Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv
Tsiviilasi
XX hagi YY vastu 106 500 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.04.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
138 416 eurot 99 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Kostja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli
Istungi toimumise aeg
20.09.2018
Istungil osalenud isikud
Apellandi esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme ning vastustaja esindaja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 13.04.2018 otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
2.Mõista kostjalt YY hageja XX kasuks välja 106 500 eurot, käesoleva otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 36 595 eurot 53 senti ning alates
13.10.2018 sissenõutavaks muutuv viivis tasumata põhivõlalt (106 500 eurot) määraga 0,023% päevas nõude tasumata osalt kuni kohustuse kohase täitmiseni. Apellatsioonkaebus rahuldada. Jätta Harju Maakohtu 04.04.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-5259 kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. Menetluskulud (sh apellatsioonimenetluse kulud) jätta täies ulatuses kostja, YY kanda. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) on esitanud 03.04.2017 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu. Hageja palus välja mõista kostjalt põhivõla 106 500 eurot, hagi esitamise ajaks (03.04.2017) sissenõutavaks muutunud viivise 22 951 eurot 82 senti ja viivise arvestusega 0,023% päevas põhivõlgnevuse summalt (106 500 eurot) alates 04.04.2017 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 04.09.2014 abieluvaralepingu (abieluvaraleping). Lepingu kohaselt jäi poolte ühisvaraks olnud Tallinnas XXX asuv kinnisasi (registriosa nr XXXXXXX; edaspidi XXX kinnistu) kostja lahusvaraks ja kostja kohustus tasuma hagejale nimetatud ühisvara eest hüvitise summas 220 000 eurot hiljemalt 09.09.2014. Hüvitise summa maksmisega viivitamise juhuks lepiti kokku viivises 0,023% päevas tähtaegselt tasumata summalt. Hageja väitel on kostja tasunud hüvitisest 113 500 eurot, kuid jätnud 106 500 eurot tasumata. Poolte abielu on lahutatud Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2016 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 215-5119. Kohtuotsus jõustus 17.10.2016. Kostja rikkus kokkulepitud rahalise hüvitise maksmise kohustust. Hageja nõuab võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 ja abieluvaralepingu alusel tasumata põhivõlgnevuse 106 500 eurot tasumist. Samuti nõuab hageja VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel põhivõla summalt viivise väljamõistmist.
2(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-5259 Kostja vastuväited
2.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta kohustust rikkunud. Hageja nõue on täies ulatuses rahuldatud. Kostja täitis hüvitise tasumise kohustuse täies ulatuses ning tegi seda maksetega kahes osas: abieluvara lepingu sõlmimise päeval tasus kostja hagejale sularahas 106 500 eurot, ülejäänud osa, s.o 113 500 eurot tasus kostja pangaülekandega 06.10.2014. Sularahas tasumine toimus hageja palvel ning pooled leppisid kokku, et ülejäänud osa tasumine toimub siis, kui kostja saab XXX kinnistu müüdud. Kinnistu müük toimus 03.10.2014 ja 06.10.2014 tasus kostja vastavalt poolte kokkuleppele hüvitise tasumata osa. Kostjal oli 106 500 euro tasumiseks vajalikud vahendid olemas abieluvaralepingu sõlmimise päeval, kuna kostja taotles hüvitise tasumiseks pangast laenu ning pank sellise laenu ka 05.09.2014 väljastas. Hageja on kohustuse täitmist kinnitanud. Kogu lepingutasu saamist kinnitas hageja 10.10.2014 kostjale saadetud e-kirjas. Kostja leiab, et hageja selline kinnitus on täitmise kviitung VÕS § 95 lg 1 mõttes. Seda, et hageja soovis oma 10.10.2014 e-kirjas antud kinnitusega lugeda täidetuks ka viivise tasumise kohustuse, järeldub asjaolust, et kuigi 113 500 eurot tasuti abieluvaralepingus kokku lepitust ligemale kuu aega hiljem, ei ole hageja sellisele viivitusele tuginedes viiviste tasumist nõudnud isegi mitte käesoleva hagi esitamisega. Kuni hagi esitamiseni ei ole hageja teinud kostjale etteheiteid, et hüvitis oleks tasumata (kas või osaliselt) ega ole nõudnud kostjalt sellise summa tasumist. Hagi esitamise ajaks oli kohustuse sissenõutavaks muutumisest möödas enam kui 2,5 aastat. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus jättis 13.04.2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tühistas oma otsusega ka 04.04.2017 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Maakohtu hinnangul oli pooltel vaidlus selle üle, kas kostja on täitnud abieluvaralepingust tuleneva rahalise kohustuse täielikult; kas tasumist tõendavad vaid kindlat liiki tõendid (st pangadokumendid); kas kostja võis ja sai teha seda sularahas; ning kas hageja on andnud selle kohta täitmise kviitungi. Maakohus leidis, et on usutav ja tõendatud kostja väide, et ühe osa lepingujärgsest summast tasus kostja vastavalt kokkuleppele hagejaga pärast seda, kui oli võõrandatud XXX kinnistu. Seda põhjusel, et uue omaniku kande ning hagejale raha ülekandmise vahel oli vaid kolm päeva. Kostja oli tõendanud SEB Pank AS-i esindaja (14.08.2014) kinnitusega, et kostjal olid abieluvaralepingu sõlmimise hetkel olemas rahalised vahendid hüvitise tasumise kohustuse täitmiseks. Abieluvaralepingu p 3.2. järgi olid hageja ja kostja kokku leppinud, et hüvitussumma tasutakse lepingus nimetatud kontole. Kostja oli esitanud maakohtule enda 06.10.–10.10.2014 ekirjavahetuse hagejaga, millest nähtus, et kostja on 06.10.2014 e-kirjas ehk samal päeval, kui on tehtud ülekanne hagejale summas 113 500 eurot, märkinud, et ta loodab, et hageja on oma
3(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-5259 raha kätte saanud ja et ta on täitnud oma osa seoses Leedri 4 projektiga. Veel nähtub sellest ekirjast, et kostja oli üllatunud, et hageja soovis saada raha pangaarvele, kuna enne oli räägitud teisiti. Kostja oli märkinud muuhulgas, et kõik kohustused on täidetud ja et kostja on väga rahul, et üle pika aja ei ole tal enam finantskohustusi. Hageja oli sellele e-kirjale 10.10.2014 vastanud, et raha on käes ja Eesti pangaarvel ning et see annab hagejale kindlustunde ja garantii, kui midagi peaks juhtuma. Lisaks märkis hageja e-kirjas, et tal on hea meel, et kostjal pole enam finantskohustusi. Mitte kuskilt kirjast ei nähtunud viidet kostja lepingust tulenevale võlale, mis oli kirja koostamise aja seisuga veel väidetavalt täitmata ja mis tulnuks kostjal tasuda hageja kontole, ja et hageja seda ootaks, arvestades seda, et panga kaudu oli raha talle laekunud pärast lepingus kokku lepitud tähtaega. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et lepingu täitmine sai toimuda vaid abieluvaralepingu p 3.2. järgi ülekandega hageja pangakontole ja et selleks, et tasuda sularahas, pidi olema notariaalselt lepingut muudetud. Maakohus leidis, et võlgnik võis rahalise kohustuse täita nii sularahas (VÕS § 91 lg 1 esimene lause), kui ka tšeki, veksli ja muu maksevahendiga (VÕS § 91 lg 4). Lisaks võis VÕS § 91 lg 1 teise lause ja lg 3 järgi poolte kokkuleppel teha ülekande muul viisil, praegusel juhul hageja pangakontole tema konto krediteerimisega võlgnetava rahasumma ulatuses. Lepingust ei tulenenud, et kostja ei või kohustust täita sularahas. Maakohus märkis, et vastupidiselt hageja arvamusele, võib võlausaldaja mitte tahta, et talle kantaks raha kontole üle ja seda reguleerib VÕS § 91 lg 2. Poolte e-kirjavahetus, millele kohus oli eelnevalt viidanud, kinnitas kohtu hinnangul kostja väiteid, et kostja võis lepingust tulenevat rahalist kohustust täita ka sularahas. Maakohtu hinnangul oli selline täitmise viis loogiline ja mõistlik. Vastasel juhul puudunuks kostjal igasugune vajadus e-kirjas märkida, et hageja soov saada raha pangakontole oli talle üllatav. Maakohus pidas õigeks hageja väidet, et lepingu sõlmimise eelsetes dokumentides ei nähtunud, et pooled oleksid rääkinud kohustuse täitmisest sularahas ja see nähtub ka hageja esitatud e-kirjavahetustest 25.08.2014, 02.09.2014 kostja, hageja ja notari vahel, kus kostja on kinnitanud, et tasub 50% koheselt pärast seda, kui pangast laekub raha. Eeltoodu ei tähenda, et kostja ei võinud VÕS § 91 lg 1 esimese lause järgi tasuda sularahas. Maakohus leidis, et poolte seletused on omavahel kooskõlas selles, et kostja oli oma rahalistes ja majanduslikes asjades täpne ja et pooled pidasid kinni omavahelistest kokkulepetest. Hageja seletus, et ta poleks kostjalt sularaha vastu võtnud, ei ole kooskõlas tõenditega. Selline keeldumine oleks vastuolus VÕS §-ga 91. Maakohtu hinnangul olid kostja seletused vande all, pangakonto väljavõtted, töötasu tõend, vastus ühisvara jagamise ettepanekule omavahel kooskõlas ja tõendasid kostja väidet, et kostja sissetulek võimaldas tal säästa ja koguda mitme aasta vältel sularaha ulatuses, mis oli vajalik lepingust tuleneva kohustuse (summas 106 500 eurot) täitmiseks. Maakohus leidis, et üheski tõendina esitatud e-kirjas ei ole viidet sellele, et kostja oleks võlgu XXX kinnistu eest. Nimelt on hageja nendes e-kirjades väitnud, vastupidiselt oma seletustele, et ta ei tahtnud ebameeldivusi, olnud oma rahalistes nõuetes kostja vastu korduvalt ja läbivalt nõudlik ning konkreetne.
