Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 100 000 eurot, intress 4000 eurot ning viivised põhivõlgnevuselt (100 000 eurot) alates 1.01.2016 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni vastavalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1. Hageja leiab, et kostja võlgneb hagejale raha tulenevalt 29.01.2014 sõlmitud laenulepingust.

KOSTJA SEISUKOHT

Kostja ei võta nõuet omaks ja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning hagejal puudub õigus nõuda nii 100 000 euro kui ka sellest arvestatud kõrvalnõuete tasumist järgnevatel põhjustel:

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Tulenevalt TsMS § 367 ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohus on tuvastanud ja käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust, et hageja kandis 29.01.2014 kostjale üle 100 000 eurot. Kohus peab antud tsiviilasja õigeks lahendamiseks hindama:

2-16-5002

enda väidet, mitte hageja tõendama vastupidist. Kindlasti ei kinnita asjaolu, et hageja pole tõendanud, et ta viibis kusagil mujal, kostja väidet, et hageja viibis 25.01.2014 raha üleandmisel Sankt-Peterburis xxx. Kostja esitas hagi vastuse lisana nr 1 hageja ning kostja vahel 29.01.2014 sõlmitud lepingu (toimik I lk 118), mille kohaselt kostja andis hagejale üle 5,5milj vene rubla, mis on kehtiva vahetuskursi alusel enam kui 110 000 eurot. Lepingu punkti 2 kohaselt kohustus N S kandma AS Kravond arveldusarvele 100 000 eurot. Hageja väitis, et see leping on võltsitud, kuna sellel hageja toodud allkiri ei ole kirjutatud hageja poolt. Tulenevalt Riigikohtu 23. septembri 2015. aasta otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 9 teine lõik, peab olukorras, kus kostja on vaidlustanud oma allkirja ehtsuse lepingul, hageja selle kostja väite ümber lükkama. Vaatamata kostja poolt kirjalikult 14.10.2016 esitatud käekirjaekspertiisi määramise taotlusele, kostja loobus nimetatud taotlusest 31.10.2016 menetlusdokumendis. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et hageja selle lepingu allkirjastas ja 5.5milj rubla hagejale anti selleks, et ta 100 000 eurot AS Kravond arveldusarvele kannaks. Kostja väitis ka, et kuna seaduses ei ole toodud käsunduslepingule kohustuslikku kirjalikku vorm, siis poolte tahet käsundusleping sõlmida saab tõendada ka tunnistajate ütlustega ja kaudsete tõenditega. Kohtu hinnangul ei ole kostja ka suulise käsundi andmist tõendanud. Kostja leiab, et kostjale hageja poolt üle kantud summa saamist I Silt laenuna kostjale kinnitab ka kostja pearaamatupidaja poolt koostatud 27.05.2016 õiend (toimik I lk 125), kus on kirjeldatud, miks ja milliste kokkulepete alusel tegi hageja kostjale ülekande ning kellelt saadud vahenditega oli kostjale üle kantud raha näol tegemist. Kohtu hinnangul ei tõenda kohtumenetluse ajal genereeritud dokument asja tegelikke asjaolusid, eriti arvestades, et ülejäänud tõendid kostja poolt toodud ja ka õiendis kirjeldatud väiteid ei kinnita. Samuti ei tõenda ega lükka ümber raha saamise aluseid see, kuidas äriühing kajastab nõudeid ja kohustusi oma bilansis. Kostja hinnangul näitab 29.01.2014 laenulepingu näilisust ka see, et hageja poolt kostjale tehtud makse selgituseks polnud märgitud mitte laen vaid ülekanne. Kohtu hinnangul ei oma maksekorralduses märgitud selgitus juriidilist tähendust arvestades, et poolte vahel oli sõlmitud samal päeval laenuleping, millega lepiti kokku nimetatud summa maksmises. Seda, et 5,5milj rubla anti I. Si poolt üle hagejale eesmärgiga anda 100 000 eurot kostjale, ei ole kohtu hinnangul usutavalt tõendatud. Isegi kui lugeda tõendatuks, et I S või S S andis hagejale 5.5milj rubla, siis ei näita see, et kostja kontole kantud 100 000 eurot oli seotud 5.5milj rubla üleandmisega ja 100 000 euro laen oli näiline. Seevastu on hageja dokumentaalselt tõendanud, et andis kostjale laenu summas 100 000 eurot tähtajaga 31.12.2015 ning intressiga 2% aastas. Kostja on kinnitanud võlgnevust summas 100 000 eurot hageja ees 31.07.2015 tõendiga. Kohtu hinnangul on tõendatud, et 29.01.2014 sõlmiti laenuleping, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 100 000 eurot intressiga 4000 eurot. Kohtu hinnangul ei ole 29.01.2014 sõlmitud laenuleping näiline ega seega tühine. Seega on põhjendatud hageja nõue kostja vastu põhivõlgnevuse 100 000 eurot ulatuses.

