20. september 2018, Tallinn, kohtu kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-17-19465
Tsiviilasi
Saloni Büroomööbli AS hagi Tallinna linna (Tallinna Kultuuriamet kaudu) vastu viivise nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 25. mai 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Tallinna linna apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
19 041,63 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Saloni Büroomööbli AS (registrikood 10289177), lepinguline esindaja Mihkel Nukka Kostja (apellant): Tallinna linn (Tallinna Kultuuriameti kaudu), lepinguline esindaja Külli Kaldvee
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata kostja 21. juuni 2018 taotlus apellatsioonkaebusele lisatud täiendava dokumentaalse tõendi (hageja 2014. aasta majandusaasta aruanne) vastuvõtmiseks.
2.Harju Maakohtu 25. mai 2018 otsus jätta muutmata.
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.
5.Rahuldada hageja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindalaksmääramiseks osaliselt. Määrata kindlaks hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ringkonnakohtus summas 720 eurot ja mõista see summa kostjalt Tallinna linn (Tallinna Kultuuriameti kaudu) hageja Saloni Büroomööbli AS kasuks välja. Hüvitatavalt menetluskulude summalt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni tasumiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda
kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Saloni Büroomööbli AS (hageja) esitas 31. detsembril 2017 Harju maakohtule hagi Tallinna linna (Tallinna Kultuuriameti kaudu, kostja) vastu viivise 19 041,63 eurot nõudes. Hagi alusena tõi hageja esile, et: -
-
-
-
-
pooled sõlmisid 4. aprill 2014 lepingu nr 7-7/8 (edaspidi „leping“), mille kohaselt kohustus hageja tarnima ja paigaldama mööbli vastavalt hankedokumentidele Tallinna Loomaaia Keskkonnahariduskeskusele; pooled allkirjastasid 15. aprillil 2014 tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, mille kohaselt tarnis ja paigaldas hageja lepingu objektiks oleva mööbli nõuetekohaselt;
23.aprillil 2014 esitas hageja kostjale arve nr 140045 summas 201 498,73 eurot, mille tasumise tähtpäev saabus lepingu p 4.4 kohaselt 56 päeva arve esitamisest ehk
18.juunil 2014; kostja tasus arvest nr 140045 tähtaegselt üksnes 20 149,87 eurot, aga ülejäänud summa, st 181 348,86 eurot tasus kostja 10. juulil 2014. Seega viivitas kostja osasumma 181 348,86 eurot tasumisega 21 päeva; lepingu p 4.5 kohaselt on kostja kohustatud hageja nõudmisel tasuma hagejale viivist 0,5% tähtajaks tasumata summast päevas. Seega nõuab hageja kostjalt 19 041,63 eurot ( ≈ 181 348,86 × 0,5% × 21); hageja teavitas kostjat juba 30. juuni 2014 ekirjas, et kavatseb nõuda viivist.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
vastavalt lepingule pidi hageja andma mööbli üle kahes osas. Hageja hilines esimese osa tarnimisega ja pooled leppisid suuliselt kokku, et hageja tarnib mõlemad osad koos, aga kostja ei esita leppetrahvi nõuet mööbli üleandmisega viivitamise eest; hageja paigaldas mööbli lõplikult 29. aprilliks 2014, mitte 15. aprilliks 2014, kui allkirjastati üleandmise-vastuvõtmise akt. Seega hakkas 56päevane maksetähtaeg kulgema 29. aprillil 2014. Kostja tasus hagejale lõpliku osa arvest 10. juulil 2014, seega oli kostja raha maksmisega viivituses maksimaalselt 16 päeva; viivis 0,5% päevas tähendab aastast viivisemäära 182,5%, mis on ebamõistlikult suur. Tallinna linna ametiasutused kasutavad tavaliselt kohustuslikke lepingute näidiseid, milles on viivise päevamääraks 0,025%; kostja tunnistab ja peab õigeks hageja nõutud viivist summas 725,40 eurot.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas hagi 25. mai 2018 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatava summa. Maakohus tuvastas, et hageja andis mööbli üle 15. aprillil 2014, kui pooled allkirjastasid üleandmise-vastuvõtmise akti. Kohtu hinnangul on kostja käsitlus mööbli üleandmisest 2 (6)
