XX hagi aktsiaseltsi Kravond vastu võla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.09.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
aktsiaseltsi Kravond apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
112 050 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Masso Kostja: aktsiaselts Kravond (registrikood 10099666), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Asko Pohla ja Martin Männik
Kohtuistungi toimumise aeg
11.03.2019, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 03.09.2018 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta aktsiaseltsi Kravond kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX esitas 30.03.2016 Harju Maakohtule aktsiaseltsi Kravond vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja põhivõla 100 000 eurot, intressi 4000 eurot ja viivise seadusjärgses määras alates 01.01.2016 kuni hageja nõude täieliku rahuldamiseni.
2.29.01.2014 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu summas 100 000 eurot laenu tagastamise tähtajaga 31.12.2015. Laenulepingu alusel kandis hageja kostja kontole 29.01.2014 100 000 eurot. Kostja on 31.07.2015 tõendiga kinnitanud võlgnevust hageja ees summas 100 000 eurot. Laenulepingu kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale intressi 2% laenusummalt aastas. Sellest tulenevalt oli kostjal kohustus tasuda hagejale intressi kahe aasta eest kokku 4000 eurot hiljemalt 31.12.2015.
3.Laenulepingus ettenähtud tähtajaks (31.12.2015) ega ka käesoleva hagiavalduse esitamise hetkeks ei ole kostja oma laenulepingust tulenevat põhivõlgnevust summas 100 000 eurot ega intressi summas 4000 eurot hagejale tasunud ning seda vaatamata hageja mitmekordsetele suulistele nõudmistele. Eeltoodust tulenevalt on hagejal kostja vastu laenulepingust tulenev põhinõue 100 000 eurot ning intressinõue 4000 eurot. Hageja palub rahuldada ka viivisenõude ning mõista kostjalt välja viivise seadusjärgses määras põhinõude summalt alates põhinõude sissenõutavaks muutmisest kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu, palus jätta see läbi vaatamata või rahuldamata.
5.Hagiavaldus tuleb jätta läbi vaatamata, kuivõrd hageja nõude näol on tegemist ühisnõudega. Hageja ei saa ilma abikaasa YY kostja vastu nõuet esitada.
6.29.01.2014 laenuleping on näilik ning seega tühine. Hageja ei andnud kostjale laenu. Lepingu pooltel puudus tahe anda laenu, kuivõrd kõnealuse summa näol oli tegemist YY enda rahaga, mille hageja kandis YY korraldusel kostja arveldusarvele. Selle kokkuleppe vormistasid hageja ning YY kirjalikult. Lepingu näol on tegemist käsunduslepinguga, millega hageja kohustus YY-le täitma lepingus kokkulepitud käsundi.
7.Eelnevalt oli kostja ainuaktsionär YY müünud 27,5 % kostja aktsiatest QQ-le, kes kohustus tasuma aktsiate eest 14 000 000 rubla. Nimetatud summast 5 500 000 rubla andis QQ 25.01.2014 sularahas YY palvel hagejale. Hageja vajas kirjeldatud summat kinnisvara omandamiseks Venemaal. YY-l ei olnud aga sel hetkel võimalik aktsiate võõrandamisest saadud 5 500 000 rubla Eesti Vabariiki toimetada ja anda laenuks kostja majandustegevuse arendamiseks. Hagejal aga olid Eestis isiklikul arveldusarvel olemas vabad rahalised vahendid, mis võimaldasid 5 500 000 rublale vastava ekvivalendi eurodes kostjale üle
kanda. Seega oli hagejal kohe peale raha kättesaamist võimalik kokkulepitud summa üle kanda kostjale.
8.Aktsiate müügileping on tühine, kuna hageja ei kiitnud seda heaks. Seega on QQ-l alusetust rikastumisest tulenev tagasinõue hageja vastu, mis seisneb müügilepingu alusel üleantud 5 500 000 rubla tagasinõudmisest. Selle nõude on QQ loovutanud kostjale. Kostja tasaarvestab hageja poolt tsiviilasjas esitatud nõude kostja vastu kostja alusetu rikastumise nõudega hageja vastu. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
9.Harju Maakohus rahuldas 03.09.2018 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 100 000 eurot, intressi 4000 eurot ja viivise põhivõlalt alates 01.01.2016 kuni põhivõla tasumiseni vastavalt VÕS § 113 lg 1 ning jättis menetluskulud kostja kanda.
