslik liikluskindlustuse leping kolmandatele isikutele sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks. Seejuures kehtib lepingu alusel antav kindlustuskaitse LKindlS § 15 lg 1 järgi kõigis lepinguriikides, ilma et pooled peaksid selles eraldi kokku leppima. Sõidukiga kolmandale isikule kahju tekitamine on LKindlS § 8 järgi kindlustusjuhtum ning kindlustusandja kohustub LKindlS § 12 järgi hüvitama sõiduki valdaja asemel kahjustatud isikule liikluskindlustuse seaduses sätestatud ulatuses ja tingimustel kahju, mis on tekkinud kindlustusjuhtumi tagajärjel. Seega on nii veduki kui ka haagise kindlustusandjal iseenesest kohustus hüvitada haagisega veduki põhjustatud kahju kannatanutele. Samuti tuleb piiriüleste juhtumite puhul arvestada, et ka Rooma II määruse art 18 näeb ette kannatanule vahetu nõudeõiguse kindlustusandja vastu, kui lepinguvälise võlasuhte või kindlustuslepingu kohta kohalduv õigus selle ette näeb. Isegi kui Eesti õiguse järgi ei saaks kannatanu esitada kahjunõuet haagise kindlustusandja vastu, tuleneb kannatanule selline õigus Saksa õigusest. Nimelt näeb 1. jaanuaril 2008 jõustunud Versicherungsvertragsgesetz (VVG) § 115 lg 1 p 1 mh kohustusliku kindlustuse korral ette kannatanu otsenõude kindlustusandja vastu. Seda arvestades oli praegusel juhul kannatanutel õigus esitada kahju hüvitamise nõue kas kahju tekitajate (veduki või haagise valdaja/omaniku) või nende kindlustusandjate vastu.
11.6.Eestis kehtiva LKindlS § 47 lg-st 1 tuleneb, et kui sõidukijuht põhjustab kindlustusjuhtumi sõidukiga, mis on kindlustusjuhtumi toimumise hetkel jäiga ühenduslüliga haakes teise sõiduki või haagisega, siis loetakse, et kahju põhjustas veduk. Samas juhul, kui kindlustusjuhtumi põhjustab ilma vedukita iseeneselikult liikuma hakanud, vedukita pargitud, peatatud või muul põhjusel seisma jäetud haagis, loetakse LKindlS § 47 lg 2 järgi, et kahju põhjustati haagisega. Kui aga veduk jääb tuvastamata, hüvitatakse kahju LKindlS § 47 lg 3 järgi haagise suhtes sõlmitud lepingu alusel. Erialakirjanduses on leitud, et viidatud säte piirab ja täpsustab neid juhtumeid, kui kahju loetakse tekitatuks haagisega ning üldjuhul hüvitatakse ka haagisega tekitatud kahju siiski veduki suhtes sõlmitud liikluskindlustuse lepingu alusel, sh haagise kindlustuslepingu alusel kahju hüvitamine on erandlik (vt Liikluskindlustuse seadus. Kommenteeritud väljaanne. 2017. § 47 kommentaar, p-d 2.1–2.2). Kolleegiumi hinnangul ei saa viidatud sätet koosmõjus teiste ülal viidatud liikluskindlustuse seaduse sätete ja kohustusliku liikluskindlustuse eesmärgiga ning Rooma II määruse ja Saksa õigusega mõista siiski selliselt, et LKindlS § 47 lg 1 välistab välismaise kannatanu õiguse nõuda kahjuhüvitamist Eestis registreeritud haagise kindlustusandjalt ning et haagise
2-17-15908 kindlustusandjal ei ole kohustust hüvitada kindlustuslepingu alusel kahju, kui lepinguvälise kahju hüvitamise kohustusele kohalduva õiguse järgi haagise valdaja/omanik vastutab kahju põhjustamise eest. Sellise tõlgenduse korral jääks täitmata kohustusliku liikluskindlustuse põhiline eesmärk, milleks on hüvitada kannatanutele igasuguse sõidukiga (sh haagisega) põhjustatud kahju (nt olukorras, kus veduki kindlustusandjalt ei ole võimalik hüvitist saada). Samuti oleks see vastuolus Rooma II art-s 18 sätestatuga olukorras, kus Saksa õiguse järgi saab kannatanu esitada kahju hüvitamise nõude ka haagise valdaja ja tema kindlustusandja vastu. Teisest küljest jätaks selline tõlgendus ka haagise valdaja/omaniku kui kindlustusvõtja suures osas ilma kindlustuskaitsest, kuigi kindlustuse eesmärgiks on anda ka haagise omanikule kindlustuskaitse vähemalt kõigis lepinguriikides haagisega tekitatud kahju vastu. Kolleegiumi hinnangul ei oleks kohustusliku liikluskindlustuse mõtte ja eesmärgiga kooskõlas see, kui haagise valdaja vastutaks piiriülese liiklusõnnetuse korral välisriigi õiguse järgi tekitatud kahju eest, kuid tema kindlustusandjal ei oleks kohustust tema asemel kahju hüvitada või oleks kindlustusandjal küll kannatanule kahju hüvitamise kohustus, kuid tagasinõudeõigus kindlustusvõtja vastu, sest selline kahju ei ole Eesti õiguse (LKindlS § 47 lg 1) järgi kindlustatud (ei mahu kindlustuskaitse alla). Neil kaalutlustel ei nõustu kolleegium kostja ega maakohtu arusaamaga LKindlS § 47 kohaldamise kohta ja leiab, et LKindlS § 47 ei välista praegusel juhul hageja kui veduki kindlustusandja tagasinõuet kostja kui haagise kindlustusandja vastu.
12.Eelnevat arvestades leidis maakohus ekslikult, et hagejal ei ole Eesti õiguse järgi kostja vastu tagasinõuet, ning jättis seetõttu ennatlikult hagi rahuldamata. Kuna maakohus ei ole tuvastanud hagi rahuldamise eelduseks olevaid kõiki asjaolusid, ei saa ringkonnakohus lahendada kohtuvaidlust lõpuni ning saadab kohtuasja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt ka Riigikohtu 18. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3686, p 13). Ringkonnakohus ei tee küll asjas ise vaheotsust, nagu taotles apellant, kuid ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on maakohtule asja uuel läbivaatamisel TsMS § 658 lg 2 järgi kohustuslikud.
13.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.