Saloni Büroomööbli AS hagi Tallinna Kultuuriamet vastu viivise 19 041,63 euro saamiseks 19 041,63 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Saloni Büroomööbli AS (registrikood 10289177; asukoht Vahe 4, Märja alevik, Tartumaa 61406) Hageja lepinguline esindaja: Mihkel Nukka (UniLaw Õigusbüroo; e-post [email protected]) Kostja: Tallinna Kultuuriamet (registrikood 75014971; asukoht Vabaduse väljak 10a, 10146 Tallinn) Kostja esindaja: Külli Kaldvee (isikukood 45402286510; e-post [email protected])
Kohtuistung
17.04.2017
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja Mihkel Nukka, kostja esindaja Külli Kaldvee
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada Saloni Büroomööbli AS-i hagi.
2.Välja mõista Tallinna Kultuuriametilt Saloni Büroomööbli AS-i kasuks viivis 19 041,63 eurot.
3.Jätta kõik hageja menetluskulud kostja kanda ning kostja menetluskulud kostja enda kanda.
4.Välja mõista Tallinna Kultuuriametilt Saloni Büroomööbli AS-i kasuks menetluskuluna 2138 eurot.
5.Tallinna Kultuuriametil tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda Saloni Büroomööbli AS-ile viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
6.Rahuldada hageja Saloni Büroomööbli AS-i protokolli parandamise taotlus osaliselt. Parandada 17.04.2018 protokolli leheküljel 1 hageja esindaja lause järgnevalt: „sissenõutavaks muutus nõue alates 19.06.2014 ning viivist arvestati alates 19.06.2014 ja kooskõlas lepingupunktiga 4.4.“
Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.31.12.2017 esitas Saloni Büroomööbli AS Harju Maakohtusse hagi Tallinna Kultuuriamet vastu viivise 19 041,63 euro saamiseks.
2.Hagi kohaselt sõlmisid pooled 04.02.2014 lepingu, mille kohaselt kohustus hageja tarnima ja paigaldama mööbli vastavalt riigihanke "Tallinna Loomaia Keskkonnahariduskeskuse mööbli ja püsiinventari ostmine" hankedokumentide jaotusele „Osa I–Mööbel“. Kostja võttis lepingu alusel hageja poolt üleantud tööd vastu 15.04.2014 tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Tööde üleandmise-vastuvõtmise akti alusel koostas hageja kooskõlas lepinguga 23.04.2014 arve nr 140045 summas 201 498,73 eurot. Arve on kostja esindaja poolt allkirjaga kinnitatud. Lepingu punkti 4.4. kohaselt oli kostja kohustatud arve tasuma 56 päeva jooksul alates arve esitamisest. Seega oli 23.04.2014 esitatud arve nr 140045 tasumise tähtaeg 18.06.2014. Kostja tasus esitatud arvest nr 140045 tähtaegselt 20 149,87 eurot. Ülejäänud arve summa, s.o 181 348,86 eurot tasus kostja 10.07.2014. Seega viivitas kostja 181 348,86 euro tasumisega 21 päeva. Lepingu punkt
4.5.sätestab, et kui kostja ei tasu lepingus nimetatud makset selle maksetähtaja jooksul, on kostja kohustatud hageja nõudmisel tasuma hagejale viivist 0,5% kostja poolt tähtajaks tasumata summast päevas.
3.Hageja teatas kostjale 30.06.2014 e-kirjaga, et seoses raha maksmise kohustuse viivitamisega kavatseb hageja nõuda kostjalt viivist. Hageja on korduvalt saatnud kostjale meeldetuletuskirju ja saldoteatisi tasumata viiviste kohta, ent kostja ei ole viiviseid senini tasunud. Hageja selgitab, et algselt arvestatud viivis 12 694,36 eurot on arvutatud ekslikult, seega ebaõige. Viimati esitas hageja 13.04.2017 kostjale pretensiooni, milles palus kostjal tasuda hageja arvelduskontole 19 041,63 eurot hiljemalt 20.04.2017. Kostja ei ole viidatud summat hagejale tasunud.