4(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-5259
Asjaolu, et hageja ei soendanud kostjale puudu oleva hüvitise täitmist või täitmise aega isegi mitte meelde tuletada põhjusel, et see tekitaks ebameeldivusi, ei olnud maakohtu hinnangul kooskõlas hageja seletustega ega kirjaga notarile. Nimelt oli hageja ise kinnitanud oma seletuses kohtule ja e-kirjas notarile, et kostja oli rahaasjades kohusetundlik ja et hageja usaldas kostjat. Hageja väide, justkui igapäevaste kulude hüvitamise ja nn lastele raha küsimine kostjalt oli midagi muud kui lepingu täitmise nõudmine ning hagetava võla meelde tuletamine, ei ole kohtu arvates kostja suhtes võimalike kohustuste täitmise seisukohalt erinevad olukorrad ega kinnita hageja väidet, et ta ei tahtnud kostjalt lepingust tuleneva võla kohta midagi küsida ja seda talle meelde tuletada, kui selline võlg tegelikult eksisteerinuks. Kostja seletused, et võlg on tasutud, kostja esitatud ja asjas kogutud dokumentaalsed tõendid kinnitasid kogumis kohtu hinnangul kostja väiteid, et kostja võis täita abieluvaralepingust tuleneva kohustuse 106 500 eurot sularahas. Selline raha oli kostjal olemas. Lisaks kinnitasid need tõendid maakohtu arvates ka, et 10.10.2014 e-kirjas on hageja kinnitanud VÕS § 95 lg 1 järgi, et kostja on vaidlusalusest lepingust tulenevad kohustused täies mahus täitnud (s.o. andnud selle kohta täitmise kviitungi). Seetõttu leidis maakohus, et kostja ei ole abieluvaralepingut tulenevat kohustust rikkunud ja hageja ei saa nõuda kostjalt kohustuse täitmist 106 500 euro ulatuses ega viivist. Selle tõttu ei andnud maakohus hinnangut viivise suurusele. Apellatsioonkaebus
4.Hageja on esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täielikult tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja leiab, et maakohus on oluliselt rikutud TsMS § 442 lg-t 8. Maakohus on jätnud sisuliselt kõik hageja esitatud tõendid analüüsimata ja peaaegu kõikide hageja esitatud väidete osas seisukoha võtmata. Hageja hinnangul on ilmne, et see on põhjuseks, miks kohus on teinud asjas ebaõige lahendi. Kostja ei ole tasunud hagejale sularahas 106 500 eurot. Asudes sellisele ebaõigele seisukohale on kohus analüüsinud sisuliselt vaid ühte tõendit, s.o. kostja poolt koos hagi vastusega esitatud poolte meilivahetust. Hageja toob välja, et tema on selgitanud (26.04.2017 hageja arvamuse p-s 2.3), et hageja 10.10.2014 meilisõnumis ei sisaldu VÕS § 95 lg 1 kohast täitmise kviitungit. Välja toodud meilisõnumis ei ole hageja kinnitanud, et hageja oleks kostjalt sularahas kätte saanud 106 500 eurot. Hageja on kinnitanud 113 500 euro kättesaamist. Hageja meilisõnumis ei sisaldu hageja kinnitust, et kõik abieluvaralepingust või XXX kinnistuga seonduvad kostja kohustused hageja ees oleks täidetud. Hageja ei kinnita, et oleks varasemalt saanud kostjalt 106 500 eurot sularahas. Hageja on saanud esimese rahalise makse, mis tulenes poolte vahelisest abieluvaralepingust, 06.10.2014. Muid täiendavaid makseid ei ole kostja hagejale abieluvaralepingu alusel tasunud ei sularahas ega muul viisil. Hageja juhib kohtu tähelepanu, et kostja 06.10.2016 meilisõnumist nähtuvalt ei kavatsenudki kostja 04.09.2014
