20. september 2018, Tallinn, kohtu kantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-17-1928
Tsiviilasi
XX hagi YY vastu 11 965,05 euro ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud otsus
Pärnu Maakohtu 14. detsembri 2017 otsus
Kaebuste esitajad ja liigid
YY apellatsioonkaebus ja XX vastuapellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuste hinnad
YY apellatsioonkaebuse hind 11 193,98 eurot XX vastuapellatsioonkaebuse hind 1 605,05 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja, vastuapellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaido Ehasoo Kostja (apellant, vastustaja vastuapellatsioonkaebuse menetluses): YY (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Karin Lehari
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 3. septembril 2018, millel osalesid pooled ja nende lepingulised esindajad.
RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 14. detsembri 2017 otsus tühistada osas, milles hagi rahuldati, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Hagi rahuldamata jätmise osas jätta sama otsuse resolutsioon muutmata, aga asendada sellekohased põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud maakohtus hageja kanda.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada ja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
5.Määrata menetluskulud rahaliselt kindlaks vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.
KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS
1.Jätta rahuldamata XX hagi YY vastu 11 965,05 euro ja viivise väljamõistmiseks.
2.Kõik menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
3.Rahuldada kostja taotlused menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude summaks maakohtus
1 469,70 eurot ja ringkonnakohtus 1 325 eurot ning mõista kokku hagejalt XX kostja YY kasuks välja menetluskulude hüvitis summas 2 794,70 eurot. Hüvitatavalt menetluskulude summalt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni tasumiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX (hageja) esitas 6. veebruaril 2017 Pärnu Maakohtule hagi YY (kostja) vastu 11 965,05 euro ja viivise nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista: (1) müügilepingust taganemisest tulenevalt ostuhinna tagastamiseks 10 000 eurot; (2) kahjuhüvitise 1 965,05 eurot; (3) viivise väljamõistetud summalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni. Hageja tugines järgmistele asjaoludele: -
-
-
-
-
hageja ostjana ja kostja müüjana sõlmisid 28. veebruaril 2016 müügilepingu hobuse Beau Allegro V (edaspidi „hobune I“) ostmiseks hinnaga 10 000 eurot (edaspidi „müügileping“). Müügilepingu sõlmimise eelselt avaldas hageja kostjale tingimused, millistele vastavat hobust ta soovib. Hageja rõhutas, et soovib hobust, kes on suuteline hüppama 130 cm kõrguseid parkuure ning kes oleks juba kogenum, kindel ja hästi välja sõidetud. Samuti oli hageja jaoks määrava tähtsusega hobuse jalgade tervis; kuivõrd hobune I kokkulepitud tingimustele ei vastanud ja osutus agressiivseks, nõustus müüja 6. mail 2016 hobuse I tagasi võtma ja Belgiast uue samaväärse hobuse asemele tooma; vahepealsel ajal andis kostja ajutiselt hageja kasutusse hobuse Greisija (edaspidi „hobune II“); kostja teavitas 23. juunil 2016 hagejat, et uus hobune Jenna Van Den Aert (edaspidi „hobune III“) on kohal. Selleks, et mitte üldse hobuseta jääda, oli hageja sunnitud hobuse III 9. juulil 2016 vastu võtma. Kostja survestas hagejat, kuna teatas, et ei kavatsegi edaspidi oma kohustusi täita, sh pakkuda hagejale algsele kokkuleppele vastavat hobust; hobusega III treenima asudes selgus, et ta ei ole suuteline 130 cm parkuuri hüppama. Samuti oli hobune kõhn ja kuri, seda eelkõige kõhtu katsudes. Hiljem selgus, et hobune on haige ja tal on jalas luukild; hageja saatis 9. septembril 2016 tähitud postiga kostjale müügilepingust taganemise avalduse ja palus tagastada ostuhinna 10 000 eurot. Kostja kirja vastu ei võtnud ja see 2 (10)
-
-
-
-
tagastati saatjale hoiutähtaja möödumisel. Hageja püüdis enne kohtusse pöördumist saavutada kostjaga kohtuvälist lahendust, saates 20. detsembril 2016 hagejale e-posti teel sellekohase pöördumise, lisades veelkordselt müügilepingust taganemise avalduse. Elektrooniline kinnitus nõudekirja lugemise kohta tuli 1. jaanuaril 2017, kuid kostja teatas hageja esindajale telefoni teel juba 21. detsembril 2016, et on nõudekirja kätte saanud. Seega on kostja taganemisavalduse kätte saanud ja see tahteavaldus on muutunud kehtivaks; septembris 2016 selgus, et hobusel III on lisaks hüppevõime puudulikkusele ka tõsised terviseprobleemid. Eesti loomaarst diagnoosis rauapuuduse ja soovitas täiendavalt viia hobuse Läti kliinikusse kontrolli; kuigi hageja oli müügilepingust taganenud, ei saanud hageja jätta looma hoolitsuse ja ravita ning viis hobuse III vastavalt veterinaari soovitusele parema ravi huvides