4.Kostja vastas hageja 13.04.2017 pretensioonile 21.04.2017 kirjaga. Kostja leiab, et akt allkirjastati ameti esindaja poolt alles 29.04.2014. Samuti on kostja hinnangul lepingus sätestatud viivisemäär 0,5% ebamõistlikult suur ja leiab, et mõistlik viivis, mida temalt nõuda saab, on 634,72 eurot. Samas ka seda summat ei ole kostja hagejale tasunud. Hageja leiab, et kostja vastuväited hageja pretensioonis esitatud nõudele on alusetud ja põhjendamata. Kostja vastuväited
5.Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja toob välja, et lepingu punkti 4.2 kohaselt pidi hageja mööbli kostjale üle andma kahes osas. Lepingu punkti 4.2.1 kohaselt tuli tasuda esimene makse tehnilise kirjelduse punktis 3.3.7 nimetatud mööbli eest peale nende paigaldamist ja üleandmis-vastuvõtmise akti allkirjastamist poolte poolt. Tehnilise kirjelduse punktis 3.3.7 kirjeldatud mööbel tuli hageja poolt kostjale üle anda 15.02.2014. Hageja seda mööblit nimetatud kuupäevaks üle ei andnud ning lepiti kostja esindajaga kokku, et see antakse
üle ja paigaldatakse koos viimase osa mööbliga 15. aprilliks 2014 ning kostja ei rakenda hageja suhtes sanktsioone (leppetrahvi). Hageja ei suutnud ka ülejäänud mööblit kokkulepitud kuupäevaks (15.04.2014) kostjale üle anda. Kostja võttis mööbli vastu 29.04.2014 ning tegi selle kohta märke üleandmis-vastuvõtuaktil, mis oli küll hageja poolt dateeritud 15.04.2014 kuupäevaga. Selle kuupäeva üleandmis-vastuvõtmise aktiga anti kostjale üle ka mööbel, mis lepingu kohaselt pidi juba 15.02.2014 üle antama. Kostja leppis hagejaga kokku, et ei hakka esitama viimasele lepinguga ette nähtud leppetrahvi nõuet üleandmisega viivitamise eest.
6.Hageja esitas arve 23.04.2014, millel oli maksetähtajaks märgitud 56 päeva. Tegelikult ei saanud maksetähtaeg hakata kulgema enne seda päeva, kui kostja oli mööbli koos paigaldusega tegelikult kätte saanud, s.o 29.04.2014. Arve tasuti hagejale kahes osas. Ebaõige on hageja poolt esitatud tasumisega viivitatud päevade arvestus. 56-päevane maksetähtaeg algas 29.04.2014 ning viimane osa tasuti hagejale 10.07.2014. Seega oli lepingujärgne maksetähtaeg 24.06.2014 ning viivituses oldi 16 päeva. Asjaolu, et hagejal on segadus viivituse päevade ja summa arvestusega näitab ka hageja poolt 21.07.2014 esitatud viivisarve, kus on viivitatud päevadeks märgitud 14 päeva ja viivise summaks 12 694,36 eurot.
7.Lepingus ei olnud viivisemäär kajastatud järjepidevalt ühtmoodi ja seetõttu ei saa väita, et mõlema poole tahe oli algusest peale rakendada seadusest kõrgemat viivisemäära. Kostja teatas juba oma 21.04.2017 vastuses hageja pretensioonile, et ilmselgelt on lepingus viivise määra kirjutamisel eksitud. Viivis 0,5% päevas tähendab aasta määraks 182,5% ja see on ilmselt ebamõistlikult suur viivisemäär. Kohtud on viivise vähendamise nõuetes lähtunud vastava kutsevõi tegevusala tavapärasest praktikast, s.t toetunud VÕS § 7 lõikes 2 sätestatud mõistlikkuse põhimõttele, mille kohaselt tuleb arvesse võtta vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat. Tallinna linnas on Tallinna Linnakantselei poolt välja töötatud ja kinnitatud lepingute näidised, mis on kõikidele linna ametiasutustele kasutamiseks kohustuslikud. Nendes lepingute näidistes on juriidiliste isikutega sõlmitavates lepingutes viivise päevamääraks 0,025%. Seega on Tallinna linnal väljakujunenud praktika kasutada viivise päevamäärana 0,025%.