5(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-5259 abieluvaralepingust tulenevalt kohustust täita. Maakohus on jätnud hindamata ka kostja enda vande all antud selgitused, mille kohaselt finantskohustuste all peeti silmas pangalaene. Hageja 10.10.2014 e-kirjas ei sisaldu VÕS § 95 lg 1 kohast täitmise kviitungit. Isegi kui eeldada, et tegemist oli täitmise kviitungiga, siis ei tähenda see seda, et hagi tuleks jätta rahuldamata. Hageja on usaldusväärselt tõendanud, et abieluvaralepingu alusel on hagejale seni tasumata 106 500 eurot. Maakohus on jätnud analüüsimata järgmised tõendid, mis tõendavad üheselt, et kostja ei ole tegelikkuses tasunud hagejale 106 500 eurot sularahas ega ka muul viisil: kostja Lõuna-Aafrika Vabariigis kohtumenetluses 26.11.2015 esitatud vastus hageja hagile, mis on antud vande all; kostja 13.04.2015 sõnum; kostja 25.02.2015 meilisõnum ja selle tõlge eesti keelde; kostja 25.08.2014 meilisõnum. Samuti on maakohus jätnud menetlusõiguse normi oluliselt rikkudes hindamata terve rea hageja poolt väljatoodud asjaolusid, millest nähtub üheselt, et kostja ei ole tegelikkuses tasunud hagejale 106 500 eurot sularahas ega ka muul viisil. Kohus on menetlusõiguse normi oluliselt rikkudes jätnud täielikult hindamata kostja ütluste usaldusväärsuse arvestades kostja enda väiteid ja asjas esitatud tõendeid. Kostja on ise selgitanud, et taotles hüvitise tasumiseks pangast laenu ning pank selle laenu ka väljastas 05.09.2014. Samas väidab kostja, et tasus sularahas 106 500 eurot hagejale abieluvaralepingu sõlmimise päeval (s.o 04.09.2014). Laenu hüvitise tasumiseks väljastas pank kostjale päev hiljem (s.o 05.09.2014). Seega ei saanud teoreetiliseltki kostja tasuda sularahas hüvitist, kuna kostjale ei olnud pank veel laenu väljastanud. Kostja on menetluses muutnud oma väidet ja asunud väitma, et tegelikkuses sai ta raha hagejale tasumiseks sularaha arvelt, mida ta hoidis väidetavalt 20 aastat seifis. Maakohtu seisukoht, nagu oleks pooled kokku leppinud abieluvaralepingu kohase hüvitise hagejale sularahas tasumises, ei põhine asjas esitatud tõenditel. Samuti on kohus selles osas ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Tuginedes perekonnaseaduse §-le 60 on hageja seisukohal, et notariaalselt tõestatud vormis peavad olema sõlmitud ka võimalikud abieluvaralepingu muutmise kokkulepped. Muus vormis kokkulepped on tühised tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 82 ja § 83 lg-st 1. Abieluvaralepingu p 3.2 kohaselt leppisid pooled kokku tasumises hageja pangakontole. Selleks, et kostja saaks sularahas tasuda hüvitise, peaks pooled muutma notariaalses vormis kokkuleppega abieluvaralepingut. Seda ei ole pooled teinud. Kostja ei ole mõistlikult põhjendanud, miks peaks kostja vastuolus abieluvaralepingus kokkulepitule tasuma hüvitise sularahas. Hageja rõhutab, et hageja ei ole kunagi soovinud hüvitise sularahas tasumist ning hagejal puudus igasugune mõistlik vajadus soovida ülekande asemel sularaha. Poolte kooselu jooksul toimus arveldamine eranditult ülekannetega arvelduskontole. Samuti ei ole eluliselt usutav, et hageja oleks soovinud nii suures summas sularaha vastu võtta. Poolte meilivahetusest enne 6(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-5259 abieluvaralepingu sõlmimist ei nähtu, et pooled oleks soovinud kokku leppida hüvitise tasumises muul viisil kui abieluvaralepingus välja toodud. Eelnevat silmas pidades on kostjal võimalik hüvitise tasumist tõendada vaid arvelduskonto väljavõtte või maksekorraldusega. Samuti ei ole kostja esitanud muid usaldusväärseid tõendeid vastava summa sularahas tasumise kohta. Asudes seisukohale, et pooltel oli väidetavalt kokkulepe abieluvaralepingust hüvitise lepingus kokkulepitust hilisema tasumise kohta, on kohus ebaõigesti hinnanud tõendeid. Hageja tõi välja, et pooltel olid pidevalt erimeelsused kostja perekonna ülalpidamiseks tehtavate maksete suuruse üle ning kostja viivitas korduvalt erinevate perekonna ja ühiste laste kulude kandmisega. Seega on ilmne, et kui hageja oleks sel ajal asunud nõudma veel tasumata hüvitise summa tasumist, oleks see toonud kaasa kostja poolt perekonna ülalpidamise lõpetamise. Vahetult peale hagi esitamist praeguses asjas on