Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. august 2018, Tartu
Tsiviilasja number
2-17-9742
Tsiviilasi
Jaanus Rõõmuse hagi Dagris Punderi vastu kaasomandi lõpetamiseks 3500 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 28. märtsi 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jaanus Rõõmuse apellatsioonkaebus
Kohtuistungite toimumise ajad
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Jaanus Rõõmus (isikukood XXX), esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv Vastustaja (kostja): Dagris Punder (isikukood XXX), esindaja vandeadvokaat Raul Talts
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Jaanus Rõõmuse apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 28. märtsi 2018 otsus muutmata.
2.Jätta Jaanus Rõõmuse ja Dagris Punderi poolt ringkonnakohtus esitatud tõendid tähelepanuta.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Jaanus Rõõmuse kanda.
4.Välja mõista Jaanus Rõõmuselt Dagris ringkonnakohtus 672 eurot (koos käibemaksuga).
5.Välja mõista Jaanus Rõõmuselt Dagris Punderi kasuks viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni (menetluskulude tasumiseni). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Jaanus Rõõmus (hageja) esitas 22. juunil 2017 Tartu Maakohtule hagi Dagris Punderi (kostja) vastu korteriomandi (registriosa nr XXX) asukohaga Tartumaa, Ülenurme vald, XXX kaasomandi lõpetamiseks selliselt, et korteriomand jääb hageja ainuomandisse kohustusega hüvitada kostjale 2000 eurot. Hageja esitas 6. märtsil 2018 seisukoha, milles palus määrata kostjale makstava hüvitise suuruseks 5131 eurot 72 senti. Hagi asjaolude kohaselt kuulub hageja ja kostja kaasomandisse korteriomand asukohaga Tartumaa, Ülenurme vald, XXX. Pooled ostsid korteri 2014. aasta aprillis 114 000 euro eest. Korteri ostuks võtsid pooled KredEx-i käendusel pangalaenu 102 600 eurot. Kaks aastat hiljem poolte kooselu lõppes ning suusõnalise kokkuleppe alusel pidi korter jääma hagejale, kuna tema on ainuisikuliselt maksnud pangalaenu ja intresse ning panustanud köögimööbli hankimisse. Pooled ei saavutanud kohtuväliselt kokkulepet kaasomandi lõpetamise osas. Hageja on nõus maksma kostjale õiglast hüvitist lähtuvalt kaasomandisse kuuluva kinnistu turuväärtuse hindamise ekspertiisist ja poolte varasemast rahalisest panusest. Hageja kulutused korteri suhtes on kokku 41 386 eurot 7 senti ning kostja kulutused 5248 eurot 58 senti (11,25% kulutuste kogusummast). 28. detsembri 2017 kinnistu turuväärtuse eksperthinnangu järgi on korteriomandi turuväärtus 136 000 eurot. Arvutades sellest maha laenujäägi 90 403 eurot, jääb järele müügikasum 45 597 eurot. Kuna kostja kogukulud kinnistu osas moodustavad 11,25%, on õiglane maksta kostjale müügikasumi summast hüvitisena 11,25% ehk 5131 eurot 72 senti.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt oli kaasomandi jagamise osas kokkuleppe mittesaavutamise põhjuseks erinev arusaam sellest, kui suurele omandi kaotuse hüvitisele on kostjal õigus. Vallasasjad ja nende väärtus kaasomandi lõpetamise nõude lahendamisel tähtsust ei oma. Arvestades sarnaste kinnisasjade müügikuulutusi on kaasomandi väärtuseks 140 000 eurot. Kuna kaasomandit koormab hüpoteek, mis tagab 21. augusti 2017 seisuga laenulepingust tulenevaid kohustusi summas 91 736 eurot 54 senti, on kaasomanike vahel jagatavaks positiivseks väärtuseks 48 000 eurot (140 000 – 92 000). Kostja osa sellest on 50% ehk 24 000 eurot, mis on õiglane hüvitis eeldusel, et hageja võtab üle kostja laenulepingust