8.Hageja poolt kohtule viivisenõudes hagiavalduse esitamine on vastuolus VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. Hageja poolt 21.07.2014 viivisarve esitamise järel asus kostja esindaja hageja esindajaga läbirääkimistesse, mille tulemusel lepiti kokku, et maksetähtaja ületamise tõttu viiviseid siiski ei rakendata. Viivisenõude esitamine näitab, et hageja ei käitunud VÕS § 6 lg 1 kohaselt hea usu põhimõtteid järgides. Kostja palub kohtul VÕS § 113 lõike 8 alusel vähendada hageja poolt nõutavat ebamõistlikult suurt viivist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. Kostja tunnistab ja peab õigeks hageja poolt nõutud viivist summas 725,40 eurot. Kohtuotsuse põhjendused
9.Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
10.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et: 1) hageja ja kostja vahel on 04.02.2014 sõlmitud müügileping nr 7-7/8 (tlk 58-61); 2) hageja esitas kostjale arve nr 140045 summas 201 498,73 eurot (tlk 66); 3) kostja tasus arve nr 140045 kahes osas.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja andis tööd kostjale üle 15.04.2014 või 29.04.2014 ning kas nõue muutus sissenõutavaks 19.06.2014 või 25.06.2014. Samuti selle üle, kas kostja on viivisemääras eksinud, kas viivisemäär 0,5% päevas on ebamõistlikult suur ja kas viivisenõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega.
12.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, muuhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
13.Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja on oma lepingujärgse kohustuse täitnud. Hageja on mööbli üle andnud ja kostja on talle esitatud arve tasunud. Pooltel ei ole vaidlust ka selles, et kostja viivitas arve tasumisega. Kostja leiab, et kuigi arve esitati 23.04.2014, ei saa arve muutuda enne sissenõutavaks, kui asi on üle antud. Kostja hinnangul anti töö kostjale üle 29.04.2014 ja seega muutus nõue sissenõutavaks 25.06.2014. Kohus toob välja, et Tallinna Loomaaia Keskkonnahariduskeskuse mööbli üleandmisevastuvõtmise akt on dateeritud 15.04.2014 kuupäevaga. Samuti on aktis välja toodud, et tarnitud ja paigaldatud mööbli ülevaatused teostati 14. ja 15. aprillil 2014 (tlk 62). Kohtu hinnangul on kostja käsitlus mööbli üleandmisest vastuoluline. Kui kostja hinnangul anti mööbel üle 29.04.2014, siis jääb selgusetuks, miks oli kostja nõus allkirjastama akti, mis oli dateeritud varasema kuupäevaga, s.o 15.04.2014. Akti on allkirjastanud 5 inimest ja oluline on ka fakt, et keegi allakirjutanutest ei ole akti kuupäeva maha tõmmanud ega seda parandanud. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et mitte ükski viiest inimesest ei pidanud oluliseks parandada akti või ülevaatuse kuupäevi, kui need olid ebaõiged. Kui mööbel oleks üle antud 29.04.2014, kuid akt on dateeritud 15.04.2014 kuupäevaga, saaks järeldada, et mööblit võeti vastu 15 päeva, mis ei ole eluliselt usutav. Seda enam, et aktis välja toodud töödele ei ole esitatud ühtegi vastuväidet. Ka on aktis välja toodud, et garantiiperiood hakkab kehtima alates 16.04.2014 (tlk 65). Seega ei ole usutav, et kostja oleks olnud nõus varasema garantiiperioodi algusajaga, kui mööbel oleks üle antud alles 29.04.2014. Samuti on teostatud tööde eest kostjale esitatud arve 23.04.2014. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et hageja oleks arve koostanud ja selle esitanud enne mööbli tarnimist. Kõigest eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja võttis tööd vastu 15.04.2014.