14.novembril 2016 Lätti kliinikusse, kus selgus, et hobusel on rida tõsiseid terviseprobleeme. Hobuse magu oli haige, vereproovid halvad, vererõhk madal. Lisaks tuvastas veterinaar, et hobusel on jalas luukild, mille kohta väljastas
22.detsembril 2016 kirjaliku raporti. Hobusele määrati ravi ja ratsutamiskeeld. Uuesti viis hageja hobuse Lätti ravile ja uuringutele 18. detsembril 2016, kus hobune viibis ravil kuu aega. Haigusloo väljavõtte kohaselt on hobuse tervis paranenud, kuid treenimisel ja söötmisel tuleb endiselt olla ettevaatlik ja arvestada arsti ettekirjutusi; hagi esitamise ajaks oli hageja hobust III ravinud juba üle viie kuu, millega seoses kandis kulutusi ravimisemisele, söötadele ja transpordile 1 605,05 eurot. Kostja peab selle kulu hagejale hüvitama; müügilepingu kostjapoolse rikkumise tõttu oli hageja sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma advokaadibüroo poole õigusabi saamiseks, millega kaasnes kulu 360 eurot. Ka selle summa hüvitamise kohutus lasub kostjal.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
kostja võõrandas müügilepingu alusel hagejale hobuse I, kes oli ja on võimeline hüppama 130 cm parkuuri ja oli üleandmisel terve. Enne müügilepingu sõlmimist edastati hagejale tutvumiseks Belgias tehtud röntgenipildid, millest nähtub luustiku tervislik seisund. Hageja ise pidas hobust sobivaks pärast seda, kui tal oli olnud võimalus hobust treeningul proovida. Hageja võttis enne müügilepingu sõlmimist proovitreeningule kaasa treeneri, kes samuti tunnistas hobuse hagejale sobivaks; lepingueelsete läbirääkimiste raames lubas kostja, et kui hobune hagejale ei sobi, on ta nõus hobuse vahetama. Hobune on ainult juriidilises mõttes asi, kuid elusolend ega pruugi iga inimesega sobida. Kostja selgitas hagejale, et lepingu tingimustele vastavate loomade puhul ei ole võimalust looma alusetult tagastada oma suvaotsuse alusel ja nõuda tasutud rahasumma tagastamist, küll aga on alati võimalus enda oskustega mittesobiv hobune vahetada tingimusel, et ostja (hageja) tasub vahetusega kaasnevad kulud; kostja andis hobuse I vahetuseks 2. juunil 2016 hagejale hobuse II ja 9. juulil 2016 hobuse III; hobuse III üleandmise eelselt pakkus kostja hagejale võimalust hobust proovida, selgitamaks välja, kas hobune sobib sportlasega. Kostja selgitas, et hobusel on potentsiaali hüpata 130 cm kõrgust parkuuri, kuid üleandmise hetkel ei ole ta valmis minema otse 130 cm kõrgusega parkuuri võistlusele. Sellest hoolimata otsustas hageja hobuse III vahetusena vastu võtta, leppides hobuse võimekusega hüpata tulevikus 130 cm kõrgust parkuuri ja asus treenima ning võistlema;
3 (10)
-
-
-
üleandmisele eelnevalt edastas kostja hagejale röntgenipildid hobuse luustikust, et hagejal oleks võimalik tutvuda üleantava looma seisukorraga, vajadusel eriala spetsialistiga konsulteerides; hageja käis hobusega III võistlemas 23. ja 24. juulil 2016 Noorhobuste Tšempionaadil, samuti 30. juulil 2016 Vändra Karikas 2016 & ERL Ponikarikas 2016 VIII etapp & Väikeponide Karikas VII etapp & Pärnumaa MV & Eggersmanni Juunioride Suvekarikas 2016 III etapil. Enne iga võistlust kontrollib võistluste sertifitseeritud veterinaar looma tervislikku seisundit starti lubamise eelselt, haigeid loomi starti ei lubata. Järelikult ei saanud hobune III olla hagejale üleandmise ajal ega vahetult pärast seda haige; alles 30. septembril 2016, st kolme kuu möödumisel hobuse üleandmisest, pöördus hageja hobusega III loomakliinikusse, mille raames tuvastati loomal rauapuudus. Omakorda poolteist kuud hiljem, 14. novembril 2016 pöördus hageja Läti kliinikusse, kus tuvastati, et loomal on gastriit ja ussid. Kirjeldatud tervisehädad, seede- ja parasiidiprobleemid, ei saanud olla hobusel üleandmise hetkel, vaid on kujunenud hiljem. Seega ei ole taganemise sisulised eeldused täidetud ega tõendatud, et hobune III ei vasta lepingu tingimustele.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas 14. detsembri 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks tasutud ostuhinna 10 000 eurot, kahju hüvitamiseks 360 eurot ja viivise võlgnevuselt (10 360 eurot) alates 6. veebruarist 2017 (hagi esitamine) kuni võlgnevuse tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Rahuldamata jäi hageja nõue 1 605,05 euro saamiseks. Menetluskulud jättis maakohus 86,6% ulatuses kostja ning 13,4% ulatuses hageja kanda ning määras need kindlaks rahaliselt.