10.Kostja väidab, et hageja ei kandnud kostjale raha mitte laenuna, vaid käsunduslepingu alusel, milles lepiti kokku, et YY annab XX-le sularahas 5.5 miljonit rubla, mis on enam kui 110 000 eurot ning hageja kannab kostja arveldusarvele 100 000 eurot. Kostja väitel anti 5,5 miljonit rubla hagejale 25.01.2014 Peterburis XXX kohtumisel. See fakt on kostja hinnangul tõendatud QQ ning WW ütlustega.
11.Maakohus leidis, et nimetatud ütlused on vastuolulised. QQ väitis oma kirjalike ütluste punktis 2, et XX luges üle 14 mln rubla, sai oma abikaasa YY käest 5.5 mln rubla ning viis teise tuppa. Selle juures viibis YY kompanjon WW. Samas punktis 7 väitis Q, et 5,5 mln rubla üleandmist XX-le W ei näinud, kuna korter on väga suur. Sama kinnitas ka tunnistaja W 31.05.2018 toimunud kohtuistungil, kus ta väitis: „Minu teada oli korteris ainult 3 inimest: mina, QQ ja Y, ... Ma ei ole näinud XX-le raha üleandmist.“. Samas väitis W 31.05.2018 istungil (toimik III lk 45): „Olin Sankt-Peterburis, kui Y ja Q andsid üle 14 mln rubla. Neid rahasid ma üle ei lugenud, vaid olin tunnistajaks, kuidas Q andis Yile üle selle summa.“. Hageja väidab, et ta ei tea ega pole kunagi näinud isikut nimega WW. Kui XX tõesti viibis korteris ja luges üle 14 mln rubla nagu väitis Q oma ütluste punktis 2 ning mille üleandmise tunnistajaks oli WW, siis on eluliselt ebausutav, et W hagejat ei näinud ja arvas, et korteris viibivad vaid 3 inimest. W ütlused tõendavad seda, et Q andis raha Y-le. XX W ei näinud ja seega ei saa ta kinnitada seda, et raha anti hagejale. Kostja on märkinud, et hageja ei ole tõendanud, kus ta viibis raha andmise hetkel. Maakohus leidis, et kostja oleks pidanud tõendama enda väidet selle kohta, kus hageja viibis raha andmise ajahetkel, mitte hageja tõendama vastupidist. Kindlasti ei kinnita asjaolu, et hageja pole tõendanud, et ta viibis kusagil mujal, kostja väidet, et hageja viibis 25.01.2014 raha üleandmisel Peterburis XXX.
12.Kostja esitas hageja ning kostja vahel 29.01.2014 sõlmitud lepingu, mille kohaselt YY andis hagejale üle 5,5 mln vene rubla. Lepingu punkti 2 kohaselt kohustus XX kandma AS Kravond arveldusarvele 100 000 eurot. Hageja väitis, et see leping on võltsitud, kuna sellel hageja toodud allkiri ei ole kirjutatud hageja poolt. Vaatamata kostja poolt kirjalikult 14.10.2016 esitatud käekirjaekspertiisi määramise taotlusele, kostja loobus nimetatud taotlusest 31.10.2016 menetlusdokumendis. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et hageja 29.01.2014 sõlmitud lepingu allkirjastas.
13.Kostja leiab, et kostjale hageja poolt üle kantud summa saamist YY-lt, kinnitab ka kostja pearaamatupidaja poolt koostatud 27.05.2016 õiend, kus on kirjeldatud, miks ja milliste
kokkulepete alusel tegi hageja kostjale ülekande ning kellelt saadud vahenditega oli kostjale üle kantud raha näol tegemist. Kohtu hinnangul ei tõenda kohtumenetluse ajal genereeritud dokument asja tegelikke asjaolusid, eriti arvestades, et ülejäänud tõendid kostja poolt toodud ja ka õiendis kirjeldatud väiteid ei kinnita. Samuti ei tõenda ega lükka ümber raha saamise aluseid see, kuidas äriühing kajastab nõudeid ja kohustusi oma bilansis.
