2-18-5427
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. juuli 2018. a, Narva
Kohus
Viru Maakohus
Kohtunik
Andres Hallmägi
Kohtuasi
MXXX TXXXi hagi GXXX KXXXi vastu võlgnevu-se nõudes
Menetlusosalised ja esindajad
Hageja: MXXX TXXX (IK xxx; e-post: xxx) Kostja: GXXX KXXX (IK xxx; e-post: xxx)
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja vältel ise sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku
2-18-5427 tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MXXX TXXX esitas Viru Maakohtule GXXX KXXXi vastu hagi 5955,30 euro, sealhulgas 3240 euro põhivõla ning kõrvalnõuete 2160 euro intressi ja 555,30 euro viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel 17.02.2015 sõlmitud laenuleping nr 17022015-1 (edaspidi kui Leping), mille alusel hageja andis kostjale 12 kuuks (üheks aastaks) laenu üldsummas 3600 eurot. Lepingu sõlmimisel tegutses hageja eraisikuna. Lepingu järgi laenu tagastamise tähtaeg oli 17.02.2016. Lepinguga leppisid hageja ja kostja kokku, et laenusumma kasutamise eest kostja tasub hagejale intressi suuruses 5% kuus, ehk 180 eurot ühe kuu eest, kokku 2160 eurot (180x12). 17.02.2016 kostja pidi tagastama hagejale põhisumma 3600 eurot ja intressid üldsummas 2160 eurot, kuid kostja tagastas hagejale kokku ainult 360 eurot, mis läks põhivõlgnevuse katteks, jäädes võlgu põhisumma 3240 (3600-3260) ja intressid täies ulatuses. Lähtudes VÕS § 82 lg 1 ja 7 kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval ja kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna poolte kokkuleppe kohaselt laenusumma tagastamise viimaseks tähtajaks oli 17.02.2016, muutus kohustus kostja suhtes täies ulatuses sissenõutavaks, ehk alates 18.02.2016 kostja võlgneb hagejale tagastamata jäänud intressi summas 2160 eurot ja põhisumma suuruses 3240 eurot. Kuna kostja ei tagastanud hagejale tasumisele kuuluva põhisummat ja intresse, rikkus ta oma lepingujärgseid kohustusi, jättes neid täitmata võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 100 tähenduses. Kostjapoolne laenulepingu rikkumine ei olnud tingitud vääramatu jõuga, seega rikkumine ei ole vabandatav. Kostja poolt täitmata jäänud kohustuste suurus on 5400 eurot (põhisumma 3240 eurot + intressid 2160 eurot). Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 hagejal on õigus nõuda kostjalt lepinguliste kohustuste täitmist ja viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Lähtudes VÕS § 113 lg 1 viivisemäär tuleneb kas seadusest või lepingust. Kuna intressimääraga võrdse viivisemäära kohaldamine oleks kostja jaoks ebamõistlikult suur hageja loeb viivise määraks VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud seadusjärgse viivise määra. Järelikult hagiavalduse esitamise seisuga viivise suurus põhisummalt 3240 ajavahemiku 18.02.2016- 09.04.2018 eest on 555,3 eurot (lisa 2). Hageja leiab, et ta andis kostjale piisavalt aega oma kohustuste täimiseks. Kohustuste sissenõutavaks muutmisest ning viimasest kostja poolt laekunud maksest on möödunud rohkem, kui aasta.
Kostja vastus
2-18-5427 Kostja väidab kirjalikus vastuses, et on 06.01.2016 1100 eurot võlga tagastanud. 07.01.2016 oli võla jääk 2500 eurot. Võlga ei olnud võimalik tasuda seoses pensionile mineku ja invaliidsusega.