3.1.Maakohus tuvastas, et: -
pooled sõlmisid 28. veebruaril 2016 müügilepingu, mille alusel hageja ostis kostjalt 10 000 euro eest hobuse I. Ostusumma on tasutud ja hobune I anti hagejale üle;
9.juulil 2016 asendas kostja hobuse I hobusega III; hageja taganes 9. septembri 2016 avaldusega müügilepingust seoses hobuse mittevastavusega lepingutingimustele ja soovis ostuhinna tagastamist.
3.2.Maakohus tugines tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg-le 3, VÕS § 217 lg 2 p-le 1, § 223 lg-le 3, § 188 lg-le 1, § 189 lg-le 1, TsÜS § 69 lg-le 2 ja VÕS § 220 lg-le 1 ning leidis, et hobuse III lepingutingimustele mittevastavusest teavitamine toimus mõistliku aja jooksul. Hageja 9. septembri 2016 taganemisavaldus saadeti kostja aadressi kahe kuu möödudes hobuse III üleandmisest. Selleks ajaks olid selgunud asjaolud, mis lubasid arvata, et hobusel III ei ole kokkulepitud omadusi.
3.3.Selleks, et välja selgitada, kas kostja rikkus lepingut ja tegi seda oluliselt määral, et see andis aluse taganemisavalduseks, tuleb tuvastada lepingutingimused. Kirjalikus lepingus ei ole hobuse III kui müügilepingu eseme omaduste kohta midagi märgitud. Nendes on kokku lepitud VÕS § 14 mõttes lepingueelsete läbirääkimiste käigus, mis avalduvad Facebooki vestluses 17.– 19. veebruar 2016. Hageja soovis välja sõidetud (kogenud), vähemalt 130 cm parkuuri hüpanud puhaste (tervete) jalgadega hobust, kuivõrd uuris jalgade piltide kohta vestluses korduvalt. Kostja kinnitas nii hobuse I hüppevõimet kui ka seda, et pildid on tehtud ja jalad on korras. Eriteadmistega isiku KK seisukoha järgi on hobuste suhe ratsanikega määrav ja hobuse hüppevõime võistlustel sõltub hobuse ja ratsaniku sobivusest. Seega 130 cm hüpanud hobune 4 (10)
ei pruugi sama tulemust saavutada teise ratsanikuga (hagejaga). Hobune kui elusolend avab oma võimed õigel treenimisel ja sobivusel sõitjaga. Poolte 23. juuni 2016 Facebooki vestlusest nähtub, et kostja selgitas hagejale, et hobune III (vestluses kui „uus“(hobune)) on võistlustel hüpanud 110–115 cm, super põlvnemisega ja puhaste piltidega. Nii sellest kui järgmisel päeval toimunud vestlusest ei nähtu, et kostja lubanuks (asendus)hobust, kes oleks hüpanud 130 cm parkuuri. Samas on hageja ka selles vestluses jätkuvalt soovinud saada tasutud raha eest 130 cm parkuuri hüppavat hobust. Hageja kirjutas, et soovib uut hobust proovida ja tunnistaja CC ütluste järgi proovimine ka toimus, kuid see ei tähenda, et hageja võttis hobuse III vastu, tema omadustega nõustudes. Isegi kui eeldada, et hobune III on päritolu poolest suurepärane võistlushobune (mida kinnitab KK arvamuse viimane lõik), ei olnud tema kogemus ja sobivus hagejaga selline, mida hageja tegelikult kostjaga sõlmitud lepingu tagajärjel ootas. Kostja esitatud võistlustulemustest nähtub, et hageja ja RR saavutasid hobusega III juulis, augustis ja septembri alguses 2016 võistlustulemusi parkuuris vahemikus 80–105 cm ehk oluliselt vähem hageja soovitust. Hinnates hobuse III oskusi, on kõige olulisem arvestada isikute hinnangutega, kes hobusega vahetult selle saamise järel kokku puutusid. Tunnistaja CC ütluste kohaselt oli hobune III kogenematu, välimuselt kõhna ega kosunud ka ca kahe kuu jooksul. Hobuse sõidustress kestab tavaliselt nädala. Hobune III hammustas ja oli tige ning tema võistlustulemused ei olnud oodatud tasemel. Puuduvad tõendid, et hageja oleks hobust III vääralt kohelnud või vale varustuse kasutamisega hobuste seisundit halvendanud. Seega ei vastanud hobune III müügilepingu tingimustele. Eeltoodust tulenevalt on täidetud nii VÕS § 116 lg 2 p-s 1 kui ka p-s 4 toodud materiaalsed eeldused müügilepingust taganemiseks. Hageja jäi temale müüdud/asendatud hobuste lepingutingimustele mittevastavuse tõttu ilma sellest, mida ta lepingust lootis. Hobuste mitmekordne asendamine andis hagejale kui kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et kostja ei suuda oma kohustusi ka edaspidi täita. Tekkinud olukorras oli hagejapoolne lepingust taganemine ja ostuhinna tagastamise nõudmine proportsionaalne õiguskaitsevahend.