kostja andnud lastele oluliselt väiksemas summas ülalpidamist, kui see on Lõuna-Aafrika Vabariigi kohtulahendi järgi nõutav. Kostja on keeldunud erinevate lastega seotud kulude kandmisest ning teavitanud 03.01.2018 hagejat elatise maksete lõpetamisest seoses väidetava sissetuleku kaotuse tõttu. Hageja osutab, et jääb arusaamatuks, mille põhjal on kohus plaaninud hagi rahuldamata jätmisel kindlaks määrata kostja menetluskulud olukorras, kus kostja ei olegi maakohtu menetluses oma menetluskulude nimekirja esitanud (millisel juhul ei olegi võimalik kostja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata). Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jäta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana 106 500 eurot, samuti käesoleva otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 36 595 eurot 53 senti ning alates 13.10.2018 sissenõutavaks muutuv viivis tasumata põhivõlalt (106 500 eurot) määraga 0,023% päevas nõude tasumata osalt kuni kohustuse kohase täitmiseni. Uue otsusega jaotab ringkonnakohus ka poolte menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
7.Kolleegiumi hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti nii materiaalõigust kui ka rikkunud menetlusõiguse norme. Need minetused on viinud kohtu kokkuvõttes ka ebaõigetele lõppjäreldustele. Eelkõige on maakohus valesti kohaldanud VÕS § 95 lg-t 1, lugedes hageja poolt 10.10.2014 kostjale saadetud e-kirja vaidlusaluse kohustuse osas täitmise kviitungiks. Seetõttu on maakohus lähtunud asja lahendamisel ebaõigest tõendamiskoormisest. Lisaks on maakohus rajanud otsuse peamiselt ainult kostja poolt esitatud tõenditele. Hageja väited faktiliste asjaolude kohta ning hageja poolt esitatud tõendid on maakohus jätnud otsuses olulises osas käsitlemata. Kohus ei ole otsuses ka põhjendanud, miks ta mitmeid hageja esitatud
7(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-5259 tõendeid ei arvesta. Sellega on maakohus rikkunud tõendite hindamisel TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatut ning otsuse põhjendamisel eelkõige TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut.
8.Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja põhinõue on poolte vahel 04.09.2014 sõlmitud abieluvaralepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmise nõue, mis võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7 mõttes), lisaks tuleb vajadusel hinnata, kas kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda. Viivisenõude esitamise õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1.
9.Maakohtu poolt tuvastatu kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nende vahel on 04.09.2014 sõlmitud abieluvaraleping, millega pooled jagasid poolte ühisvaraks olnud XXX kinnistu selliselt, et kinnistu jäi kostja lahusvaraks (lepingu p 2.2.1) ning kostja kohustus tasuma hagejale nimetatud ühisvara eest rahalist hüvitist summas 220 000 eurot hiljemalt 09.09.2014 (lepingu p 3.2) ja hüvitise summa hagejale tasumisega viivitamise korral maksma viivist arvestusega 0,023% päevas tähtaegselt tasumata summalt (lepingu p 3.3). Samuti ei vaidle pooled maakohtu otsuse järelduste kohaselt selle üle, et 06.10.2014 tasus kostja sõlmitud abieluvaralepingust tuleneva kohustuse täitmiseks hagejale 113 500 eurot pangaülekandega. Nende asjaolude üle ei ole kolleegiumi hinnangul vaidlust ka apellatsioonimenetluses ning ringkonnakohus võtab need apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg-d 1 ja 5). Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kostja on rahalise hüvitise (kokku 220 000 eurot) hagejale tasunud või on see abieluvaralepingust tulenev kohustus 106 500 euro (s.o 220 000 – 113 500) ulatuses täitmata.