14.Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kostja võttis üleantud tööd vastu 29.04.2014, on arve esitatud 23.04.2014 ning lepingu punktist 4.4. tulenevalt oli kostja kohustatud arve tasuma 56 päeva jooksul alates arve esitamisest. Seega ei ole õige kostja seisukoht, et arve maksetähtaeg hakkas jooksma alates mööbli üleandmisest. Arve nr 140045 esitati 23.04.2014, seega oli arve tasumise tähtpäev 18.06.2014. VÕS § 82 lg 1 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 järgi kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Arvest nr 140045 tulenev kohustus muutus sissenõutavaks seega 19.06.2014. Hagejal oli seega VÕS § 82 lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus arve tasumiseks oli muutunud sissenõutavaks.
Kuivõrd kostja tasus viimase osa arvest 10.07.2014, oli hagejal õigus nõuda viivist ajavahemiku 19.06.2014-09.07.2014 eest.
15.Viivisest Müügilepingu punkt 4.5. sätestab viivisemääraks 0,5% päevas ning müügilepingu punkt 6.3.3. kuni 0,5% päevas. Kostja leiab, et on lepingu sõlmimisel viivisemäära kirjutamisel eksinud. Kostja toob välja, et Tallinna linnal on väljakujunenud praktika kasutada viivise päevamäärana 0,025%. Kostja toob välja, et lepingus ei olnud viivisemäär kajastatud järjepidevalt ühtmoodi ja seetõttu ei saa väita, et mõlema poole tahe oli algusest peale rakendada seadusest kõrgemat viivisemäära. Kohus ei leia, et kostja oleks lepingu sõlmimisel viivisemääras eksinud. Viivisemäär on välja toodud kahes erinevas lepingupunktis. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et ühes lepingupunktis on määraks 0,5% ja teises punktis kuni 0,5%. Lepinguga on antud ka kostjale leppetrahvi nõudmise õigus, mille puhul on samuti määraks 0,5% päevas. Seega on mõlemale poolele sanktsioonid kohustuse rikkumise eest ühesugused. Asja materjalidest tulenevalt ei nähtu, et kostjal puudus viivisemäära läbirääkimise võimalus. Seda enam, kui hageja on välja toonud, et lepingu valmistas ette kostja (tlk 161). Kostja pole sellele vastu vaielnud. Kui kostja oleks viivisemääras eksinud, oleks ta eelduslikult sellest hagejale lepingu sõlmimise ajal 2014. aastal teada andnud. Kohtu hinnangul on mõlemad pooled sõlminud lepingu oma majandustegevuses ja andnud enda nõusoleku viivisemääras 0,5% päevas. Tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega (Riigikohtu lahend 3-2-1-5-13 punkt 49).
15.1.Kostja on seisukohal, et viivisemäär on ebamõistlikult suur ja taotleb selle vähendamist VÕS § 113 lg 8 alusel vastavalt VÕS § 162 sätestatule. Riigikohtu lahendi 3-2-1-162-12 punktist 20 tuleneb, et olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamiseks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Nimetatud lahendis jaotas Riigikohus ka tõendamiskoormuse. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Seega on viivise ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus kostjal. Kolleegium märkis täiendavalt, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. Kohus jätab kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata, kuna kostja ei ole tõendanud VÕS § 162 eelduste olemasolu. Käesoleval juhul on kostja tasunud hagejale arve nr 140045 summas 201 498,73 täies ulatuses. Praegusel juhul ei ületa hageja viivisenõue makstud põhisummat.