3.4.Määrav ei ole asjaolu, et hobuse III jalas oli luukild, sest hageja eesmärk oli ikkagi saada hüppevõimeline, kogemustega ja terve hobune. Loomaarsti ZZ hinnangul ei pruugi luukillu kui moodustise tõenäosus probleemide põhjusena olla suur. Märgitud hinnang ei anna ka ühest vastust, kas tegemist on luukilluga. Samuti ei ole asjas olulise tähtsusega 2016. aasta sügisel ja 2017. aasta alguses Läti loomakliinikutes ilmnenud teave hobuse soolestiku tervise kohta, sest selleks ajaks oli hageja juba lepingust taganenud. Hageja ei taganenud lepingust hobuse seedeprobleemide tõttu.
3.5.Eelnevast tulenevalt on taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused täidetud ning hageja nõue (1) ostuhinna (10 000 eurot) tagastamiseks põhjendatud. Seega tekkis hagejal õigus makstud raha tagastamisele (vastastikuse kohustusena anda tagasi hobune) vastavalt tema enda taganemisavaldusele hiljemalt 20. septembril 2016. Selleks ajaks kostja raha ei tagastanud.
3.6.Õiguslikus mõttes tekkis olukord, kus hageja valduses oli kostjale kuuluv hobune III ning kõik selle hobusega seonduv tegevus hageja poolt oli käsitletav käsundita asjaajamisena VÕS
51.ptk mõttes. Hobuse terviseuuringud, söödad, transpordikulud ning tasutud arved veterinaarile olid kostja kui hobuseomaniku seisukohalt küll põhjendatud (VÕS § 1018 lg 1 p 2 järgi vastas asjaajamine kostja ehk soodustatud huvile ja tegelikule/eeldatavale tahtele), kuid hageja ei täitnud kostja teavitamiskohustust, mis tuleneb VÕS §-st 1020. Pooled on korduvalt suhelnud Facebooki kaudu ja info selle kohta, et hageja kavatseb hobust Lätti viia, tema uuringute eest veterinaarile tasuda jne, saanuks vähemalt sel kanalil kostjale 5 (10)
edastada. Seda hageja aga ei teinud, mistõttu puudub tal õigus nõuda nimetatud kahjude hüvitamist. Põhjendatud kulutuseks on advokaadibüroole tasutud 360 eurot, millega hageja üritas vältida kohtu poole pöördumist ja esitas uuesti nõude tasutud raha tagastamiseks. Kostjapoolset lepingurikkumist ning taganemisavaldusele mittereageerimist arvestades oli selline käitumine mõistlik ja vastab VÕS § 128 lg-le 3 – tegemist on otsese varalise kahjuga kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Neil kaalutlustele rahuldas maakohus nõude (2) osaliselt summas 360 eurot ja rahuldamata jäi hobusega III seonduvate kulude hüvitamise nõue 1 605,05 euro saamiseks.
3.7.Viivise nõude (3) rahuldas maakohus vastavalt põhinõuete (1) ja (2) rahuldamise ulatusele, st mõistis kostjalt välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses ette nähtud määras viivise alates hagi esitamisest summalt 10 360 eurot ( = 10000 + 360).
3.8.Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel. Hagi rahuldati 86,6% ( = 10 360 : 11 965,05) ulatuses, mistõttu on õiglane jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega suhtes 86,6% : 13,4%.
3.9.Hageja menetluskulud on põhjendatud kokku summas 3 666,80 eurot, millest 650 eurot on riigilõiv ja 3 016,80 eurot õigusabikulud. Sellest summast 86,6% on 3 175,45 eurot. Kostja menetluskulud on põhjendatud summas 1 469,70 eurot, millest 13,4% on 196,94 eurot. Tasaarvestuse tulemusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2 978,51 eurot ( = 3 175,45 – 196,94).
POOLTE SEISUKOHAD
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta kas hagi tervikuna rahuldamata või saata asi maakohtule uuesti lahendamiseks. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kostja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Maakohus asus ebaõigele seisukohale, et hageja müügilepingust taganemise avaldus on tehtud kahe kuu möödudes hobuse III üleandmisest. Seetõttu jõudis kohus väärale järeldusele, et kostjat teavitati hobuse III lepingutingimuste mittevastavusest mõistliku aja jooksul. Kostja sai taganemisavalduse kätte 20. detsembril 2016, seega 5,5 kuud peale hobuse III üleandmist. Kostja arvates ei ole hageja teatanud kostjale puudustest VÕS § 220 lg 1 esimese lause mõttes mõistliku aja jooksul pärast puudustest teadasaamist.