14.Kostja hinnangul näitab 29.01.2014 laenulepingu näilisust ka see, et hageja poolt kostjale tehtud makse selgituseks polnud märgitud mitte laen, vaid ülekanne. Maakohtu hinnangul ei oma maksekorralduses märgitud selgitus juriidilist tähendust, arvestades et poolte vahel oli sõlmitud samal päeval laenuleping, millega lepiti kokku nimetatud summa maksmises.
15.Hageja on dokumentaalselt tõendanud, et andis kostjale laenu summas 100 000 eurot tähtajaga 31.12.2015 ning intressiga 2% aastas. Kostja on kinnitanud võlgnevust summas 100 000 eurot hageja ees 31.07.2015 tõendiga. Kohtu hinnangul on tõendatud, et 29.01.2014 sõlmiti laenuleping, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 100 000 eurot intressiga 4000 eurot. Kohtu hinnangul ei ole 29.01.2014 sõlmitud laenuleping näiline ega seega tühine. Seega on põhjendatud hageja nõue kostja vastu põhivõlgnevuse 100 000 eurot ulatuses.
16.Kostja esitas kohtule 28.11.2016 menetlusliku tasaarvestamise avalduse leides, et kostja on tasaarvestanud hageja poolt tsiviilasjas esitatud nõude kostja vastu kostja aluseta rikastumise nõudega hageja vastu, mille ta oli 28.11.2016 omandanud QQ-lt. Maakohus leidis, et nõuded ei ole tasaarvestatavad, kuna kostjal ei ole hageja nõudega tasaarvestatavat nõuet. QQ võimalik nõue seoses 14 mln rubla üleandmisega saab olla vaid YY vastu, sest asjas ei leidnud tõendamist, et QQ või YY oleks andnud hagejale 5.5 mln rubla eesmärgiga kanda see kostja arveldusarvele. Nõude tõendamiseks on esitatud 25.01.2014 I. Y ja QQ vahel sõlmitud aktsiate ostu-müügi eelleping ning QQ poolt kostjale nõude loovutamise leping. Samas ei ilmne nendest tõenditest, mille alusel on tekkinud QQ poolt loovutatud nõue. Nõude loovutamise lepingus on nimetatud alusena hageja väidetav keeldumine heaks kiita aktsiate võõrandamine, kuid kohtule jäi selgusetuks, millisel õiguslikul alusel võiks hageja vastu tekkida nõue väidetavalt abikaasade ühisvarasse kuuluvate aktsiate võõrandamisele nõusoleku mitteandmisest.
17.Maakohus märkis, et jätab tähelepanuta kostja taotluse vaidlusaluse summa XX ja YY ühisvarasse määramiseks, kuna YY ei ole selles kohtuasjas menetlusosaliseks ning seega ei saa kohus teha otsuseid tema õiguste ja kohustustega seonduvalt.
18.Kuna kohtu hinnangul on põhjendatud hageja nõue põhivõlgnevuse 100 000 euro ulatuses, siis on põhjendatud ka hageja nõue intressi tasumiseks 4000 euro ulatuses, mis tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks. Lisaks mõistab kohus kostjalt välja viivised põhivõlgnevuselt (100 000 eurot) alates 01.01.2016 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni vastavalt võlaõigusseaduse § 113 lg-le 1. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
19.Kostja esitas maakohtu otsuse peale 03.10.2018 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt jätta hagi rahuldamata.
20.Maakohus oleks pidanud jätma hagi läbi vaatamata. Hagejal puudus hagi esitamiseks enda abikaasa YY nõusolek, kes on kostja suhtes solidaarvõlausaldajaks. Hagi esitamise ajal ei
olnud hageja ja YY lahutatud. Kuigi hageja ja YY lahutasid abielu peale hagi esitamist, ei ole nad siiani ühisvara jaganud, mille üle käib jätkuvalt kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-165636.