15.2.Samuti leiab kostja, et viivisenõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja leiab, et kuivõrd hageja ei nõudnud viivist pärast maksetähtaja lõppemist, siis näitas selline käitumine, et lähtuti hageja ja kostja vahelisest suulisest kokkuleppest, et ka kostja ei esita leppetrahvinõuet viivitamise tõttu. Hageja poolt 21.07.2014 viivisarve esitamise järel asus kostja esindaja hageja esindajaga läbirääkimistesse, mille tulemusel lepiti kokku, et maksetähtaja ületamise tõttu viiviseid siiski ei rakendata ja kinnitati veelkord üle, et vastastikku sanktsioone ei rakendata. 2017. aasta aprillis kostjale viivisenõude esitamine näitab, et hageja ei käitunud VÕS § 6 lg 1 kohaselt hea usu põhimõtteid järgides. Hageja on kinnitanud, et selliseid läbirääkimisi ei ole toimunud (tlk 160 pöördel). Kohus leiab, et kostja väited hageja ja kostja vaheliste läbirääkimiste osas, kus lepiti kokku, et vastastikku sanktsioone ei rakendata, on paljasõnalised. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et sellised läbirääkimised toimusid. Kostja viitab Riigikohtu lahendile 3-2-1-137-06 punktile 23, milles kolleegium on välja toonud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks ainuüksi pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Kostja leiab, et käesoleval juhul on erandlikuks asjaolu, et hageja viivitas aegumistähtaja lõpuni viivisenõude esitamisega selleks, et kostjal poleks enam võimalik tema suhtes leppetrahvi nõuet esitada. Kohus ei ole käesoleval juhul erandlikke asjaolusid tuvastanud. Kohus viitab Riigikohtu lahendi 3-2-1-43-13 punktile 15, mille kohaselt saab selliseks erandlikuks asjaoluks pidada eelkõige võlausaldaja vastuolulist käitumist, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud. Kuivõrd hageja on nõudnud viivist aegumistähtaja jooksul, siis on asjakohatud kostja väited selle kohta, et hageja nõue on hea usu põhimõttega vastuolus. Asjaolu, et kostja ei ole lepingust tulenevaid õiguseid kasutanud, ei tähenda, et hageja seda teha ei võiks.
16.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja viivisenõue ajavahemikus 19.06.2014-09.07.2014 ja viivisemääraga 0,5% päevas on põhjendatud ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista viivis 19 041,63 eurot.
17.Protokolli parandamise taotlus Protokollile vastuväidete esitamist ja protokolli parandamist reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 53. Hageja on 20.04.2018 esitanud protokolli parandamise taotluse, mille kohaselt on protokollis olulised ebatäpsused, mis võivad mõjutada asja lahendamist. Protokolli esimesel lehel on kirjas: „Ei oska selgitada, miks vastuvõtja kuupäevaks on märgitud 29.04.2014. Kogu mööbel pidi minema Tallinna Loomaaeda. Mati Kaal ja Valter Napits on selle mööbli loomaaia poolt 15.04.2014 vastu võtnud.“ Hageja palub parandada eeltoodud lause järgnevalt: „Ei oska selgitada, miks vastuvõtja kuupäevaks on märgitud 29.04.2014. See kuupäev on sinna juurde kirjutatud omavoliliselt ja alusetult. Kogu mööbel pidi minema Tallinna Loomaaeda. Ene Vohu, Mati Kaal ja Valter Napits on selle mööbli loomaaia poolt 15.04.2014 vastu võtnud.“ Protokolli esimesel lehel on kirjas: „sissenõutavaks muutus nõue alates 16.04.2014 ning viivist arvestati alates 23.04.2014 arve esitamisest ja kooksõlas lepingupunktiga 4.4.“ Hageja palub parandada eeltoodud lause järgnevalt: „sissenõutavaks muutus nõue alates 19.06.2014 ning viivist arvestati alates 19.06.2014 ja kooskõlas lepingupunktiga 4.4.“