4.2.Maakohus hindas tõendeid vääralt ja jõudis ekslikule järeldusele, et hageja ei loobunud esialgse kokkuleppe ühest tingimusest – saada 130 cm parkuuri hüppav hobune. Pooled muutsid hobuse III üleandmise eelselt lepingu tingimusi ja hageja oli nõus lepingu tingimustele vastava hobuse vahetama hobuse vastu, kes on suurepärase põlvemisega, kuid tol hetkel ei olnud hüpanud 130 cm parkuuri. Kostja ei asendanud algse müügilepingu eset, sest see vastas lepingutingimustele, vaid üksnes vahetas hobuse hageja soovil.
4.3.Maakohus jättis tähelepanuta poolte Facebooki vestluste väljavõtted, millest nähtub, et hageja soovis veel ka peale väidetavat müügilepingust taganemist lepinguesemega teha täiendavaid toiminguid presenteerimaks end kolmandate isikute ees hobuse III omanikuna ja sisuliselt võttis oma tegevusega taganemisavalduse tagasi.
5.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata nõue (2) osasummas 1 605,05 eurot. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Hageja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Maakohus leidis üllatuslikult, et õigusliku kvalifikatsiooni mõttes oli hobusele tehtud kulutuste näol tegemist käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 tähenduses. Kohtumenetluses ei selgitanud kohus nõude (2) kõnealuse osa õiguslikku kvalifitseerimist ega andunud hagejale 6 (10)
võimalust esitada sellel vastavalt väiteid ja tõendeid. Kohus ei arutanud pooltega ka asjaolu, kas hageja VÕS § 1020 kohaselt teavitas kostjat.
5.2.Kui kohus oleks õiguslikule lähenemisele poolte tähelepanu pööranud, siis saanuks hageja selgitada, et kostja oli hageja tegutsemisest hobuse ravi tagamiseks teadlik ja esitada selle kohta tõendid.
5.3.Toimikus olevast 20. detsembri 2016 nõudekirjast kostjale nähtub, et hageja teatas kostjale hobuse transpordi ja ravikuludest. Samas ei ole kostja hagejale vastanud, et ta ei soovi hobuse edasist ravimist.
6.Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb hagi rahuldamise osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Osas, milles maakohus juba jättis hagi rahuldamata, muudab ringkonnakohus vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 21 otsuse põhjendusi. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse ja hageja vastuapellatsioon jääb rahuldamata. Hageja kannab kõik senised menetluskulud.
8.Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati ja hageja vastupidi osas, milles see jäi rahuldamata. Samuti vaidlustasid mõlemad pooled menetluskulude jaotust neile kahjulikus osas. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohtus vaidlustatud maakohtu otsus tervikuna. Siiski ei ole pooled seadnud kahtluse alla müügilepingu (I kd tl 9) vormistamise ning hobuste I, II ja III üleandmise asjaolusid, samuti pole tehtud etteheiteid maakohtule seoses hobuste käsitlemisel TsÜS § 49 lg 3 järgi asjadena. Lisaks on maakohus õigesti kvalifitseerinud poolte tahte hobuse I üleandmisel müügilepingu täitmiseks ja viidanud asjakohastele õigusnormidele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kui müügilepingu dokument ei sisalda kokkuleppeid lepingu eseme omaduste kohta, siis on kohane need tuvastada VÕS § 29 lg 5 p 1 järgi lähtudes mh lepingueelsetest läbirääkimistest (I kd tl 10).
9.Pooled vaidlevad, kas kostja on kohaselt täitnud müügilepingust tuleneva kohustuse.
9.1.Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et müügilepingu täitmise kohasust tuleb esmalt hinnata hobuse I lepingutingimustele vastavuse järgi. Nimelt, kui selgub, et hobune I vastab lepingutingimustele, siis ei olnud kostjal kohustust asendada see hobusega II või III, st vastavad toimingud ei ole hinnatavad müügilepingu eseme asendamisena VÕS § 222 sätete tähenduses. Üksnes juhul, kui hobune I ei vastanud lepingutingimustele, oli kostjal kohustus kas puudused kõrvaldada või asendada hagejale üle antud hobune.
9.2.VÕS § 217 lg 1 esimese lause kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. VÕS § 218 lg 1 esimene lause sätestab, et müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Vastavalt VÕS § 220 lg-le 1 peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama.
9.3.Üldjuhul peab lepingu kohast täitmist tõendama täitmiseks kohustatud pool. Siiski sätestab VÕS § 76 lg 4, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja võttis hobuse I müügilepingu täitmisena
28.veebruaril 2016 vastu.
9.4.Hobuse I vastavust lepingutingimustele saab hinnata, kui on tuvastatud, millistes tingimustes pooled kokku leppisid. Maakohus tuvastas õigesti, et lepingueelsete läbirääkimiste 7 (10)
käigus lepiti kokku välja sõidetud (kogenud) hobuse müügis, kes on hüpanud vähemalt 130 cm parkuuri, samuti oli oluline hobuse jalgade tervislik seisund. Neist asjaoludest saab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi lähtuda ka kaebuse lahendamisel, sest pooled ei ole neid kahtluse alla seadnud.