21.Maakohus rikkus TsMS §-i 242. Hageja loobus ZZ tunnistajana ülekuulamisest, millega kostja ei nõustunud. Maakohtu 31. mai 2018 istungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks muutnud 03. mai 2018 kohtuistungil tehtud kohtmäärust ZZ tunnistajana ülekuulamise kohta.
22.Kohus on tsiviilasjas kogutud tõendeid ja asjaolusid hinnates jõudnud ebaõigetele järeldustele ja jätnud osad tõendid hindamata. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on tunnistajate WW ja QQ poolt antud ütlused vastuolulised. Nende ütlused kattuvad. Kuna korteris on neli tuba, siis võis hageja korteris viibida selliselt, et ta WW-ga kokku ei puutunud.
23.Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole tsiviilasjas tõendatud, et hageja sai QQ-lt 5 500 000 rubla selleks, et nimetatud summast 100 000 eurot kostja arveldusarvele edasi kanda. Kostja ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei tõenda 27.05.2016 õiend raha saamise asjaolusid. Nii WW kui QQ on oma ütlustes kinnitanud raha üleandmist. Pole oluline, et õiend koostati menetluse käigus. Õiendi esitamise vajadus selgus alles kohtumenetluse ajal.
24.Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei oma 29.01.2014 maksekorralduse selgitus tsiviilasja lahendamise seisukohast sisulist tähtsust. Maakohus ei ole otsuse tegemisel makse selgitusse märgitut analüüsinud, olgugi et kostja on hageja väite laenulepingu sõlmimise kohta vaidlustanud. Kostja esitas poolte vahel sõlmitud tegelikku tehingut kajastava lepingu, kuid loobus hageja allkirja suhtes ekspertiisi tegemise taotlusest protsessiökonoomilistel kaalutlustel. See leping kajastab pooltevahelist käsundussuhet, mistõttu kinnitab hageja väidete ebaõigsust ka makse selgitus. Lisaks ei ole maakohus analüüsinud seda, kas 100 000 euro ulatuses ilma tagatiseta laenu andmine eraisiku poolt äriühingule oli üldse eluliselt usutav. Maakohus ei analüüsinud, kas hagejal olid vahendid laenu andmiseks.
25.Kostjale jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei pidanud hageja tõendama asjaolu, et ta ei viibinud korteris. Hageja väitis, et ta viibis 25. jaanuaril 2014 ZZ juures, kuid loobus ZZ tunnistajana ülekuulamisest. Seega oleks hageja pidanud nimetatud asjaolu tõendama.
26.Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole tsiviilasja esemeks olev hageja nõue ning kostja poolt QQ-lt 28.11.2016 omandatud nõue tasaarvestatavad. 28.11.2016 avalduse esitamisega on kostja QQ-lt omandatud nõude maksma pannud ühe solidaarvõlgniku ehk hageja suhtes. Järelikult ei ole õige maakohtu seisukoht, et QQ-lt omandatud nõue ei ole tsiviilasja esemeks oleva hageja väidetava nõudega menetluslikult tasaarvestatav.
27.Maakohus ei analüüsinud kostja poolt 23.02.2017 esitatud menetlusdokumendile lisatud dokumente ega väiteid, mis tõendavad kaudselt, et hageja sai 25.01.2014 kostja juhatajalt 5 500 000 rubla ehk ca 114 000 eurot sularahas. Vastus apellatsioonkaebusele
28.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
29.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
30.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja saab vaidlusalust nõuet esitada üksnes ühiselt YY-ga. Riigikohus on 31.10.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-9519 p-s 35 ja 36 selgitanud, et VÕS §-dest 73-75 tulenevalt tuleb abikaasasid lugeda ühiste rahaliste nõuete osas solidaarvõlausaldajateks. Solidaarvõlausaldajana saavad abikaasad esitada eraldi hagid ühisvarasse kuuluva võlaõigusliku nõude sissenõudmiseks. Täitmist võivad nad (erinevalt ühisvõlausaldajatest) nõuda VÕS § 73 lg-st 1 tulenevalt kumbki endale. Eeltoodust tuleneb ringkonnakohtu hinnangul, et hagejal on õigus käesolevas tsiviilasjas esitada iseseisvalt hagi kostja vastu ja nõuda täitmist endale.