Kohus küsis kostjalt protokolli parandamise taotluse osas seisukohta. Kostja ei pea esimest parandusettepanekut põhjendatuks, kuid teise parandusettepanekuga on nõus. Kohus leiab, et taotlus protokolli parandamiseks tuleb rahuldada osaliselt ning 17.04.2018 protokolli leheküljel 1 tuleb parandada lauset järgnevalt:“sissenõutavaks muutus nõue alates 19.06.2014 ning viivist arvestati alates 19.06.2014 ja kooskõlas lepingupunktiga 4.4.“ Ülejäänud osas jätab kohus hageja protokolli parandamise ja täiendamise taotluse rahuldamata. Kohus leiab, et protokollitud on vajalikus ulatuses. Kohus märgib, et protokoll ei ole stenogramm. TsMS § 53 ei näe ette protokolli täiendamist. Kohus lisab vastuväited TsMS § 53 lg 4 lause 2 kohaselt protokollile. Menetluskulude jaotus
18.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja menetluskulud on kokku summas 2688 eurot. Summa koosneb hagi esitamiseks tasutud riigilõivust summas 750 eurot, õigusabikuludest summas 1770 eurot, sõidukulust seoses istungile sõitmisega summas 108 eurot ja tasust kohtuistungile sõitmise aja eest summas 60 eurot. Kostja vaidleb hageja menetluskuludele vastu. Arvestades asja keerukust ja mahukust on kostja hinnangul põhjendatud koguajakuluks 6 tundi, tunnihinnaga 120 eurot, mis teeb kuluks kokku 720 eurot. Sõidukulude ja sõidule kulunud aja osas on kostja seisukohal, et hageja viited riigikohtulahenditele RKHKo 3-3-1-61-14 ja 3-3-1-66-12 on asjakohatud, kuna need käsitlevad menetluskulude hüvitamist halduskohtumenetluses. Tsiviilkolleegium on asjas nr 3-2-1-64-13 punktis 13 selgelt välistanud kohtuistungile sõitmise ajakulu hüvitamist menetluskuluna TsMS § 144 p 2 alusel. Samast lahendist nähtuvalt saab hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus, mistõttu ei pea kostja põhjendatuks hageja esindaja sõidukulude hüvitamist analoogia korras riigi õigusabi osutamisel sõidukulude hüvitamisega.
18.1.Hagiavalduselt tasutud riigilõiv 750 eurot on menetluskulu ja tuleb kostjalt hagejale välja mõista.
18.2.Õigusabikulud Et hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, peab kostja hüvitama hagejale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Hageja on kandnud kulusid õigusabile summas 1770 eurot. Hageja esindajal on kulunud õigusabi osutamisele 14 tundi ja 45 minutit. Õigusabi on osutatud hinnaga 120 eurot käibemaksuta järgnevalt: 1) Hankedokumentidega, pooltevahelise kirjavahetusega ja müügilepinguga tutvumine ning analüüs 3 tundi ja 30 minutit; 2) õiguslik analüüs 2 tundi ja 30 minutit; 3) hagiavalduse koostamine 4 tundi; 4) läbirääkimiste pidamine kostjaga ning põhjendatud vastuse koostamine kostja e-kirjale 1 tund; 5) kostja 20.02.2018. a hagiavalduse vastusega ja lisatud tõenditega tutvumine ja analüüs ning edasise tegevuse kooskõlastamine kliendiga 45 minutit; 6) kohtuistungiks ettevalmistamine ja istungil esindamine 2 tundi ja 30 minutit; 7) protokolliga tutvumine ja protokolli parandamise taotluse koostamine 30 minutit.