9.5.Hageja tõi hobuse I puudustena hagiavalduse p-s 2.2 esile, et hobune oli agressiivne ega allunud käsklustele. Neist teisena nimetatu omab otsest puutumust kokku lepitud tingimusega, sest hageja soovis välja sõidetud (kogenud) hobust. Ringkonnakohtu hinnangul on siiski ka mitteagressiivsus looma puhul müügilepingu tingimus VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi. Hobuse I jalgade tervisliku seisundi ega hüppevõime osas hagejal etteheiteid ei olnud. Kostja väitis hagivastuse p-des 1.4 ja 1.5, et hobune I vastas lepingutingimustele. Vastavalt eespool p-s 9.3 märgitule ja TsMS § 230 lg 1 esimesele lausele, pidi hageja tõendama oma väite, et hobune I oli agressiivne ega allunud käsklustele. Kuna hageja hobuse I kohta tõendeid maa- ega ringkonnakohtus ei esitanud, siis jääb hageja väide paljasõnaliseks ega anna alust tuvastada kostjapoolset müügilepingu rikkumist. Seetõttu ei oma ka tähtsust, kas ja millal hageja hobuse I võimalikest puudustest kostjale teatas. Kuna tuvastatav ei ole, et kostja oleks müügilepingut rikkunud, st hobune I eeldatavasti vastas lepingutingimustele, siis polnud tal kohustust hobust asendada VÕS § 222 sätete tähenduses.
10.Hageja nõuete lahendamiseks tuleb õiguslikult kvalifitseerida poolte õigussuhted seoses hobustega II ja III. Nimelt võib hagejal olla samasisulisi rahalisi nõudeid kostja vastu ka juhul, kui hageja rikkus neist lepingutest tulenevaid kohustusi. Kohus kohaldab õigust tuvastatud asjaoludest lähtudes ise ja ei ole seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (vt nt Riigikohtu 13. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-8794, p 10 teine lõik, ja selles viidatud varasem kohtupraktika).
10.1.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et nähtuvalt poolte sõnumivahetusest (II kd tl 31–32) andis kostja 2016. aasta juuni algul hobuse II ajutiselt hageja kasutusse. Kostja avaldas
4.juunil 2016 selgelt, et hobune II tuleks võistlusele registreerida temale kuuluvana. Lisaks kinnitas ta 24. juunil 2016, et oli varem andnud hagejale oma hobuse võistelda. Kumbki pool ei väida, et hobuse II kasutamise eest tuli maksta tasu. Seega sõlmisid pooled tasuta kasutamise lepingu VÕS § 389 tähenduses. Hobune II on kostjale tagastatud ja hageja ei ole esitanud nõudeid, mis võiksid seonduda tasuta kasutamise lepinguga.
10.2.Pooled ei vaidle, et kostja andis 9. juulil 2016 üle ja hageja võttis vastu hobuse III. Hageja leiab, et sellega toimus müügilepingu eseme asendamine, kostja väitel vahetas ta hagejale mitte sobinud hobuse uue vastu. Ringkonnakohtu hinnangul sõlmisid pooled vahetuslepingu, mille esemeteks olid hobused I ja III, ning põhjendab seda järgmiselt.
10.2.1.VÕS § 254 lg 1 sätestab, et vahetuslepinguga kohustuvad lepingupooled vastastikku teineteisele üle andma eseme ja tegema võimalikuks eseme omandi või muu esemele käsutusõigust andva õiguse ülemineku. VÕS § 254 lg 2 järgi kohaldatakse vahetuslepingule vastavalt müügilepingu kohta sätestatut. Kumbagi lepingupoolt vaadeldakse tema poolt üleandmisele kuuluva eseme suhtes müüjana ja talle üleandmisele kuuluva eseme suhtes ostjana. VÕS § 255 alusel tuleb eeldada, et vahetamisele kuuluvate esemete hind on võrdne.
10.2.2.Poolte sõnumivahetusest 2016. aasta oktoobri lõpus ja novembris (II kd tl 65 jj) nähtub, et nii hageja kui ka kostja olid soovinud hobuste I ja III vahetamist. Samuti on hageja 23. juuni 2016 sõnumivahetuses (I kd tl 11) viidanud hobusele I kui sellisele, kes on tal praegu ja hobusele III kui uuele hobusele. Hageja avaldas poolte sõnumivahetuses 2016. aasta oktoobri lõpul korduvalt, et ta soovib hobust III registreerida enda nimele, aga ei märkinud, et tegemist oleks algse müügilepingu järgse kohustuse täitmise nõudmisega. Kumbki sõnumivahetus ei viita sellele, et poolte tahe oleks olnud suunatud mingi muu sisuga tehingule, kui hobuse I vahetamine hobuse III vastu.