vastuoluline. Eluliselt ei ole usutav, et ükski viiest akti allakirjutanud inimesest ei pidanud oluliseks parandada akti või ülevaatuse kuupäevi, kui need olid ebaõiged. Maakohus tuvastas lisaks, et hageja esitas 23. aprillil 2014 kostjale arve nr 140045 ja kostja tasus kõnealuse arve lõplikult 10. juulil 2014. Lepingu pst 4.4 tulenevalt oli kostja kohustatud arve tasuma 56 päeva jooksul alates arve esitamisest, seega oli arve tasumise tähtpäev 18. juuni 2014. Maakohus, tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lgtele 1 ja 7 leidis, et hagejal oli õigus nõuda viivist ajavahemiku 19. juuni – 9. juuli 2014 eest. Pooled sõlmisid lepingu oma majandustegevuses ja leppisid kokku viivise määras 0,5% päevas. Tähtsust ei oma asjaolu, et ühes lepingupunktis on viivise määr 0,5% ja teises punktis kuni 0,5%. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal puudus viivisemäära läbirääkimise võimalus ning hageja on toonud esile, et lepingu valmistas ette kostja. Kostja sellele vastu ei vaielnud. Samuti on lepingurikkumise eest ettenähtud sanktsioonid pooltele võrdsed, kuivõrd kostjal oli leppetrahvi nõudmise õigus, mille määr oli samuti 0,5% päevas. Riigikohtu praktikast tulenevalt lasub viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus poolel, kes taotleb viivise vähendamist. Maakohus jättis kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata, kuna kostja ei tõendanud VÕS § 162 eelduste esinemist. Hageja nõude esitamine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtuistungil kinnitas hageja, et pooled ei ole pidanud kostja poolt väidetud läbirääkimisi, milles lepiti kokku, et hageja ei esita viivisenõuet kostja vastu ja kostja ei esita leppetrahvinõuet hageja vastu. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et sellised läbirääkimised toimusid. Lisaks ei tuvastanud maakohus asjas erandlikke asjaolusid, mis on Riigikohtu praktikast tulenevalt aluseks, et lugeda hageja viivisenõude maksmapanek aegumistähtaja kestel hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Eeltoodu põhjal leidis maakohus, et hageja viivise nõue VÕS § 113 lg 1 alusel on põhjendatud. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel ja jättis need kostja kanda. Hageja menetluskuludest pidas maakohus põhjendatud ja vajalikeks riigilõivu 750 eurot ja õigusabikulu 1 388 eurot (11 t 34 min eest tasumääraga 120 eurot/t) – kokku 2 138 eurot. Sellelt summalt kohustas kohus kostjat tasuma ka viivist.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja vähendada välja mõistetud viivise summat. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
-
esiteks on lepingus viivise määra kajastatud ebajärjekindlalt – kord on see 0,5% ja teine kord kuni 0,5%, mistõttu ei saa väita, et poolte tahe oli rakendada seadusest kõrgemat määra. Maakohus ei põhjendanud, miks sellised erinevad sanktsioonimäärad ühes lepingus tähtsust ei oma, ja jättis kohaldamata VÕS § 29 reeglid lepingu tõlgendamise kohta; teiseks jättis maakohus tähelepanuta, et hageja käitumine viivisenõude esitamisel on vastuoluline. Hageja esitas 21. juulil 2014 kostjale viivisarve 14 päeva eest summas 12 694,36 eurot, kuid kohtus nõudis viivist 21 päeva eest 19 041,63 eurot. Hageja vastuoluline käitumine kinnitab kostja seisukohta, et mööbel anti üle 29. aprill 2014; kolmandaks ei põhjendanud maakohus, miks ei rakendu VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõte. Hageja rikkus oma lepingulisi kohustusi, kuid esitas kostja vastu ikkagi viivisenõude, selliselt on hageja tegutsenud vastuolus hea usu põhimõttega; neljandaks jättis maakohus arvestamata, et hageja väide rahalise kahju kandmise ja selle kahju suuruse kohta on üldsõnaline ja tõendamata; 3 (6)
-
viiendaks tegi maakohus diskretsioonivea jättes viivise alandamise taotluse lahendamisel hindamata olulised asjaolud. Hageja tekitab viivisenõude esitamisega, mis ületab seadusjärgset viivisemäära rohkem kui 20kordselt, kahju kostjale ja see on ilmselgelt vastuolus hea usu põhimõttega.