31.Kolleegium nõustub maakohtuga, et QQ ja WW ütlused on vastuolulised. QQ ütluste kohaselt andis ta Peterburis XXX korteris YY-le kostja aktsiate eest 14 000 000 rubla. Korteris viibisid hageja ja WW ning raha anti üle nende juuresolekul. Hageja luges üle 14 000 000 rubla ja QQ juuresolekul sai oma abikaasa YY käest 5 500 000 rubla ning viis teise tuppa, selle juures viibis WW. Samas on QQ märkinud oma ütlustes, et YY poolt hagejale raha üleandmist WW pealt ei näinud, kuna korter on väga suur. Tunnistaja WW ütluste kohaselt oli tema tunnistajaks, kui QQ andis YY-le üle 14 000 000 rubla. WW teada oli korteris kolm inimest – tema, QQ ja YY. Tema ei näinud hagejale raha üleandmist. Eeltoodust nähtub, et QQ ütluste kohaselt viibis QQ poolt YY-le raha üleandmise juures veel hageja ning WW. WW ütluste kohaselt aga viibis QQ poolt YY-le raha üleandmise juures üksnes tema. Seega on QQ ja WW ütlused vastuolulised osas, kes viibisid QQ poolt YY-le raha üleandmise juures. Samuti on QQ enda ütlused omavahel vastuolus, kuna QQ on ühtaegu väitnud, et WW viibis juures, kui YY andis raha hagejale, kui ka seda, et WW ei näinud raha üleandmist pealt, kuna korter on väga suur. Eeltoodule tuginedes ei loe ringkonnakohus QQ ütlustega tõendatuks 5 500 000 rubla üleandmist YY-lt hagejale. Samuti ei ole tõenäoline, et WW ei oleks näinud hagejat, kui viimane oleks korteris viibinud.
32.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hagejale 25.01.2014 5 500 000 rubla üleandmist tõendab asjaolu, et hageja poeg DD omandas 2014. aasta novembris elamuühistu osaku Peterburis 4 122 693 rubla eest, ning et nimetatud lepingu ennetähtaegse lõpetamise 24.05.2016 kokkuleppe kohaselt kanti osaku eest makstud raha tagasi hageja arvelduskontole. Nende tehingute pinnalt ei ole võimalik teha järeldust, et YY andis hagejale üle 5 500 000 rubla. Lisaks on tõendamata, et ainsaks võimaluseks tehingut finantseerida oli YY poolt hagejale väidetavalt üleantud 5 500 000 rubla.
33.Ebaõige on kostja seisukoht, et käsundussuhet poolte vahel tõendab 29.01.2014 sõlmitud leping, mille kohaselt annab YY hagejale sularahas 5 500 000 rubla ja hageja kannab kostja arveldusarvele 100 000 eurot (I kd tl 118-119). Hageja vaidlustas oma allkirja ehtsuse sellel dokumendil ning kostja loobus allkirja ehtsuse tõendamiseks ekspertiisi korraldamisest. Seega on kostja väide viidatud lepingu sõlmimise kohta tõendamata.
34.Kolleegiumi hinnangul hindas maakohus õigesti rahaülekande selgitust - „ülekanne“ kontekstis laenulepinguga. Asjaolu, et ülekande selgituses ei olnud märgitud sõna „laen“,
ei anna alust väita, nagu viitaks ülekande selgitus käsunduslepingule. Rahaülekanne tehti samal päeval kui sõlmiti laenuleping, mistõttu on põhjendatud järeldus, et 29.01.2014 tehtud rahaülekanne tehti 29.01.2014 sõlmitud laenulepingu täitmiseks.