10.2.3.Vahetuslepingu puhul ei pea vahetatavad asjad olema samasugused ega samaväärsed. Eespool p-s 10.2.1 märgitu põhjal kohalduvad müügilepingu sätted ja eeldatakse hindade 8 (10)
võrdsust. See ei tähenda, et vahetatavad asjad peaksid olema samade omadustega. Asja vastavus lepingutingimustele tähendab vahetuslepingu puhul eelkõige seda, et pool saab lepingu täitmise tulemusel asja, mille vahetamises tema poolt üleantava vastu kokku lepiti. Vaidlust pole selles, et hageja oli hobuse III enne selle vastuvõtmist üle vaadanud, samuti oli kostja hagejale 23. juuni 2016 sõnumivahetuses avaldanud, et hobune III on seni hüpanud parkuuri 110– 115 cm (I kd tl 11). Samas kohaldub ka vahetuslepingu puhul VÕS § 254 lg 2 kaudu § 217 lg 2 p 2. Alates hobuse I müügilepingu eelsetest läbirääkimistest oli kostjale teada, et hageja soovib võistlushobust ja talle on oluline jalgade tervislik seisukord. Sellele viitab ka kostja avaldus 23. juuni 2016 sõnumivahetuses hobuse III hüppevõime, põlvnemine ja piltide puhtuse kohta.
10.2.4.Seega sõlmisid pooled 2016. aasta juunis-juulis vahetuslepingu, mille kohaselt vahetati müügilepingu ja 28. veebruari 2016 käsutustehingu alusel hageja poolt omandatud hobune I kostjale kuulunud hobuse III vastu, kusjuures hobune III pidi olema tervete jalgadega võistlushobune, kes on hüpanud 110–115 cm kõrgust parkuuri. Hobune I oli juba varem antud üle kostjale ja 9. juulil 2016 anti hobune III üle hagejale. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 järgi tekkis hagejal sellega hobuse III omand.
10.3.Järgmiseks tuleb hinnata hageja väiteid seoses hobuse III võimalike puudustega. Hagiavalduse p 2.4 järgi heidab hageja ette, et hobune III ei ole suuteline hüppama 130 cm parkuuri, on kõhn ja kuri, jäi hiljem haigeks ja tema jalast leiti luukild. Kuna ka hobuse III võttis hageja vastu, siis eespool p-des 9.3 ja 10.2.1 märgitu kohaselt tuli hagejal need puudused tõendada. Sealjuures tuli tal näidata, et väidetav puudus oli hobusel III selle hagejale üleandmise ajal.
10.3.1.Hobuse III hüppekõrguse etteheide ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus tuvastas p-s 10.2.4 tehtud vahekokkuvõttes, et vahetuseks tuli hagejale anda hobune, kes on hüpanud 110–115 cm kõrgust parkuuri. Selle tingimuse täidetust ei ole hageja kahtluse alla seadnud.
10.3.2.Hobuse III kehakuju ja käitumismaneer (kõhn ja kuri) pidi olema hagejale nähtav hobuse ülevaatamisel, kehakuju osas on see ka ilmne hageja enda esitatud fotode põhjal (II kd tl 36–37). VÕS § 218 lg 4 kohaselt ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. VÕS § 254 lg 2 tõttu kehtib sama ka vahetuslepingu eseme puhul. Kuna vaidlustamata asjaolude järgi oli hageja proovinud hobusega III enne vahetust ratsutada, siis ei saa ta sarnaselt enam tugineda väitele, et hobune ei allunud käsklustele. Ühtlasi tuleneb korduvatest võistlustel osalemisest (vt järgmine p 10.3.3), et hobusega III sai ratsutada ja võistelda.