Kohus, arvestades tsiviilasja keerukust, esitatud menetlusdokumentide sisu ja tõendite mahtu, leiab, et hageja menetluskulud õigusabile on osaliselt ülemäärased. Hagiavalduse koostamine ja sellega seonduvate menetlustoimingute tegemine on menetluses eelduslikult kõige mahukam toiming, sest eeldab asjaolude ja tõenditega tutvumist, õigusliku positsiooni väljatöötamist, seisukohtade formuleerimist, kuid sellele 10 tundi kulumine pole kohtu hinnangul põhjendatud. Kohus leiab, et mõistlik aeg selleks võiks olla 7 tundi, vähendades antud ajakulu 3 tunni võrra. Kohtupraktika kohaselt on istungiks ettevalmistamiseks mõistlikuks ajaks peetud 1 tundi. Kohtuistungi protokolli kohaselt kestis 17.04.2018 istung 1 tund ja 19 minutit. Seega on hageja põhjendatuks ajakuluks istungiks ettevalmistumiseks ja sellel osalemiseks 2 tundi ja 19 minutit, vähendades ajakulu 11 minuti võrra. Kuna kohus vähendas hageja esindaja ajakulu kokku 3 tunni ja 11 minuti võrra, on hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud põhjendatud ja vajalikud kokku 11 tunni ja 34 minuti ulatuses. Lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot tunnis vastab hageja esindaja kvalifikatsioonile ja on konkreetse tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud. Kokku on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu 1388 eurot. Hageja kinnitas, et ta saab tehtud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega mõistab kohus kostjalt hageja menetluskulud välja käibemaksuta.
18.3.Sõidukulu Hageja palub kostjalt välja mõista ka esindaja sõidukulud kogusummas 108 eurot seoses kohtuistungil esindamisega Tallinnas, kuivõrd hageja ning tema esindaja tegutsemiskoht asub Tartus. Hageja on lähtunud sõidukulu arvestamisel Eesti Advokatuuri juhatuse 15.09.2015.a otsusega kehtestatud tasude ja kulude korra punktist 54, mis sätestab, et punktis 52 nimetatud juhtudel riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidada sõiduauto kasutamisega seoses kulud hüvitatakse advokaadi põhjendatud taotluse alusel summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Hageja leiab, et analoogia korras on võimalik kasutada seesugust arvestust. Kaardiserveri Google Maps kohaselt on Tartu ja Tallinna (Kentmanni kohtumaja) edasi-tagasi marsruudi teepikkus ligikaudu 360 km. Kohus leiab, et hageja sõidukulud ei kuulu hüvitamisele. TsMS § 144 p 2 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Seega on hageja kohtuväliseks kuluks sõidukulud, mis on kantud seoses menetlusega. Vaidlust pole selles, et nimetatud kulud on seotud menetlusega. Kohus leiab aga, et käesolevas tsiviilasjas ei saa kohaldada hageja esindaja poolt viidatud tasude ja kulude korda hageja esindaja sõidukulu väljamõistmisel, kuivõrd see ei kuulu käesolevas asjas kohaldamisele. Hageja ei ole esitanud kohtule kuludokumente nimetatud sõidukulu kohta, mistõttu ei ole hageja tõendanud hageja esindaja poolt sõidukulude kandmist ja kohtul puudub võimalus hinnata hageja sõidukulu.
18.4.Ajakulu Hageja taotleb kostjalt menetluskuluna välja mõista ka tasu kohtuistungile sõitmise aja eest summas 60 eurot. Hageja hinnangul saab Riigikohtu praktika kohaselt tasu esindaja istungile sõitmiseks kulunud aja eest sarnaselt esindaja sõidukuluga käsitada menetluskuluna ning sellise kulu väljamõistmisel saab rakendada analoogiat riigi õigusabi seadusest tuleneva riigi õigusabi
hüvitamise korraga. Kohus viitab Riigikohtu lahendi 3-2-1-65-13 punktile 17, millest tulenevalt kolleegiumi arvates ei võimalda TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 ning korra § 1 mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. Kuivõrd TsMS § 144 p 2 järgi ei ole menetluskuluks menetlusosalise sõidu ajakulu, ei ole seda ka esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ajakulu ei kuulu hüvitamisele.
18.5.Hageja menetluskulud kokku on 2138 eurot (riigilõiv ja õigusabikulud). Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.