Koos kaebusega esitas kostja täiendava dokumentaalse tõendi (hageja 2014. aasta majandusaasta aruanne). Kostja selgitas, et tõendi alles praegu esitamise tingis hageja tuginemine makse hilinemisest tingitud kahjule alles maakohtu istungil.
5.Hageja vaidleb kaebusele vastu. Ühtlasi vaidleb hageja vastu kostja taotlusele täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
7.Juhindudes TsMS § 445 lg 5 esimesest lausest lahendab ringkonnakohus esmalt kostja taotluse kaebusele lisatud täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks. TsMS § 238 lg 1 esimene lause sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Käesolevas asjas nõuab hageja viivise maksmist. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 esimesele lausele ja lgle 5 ei sõltu viivise nõue sellest, kas võlausaldajal (hagejal) tekkis võlgniku (kostja) viivituse tõttu kahju. Seega ei oma hageja majandusseis tähtsust hageja nõude lahendamisel. Samal põhjusel on ainetu ka kaebuse neljas väide, sest maakohus ei pidanud hindama hageja väidet rahalise kahju kandmise ja selle kahju suuruse kohta. Kuigi VÕS § 113 lg 8 kaudu kohalduva VÕS § 162 lg 1 järgi võiks asjas olla tähtsust poolte majanduslikul seisundil, ei ole kostja viivise vähendamise taotluses siiski tuginenud poolte majandusseisu erinevusele. Seega ei saa hageja majandusaasta aruandega tõendada asjaolusid, mis on esile toodud seoses kostja vastuväidetega. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus kostja taotluse rahuldamata. Tõendi elektroonilise esitamise tõttu ei ole vaja seda tagastada.
8.TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Käesoleval juhul ei ole vaidlust lepingu sõlmimise ja täitmise üle (v.a mööbli üleandmise aeg), samuti arve esitamise ja maksmise kuupäevade osas. Need asjaolud on maakohus õigesti tuvastanud ja ringkonnakohus saab neist lähtuda kaebuse lahendamisel.
9.Kostja vastuväited käsitlevad viivise määra (järgnevas p 10), hageja käitumist vastuoluliselt ja hea usu põhimõtte vastaselt (p 11) ning viivise vähendamise taotlust (p 12).
10.Maakohus tuvastas õigesti, et pooled leppisid lepingus kokku viivise määras 0,5% päevas. VÕS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Käesoleval juhul on lepingu pdes 4.5 ja 6.3.3 märgitud samasugune viivise määr numbriliselt (0,5%), aga ps 6.3.3 on selle ette lisatud sõna „kuni“. Mõlemal juhul nähtub lepingu sõnastusest, et viivise nõudmine on hageja õigus, st ka viivise vahemiku määratlemise korral jäi hagejale õigus valida, millise määraga viivist sellest vahemikus nõuda. Kui lepingu tekstist on poolte tahe selgesti arusaadav, siis ei ole vaja enam kasutada muid tõlgendusallikaid.