10.VÕS § 95 lg 1 esimese lause järgi peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Sama lõike teise lause kohaselt võib võlgnik nõuda kviitungi andmist muus vormis, kui tal on selleks õigustatud huvi. VÕS § 76 lg-st 4 tuleneb, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Maakohus on lugenud praegusel juhul täitmise kviitungiks hageja poolt 10.10.2014 kostjale saadetud e-kirja (I kd, tl 53), milles hageja kinnitab, et raha on kenasti käes ja Eesti pangaarvel, samuti avaldab hageja e-kirjas heameelt, et kostjal enam finantskohustusi ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul on ebaõige pidada viidatud e-kirja kogu hagejale võlgnetava 220 000 euro osas VÕS § 95 lg 1 mõttes täitmise kviitungiks. Hageja saadetud e-kirjas ei ole märgitud ühtegi konkreetset rahasummat, samuti ei ole tasutud raha summast juttu kostja poolt 06.10.2014 hagejale saadetud e-kirjas (I kd, tl 53) (millele hageja 10.10.2014 vastas). Samuti ei ole kostja palunud 06.10.2014 e-kirjas hagejalt kinnistust abieluvaralepingust tulenevate kohustuste täieliku täitmise kohta. Mõlemas e-kirjas on jutt küll kostjal finantskohustuste
8(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-5259 puudumisest, kuid menetluses poolte vande alla antud seletustest ilmneb, et mõlemad pidasid silmas kostja kohustusi krediidiasutuste (pankade) ees (I kd, tl-d 70 ja 80). Seega on ringkonnakohtu arvates hageja poolt 10.10.2014 kostjale saadetud e-kiri üksnes üks kostja positsiooni toetav tõend, mida tuleb menetluses hinnata koos teiste tõenditega.
11.Kuna e-kirja ei saa kolleegiumi hinnangul pidada täitmise kviitungiks VÕS § 95 lg 1 mõttes, pidi eelkõige kostja TsMS § 230 lg-st 1 lähtudes tõendama oma väidet 106 500 euro tasumise kohta hagejale sularahas 04.09.2014 enne abieluvaralepingu sõlmimist. Raha mittesaamist kui olemuselt negatiivset asjaolu on hagejal ka objektiivselt keeruline tõendada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja suutnud tõendada oma väiteid kohustuse täitmise kohta sularahas.
12.Kostja vastuväidete kohaselt tasus ta vaidlusaluse 106 500 eurot hagejale abieluvaralepingu sõlmimise päeval enne tehingu tegemist. Kolleegium ei näe mõistlikku põhjust, miks pidanuks pooled (sh kostja) jätma sellisel juhul hüvitise osalise tasumise notariaalses lepingus märkimata. Samas kuulub abieluvaralepingu p 3.2 järgi kogu hüvitis kostja poolt tasumisele tulevikus. Sellele on maakohtu menetluses viidanud ka hageja, kuid maakohus ei ole selles küsimuses seisukohta võtnud. Kostja on hüvitise osalise maksmise fikseerimata jätmise põhjusena välja toonud poolte vastastikuse usalduse. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa olla see piisav põhjendus. Kolleegium märgib, et tehingu notariaalne tõestamine on TsÜS § 82 ja tõestamisseaduse (TõS) kohaselt tehingu sisuline tõestamine, mille puhul notar peab selgitama tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi (TõS § 18) ja koostama tehingu kohta notariaalakti (TõS § 6 lg 1). TõS § 18 lg 1 kohaselt selgitab notar välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve. TõS § 18 lg-st 2 tuleneb, et kui notaril tekib kahtlus tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse suhtes, arutab ta selle osalejatega läbi. Lisaks on kostja menetluses 30.08.2017 istungil ise selgitanud, et poolte suhted on alati olnud pragmaatilised ja dokumenteeritud (I kd, tl 80). Asjast materjalidest ei nähtu, et pooled oleksid sõlminud vaidlusaluse abieluvaralepingu osas lisakokkuleppeid. Eelneva põhjal võib kolleegiumi hinnangul eeldada, et kui 106 500 euro sularahas tasumine oleks kostja väidetud viisil tõepoolest toimunud, oleks see kajastunud ka ajaliselt hiljem sõlmitud notariaalselt tõestatud abieluvaralepingus.
13.Muudest poolte esitatud dokumentaalsetest tõenditest ei ole kolleegiumi hinnangul võimalik teha otseseid järeldusi vaidlusaluse summa tasumise ega ka selle tasumata jätmise kohta. Poolte vande all antud seletused (I kd, tl 78 pöördel–tl 80) on vaidlusaluses küsimuses (106 500 euro tasumine) teineteisele vasturääkivad. Kolleegiumil ei ole alust pidada ühe poole 9(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-5259 vande all antud seletusi teise poole omadest usaldusväärsemaks või kaalukamaks. Nii hageja kui ka kostja on eelduslikult huvitatud asja lahendamisest enda kasuks. Siiski on hageja esitanud mitmeid dokumentaalseid tõendeid, millest kogumis hageja vande all antud seletuse ja teiste tõenditega võib järeldada, et kostja on kohustuse täitnud üksnes 113 500 euro ulatuses.