35.Maakohus leidis õigesti, et kostja pearaamatupidaja poolt 27.05.2016 koostatud õiend (I kd tl 125), milles on kirjeldatud tehinguid, mille alusel kostja hinnangul hagejalt kostjale rahaülekanne toimus, ei tõenda laenulepingu näilikkust. Kuna teiste tõenditega ei ole tõendatud hagejale 5 500 000 rubla üleandmine ja hageja ning YY vaheline kokkulepe, et hageja kannab sellest rahast 100 000 eurot kostjale, siis ei saa ka kostja raamatupidaja kirjalik selgitus tõendada laenulepingu näilikkust. Kostja raamatupidaja ei viibinud kostja poolt väidetud 5 500 000 rubla üleandmise juures. Mis puudutab kostja väidet, et maakohus ei analüüsinud, kas hagejal olid vahendid laenu andmiseks, siis selle analüüsimiseks ei olnud ringkonnakohtu arvates vajadust, kuna hageja tegi rahaülekande oma arvelduskontolt. Lisaks on kostja ise vastuses hagile väitnud, et hageja arveldusarvel olid olemas vabad rahalised vahendid vaidlusaluse summa ülekandmiseks.
36.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja oleks pidanud tõendama, et ta ei viibinud 25.01.2014 Peterburis XXX, vaid viibis hoopis ZZ juures. Maakohus leidis õigesti, et kui kostja väitis, et hageja viibis 25.01.2014 Peterburis XXX, siis oli see kostja tõendamiskoormis.
37.Tsiviilasja materjalide kohaselt on YY ja QQ 25.01.2014 sõlminud aktsiaseltsi Kravond ning aktsiaseltsi Kravond Hulgi aktsiate müügi eellepingu. Kostja on seisukohal, et tehing on tühine, kuna hageja ei andnud ühisvaraks olevate aktsiate müügiks nõusolekut. Hageja on avaldanud, et teda lepingusse ei kaasatud ning temalt lepinguks nõusolekut ei küsitud. 28.11.2016 on QQ ja kostja sõlminud nõude loovutamise lepingu, millega QQ loovutas kostjale nõude hageja vastu summas 114 000 eurot, mis tulenes sellest, et 25.01.2014 andis QQ tühise tehingu alusel hagejale üle 5 500 000 rubla (114 000 eurot). 28.11.2016 avaldas kostja, et tasaarvestab hageja nõude kostja nõudega hageja vastu.
38.Ringkonnakohus leiab, et QQ-l ei olnud hageja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, mida loovutada kostjale. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Esmalt märgib kolleegium, et QQ enda ütlustest nähtuvalt ei andnud ta raha hagejale, vaid YY-le, kes andis sellest 5 500 000 rubla hagejale. Seega ei ole ka QQ enda ütluste kohaselt ta hagejale midagi üle andnud. Lisaks ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et hageja sai YY käest 5 500 000 rubla. QQ-l ei olnud VÕS § 1028 lg 1 alusel hageja vastu nõuet olenemata sellest, et aktsiad kuulusid ühisvarasse. VÕS § 1028 lg 1 võimaldab üleantut tagasi nõuda üksnes soorituse saajalt. Hageja ei olnud raha saajaks. Samuti ei ole käesoleval juhul tegemist VÕS § 1029 ja § 1030 kirjeldatud olukordadega. Kuna QQ-l ei olnud hageja vastu alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, mida loovutada kostjale, siis ei olnud kostjal võimalik ka nõudeid tasaarvestada.
39.Kostja leiab, et maakohus rikkus tunnistaja ZZ ülekuulamata jätmisega menetlusnorme. Asja materjalidest nähtub, et hageja esitas 23.03.2018 maakohtule taotluse ZZ ülekuulamiseks, millega hageja soovis tõendada, et hageja ei olnud kostja väidetud kohas kostja väidetud raha üleandmise ajal. Maakohus rahuldas taotluse 03.05.2018 istungil. 31.05.2018 istungil loobus hageja ZZ ülekuulamisest, millega kostja ei olnud nõus. Maakohus ZZ üle ei kuulanud. TsMS § 242 sätestab, et tõendi esitanud või tõendite
kogumist taotlenud pool võib tõendist loobuda ja tõendi tagasi võtta üksnes vastaspoole nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kolleegium leiab, et loobumine taotlusest ZZ tunnistajana ülekuulata, ei ole tõendist loobumine, kuna ZZ ei olnud veel ütlusi andnud. Seega ei olnud taotlusest loobumiseks vajalik kostja nõusolek. Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse ZZ ülekuulamiseks, kuid ringkonnakohus jättis selle 11.03.2019 istungil rahuldamata.
40.Ülaltoodule tuginedes tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
41.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
42.Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.