2-16-5002 Tasaarveldus Kostja esitas kohtule 28.11.2016 menetlusliku tasaarvestamise avalduse leides, et kostja on tasaarvestanud hageja poolt tsiviilasjas esitatud nõude kostja vastu aluseta rikastumise nõudega hageja vastu, mille ta oli 28.11.2016 omandanud S Silt. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväide. Riigikohus on selgitanud kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-81-00 mida kohus peab tegema, kui kohtumenetluses esitatakse vastuväide seoses teostatud tasaarvestusega: „Kui nõuded olid tasaarvestatavad ja puudus tasaarvestuse tegemise keeld, siis jätab kohus tasaarvestatud summa sissenõudmiseks esitatud hagi rahuldamata.”. Riigikohus leidis 4.01.2012 lahendis 3-2-1-129-11, et tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10 ja 2. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 17). Seega, kui kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et ta on hageja nõude tasaarvestanud oma nõudega, ning hageja väidab vastu, et tasaarvestus ei kehti, peab kohus hindama, kas kostja vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning seega ka tasaarvestuse kehtivuse. Hageja leiab, et hageja nõue ei ole menetlusliku tasaarvestusega lõppenud väites, et S Sil ei saa olla hageja vastu mingeid nõudeid, mida kostjale loovutada. Isegi kui aktsiate ostu-müügileping sõlmiti ja selle eest raha maksti, siis sõlmiti see I Siga, kes väidetavalt selle raha ka sai. Seega võib S Sil olla nõue vaid I Si, mitte hageja vastu. Kohus nõustub hageja seisukohaga ning leiab, et antud juhul ei ole nõuded tasaarvestatavad, kuna kostjal ei ole hageja nõudega tasaarvestatavat nõuet. S Si võimalik nõue seoses 14milj rubla üleandmisega saab olla vaid I Si vastu, sest asjas ei leidnud tõendamist, et S S või I S oleks andnud hagejale 5.5milj rubla eesmärgiga kanda see kostja arveldusarvele. Tõendina on esitatud antud nõude tõendamiseks 25.01.2014.a. I.Si ja S.Si vahel sõlmitud aktsiate ostu-müügi eelleping ning S.Si poolt kostjale nõude loovutamise leping. Samas ei ilmne nendest tõenditest, mille alusel on tekkinud S.Si poolt loovutatud nõue. Nõude loovutamise lepingus on nimetatud alusena hageja väidetav keeldumine heaks kiita aktsiate võõrandamine, kuid kostja ei ole selgitanud ning kohtule jääb selgusetuks, millisel õiguslikul aluse võiks hageja vastu tekkida nõue väidetavalt abikaasade ühisvarasse kuuluvate aktsiate võõrandamisele teise abikaasa poolt nõusoleku mitteandmisest. Ühisvara Kostja leiab, et hagis esitatud nõude näol on tegemist endiste abikaasade I Si ja hageja N S ühisnõudega kostja vastu. Kostja leiab, et abikaasade arveldusarvetel olevad rahalised vahendid

on käsitletavad abikaasade ühisvarana. Kostja leiab, et juhul, kui kohus rahuldab hageja nõude laenu, intressi ja viiviste tasumiseks ja jätab kostja menetlusliku tasaarveldusnõude tasumata, siis teise alternatiivina palub kohtul tuvastada asja lahendamisel hageja poolt kostjale 29.01.2014 laenu summas 100 000 euro andmine abikaasade N S ja I Si ühisvara arvelt ning sellest tulenevalt rahuldada hagi selliselt, et mõista kostjalt N S ja I Si ühisvara hulka 29.01.2014 laenulepingu alusel tekkinud põhivõlgnevus summas 100 000 eurot, intress summas 4000 eurot ja viivis seadusjärgses määras kostjalt väljamõistetavalt põhinõudelt summas 100 000 eurot alates 01.01.2016 kuni ühisnõude täieliku faktilise rahuldamiseni. Hageja leiab, et tema pangakontodel olnud raha oli tema lahusvara, mitte ühisvara nagu väidab kostja. Kohus jätab tähelepanuta kostja taotluse vaidlusaluse summa N S ja I Si ühisvarasse määramiseks kuna I S ei ole selles kohtuasjas menetlusosaliseks ning seega ei saa kohus teha otsuseid tema õiguste ja kohustustega seonduvalt. See ei välista I Si õigust nõuda ühisvara koosseisu tuvastamist ja võimaliku ühisvara jagamist mõnes teises menetluses. Võttes kokku eeltoodu, kohus leiab, et hageja põhinõue on tõendatud ning kuulub rahuldamisele, kuna kosta poolt esitatud vastuväited ei võimalda seda jätta rahuldamata. Intress VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on 29.01.2014 laenulepingus kokku leppinud, et laenuintress on 2% aastas. Leping oli sõlmitud tähtajaga 31.12.2015. Hagis nõuab hageja intressi tasumist summas 4000 eurot. Kostja on vaidlustanud põhinõude, kuid ei ole vastu vaielnud intressi summale. Kuna kohtu hinnangul on põhjendatud hageja nõue põhivõlgnevuse 100 000 euro ulatuses, siis on põhjendatud ka hageja nõue intressi tasumiseks 4000 euro ulatuses, mis tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks. Viiviste nõue TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

2-16-5002 lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja esitas nõude kostjale tasuda viivised põhivõlgnevuselt (100 000 eurot) alates 1.01.2016 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni vastavalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1. Hageja ja kostja leppisid 29.01.2014 laenulepingus kokku intressi, kuid viivise suurust seal kokku ei lepitud. Seega on hagejal õigus nõuda seadusjärgset viivist. Kohus mõistab kostjalt välja viivised põhivõlgnevuselt (100 000 eurot) alates 1.01.2016 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni vastavalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus ei määra antud hetkel kindlaks menetluskulude suurust tulenevalt kohtupraktikast, mille kohaselt peab maakohus menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus muutub. Eeltoodust tulenevalt on leitud, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.