13.1.Nii on hageja esitanud kostja poolt Lõuna-Aafrika Vabariigi kohtumenetluses 26.11.2015 esitatud vastuse hageja hagile (I kd, tl-d 113–123), kus kostja on (p-s 19; I kd, tl 119 pöördel, tõlge tl 111 pöördel) mh avaldanud, et hageja on saanud vara müügi toimingutest ligikaudu 1,8 miljonit Lõuna-Aafrika Vabariigi randi. See summa moodustab Eesti Panga päevakursi alusel ligikaudu 110 000 eurot.
13.2.Samuti on hageja esitanud kostja poolt Viber rakendust kasutades 13.04.2015 hagejale saadetud sõnumi (I kd, tl-d 102), milles kostja väidab, et tasunud hagejale 110 tuhat eurot ("Ma maksin sulle 110 k eur use this money").
13.3.Lisaks on hageja esitanud kostja 25.02.2015 e-kirja (I kd, tl 103, tõlge tl 104), kus kostja avaldab imestust, miks hageja ei saa kasutada enda ja laste ülalpidamiskulude kandmisel maja müügist saadud 110 000 eurot.
13.4.Kõik nendest tõenditest nähtuvad väited ja kinnitused on kostja esitanud pärast seda, kui ta oli enda väitel hagejale kogu hüvitise (220 000 eurot) tasunud, sh andnud 04.09.2014 hagejale sularahas 106 500 eurot. Eelnev annab kolleegiumi hinnangul tunnistust sellest, et kostja on hagejale abieluvaralepingu alusel hüvitisest tasunud siiski vaid 113 500 eurot ning 106 500 eurot on seni tasumata. Maakohus ei ole neid hageja esitatud tõendeid otsuses analüüsinud ega põhjendanud ka tõendite arvestamata jätmist.
13.5.Lisaks ei ole maakohus tõendina analüüsinud kostja poolt 25.08.2014 saadetud e-kirja abieluvaralepingu sõlmimist ettevalmistanud notarile (I kd, tl 101), kus kostja on kinnitanud, et kompensatsiooni summa tasutakse koheselt pärast laenusumma laekumist pangalt. Pooltel ei ole vähemalt apellatsioonimenetluses vaidlust, et laenusumma pangalt laekus 05.09.2014, st pärast abieluvaralepingu sõlmimist.
14.Kostja on lisaks ülalviidatud hageja 10.10.2014 e-kirjale (mida maakohus ja kostja on pidanud täitmise kviitungiks) esitanud tõendeid peamiselt selle kohta, et hageja ei ole abieluvaralepingu sõlmimisest kuni hagi esitamiseni kostjalt 106 500 euro tasumist nõudnud, esitades kostjale samal ajal (resoluutses vormis) muid rahalisi nõudmisi (I kd, tl-d 165–188). Samuti on kostja püüdnud tõendada, et tal oli kogutud 04.09.2014 seisuga vähemalt 106 500 euro väärtuses sularaha, mille arvelt hagejale hüvitist maksta. Lisaks kostja vande alla antud seletusele on kostja selle kinnituseks esitanud enda palgatõendi (I kd, tl 95), samuti on asjas esitatud ning kohtu nõudel tõendina kogutud kostja pangakontode väljavõtteid.
15.Ülalviidatud 10.10.2014 e-kiri kogumis teiste tõenditega ei tõenda ringkonnakohtu hinnangul kostja väidet kohustuse täies ulatuses täitmise kohta. Sellest e-kirjast ei järeldu hageja selget kinnitust, et ta oleks kostjalt lisaks ülekandega tasutud 113 500 eurole saanud kätte juba varasemalt veel 106 500 eurot. Hageja on e-kirjas märkinud: "Raha on kenasti käes 10(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-5259 ja Eesti pangaarvel." Samas on hageja menetluses esile toonud, et sularaha sissemakset summas 106 500 eurot ega ka muus summas ei ole tema pangakontole tehtud. Selle tõendamiseks on hageja esitanud ka enda pangakonto väljavõtte ajavahemiku 25.08.2014–25.10.2014 kohta (I kd, tl-d 62–63). Asjas ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendeid, mis hageja selle väite ümber lükkaksid. Eelmärgitut arvestades saab kinnitus Eesti pangaarvel oleva raha kohta puudutada ülekandega tasutud 113 500 eurot.
16.Asja materjalidest iseenesest ei nähtu, et hageja oleks enne hagi esitamist kostjalt 106 500 euro tasumist nõudnud või suhtluses kostjaga abieluvaralepingust tulenevaid täitmata kohustusi meelde tuletanud. Kolleegiumi hinnangul on aga kostja ja maakohus seda asjaolu praegusel juhul üle tähtsustanud. Võlgnik ei saa ringkonnakohtu hinnangul kaotada nõudeõigust ainult seetõttu, et ta kohustuse täitmist võlgnikule meelde ei tuleta. Hagi on esitatud enne aegumistähtaja lõppu ning kostja ei ole ka väitnud, et abieluvaralepingu täitmise nõue oleks aegunud. Kolleegium märgib, et üldjuhul ei saa seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada (vt nt Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 36). Lisaks on hageja vande all selgitanud nõude kohtuvälise esitamata jätmise põhjuseid, milleks oli eelkõige hageja (ja poolte ühiste laste) täielik majanduslik sõltuvus kostjast (I kd, tl 79).