11.Hageja ei ole käitunud vastuoluliselt ega hea usu põhimõtte vastaselt. Maakohus tuvastas õigesti, et lepingu pst 4.4 tulenevalt oli kostja kohustatud arve tasuma 56 päeva jooksul alates arve esitamisest, seega oli arve tasumise tähtpäev 18. juuni 2014. Kui hageja esitas 4 (6)
21.juulil 2014 viivisarve ainult 14 päeva eest, siis ei väljendanud ta selles mingil viisil, et ta ülejäänud viivise tasumist ei nõua. Samuti ei ole kostja tõendanud, et hageja oleks mõne muu avaldusega viidanud võimalusele, et viivise osaline tasumine on piisav. Kuna hagejal ei olnud kohustust esitada kostjale viivisarveid, siis ei saa 14 päeva kohta arve esitamisest ka mõistlikult järeldada, et hageja oleks ülejäänud viivisenõudest loobunud.
12.Viivise vähendamise taotlust pidas maakohus õigesti põhjendamatuks. Tegemist on diskretsiooniotsusega, mida kõrgema astme kohus saab kontrollida vaid piiratult (Riigikohtu
30.aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 49 esimene lõik). Maakohus vastas kõigile kostja argumentidele ja sedastas õigesti, et VÕS § 162 eeldused ei ole tõendatud. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kuigi viivisemäär 0,5% on võrreldes VÕS § 113 lg 1 teises lauses ette nähtuga kordades kõrgem ja senise kohtupraktika järgi ka selgelt ülemäärane (vt nt Riigikohtu 10. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13 teine lõik), ei tähenda see alati vastava kokkuleppe tühisust ega anna ka alust igal juhul viivist vähendada. Maakohus tuvastas õigesti, et käesoleval juhul ei sõlminud pooled lepingut tüüptingimustel. Kohtuasja toimikust nähtub pigem, et kostjal oli aktiivne roll hankemenetluse korras sõlmitud lepingu ettevalmistamisel. Lisaks lepiti kokku pikas maksetähtajas, mis suuremamahulise töövõtu korral on töövõtjale alati majanduslikult koormav. Sellisel juhul saab eeldada töövõtja (hageja) olulist huvi, et tellija täidab oma rahalise kohustuse tähtaegselt. Tavapärasest kõrgem viivisemäär on praktiliselt ainus instrument, millega töövõtja saab tellijat mõjutada kirjeldatud kohustust järgima. Kuna VÕS § 162 lg 1 järgi tuleb mh võtta arvesse teise lepingupoole õigustatud huvi, siis annavad ka käesolevas lõigus esitatud kaalutlused aluse viivist mitte vähendada.
13.Kokkuvõtvalt ei anna kaebuse ükski väide alust maakohtu otsust muuta ega tühistada. Seega tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
14.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
15.Kuna maakohus määras hüvitatavad kulud kindlaks rahaliselt, saab seda teha ka ringkonnakohus. Tulenevalt kulude jaotusest tuleb kulud määrata kindlaks hageja menetluskulude nimekirja põhjal. Hageja palub mõista kostjalt välja 1 080 eurot (ilma käibemaksuta summa). Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal ringkonnakohtus õigusabiteenuse osutamisele kokku 9 t järgmiselt: 1,5 t maakohtu otsusega ning apellatsioonkaebusega tutvumine ja analüüs; 5 t apellatsioonivastuse koostamine ning 2,5 t ringkonnakohtu 24. augusti 2018 määrusega tutvumine ja vastamine. Hageja esindaja tasumäär 120 eurot/t on ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul põhjendatud. Samast tasumäärast lähtus maakohus kulude kindlaksmääramisel ja seda ei ole vaidlustatud. Hageja menetluskulude nimekirjas kajastatud toimingud on vajalikud ja põhjendatud kokku 6 t ulatuses: maakohtu otsuse ja kaebusega tutvumine ning vastuse koostamine 4 t; kohtumäärusega tutvumine ja 6. septembri 2018 seisukoha koostamine 2 t. Kostjal tuleb hagejale hüvitada ringkonnakohtu menetluskulud seega summas 720 eurot ( = 6 × 120). Hageja ei taotle käibemaksu hüvitamist. Rahuldamata jääb hageja taotlus 360 euro ( = 1080 – 720) hüvitamiseks. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lgle 4 märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et hüvitatavalt menetluskulult peab kostja maksma viivist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
5 (6)
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.