tulenevad kohustused panga ees. Kui hageja neid üle ei võta, on kostjale makstavaks õiglaseks hüvitiseks 70 000 eurot. Kaasomandi lõpetamisel tuleb esmase eeldusena kindlaks teha, millist hüvitist on ainuomandit taotlev kaasomanik nõus teisele kaasomanikule tasuma. Kui hüvitise maksmiseks kohustatud kaasomanik ei ole nõus maksma õiglast hüvitist ja kumbki kaasomanik ei ole esitanud nõuet kaasomandi müümiseks avalikul enampakkumisel, peab kohus jätma kaasomandi lõpetamata (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17). Alates 2015. aasta aprillist on kostja kasutanud korteriomandit ainuisikuliselt ja saanud seeläbi kostja arvel kasutuseeliseid, millest kostjale kuulub 10 200 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 28. märtsi 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt saab kohus valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida hageja oma nõudes esile on toonud ehk antud juhul asja jätmine hagejale kohustusega hüvitada kostjale tema kaasomandi osa rahas. Maakohus selgitas, et kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem, mistõttu on võimalik jätta kaasomand lõpetamata juhul, kui hagis nõutud viis ei ole õiglane. Riigikohus on leidnud, et ei ole õige jätta ühis- või kaasomandis olevat kinnisasja ühe ühis- või kaasomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (Riigikohtu 25. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828; 26. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17). Samuti on Riigikohus leidnud, et kui enampakkumise nõuet ei ole esitatud ja muid mõistlikke alternatiive ei ole, peaks kohus jätma kaasomandi (ühisomandi) selles olukorras lõpetamata (Riigikohtu 26. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-21-14-17). Maakohus märkis, et selgitas hagejale nõude täiendamise vajadust, kuid hageja ei esitanud alternatiivset nõuet. Maakohus asus seisukohale, et hageja väide selle kohta, et laenu sissemakse ja laenu- ja intressimakseid tasuti ainult tema rahalistest vahenditest, ei ole tõendatud. Maakohus leidis, et kommunaalkulude osas ei ole jälgitav, millise osa kuludest moodustavad jooksvad kulud ja millised kulud on seotud kaasomandi haldamise ja remondiga, mistõttu ei pidanud kohus võimalikuks neid hüvitise arvutamisel arvestada. Maakohus leidis, et õiglase hüvitise määramisel on põhjendatud arvestada hageja tasutud laenumaksetega alates ajast, mil ta on neid ainuisikuliselt kandnud, s.o alates aprillist 2015. Alates 2015. aasta aprillist kuni 2018. aasta jaanuarini on hageja teinud makseid summas 13 155 eurot 62 senti, mistõttu peaks kostja VÕS § 69 alusel hagejale hüvitama 6577 eurot 81 senti. Maakohtu hinnangul on õiglase hüvitise suurus omandi kaotuse eest [136 000 eurot (eksperdiarvamusega tuvastatud korteriomandi väärtus) – 90 403 eurot (laenujääk 6. veebruari 2018 seisuga)] : 2 – 6577 eurot 81 senti (kostja eest tasutud laenu ja intressimaksed aprillist 2015 kuni jaanuarini 2018) = 16 220 eurot 69 senti. Viimaseks hageja pakutud hüvitiseks oli 5131 eurot 72 senti, mis ei vasta ligilähedaseltki kohtu arvestatud õiglase hüvitise suurusele. Kuna hüvitise maksmiseks kohustatud kaasomanik ei olnud nõus maksma õiglast hüvitist ja muid kaasomandi lõpetamise viise ei ole taotletud, jättis maakohus kaasomandi lõpetamata. Maakohus märkis, et käesolevas menetluses ei ole võimalik asuda sisuliselt analüüsima hageja nõuet kostja vastu vallasomandi jagamiseks või käsundita asjaajamisega tehtud kulude hüvitamiseks ning kostja nõuet hageja vastu kasutuseelise saamiseks.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 28. märtsi 2018 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jagada kaasomand selliselt, et korteriomand jääb hageja ainuomandisse kohustusega hüvitada kostjale 9012 eurot 82 senti. Alternatiivselt taotleb hageja kaasomandi jagamist selliselt, et korteriomand müüakse enampakkumisel, korteri müügist saadavast tulust lahutatakse maha laenujääk, allesjääv summa jagatakse pooleks ning kostjale kuuluvast osast arvutatakse maha kostja poolt seoses korteriomandiga tasumata kohustused 14 127 eurot 10 senti. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohtu otsus osas, milles maakohus leidis, et hageja pakutud hüvitis ei vasta ligilähedaseltki kohtu arvestatud õiglase hüvitise suurusele, vastuoluline ja ekslik. Maakohus ei ole oma seisukohta motiveerinud ning on jätnud hageja väited ja tõendid analüüsimata. Maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kaasomanikul on igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja rahaline panus korteriomandi suhtes on kostja omast kordades suurem ning hageja nõustus maksma kostjale õiglast hüvitist vastavalt kostja rahalisele panusele. Hageja osa pangalaenu omafinantseeringu tasumisel on 5000 eurot ning ülejäänud 6400 eurot kogusid pooled ühiselt, mistõttu on kostja osa omafinantseeringu tasumisel 3200 eurot. Korteriomandi pangalaenujääk on 89 720 eurot 17 senti, seega on hageja poolt laenumakseid tasutud summas 23 254 eurot 20 senti. Arvestades seda, et korteriomandi väärtuseks on 136 000 eurot, jääks pooltele korteri müügist saadav tulu 46 279 eurot 83 senti, mis poolte vahel võrdselt jagatuna oleks 23 139 eurot 92 senti. Kuna pangalaenu tasus ainult hageja, on kostja tasumata pangalaenu kohustused 11 627 eurot 10 senti. Samuti on kostja tasumata kohustused omafinantseeringu tasumisel 2500 eurot, mistõttu on seni tasumata kohustusi kokku summas 14 127 eurot 10 senti. Eeltoodust tulenevalt tegi hageja kostjale ettepaneku tasuda talle õiglast hüvitist summas 9012 eurot 82 senti. Hageja tegi ettepaneku kinnistu müümiseks avalikul enampakkumisel. Vaatamata sellele asus maakohus seisukohale, et muid kaasomandi lõpetamise viise ei ole taotletud. Maakohus jättis menetluskulud ebaõigesti hageja kanda, kuna kostja keeldus korduvatest kompromissiettepanekutest.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle läbi vaatamata jätmist alternatiivse nõude osas ning rahuldamata jätmist ülejäänud osas. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Vastuväidete kohaselt on maakohus täitnud põhjendamiskohustust ning ei ole jätnud ühtegi hageja taotlust tähelepanuta. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisele vastu, kuna need olid hagejale teada ja kättesaadavad ka maakohtu menetluse ajal. Apellatsioonkaebuses esitatud alternatiivne nõue tuleb jätta läbi vaatamata, kuna apellatsioonimenetluses ei saa uusi nõudeid esitada. Maakohus on õigesti järeldanud, et hageja pakutud hüvitis ei vasta ligilähedaseltki õiglase hüvitise suurusele. Ühise kodu ostmise eelduseks oli SA Kredex-i käendus, mille abil vähenes laenu sissemakse 25 protsendilt 10 protsendile. Käenduse saamise üheks tingimuseks oli kõrghariduse olemasolu laenuvõtjal, mis oli olemas ainult kostjal. Ilma kostjata oleks hageja kulutused korteri ostmisel olnud vähemalt 17 100 euro võrra suuremad. Kostja on seega
hoidnud hageja kulutusi olulisel määral kokku ning hageja rahaline panus ei ole olnud kostja omast kordades suurem. Poolte panus pangalaenu omafinantseeringu tasumisel oli võrdne. Kuna hageja muid kaasomandi lõpetamise viise ei taotlenud, jättis maakohus kaasomandi õigesti lõpetamata ja hagi rahuldamata. Maakohus on menetluskulud õigesti jaganud. Koostöövalmiduse puudumist ei saa näidata asjaolu, et pool keeldub kompromissi sõlmimisest teise poole dikteeritud tingimustel. Arvestades maakohtu seisukohta, on õiglase hüvitise suurus apellatsioonkaebuse esitamise seisuga 16 500 eurot. Samas tuleb sellele lisada hageja saadud kasutuseelised alates aprillist 2015 igakuises summas 300 eurot kuus ning õiglase hüvitise suuruseks kujuneb seega ligi 28 000 eurot.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Käesolevas asjas on hageja esitanud kostja vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks viisil, et korteriomand jääb hageja ainuomandisse kohustusega maksta kostjale tema osa välja rahas. Maakohtu menetluses pakkus hageja kostjale omandi kaotuse eest tasutava hüvitise suuruseks 5131 eurot 72 senti. Maakohus jättis kaasomandi lõpetamata ja hagi rahuldamata, kuna hageja kui hüvitise maksmiseks kohustatud kaasomanik ei olnud nõus maksma õiglast hüvitist ja ei olnud taotlenud kaasomandi lõpetamist muul viisil.