17.Nagu eelnevalt märgitud, peab ringkonnakohtu hinnangul kostja praegusel juhul tõendama vaidlusaluse kohustuse täitmist. Seetõttu ei ole kolleegiumi arvates asjas määravat tähtsust sellel, kas kostjal hüvitise tasumiseks 106 500 euro väärtuses sularaha oli või mitte. Igal juhul ei ole kostja suutnud tõendada, et ta seda väidetavat rahasummat hüvitise maksmiseks kasutas. Lisaks on kostja ülalviidatud 25.02.2015 e-kirjas (I kd, tl 103, tõlge tl 104) hagejale selgitanud, et kostja on viimased 10 aastat elanud selliselt, et tal on pangalaenude (teenindamise) tõttu olnud pangaarvel vähem kui 1000 eurot. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja selline avaldus muudab eluliselt väheusutavaks kostja väite, et ta on rohkem kui 15 aasta jooksul hoidnud seifis sularaha 106 500 euro väärtuses. Ka asjaolu, et kostja tasus hagejale 06.10.2014 hüvitisest 113 500 eurot XXX kinnistu müügist saadud rahaliste vahendite arvel, viitab ringkonnakohtu hinnangul samuti sellele, et kostjal tegelikult puudusid rahalised vahendid hagejale hüvitise tasumiseks. Puudub vaidlus, et kostjale välja makstud pangalaenu 220 000 eurot hagejale hüvitise tasumiseks ei kasutatud. Kolleegium nõustub ka hageja apellatsioonkaebuse väitega, et kostjal vajaliku hulga sularaha olemasolu hindamisel ei saanud maakohus lähtuda kostja sissetulekutest ajavahemikul 2013– 2016. Kostja ise ei ole sellistele väidetele menetluses tuginenud. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude alusel. Kostja väidete kohaselt tasus ta hagejale 106 500 eurot sularahast, mis tal oli kogunenud 1998. a-l ja enne seda (ning mida kostja hoidis seifis). Kostja poolt poolte abielu ajal teenitud töötasu kuuluks eelduslikult ka poolte ühisvara hulka.
11(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-5259
18.Lähtudes eeltoodust rahuldab ringkonnakohus hageja põhinõude ning mõistab 106 500 eurot kostjalt hageja kasuks välja.
19.Samuti rahuldab kolleegium viivisenõude. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 võimaldab viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viidatud sätte järgi viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Abieluvaralepingu p-s 3.3 on pooled kokku leppinud viivise määras 0,023% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Hageja nõuab viivist alates 10.09.2014, mis abieluvaralepingu p-s 3.2 kokku lepitud hüvitise tasumise tähtpäeva (09.09.2014) arvestades on õiguslikult põhjendatud. Ajavahemiku 10.09.2014–12.10.2018 eest arvestatud viivis kokku on 36 595 eurot 53 senti (106 500 eurot * 0.023% * 1494 päeva). Samuti rahuldab kolleegium TsMS §-st 367 lähtudes hageja taotluse käesoleva otsuse tegemise hetkeks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest. Kostja eraldiseisvaid vastuväiteid viivisenõudele esitanud ei ole, mh ei ole kostja taotlenud viivise vähendamist.
20.Menetlusökonoomia kaalutlustest lähtudes ei pea kolleegium vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse muudele eelpool käsitlemata väidetele.
21.Maakohus on 04.04.2017 määrusega seadnud käesolevas asjas esitatud hagi tagamiseks kohtuliku hüpoteegi summas 138 417 eurot kostjale kuuluvale korteriomandile, mis on kantud kinnistusraamatu registriossa nr 8083201. Maakohtu määrus jõustus 30.05.2018. Kuivõrd ringkonnakohus hagi rahuldab ning hageja ei ole taotlenud kohtult abinõu tühistamist, tuleb kohaldatud hagi tagamise abinõu jätta TsMS § 445 lg 2 alusel jõusse lahendi täitmist tagava abinõuna. Menetluskulude jaotus
22.Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab käesoleva otsusega nii hagi kui ka apellatsioonkaebuse, tuleb kõik senise menetluse kulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel täies ulatuses kostja kanda.
23.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab
12(13)
Tsiviilasi nr: 2-17-5259 kindlaks asja lahendanus maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
24.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Liis Arrak Ele Liiv
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.