10.3.3.Hobuse III haigestumise kohta on hageja väitnud ja tõendanud, et esimene diagnoos haigestumise kohta pärineb 2016. aasta septembrikuust (I kd tl 32–41). Samas ei vaielnud hageja vastu kostja väitele, et hageja käis hobusega III võistlemas 23., 24. ja 30. juulil 2016, aga lisaks võistles sama hobune veel ka augusti keskel ja septembri algul (II kd tl 55–61), kusjuures ühelgi võistlusel loomaarsti ülevaatusel hobusel terviseprobleeme ei tuvastatud. VÕS § 218 lg 1 järgi võiks kostja vastutada hobuse III tervisega seotud puuduste eest, kui need oleks olemas olnud hobuse üleandmisel, st 9. juulil 2016, seda ka juhul, kui puudus ilmneb hiljem. Siiski pidanuks puuduse varasemat olemasolu ja teatava aja jooksul varjatust tõendama hageja. Kostja esitas tõendi, et asjatundja loomaarsti MM hinnangul ei saanud hobusel III olla juulis veel neid terviseprobleeme, mis diagnoositi Läti kliinikus (I kd tl 197). Tunnistaja CC ütlustest nähtub, et pärast hobuse III hagejale üleandmist ratsutas ka tunnistaja hobusega, pidas seda kogenematuks ja kehvasti ratsastatuks, aga mitte haigeks (II kd tl 82 jj). Tunnistaja KK ütlustest saab järeldada, et hobuse III terviseprobleemid seondusid vähemalt novembris eelkõige tema sööda ja seedimisega (ibid), sama kinnitavad ka 14. novembril 2016 Lätis pandud diagnoosid: gastriit, Gasterophilus ussid, vähene liiv jämesooles ja aneemia (I kd tl 32–35). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa neist ega ka muudest tõenditest järeldada, et hobusel III olid seede- või muud hiljem diagnoositud terviseprobleemid juba 2016. aasta juulikuus. 9 (10)
10.3.4.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et luukild või sellesarnane moodustis hobuse III jalas (sõrgatsliigeses) ei ole oluline lepingutingimustele mittevastavus. Maakohus viitas õigesti ZZ kui loomaarsti hinnangule, mille kohaselt ei pruugi luukillu kui moodustise tõenäosus probleemide põhjusena olla suur (I kd tl 194). Märgitud hinnang ei anna ka ühest vastust, et tingimata oleks tegemist luukilluga. Hageja ei toonud esile ega tõendanud, et röntgenpildilt nähtav ja Läti kliinikus tuvastatud moodustis oleks olemuselt selline, mis takistab hobuse liikumist või temaga võistlemist.
10.3.5.Kokkuvõtvalt ei tuvasta ringkonnakohus hobuse III ühtegi sellist hageja väidetud puudust, mille järgi ei vastaks hobune III vahetuslepingu tingimustele ja mille eest kostja vastutaks. Seega ei rikkunud kostja vahetuslepingut.
11.Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud, et kostja oleks müügi-, kasutus- ega vahetuslepingut rikkunud, siis ei ole hagejal õigust nõuda ostuhinna tagastamist. Samuti ei ole sel juhul alust hageja kahju hüvitamise nõudel, sest kostja ei andnud põhjust õigusabikulude kandmiseks ja hobusele III tegi hageja kulutusi kui enda asjale. Nõuete (1) ja (2) põhjendamatuse tõttu ei saa rahuldada ka viivise nõuet (3). Hagi tuleb järelikult jätta tervikuna rahuldamata. Poolte väiteid
9.septembri 2016 taganemisavalduse kättesaaduks lugemise kohta pole vaja käsitleda, sest taganemise materiaalsed eeldused pole täidetud. Samuti ei ole vaja uurida väiteid ja tõendeid nõude (2) sisu ja summade kohta.
12.Maakohus jättis hagi nõude (2) osasummas 1 605,05 eurot lõppjäreldusena õigesti rahuldamata, aga selles osas tuleb asendada maakohtu põhjendused eeltooduga. Hagi rahuldamise osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon muutub üksnes osaliselt, siis sõnastab ringkonnakohus resolutsiooni uuesti tervikuna (TsMS § 654 lg 22).
13.Tulenevalt hagi ja kaebuste lahendamisest jäävad menetluskulud mõlemas kohtuastmes TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Maakohus määras rahaliselt kindlaks mõlema poole menetluskulude suuruse, mistõttu saab seda teha ka ringkonnakohus. Kulude jaotuse järgi tuleb kindlaks määrata hageja poolt kostjale hüvitatavate kulude summa.
13.1.Maakohus leidis, et kostja menetluskulud summas 1 469,70 eurot on vajalikud ja põhjendatud. Seda hageja vastuapellatsioonkaebusega ei vaidlustanud. Maakohus ei ületanud nimetatud otsustust tehes diskretsioonipiire ega rikkunud menetlusnorme, st ringkonnakohus saab kostja maakohtu menetluskulude põhjendatuse osas sellest lähtuda.
13.2.Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja järgi oli kostja õigusabikulu kuni kohtuistungini 5,75 t eest tasumääraga 90 eurot/t kokku 517,50 eurot, millele lisandub ühe esindaja ajakulu istungil sama tasumääraga. Ringkonnakohtu istung kestis 1,75 t, seega lisanduv kulu on 157,50 eurot ( = 1,75 × 90). Kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud ja neile kulutatud aeg on vajalikud ja põhjendatud, samuti oli vajalik vähemalt ühe lepingulise esindaja osalemine istungil. Kokku on kostja vajalike ja põhjendatud õigusabikulude summa ringkonnakohtus 675 eurot ( = 517,50 + 157,50). Apellatsioonkaebuse esitamisel tasus kostja riigilõivu 650 eurot, mis on samuti vajalik ja põhjendatud kulu. Kokku on apellatsioonimenetluse kuluna hüvitatav summa 1 325 eurot ( = 675 + 650).
13.3.Kostja vajalikud ja põhjendatud maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud moodustavad 2 794,70 eurot ( = 1469,70 + 1325), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
13.4.Juhindudes kostja taotlusest ja TsMS § 177 lg-st 4 märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et hüvitatavalt menetluskulult tuleb tasuda viivist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.