8.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel vaidlus eelkõige selles, milline peaks olema kaasomandi lõpetamisel asja hagejale jätmise korral kostjale omandi kaotuse eest makstava õiglase hüvitise suurus. Riigikohus on selgitanud, et AÕS § 77 lg-st 2 ei nähtu üheselt, mida tähendab kaasomandi lõpetamisel asja ühele või mitmele kaasomanikule jätmisel talle kohustuse "maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas" panemine. Riigikohus leidis, et selline kaasomandi lõpetamise viis tähendab, et kaasomandi osast ilma jäävatele kaasomanikele tuleb tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest. Selleks tuleb Riigikohtu suuniste kohaselt üldjuhul hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvestada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Seejuures tuleb lähtuda kaasomandis oleva asja kui terviku, mitte nt ainuüksi mõttelise osa, harilikust väärtusest (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05, p 16). Riigikohtu suunisest lähtuvalt tuleb seega aluseks võtta kaasomandis oleva asja väärtus tervikuna, milleks on käesolevas asjas 28. detsembri 2017 eksperthinnangu nr T-281-17 (kd I, tl 151-184) järgi 136 000 eurot, ja seejärel tuleb välja arvestada kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust, et nende mõttelised osad korteriomandist on võrdsed, mistõttu on õiglane hüvitis kostjale omandi kaotuse eest 68 000 eurot (136 000 / 2).
9.Ringkonnakohtu hinnangul on õiglase hüvitise määramisel eeltoodud valemist võimalik kõrvale kalduda üksnes poolte kokkuleppel. Käesoleval juhul on kostja olnud nõus arvama
korteriomandi väärtusest maha korteriomandi ostmiseks võetud laenu jäägi, juhul kui hageja võtab üle kostja 24. aprilli 2013 laenulepingust tulenevad kohustused AS Krediidipank ees. Seetõttu on maakohus põhjendatult arvestanud õiglase hüvise kaalumisel laenujäägiga ja hageja poolt kostja eest tasutud laenu- ja intressimaksetega, saades õiglase hüvise suuruseks 16 220,69 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kaasomandi jagamise vaidluses ei saa kohus hakata lahendama poolte vahelistest suhetest tulenevaid muid nõudeid (sh erinevaid asjaõiguslikke ja lepinguväliseid nõudeid), mida pooled ei ole kohtule tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras esitanud (sh tuleb sellistelt nõuetelt tasuda riigilõiv). Ringkonnakohus selgitab kostjale, et kasutuseelise väljamõistmiseks hagejalt tulnuks tal esitada (vastu)hagi. Eelnevast tulenevalt asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hageja ei ole nõus maksma kostjale omandi kaotuse eest õiglast hüvitist. Maakohus on hagejale enne kohtuotsuse tegemist
18.jaanuari 2018 e-kirjas (kd II, tl 152) selgitanud, et hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada, kui ta ei ole nõus maksma kostjale õiglast hüvitist.
