2-18-12150/8 - Pankrotiõigus - Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebe kord Harju Maakohtu määruse peale on määrusega puudutatud menetlusosalisel õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. I Asjaolud ja menetluse käik M L on esitanud Harju Maakohtule avalduse pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt on võlgnik maksejõuetu ja palub enda pankroti välja kuulutada. Võlgnik on pankrotiavalduses avaldanud, et ta on alates 2016. a juunist töövõimetuspensionär. Võlgnikul puudub raha korteri üürimiseks, ta taotleb voodikohta T S K sotsiaalmajutusüksusesse. Võlgniku töövõimetustoetuse suuruseks on 350 eurot, lisaks saab võlgnik keskmise puude toetust igakuiselt 34 eurot, võlgniku sissetulekust peavad kohtutäiturid kinni vahendeid võlgnevuste katmiseks. Reaalselt saab võlgnik igakuiselt kätte 250 eurot. Võlgnikul on kohustus ülal pidada oma alaealist last V, kes on sündinud xxx, ülalpidamiseks makstava summa suuruseks on 50 eurot kuus. Võlgniku tervislik seisund ei võimalda tal tööle asuda. 2014. a novembris Norras toimunud õnnetuse tagajärjel tekkis võlgnikul raske vigastus, , millest ta taastus vaevaliselt. Ravimisega seoses tekkis võlgnikul võlgnevus Norras osutatud meditsiiniteenuste eest summas 36 000 eurot. Varem võetud laenukohustused on võlgniku samuti täitmata jäänud. Kokku on võlgnikul täitmata kohustusi 47 758.39 euro ulatuses. Eeltoodust tulenevalt palub võlgnik välja kuulutada tema pankrot. Avalduses võlgnik end vabastada täitmata jäänud kohustustest. Harju Maakohtus on 04.09.2018 määrustega on kohus võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtnud ja nimetanud ajutiseks pankrotihalduriks Martin Kruppi. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt puudub võlgnikul püsiv elukoht, ta elab juhututtavate juures ja ootab elamispinda sotsiaalmajutusüksuses. Võlgnik on alates 2016. a juunist töövõimetuspensionär. E T otsuse kohaselt puudub võlgnikul töövõime 100%. Võlgniku igakuise sissetuleku suuruseks on 374 eurot, mis koosneb töövõimetustoetusest ja keskmise puude toetusest, millele lisandub kord kvartalis 60 eurot retseptiravimite toetuseks. Võlgnik on lahutatud, tal on kaks last, kellest üks on käesoleval ajal alaealine. Võlgniku selgituste kohaselt sattus ta majanduslikult raskesse olukorda seoses 2014. a Norras juhtunud õnnetusega, mille tagajärjel tekkisid tal ulatuslikud tervisekahjustused. Võlgnik vajas vältimatut abi ja operatsiooni Norras, mille eest tuli tal endal tasuda. Õnnetuse tagajärjel ei olnbud võlgnikul võimalik jätkata töötamist ja seoses sissetuleku kadumisega polnud võlgnikul võimalik tasuda vältimatu abi ja operatsiooni kulusid ning täita endale võetud

2-18-12150 rahalisi kohustusi. Võlgnik on E T arvel alates 22.12.2017. E T 16.05.2018 otsusega on võlgnikule määratud töövõimetustoetus summas 12.72 eurot ühe kalendripäeva kohta ajavahemiku 12.04.2018-11.04.2020 jooksul. Ajutise pankrotihalduri kogutud tõenditest nähtub, et perioodil 2013. a – 2014. a oli võlgnik oma finantskäitumises hoolimatu ja ei arvestanud oma majanduslike võimalustega. Tänasel päeval laekuvad võlgniku pangakontole vaid talle igakuiselt määratud toetused, mis peale laekumist väga kiiresti sularahana välja võetakse. Eeltoodust tulenevalt on alust arvata, et võlgnik kasutab igapäevasteks arveldusteks eelkõige sularaha ja seetõttu on ajutisel pankrotihalduril raskendatud hinnangu andmineselle kohta, kas võlgnik on parandanud oma finantskäitumist. Võlgniku suhtes on käimas 12 täitemenetlust, millest varaseimad on algatatud 2015. a, 6 täitemenetlust on võlgniku suhtes lõpetatud. Ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgniku maksejõuetuse peamiseks põhjuseks võlgniku vastutustundetus ja oskamatus õigesti hinnata oma majanduslikku võimekust. Võlgnik ei ole laenukohustuste võtmisel arvestanud enda reaalseid rahalsi võimalusi kohsutuste täitmisel ja majanduslikku olukorda. Suurt rolli võlgniku maksejõuetuses mängib 2014. a novembris juhtunud õnnetus, mille tagajärjel võlgnik vajas koheselt vältimatut abi ja operatsiooni ning kuna võlgnik polnud sõlminud kindlustuslepingut, tuli tal ravikulude eest tasuda ise. Võlgniku esitatud andmete kohaselt puudub tal vara. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on võlgniku abielu ajal tema abikaasa I I soetanud 3,6 ha maad asukohaga xxx, mis kvalifitseerub ühisvaraks. Võlgnikul puuduvad rahalised vahendid krediidiasutustes, samuti puuduvad tal sõidukid jm liiklusregistrisse kantav vallasvara, võlgniku nimele ei ole väärtpabereid registreeritud. Võlgniku nimele on avatud pensionikonto, mille saldo seisuga 10.09.2018 oli 1856,147 S P pensionifondi osakut. Võlgniku nimele ei ole registreeritud kinnisvara, samuti puuduvad tal äriregistri andmetel äriühingute aktsiad ja osad. Täitmata kohustusi on võlgnikul vähemalt 43 275.37 euro ulatuses. Suurimaks võlausaldajaks on E H nõudega summas 30 639.70 eurot. M - ja T andmetel on võlgniku nõuete saldu seisuga 12.09.2018 järgmine: kohtutäituri arestinõue 37 572.73 eurot ja elatusnõude arest 655.20 eurot, kokku 38 227.93 eurot. Ajutine pankrotihaldur ei ole tuvastanud vara tagasivõitmise ja –nõudmise võimalusi. Ajutine pankrotihaldur on seisukohal, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. II Kohtumääruse põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 1 lg 2 sätestab, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS § 31 lg 4 sätestab, et kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik, siis eeldatakse, et ta on maksejõuetu. PankrS § 171 lg 11 sätestab, et kui esineb PankrS § 29 lõigetes 1 ja 2 nimetatud alus menetluse raugemiseks ja võlgnik on esitanud kohtule kohustustest vabastamise avalduse, kuulutab kohus pankroti välja, kui ei esine PankrS § 171 lõikes 2 sätestatud aluseid.

Kohus, tutvunud pankrotiavalduse ja selle lisadega ning hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et pankrotiavaldus tuleb rahuldada. Võlgnik on alates 2016. a juunist töövõimetuspensionär. Võlgnikul püsiv elukoht, ta elab juhututtavate juures ja ootab elamispinda sotsiaalmajutusüksuses. E T otsuse kohaselt puudub võlgnikul töövõime 100%. Võlgniku igakuise sissetuleku suuruseks on 374 eurot, mis koosneb töövõimetustoetusest ja keskmise puude toetusest, millele lisandub kord kvartalis 60 eurot retseptiravimite toetuseks. Võlgnik on E T arvel alates 22.12.2017. E T 16.05.2018 otsusega on võlgnikule määratud töövõimetustoetus summas 12.72 eurot ühe kalendripäeva kohta ajavahemiku 12.04.2018-11.04.2020 jooksul. Võlgnik on lahutatud, tal on kaks last, kellest üks on käesoleval ajal alaealine. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on võlgniku abikaasa I I soetanud abieul ajal 3,6 ha maad asukohaga xxx, mis kvalifitseerub ühisvaraks. Võlgniku nimele on avatud pensionikonto, mille saldo seisuga 10.09.2018 oli 1856,147 S P pensionifondi osakut, mis on kohustuslik kogumispension, millele kogumispensionide seaduse § 66 kohaselt ei ole võimalik sissenõuet pöörata. Muu vara võlgnikul puudub. Täitmata kohustusi on võlgnikul vähemalt 43 275.37 eurot. Ajutine pankrotihaldur on seisukohal, et võlgniku vara arvelt ei ole võimalik rahuldada kõiki võlausaldajate nõudeid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku kohustused ületavad võlgnikule kuuluva vara väärtust ja tema igakuine sisstulek ei võimalda tal olemasolevad kohustusi täita, siis on võlgnik PankrS § 1 lg 2 tulenevalt maksejõuetu ja selline seisund ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse kulude katteks ja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Vara tagasivõitmise võimalused tuleb välja selgitada edaspidise pankrotimenetluse käigus. PankrS § 29 lg 1 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. PankrS § 29 lg 2 kohaselt võib kohus lõpetada menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. Nimetatust tulenevalt esineb alus pankrotimenetluse raugemiseks. Võlgnik on esitanud kohtule avalduse kohustustest vabastamiseks. PankrS § 171 lg 11 sätestab, et kui esineb PankrS § 29 lõigetes 1 ja 2 nimetatud alus menetluse raugemiseks ja võlgnik on esitanud kohtule kohustustest vabastamise avalduse, kuulutab kohus pankroti välja. Kohtu hinnangul ei esine PankrS § 171 lõikes 2 sätestatud aluseid, mis takistaksid võlgniku pankroti väljakuulutamist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgnik on esitanud avalduse kohustustest vabastamiseks, siis tuleb võlgniku pankrot PankrS § 171 lg 11 alusel välja kuulutada. PankrS § 108 lg 1 kohaselt muutub võlgniku vara pankrotimääruse alusel pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. PankrS § 108 lg 2 kohaselt on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. Ajutine pankrotihaldur ei ole tuvastanud vara tagasivõitmise ja –nõudmise võimalusi. Kohus leiab, et edaspidise pankrotimenetluse käigus tuleb täiendavalt välja selgitada, vara tagasivõitmise ja muude nõuete esitamise võimalusi ja vajadusel esitada vastavad nõuded.