Hageja seisukoht kostja vastusele Kostja väide selle osas, et esialgselt poolte vahel ei olnud koostatud mingit lepingut on väär. Hageja eraisikuna korduvalt laenutas kostjale väiksed laenusummad, mida kostja tagastas paari päeva jooksul. Veebruaris 2015 pooled uuesti leppisid kokku raha laenutamisest. Kuna seekord summa oli piisavalt suur, otsustas hageja vormistada laenu kirjalikult ning pooled leppisid kokku ka intressimäärast suuruses 5% põhisummast kuus. Kostja oli nõus hageja poolt määratud intressimääraga, hoolikalt luges lepingu läbi ning kirjutas omakäeliselt alla. Poolte vahel ei olnud eraldi sõlmitud mingit võlakirja, vaid ainult hagiavalduse juurde lisatud laenuleping, mille alusel kostja sai hagejalt sularahas 3600 eurot. Kostja poolt toodud väidetavad maksed laenu katteks ei vasta tõele. Kostja tagastas hagejale kokku ainult 360 eurot, mis läks põhivõlgnevuse katteks, jäädes võlgu põhisummat suuruses 3240 (3600-3260) ja intressid täies ulatuses. Oma vastuses kostja tugineb tunnistajale ja maksekorraldustele, mis kostja sõnadel kinnitavad seda, et tema tagastas hagejale 1100 eurot, kuid ei ole lisanud neid korraldusi oma vastuse juurde ja ei saagi lisada, kuna neid tegelikult ei ole olemas. Võlgnevuse arvutamisel hageja võttis aluseks väljaantud laenusummat, tehes sellest mahaarvamised kostja poolt laekunud summade suuruses, ning kostja poolt tasumata jäänud intressi, mida kostja pidi tasuma vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule ja maksegraafikule. Lisaks nõudis hageja ka viivised põhisumma tagastamisega viivitamise eest kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. See asjaolu, et hageja nõuab kostjalt viivis põhisumma tähtajaks tagastamata jätmise eest on seadusega sätestatud õiguskaitsevahend, mida hageja ei rakendaks, kui kostja nõuetekohaselt täidaks oma laenulepingust tulenevaid kohustusi või vähemalt sõlmiks hagejaga uue kokkuleppe võla tagastamise osas. Hagejale jäävad arusaamatuks kostja viited laenule sõiduki ostmiseks. Hageja eraisikuna ei ole andnud kostjale mingit laenu 2600 eurot sõiduki omandamiseks ning kostja poolt toodud informatsioon sõiduki Renault Espace ning sellega seonduvate maksete kohta ei puutu asjasse ja on alusetu. Hagejale jääb arusaamatuks kostja väide selle osas, et hageja suurendab kostja võla intressimäära suurendamise teel. Laenulepinguga pooled leppisid kokku intressimäärast 5 % põhisummast kuus ning intresside arvutamisel hageja lähtus kokkulepitud määrast, mitte aga 8%, nagu väidab kostja. Kostja ise kirjutab, et hageja pidevalt võttis kostjaga ühendust eesmärgiga leida väljapääs tekkinud olukorrast, valeks jääb ainult kostja väited selle osas, et hageja käitus väljakutsuvalt. Hageja leiab, et olukord, kus võlausaldaja teeb kõik mõistliku selleks, et võtta võlgnikuga ühendust ja koos proovida leida lahendust võlgnevuse tasumiseks kohtuväliselt on loogiline, tavapärane ja aktsepteeritav. Hageja leiab et kõik kostja poolt toodud väited on ekslikud ja esitatud ainukese eesmärgiga eksitada kohut, venitda menetlust ja katsuda vältida vastutust lepinguliste kohustuste täitmata
2-18-5427 jätmise eest. Tulenevalt TsMS §230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Erinevalt hagejalt kostja pole tõendanud ühtegi oma väidetest. Hageja ei nõustu kostja ettepanekuga tasuda võlgnevuse katteks ainult 2500 eurot. Kostja ei ole kuidagi rasket materiaalset seisundit tõendanud. Hageja jääb oma 09.04.2018 hagiavalduse juurde ja palub kohtul hagiavalduses toodud nõuded rahuldada.
Kohus on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt, põhivõla osas. Kostja vastuväiteid laenusummade ositi tagastamise kohta ei saa võtta arvesse, kuna kostja tõendeid võla tagastamise kohta ei esitanud. Hageja kostja poolt näidatud summade saamist eitab. Vaidlust ei ole selles, et kostja sai hagejalt laenu 3600 eurot, mida on allkirjaga kinnitanud 17.02.2015. Kostja tunnistab võlga 2500 euro. Küll aga ei nähtu hageja poolt esitatud lepingust, millal pidi kostja laenu tagastama. Lepingu tekstis on lepingu sõlmimise kuupäev 17.02.2015. See on ka raha üleandmise kuupäev. Lepingus on ka märgitud, et leping on sõlmitud 12 kuuks 17.04.2015 ), mis on 14 kuud. Samas on lepingu pealkirjas märkus „NB! 25. Mai 2015 pikendatud kuni 17.02.2016“. Kuna laenu tagastamise tähtpäev on selgusetu, tuleb kõrvalnõuded jätta rahuldamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1, § 3 lg ja § 8 järgi laenulepingu sõlmimisega hageja ja kostja vahel tekkis võlasuhe, millest tuleneb kostja kohustus maksta hagejale laenulepingust tulenevad tasud lepingus ettenähtud tähtajaks ning täita muud oma laenulepingust tulenevaid kohustusi. Lähtudes VÕS § 76 lg 1 ja 3 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kostja põhisumma ainult osalise tasumise ja intresside tagastamata jätmise näol tegemist on poolte vahel sõlmitud laenulepingu ning ka seadusest tulenevate sätete olulise rikkumisega.
Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, hüvitab ta hagejale kostjalt kantud menetluskulu (riigilõivu) vastavalt rahuldatud haginõudele, see on 250 eurot.
(digitaalallkiri) Andres Hallmägi kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.