10.Apellatsioonkaebuses on hageja taotlenud kaasomandi lõpetamist alternatiivselt selliselt, et korteriomand müüakse enampakkumisel. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt tegi hageja maakohtu menetluse käigus ettepaneku müüa korter avalikul enampakkumisel, kuid vaatamata sellele asus maakohus seisukohale, et muid kaasomandi lõpetamise viise ei ole hagetud. Ringkonnakohus märgib, et saatis menetlusosalistele 13. juunil 2018 kirja (kd III, tl 52), milles selgitas, et ei ole asja materjalide hulgast vastavat taotlust leidnud ning palus hagejal võimalikult täpselt märkida, millises menetlusdokumendis on hageja kaasomandi lõpetamist nimetatud viisil taotlenud. Hageja teatas 26. juuni 2018 menetlusdokumendis (kd III, tl 56-57), et esitas taotluse müüa korteriomand enampakkumisel 12. märtsil 2018 toimunud kohtuistungil, kuid talle teadmata põhjustel jäeti taotlus kohtuistungi protokollist välja. Kuna 12. märtsi 2018 kohtuistungi protokollist (kd III, tl 2) ega ühestki teisest hageja esitatud menetlusdokumendist ei nähtu, et hageja oleks taotlenud korteriomandi enampakkumisel müümist, leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole vastavat nõuet maakohtu menetluses esitanud. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi kui hageja vastava nõude 12. märtsi 2018 kohtuistungil esitas, tuleks seda käsitleda hagi muutmisena TsMS § 376 lg 1 mõttes. Samas kohaldatakse TsMS § 376 lg 3 kohaselt hagi muutmise avaldusele hagiavalduse kohta sätestatut, mis tähendab, et ka hagi eseme muutmise avaldus peab olema kirjalikus vormis. Riigikohus on samuti asunud seisukohale, et kohtuistungil suuliselt hagi eseme muutmine ei ole võimalik (vt Riigikohtu 10. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-08, p 15; Riigikohtu
5.novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-08, p 12). Arvestades eeltoodut tuleb asuda seisukohale, et hageja esitas taotluse müüa korteriomand enampakkumisel alles apellatsioonkaebuses. Kuna ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, ei ole ringkonnakohtul võimalik hageja alternatiivset taotlust lahendada. Eelnevast lähtuvalt jätab ringkonnakohus hageja alternatiivse taotluse tähelepanuta.
11.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohus saab valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida hageja on oma nõudes esile toonud (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-04, p 17; 17. oktoobri 2005 otsus nr 3-2-1-10205, p 15; 25. oktoobri 2005 otsus nr 3-2-1-104-05, p 8; 9. mai 2006 otsus nr 3-2-1-45-06, p 19). Käesolevas asjas on hageja taotlenud kaasomandi jagamist üksnes selliselt, et korteriomand jääb hageja ainuomandisse kohustusega maksta kostjale tema osa rahas välja. Eelnevast tulenevalt on maakohus jätnud põhjendatult hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole nõus
maksma kostjale omandi kaotuse eest õiglast hüvitist ja ei ole taotlenud kaasomandi lõpetamist muul viisil.
12.Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt apellatsioonkaebusele ja kostja poolt apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendid tuleb jätta TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Pooled ei ole põhjendanud tõendite esitamise lubatavust ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendid vajalikud asja õigemaks lahendamiseks. Kuna tõendid on kohtule esitatud elektrooniliselt, ei ole neid vaja tagastada.
13.Apellatsioonkaebuses on hageja vaidlustanud ka menetluskulude jaotust. Hageja on seisukohal, et maakohus jättis menetluskulud ebaõigesti hageja kanda olukorras, kus kostja keeldus hageja korduvatest kompromissiettepanekutest. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui hagi on jäänud täies ulatuses rahuldamata, ei saa kostjale ette heita seda, et ta ei võtnud vastu hageja kompromissiettepanekuid. TsMS § 163 lg 2 näeb ette võimaluse jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas selle poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud, kuid seda üksnes siis, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool.
14.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu menetluses palub kostja mõista hagejalt menetluskulude katteks välja kokku 1008 eurot (sh käibemaks summas 168 eurot). Taotluse kohaselt on õigusabi osutatud 6 tunni ulatuses. Kostja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10). Kostja lepingulise esindaja tunnitasuks on 140 eurot (ilma käibemaksuta). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 14). Arvestades vandeadvokaatide tunnitasude suurusi, on kostja lepingulise esindaja tunnitasu ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ning vajalik. Ringkonnakohus leiab, et arvestades tsiviilasja olemust ja keerukust, on kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud kulud ringkonnakohtus apellatsioonkaebusele vastuse koostamisel 4 tunni ulatuses summas 560 eurot (4 x 140), millele lisandub käibemaks summas 112 eurot, kokku 672 eurot, mis kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. Kostja on taotlenud hagejalt TsMS § 177 lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise tasumist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.